3-15-1471/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

22.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1471

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla tegevuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12.11.2015. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.11.2015. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 04.06.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Viru Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Esialgses kaebuses nõuab kaebaja hüvitisena

10 000 eurot, kuid 13.09.2015 halduskohtule esitatud kaebuse täienduses soovib kaebaja

20 000 euro väljamõistmist (10 000 eurot inimväärikuse alandamise eest ja 10 000 eurot

tervisele kahju tekitamise eest)

2. Kaebuse kohaselt on kaebajale arsti poolt ette nähtud spetsiaalsete füüsiliste harjutuste

tegemine seoses seljaprobleemidega. Harjutuste tegemiseks pidid vanglaametnikud kaebajale

tema nõudmisel väljastama kummist mati. Kaebaja väidab, et 06.12.2014, 29.12.2014,

07.01.2015, 08.01.2015 (ja nädal aega sellest ajast), 18.02.2015 ning 01.03,2015 ei toodud

talle kas üldse matti või siis toodi see valel kellaajal. Kuna kaebajale matti ei väljastatud, siis

oli ta sunnitud tegema harjutusi betoonpõrandal ning seetõttu vigastas ta iga kord põrandal

harjutusi tehes põlve. Kaebaja leiab, et eeltooduga on alandatud tema inimväärikust ning

tekitatud kahju tema tervisele. Koos kaebusega esitas kaebaja ka menetlusabi taotluse

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohtu 12.11.2015. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks rahuldamata. Halduskohus põhjendas, et kuigi riigilõivuseaduse

(RLS) § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega

tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamise eest, siis riigilõivuvabastus kehtib vaid

juhul, kui kaebus on põhjendatud. Kui kaebaja ei ole esitanud kahju kohta tõendeid, puudub

põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel, siis ei laiene kaebusele

riigilõivuvabastus (Riigikohtu 12.05.2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-12-10).

Halduskohus selgitas, et kuna kaebusest nähtuvalt on kaebaja tervisele tekkinud kahju

kaebaja enda tegevuse tagajärjel, tuleb kahelda põhjusliku seose olemasolus vastustaja

tegevuse ja tekkinud kahju vahel ning seetõttu ei kohaldu kaebusele automaatselt

riigilõivuvabastus. Kaebaja menetlusabi taotlust lahendades leidis halduskohus, et kuigi

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 alusel on kaebajale menetlusabi

andmine lubatud, ei ole kaebajale menetlusabi andmine põhjendatud, kuna kaebuse

edulootused on vähesed. Halduskohtu hinnangul oli äärmiselt vähetõenäoline, et kaebuses

viidatud sündmused ja vangla toimingud oleksid tekitanud kaebajale sellist mittevaralist

kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele. Halduskohus märkis, et

inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on

tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral ning et käesolevas kaebuses toodud sündmused ja

toimingud ei kvalifitseeru inimväärikuse rikkumiseks, kuna ei küündi oma intensiivsuse

astmelt sinna lähedalegi, mida Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud inimväärikuse

alandamiseks. Samuti ei nõustunud halduskohus kaebaja väitega, et vangla on kaebajale

tekitanud tervisekahju sellega, et mati puudumise tõttu oli kaebaja sunnitud tegema harjutusi

betoonpõranda peal ning vigastas seetõttu oma põlve. Halduskohus leidis, et on äärmiselt

vähetõenäoline, et kaebaja põlvevigastust saaks kuidagi seostada vangla tegevusega ja et

vigastus oleks tekkinud vangla tegevuse või tegevusetuse tagajärjel ning seetõttu tuleb

kahelda põhjusliku seose olemasolus vastustaja tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel.

Halduskohus lisas, et halduskohtumenetluse eesmärgiks ei ole võimalikult rohkete kaebustega

halduskohtusse pöördumine, vaid lünkadeta kaebeõigusetagamine isiku oluliste õiguste

kaitseks. Riigilõivu tasumise eesmärgiks on, et halduskohtule ei esitataks läbimõtlematuid

kaebusi ning kui maksejõuetu isik vabastataks riigilõivust ka perspektiivitute kaebuste

esitamisel, jääks riigilõivu see eesmärk saavutamata. Halduskohus oli seisukohal, et kuna

kaebaja osalemist menetluses ei ole põhjust hinnata edukaks, siis ei ole põhjendatud ka

kaebaja riigilõivust vabastamine ning seega jättis halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks HKMS § 111 lg 1 alusel rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. 03.12.2015 esitas kaebaja määruskaebuse halduskohtu 12.11.2015. a määruse peale, milles

palub vabastada ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja leiab, et Tartu

Halduskohus rikkus 12.11.2015. a määruse tegemisel oluliselt menetlusõiguse normi ning see

tingis ebaõige määruse tegemise. Kaebaja hinnangul oleks halduskohus pidanud kaebaja

olukorda käsitlema samamoodi nagu halduskohus käsitles kaebaja olukorda haldusasjas

nr 3-14-52160, kus halduskohus tunnistas õigusvastaseks vanglaametnike tegevuse, kui

vanglaametnikud ei väljastanud kaebajale tõendi alusel madratsit. Kaebaja selgitab, et

käesolevas kaebuses on öeldud, et vanglaametnikud ei väljastanud kehtiva tõendi alusel

kaebajale kummimatti. Kaebaja taotleb määruskaebuse rahuldamist, Tartu Halduskohtu

12.11.2015. a määruse tühistamist, kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist

kaebuse esitamisel ning kaebuse menetlusse võtmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

6. Tartu Halduskohus on õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest

menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse

menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku

seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega

HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu

tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad

eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi

taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule

menetlusabi ei anta. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas

vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu

kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust

vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu

04.05.2011. a määrus nr 3311111, p 11).

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebuse eduväljavaadete osas ega pea

vajalikuks neid korrata. Kaebuses viidatud asjaoludel on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

Seega on halduskohus õigesti leidnud, et puudus alus määruskaebuse esitaja riigilõivust

vabastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et ka määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna

alust halduskohtu määruse muutmiseks.

8. Seega puuduvad alused Tartu Halduskohtu 12.11.2015. a määruse tühistamiseks ning selle

peale esitatud määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi