2-14-63103/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-63103

Tsiviilasi

XX hagi AS Lasita Maja vastu varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

10 664,36 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. mai 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Lasita Maja apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

2. veebruar 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): AS Lasita Maja (rk: 11496435), esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Vastustaja (hageja): XX (ik: xxxxxxxxxxx), esindaja Mihkel

Nukka

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 15. mai 2015 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AS Lasita Maja kanda.

3. Välja mõista AS-lt Lasita Maja XX kasuks menetluskulude katteks maa- ja

ringkonnakohtus 4297,20 eurot.

4. AS-l Lasita Maja tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. XX esitas 28.12.2014 maakohtule AS Lasita Maja vastu hagiavalduse, milles palus mõista

kostjalt välja hageja kasuks 05.10.2013 kuni 30.11.2014 tekkinud varaline kahju

12 026,62 eurot ja alates 01.12.2014 igakuiselt tekkiv varaline kahju 796,04 eurot kuni hageja

püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni. Hageja palus kohustada kostjat alates 2015. aastast

igakuist hüvitist indekseerima iga-aastaselt töötajate tegevusalade keskmise eelmise aasta

palkade juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel www.stat.ee tabelis

PA5211. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja mittevaraline kahju kohtu määratud

suuruses. 23.04.2015 vähendas hageja nõuet ajavahemiku 05.10.2013 kuni 30.11.2014 eest

9626,62 euroni.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 01.11.2011 kostja valmistoodangu laojuhataja

ametikohal. 09.04.2013 juhtus hagejaga tööõnnetus: hageja komistas tööruumi ja laoruumi

eraldavas läbikäigus osaliselt teibiga põranda külge kinnitatud veeautomaadi elektrijuhtme

taha. Kukkumise tagajärjel diagnoositi hagejal õlavarreluu kirurgilise kaela ja ülemise epifüüsi

murd. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo tuvastas 05.10.2013 otsusega hagejal osalise püsiva

töövõime kaotuse 80% ulatuses, mille põhjuseks on töövigastus. 16.08.2013 ütles kostja

hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 1 alusel

ja tööleping lõpetati 30.08.2013. Hagejal ei ole õnnestunud uut sissetuleku teenimise allikat

leida, kuigi ta on pidevalt tegelenud uue töökoha otsimisega.

Hageja leidis, et kostja ei olnud piisavalt hoolas tööõnnetuse ennetamisel. Kostja ei juhendanud

ega koostanud riskianalüüsi põhjal tegevuskava, milles olnuks sätestatud abinõud, kuidas

kõrvaldada veeautomaadi elektrijuhtmega seonduvat riski. Lisaks jättis kostja nõuetekohaselt

rakendamata muud ennetusabinõud, et hoida ära teisi analoogseid õnnetusi. Kostja ei sisustanud

töökeskkonda selliselt, et oleks olnud tagatud töötajate tervise ohutus. Töötervishoiu ja

tööohutuse seaduses (TTOS) kehtiva ohu ennetamise printsiibi kohaselt oleks kostja pidanud

veeautomaadile leidma sobiva koha, et vältida ohtu töötajate tervisele, või vedama

elektrijuhtme viisil, et selle taha komistamine ei oleks olnud võimalik.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on kostja käitumine tööõnnetuste ja

tervisekahjustuste vältimiseks olnud õiguspärane, kostja oli rakendanud vajalikke

ohutusmeetmeid, et vältida tööõnnetusi elektrijuhtmete taha takerdumise tõttu. Veeautomaadi

juhe oli kinnitatud uksepiida külge, et viia võimalikult madalale selle taha takerdumise oht.

Hagi süü käsitlus jääb arusaamatuks ning selles loetletud meetmed bürooruumis kasutatavate

elektriliste seadmete juhtmete paigaldamisele ei ole mõistlikud. Süüdistused riskihindamise ja

sisekontrolli tegemata jätmise osas on üldsõnalised. Kostja on töötajatele tutvustanud

kontoritöötaja ohutu töötamise juhendit, mille p-s 2 on töötajat teavitatud võimalikust ohust

takerduda elektrijuhtmetesse. TTOS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on töötaja kohustatud osalema ohutu

töökeskkonna loomisel, järgides tööohutuse nõudeid, ning p 6 kohaselt teatama viivitamatult

tööandjale õnnetusjuhtumi tekkimise ohust. Ametijuhendi p 3.7 järgi oli hageja tööülesanne

mh valmistoodangu lao töö korraldamine, selle järgimine ja korrashoid. Ametijuhendi p 3.12

kohaselt oli hageja kohustus tema käsutusse antud kontoritarvete ja tehniliste vahendite

heaperemehelik kasutamine ning hoidmine. Valmistoodangu lao osa oli ka laotöötajate ruum,

milles toimus õnnetus. Veeautomaat paigutati algselt ruumi kaugemasse otsa, kuid mõne aja

möödudes korraldas hageja tema vastutusalas olevas ruumis mööbli ja sisseseade ümber,

sh pani veeautomaadi ukse juurde ning kinnitas elektrijuhtme teibiga lävepaku külge. Hageja

oli raskelt hooletu võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 mõttes, kuna ei teatanud kostjale

võimalikust ohust juhtme lahtitulekul ning olles teadlik, et juhe on kinnitustest lahti ja vedeleb

maas, ei pööranud läbi ukse astudes teadaolevale ohule tähelepanu. Kuna hageja ei teavitanud

kostjat vastavalt TTOS § 14 lg 1 p-le 6 ohu tekkimisest, jättis hageja täielikult täitmata oma

seadusest tuleneva kohustuse tööohutuse tagamiseks. Kuna hageja on ise süüdi kahju

tekkimises, tuleks kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 alusel 0 euroni.

Hageja teistkordsel haiglaravil viibimise põhjus oli 03.07.2013 toimunud operatsioon, mille

eesmärk ei olnud mitte õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahjustuste heastamine, vaid

operatsioonijärgse infektsiooni või muude operatsioonijärgsete tüsistuste tulemusena tekkinud

ebaliigese eemaldamine. Seega vähemalt osa hageja tervisekahjustusest ei ole tekkinud mitte

üksnes 09.04.2013 õnnetusjuhtumi tagajärjel.

Kostja on pärast õnnetuse toimumist suhtunud hagejasse äärmiselt toetavalt, makstes hagejale

töölepingu lõpetamisel hüvitist kahe kuupalga ulatuses, 2400 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 15. mai 2015 otsusega hagi ja mõistis AS-lt Lasita Maja välja XX

kasuks:

- varalise kahju kuni 30. novembri 2014 eest 9626,62 eurot (bruto);

- varalise kahju alates 1. detsembrist 2014 kuni XXl tuvastatud püsiva töövõime kaotuse

lõppemiseni 796,04 eurot (bruto) kuus. Igakuist hüvitist indekseeritakse alates 2015. a

iga-aastaselt töötajate tegevusalade keskmise eelmise aasta brutopalga juurdekasvutempoga,

mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel www.stat.ee tabelis PA5211;

- mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel 1200 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt välja

hageja kasuks õigusteenuse tasu 3450 eurot ja esindaja sõidukulu 7,20 eurot, kokku

menetluskulud 3457,20 eurot. Kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja nõue tööõnnetuse tagajärjel tekkinud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks VÕS § 1043 ning § 1054 lg 1 p-de 2 ja 7 alusel rahuldada.

Kohus leidis, et hageja seisukohad kostja tegevusetuse suhtes on põhjendatud. Kostja on

rikkunud TTOS § 12 lg-t 1 ja § 121 lg-t 1. Kohus luges tõendatuks, et hetkel kui hageja kukkus,

oli veeautomaadi juhe kleebitud teibiga ukseläve külge. Kostja tööõnnetuse asjaolude kirjelduse

(I kd, tl 24) kohaselt asus veeautomaadi ühendusjuhe põrandal risti ukseavaga. Juhe tuli

õnnetusjuhtumi ajal sealt lahti ja vedeles vabalt põrandal. Juhe oli kinnituskohtadest ka varem

lahti tulnud, seda kinnitavad nii kostja tööõnnetuse raport, hageja ütlused, tunnistaja A ütlused

kui ka kostja tunnistaja B ütlused. Kostja tunnistaja C ütlused on erinevad teiste kostja

tunnistajate ütlustest juhtme paiknemise kohta ning lähevad vastuollu ka C allkirjastatud

tööõnnetuse raportiga. C selgitus, mille kohaselt ta lihtsalt allkirjastas tööõnnetuse raporti, ei

ole usutav. Raport ei ole pikk ega mahukas ning C kinnitas, et ta on kogenud ja teadmistega

juhiabi-personalitöötaja. Kohus viis kostja taotlusel läbi ka paikvaatluse, mille käigus tuvastas,

et veel tänasel päeval on näha elektrijuhtme kinnituskohti ukseläve juures. Vaip, mis võis katta

osa elektrijuhtmest, ukseavani ei ulatunud, sest ukseava koht on vaibast kitsam. Igapäevaselt

töötajate poolt kasutatava ukse lävele teibiga kinnitatud elektrijuhe, mis aeg-ajalt lahti tuli, oli

otseselt töötaja tervisele ohtlik tegur, mis tuli tööandjal TTOS § 121 lg 2 p 4 järgi asendada

ohutu või vähem ohtlikuga.

Hagejal on tekkinud kahju. Kostja ütles 16.08.2013 hagejaga töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1

alusel üles. Tööleping lõpetati 30.08.2013. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo tuvastas

hagejal 05.10.2013 osalise püsiva töövõime kaotuse 80% ulatuses kuni 30.04.2014. Hagejal ei

õnnestunud pika aja jooksul leida uut töökohta ja ta ei saanud töötasu.

Kohus leidis, et hageja kahju on põhjuslikus seoses kostja õigusvastase käitumisega. Väidet, et

vähemalt osa kahjust ei ole tekkinud mitte üksnes tööõnnetuse, vaid pärast raviasutuses tehtud

operatsiooni tekkinud infektsiooni või muude operatsioonijärgsete tühistuste tulemusena, ei ole

kostja tõendanud. Väljatrükk veebilehelt (I kd, tl 66) ei ole praeguse menetlusega seotud.

Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et hageja esitatud tõendid ei nõua eriteadmisi järeldamaks,

et hageja teistkordse haiglas viibimise põhjuseks olid operatsioonijärgsed tüsistused.

Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050

lg 1). Kohus leidis, et kostja ei ole tööruumide sisustamisel vajalikku hoolt üles näidanud ja on

käitunud tööohutusnormide järgimata jätmisel kahju tekitamisel süüliselt VÕS § 104 lg 3 järgi.

Kostja tunnistaja B väitel oli elektrijuhe ukse lävel enamasti kahepoolse teibiga kinnitatud, kuid

tuli vahepeal lahti ja siis pandi jälle kinni. Seda kinnitas ka hageja tunnistaja A. Kohus jättis

kostja esitatud materjalid A võimaliku töösuhte rikkumise kohta kui asjasse mittepuutuvad

tähelepanuta. Lisaks A ütlused elektrijuhtme sagedase lahti tulemise kohta kattuvad kostja

tunnistaja ütlustega. Seda, et tööõnnetuse järel oli juhe lävepakust eemal, kinnitavad ka nii

tööõnnetuse raport kui tunnistaja V ütlused.

Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kahjuhüvitist tuleb vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel.

Hageja kinnitas vande all, et ta oli sellest, et elektrijuhe tuleb aeg-ajalt lahti, kostja

töökeskkonna spetsialistile Vile rääkinud. Seda kinnitas ka tunnistaja A. Tunnistaja V seda ei

mäletanud, kuid ka ei eitanud niisugust informatsiooni. Tunnistaja B kinnitas, et elektrijuhe oli

enamasti kahepoolse teibiga kinnitatud, kuid tuli vahepeal lahti ja siis pandi jälle kinni. Seega

on tegemist asjaoluga, mis oli lisaks hagejale teada ka teistele töötajatele, ning kohus leidis, et

kostja vastutuse ulatus ei sõltu hageja informeerimiskohustusest. Ka paikvaatlus kinnitas, et

juhul kui elektrijuhe oli paigaldatud selliselt, et see tuli aeg-ajalt kinnituskohast lahti, siis pidi

see olema töökeskkonna spetsialistile Vile, kes samuti seda sissepääsu kasutas, teada ka ilma

hageja informatsioonita.

Kohus leidis, et hageja ei käitunud süüliselt. Kostja väited selle kohta, nagu oleks hageja saanud

paigaldada elektrijuhtme osa, mis oli kinnitatud lävepaku külge, vaiba alla, ei ole eluliselt

usutavad. Kostja ei ole selgitanud, kuidas kaetakse ukseava, mis on lahti ja kinni käiva ukse

osa, ohutult vaibaga. Samuti veendus kohus paikvaatlusel, et vaip ei ulatunud ukseavani. Kostja

ei ole viidanud hageja töösuhtest tulenevatele kohustustele, mis näeksid ette iseseisvate

ehituslike tööde läbiviimise õiguse, nagu seda on elektrijuhtme püsiv paigaldamine. Kostja ei

ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks ise ainuisikuliselt juhtme ukseläve külge

kinnitanud. Ka kontoritöötaja ohutu töötamise juhend ei tõenda hageja süüd.

Usutav ei ole kostja 17.03.2015 menetlusdokumendis esile toodud asjaolu, et hageja ei

komistanud mitte elektrijuhtme, vaid lävepaku taha. Nimetatu on vastuolus nii kostja enda

tunnistajate ütluste ja paikvaatlusel nähtud elektrijuhtme kinnituskohtade osadega kui ka kostja

tööõnnetuse raportiga. Kostja esitatud taastatud sündmuskoha fotodelt (I kd, tl 117 jj) ei selgu,

kelle poolt need on tehtud ja mis ajavahemikul. Kostja töökeskkonna spetsialisti kinnitusel oli

elektrijuhe pärast õnnetust lahti ning on välistatud, et hageja oleks juhet pärast õnnetust

manipuleerida saanud. Arusaamatuks jääb kostja seisukoht, et kui hageja jalad paiknesid pärast

õnnetust väljaspool kontoriruumi (videokaamera salvestus õnnetusest; I kd, tl 61), siis ei ole

hageja kirjeldus kukkumisest eluliselt usutav. Videokaamera salvestusest on näha vaid üks jalg

– ja isegi juhul, kui see on hageja jalg, siis ei tõenda see kuidagi hageja kukkumise viisi.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis varalise kahju eest, s.o saamata jäänud töötasu

töölepingu ülesütlemise hetkest kuni 30.11.2014, vastavalt hageja arvestusele, millele kostja ei

ole vastuväiteid esitanud, 9626,62 eurot. Sealjuures tuleb arvestades hageja brutotöötasu

suurust (1200 eurot), töövõime kaotuse protsenti (80%), indekseerimist Statistikaameti

avaldatud tegevusalade keskmise eelmise aasta brutopalga juurdekasvuindeksiga (www.stat.ee

tabelis PA5211), hagejale makstud töövõimetuspensionit (30.11.2014 seisuga 3143,55 eurot)

ja kostja makstud kahjuhüvitist (2400 eurot).

Alates 01.12.2014 kuni hagejal tuvastatud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni tuleb mõista

kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitis igakuiselt 796,04 eurot (80% 1200 eurost,

indekseeritud indeksiga 1,070; maha arvatud töövõimetuspension 232,16 eurot). Igakuist

hüvitist tuleb indekseerida alates 2015. a iga-aastaselt töötajate tegevusalade keskmise eelmise

aasta brutopalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel www.stat.ee

tabelis PA5211. Asjaolu, et hageja on asunud praeguseks tööle, viitab eelduslikult sellele, et ta

on suuteline töötama säilinud 20% töövõime ulatuses. Riigikohus on märkinud, et kui isik

kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema

võime saada sissetulekut (3-2-1-92-03, p 27; 3-2-1-68-10, p 10).

Hagiavaldusest nähtuvalt tekkis hagejal tööõnnetuse tagajärjel õlavarreluu kirurgilise ja

ülemise epifüüsi murd, pseudoartroos ja ülajäseme halvatus, õlga tuli opereerida ning

paigaldatud on õlaliigese protees. Vigastused mõjutavad igapäevaelu, eriti seetõttu, et hageja

on paremakäeline ja töövigastus esineb paremal käel. Igapäevaste toimingutega kaasneb hageja

väitel suur füüsiline valu. Praeguseks ajaks on hageja asunud tööle. Kostja on hüvitanud

hagejale vabatahtlikult 2400 eurot, üldiselt aga leidnud, et süüdi on eelkõige hageja ise.

Eeltoodut arvestades pidas kohus õiglaseks ja mõistlikuks mõista VÕS § 128 lg-st 5 ning § 134

lg-test 2 ja 5 juhindudes kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1200 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Lasita Maja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 15. mai 2015

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja mõista vastustajalt

välja menetluskulud.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) asetas kohus kogu süü tööandjale, jättes tähelepanuta kostja väited, et hageja oli ise raskelt

hooletu VÕS § 104 lg 4 mõttes. Õnnetus juhtus hageja poolt mitu aastat igapäevaselt kasutatud

tööruumis, milles liikumise ohud pidid olema hagejale teada ning ta oleks pidanud näitama üles

mõistlikku hoolt ja tegema kõik, et ohtu vähendada. Olles teadlik, et juhe võib tulla aeg-ajalt

kinnitustest lahti ja olla lahtiselt põrandal ning olles konkreetse struktuuriüksuse juhataja, ei

pööranud hageja läbi ukseava astudes sellele, temale teadaolnud ohule, piisavat tähelepanu.

Riigikohus on osundanud (3-2-1-38-05), et VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel saab

kahjuhüvitist vähendada ka siis, kui kannatanu polnud kahju tekkimises süüdi. Kostja on

osundanud hageja kohustusele ka omalt poolt tööohutuse tagamiseks meetmeid tarvitusele

võtta. Kohtu väide, et hagejalt eeldati ehituslike tööde läbiviimist ning ukse lävepaku külge

kinnitatud elektrijuhe on ohtlik tegur TTOS § 121 lg 2 p 4 tähenduses, mille tööandja oli

kohustatud asendama, ei tugine materiaalõigusnormidele. Hageja paigutas veeautomaadi

algsest asukohast – ruumi tagumise seina äärest – ukse juurde. Olukorras, kus hageja oli

vastutav oma töökohal kontoriseadmete paigaldamise ja laojuhatajana ka ohutu töökeskkonna

loomise eest, ei saa tööandja vastutada seadmete ümberpaigutamisega tekkinud ohu eest,

millest laojuhataja ei olnud tööandjat informeerinud. Kohus tuvastas ebaõigesti asjaolu, mille

kohaselt hageja informeeris töökeskkonna spetsialisti Vi ohuolukorrast. Vaatamata sellele, et

tunnistaja V sellist pöördumist ei mäletanud, kinnitas ta, et kui töötajad pöördusid tema poole

tööohutuse alaste muredega, said need probleemid alati likvideeritud. Hageja seletused, et ta

juhtis V tähelepanu juhtmele 9 kuu jooksul 4–5 korda, ja A ütlused, mille kohaselt tegi tema

sama vähemalt 10 korral, on V ütlustest tulenevalt vastuolulised ja eluliselt ebausutavad.

Hagejal on majanduslikul kasulik anda ütlusi V poole pöördumise kohta, samuti on kostja

esitanud tõendeid ja A ise kinnitas kohtuistungil, et ta lahkus kostja juurest töölt konflikti tõttu.

Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et majanduslikust aspektist vaadatuna oleks

ebamõistlik lubada kahjustatud isikul nõuda kahju tekitajalt sellise kahju hüvitamist, mille

tekkimist ta oleks saanud ise mõistlike abinõude tarvituselevõtuga vältida. Seega tuleb vaadelda

kahju vähendavaid toiminguid, s.o mida sarnases olukorras oleks kahju vähendamiseks võtnud

ette mõistlik isik. Juhtme taaskinnitamine uksepaku külge või paigutamine ukse ees oleva

porivaiba alla ei oleks toonud kaasa ebamõistlikku riski ega kulutusi hageja poolt. Poolte

vastutuse hindamisel tuleb arvestada ka kahju ettenähtavust, samuti muid asjaolusid, millest

tulenevalt kahju hüvitamine tööandja poolt täies ulatuses oleks ebaõiglane. Riigikohus on

leidnud (3-2-1-145-09), et kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada põhimõttega, mille

kohaselt võib tervisekahjustuse eest makstava hüvitise suurust vähendada sõltuvalt kannatanu

süü astmest, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist.

Kostjalt väljamõistetud kahjuhüvitist tuleks vähendada vähemalt 70% ulatuses;

2) jaotas kohus tõendamiskoormise ebaõigesti. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt on

õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud (varalise) kahju tõendamine kahju kannatanud isiku

ülesanne. Ka Riigikohus on leidnud (3-2-1-26-06), et kuivõrd põhjusliku seose

tõendamiskoormis on kahju saajal, on tema kohustuseks tõendada, et (kogu) kahju tekkis

kostjast tulenevatest asjaoludest. Hageja ei ole seda tõendanud. Hageja teistkordse haiglaravil

viibimise põhjus oli 03.07.2013 toimunud operatsioon, mille eesmärk ei olnud mitte

õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahjustuste heastamine, vaid operatsioonijärgse

infektsiooni vm operatsioonijärgsete tüsistuste tulemusena tekkinud ebaliigese eemaldamine.

Olukorras, kus hageja on esitanud meditsiiniasutuse tõendi aset leidnud ebaliigese operatsiooni

kohta ja kostja on esitanud tõendi (I kd, tl 66), mille kohaselt ebaliigese puhul on tegemist

operatsioonijärgse tüsistusega, ei saanud kohus võtta seisukohta, et kogu kahju on tekitatud

üksnes kostja tegevuse tulemusena ning operatsioonijärgsed tüsistused ei mängi kahju suuruse

arvestamisel rolli. Ebaliiges ei tekkinud õnnetuse tagajärjel, vaid ravi järgselt, mistõttu ei saa

vastava raviga seotud kulusid arvestada hageja kahju hulka;

3) hindas kohus ebaõigesti tunnistaja C ütluseid. C ei ole oma seisukohti alates õnnetusjuhtumi

toimumisest muutnud. Kohus ei ole selgitanud, milles täpsemalt seisneb vastuolu C ja teiste

tunnistajate ütluste vahel. C selgitus, et juhtunust olid ehmatanud ka kolleegid (sh raportit

koostanud isikud), on eluliselt usutav. C kinnitas, et allkirjastas tööõnnetuse raporti, mille oli

koostanud töökeskkonna spetsialist V, kuid ei saanud lähemalt tutvuda selle sisuga. Kohtu

viidatud vastuolud C ütlustes ei ole sellise kaaluga, mis tingiksid tema ütluste kõrvalejätmise;

4) ei ole kohus küllaldaselt välja selgitanud juhtumi asjaolusid. Kohus on jätnud põhjendamata

seisukoha, et ei pea usutavaks kostja väidet, et hageja ei komistanud mitte elektrijuhtme, vaid

lävepaku taha. Arusaamatuks jääb kohtu väide, et esitatud sündmuskoha fotodelt ei nähtu, kelle

poolt need on tehtud ja millal. Kostja vastuse lisana esitatud fotojäädvustusel on toodud

sündmust salvestanud kaamera tüüp ja juhtumi jäädvustamise aeg (09.04.2013 kell 11:01,

s.o aeg, millal tööõnnetus toimus). Samuti kinnitas viidatud ajal fotode tegemist sündmuse

rekonstrueerimisel osalenud tunnistaja C. Fotodelt ilmneb, et tööõnnetus ei saanud juhtuda

selliselt nagu seda on kirjeldanud hageja. Pikendusjuhe saab selle paiknemisest ja pikkusest

tulenevalt takerduda jala taha alles koridoris. Hageja on aga seisukohal, samuti osundavad fotod

asjaolu, et kukkumise hetkel olid hageja jalad mitte koridoris, vaid kabinetis. Kohus on lugenud

tuvastatuks, et hageja kukkus tööruumi ja laoruumi eraldavas vahekäigus, s.o koridoris, mis on

vastuolus hageja seletusega õnnetuse asjaolude kohta. Asjaolu, et pärast õnnetust oli juhe

lävepaku küljest lahti, ei tähenda, et see tuli kinnitustest lahti hageja komistamise tõttu. Juhe

võis olla lahti ka eelnevalt;

5) tuleb Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-85-08; 3-2-1-152-09; 3-2-1-83-10) nähtuvalt

mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestada rikkumise laadi ja

raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju

tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise

määramise. Nende asjaolude kaalumine maakohtu otsusest selgelt ei ilmne;

6) on Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 16.04.2014 otsusega nr 1091902 tuvastatud hageja

püsiv töövõimetus alates 30.04.2014 kuni 30.04.2015. Asja materjalides puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid, et hagejal on kohtuotsuse tegemise (15.05.2015) seisuga püsiv töövõimetus, mille

alusel kuuluksid väljamaksmisele piiramatu tähtajaga perioodilised maksed.

5. XX vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks käitunud raskelt hooletult, mis on põhjuslikus seoses

tekkinud kahjuga. Töötervishoiuõiguse järgi on eelkõige tööandja kohustuseks tagada

töötajatele ohutu töökeskkond, kuna töötaja mõjusfääris ei ole töökeskkonna omal algatusel

ümberkujundamine. Kostja ei ole TTOS § 4 lg-s 2; § 12 lg-s 1 ja § 12 lg-s 11 sätestatud

põhimõtetest juhindunud, mille tagajärjel ka tööõnnetus juhtus. Kostja ei ole viinud läbi

riskianalüüsi seoses veeautomaadiga. Kostja on rikkunud (korduva) riskianalüüsi läbiviimise,

füüsikaliste ohutegurite (TTOS § 6 lg 1 p 3 järgi kukkumisoht) kõrvaldamise, sisekontrolli

teostamise, ohutu töökeskkonna tagamise, juhendamise, väljaõppe tegemise ja töökeskkonna

ohutusmärgistusega seotud töötervishoiualaseid kohustusi (TTOS § 13 lg 1 p 1, 3, 4 ja 5).

Inimlikult ei ole mõistuspärane, et töötaja, kes tegeleb kontoritööga ja kellel puudub

tervishoiuspetsialisti väljaõpe, jälgib pidevalt sissepääsu ohutustaset. Hageja võis hea usus

eeldada, et kostja on taganud tema tervisele ohutu töökeskkonna. Samuti on hageja teinud

mõistlikke pingutusi ning teavitanud töökeskkonna spetsialisti võimalikust ohust. A ja hageja

on vande all kinnitanud, et nad pöördusid korduvalt nii töökeskkonna spetsialisti kui ka

tehnikute poole ning juhtisid tähelepanu veeautomaadi juhtmega seotud probleemile. Hagejal

puuduvad teadmised ehitus- ja elektritöödest, et juhet ise nõuetekohaselt paigaldada. Hageja ei

ole veeautomaati ümber paigutanud, vaid see paigutati V, A ja hageja vande all antud ütluste

kohaselt kontoriruumi sissepääsu kõrvale. Ka tunnistaja B selgitas 20.04.2015 istungil, et

sisuliselt kohe paigutati veeautomaat kontoriruumi sissepääsu kõrvale;

2) jagas kohus tõendamiskoormise õigesti. Hageja on tõendanud, et hagejal juhtus tööõnnetus,

mille tagajärjel tuvastati tal töövigastusest tingitud 80%-line püsiv töövõime kaotus, ja ta kaotas

tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustusest tulenevalt võimaluse teenida sissetulekut.

Kostja ei ole tõendanud, et hagejale tekkis kahju väidetava ravivea tagajärjel;

3) leidis kohus põhjendatult, et C ütlused on ebausaldusväärsed. Nii veeautomaadi kui ka selle

juhtme paiknemise osas erinevad C ütlused oluliselt teiste tunnistaja ütlustest, paikvaatlusel

tuvastatud asjaoludest ja kogutud tõenditest;

4) tuvastas kohus põhjendatult, et hageja komistas veeautomaadi juhtme taha. Tööõnnetuse

raportis on vahetult pärast tööõnnetuse toimumist kirjeldatud, et hageja jalg jäi maas oleva

juhtme taha kinni ja ta kukkus ukseavast välja koridori põrandale. Ka tunnistajad kinnitasid, et

tööõnnetus juhtus seetõttu, et veeautomaadi juhe oli põrandal lahtiselt ning hageja komistas

elektrijuhtme taha. Kostja ei ole tõendanud, et hageja komistas lävepaku, mitte lahtise juhtme

taha. Esitatud piltmaterjalist see ei nähtu. Lisaks olukorras, kus veeautomaadi juhe oli teibitud

põranda külge risti ukseavaga kahepoolse teibiga ja oli teada, et juhe tuli tihtipeale teibi küljest

lahti, tuleb mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt eeldada, et hageja komistas juhtmesse;

5) on kohtupraktikat ja kaasuse asjaolusid arvestades 1200-eurone mittevaralise kahju hüvitis

tagasihoidlik. Hüvitise suurus sõltub kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks

kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada

suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid

kehavigastuse tõttu (3-2-1-54-07, p 13; 3-2-1-85-08, p 11; 3-2-1-73-13, p 13). Hagejal on

tööõnnetuse tagajärjel diagnoositud õlavarreluu kirurgilise ja ülemise epifüüsi murd,

pseudoartroos ja ülajäseme halvatus. Õlga on opereeritud ja paigaldatud õlaliigese protees.

Hagejal on raskendatud erinevate igapäevatoimetuste ja majapidamistööde tegemine, eriti

seetõttu, et hageja on paremakäeline ning töövigastus on paremal käel. Vaja on kasutada

kõrvalist abi. Toimingutega kaasneb suur füüsiline valu. Käsi valutab pidevalt. Valude tõttu on

hagejal uneprobleemid ja ta on päevasel ajal väsinud. Olukord on ka emotsionaalselt raske,

kuna perenaisena ja 15-aastase lapse emana on keeruline tunnistada, et valude tõttu ei ole

võimalik elementaarseid koduülesandeid täita. Langenud on hageja eneseteostusvõimalused,

üldine heaolutase, elu- ja elatusstandard ning turvatunne tuleviku suhtes. Raske töövigastuse

puhul on tegemist tervisekahjustusega, mis kestab üldjuhul elu lõpuni. Seetõttu on õigem

mõista hagejale välja suurem mittevaraline kahju kui juhtumite korral, kus tervisekahjustust on

võimalik ravida. Riigikohtu kohtupraktika analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded

tsiviilasjades I ja II astme kohtutes 2008. aastal“ on jõutud järeldusele, et kergemate

tervisekahjustuste

puhul

mõistsid

kohtud

2008. a

välja

hüvitise

vahemikus

20 000-50 000 krooni ja raskemate tervisekahjustuste puhul, mis muutsid inimese elustandardit

oluliselt, 100 000–300 000 krooni. Arvestada tuleb ka elukalliduse tõusu pärast 2008. aastat;

6) on hagejal Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjoni 04.05.2015 otsusega

jätkuvalt tuvastatud töövigastusest tingitud püsiv töövõime kaotus 80% ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu

15. mai 2015 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes

maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

7. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele

esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult

rahuldanud hageja varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

7.1. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja

osa kahju tekkimisel (VÕS § 139).

VÕS § 139 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib

kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju

tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.

Kuna hageja nõudis kostjalt kahju väljamõistmist seoses tema tervise kahjustamisega, siis saaks

kahju vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa hageja tahtlus või raske

hooletus. Kostja vastuväitest nähtuvalt oli hageja raskelt hooletu.

Õige on maakohtu seisukoht, et kahju tekkimisele ei aidanud kaasa hageja raske hooletus ning

seetõttu puudub alus apellandilt väljamõistetud kahjuhüvitist vähendada.

Vastavalt VÕS § 104 lg-le 4 on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmine. Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu isiku

käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele isikule mõistlikult vastuvõetamatu.

7.2. Asja materjalide kohaselt (tööõnnetuse raport, I kd, t.l 23-24; foto, t.l 60) juhtus hagejaga

tööõnnetus hageja kabinetist koridori suunduva ukseava lävepakul.

Kostja seisukohast nähtuvalt oli hageja raskelt hooletu, sest ta teadis, et lävepaku külge teibiga

kinnitatud veeautomaadi elektrijuhe tuleb mõnikord kinnitusest lahti, kuid ei teavitanud sellest

kostjat ega järginud võimaliku kukkumisohu vältimiseks käibes vajalikku hoolt.

Kostja selline seisukoht (mida ta kordab apellatsioonkaebuses) on vastuolus hageja vande all

antud seletuse ja tunnistaja A ütlustega, millest nähtuvalt pöördusid nad korduvalt

töökeskkonna spetsialist V poole seoses sellega, et veeautomaadi juhtme kinnitamine ukseava

lävepaku külge kahepoolse teibiga ei taga töötajatele ohutust. Samuti on nii hageja kui

tunnistajad A ja B kinnitanud, et teibiga kinnitatud juhe tuli lävepaku küljest tihti lahti, kuna

töötajad komistasid juhtmesse. Samuti nähtub tunnistajate A ja B ütlustest, et kui juhe tuli lahti,

kinnitati see uuesti teibiga lävepaku külge. V on tunnistajana kinnitanud, et ta ei mäleta, kas

hageja juhtis tema tähelepanu veeautomaadi juhtme ohtlikule kinnitusele või mitte.

Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja V selline väide ei ole usutav. Vaidlust ei ole selles, et

töökeskkonna spetsialist V kabineti pääses läbi hageja kabineti ning seetõttu pidi V igapäevaselt

kasutama sama ust, mille lävepakul tööõnnetus juhtus. Seega oli V töökeskkonna spetsialistina

teadlik veeautomaadi elektrijuhtme ohtlikust kinnitusest, mida ta on ka möönnud maakohtu

istungil. Nii nähtub V ütlustest, et „Tõenäoliselt ei olnud juhe sellises olukorras, et oleks

otseselt tekkinud oht.“

Eelneva alusel on maakohus õigesti leidnud, et igapäevaselt töötajate poolt kasutatava ukse

lävele teibiga kinnitatud elektrijuhe, mis aeg-ajalt lahti tuli, oli otseselt töötajatele ohtlik tegur,

mis tuli tööandja poolt TTOS § 121 lg 2 p 4 järgi asendada ohutu või vähem ohutuga. Olukorras,

kus tööandja on käitunud ükskõikselt ja jätnud omapoolsed seadusest tulenevad kohustused

täitmata, on põhjendamatu väita, et kahju tekkimisele aitas kaasa hageja raske hooletus. See, et

hageja takerdus ebakindlalt kinnitatud elektrijuhtmesse ja kukkus, ei ole kindlasti käsitletav

raske hooletusena.

Tunnistaja V ütlustest nähtub, et pärast tööõnnetust paigutati veeautomaat teise kohta. Samas

ei ole V ega kostja esitanud mõistlikku põhjendust, miks seda ei tehtud varem. Kostja väide, et

veeautomaat paigaldati ukse kõrvale hageja korraldusel, on tõendamata.

7.3. Maakohus on tööõnnetuse asjaolud igakülgselt ja põhjalikult välja selgitanud, muu hulgas

teostanud sündmuskoha vaatluse (I kd, t.l 180). Otsuse p-s 13 on maakohus tuvastanud, et

hageja komistas elektrijuhtme, mitte ukse lävepaku taha.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud asjaolu, et hageja komistas

elektrijuhtme, mitte ukse lävepaku taha. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hageja võis

komistada mitte elektrijuhtme, vaid uks lävepaku taha, ei ole õige.

7.4. Põhjendatud ei ole kostja väide, et tunnistaja A ütlused võivad olla ebausaldusväärsed,

kuna ta lahkus kostja juurest töölt konflikti tõttu.

At on hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise ja seadusliku aluseta ütluste andmisest

keeldumise eest ning ta on vande all kinnitanud, et avaldab asja kohta kogu tõe, midagi

varjamata, lisamata või muutmata. Samuti nähtuv asja materjalidest, et A ütlused on kooskõlas

hageja vande all antud seletuse ja tööõnnetuse raportiga. Seetõttu ei ole usutav, et tunnistaja A

ütlused osas, milles ta kinnitas V poole pöördumist seoses probleemse elektrijuhtmega ukse

lävepakul, ei ole tõesed ning on tingitud tema töölt lahkumisega kostja juurest.

Põhjendatud ei ole ka see kostja väide, et maakohus jättis tunnistaja C ütlused hindamata.

Maakohus on üksnes märkinud, et tunnistaja C kohtuistungil antud ütlused on erinevad teiste

kostja tunnistajate ütlustest veeautomaadi juhtme paiknemise kohta ning lähevad vastuollu ka

tema allkirjastatud tööõnnetuse raportiga, samuti paikvaatluse protokolliga. Seega nähtub

otsusest, milles seisneb vastuolu tunnistaja C ja teiste tõendite vahel ning maakohtu otsusest ei

nähtu, et maakohus oleks jätnud tunnistaja C ütlused täies ulatuses hindamata.

7.5. Õige on maakohtu seisukoht, et hagejal tekkinud kahju on täies ulatuses põhjuslikus seoses

kostja õigusvastase käitumisega ning hageja on omapoolse tõendamiskoormise selles osas

täitnud. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 05.10.2013 otsus tõendab, et hageja töövõime

kaotus 80% ulatuses on põhjustatud töövigastusest.

Kostja väide, mille kohaselt hagejal tekkinud ebaliiges, mis vajas operatsiooni, võib olla

põhjustatud mitte üksnes tööõnnetusest, vaid infektsiooni või teiste operatsioonijärgsete

tüsistuste tulemusena, on paljasõnaline. Kostja esitatud väljatrükk veebilehelt (I kd, t.l 66) seda

ei tõenda ning puudub alus väita, et mingi osa kahjust on põhjustanud raviasutus.

7.6. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 04.05.2015 otsus nr 1216890 tõendab, et hagejal oli

maakohtu otsuse tegemise ajal töövigastusest tingitud püsiv töövõime kaotus 80%

(korduvekspertiisi taotlemise tähtaeg kuni 20.03.2016) ning apellatsioonkaebuses esitatud

vastupidine väide ei ole õige.

7.7. VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise

raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast

rikkumist.

Maakohus on kostjalt mittevaralise kahju väljamõistmiselt kõiki nimetatud asjaolusid

arvestanud ning kohtuotsusest on nähtavad kaalutlused, miks maakohus mõistis kostjalt välja

mittevaralise kahju suuruses 1200 eurot. Samuti on maakohtu poolt väljamõistetav

mittevaralise kahju suurus vastavuses kohtupraktikaga.

Apellatsioonkaebusest ei selgu, milliseid asjaolusid ei ole maakohus mittevaralise kahju

väljamõistmisel arvestanud ning milline võiks olla õiglane mittevaralise kahju suurus. Seetõttu

on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohtu poolt väljamõistetud

hüvitise suurus võis olla ebaõiglane.

8. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 3457,20 eurot.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad hageja apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud kostja kanda.

Hageja avalduse kohaselt moodustavad tema menetluskulud (lepingulise esindaja kulud)

apellatsiooniastmes kokku 1740 eurot 14,5 tunni eest.

Menetlusosalise

lepingulise

esindaja

kulude

suuruse

kindlakstegemine

on

kohtu

diskretsiooniotsustus ning seda ka juhul, kui kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline

sellele vastu ei vaidle (TsMS § 175 lg 11). Seejuures on lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peamiseks kriteeriumiks õigusabile kulunud aeg ja

vaidluse keerukus.

Hageja lepinguline esindaja koostas vastuse apellatsioonkaebusele ning osales ringkonnakohtu

istungil. Arvestades seda, et hagejat esindas apellatsioonimenetluses sama esindaja, on

põhjendatud ja vajalikud kulud õigusabile seoses vastuse koostamisega 6 tunni ulatuses.

Seejuures on vastuse koostamisega hõlmatud ajakulu, mis lepingulisel esindajal kulus

maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks. Põhjendatud ja vajalik ajakulu seoses

osalemisega ringkonnakohtu istungil on 1 tund.

Eelneva alusel leiab ringkonnakohus, et hageja lepingulise esindaja kulud õigusabile

apellatsioonimenetluses on põhjendatud ja vajalikud 7 tunni ulatuses summas 840 eurot (7x

120).

Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude katteks 4297,20 eurot (sh

menetluskulud maakohtus 3457,20 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja