2-15-106685/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2016. a Tartu

Tsiviilasja number

2-15-106685

Tsiviilasi

Transreval OÜ hagi OÜ Pro Transport (pankrotis) vastu

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2 385 eurot 52 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. augusti 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Transreval OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Transreval OÜ (registrikood: 11344903);

esindaja Ferenc Koso

Vastustaja (kostja): OÜ PRO TRANSPORT (pankrotis)

(registrikood: 11077081); pankrotihaldur Sirje Tael

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 24. augusti 2015. a otsus,

millega jäeti Transreval OÜ hagi OÜ PRO TRANSPORT

(pankrotis) vastu viivise väljamõistmiseks rahuldamata

ning menetluskulud Transreval OÜ kanda.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Transreval OÜ

hagi OÜ PRO TRANSPORT (pankrotis) vastu viivise

väljamõistmiseks.

4. Mõista OÜ-lt PRO TRANSPORT (pankrotis) välja

Transreval OÜ kasuks 2 385 eurot 52 senti.

5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ PRO

TRANSPORT (pankrotis) kanda.

6. Rahuldada Transreval OÜ avaldus menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks

ning

määrata

Transreval OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks maa-

ja

ringkonnakohtu

menetluses

(seitsesada

kaheksakümmend) eurot (ilma käibemaksuta).

7. Mõista OÜ-lt PRO TRANSPORT (pankrotis) välja

Transreval OÜ kasuks Transreval OÜ menetluskulu 780

(seitsesada kaheksakümmend) eurot (ilma käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Transreval OÜ (hageja) esitas hagi OÜ PRO TRANSPORT (pankrotis) (kostja) vastu 2 385 euro

52 sendi viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale mereveoteenuseid ja

esitas osutatud teenuse eest arveid kogusummas 1 975 eurot 20 senti. Kostja on hagiavalduse

esitamise seisuga arved tasunud, kuid on jätnud tasumata viivised summas 2 385 eurot 52 senti.

Vastavalt poolte vahel 8. novembril 2011. a sõlmitud klienditeeninduslepingu nr 265 p-le 5.2. (tl 16–

18) on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% päevas iga tähtaja ületanud kalendripäeva eest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on kõik arved tasunud. Viimase tasumise tegi kostja jaanuaris

2015. a, mille järel ei ole kostja hagejalt ühtegi täiendavat arvet saanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 24. augusti 2015. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue tõendamata ja põhjendamata. Pooled olid

lepingu p-s 7.1. kokku leppinud, et see jõustub 3. novembril 2011. a ja kehtib 31. detsembrini 2011. a.

Kui pool ei teata teisele poolele oma soovist lepingu lõpetamiseks 20 päeva enne lepingu kehtivuse

lõppu, pikeneb see automaatselt järgmiseks kalendriaastaks. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud lepingu

ülesütlemise teadet, pikenes leping p 7.1. kohaselt automaatselt järgmiseks kalendriaastaks, s.o

aastaks 2012. Kuna klienditeeninduslepingus ei ole sätestatud, et leping pikeneb korduvalt

järgmisteks kalendriaastateks, lõppes see tähtaja möödumisel 31. detsembril 2012. a.

Hageja ei ole hagis märkinud, millal kostjale teenust osutati. Hagi lisadena esitatud arvetest (tl 19–

22) nähtub, et teenus võis olla osutatud perioodil 29. aprill 2014. a kuni 26. mai 2014. a, seega peale

klienditeeninduslepingu tähtaja möödumist. Pärast lepingu tähtaja möödumist tekkinud nõuete

esitamine ei ole põhjendatud. Kuna klienditeenindusleping nr 265 on lõppenud, ei ole selle alusel

võlasuhet võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 ja § 3 p 1 mõistes tekkinud.

Kaubandusliku meresõidu seaduse (KMSS) § 2 kohaselt loetakse kaubanduslikuks meresõiduks

tegevust, mis on seotud laevade kasutamisega lasti-, reisijate-, pagasi- ja postiveoks, mere elus- ja

muude ressursside ning merepõhja all asuva maapõue varade uurimiseks ja ammutamiseks, jäämurde-

pukseerimis- ja päästeoperatsioonideks ning teistel õiguspärastel eesmärkidel. Maakohus leidis

tuginedes VÕS § 3 p-le 1, § 9 lg-tele 1 ja 2 ja § 11 lg-le 1, et poolte vahel oli 29. aprillist 2014. a

kuni 26. maini 2014. a kaupade merevedude teostamisel suuline kaubanduslikust meresõidust tulenev

leping.

KMSS ei käsitle veotasu tähtajaks tasumata jätmise korral viiviste arvestamist. Pooled ei ole kohtule

esitatud KMSS-st tulenevat konossementi (§ 38 lg 1), millega määratakse vedaja ja saaja vahelised

õigused ja kohustused, või lastiveolepingut (§ 38 lg-d 2–3). Seega ei ole võimalik hinnata, kas nendest

võiks tuleneda hageja võimalik viivisenõue. Andmed ja tõendid selle kohta, et pooled oleksid viiviste

tasumises ja viiviste määras perioodiks aprill – mai 2014. a kokku leppinud, puuduvad.

Tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 3 lg-st 1 kohaldub võlaõigusseaduse üldosa ka kaubanduslikust

meresõidust tulenevatele lepingutele. Viivise nõudmine VÕS § 113 lg 1 järgi on õiguskaitsevahend

(VÕS § 101 lg 1 p 6), mida sissenõudja kas kohaldab või mitte. Viivise kokkuleppimine lepingus ei

tähenda, et seda arvestatakse automaatselt ilma arveid esitamata. Üks pool peab andma teisele

lepingupoolele teada sellest, et ta viivist arvestab ja nõuab. Selleks tuleb esitada arve või teade, millest

nähtub viivise suurus ja tasumise tähtaeg. Asjakohaste tõendite puudumise tõttu asus maakohus

seisukohale, et hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi viivise arvet ega edastanud kirja selle kohta, et

ta viivist nõuab. Viivise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks.

Hageja nõuab hagis viivist 0,5% päevas iga tähtaja ületanud kalendripäeva eest. Maakohus leidis, et

kuna klienditeenindusleping oli lõppenud ja uue lepingu sõlmimise kohta andmed puuduvad, siis

oleks hageja saanud kasutada viivise määrana ainult VÕS-s § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgse

viivise määra ning saaks viivist nõuda pärast vastava arve edastamist kostjale.

Maakohus märkis, et isegi kui klienditeenindusleping oleks kehtiv, siis ei ole hageja kasutanud

lepingu p-s 6 kokku lepitud pretensioonide lahendamise korda ehk siis kohtuvälist menetlust.

Maakohus ei määranud kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust, kuna

kostja ei ole esitanud oma menetluskulude nimekirja ega taotlenud hagejalt kulude hüvitamist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus

ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kostja on vastuses hagile

kinnitanud lepingulise suhte olemasolu, mistõttu maakohtu seisukoht, et poolte vahel puudus peale

31. detsembrit 2012. a leping, on arusaamatu. 8. novembri 2011. a leping on kestvusleping, mis

pikeneb automaatselt järgmisteks kalendriaastateks. Pooled tegid antud lepingu alusel koostööd nelja

aasta vältel. Maakohus ei viidanud 20. juuli 2015. a puuduste kõrvaldamise määruses, et põhinõude

olemus vajaks täiendavat selgitamist või tõendamist.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et viivise nõudeõiguse tekkimiseks oleks ta pidanud esitama

kostjale viivise arveid. Isegi kui kliendileping kehtis kuni 2012. a lõpuni, tegutsesid pooled edasi

sõlmitud lepingu alusel ja kellelgi mingeid vastuväiteid ei olnud. Maakohus oleks pidanud

alternatiivselt välja mõistma vähemalt seadusliku viivise.

Maakohus ei ole kohtuotsuse tegemisel arvestanud VÕS § 29 lg 5 kõiki punkte.

Kostja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 24. augusti 2015. a otsus tuleb tühistada materiaalõiguse

normi

väära

kohaldamise

ja

menetlusõiguse

rikkumise

tõttu.

Ringkonnakohus

teeb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi ja

mõistab VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise 2385 eurot ja 52 senti.

6. Maakohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

 hageja ja kostja sõlmisid 8. novembril 2011 klienditeeninduslepingu nr 265 (leping);

 lepingu p 7.1 järgi jõustus leping alates 3. novembrist 2011. a ja kehtis kuni 31. detsembrini

2011. a;

 lepingu p 7.1 viimase lause kohaselt pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmiseks

kalendriaastaks, kui üks pool ei teata teisele oma soovist lepingu lõpetamiseks mitte hiljem

kui 20 päeva enne lepingu kehtivuse lõppu;

 kostja on tasunud hagejale 28. mail 2014; 26. mail 2014; 5. mail 2014 ja 2. mail 2014 esitatud

arvete eest (arved tl 19 jj; kostja vastus tl 38).

Hageja tugineb oma nõudes lepingu p- le 5.2, mille kohaselt kohustub kostja tasuma esitatud arvete

eest viivist õigeaegselt tasumata summalt 0,5% iga tähtaja ületanud kalendripäeva eest ning võla sisse

nõudmisega seotud kulutused. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et poolte vahel ei ole

lepingulist suhet. Lepinguliste suhete puudumisele ei ole menetluses viidanud kumbki pool. Kostja

vastuväited ei ole seotud lepingu kehtivusega, vaid viivise tasumise kohustusega. Hageja ja kostja

vahelise lepingu p 7.1 järgi pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmiseks kalendriaastaks, kui

üks pool ei teata teisele oma soovist lepingu lõpetamiseks mitte hiljem kui 20 päeva enne lepingu

kehtivuse lõppu. Maakohus on üllatuslikult, ilma et pooled oleks sellele tuginenud, tõlgendanud

nimetatud lepingupunkti nii, et see pikenes vaid üheks kalendriaastaks, s. o aastaks 2012 ja lõppes

31. detsembril 2012.

Lepingu p-i 1.1 järgi reguleerib leping hageja ja kostja vahelisi suhteid ning arvelduste korda hageja

poolt treilerite ja muude kaupade merevedude teostamisel osutatud teenuste eest. Tegemist on

eelduslikult kaubanduslikust meresõidust tuleneva õigussuhtega, millest tulenevale viivisenõudele

kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et ta on hagejalt teenust

saanud hagile lisatud arvete alusel ning on arve maksmisega tunnistanud oma kohustust osutatud

teenuse eest tasuda. Arved on väljastatud mais 2014. Maakohus on ka ise otsuse põhjendustes leidnud,

et kostja ei ole vaidlustanud temal lasuvat teenuse eest tasumise kohustust ning on põhinõuet täitnud.

Maakohus on ekslikult ilma poolte vastavasisuliste väideteta tuginenud lepinguliste suhete

puudumise tuvastamisel sellele, et hageja ei ole konkreetselt märkinud, milles mereveo teenus seisneb

ja millal teenust osutati.

8. Pooltevahelise lepingu p 5.2 kohaselt kohustub kostja talle esitatud arvete mitteõigeaegse tasumise

korral viivist õigeaegselt tasumata summalt 0,5% iga tähtaja ületanud kalendripäeva eest ning võla

sissenõudmisega seotud kulutused (inkassofirma komisjon, kohtukulud või muud). Seega pidi kostja

ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda

kokkulepitud viivist. Kostja ei ole vaidlustanud arvete kättesaamist ega hageja kohtule esitatud

kostjapoolset arvete tasumise aega (tl 23), kostja kinnitas, et ta tasus viimase arve jaanuaris 2015 (tl

38), seega seitse kuud hiljem.

Hageja poolt kostjale saadetud arvetel puudub viide viivisele. Samas ei sõltu VÕS § 113 järgi

viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte (vt Riigikohtu 17.

juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09 p 13). Arvel tähtajalise tasumisega viivitamise eest

viivise tasumise kohustuse märkimata jätmine ei tähenda iseenesest vastuolulist käitumist. Pooled on

viivises lepingus kokku leppinud, lepingu kehtivuse suhtes ei ole kohtule vastuväiteid esitatud.

Maakohus on ekslikult leidnud, et ka seadusjärgset viivist kohustuse mitteõigeaegse täitmise eest

saab võlausaldaja nõuda üksnes siis, kui vastav arve on teisele poolele eelnevalt saadetud, nimetatu

ei tulene seadusest. Võlausaldajal on üldjuhul rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

aegumistähtaja piires õigus kasutada VÕS §-st 113 tulenevalt õigust nõuda viivist.

Maakohus on ilma pooltelt eelnevalt seisukohta küsimata tõlgendanud lepingu p-i 6.1. Maakohtu

põhjendustest võib aru saada nii, et isegi juhul, kui leping kehtiks, ei ole hageja kinni pidanud

pretensioonide lahendamise korrast ja tal ei oleks õigust kohtu poole pöörduda. Kumbki pool

lepingu p-st 6.1 tuleneva kohustuse rikkumisele tuginenud ei ole.

Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada. Kostja vastuväited, et ta ei saanud eraldi

arveid viiviste kohta, ei ole põhjendatud.

9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb TsMS § 173 lg 3 alusel muuta menetluskulude

jaotust. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Ringkonnakohus määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 780 eurot (ilma

käibemaksuta), s.h 250 eurot hagiavalduselt tasutud riigilõiv, 250 eurot apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv ja 280 eurot (ilma käibemaksuta) lepingulise esindaja tasu ning mõistab nimetatud

summa kostjalt hageja kasuks välja.

Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 märgib ringkonnakohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel käesolevas kohtuotsuses. Hageja menetluskuludeks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 250

eurot, lepingulise esindaja tasu maakohtu menetluses 280 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõiv

apellatsioonkaebuselt 250 eurot. TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 järgi on menetluskuluks muuhulgas ka

riigilõiv ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hageja poolt tasutud riigilõiv maa- ja

ringkonnakohtumenetluses kokku 500 eurot (250 + 250).

Lepingulise esindaja tasu

kindlaksmääramisel lähtub ringkonnakohus TsMS § 175 lg-st 1, hinnates kulu põhjendatust ja

vajalikkust. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurusele, s.o 70

eurot ilma käibemaksuta, ning ringkonnakohus leiab, et see on mõistlik. Riigikohtu senises praktikas

on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta

(vt Riigikohtu 1. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). 14. oktoobri 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13 luges Riigikohus

tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti käibemaksuga. Ringkonnakohtu hinnangul tsiviilasja

keerukust ja mahukust arvestades on hageja lepingulise esindaja tasu 280 eurot (ilma käibemaksuta)

hagiavalduse koostamise ja esimese astme kohtumenetluses esindamise eest mõistlik ja vajalik, ning

see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja ei soovinud lepingulise esindaja tasu hüvitamist

ringkonnakohtu menetluses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke