2-14-63127/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2016. a Tartu

Tsiviilasja number

2-14-63127

Tsiviilasi

XX hagi I.B. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

945 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. juuni 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

2. veebruar 2016. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): XX (isikukood: XXXXXXXX); seaduslik

esindaja Y.M.

Vastustaja (kostja): I.B. (isikukood: XXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Jätta Viru

Maakohtu 8. juuni 2015. a otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. XX (hageja) esitas 29. detsembril 2014. a hagi I.B. (kostja) vastu elatise suurendamiseks 300 euroni

kuus, kuid mitte vähem, kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärani.

Hagiavalduse kohaselt mõisteti kostjalt hageja kasuks välja Viru Maakohtu 7. augusti 2012. a

otsusega tsiviilasjas nr 2-12-26762 elatis seadusega kehtestatud miinimummääras. Hageja soovib

suurendada elatist kuni 300 euroni kuus, kuid mitte vähem, kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

kuupalga alammäärani. Hagejal on terviseseisundist tulenevad erivajadused (lampjalgus ja skolioos,

allergia, nõrk immuunsus). Lapse vältimatud vajadused on 550–560 eurot kuus. Kostja sissetulek on

oluliselt suurem kui hageja ema oma, kes on 40% töövõimetu, mistõttu peab kostja osalema hageja

ülalpidamises suuremas osas.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole esitanud piisavalt tõendeid oma vajaduste kohta hagis

nimetatud ulatuses. Kostjal on teine alaealine laps (I kd, tl 106). Kostjal ei ole püsivat töösuhet.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 8. juuni 2015. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohus rahuldas kostja avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ning

mõistis välja hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks 35 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus, et kostja on hageja isa ning Viru Maakohtu

7. augusti 2012. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-12-26762 (I kd, tl 7–10) mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja igakuine elatusraha. Maakohus leidis, et kuna hageja läks peale 2012. a otsuse tegemist

kooli ja tal on tuvastatud keskmine puue ning puudest tulenevad lisakulud hooldusvajadusele (I kd,

tl 11), siis on muutunud maksete suurust mõjutavad asjaolud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 459 lg 1). Hageja on üksikasjalikult kirjeldanud oma kulusid (I kd, tl 2–3, tl 111–117) ja

esitas dokumendid mõnede kulude kohta (I kd, tl 12–16, tl 124–160), iga kulutatud sendi kohta ei saa

esitada arveid või muid tõendeid. Maakohtu hinnangul moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud

kulud keskmiselt 500 eurot kuus.

Vastavalt kostja füüsilise isiku 2014. a tuludeklaratsioonile (I kd, tl 69-83) oli tema deklareeritud

sissetulek 2014. aastal 6663 eurot 68 senti, s.o kuus 555 eurot 31 senti. Kostja sissetulekuks ei saa

pidada füüsilistelt isikutelt saadud raha selgitusega „v dolg“, „dengi v rassro4ku“, „nan novii god“

või „perevod“ (I kd, tl 84–98). Samuti ei saa sissetulekuks arvestada kiirlaenude firmast saadud raha.

Selliste laenude võtmine räägib pigem kostja materiaalsetest probleemidest. A.A. on kostja abikaasa,

abikaasade ülekandeid teineteisele ei saa lugeda nende sissetulekuks. Arvestades kostja varalist

seisundit ja seda, et kostjal on lisaks veel üks laps, keda ta peab ülal pidama, ei ole kostja võimeline

tasuma elatist hagejale isegi summas 250 eurot, mis moodustab 50% hageja vajadustest. Elatise

väljamõistmisel hageja nõutud suuruses osutub kostja teine laps varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps (perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1, § 102 lg-d 1–2).

Kostja menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel jätta hageja kanda. Kuivõrd kohtuväliseks

kuluks TsMS § 144 p 1 kohaselt on menetlusosalise esindaja kulud, mitte aga menetlusdokumentide

koostamise kulud ja käesolevas menetluses kostjal TsMS § 218 sätestatud nõuetele vastavat

lepingulist esindajat polnud, jättis maakohus kostja õigusabikulud hagile vastuse koostamise eest ja

selle tõlkekulu 35 eurot menetluskuludena arvestamata. Kostja tõlgikulud 35 eurot on põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada

ning teha asjas uus õiglane otsus. Hageja palub jätta enda menetluskulud täielikult või osaliselt kostja

kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda.

Panga väljavõttest on näha, et kostja sissetulek oli ajavahemikul 2. juunist 2014. a kuni

28. detsembrini 2014. a 6615 eurot 62 senti, s.o 1102 eurot 60 senti kuus. Kostja on kogu aeg töötanud

alaliselt välismaal ning on saanud head palka, üle 1000 euro kuus. Kostja on keevitusaparaadi tehnik-

tehnoloog, s.o kõrge kategooria keevitaja. Kostja on FIE ning varjab täiendavat tulu Maksu- ja

Tolliameti eest. Laekumised füüsilistelt isikutelt on mitteametlik töötasu nende käest. Tööandjana

tuleks kontrollida A.T., kes kannab kostjale süstemaatiliselt igakuiselt kingitusena suuri summasid.

Kostja esitas pangakonto väljavõtte väiksema perioodi eest kui oli nõutud.

Kuigi maakohus leidis, et hageja vajaduste katmiseks kulub keskmiselt 500 eurot kuus, tegi kohus

otsuse, et kostja maksab 180 eurot, kuna ta teenib kuus 555 eurot ning tal on veel üks laps. Hageja

ema peab aga lapse ülalpidamisele kulutama ülejäänud 320 eurot kuus, kuigi ta isegi ei tööta.

Tegelikkuses kulub hageja ülalpidamiseks 600 eurot kuus, ehk kumbki vanema kanda peaks jääma

300 eurot. 2012. aastal kohustas kohus kostjat maksma alaealise hageja ülalpidamiseks elatist 180

eurot, s.o miinimumelatist ületavas summas, kuna hagejal olid probleemid tervisega, kuigi tol hetkel

polnud talle invaliidsus määratud. Hageja on invaliid, kelle ülalpidamiseks tuleb teha lisakulutusi.

Minimaalne elatis katab lapse tavapäraseid vajadusi.

Hageja on nõus kompromissiga summas 250 eurot.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Vastuse kohaselt ei tugine esitatud kaebus TsMS § 631 lg-s 1 nimetatule ning see tulnuks jätta

menetlusse võtmata. TsMS § 637 lg 1 p 6 (vastuses ekslikult märgitud § 631 lg 1 p 6) kohaselt ei võta

kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei

saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Kostja on esitanud kohtule oma arvelduskonto väljavõtte poole aasta kohta, s.o ajavahemiku 1. juuni

2014. a kuni 31. detsember 2014. a kohta, mis nähtub väljavõtte pealkirjast. Asjaolu, et kontol

kajastatud operatsioonid algasid 2. juunil 2014. a ja lõppesid 28. detsembril 2014. a ei tähenda, et

väljavõte puudutab üksnes nimetatud ajavahemikku. Maakohus kohustas kostjat esitama andmed oma

rahalise ja varalise seisukorra, sh tõendi viimase kuue kuu sissetulekute, kohta. Vastustaja esitas

2014. a 12 kuu tuludeklaratsiooni, st täitis kohtu nõude kogu ulatuses. Vastustaja tegevus FIE-na

lõpetati 29. juulil 2014. a. Muid sissetulekuid peale deklaratsioonides näidatu kostja FIE-na

tegutsedes ei saanud. Hageja väide, et kostja arvelduskontole füüsilistelt isikutelt laekunud summad

on seotud kostja ettevõtlustegevusega, on paljasõnaline ning tõendamata. Maakohus hindas õigesti

kostja materiaalsest olukorda, näidates otsuses kostja kuu keskmise sissetuleku suuruseks 555 eurot

31 senti.

Ekslik on hageja seisukoht, et kõik kostja arvelduskontole laekunud summad tuleb lugeda tema

sissetulekuks. OÜ-lt A ja OÜ-lt B saadud 1603 eurot 88 senti ei ole kostja töötasu, vaid on suunatud

lähetusega väljaspool Eesti Vabariiki seotud kulude katmiseks. Alates 19. detsembrist 2014. a ei saa

kostja tulu OÜ-lt B, töösuhted lõppesid lepingu lõppemisega. Tööde teostamine OÜ A tarbeks ei ole

püsiva iseloomuga, vaid toimub vastavalt vajadusele.

Alaealise lapse ülalpidamisraha suurus sõltub lapse vajadustest ja tema ülalpidamisega seotud

reaalsetest kuludest. Kui hageja nõuab elatist 300 eurot kuus, peab ta tõendama, et tema

ülalpidamisele kulutatakse 600 eurot kuus. Hagis väitis hageja seaduslik esindaja, et lapse

ülalpidamiskulud on 550–560 eurot kuus, s.o vähem kui 600 eurot. Maakohus hindas õigesti, et

hageja ülalpidamiskulud on põhjendatud summas 500 eurot kuus.

Kostja on kohustatud tagama elatise peale hageja veel ühele lapsele. Kostja sissetulekut arvestades

jääks hageja poolt nõutud summas elatise 300 eurot kuus maksmise korral kostja enda ja veel ühe

tema lapse ülalpidamiseks 255 eurot 31 senti, ehk kostja teise lapse elatusraha oleks sellisel juhul 127

eurot 66 senti kuus. Lähtudes hageja vajadustest 500 eurot, on tal õigus nõuda elatist 250 eurot kuus,

kuid ka sel juhul jääks kostja teine laps vähem kindlustatuks PKS § 102 lg 2 mõttes.

Ekslik on hageja väide, et kostjalt mõisteti välja elatis 180 eurot kuus. Alates 1. jaanuarist 2015. a on

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu miinimummäär 390 eurot kuus, st tsiviilasjas nr 2-12-

26762 jõustunud kohtuotsuse kohaselt on hagejale antava elatusraha suurus 195 eurot kuus.

Maakohus kohaldas õigesti TsMS § 162 lg-t 1 ja hagi rahuldamata jätmise korral mõistis kostja

menetluskulud hagejalt välja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus on õigesti jätnud hageja hagi elatise suurendamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on õigesti menetlusse võetud. TsMS § 631 lg 1

kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb

õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite

kohaselt (TsMS § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.

Apellatsioonkaebuse üheks väiteks on, et maakohus on vääralt hinnanud kostja pangakonto

väljavõtet, millest kaebuse väidete kohaselt peaks nähtuma, et kostja sissetulek on oluliselt suurem,

kui kostja väidab. Seega on hageja apellatsioonkaebuses tuginenud asjaolule, et arvestamisele

kuuluvate tõendite kohaselt tuleks teha maakohtust erinev otsus.

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. See tähendab, et

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel peab kohus apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste

asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis

võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu 5. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-56-07, p 10; 9. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-13, p 7). Selleks, et käesolevas

tsiviilasjas hinnata apellatsioonkaebuse eduvõimalusi, tulnuks kohtul hinnata esitatud tõendeid TsMS

§ 652 lg 5 alusel. Tõendeid võib kohus hinnata asja sisulisel lahendamisel, mitte kaebuse menetlusse

võtmise staadiumis.

8. Maakohus leidis otsuses, et hageja põhjendatud ja vajalik kulu on 500 eurot kuus. Ringkonnakohtu

istungil kinnitasid menetlusosalised, et maakohus on hageja igakuiste vajaduste katteks vajaliku

summa õigesti tuvastanud. Maakohus leidis, et kostjalt elatise 300 eurot kuus väljamõistmine ei ole

põhjendatud PKS § 101 lg 1, § 102 lg-te 1–2 alusel, kuna nõutud summas 300 eurot kuus elatise

väljamõistmisel osutub kostja teine laps vähem kindlustatuks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et elatise väljamõistmisel tuleb PKS § 102 lg 2

alusel arvestada elatist maksma kohustatud isiku teiste ülalpeetavatega. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa pidada kostja sissetulekuks füüsilistelt

isikutelt saadud raha. Sissetulek, mille arvelt tuleb tasuda igakuine elatis, ei ole perekonnaseaduse

mõttes üksnes töötasu.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole hageja PKS § 99 lg-te 1–2 alusel tõendanud, kas ja

kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks

vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12,

p 15; 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14).

Hageja seaduslik esindaja kinnitas ringkonnakohtu 2. veebruari 2016. a istungil, et ta saab igakuiselt

lastetoetust 50 eurot ning hageja puudega seotud toetust 70 eurot, s.o kokku 120 eurot, mis kantakse

tema kontole. Riiklike peretoetuste eesmärk on riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 järgi tagada

lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine.

Puudega lapse toetus on mõeldud puudega lapsele puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja

rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks (puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS)

§ 6 lg 1).

Ringkonnakohus peab lisaks vajalikuks märkida, et hageja ema kinnitusel käib hageja tavalises

koolis, mis annab aluse eeldada, et lapse puue ei piira tema ühiskonnas tavapärase eluga

hakkamasaamise võimet oluliselt.

Elatise suurust määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike

toetustega (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16; 7. detsembri 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul saab lapse vajaduste

rahuldamiseks mõeldud toetuste ulatuses lugeda lapse kõrgendatud vajadused rahuldatuks ning see

võib olla aluseks elatise suurendamise hagi rahuldamata jätmiseks, kui toetused katavad lapse

eluvajadused, mis ületavad elatise miinimumsummat.

Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1). Kuivõrd

hageja igakuised vajadused on 500 eurot ning need on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, jääb

hageja vanemate kanda 380 eurot kuus (500 – 120). Hageja soovis elatise suurendamist alates

1. jaanuarist 2015. a. Kostjalt on hageja kasuks Viru Maakohtu 7. augusti 2012. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-12-26762 (I kd, tl 7–10) välja mõistetud igakuine elatis Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

kuupalga alammääras, s.o 2015. aastal 390/2=195 eurot ning alates 1. jaanuarist 2016. a 430/2=215

eurot. Sellest tulenevalt isegi miinimumsummas elatise tasumisel katab kostja võrreldes hageja emaga

hageja ülalpidamiskohustust suuremas ulatuses (380–195=185 eurot, 380–215=165 eurot). Kuivõrd

ka hagejaga koos elav vanem peab panustama hageja ülalpidamisse, peaksid kostja poolt elatise

miinimumsumma tasumisel kõik hageja vajadused, s.o 500 euro ulatuses, olema kaetud.

9. Kuivõrd elatise väljamõistmisel tuleb PKS § 99 lg-te 1 ja 2 kohaselt lähtuda ennekõike ülalpidamist

saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist, ei pea ringkonnakohus vajalikuks

põhjalikult analüüsida hageja väiteid kostja sissetuleku varjamise kohta. Hageja vastavad väited on

paljasõnalised ja tõendamata. Kostja ei vaielnud elatise miinimumsummas tasumisele vastu, mistõttu

puudub vajadus kostja sissetulekute hindamiseks ning PKS § 102 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus täiendavalt, et kostja on esitanud

pangakontoväljavõtte perioodi 1. juuni 2014 – 31. detsember 2014. a kohta (I kd, tl 84–98), mis

nähtub väljavõtte igal lehel vasakus ülemises nurgas. Õige on kostja väide, et asjaolu, et kontol

kajastatud operatsioonid algasid 2. juunil 2014. a ja lõppesid 28. detsembril 2014. a ei tähenda, et

väljavõte puudutab üksnes nimetatud ajavahemikku.

10. Hageja palus jätta kostja menetluskulud tema enda kanda ning hageja menetluskulud täielikult

või osaliselt kostja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, puudub TsMS § 173 lg 3 kohane vajadus maakohtu

menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise muutmiseks.

TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses

või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et

vaatamata kaebuse rahuldamata jätmisele ei ole ülalpidamisasjas menetluskulude alaealise lapse

kanda jätmine mõistlik ja õiglane (TsMS § 162 lg 4).

Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke