3-14-53269/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53269

Haldusasi

A.E.u kaebus Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr

1275 ja Tallinna Vangla 10.11.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/27419-2 tühistamiseks ja Tallinna Vangla toimingu

– vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine

vaideotsuses – õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – A.E.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tuvastada Tallinna Vangla toimingu – vaidlustatud Tallinna Vangla 06.10.2014

käskkirja nr 1275 peatamise taotluse lahendamisega viivitamise ja selle alles

vaideotsusega lahendamise – õigusvastasus.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest

so

hiljemalt

23.03.2016.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas A.E.ut 06.10.2014 käskkirjaga nr 1275

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 1.11.1

rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav oli toime pannud

korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult

VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest

kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine

õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. (tl 11-12 pöördel)

2. A.E. esitas 06.10.2014 käskkirja nr 1275 peale 08.10.2014 vaide koos taotlusega

vaidemenetluse ajaks käskkirja täitmine peatada, mille Tallinna Vangla jättis 10.11.2014

vaideotsusega nr 5-15-/14/27419-2 rahuldamata. Samas vaideotsuses jättis Tallinna Vangla

rahuldamata ka A.E.u taotluse Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 06.10.2014 käskkirja nr

1275 täitmise peatamiseks (tl 13-14).

3. 24.11.2014 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 06.10.2014

käskkirja nr 1275 ja Tallinna Vangla 10.11.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/27419-2 tühistamiseks

ja Tallinna Vangla toimingu – vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine

vaideotsuses – õigusvastasuse tuvastamiseks.

4. Tallinna Halduskohus võttis 29.01.2015 määrusega A.E.u kaebuse menetlusse. 18.01.2016

määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1275 ja Tallinna

Vangla 10.11.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/27419-2 ja tuvastada Tallinna Vangla toimingu –

vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamise vaideotsuses – õigusvastasus

alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebuse esitaja viitab PS § 45 lg 1, mis sätestab, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid,

arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust

võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning

hea nime kaitseks.

Põhiseadus sätestab konkreetselt, et sõnavabadust võib piirata seadusega. Vaidlusaluses asjas

nähtub aga, et sõnavabadust on piiratud vangla direktori haldusaktiga ehk Kodukorraga, mis

oma olemuselt ei ole õigustloov akt. Ühtlasi tähendab see seda, et Tõnis Sepa õigused (tema

hinnangul väärikus) ei ole kaebaja karistamisega distsiplinaarkorras kaitstud, sest kaebaja poolt

esitatud väited jäävad ka pärast kartserikaristuse ära kandmist kehtima. Kui Tõnis Sepp soovib

oma õigusi kaitsta, siis tuleb tal pöörduda hagiga Maakohtu poole ja üksnes kohus saab

otsustada, kas kaebaja poolt esitatu on Tõnis Sepa õigusi rikkunud.

PS § 41 sätestab, et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi

ei tohi sundida neid muutma. Käesoleval ajal vangla karistas kaebajat arvamuse avaldamise

eest ja sunnib kaebajat oma arvamust muutma, mis kaebaja hinnangul on õigusvastane tegevus.

Asjas Handyside vs Ühendkuningriik leidis kohus, et sõnavabadus kujutab endast üht

ühiskonna olulisemat alust, üht põhitingimustest selle ühiskonna progressiks ja iga inimese

arenguks. Vastavalt art 10 § 2 ei puuduta see mitte üksnes igasugust informatsiooni ja ideid,

millesse suhtutakse soosivalt või mida loetakse mittesolvavateks või erapooletuteks, vaid ka

niisugust informatsiooni ja ideid, mis solvavad, šokeerivad või häirivad riike või selle

elanikkonna mistahes sektorit. Niisuguseid nõudeid seavad pluralism, tolerantsus ja sallivus,

ilma milleta demokraatlikku ühiskonda ei ole olemas.

Au ja väärikuse asjades eristatakse kahte kategooriat vaidlusi, mis eeldavad erinevaid

standardeid nende lahendamisel. Kui au ja väärikuse võimaliku alandamise objektiks on eraisik,

on inimväärikuse kaitse standardid kõrgemad, kui aga ametiisik, siis madalamad.

Tartu Ringkonnakohus on 21.06.2013 otsuse nr 3-11-547 p 16 selgitanud, et rahulolematus teise

isiku või organi käitumisega võib olla igapäevaselt küllaltki sagedane ning selle väljendamine,

kui see toimub viisakas vormis, ei ole automaatselt samastatav ebaviisaka käitumisega.

Kaebaja poolt esitatut ei saa käsitleda, kui ebaviisakas vormis pöördumist, sest ükski esitatud

sõnadest (väljapressija, petis ehk kelm) ei ole ebaviisakad ja seda ei ole need sõnad ka lause

ülesehituse poolest. Sellised sõnad on tsiviilelus tavalised ja neid sõnu kasutavad ka näiteks

prokurörid. Käskkirjas toodud viide süütuse presumptsioonile on asjakohatu, sest see kehtib

kriminaalasjades ning samuti on asjakohatu viide PS § 17, sest kaebaja poolt esitatu ei teotanud

Tõnis Sepa au ega head nime. Seda ei ole ka Tõnis Sepp ettekandes märkinud.

Peale KarS § 209 tunneb pettuse vormi ka TsÜS § 94 lg 1, mis sätestab, et pettus on isiku tahtlik

eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel,

eesmärgiga kallutada teist isikut tehingut tegema.

Kaebaja viitab ka TsÜS § 86 lg 2, mis sätestab, millal on tehing vastuolus heade kommetega.

Tõnis Sepp olles teenistuses vanglaametnikuna, kasutas oma ametiseisundit ära selleks, et

saada vanglale soodsam ja USIN-TR OÜ-le äärmiselt ebasoodus koostööleping ning on pettuse

teel väljapressinud USIN-TR OÜ-lt allkirja.

Käskkirjas on leitud, et kaebaja pöördumine on otseselt vanglateenistuse ametnikku solvav ja

väärikust riivav, mis on ühtlasi üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimine.

Kaebaja leiab, et see ei ole piisav põhjendus, millest tulenevalt on otsus motiveerimata.

Samasuguse abstraktse selgituse on esitanud Tõnis Sepp oma ettekandes, kes on pea 22 päeva

peale oma õiguste rikkumisest teadasaamist avastanud, et teda on solvatud ja tema väärikust

riivatud.

Kaebaja viitab VangS § 64 lg 1 ja märgib, et menetleja ei ole Tõnis Sepa abstraktse ettekande

põhjal välja selgitanud, milles seisnes solvumine ja väärikuse riivamine. Selliseid selgitusi saab

anda üksnes väidetav kannatanu ja kui menetleja, olles samas vanglateenistuja leiab abstraktse

ettekande põhjal, et tema kolleegi on solvatud ja tema väärikust riivatud ning seejärel määrab

ise karistuse, siis see tekitab kahtlusi menetleja erapooletuses. Kusjuures menetlus on läbi

viidud 4 päeva jooksul nii, et kaebaja ei jõudnud isegi distsiplinaarmenetluse protokollile

vastuväiteid esitada.

Kaebaja on seisukohal, et väljendid „petis“ ja „väljapressija“ ei saa olla tugevalt negatiivsed

ning eranditult kriminaalse tähendusega sõnad.

Lisaks viitab kaebaja VangS § 133, mis näeb ette teavitamiskohustuse, mida tuleb täita

viivitamatult. Kaebaja leiab, et vastavat nõuet ei ole käesoleval juhul täidetud, kuna T. Sepp

tutvus kaebaja pöördumisega 08.09.2014, kuid ettekande tegi alles 01.10.2014. Samuti jäeti

kaebaja informeerimata rikkumise toimepanemisest, millega rikuti VangS § 64 lg 2. Arvestades

ettekande tegemise aega ei saanud T. Sepp ennast ka väga solvatuna tunda, kuna vastasel korral

oleks ettekanne tehtud koheselt.

Lisaks märgib kaebaja, et vaidlusalune käskkiri ei ole motiveeritud ka seetõttu, et selles ei ole

hinnatud süüteo raskust. Tegemist ei olnud kaebaja arvates raske rikkumisega (vt ka Riigikohtu

lahend nr 3-3-1-3-15). Seega ei olnud karistus ka proportsionaalne.

5.2. Kaebaja viitab HMS § 55 lg 1 ja § 56 lg 2-3 ning märgib, et vaidlusaluse käskkirja

resolutsioon sisaldab eraldi täiendavate piirangute kohaldamist koos abstraktse põhjendusega,

kus puudub viide õiguslikule alusele. Käskkirjast ei nähtu, et oleks kaalutud täiendavate

piirangute kohaldamist (vt VangS § 651 lg 4) ning abstraktne põhjendus piirangute seadmiseks

ei ole piisav. Pealegi ei ole kaebajale selge, kuidas täiendavad piirangud aitavad paremini

saavutada vangistuse eesmärke. Seda näiteks VangS § 48 piiramise puhul.

Kaebaja leiab, et kuna on selgunud, et VangS § 651 lg 4 on kui mittevajalik õigusnorm (selles

sätestatud piirangud hakkavad kehtima kartserikaristuse määramisel ja kartseris viibimisel), siis

taotleb kaebuse esitaja tunnistada viidatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna PS § 11

ei salli ebavajalikke õigusnorme.

5.3. Kaebaja leiab, et tema vaidemenetluses esitatud taotlust haldusakti täitmise peatamiseks on

tõlgendatud selliselt nagu oleks ta käskkirja täitmise peatamist taotlenud ka kohtumenetluse

ajaks. See on aga vale, sest taotlus on esitatud konkreetselt seotult vaidemenetlusega.

Haldusakti täitmise peatamise taotlus on lahendatud blanketsete põhjendustega ja otsusest ei

selgu tegelikke kaalutlusi (HMS § 81 ja HMS § 4 lg 2). Samuti ei ole selge, miks menetleja on

leidnud, et käskkirja täitmise peatamine ei ole vajalik avalikust huvist lähtuvalt ning abstraktne

põhjendus, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud kaebaja õigusvastane käitumine, mis

tähendab, et faktilised asjaolud on selged, ei ole kaebajale piisav.

Täiesti arusaamatuks jääb kaebajale käskkirja täitmise peatamise taotluse lahendamine

vaideotsusega sisuliselt kuu aega peale taotluste esitamist. Selline tegevus ei ole kooskõlas

käskkirja täitmise peatamise menetluse põhimõtetega ja HMS § 82 p 6 toodud nõuetega, mis

sätestab, et haldusorgan lahendab haldusakti täitmise peatamise küsimusi vaide läbivaatamise

ettevalmistamise käigus. Kaebaja hinnangul taotluse lahendamine vaideotsusega samaaegselt

ei ole eesmärgipärane, sest tagajärgede vältimist vaidemenetluse ajal ei ole võimalik saavutada.

5.4. HMS § 10 lg 1 p 4 sätestab, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest

osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad

kahtlust tema erapooletuses.

Kontaktisikut, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja

määras karistuse ning lõpuks menetles veel enda käskkirja peale esitatud vaiet ja käskkirja

kehtivuse peatamise taotlust, on kaebaja arvates põhjendatud alus pidada eelpool viidatud sättes

kirjeldatud isikuks.

Kaebaja on seisukohal, et ilmselgelt puudub ametnikul, kes määrab distsiplinaarkaristuse, huvi

jätta välja andmata enda ettepaneku alusel karistuse käskkirja või vaidemenetluses koostada

vaideotsust, mis käskkirja kehtetuks tunnistaks. Lisaks leiab kaebaja, et vaidlusaluse käskkirja

andmisel ja nende kontrollimisel vaidemenetluses ei olnud halduse enesekontrolli teostavad

isikud lahutatud ja ei olnud välistatud isikute kokkulangemine. Sisuliselt otsustati

distsiplinaarkaristuse määramine juba distsiplinaarmenetluse protokollis ja karistuse

määramine käskkirjaga sama ametniku poolt oli lihtsalt vormistamise küsimus.

Distsiplinaarmenetlust, kus üks ametnik viib läbi distsiplinaarmenetluse ja määrab karistuse,

lisaks osaleb vaidemenetluses ja koostab vaideotsuse, ei saa pidada erapooletuks menetluseks

ning sellisena see ka ei näi.

Kaebaja märgib veel, et VangS § 64 lg 1 ja 4 ja VSKE § 17 lg 1 ning kontaktisiku ametijuhendit

ei peaks tõlgendama selliselt, et karistusmenetluses osalenud üks ja sama isik võib täiesti

kontrollimatult tegutseda, mille tõttu jääb haldusesisene enesekontroll olematuks.

5.5. Tuvastamisnõude esitamise osas toob kaebuse esitaja välja preventiivse huvi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja Maardu üksuse juhile esitatud pöördumises (registreeritud

Tallinna Vanglas 05.09.2014 nr-ga 5-18/14/24093-1) nimetas viimast väljapressijaks ja

petiseks ning süüdistas teda ametiseisundi ära kasutamises (tl 53-54). Kuivõrd Maardu üksuse

juht Tõnis Sepp pidas kaebaja taolisi väiteid üldiste viisakusreeglitega vastuolus olevateks ning

tema kui vanglateenistuse ametnikku solvavaks ja väärikust riivavavaks, teavitas ta võimaliku

kriminaalmenetluse alustamiseks kaebaja pöördumisest Tallinna Vangla direktorit ning teabe-

ja uurimisosakonna juhatajat. Kuna kriminaalmenetluse algatamise otsustamiseks ei ole vajalik

ettekande koostamine, teavitas vanglaametnik eelpool nimetatud isikuid kaebaja pöördumisest

suuliselt. Kuivõrd kaebaja süüteo osas oli kaalumisel kriminaalmenetluse algatamine ning ühes

ja samas asjas ei ole otstarbekas paralleelselt läbi viia nii kriminaal- kui ka

distsiplinaarmenetlust, koostas T. Sepp ettekande 01.10.2014 peale kaebaja suhtes

kriminaalmenetluse algatamata jätmise otsustamist.

VangS § 67 p 1 järgi julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega näeb

seadus vanglateenistusele pandud ülesannete täitmiseks ette kinnipeetavate alluvusvahekorra

vanglateenistuse ametnikega. Seetõttu tuleb ka kinnipeetava käitumist hinnata pidades silmas,

et ametnikel on suurem vastutus ja sellest tulenevalt ka suurem õigus kinnipeetava käitumise

suunamiseks. Käesoleval juhul on vastustaja hinnangul väljaspool kahtlust, et kaebaja

pöördumine T. Sepa poole oli lugupidamatu ning solvav ja väärikust riivav. „Väljapressija“ ja

„petis“ on tugevalt negatiivse ja eranditult kriminaalse tähendusega sõnad ning neid kasutatakse

kuritegelikku käitumist viljeleva isiku iseloomustamiseks. Ilmselgelt on selliste sõnade

kasutamine seadusekuuleka kodaniku kohta, kelle suhtes antud väljendeid kasutatakse,

äärmiselt solvav ning häbistav.

PS § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada oma ideid, arvamusi, veendumusi ja muud

informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seaduse alusel piirata

avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

PS teksti kohaselt hõlmab sõnavabadus arvamuste, ideede, veendumuste, kriitika, hinnangute

(väärtusotsuste), mõtete ja kujutluste väljendamist. Siiski ei või väljendusvabaduse kontekstis

olla väärtusotsused puhtalt spekulatiivsed, neil peab olema teatud üldine faktiline baas, millest

inimesed võivad teha eri järeldusi, ehk väärtusotsustusi. Väärtusotsustus on väljendusvabaduse

kaitse all juhul, kui see ei ole ainult spekulatiivne või väljamõeldis, arvamuse või hinnangu

väljaütleja on lähtunud heast tahtest ja üldisest huvist ning hinnangu vorm ei ole kaldunud

vulgaarsustesse või teadlikku solvamisse, teotamisse või inimväärikuse alandamisse.

Seega ei ole mitte igasugune keelekasutus väljendusvabaduse kaitsealas ega seetõttu lubatav

ning lubatud ei ole vale ja laimu levitamine ning teiste isikute au ja väärikuse kallale

kippumine, alandamine ja solvamine.

Antud juhul ei ole vastustaja arvates tõendatud üksuse juhi õigust rikkuv käitumine ning üksuse

juht on täitnud oma teenistusülesandeid korrektselt ja toiminud seaduse alusel, mistõttu ei olnud

kaebajal õigustust nimetada üksuse juhti väljapressijaks ja petiseks ilma faktilisi tõendeid

omamata ning seega ei olnud märgitud sõnade kasutamine antud situatsioonis õigustatud.

Eeltoodu alusel on vastustaja seisukohal, et kuivõrd kaebaja süüdistas vanglaametnikku

kuritegelikus käitumises, millega solvas ametnikku ja riivas tema väärikust, on kaebaja süü

õigesti kvalifitseeritud kodukorra punkt 1.11.1 järgi. Seega on A.E.u tegu põhjendatult loetud

distsipliinirikkumiseks. Vastustaja ametnikku solvavate ja väärikust riivavate väljenditega

nimetamine on olnud kaebaja tahtlik tegevus ning seda ei õigusta kaebaja ekslik ettekujutus, et

ta võib ametnikele öelda ükskõik, mida ta tahab.

Vaidlust ei saa olla selles, et vanglaametniku puhul on kinnipeetava isiku suhtes tegemist

avaliku võimu kandjaga. Kodukorra punktiga 1.11.1 kaitstavaks õigushüveks on avalik võim ja

avalik kord, aga ka inimese au ja väärikus. Kaebajale süüks pandud tegu – üksuse juhi

solvamine ja tema väärikuse riivamine - on suunatud avaliku korra ja avaliku julgeoleku

kaitsmisega seotud ametiisiku vastu. Avaliku korrana mõistetakse üldteada olevalt aga

tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid

ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi,

vabadusi ja kohustusi. Seega on vastustaja distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditele tuginedes

seisukohal, et kaebaja solvas ametikohustusi täitvat ametnikku, kuna ta riivas ametnikule

esitatud sõnadega üksuse juhi kui ametikohustusi täitva ametiisiku väärikust ja ründas oma

teoga ka avalikku korda.

Vastustaja ei nõustu kaebajaga nagu ametniku väidetav rikkumine ametiülesannete täitmisel

õigustaks kaebaja käitumist. Vanglateenistuse ametniku käitumine iseenesest allub

distsiplinaarkontrollile. Juhul, kui kaebaja leidis, et T. Sepp on rikkunud ametikohustusi, siis

oli tal võimalus juhtida sellele järelevalve pädevust omava ametniku tähelepanu. Samas ei näe

aga vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ette kinnipeetava õigust kalduda sel

põhjusel kõrvale VangS § 67 p-s 1 või vangla kodukorras sätestatud kohustuste täitmisest.

6.2. Vastustaja hinnangul oli kaebajale tagatud piisavalt aega distsiplinaarmenetluse

protokolliga tutvumisel sellele oma vastuväited esitada. Nagu 06.10.2014 distsiplinaarkaristuse

käskkirjast nr 1275 nähtub, väljastati kaebajale tutvumiseks koopiad distsiplinaarmenetluse

materjalidest ja protokollist 02.10.2014. Kuivõrd käskkiri kaebajale distsiplinaarkaristuse

määramise kohta anti välja 06.10.2014, oli kaebajal võimalus tutvuda distsiplinaarmenetluse

materjalidega ning nelja päeva jooksul esitada menetlusele oma vastuväited. Ühtlasi võimaldati

kaebajal 03.10.2014 külastada kinnipeetavatele mõeldud internetipunkti õigusaktidega

tutvumiseks.

Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 06.10.2014 käskkiri nr 1275

on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav

vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kaebaja suhtes on läbi viidud

distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on

protokollitud, kaebajale anti võimalus anda omapoolseid seletusi, kaebaja süü on tuvastatud

ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks, karistus on määratud ettenähtud

tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne.

6.3. Vaidlustatud käskkirja kohaselt karistati A.E.ut VangS § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse

paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav pani toime korduva režiimi rikkumise, siis piirati

kinnipeetaval kartseri karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse §-de 22, 31-32, 34-

38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid)

kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele)

paremaks saavutamiseks.

Nimetatud piirangute kohaldamist käsitletakse VangS § 651 lg-s 4, mille kohaselt kartserisse

paigutatud kinnipeetava suhtes võib vangla osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-

de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. VangS § 651 lg 4 on sõnastatud diskretsiooni

eeldava sättena.

Riigikohus on oma 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 asunud seisukohale, et kaalutlusõiguse

teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud

piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid

haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute

põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute

rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. Samuti on

eelnimetatud lahendis asunud Riigikohus seisukohale, et hoolimata VangS § 651 lg 4

sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine

või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38,

41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob

kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt

kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole

nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine

kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud,

kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristus

kui kinnipeetava suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristuse liik on PS § 11 mõttes

proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud, mis kartserikaristusega automaatselt kaasnevad

või mida võib koos kartserikaristusega kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on PS § 11 mõttes

proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest.

Seega

koos

kartserikaristusega

kohaldatud

lisapiirangud

on

lahutamatult

seotud

distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega.

Eeltoodust tuleneb, et kuna kaebuse esitajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on

põhjendatud ka käskkirjaga seatud lisapiirangud.

6.4. Vastustaja leiab, et haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt

põhjendatud.

Käesoleval juhul tõendati distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. rikkus VangS § 67 p 1. Kuna

distsiplinaarasja faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt õiguspärane, ei olnud

A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud.

Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada

märkimisväärseks

avalikuks

huviks,

kuna

distsiplinaarkaristuse

määramine

distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise

tähtsusega. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks ning vangistuse ajal asuks

kinnipeetav õiguskuulekale teele, et siis vangistusest naasta ühiskonda õiguskuuleka isikuna.

Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku

tagamiseks ning andmaks kinnipeetavale teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse

vanglas sallimatult. Vanglateenistuse poolt kinnipeetavate distsipliinirikkumistele kohene

reageerimine aitab tagada vanglas üldist julgeolekut.

Haldusakti täitmise peatamise algus on seotud haldusorganile vaide esitamisega. HMS § 74

tulenevalt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile. Seaduseandja pole haldusakti

täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Samas

nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärgist lähtudes

tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda antud juhul tehti, seda siis kas eraldi

otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas tuleneb VangS § 65 lg-

st 1, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.

Vastustaja toob välja, et distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi,

milleks on distsipliini tagamine vanglas ning õigustrikkuva kinnipeetava mõjutamine.

Käesoleval

juhul

tõendati

distsiplinaarmenetluse

käigus,

et

A.E.

pani

toime

distsipliinirikkumise, seega ei olnud A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja

täitmise peatamiseks põhjendatud.

Kuna haldusakti täitmise peatamist käsitlevas HMS § 81 on kasutatud väljendit „võib“, pole

tegemist mitte kohustusega, vaid kaalutlusõigusega, mis tähendab HMS § 4 lg 1 kohaselt seda,

et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsustuse ning kui jah, siis

millise täpselt. Distsiplinaarkaristuse vaidlustanud kinnipeetav ei saa arvestada sellega, et talle

määratud karistuse täitmine tingimata peatatakse, sest tema õiguste kõrval on olemas ka

ülekaalukas avalik ja kolmandate isikute õigustest tulenev huvi selleks, et rikkumise toime

pannud isik ei jääks karistamata.

Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks esinenud vajadus

haldusakti täitmise peatamiseks. Distsiplinaarkaristuse kui haldusakti täitmise peatamisest ei

sõltu kuidagi ka vaidlustatud distsiplinaarkaristuse õiguspärasus.

6.5. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise

asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139

kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“

kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute

pädevusse.

VSKE

§

tulenevalt

on

inspektor-kontaktisikul

kinnipeetavale

distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia

distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Eelkirjeldatud distsiplinaarmenetluse

läbiviimisega tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja

ebameeldivusi isikule, mis on aga üks haldusmenetluse aluspõhimõtteid.

VangS § 11 lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti

või toimingu peale esitatud vaideid. Vanglaametnike pädevusi täpsustab justiitsministri

30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“, mille § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse

juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva

isiku haldusakti või toimingu peale.

Alates 18.03.2013 kehtiva VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha

otsus vangistusseaduse § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 63 lõike 4,

§ 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega on inspektor-

kontaktisikul pädevus VangS § 64 lg 4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata.

Riigikohus on leidnud, et karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel

kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv (vt Riigikohtu

21.10.2010 otsus nr 3-3-1-56-10 p 14). Vastavalt VSKE-le on üksuse juhi pädevuses inspektor-

kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide vaideotsuse allkirjaõigsus. Enne allkirjastamist

tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse

materjalidega. Juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses

märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda koostatud

vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada

otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht

allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses. Seega ei ole üksuse juhi allkiri üksnes

formaalsus, vaid allkirja andmisega vaideotsusele väljendab üksuse juht oma seisukohta antud

küsimuses. Üksuse juhi poolt vaide lahendamine tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse.

Vaidemenetluses kontrollib haldusorgan haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust ning

haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel tunnistab haldusorgan haldusakti kehtetuks. Seega tuleb

vaidemenetluses hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust HMS §-s 54 sätestatule.

Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab

HMS-is sätestatud nõuetele.

Ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava

käskkirja allkirjastanud ametnik oli pädev antud käskkirja andma (VangS § 64 lg 4, VSKE § 17

lg 1). Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse

puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes

seetõttu, et asja otsustab sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses

tõendeid. Ka ametikohustuste täitmise pinnalt tekkinud suhtlemiskonflikt ei pruugi veel

tähendada, et ametnik on isiklikult häälestatud menetlusosalise vastu. (A. Aedmaa jt.

Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004, lk 57).

6.6. Vastustajale ei nähtu esitatud kaebusest, kuidas nimetatud vaideotsusega on A.E.u õigusi

rikutud muul viisil, kui vaide täielikult rahuldamata jätmisega. Tallinna Vangla on seisukohal,

et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla üksuse

juhi 10.11.2014 vaideotsus nr 5-15/14/27419-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise

haldusakti tunnuseid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt so vaidlustatud Tallinna Vangla 06.10.2014

käskkirja nr 1275 peatamise taotluse lahendamisega viivitamise ja selle alles vaideotsusega

lahendamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Muus osas on kaebus põhjendamatu ja

tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

7.1. Esiteks on vaidluse all küsimus, kas Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkiri nr 1275 on

sisuliselt õiguspärane.

7.1.1. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et A.E. kirjutas oma 04.09.2014 selgitustaotlus ja märgukirjas,

mis oli adresseeritud Tallinna Vangla vanglaametnik Tõnis Sepale mh järgmist: „/…/Peale

väljapressija olete veel ka PETIS. /…/“ (vt tl 53-54).

7.1.2. 06.10.2014 andis Tallina Vangla selleks pädev inspektor-kontaktisik M. Pendini

käskkirja nr 1275 ja karistas sellega kaebajat distsiplinaarkaristuse vangistusseaduse (VangS)

§ 67 p 1 ja Kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna

kinnipeetav oli toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri

karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48

(lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide

(kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks (tl 11-12

pöördel).

Kaebajat on eeltoodud käskkirjaga nr 1275 karistatud vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel

üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimise eest seoses ametniku solvamise ja väärikuse

riivamisega. Kaebaja asus seisukohale, et tema karistamiseks alus puudus, kuna sõnavabadust

on võimalik piirata üksnes seaduse alusel. Lisaks kasutas kaebaja pöördumises täiesti tavalisi

igapäevaselt kasutuses olevaid sõnu, millest tulenevalt ei olnud pöördumine ka ebaviisakas.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja kõnealune kirjalik pöördumine ametniku poole oli

eelpool kohtu poolt välja toodud tekstiosa tõttu ebaviisakas ja vanglaametniku väärikust riivav.

Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et väljendid „petis“ ja „väljapressija“ ei ole tugevalt

negatiivsed. Kohus märgib, et kuigi mõnikord kasutavad näiteks armastavad vanemad oma laste

teatud meeldivate asjade saamisele suunatud tegevusi peegeldades väljendit „Sa väike

väljapressija!“, ei ole nähtuvalt käesoleval juhtumil esitatud pöördumise puhul tegemist sellise

armastust väljendava sõna „väljapressija“ kasutamisega. Tegemist on vanglaametniku suhtes

tahtlikult teda negatiivses valguses näitava ja ka kohtu arvates solvava väljendusviisi ja

sõnakasutusega.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on rikkunud Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p

1.11.1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud suhtlemisel järgima üldtunnustatud

viisakusreegleid ning üheski pöördumises ei tohi kasutada väärikust riivavaid väljendeid.

Sellise käitumise eest karistamine on põhjendatud, kuna see nõrgestab distsipliini vanglas ja on

seeläbi ohuks vangla üldisele julgeolekule.

Kodukorra seletuskiri märgib p 1.11.1 osas järgmist: “VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse

täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra

kaitsmine. Õiguskuulekas käitumine tähendab ka seda, et kinnipeetav järgib ühiskonnas

üldlevinud viisakusnorme, milleks on ka vestluses Teie vormi kasutamine ja tervitamine püsti

seistes. Väärikuse alandamise keeld tuleneb põhiseaduse §-st 17 ning vangla peab tagama

vanglas viibivate isikute põhiseaduslikud õigused. Karistusseadustiku (KarS) §-de 120 ja 275

kohaselt on ähvardamine ja võimuesindaja solvamine karistatavad.“ Kohtu hinnangul on

vastustaja piisavalt selgitatud, miks nõue vajalik on ja kuidas see on seotud vangla

julgeolekuga. Igasugune õiguskorra rikkumine vanglas, sealhulgas vanglateenistuse ametnike

karistamatu solvamine kahemõtteliste või väärikust alandavate pöördumistega nõrgestab ka

kohtu arvates distsipliini ja ohustab seeläbi vangla julgeolekut.

Kohus ei jaga kaebaja seisukohta selles, et kaebuse esitaja karistamine ei olnud õiguspärane

lähtuvalt põhiseaduse (PS) § 45 lg 1. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et PS § 45 sätestatud

õigust vabalt levitada oma ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis,

pildis või muul viisil, võib seaduse alusel piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste

ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seega ei ole juba nähtuvalt põhiseaduse vastava

sätte tekstist mitte igasugune keelekasutus väljendusvabaduse kaitsealas ega seetõttu lubatav

ning lubatud ei ole vale ja laimu levitamine ning teiste isikute au ja väärikuse kallale kippumine,

alandamine ja solvamine.

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kuivõrd antud juhul ei ole kaebaja tõendanud üksuse

juhi õigust rikkuvat käitumist, siis ei olnud kaebajal õigustust nimetada üksuse juhti

väljapressijaks ja petiseks ilma faktilisi tõendeid omamata ning seega ei olnud märgitud sõnade

kasutamine antud situatsioonis õigustatud. Kaebaja süüdistas sisuliselt vanglaametnikku

alusetult kuritegelikus käitumises (või ka tsiviilõiguslikult ebasobivas käitumises), riivates

sellega ametniku väärikust (vt Tallinna Vangla Maardu üksuse üksuse juhi Tõnis Sepa

01.10.2014 ettekanne nr 2299 tl 52 pöördel).

Kaebaja viide, et Kodukorraga ei ole võimalik PS § 45 tulenevalt reguleerida, kuidas kaebuse

esitaja tohib ennast väljendada, ei ole põhjendatud. Kaebuse esitaja on allutatud seaduse alusel

vangistusseaduse ja selle alusel antud aktidega kehtestatud korrale (vt VangS § 41 lg 2).

Järelikult oli ka kaebuse esitaja karistamine distsiplinaarkorras Kodukorra p 1.11.1 rikkumise

eest õiguspärane.

Kaebuse esitaja väitis veel, et käesoleval juhul on rikutud PS § 41, mis sätestab, et igaühel on

õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.

Kaebaja leidis, et vangla sunnib kaebaja karistamisega kaebajat oma arvamust muutma. Kohus

kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et vangla oleks

sundinud kaebajat oma arvamust muutma, vaid kaebuse esitajat on karistatud ametniku

väärikuse riivamise eest. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et keegi oleks teda sundinud

asuma vastupidisele arvamusele või sellist seisukohta avaldama. Kaebaja on ka kaebuses

märkinud, et kaebaja poolt esitatud väited (kohus märgib, et tulenevalt kaebaja kirjapandust on

tegemist tema arvamusega, mis on esitatud kirjalike väidete vormis) jäävad kehtima ka pärast

kartserikaristuse ära kandmist (tl 3 kolmas lõik). Seega ei ole keegi sundinud kaebajat oma

arvamust muutma (seejuures ei ole kaebaja ka oma arvamust muutnud), millest tulenevalt on

kaebuse esitaja väited PS § 41 rikkumisest asjakohatud ja põhjendamatud.

7.1.3. Kaebaja tõi ühe sisulise argumendina käskkirja nr 1275 õigusvastasuse kohalt välja väite,

et vaidlustatud distsiplinaarkäskkiri on ka oluliste motiveerimispuudustega, kuna menetleja ei

ole välja selgitanud, milles seisnes Tõnis Sepa solvumine ja väärikuse riivamine. Kohus

kaebuse esitaja eelpool toodud seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et käskkirjas nr 1275 on

piisavalt põhjendatud, miks vanglateenistuse ametnik tundis, et tema väärikust on riivatud ja

teda solvatud. Seega ei ole vaidlusalune käskkiri õigusvastane ka väidetava vähese

põhjendamise tõttu.

7.1.4. Lisaks viitas kaebaja VangS § 133 ja VangS § 64 lg 2 väidetavale rikkumisele seoses

sellega, et T. Sepp tutvus kaebaja pöördumisega 08.09.2014, kuid ettekande tegi alles

01.10.2014. Kohus kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et nii T. Sepa e-kirja (tl

56) kui ka teabe- ja uurimisosakonna poolt koostatud ettekandega (tl 57-58) on asjas tõendamist

leidnud, et haldusasja menetluse käigus ei ole rikutud VangS § 133 sätestatud

teavitamiskohustust. Samuti leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud VangS § 64 lg 2,

kuna kaebuse esitajat on teavitatud distsipliinirikkumisest koheselt peale distsiplinaarmenetluse

aluseks oleva ettekande koostamist so 01.10.2014, mida on kaebaja kinnitanud ka enda

allkirjaga (tl 52 pöördel). Lisaks märgib kohus, et isegi kui asuda seisukohale, et kaebuse

esitajat oleks tulnud teavitada varem, siis ei ole tegemist sellise menetlusveaga, mis tooks kaasa

distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamise, kuna see ei saanud mõjutada asja otsustamist (vt

HMS § 58).

7.1.5. Kaebaja on teinud seoses asjaoluga, et T. Sepp koostas ettekande alles 01.10.2014 eksliku

järelduse, et selle tõttu ei saanud T. Sepp ennast ka väga solvatuna tunda, kuna vastasel korral

oleks ettekanne tehtud koheselt. Kohus leiab, et kaebuse esitaja vastav väide on põhjendamatu,

kuna isikul teatavate tunnete esinemist ei saa hinnata muudest faktilisest asjaoludest eraldi

võetuna. Pigem kinnitab asjaolu, et T.Sepp uuris esmalt, kas kaebuse esitaja poolt esitatu põhjal

tuleks alustada kriminaalmenetlust, seda, et T. Sepp tundis ennast tõsiselt solvatuna.

7.1.6 Viimaseks tõi kaebaja välja, et vaidlusaluses käskkiri ei ole motiveeritud ka seetõttu, et

selles ei ole hinnatud süüteo raskust. Tegemist ei olnud kaebaja arvates raske rikkumisega (vt

ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-3-15), millest tulenevalt ei olnud karistus proportsionaalne.

Riigikohus on ülal viidatud lahendis märkinud, et: „/…/ Üldjuhul ei ole alust käsitada

ebaviisakat käitumist raske rikkumisena. Kinnipeetava ebaviisakas käitumine ei sea iseenesest

ohtu vangla julgeolekut ega takista vanglaametnike tööd sellisel määral, et oleks alust

kvalifitseerida sellist üleastumist raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks

rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd

ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks. Selles asjas selliseid

erandlikke asjaolusid ei esine. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et distsiplinaarkaristuse

määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valimisel kehtivate distsiplinaarkaristustega arvestada.

See aga ei tähenda, et karistuse proportsionaalsuse hindamisel võib kohus jätta muutunud

asjaolud arvestamata./…/

Kaebaja

ei

ole

välja

toonud,

et

vaidlusaluses

käskkirjas

märgitud

varasemad

distsiplinaarkaristused oleks käesoleval juhul tühistatud ning sellest tulenevalt oleks tulnud jätta

need üldse arvestamata, millise olukorraga oli tegemist kaebaja poolt viidatud lahendis.

Varasemate karistuste olemasolu samalaadiliste rikkumiste eest näitab üheselt seda, et

varasematest karistustest kaebaja õigeid järeldusi teinud ei ole. Seetõttu leiab kohus, et

vastustaja poolt kaebajale määratud karistus 7 ööpäeva kartserit oli proportsionaalne rikkumise

raskuse ja sellega seotud muude asjaoludega.

7.1.7. Tulenevalt asjaolust, et kohus tuvastas kaebaja poolt VangS § 67 p 1, mille kohaselt on

kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja

alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ja Kodukorra p 1.11.1, mille

kohaselt kinnipeetav on kohustatud vanglateenistujatega suhtlemisel järgima kõiki

üldtunnustatud viisakusreegleid ja üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada

ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid rikkumise

ja see oli distsiplinaarkaristuse määramisel käskkirja nr 1275 aluseks, leiab kohus, et vastustaja

on vaidlustatud käskkirjas õigesti tuvastatud juhtumi faktilised asjaolud ja käskkiri on selles

osas õiguspärane. Samuti leiab kohus, et käskkiri on piisavalt põhjendatud ja määratud karistus

on proportsionaalne.

8. Kaebaja on tõstatanud seoses käskkirjaga ka küsimuse, kas käskkirjaga kohaldatud

täiendavad piirangud olid kehtestatud õiguspäraselt.

8.1. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et käskkirjas on täiendavate piirangute osas märgitud

järgmist: „Kuna kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati

kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43

ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist

vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks

saavutamiseks.“ (vt tl 12 ). Muid põhjendusi ja kaalutlusi käskkirjast täiendavate piirangute

kohaldamise osas ei nähtu.

8.2. VangS § 651 lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib

vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43,

46 ja 48 kohaldamist.

8.3. Kohus nõustub siinkohal täielikult vastustaja seisukohtadega ja vastustaja poolt viidatud

Riigikohtu 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 avaldatud Riigikohtu seisukohtadega ning leiab,

et vaidlusalused täiendavad piirangud on kehtestatud õiguspäraselt. Kaebaja seisukoht, et

nimetatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval juhul kohaldatav, ei ole põhjendatud.

Kohus ei pea vajalikuks üksikasjalikult korrata eelpool viidatud Riigikohtu lahendis märgitut.

Riigikohus analüüsis selles põhjalikult kõikide (ka käesolevas asjas vaidluse all olevate)

seadusjärgsete lisapiirangute kohaldamise õiguspärasust. Kohus selgitab eraldi, et

kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis

märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas

neid haldusaktis märgitakse või mitte. Teisisõnu - karistamise käskkirja andmisel seadusest

tulenevate lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist,

kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik (vt ka

Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 18).

Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest, ei too

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata

jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud

võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse

olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa

kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav.

Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa

karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui

kartserikaristus on määratud õiguspäraselt (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p

31 alapunkt 3).

Kolleegium märkis veel, et kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade

ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist

ei piirata, siis ei tule VangS § 48 karistamise käskkirjas ära näidata (vt Riigikohtu 05.11.2011

lahendi nr 3-3-1-41-11 p 31 alapunkt 2). Käesoleval juhul piirati üksnes osaliselt VangS § 48

kohaldamist ehk kaebajal lubati soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid. Järelikult ei

olnud ka vastava piirangu märkimine eraldi vajalik, millest tulenevalt ei pidanud vastustaja ka

selles osas käskkirjas eraldi kaalutlusi välja tooma.

8.4. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja väited käskkirja nr 1275 õigusvastasusest

tulenevalt selles rakendatud lisapiirangutest ei ole leidnud tõendamist ja käskkiri on selles osas

õiguspärane.

8.5. Kaebaja leidis veel, et kuna on selgunud, et VangS § 651 lg 4 on mittevajalik õigusnorm

(selles sätestatud piirangud hakkavad kehtima kartserikaristuse määramisel ja kartseris

viibimisel), siis taotleb kaebuse esitaja tunnistada viidatud säte põhiseadusega vastuolus

olevaks, kuna PS § 11 ei salli ebavajalikke õigusnorme.

Kohus leiab, et kaebuse esitaja taotlus tunnistada VangS § 651 lg 4 põhiseadusega vastuolus

olevaks, tuleb jätta rahuldamata. Säte, mille põhiseaduspärasust kohus hindab, peab olema

vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei olene kaebuse esitaja

poolt vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasus arvestades eelpool välja toodud

Riigikohtu seisukohti VangS § 651 lg 4 põhiseaduspärasusest, millest tulenevalt ei ole vastav

sätte suhtes põhiseaduslikkuse kontrolli teostamine põhjendatud. Kohus märgib ka, et

seadustes on sageli õigusnorme, mille eesmärgiks ei ole reguleerida lõpuni mingit õigussuhet

põhimõttel „kui …, siis ….“. Sellised õigusnormid aitavad tavaliselt täpsemini mõista põhjus-

tagajärg sisuga õigusnormide sisu või seaduse teksti laiemalt või detailides ja seetõttu ei ole

võimalik neid käsitleda mittevajalike õigusnormidena. Kuna vastavad normid ei too kellelegi

kaasa täiendavaid õigusi ja kohustusi ei ole võimalik neid käsitleda ka põhiseadusega vastuolus

olevatena.

9. Kaebaja on tõstatanud seoses käskkirja nr 1275 ja selle suhtes tehtud vaideotsusega ka

küsimuse,

kas

käesoleval

juhul,

kus

inspektor-kontaktisik,

kes

viis

läbi

distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja määras ise ka karistuse,

samuti menetles enda poolt koostatud käskkirja peale esitatud vaiet ja käskkirja

kehtivuse peatamise taotlust, on rikutud HMS § 10 lg 1 p 4 ning kas sellest tulenevalt

tuleks vaidlusalune käskkiri ja vaideotsus tühistada.

9.1. Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et distsiplinaarmenetluse viis läbi

inspektor-kontaktisik Margus Pendin, (vt tl 51-52 ja 11-12 pöördel) kes ühtlasi allkirjastas ka

vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse käskkirja. Vaidlust ei ole ka selles, et vaideotsuse koostas

Margus Pendin ja vaideotsuse allkirjastas neljanda üksuse inspektor-kontaktisik üksuse juhi

ülesannetes Kristel Härm (vt tl 14).

Küll aga on tekkinud vaidlus selle üle, kas eelpool kirjeldatud viisil haldusmenetluse

läbiviimine on õiguspärane arvestades HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatud regulatsiooniga, mis ütleb,

et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil

isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses.

9.2. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise

asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab

distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul.

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17

lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus vangistusseaduse §

64 lõike 4 alusel ehk inspektor-kontaktisikul on õigus kinnipeetavale distsiplinaarkaristus

määrata.

Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda

ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate

distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse (vt tl 73-74 pöördel).

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks,

et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust.

Järelikult ei saa kaebaja poolt märgitu olla ka vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja tühistamise

aluseks.

Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et menetluse läbiviinud isik omaks kaebaja suhtes mingit

isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest ja

millest tulenevalt oleks ta pidanud ennast menetlusest taandama kaebaja poolt viidatud sätte

alusel. Käesoleva asja puhul on oluline, et kaebaja ise ei ole vanglaametniku taandamist HMS

§ 10 lg 1 p 4 alusel ja HMS § 10 lg 4 korras taotlenud. Kohus järeldab sellest, et nimetatud

argument on otsitud ja eelkõige seotud kaebaja suhtes langetatud otsusega, mitte selle otsuse

menetlejaga. Kohus leiab, et järelikult on käskkiri nr 1275 ka selles osas õiguspärane.

9.3. Mis puudutab vaideotsuse koostamist sama isiku poolt, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse

ja määras karistuse, siis selles osas märgib kohus järgmist.

VangS § 11 lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku

haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht

läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku

haldusakti või toimingu peale. Käesoleval juhul, nagu kohus eelpool tuvastas, on vaideotsuse

allkirjastanud inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes. Seega on vaideotsus allkirjastatud

selleks pädevust omava isiku poolt.

Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse

juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega,

siis juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või

leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse

allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust

nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab,

on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse.

Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab

HMS-is sätestatud nõuetele. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaide menetlemine haldusakti

andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid

ilma vastavaid kahtlustusi tõenditega põhjendamata ja selle rakendamist eraldi taotlemata ei

anna see alust rakendada HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut

ning vaidlustatud käskkirja nr 1275 ning selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamine viidatud

alusel ei ole põhjendatud.

10. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 1275 on õigesti leitud, et kaebaja

rikkus süüliselt VangS § 67 p 1, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes

distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse

paigutamisega 7 ööpäevaks. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas selleks pädev

vanglateenistuse ametnik, kelle suhtes ei esinenud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatud aluseid. Seega

on Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkiri nr 1275 õiguspärane ja kaebus jääb selles osas

rahuldamata.

Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri nr 1275 oli õiguspärane, siis puudub alus ka Tallinna

Vangla üksuse juhi 10.11.2014 vaideotsus nr 5-15/14/27419-2 tühistamiseks. Vaideotsuse

tühistamist ei tingi ka kaebaja poolt väidetud HMS § 10 lg 1 p 4 rikkumine, millist kohus ei

tuvastanud. Kaebus jääb selles osas rahuldamata.

11. Seoses kaebaja poolt esitatud tuvastamisnõudega küsimuses, kas Tallinna Vangla

toiming – vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine alles vaideotsuses – oli

õiguspärane või mitte, märgib kohus järgmist.

11.1. HMS § 74 tulenevalt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile.

HMS § 81 sätestab, et vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise peatada, kui see on

vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks.

HMS § 82 „Vaide läbivaatamise ettevalmistamine“ p 6 sätestab, et vaiet läbivaatav haldusorgan

lahendab haldusakti täitmise peatamise küsimusi.

11.2. Kohus leiab, et vastustaja märgib õigesti, et seaduseandja pole haldusakti täitmise

peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Küll aga tuleneb

eelpool viidatud HMS § 82 p-st 6 üheselt, et haldusakti täitmise peatamise küsimus tuleb

lahendada vaide läbivaatamise ettevalmistavas menetluses, mitte aga alles vaideotsuses. Samuti

tuleb arvestada HMS § 5 lg 4 sätestatud põhimõttega, et menetlustoimingud viiakse läbi

viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades

haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärki, oleks tulnud see lahendada viivitamatult, mitte

alles vaideotsuses kuu aega pärast vastava taotluse saamisest ja peale seda, kui kaebuse esitaja

oli talle määratud karistuse juba ära kandnud (kaebaja kandis kartserikaristuse ära 27.10.2014-

03.11.2014 vt tl 72).

11.3. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kuivõrd HMS § 81 on kasutatud väljendit „võib“

siis HMS § 4 lg 1 kohaselt on haldusorganil võimalik muuhulgas otsustada, kas ta üldse teeb

vastava otsustuse. Kohus on seisukohal, et kuigi vastava taotluse lahendamise puhul on

tegemist kaalutlusotsusega, ei tähenda see, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse

teeb vastava otsuse juhul, kui selle tegemiseks on taotlus esitatud. Kohus selgitab, et juhul, kui

vastav taotlus on esitatud, tuleb haldusorganil taotlust igal juhul menetleda ja see lahendada.

11.4. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla toiming vaidlustatud

käskkirja peatamise taotluse lahendamisega viivitamisel ja selle lahendamisel alles

vaideotsuses, oli õigusvastane ning tuvastamiskaebus kuulub selles osas rahuldamisele.

11.5. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et vastustaja on vaideotsuses lahendades kaebuse

esitaja taotlust vaidlustatud haldusakti täitmise peatamiseks märkinud ekslikult, et kaebaja on

taotlenud käskkirja täitmise peatamist ka kohtumenetluses, siis leiab kohus, et see väide on

õige. Samas - nagu märgib ka vastustaja - ei muuda see ilmselge ebatäpsus otsust ennast

õigusvastaseks ega riku kuidagi kaebaja õigusi.

11.6. Kohus ei tohi teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada

nõude piire (HKMS § 41 lg 1). Lähtudes eelviidatud sättest jätab kohus tähelepanuta kaebaja

väited nagu oleks haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist ebapiisavalt

põhjendatud. Nimelt ei ole Tallinna Vangla otsus, millega jäeti kaebaja taotlus Tallinna Vangla

06.10.2014 käskkirja nr 1275 täitmise peatamiseks rahuldamata käesolevas asjas vaidluse

esemeks. Kaebaja on taotlenud üksnes distsiplinaarkaristuse käskkirja ja vaideotsuse

tühistamist ja tuvastamist, kas Tallinna Vangla toiming vaidlustatud käskkirja peatamise

taotluse lahendamine vaideotsuses - oli õiguspärane või mitte. Samas ei oma see käesoleval

juhul ka tähendust, sest sõltumata taotluse menetlemisega viivitamisest ja selle rahuldamata

jätmisest, leidis kohus, et vastustaja tuvastas vaidemenetluses ning kohus käesoleva asja

kohtumenetluses käskkirja nr 1275 õiguspärasuse, millest tulenes ka nende täitmise

õiguspärasus.

12. HKMS § 108 lõike lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Käesolevas asjas rahuldas kohus kaebuse osaliselt so õigusvastasuse tuvastamise nõude osas.

Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata.

Kaebuse esitaja oli 29.01.2015 määrusega vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebuse

esitaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust. Seega jäävad kantud

menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik