3-15-2813/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-2813 Haldusasi M.R.i kaebus Maksuja Tolliameti 24.08.2015 vastutusotsuse nr 13-7/555-4 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – M.R., volitatud esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki Meister Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 23. märtsil 2016. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliamet (MTA) tegi 24.08.2015 M.R.ile vastutusotsuse, milles kohustas isikut tasuma Corfu meedia OÜ (likvideerimisel) maksuvõla summast 47 499,82 eurot. Maksuvõlg koosneb kinnipeetud tulumaksust 9290,79 eurot, erijuhtude tulumaksust 166,43 eurot, sotsiaalmaksust 20 448,94 eurot, kogumispensionimaksest 1201,82 eurot, töötuskindlustusmaksest 1626,72 eurot, käibemaksust 9881,87 eurot ja intressivõlast 4883,25 eurot. Vastutusotsuse põhjendused:

1. Corfu meedia OÜ (likvideerimisel) on tekkinud maksuvõlg valdavalt töötasu väljamaksetelt deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksukohustustest. OÜ on maksukohustused ise deklareerinud ning nende tähtaegse ja täieliku täitmise eest vastutab juhatuse liige M.R.. Maksuhaldur on teinud OÜ- le korraldusi maksuvõla tasumiseks, kuid äriühing ei täitnud neid. MTA arestis 26.09.2014 äriühingu pangakontod, kuid laekumised on olnud minimaalselt. Äriühingu enda initsiatiivil toimus viimane tasumine septembris 2014. Muu registervara äriühingul puudub. Corfu meedia OÜ (likvideerimisel) juhatuse liige esitas 11.12.2014 pankrotiavalduse. Ajutise halduri 26.01.2015 aruande kohaselt on võlgnikul kohustusi vähemalt 49 632,48 eurot, kuid varasid 1,17 eurot. Pankrotiavalduse menetlus lõpetati pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

2. M.R. on rikkunud tasumiskohustust, kuna tekkinud on maksuvõlg. Samuti on ta rikkunud tagamiskohustust, mille täitmiseks tuleb äriühingut juhtida viisil, mille tulemusel äriühingu majanduslik olukord ei halveneks ja laekuks piisavalt vahendeid äriühingu kohustuste likvideerimiseks. Äriühing on jätnud regulaarselt 2014. aasta juulist detsembrini töötasudelt arvestatud maksukohustused täitmata, samuti on jäetud täitmata teised maksukohustused. Äriühingul oli 2014. a II

2(9) poolaastal arvestatav käive üksnes juulikuus, samas kui töötajaid oli oluliselt rohkem, sõlmitud on

5 uut töölepingut. Ettevõtte töötasufond ületab aasta algusest peaaegu igakuiselt mitmekordselt käibemahtu. Seega oleks juhatuse liige pidanud aegsasti kasutusele võtma meetmed, et vältida maksuvõlgade kasvu. Valdava osa äriühingu käibest moodustasid tehingud M.R.iga seotud äriühingutega. Ajutise halduri aruande kohaselt tegutses võlgnik 2014. a septembri lõpust kahjumlikult. Võlgnevuste vähendamiseks tehtud toiminguid on haldur pidanud paljasõnaliseks. MTA leiab, et M.R.i tegevusetus viitab isiku soovimatusele võtta midagi ette äriühingu poolt deklareeritud maksukohustuste õiguseaegse tasumise tagamiseks. M.R.i eesmärgiks oli luua tingimused teiste temaga seotud äriühingute majandustegevuse tõrgeteta toimimiseks ja maksueelise saamiseks Corfu meedia OÜ-s töötanud isikutele tehtud töötasu väljamaksete deklareerimise ja nende tasumata jätmise kaudu. Teenuse ostjatel ei olnud teenuse ostmise ajal palgalist tööjõudu või oli seda minimaalselt. Samuti said teenust osutanud äriühingud arvestada arvetel toodud käibemaksu oma maksuarvestuses. Tegemist on sihipärase tegevusega. Selleks jättis M.R. õigeaegselt esitamata pankrotiavalduse. Äriühingu majandusliku seisu parandamiseks väidetavalt ettevõetud tegevused ei ole kinnitust leidnud. M.R.i eesmärgiks oli säilitada töötajaskond senise palgatasemega, mistõttu pidi ta möönma, et ei suuda tagada maksukohustuste täitmist.

3. M.R. on rikkunud juhatuse liikme kohustusi raskest hooletusest. Äriühingus oli arvestatav tööjõud, mis ületas igakuist käivet. M.R. pidi möönma, et pikaajaliselt selline käitumine ei saa olla otstarbekas ja tekitab märkimisväärseid maksuvõlgu. Arvestades M.R.i pikaajalisi kogemusi meediaettevõtete valdkonnas, võib talt eeldada piisavate ärialaste teadmiste omamist, sh ettenägemist, et äriühingu ebarentaabel majandamine võib viia võimetuseni tasuda makse. M.R. ei võtnud midagi aegsasti ette, sh ei esitanud tähtaegselt pankrotiavaldust. Pärast pangakontode arestimist viis M.R. arveldamise üle sularahakassasse ja jätkas töötajatele väljamaksete tegemist.

4. Kui M.R. oleks õigeaegselt lõpetanud äriühingu kahjuliku tegutsemisviisi (suurt tööjõudu omades minimaalses määras teenuse osutamine) ega oleks alates juulist 2014 jätkanud kahjumlikuks kujunenud ettevõtte tegutsemist ja oleks kasutanud rahalisi vahendeid maksukohustuste tasumiseks, ei oleks äriühingul maksuvõlga tekkinud.

5. Vastusena eriarvamusele nõustub MTA, et isikult ei saa nõuda enne tema juhatuse liikmeks saamist tekkinud maksuvõlga. Vastavas ulatuses ei ole ka maksuvõla tasumist isikult nõutud. Tavapäraseks äririskiks ei saa lugeda äriühingu pikaaegset tegutsemist arvuka töötajaskonnaga ajal, kui käive on minimaalne. Maksevõime parandamise kohta ei ole esitatud ühtegi veenvat faktiväidet ega tõendit. Täiendavate töötajate palkamist ei ole võimalik tõlgendada äriühingu kulutuste optimeerimise või äriühingu ja võlausaldajate huvidest lähtuva käitumisena. Maksuhaldur ei ajatanud äriühingu maksuvõlga, kuna tegemist oli juba neljanda ajatamistaotlusega ja varasem ajatamise otsus tunnistati selle täitmata jätmise tõttu kehtetuks. Pankrotimenetluse käigus raske juhtimisvea tuvastamata jätmine ei ole vastutusotsuse koostamata jätmise aluseks.

Corfu meedia OÜ kustutati äriregistrist 07.09.2015.

2. M.R. esitas 11.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 24.08.2015 vastutusotsuse nr 13-7/555-4 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:

1. Kaebaja tegevuses puudub süülisus, veel vähem raske hooletus. MTA ei ole toonud ühtegi käitumisnormi, mida kaebaja oleks rikkunud. Ainuüksi suutmatus äriühingut kasumlikult juhtida ei ole üldise hoolsuskohustuse süüline rikkumine. Maksuhaldur oleks pidanud jälgitavalt selgitama, milline oleks olnud hoolas käitumine. Maksuhaldur peab tõendama, et kaebajal oli võimalik korraldada äriühingu tegevus ilma maksuvõlga suurendamata ja kaebaja jättis selle võimaluse kasutamata. Äriühingul puudusid enne septembrit jooksvad lühiajalised võlgnevused ja ta täitis ka maksuvõla ajatamisgraafikut. Täitmata kohustused tekkisid alles 20.08.2014, kui laekumine äripartnerilt viibis. Äriühing ei saanud jätta toimunud tehingutelt arveid väljastamata ja käibemaksu kajastamata. Maksuhaldur tunnistas üllatuslikult kehtetuks seni korrakohaselt täidetud ajatamiskokkuleppe. Kaebajale ei ole arusaadav, millist tegevust talt oodati olukorras, kus maksuhaldur nõudis maksuvõlgade kohest täitmist, arestides samas arvelduskontod. Kaebaja ei pidanud raskuste tekkimisel

3(9) eeldama nende püsivat iseloomu. Kaebaja on maksuhaldurile põhjalikult selgitanud äriplaani, mida ta lootis ellu viia ja milleks ta vajas täiendavat tööjõudu. Tegemist ei ole ebatavaliselt kõrge riskiastmega otsustusega, mida võiks käsitleda raskelt hooletu käitumisena. Kuna äriühingu peamine klient ütles lepingu üles, tuli äriühingu tegevus ümber korraldada. Selles olukorras täiendava töötaja palkamine on tavapärane äriline otsus. Töösuhete jätmine ei olnud raskelt hooletu tegevus, kuna ettevõtte moodustasidki töötajad, kelleta ei oleks olnud võimalik tegevust jätkata. Töötajale tasu maksmine on tööandja põhikohustus. Töölepingute lõpetamine vastavalt tööandja suvale ja paremale äranägemisele ei ole lubatav. Alternatiivsete stsenaariumite korral oleks riigi kahju suurenenud. Kuna äriühingu peamine väärtus seisnes töötajates, oli õiguspärane ka neid eelistada, kuna nad olid äriühingu tegutsemiseks vajalikud. Äriühing tegi küll tehinguid kaebajaga seotud äriühingutega, kuid seda tasu eest. Kaebaja otsis uusi kliente ja lepinguid pärast ühe koostööpartneriga lepingu lõppemist. See tegevus näis kaebajale kõige rohkem äriühingu ja võlausaldajate huvides. Tavapäraste äririskide realiseerumist ei saa olla kolmandalt isikult maksukohustuslase maksuvõla sissenõudmise aluseks. Pankrotimenetluses ei ole tuvastatud rasket juhtimisviga.

2. Kaebaja rikkumise ja maksuvõla vahel puudub põhjuslik seos, kuna äriühingul ei olnud vahendeid maksude tasumiseks. Vahendite puudumine ei ole automaatselt seostatav juhatuse liikme raskelt hooletu käitumisega. Ajutise pankrotihalduri ainsaks etteheiteks on olnud, et kaebaja ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust. Kaebaja viivitas pankrotiavaldusega üksnes nii kaua, kui sai teatavaks suurima võlausaldaja, s.o MTA lõplik seisukoht. Seega võik kaebaja vastutada maksimaalselt alates 20.10.2014 tekkinud maksuvõla eest. MTA on jätnud analüüsimata olukorra, milles riik oleks olnud, kui kaebaja oleks töötajad koondanud.

3. Vastutusotsus on formaalselt ebaõige, kuna see toimetati kätte 07.09.2015 ehk samal päeval kui äriühing kustutati registrist. Kuna äriühingu õigusvõime lõppes enne vastutusotsuse kehtima hakkamist, kaotas vastutusotsus oma õigusliku aluse enne kehtima hakkamist.

3. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

1. Vastutusotsus ei tugine mitte vaid töötajate koondamise võimalustele, vaid ettevõtte tegevuse korraldamisele laiemalt. Äriühingu tegevus seisnes valdavas osas arvete esitamisest. Kaebaja seletustest ei ilmne, milliste teenuste osutamisega äriühingu üldse tegeles. Vaid üksikutel juhtudel on teenust täpsustatud. Seetõttu ei ole maksuhalduril võimalik saada täpsemat ülevaadet osutatud teenuste ja töö sisu kohta. Maksuhalduri ülesandeks ei ole tegeleda äriplaanide koostamisega.

2. Kaebus on üldsõnaline. Vastustaja on tuvastanud maksuvõla tekkimise ja põhjusliku seose kaebaja tegevusega.

3. Kaebaja on juhatuse liikmeks oleku ajal jätnus süstemaatiliselt tagamata piisava rahavoo selleks, et täita äriühingu kohustusi. Asjaoludest nähtub, et see ei olnudki kaebaja eesmärgiks. Maksuhalduril ei olnud võimalik ajatada maksuvõlga olukorras, kus jooksvad maksukohustused on jäetud täitmata. Äripartneri poolt hilinemisega tasutud arve ei saanud põhjustada äriühingu maksejõuetust. Kaebaja ja tema abikaasa on ise äripartneri OÜ Best Propaganda osanikud ehk tegemist ei ole sõltumatu äripartneriga. Arve tasumisega hilinemine ei saanud tuua kaasa käibe täielikku puudumist olukorras, kus äriühingul oli 11 töötajat. Kaebaja väited suuremahuliste monitoorimiste kohta 2014. aasta sügisel on paljasõnalised.

4. Kaebaja väited, et ta jätkas varasemat äriplaani ja asus otsima uusi tehingupartnereid, on paljasõnalised ja tõendamata. Kaebaja ei ole neid tegevusi ka piisava usutavuse ja üksikasjalikkusega selgitanud. Äriühing arvestas tööjõukulusid vaid ulatuses, et maksta välja palgad, kuid jättes täitmata maksukohustused. Olukorras, kus valdav osa käibest seisnes kaebajaga seotud äriühingutele teenuse osutamises, ei taganud selline tegevus piisavat rahavoogu. Olles seotud kaebaja tehingupartnerite, oli kaebajal võimalusi, et tagada maksude tasumine.

5. Vastutusotsuse eelduseks on esindataval äriühingul puuduvad vajalikus ulatuses rahalised vahendid. Kaebaja tegevus äriühingu majandustegevuse korraldamisel ei ole olnud tavaline äririsk ega majandustegevuse ebaõige planeeriminekaebaja tegutsemine äriühingu kohustuste täitmise nimel ei ole tõendatud.

4(9)

6. Kaebaja väide, et vastutusotsuses on jäetud analüüsimata riigi olukord töötajate koondamise korral ei ole asjakohane. Selline asjaolu võiks olla asjakohane üksnes kriminaalmenetluses. Kaebaja seletused ega äriühingu maksuarvestuse aluseks olevad andmed ei anna piisavat selgust küsimuses, milles äriühingu tegevus konkreetselt seisnes ja milliste teenuste osutamisega töötajad tegelesid.

7. Vastustaja jääb vastutusotsuse tegemise aja ja õigusliku aluse osas vaideotsuse punktides 20-24 käsitletu juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. MKS § 8 lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava MKS-ist ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise, kusjuures rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Kui seaduslik esindaja rikub MKS §-is 8 nimetatud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest, vastutab ta rikkumise tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega (MKS § 40 lg 1). Maksuvõla sissenõudmiseks teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest vastutavale kolmandale isikule (MKS § 96 lg 1), praegusel juhul juhatuse liikmele.

Selleks, et vastutusotsust teha, peavad olema täidetud vastutusotsuse tegemise aluseks olevad tingimused, mida Riigikohtu praktikas on piiritletud järgmiselt (Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3- 1-16-12, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 ap-d „e“-„i“): 1) äriühingul on kehtiv maksuvõlg ehk puuduvad MKS § 96 lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavad asjaolud, s.o maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud, maksuvõlg on kustutatud; 2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, kusjuures arvestada tuleb ka maksukohustuse tekkimise hetke, isiku funktsiooni ja pädevust äriühingus; 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg ei ole möödunud (MKS § 98); 4) MKS §-des 38–40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud maksuvõla sissenõudmine maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt; 5) vastutusotsus MKS § 40 lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 28).

Maksuvõla sissenõudmiseks äriühingu juhatuse liikmelt, peavad olema täidetud vastutuse kohaldamise eeldused. Riigikohus on käsitlenud juhatuse liikme vastutuse eeldusi põhjalikult mitmes lahendis: 19.11.2014 otsuses nr 3-3-1-43-14, p 10, 19.12.2013 otsuses nr 3-3-1-37-13 (p-d 12, 17), 12.06.2013 otsuses nr 3-3-1-17-13 (p-d 11–16), 12.12.2012 otsuses nr 3-3-1-23-12 (p-d 10–11, 14 ja 20), 31.10.2005 otsuses nr 3-3-1-41-05 (p-d 12, 13 ja 15). Riigikohtu praktika kohaselt peavad juhatuse liikme vastutuse kohaldamiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada MKS-ist ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg.

Vastutuse kohaldamiseks tuleb maksuhalduril seega tõendada, et juhatuse liige on oma MKS-is ja teistes maksuseadustes sätestatud kohustusi rikkunud süüliselt, tuvastades süü vormi. Kui maksuhaldur ei ole tõendanud kohustuse rikkumise süülisust, ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama süü puudumist. MKS § 40 lg 1 kohaselt saab äriühingu seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Sellisena tuleb vastutusotsuses tuvastada põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tagajärje, s.o maksuvõla, vahel. Näiteks ei saa vastutusotsust teha sellise maksuvõla osas, kus maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui ette-

5(9) heidetav käitumine või muudel põhjustel (vt lahendid nr 3-3-1-37-13, p-d 20 ja 22; nr 3-3-1-17-13, p 18). Süü vormide – tahtluse ja raske hooletus – sisustamisel on Riigikohtu hinnangul võimalik lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 regulatsioonist (alates 01.07.2013 näeb sama ette MKS § 40 lg 4), rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega, nagu kohaste nõuete järgimata jätmine (vt lahendid nr 3-3-1-23-12, p 14; nr 3-3-1-43-14, p 15). Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel võib lähtuda tõendite, sh kaudsete tõendite, kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (vt lahendid 3-3-1-43-14, p 18; 3-3-1-37-13, p 24). Seejuures ei ole kohtu ülesanne tuvastada kohustuste rikkumisel rasket hooletust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on raske hooletuse tuvastanud õiguspäraselt (analoogselt Riigikohtu 09.01.2013 otsus nr 3-3-1-38-12).

5. Vastutusotsuse tegemiseks peavad samaaegselt olema täidetud kõik vastutusotsuse tegemise tingimused. Pooled ei vaidle selle üle, et Corfu meedial OÜ-l (kustutatud) oli maksuvõlg ja vastutusotsusega sissenõutav maksuvõlg tekkis ajal, mil äriühingu juhatuse liikmeks oli kaebaja; maksu määramisel ei ole aegumistähtaeg möödunud; ning maksuvõla sissenõudmine äriühingult on nurjunud.

Poolte vahel on vaidlus järgmiste asjaolude üle:

- kas vastutusotsus tehti ajal, mil äriühing oli õigusvõimeline või kas vastutusotsuse õiguslik alus on hiljem ära langenud;

- kas kaebaja on tasumisja tagamiskohustusi rikkunud;

- kas kaebaja tegevus kohustuse rikkumisel tuleneb raskest hooletusest;

- kas rikkumise ja maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos.

6. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastutusotsuse tegemise õiguslik alus on pärast selle andmist ära langenud. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et vastutusotsus allkirjastati 24.08.2015 ja kaebaja kinnitas selle kätte saamist 07.09.2015, äriühingu äriregistrist kustutamise päeval. Seega on vastutusotsus koostatud ajal, mil Corfu meedia OÜ oli õigusvõimeline ja maksukohustus ei olnud lõppenud, mistõttu oli vastutusotsuse tegemine lubatav (vt Riigikohtu 04.12.2009 otsus nr 3-3- 1-75-09 p 11).

Riigikohus on 04.12.2009 otsuses nr 3-3-1-75-09 korduvalt sidunud kolmanda isiku vastutuse vastutusotsuse tegemise, mitte selle isikule kätte toimetamisega. Sama otsuse punktis 14 on Riigikohus rõhutanud, et vastutusotsus oli õigusvastane, kuna äriühing kustutati registrist 19.03.2007, kuid vaidlustatud vastutusotsus tehti 20.06.2008. Ka Riigikohtu üldkogu 27.11.2012 määruse nr 3-3-1- 15-12 punktis 50.j on leitud, et vastutusotsus peab olema tehtud enne juriidilise isiku lõppemist.

Riigikohus käsitles viidatud lahendis äriühingu õigusvõime lõppemist muu seaduses sätestatud nõude lõppemise alusena (MKS § 31 lg 3 p 6). Samas lõikes on analoogseks maksukohustuse lõppemise aluseks aegumine (p 4). Aegumise kohta sätestab MKS § 98 lg 4, et maksuotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist. Kohus nõustub maksuhalduriga, et aegumise kohta kehtivat põhimõtet tuleb samuti kohaldada analoogia korras ka äriühingu õigusvõime lõppemisele, sest vastupidine ei ole ilmselgelt olnud seadusandja eesmärk. Riigikohus on 26.09.2011 otsuses nr 3-3-1-42-11 leidnud, et kui maksuotsus tagastatakse maksuhaldurile põhjusel, et maksukohustuslase esindajad keelduvad kirja vastu võtmast või muul viisil takistavad dokumendi kättetoimetamist, siis ei saa selles olukorras dokumendi tagastamine maksuhaldurile ja hilisem uus saatmine või üleandmine maksukohustuslasele mõjutada aegumistähtaja kulgu. Sarnaselt leiab kohus käesolevas asjas, et maksukohustuslase, sh füüsilise isiku tegevusetus dokumendi kättetoimetamisel ei saa mõjutada maksukohustuse ülekandumist kaebajale ka olukorras, kus enne kaebajale kättetoimetamist on äriühing registrist kustutatud. Eeltoodust tulenevalt on vastutusotsus formaalselt õiguspärane.

6(9)

7. Kohus peab enne kaebaja tegevuse süülisuse kontrollimist vajalikuks selgitada tasumisja tagamiskohustuse rikkumist ja selle tuvastamist. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et vastustaja ei ole kaebajale ette heitnud deklareerimiskohustuse rikkumist, vaid deklareeritud kohustuste tasumata jätmist ja laiemalt äriühingu juhtimist viisil, et ei olnud tagatud maksukohustuste täitmine. Tagamiskohustuse sisu on see ka see, et kuigi maksukohustus tuleb täita äriühingu vara arvelt, peab juhatuse liige tagama äriühingul piisava vara olemasolu, et maksunõue oleks võimalik täita.

MKS § 8 lg 1 teise lause kohaselt täidetakse rahalised kohustused esindatava vara arvelt. Vastavale õiguslikule alusele on tuginetud vastutusotsuse lk-l 1. Kui ühelt poolt lisab MKS § 8 lg 1 maksude tasumisele ajalise kriteeriumi – maksud tuleb tasuda teatud ajaks –, siis teiselt poolt tähendab MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustus, et äriühingu seaduslik esindaja peab tagama, et äriühingul oleks piisavalt rahalisi vahendeid maksukohustuse reaalseks täitmiseks. Nii peab juhatuse liige vajadusel optimeerima äriühingu majandustegevust, vähendama töötasusid, koondama töötajaid, otsima uusi kliente, tööd efektiivsemaks muutma vms. Sellisena võib MKS § 8 lg-st 1 konkludentselt välja lugeda ka äriühingu juhatuse liikme kohustuse esitada pankrotiavaldus, kui kulude vähendamine ei õnnestu ning maksejõuetus süveneb. Viimane on expressis verbis sätestatud ka ÄS § 180 lg-s 51. Tegevuse jätkamine ning äriühingu suhtes tekkivate nõuete, s.h maksuvõla suurendamine on juhatuse liikme kohustustega vastuolus. Kui tegevust soovitakse jätkata, peab tegevuse jätkamise ja sellest tulenevalt võlausaldajate nõuete täitmise võimalikkus olema eluliselt usutav ka teistele isikutele.

Kohus märgib, et kuigi tasumiskohustuse rikkumine toimub siis, kui ilmneb esmakordselt maksuvõlg, võib tagamiskohustuse rikkumine olla varasem ja maksuvõlg selle tagajärjena ilmneda alles hiljem. Ka käesolevas asjas on vastutusotsuses läbivalt tuginetud sellele, et tagamiskohustuse rikkumine algas juba 2014. aasta algusest (lk 6 jj), kui äriühingu arvnäitajad viitasid sellele, et püsikulud ületavad käivet. Mingi ajahetkeni võib äriühingul olla rahalist puhvrit, mille arvelt suurenevaid kohustusi ilma käibe suurenemiseta täita, kuid juba siis peab juhatuse liige asuma täitma tagamiskohustust, et võlausaldajate nõudeid oleks võimalik pikemas perspektiivis täita. Tagamiskohustuse täitmata jätmist ei saa hinnata alates ajahetkest, kui kohustuse täitmata jätmisest on tekkinud reaalsed tagajärjed (maksuvõlg), vaid tegemist on pikemaajalise protsessiga. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas oluline, et maksuvõlg tekkis alles 2014. aasta augustikuus ja kaebaja jaoks oli keeruline olukord, kus tuli maksuvõlg tasuda samal ajal, kui kontod olid arestitud.

Eeltoodust tulenevalt on kaebaja rikkunud MKS § 8 lg-st 1 tulenevat tagamiskohustust ning ka tasumiskohustust. Vastutusotsuses on vastavate kohustuste rikkumine õigesti tuvastatud.

8. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Hoolsuse kriteerium on objektiivselt oodatavate nõuete täitmine ehk nt vastaval majandusvõi kutselaal tegutsemisel kehtivate standardite järgimine. Sellised standardid võivad olla kehtestatud õigusaktidega, aga olla välja töötatud ka vastavate kutseühenduste poolt. Iga spetsialist peab järgima oma kutseala kitsamaid reegleid ja näitama üles vastaval kutsealal tegutsemisel tavaliselt oodatavat hoolikust. Kui isikul on suuremad võimed ja teadmised, mis ületavad tavalise taseme, peab ta neid oma kohustuste täitmise rakendama. Lisaks on hooletuse eeldus ja rikkumise objektiivne ettenähtavus ja välditavus. Raske hooletuse korral tähendab eeltoodu hoolsuse määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõetamatu.1

Vastutusotsuses on kaebajale ette heidetud seda, et kaebaja oli käibe vähenemise korral tegevusetu, samas suurendades tööjõuga kaasnevaid maksukohustusi (nt lk 9). Kaebaja on vastutusotsuse kohaselt rikkunud MKS § 8 lg 1, nagu kohus ka eelnevalt käsitles.

1 Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 332, p-d 6.2.1 ja 6.2.2.

7(9) Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuhaldur oleks pidanud detailselt selgitama, milliseid konkreetseid lahendusi oleks kaebaja pidanud äriühingu majandustegevuse parandamiseks ette võtma. Maksuhalduri ülesandeks ei ole kaebaja ettevõtluse ülevõtmine ega kaebaja asemel äriplaani koostamine. Samas nähtub vastutusotsusest selgelt, millises osas kaebaja tegevus hoolas ei olnud. Hoolsaks tegevuseks ei saa pidada kaebaja tegevusetust ning täiendavate töötajate juurde palkamist olukorras, kus äriühingu käive on minimaalne (vastutusotsuse p 5.3). Kaebaja on küll väitnud täiendavate klientide otsimist, kuid need väited on jäänud maksumenetluses paljasõnaliseks. Kohus rõhutab, et vastavate tõendite esitamine ei ole võimalik ka enam kohtumenetluses, sest Riigikohus on 19.05.2009 otsuses nr 3-3-1-32-09 leidnud, et maksukohustuslane saab vaidevõi kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest.

Kohus on eelnevalt selgitanud ning sama nähtub ka vastutusotsusest, et kaebajale heidetakse ette tegevusetust juba 2014. aasta algusest ning kaebaja poolt tagamiskohustuse rikkumine algas enne maksuvõla tekkimist. Sealjuures ei ole kaebajale etteheidetud deklareerimiskohustuse täitmata jätmist. Täiendavalt on maksuhaldur samuti arvestanud raske hooletuse hindamisel kaebaja enda isikust tulenevaid asjaolusid ehk tema pikaajalist kogemust meediaettevõtete müügitegevuse valdkonnas (lk 10). Pikaajalise ettevõtluskogemuse olemasolu tõttu vastavas valdkonnas tuleb isikult eeldada oskust hinnata ettevõtte majanduslikku olukorda ja võtta selle muutmiseks või ettevõtluse lõpetamiseks midagi ette. Seega pidi kaebaja oma kogemusest tulenevalt ette nägema, et arvestades ühelt poolt ettevõtte käivet ja teisalt seda, et tal on ettevõttes tööl palju töötajaid, kelle arv on pidevalt kasvanud (vt vastutusotsuse tabel 1, lk-d 5 ja 6), et selline tegevus ei ole jätkusuutlik. Juhatuse liikme põhikohustuseks on tagada ühelt poolt ettevõtte jätkusuutlikkus ja teisalt ka võlausaldajate nõuete täitmine. Nende kohustuste täitmata jätmine, arvestades kaebaja isikut ja nende kohustuste üldtuntust, saab tuleneda üksnes raskest hooletusest. Tegemist ei ole valdkonnaspetsiifilise ja eriteadmisi nõudvate kohustustega.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et ta ei pidanud ette nägema raskuste püsivat iseloomu. Arvestades ühelt poolt ettevõtte käivet ning teisalt suurenevaid tööjõukulusid, on püsivate raskuste tekkimise suur tõenäosus ilmselge ka kõrvalisele, majandusteadmisi mitteomavale isikule. Lõputult ei ole võimalik ilma piisava käibeta tööjõukulusid suurendada ega juba olemasolevaid kulusid kanda ilma, et see viiks püsiva maksejõuetuseni. Võlgnevuse, sh maksuvõla tekkimine sellises olukorras ei saanud kaebajale olla üllatuslik.

Äriühingus suurenes töötajate arv esmalt 7-lt 10-ni juulikuus ja seejärel 12-ni augustikuus (vastutusotsuse tabel 1). Enamate töötajatega kaasnevad ka suuremad tööjõukulud, mille tõttu pidanuks jätkusuutlikkuse tagamiseks suurenema ka äriühingu tulud. Kaebaja ei ole 04.12.2014 ütlustes oma uusi tegevussuundi ja ideid selgitanud (kd I tl 129 pöördel p 8). Kaebaja on 12.03.2015 andnud ütluseid, et asus otsima uusi meediaväljundeid, leidis lahendusi 2014. aasta augustikuus, hakkas laiendama meediapaketti ja sai juurde uusi kliente – kokku 3 (kd I tl 88 pöördel p 9). Samas need väited on paljasõnalised, kuna neid ei ole maksumenetluses tõendatud ning reaalselt ei kajastu need tegevused ka äriühingu käibes. Vastutusotsuse tabelis 2 toodud tehingupartnerite nimed alates augustikuuts ei kattu kaebaja nimetatud tehingupartneritega. Vastavatele ettevõtetele on arved väljastatud juba juulikuus ning sealjuures on kaebaja ise kõigi nende äriühingute juhatuse liikmeks. Kuna tegemist oli kaebajaga seotud klientidega, ei ole ka eluliselt usutav, et nende klientide leidmiseks oli vaja võtta tööle täiendavat tööjõudu.

Ka äripartneri poolt arve maksmata jätmine ei saanud mõjutada oluliselt äriühingu majanduslikku seisu, sest nagu kaebaja 12.03.2015 ütlustes kinnitas, said need arved sügisel tasutud (kd I tl 88 pöördel p 8). Seega sai arve maksmisega viivitamine tuua kaasa vaid lühiajalise takistuse nõuete täitmisel, mitte aga muuta nõuete täitmise võimatuks.

8(9) Maksuhaldurile ei ole etteheidetav ka kaebaja korduva ajatamistaotluse rahuldamata jätmine ega varasema ajatamisotsuse kehtetuks tunnistamine. Ajatamine on maksuhalduri kaalutlusotsus, mille osas puudub isikul nõudeõigus. Maksukohustuslasel on üksnes õigus nõuda oma taotluse põhjendatult ja kaalutletult läbivaatamist. Maksuvõla ajatamine on riigipoolne vastutulek juba tekkinud kohustuse tähtaja pikendamiseks ning isikul puudub õigustatud ootus, et tema maksuvõlg ajatatakse. Kaebaja on 04.12.2014 selgitustes möönnud, et oli teadlik, et järgmist ajatamistaotlust ei pruugita rahuldada (kd I tl 129 p 1), kuid pidas seda siiski üllatuslikuks. Vastustaja 08.09.2014 otsusest (kd I tl 11) nähtub, et alates 31.01.2013 on kinnitatud 3 maksegraafikut ning vaatamata sellele on maksuvõlg kasvanud 4,6 korda. Kogenud ettevõtjal ei saanud tekkida mõistlikku ootust, et sellistel tingimustel maksuvõlg veelkord ajatatakse.

Kohus ei nõustu, et tegemist oli tavapärase äririski realiseerumisega. On küll tavapärane, et kui ettevõtte käive on vähene või puudub, samas ettevõte võtab tööle täiendavaid töötajaid, siis on tulemuseks ettevõtte maksejõuetuks muutumine. Samas ei ole tegemist äririskiga, mida kaebajal ei oleks olnud võimalik tavapärast hoolsust üles näidates vähendada või sootuks ära hoida. Kohus on neid võimalusi ja kohustusi selgitanud käesoleva otsuse punktis 7 ning selliste valikute tegemise võimalikkust või kaalumist tuleb pidada üldtuntuks. Äriühingusse, millel on niigi puudulik käive, ilma tõsise äriplaanita täiendavate töötajate palkamine ei ole käsitletav hooletuse, vaid raske hooletusena, sest selline käitumine hälbib oluliselt mõistliku ettevõtja tegevusest. Kohus märgib, et kaebajal oli võimalik kaaluda töötasu vähendamist (TLS § 37) ja töötajatega töölepingute lõpetamist majanduslikel põhjustel (TLS § 89). Tegemist on üldtuntud lahendustega ettevõtte majandusraskuste korral.

Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja käitunud ainuüksi hooletult, vaid raskelt hooletult, vastutusotsuses on kaebajapoolset rasket hooletust kinnitavad asjaolud ammendavalt tuvastatud ja raske hooletuse olemasolu kaebaja isikut arvestades asjakohaselt põhjendatud.

9. Põhjusliku seose olemasolu osas on kaebaja jätnud tähelepanuta, et lisaks tasumiskohustuse rikkumisele on kaebajale ette heidetud ka tagamiskohustuse rikkumist ehk sellise olukorra raskest hooletusest tekitamist, kus äriühingul maksuvõla tekkimise ajaks tasumise vahendid puudusid. Sellisena on tagamiskohustus põhjuslikus seoses maksuvõla tekkimisega. Kui kaebaja oleks õigeaegselt, s.o enne maksuvõla tekkimist võtnud kasutusele meetmed äriühingu tekkinud ja tekkivate kohustuste vähendamiseks, ei oleks ka maksuvõlga tekkinud.

Maksuhaldur ei ole seotud pankrotimenetluses tuvastatuga, kuid võib ajutise halduri seisukohti vastutusotsuse põhjendamisel kasutada. Sealjuures võivad maksumenetluses isikule tehtavad etteheited ja tuvastatud kohustuste rikkumised olla laiemad, kui on leidnud pankrotihaldur, eeldusel, et tegemist on põhjendatud ja seadusele tugineva seisukohaga. Seetõttu ei ole asjakohane ka kaebaja väide, et pankrotimenetluses ei tuvastatud rasket juhtimisviga. Kohus märgib, et raske juhtimisvea puudumine (kd I tl 160) on ajutise halduri esialgne ning piiratud aja jooksul antud seisukoht.

Kaebaja põhjendus pankrotiavalduse esitamisega viivitamise kohta ei ole põhjendatud. Äriühingu majandusliku seisundi hindamine ja selle alusel tasumisja tagamiskohustuse täitmiseks toimingute tegemine on juhatuse liikme, mitte maksuhalduri ülesanne. Seega ei olnud kaebaja seotud maksuhalduri võimaliku seisukohaga, kas tegevust on võimalik jätkata. Ka seisukoha ootamise ajal ja enne seda pidi juhatuse liige oma kohustusi täitma.

Kaebaja poolt kohustuste rikkumise ja sellega põhjuslikus seoses maksuvõla tekkimisel ei kuulu hindamisele riigile või muudele isikutele tekkinud võimalikud tagajärjed, kui kaebaja oleks käitunud teisel viisil. Maksukohustuslase maksuvõla kolmandalt isikult väljanõudmise näol ei ole tegemist kahju hüvitamisega, mille korral hinnatakse, kui palju on kannatanu kahju tekkimise tagajärjel kulusid säästnud (VÕS § 127 lg 5).

9(9)

10. Kokkuvõttes on vastutusotsuse õiguspärane ega kuulu tühistamisele. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin