3-16-139/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemise aeg

19. veebruar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-139

Haldusasi

Radix

Hoolduse

OÜ

kaebus

vaidlustusasjas

nr

265-15/152301 tehtud Riigihangete vaidlustuskomisjoni

8. jaanuari 2016 otsuse ning Tallinna Keskkonnaameti

3. detsembri 2015 käskkirja nr 4-4.1/60 tühistamise

nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 8. veebruaril 2016

Menetlusosalised

Kaebaja: Radix Hoolduse OÜ

Esindaja: v.adv. Toomas Pikamäe

Vastustaja: Tallinna Keskkonnaamet

Esindajad: Kristel Kivijärv ja Kristjan Mark

RESOLUTSIOON

1. Jätta Radix Hoolduse OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

29. veebruaril 2016 (HkMS § 278 lg 1, § 180).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTUSKOMISJONI OTSUS

1. Tallinna Keskkonnaamet (edaspidi ka hankija või vastustaja) viib läbi avatud hankemenetlust

"Teenuste kontsessiooni andmine jäätmete kogumiseks ja veoks (Haabersti ja Kristiine)"

(viitenumber 152301). Pakkumuse esitas teiste hulgas Radix Hoolduse OÜ (edaspidi ka kaebaja),

kelle pakkumuse ühikumaksumuseks Kristiine jäätmeveopiirkonnas oli 0,39 eurot. Hankija nõudis

Radix Hoolduse OÜ-lt 12. novembril 2014 riigihangete seaduse (RHS) § 48 lg 1 alusel selgitust

pakkumuse maksumuse kohta (kd I, tl. 189). Radix Hoolduse OÜ esitas oma selgitused 18.

novembril 2014 (kd I, tl. 192), 20. novembril 2014 (kd I, tl. 195) ja 24. aprillil 2015 (kd I, tl. 197).

2. Tallinna Keskkonnaameti 8. juuni 2015 käskkirjaga nr 4-4.1/42 (kd I, tl. 201) tunnistati teiste

hulgas Kristiine piirkonna osas Radix Hoolduse OÜ pakkumus vastavaks. Tallinna Keskkonnaameti

3. detsembri 2015 käskkirjaga nr 4-4.1/60 (kd I, tl. 203) lükati Radix Hoolduse OÜ pakkumus

Kristiine jäätmeveopiirkonna osas riigihangete seaduse (RHS) § 48 lg 3 alusel tagasi. Käskkirja

kohaselt leidis hankija pärast Radix Hoolduse OÜ 18. novembri 2014 selgituste läbi vaatamist, et

pakkumuse maksumus on hankelepingu eeldatava maksumusega (1,23 eurot) võrreldes

põhjendamatult madal. Käskkirjas selgitati, et hankelepingu eeldatav maksumus määrati

varasemas riigihankes Kristiine jäätmeveopiirkonna kohta 2014 ja 2015. aastaks tehtud soodsaima

pakkumuse ühikuhinna alusel. Käskkirja kohaselt jättis hankija tähelepanuta Radix Hoolduse OÜ

poolt 20. novembril 2014 ja 24. aprillil 2015 esitatud täiendavad selgitused, sest need ei olnud

esitatud RHS § 48 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul.

3. Radix Hoolduse OÜ esitas Tallinna Keskkonnaameti 3. detsembri 2015 käskkirja peale

vaidlustuse. Riigihangete Vaidlustuskomisjon (edaspidi VAKO) jättis oma 8. jaanuari 2016 otsusega

nr 265-15/152301 (kd I, tl. 212) vaidlustuse rahuldamata. VAKO otsuse põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised:

hankija võis määratleda pakkumuse eeldatava maksumuse ühikuhinnana, sest ka pakkumuses

tuli esitada mahuti tühjendamise ühe korra hind;

hankija võis eeldatava ühikuhinna leidmisel lähtuda 2012. aastal välja kuulutatud

hankemenetluses

(viitenumber

132831)

odavaima

pakkumuse

teinud

pakkumuse

ühikuhinnast, sest selle hinnaga oleks nimetatud isik hankelepingu sõlmimise korral käesoleva

hankemenetluse välja kuulutamise ajal Kristiine piirkonnas vastavat teenust reaalselt

osutanud;

ainuüksi kütuse hinna langemine ja ligi 1300 inimese poolt oma elukoha registreerimine

Kristiine jäätmeveopiirkonda ei tähenda seda, et 1,23 eurot oleks põhjendamatult kõrge

ühikuhind;

sõltumata sellest, kui palju kulus aega kaebaja pakkumuse maksumuse hindamiseks, ei pidanud

hankija arvesse võtma kaebaja selgitusi, mis esitati pärast seaduses antud 5-tööpäevase tähtaja

möödumist;

Radix Hoolduse OÜ poolt tähtaegselt esitatud (18. novembri 2014) selgituses puudusid

mistahes sisulised põhjendused pakkumuse maksumuse kohta, pakkumuse maksumust ei saa

põhjendada

valesti

määratud

eeldatava

maksumusega,

teise

isiku

poolt

teistes

hankemenetlusest esitatud pakkumustega, teiste pakkumustega, pakkuja õigusega võtta riske

ega sooviga saada endale turuosa;

pakkumuse tagasi lükkamine oli õigustatud sõltumata sellest, et hankija oli 8. juuni 2015

käskkirjaga tunnistanud pakkumuse muuhulgas vastavaks hankedokumendi punktile 5.4.2.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. Radix Hoolduse OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb VAKO 8. jaanuari 2015

otsuse nr 265-15/152301 ning Tallinna Keskkonnaameti 3. detsembri 2015 käskkirja nr 4-4.1/60

tühistamist.

5. Esiteks on kaebaja seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus RHS § 48 lõikega 1 ja

hankedokumentide (edaspidi HD) punktiga 8.5, kuna käskkirja aluseks on ühikuhindande võrdlus,

mitte pakkumuse maksumuse ja RHS 20 lg 1 p 1 või § 21 lg 6 p 2 alusel arvutatud hankelepingu

eeldatava maksumuse võrdlus. Viidates Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-30-12, 3-3-1-29-12

ja 3-3-1-31-11, 3-2-1-82-14, leiab kaebaja, et HD p 8.5 ei võimalda hankijal määrata pakkumuse

eeldatavat

maksumust

ühikuhinnana.

Kaebaja

hinnangul

on

VAKO

otsuses

viidatud

ringkonnakohtu lahendites võetud seisukohad vastuolus nii Riigikohtu poolt eelviidatud lahendites

võetud seisukohtadega kui ka ringkonnakohtu varasema praktikaga.

6. Kaebaja on seisukohal, et 1,23 euro suurune ühikuhind ei arvesta pärast 2012 aastat toimunud

muutusi ning tegemist pole 2014. aasta turuhinnaga. Kaebaja toob esiteks välja, et muutunud on

jäätmeveo teenuse osutamiseks vajalike sisendite (kütus, palgad, jäätmeveokid) hinnad,

muutunud Kristiine veopiirkonna elanike ja hoonete arv, turuosaliste ring, nende finantsvõimekus

ja äriplaanid. Teiseks toob kaebaja välja, et nii Statistikaameti kui Neste Eesti AS-i andmetel oli

diislikütus 2014. aasta juulis enam kui 10% odavam kui 2012. aasta märtsis. Veelgi enam, märgib

vastustaja, ei lähtunud OÜ Ekovir 2012. aasta hankes sellest, et veokid kasutavad gaasi, millise

võimalusega arvestas käesolevas hankes aga kaebaja. Kaebaja toob välja, et kulu veokite kütusele

olnuksid diislikütuse asemel gaasi kasutamise korral 2012. aastal 48% ning 2014 aastal 41% võrra

väiksemad. Kolmandaks kinnitab kaebaja hinnangul turuhinna muutust ka see, et käesolevas

hankemenetluses jäid pakutud ühikuhinnad Kristiine veopiirkonnas vahemikku 0,21 eurot kuni

1,12 eurot, samas kui 2012. aasta hankes olid need vahemikus 1,23 kuni 1,83 eurot. Neljandaks

heidab kaebaja ette, et hankija ei ole arvestanud sellega, et Kristiine elanike arv on vahepeal

kasvanud 1371 inimese võrra. Kaebaja viitab Keskkonnaagentuuri andmetele, mille tuli 2014. aasal

võrreldes 2012. aastaga Kristiine piirkonnas ära vedada 333 tonni rohkem jäätmeid. Kaebaja leiab,

et kuivõrd veopiirkonna suurus ei muutunud, tähendab suurem jäätmete hulk jäätmevedajale

suuremat tulu. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et hankija jättis tegelikult Kristiine veopiirkonna 2014.

aasta jäätmeveo teeuste turuhinna välja selgitamata, ilma et selleks mingit takistust oleks olnud.

7. Kaebaja on seisukohal, et pakkumise tagasi lükkamine pelgalt matemaatilise tehte alusel ei ole

õiguspärane. Siinkohal viitab kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-14-53904

ning leiab, et kuivõrd hankija lähtus eeldatava maksumuse määramisel üksnes 2012 hankes

pakutud parimast hinnast ega võtnud arvesse jäätmevaldkonnas toimunud muudatusi ega teisi

muudatusi, siis tegi hankija eeldatava maksumuse määramisel kaalutlusvea, mis tõi kaasa kaebaja

pakkumuse tagasi lükkamise.

8. Kaebaja on samuti seisukohal, et tegelikult ei ole hankija kaebaja pakkumuse tagasi lükkamisel

lähtunud 2012. aasta hankes esitatud OÜ Ekovir pakkumuse maksumusest. Kaebaja toob välja, et

vastustaja selgitas talle saadetud vastuses, et Kristiine jäätmeveopiirkonnas on hankelepingu

eeldatavaks maksumuseks kokku 1 142 075 eurot, mis on aga 1,23 euro suuruse ühikuhinna ning

hanketingimustes sätestatud teenuse eeldatavate mahtude juures arusaamatu.

9. Kaebaja heidab ette ka seda, et hankija on jätnud tähelepanuta selle, et kaebajal on võimalus

katta osa kuludest jäätmeveo teenuse osutamisega seotud erinevate lisateenuste osutamisest

(eeskätt jäätmemahutite üürimisest) teenitud tulu arvelt. Kaebaja hinnangul saab eeldada, et

teised isikud ei ole huvitatud korraldatud jäätmeveoga liitunud jäätmevaldajale jäätmemahuti

üürimisest. Kaebaja ei välista hankija enda soovi jäätmemahuteid üürida, ent see ei muuda

võimatuks seda, et sellist teenust hakkab osutama ka kaebaja, kes eelduslikult saaks seda teha

odavamalt, kuivõrd kaebaja emaettevõtja EKT on üleriigiliselt tegutsev jäätmevedaja, kes ostab

jäätmemahuteid suurtes kogustes. Kaebaja leiab, et korraldatud jäätmeveo puhul ei saa taandada

teenitavat tulu üksnes ühikuhinnale, sest sellele lisandub tulu lisateenustest nagu võtmete

haldamise tasu, jäätmemahuti käsitransport, kogumisvahendi kõrval olevate ja mahutiväliste

jäätmete äravedu, jne, mis võib sõltuvalt veopiirkonnast moodustada ca 30% jäätmevedaja

eeldatavast käibest.

10. Kaebaja peab ka põhjendamatuks tema 20. novembri 2014 ja 24. aprilli 2015 selgituste

tähelepanuta jätmist. Kaebaja leiab, et RHS § 48 lõikes 1 sisalduv 5-tööpäevane tähtaeg on

kehtestatud selleks, et võimaldada hankemenetlus võimalikult kiirelt läbi viia, ent antud juhul, kus

vaidlustatud käskkiri anti enam kui aasta pärast selgituste nõudmist, pole selle tähtaja järgimine

õige ega eesmärgipärane. Siinkohal leiab kaebaja, et Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjades

nr 3-15-77, 3-15-95 ja 3-15-1822 tehtud lahendites võetud seisukohad võimaldavad hankija

omavoli ja hankija soosikute eelistamist ning need ringkonnakohtu seisukohad on vastuolus

Riigikohtu otsusega kohtuasjas 3-3-1-24-13.

11. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud käskkiri vastuolus ka hankija 8. juuni 2015 käskkirjaga nr 4-

4.1/42, pole mõeldav, et pakkumus vastab HD punktile 5.4.2, ent on põhjendamatult madala

maksumusega (ehk siis ei sisalda kõiki hankega ostetava teenuse osutamiseks vajalikke kulutusi).

Kaebaja viitab oma seisukoha kinnituseks ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-66-09.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Tallinna Keskkonnaamet vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-15-95, jääb vastustaja seisukohale, et tal oli

õigus põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamisel lähtuda ühikuhinnast.

Vastustaja rõhutab, et võrdles omavahel ühikuhindu, et saada võrreldavaid väärtusi. Ka selgitab

vastustaja, et ka siis kui arvestada kaebaja pakkumuses toodud ühikuhinna alusel lepingu

kogumaksumus teenuste eeldatava mahu juures, oleks tulnud kaebaja suhtes ikkagi läbi viia RHS § 48

lõikes 1 ettenähtud hinna põhjendatuse kontrollimenetlus.

13. Vastustaja selgitab, et riigihankes nr 132831, kus hanketeade avaldati 30. märtsil 2012, pakkus

parima pakkumuse teinud OÜ Ekovir Kristiine piirkonnas 1,23 euro suurust ühikuhinda järgnevaks

neljaks aastaks, sh ka aastaks 2014. Vastustaja leiab, et turuolukord 2014. aastal ei ole 2012. aastaga

võrreldes muutunud määral, mis lubaks väita, et 1,23 eurot on hankelepingu eeldatava ühikuhinnana

ilmselgelt üle pakutud.

14. Seoses kaebaja poolt välja toodud kütusehinna langusega selgitab vastustaja, et vastav langus on

10%, samas kui kaebaja pakkumuse ühikuhinna ja eeldatava ühikuhinna vahe oli 68%. Mis puudutab aga

kaebaja väidet, et tema arvestas kütusena gaasi kasutamise võimalusega, siis leiab vastustaja, et selle

väite esitamine alles kohtumenetluses ei ole lubatav. Vastustaja toob välja, et tähtaegselt esitatud

selgituses kaebaja gaasi kasutamise võimalusele ei tuginenud, vaid põhjendas madalat maksumust

kasumi vähendamise või sellest loobumisega. Vastustaja hinnangul on tõendamata kaebaja väide, et

jäätmeveo teenuse turuhind on olulisel määral langenud ning selgitab, et Kristiine jäätmeveopiirkonnas

ei saa indikaatorina lähtuda OÜ Prügitont ühikuhinnast 0,21 eurot, sest vastustaja lükkas tema

pakkumuse kui põhjendamatult madala tagasi, samas kaebajast kallimad ühikuhinnad jäävad kõik

vahemikku 0,85 kuni 1,12 eurot ehk kaebaja pakkumuse ühikuhind oli järgmise pakkuja hinnast rohkem

kui 50% madalam. Siinkohal toob vastustaja välja, et kuigi RHS § 20 lg 2 ei võimalda eeldusliku

maksumuse määramisel lähtuda pärast hanketeate avaldamist hankijale teatavaks saanud andmetest,

oleks ka käesoleva hanke pakkumuste avamise protokollist nähtuvad erinevate pakkujate hinnad

tekitanud hankijas kahtluse, et kaebaja pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal.

15. Vastustaja möönab, et Kristiine linnaossa registreeritud elanike arv on 1371 elaniku võrra kasvanud,

ent isegi kui kõik need inimesed tõesti Tallinnas elavad, ei tähenda see et eeldatav ühikuhind 1,23 eurot

on hankelepingu eeldatava ühikuhinnana ilmselgelt ebaõige lähtealus. Vastustaja juhib tähelepanu

sellele, et suurema jäätmete koguse juures suurenevad mitte ainult pakkuja tulud, vaid ka kulud, sest

jäätmeveoki kandevõime/mahutavus jääb ikka samaks, kui jäätmeid tekib rohkem, siis täitub ka

jäätmeveok kiiremini või tuleb teenuse osutamiseks kasutada lisaveokit või -sõidukorda.

16. Vastustaja selgitab, et pole kaebaja pakkumust tagasi lükanud matemaatilise tehte alusel, vaid andis

kaebajale võimaluse oma pakkumuse tõsiseltvõetavust tõendada, mida kaebaja aga selleks antud

tähtaja jooksul ei teinud.

17. Vastustaja selgitab, et hankelepingu eeldatav maksumus (1 142 075 eurot) on saadud, korrutades

teenuse eeldatava mahu tabelis näidatud tühjenduste arvu (167 246) ja hankedokumentides määratud

koefitsientide (0,6-3,0) korrutisena saadud aastas tasumisele kuuluvate tühjenduste arvu (171 947)

ühikuhinnaga (1,23) ning lepingu kehtivuse aastate arvuga (5) ning lisades sellele põhiteenuste

maksumusest 8% moodustava lisateenuste mahu eurot. Vastustaja rõhutab, et riigihankes nr 132831 oli

OÜ Ekovir antud selgituste alusel arvutatud viieaastase hankelepingu eeldatav kogumaksumus 1 088 760

eurot, käesolevas asjas on vastustaja arvutatud hankelepingu eeldatav kogumaksumus ilma

lisateenusteta aga 1 057 475 eurot.

18. Vastustaja on ka seisukohal, et kuivõrd jäätmemahutite üüriteenus ei ole käesoleva hanke ese,

sealhulgas ei ole tegemist hankedokumentides loetletud lisateenusega, siis ei saa vastustaja

hankelepingu eeldatava maksumuse määramisel arvestada jäätmemahutite üürimisega kaasnevate

tulude ja kuludega. Ka toob vastustaja välja, et hankijale tähtaegselt esitatud selgituses ei selgitanud

kaebaja oma madalat hinda jäätmemahutite üürimisest saadava tuluga.

19. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega RHS § 48 lõikeid 1 ja 3 kuritarvitamise kohta. Viidates

Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-15-1822 leiab ta, et pärast RHS § 48 lõikes 1 sätestatud

tähtaja mööda laskmist esitatud pakkuja selgitusi ei saanud ta arvesse võtta ning seejuures pole mingit

tähtsust sellele kui pikk on selgituste esitamiseks antud tähtaja ning pakkumuse tagasilükkamise otsuse

tegemise vaheline aeg. Vastustaja toob ka välja, et kaebaja 18. novembri 2014 esitatud selgitus ei olnud

mitte ebapiisav, vaid olematu, mistõttu ei olnud täiendava selgituse küsimiseks põhjust.

20. Vastustaja leiab, et RHS § 48 lg 3 kohaldamist ei välistanud antud juhul see, et pakkumus oli eelnevalt

vastavaks tunnistatud. Seejuures selgitab vastustaja, et HD punkt 5.4.2 on seotud pakkumuse vastavuse

kontrollimisega RHS § 47 lg 1 alusel ning meelevaldne on kaebaja seisukoht, et kui pakkumus vastab HD

p-le 5.4.2, siis ei olegi sellist pakkumust võimalik RHS § 48 lg 3 alusel tagasi lükata. Vastustaja märgib, et

HD p 5.4.2 alusel saaks vastustaja pakkumuse tagasi lükata siis, kui pakkumuse kirjeldusest või mõnelt

vormilt selguks selgesõnaliselt, et pakkuja ei ole pakkumuse maksumuses arvestanud kuluga, millega ta

pidi arvestama, ja soovib vastustaja käest saada lisatasu (v.a lisateenused, mida tasustatakse eraldi).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

21. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuse seoses,

leian, et Radix Hoolduse OÜ kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Kokkuvõttes on

käesoleva vaidluse asjaolud väga sarnased mõlema poole poolt viidatud haldusasjas nr 3-15-95

lahendatud vaidluse omadega ning erinevalt kaebajast, olen seisukohal, et viidatud kohtuasjas

tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohtadest saab juhinduda ka käesoleva

asja lahendamisel.

22. RHS § 48 lõikest 1 tuleneb, et kui hankija leiab, et konkreetse pakkuja pakkumuse maksumus

on eeldatava maksumusega võrreldes põhjendamatult madal, peab ta nõudma pakkujalt

asjakohast selgitust, mille pakkuja on kohustatud esitama viie tööpäeva jooksul. Sama paragrahvi

3. lõike kohaselt kontrollib hankija esitatud selgitust ja tõendeid ning võib pakkumuse tagasi

lükata, kui ta jätkuvalt leiab, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal. Nende sätete

eesmärk on vältida hankelepingu sõlmimist pakkujaga, kelle puhul ei ole usutav, et ta pakkumuses

näidatud hinna eest tegelikult hankelepinguga võetud kohustusi täita suudab. Hankemenetluse

läbi viimine on hankija jaoks kulukas ja pikaajaline protsess ning hankelepingu esemeks olevad

kaubad või teenused enamjaolt vajalikud avalike ülesannete täitmiseks. Seetõttu on oluline

maksimaalselt tagada see, et hankemenetluse tulemusena sõlmitav leping kohaselt täidetakse. Nii

nagu hankedokumentides pakkujate kutsealasele pädevusele ja finantsvõimekusele seatud

tingimused, tagab seda ka hankija õigus põhjendamatult madal pakkumus tagasi lükata.

23. RHS § 48 lg 3 alusel pakkumuse tagasi lükkamise esimese eeldusena peab hankija võrdlema

pakkumuse maksumust hankelepingu eeldatava maksumusega. Käesoleval juhul on HD punkti

5.4.1 kohaselt pakkumuse maksumusena käsitatud ühe kogumisvahendi, mida on võimalik

tõstemehhanismi abil (600 l- 1100 l) jäätmeveokisse tühjendada, tühjendamise maksumust. Seega

tuli pakkujatel pakkumuses väljendada konkreetne ühikuhind. RHS § 48 lg 3 eesmärgi täitmiseks

on seetõttu mitte üksnes lubatav, vaid tegelikult kõige loogilisem, et mitte öelda ainuvõimalik,

määratleda ka hankelepingu eeldatav maksumus ühikuhinnana. See, et RHS §-id 20 ja 21 sellisel

moel (ühikuhinnana) hankelepingu eeldatava maksumuse määramist ette ei näe, ei ole oluline.

Hankelepingu eeldatava maksumuse mõistet kasutatakse RHS-i erinevates sätetes ning selle

määratlemisel on erinevad eesmärgid. Selle mõiste sisustamisel ei saa juhinduda pelgalt RHS §-st

20, vaid silmas tuleb pidada ka teisi asjassepuutuvaid norme ja neis sätestatud hankelepingu

eeldatava maksumuse määramise eesmärki. RHS §-s 20 sätestatud reeglite alusel hankelepingu

eeldatava maksumuse kindlaks määramine on oluline eeskätt selleks, et hinnata, kas hanke eset

arvestades on hankemenetluse läbi viimine üldse kohustuslik (RHS § 15) ning millist liiki

hankemenetluse hankija valida võib.

24. Nagu eelpool öeldud, on RHS § 48 lõigete 1 ja 3 eesmärk esitatud pakkumuste maksumuse

majandusliku tõsiseltvõetavuse hindamine. Hindamise teostamisel ja kontrollimisel tuleb ka RHS

§-i 20 sätteid tõlgendada selle eesmärgi valguses. Olukorras, kus pakkumuse maksumus on

väljendatud ühikuhinnana, tuleb hankijal seda võrrelda samasugustel alustel ja RHS § 20 lõikes 2

sätestatud üldpõhimõttest (hankemenetluse alustamise teate registris avaldamise hetke

keskmisele turuhinnale vastavast hinnatasemest) lähtuvalt määratletud ühikuhinnaga. Vastasel

juhul poleks RHS § 48 lõigetes 1 ja 3 nimetatud võrdlemine sootuks võimalik, kuna ühikuhinnana

väljendatud pakkumuse maksumuse ning RHS § 20 kohaselt arvestatud hankelepingu eeldatava

(kogu)maksumuse võrdlemine ei annaks mingit tulemust. Alternatiivselt oleks mõeldav

ühikuhinnana esitatud pakkumuse maksumuse teisendamine lepingu kogumaksumuseks ja nende

omavaheline võrdlemine. Ent see poleks millegi poolest parem (ega ka kaebajale soodsam)

lahendus. Samas saaks kaebaja väidetest lähtuvalt siis vastuväitena tuua selle, et üheks

võrreldavaks polnud pakkumuse maksumus (mis oli väljendatud ühikuhinnana). On ilmne, et

ühikuhinna (0,39 eurot) ja viieaastase lepingu eeldatava kogumaksumuse (nt. 1 142 075 eurot)

omavaheline vahetu võrdlemine oleks RHS § 48 eesmärki silmas pidades tulutu. Kindlasti poleks

seaduse mõttega kooskõlas ka tõlgendus, et hankemenetlustes, kus pakkumus tuleb esitada

ühikuhinnana, ei saaks RHS § 48 lõikeid 1 ja 3 üldse kohaldada. Nende normide kohaldamise

eeldus on aga see, et pakkumuse maksumus ja eeldatav maksumus on võrreldavad.

25. See, kas vastustaja poolt kaebajale 22. detsembri 2015 kirjas (VAKO toimikus) nimetatud

Kristiine piirkonna hankelepingu eeldatav maksumus 1 142 075 eurot on põhjendatult määratud

või see, miks on lisateenuste mahuna arvestatu 8% põhiteenuste maksumusest, ei ole käesoleva

vaidluse puhul oluline, sest juba eeltoodud põhjustel võis hankija kaebaja pakkumuse maksumuse

kontrollimisel võrrelda seda maksumust ühikuhinnana väljendatud hankelepingu eeldatava

maksumusega (1,23 eurot). Vastustaja on ise selgitanud, et eelnimetatud 1 142 075 arvestas ta

sellest samast 1,23 euro suurusest ühikuhinnast lähtudes, ent isegi kui selles tehtes on midagi

valesti, ei mõjutanud see kuidagi kaebaja pakkumuse maksumusele antud hinnangut.

26. Kaebaja seisukoht, nagu oleks hankija vaidlusaluse käskkirja andmisel hakanud uuesti

sisustama hankedokumentide (edaspidi ka HD) punkti 8.5, ei ole õige. Nimetatud sättest ei tulene

keeldu võrrelda konkreetse pakkumuse maksumust ühikuhinnana määratletud eeldatava

maksumusega ega keeldu tõlgendada RS § 48 lõikeid 1 ja 3 koosmõjus RHS §-ga 20 ülal märgitud

moel. Selles osas ei saa asjakohaseks pidada ka kaebaja viiteid Riigikohtu lahenditele ega väidet, et

VAKO otsuses viidatud ringkonnakohtu seisukohad on nendega vastuolus. Üheski kaebaja viidatud

lahendis ei ole Riigikohus käsitlenud käesolevaga sarnast situatsiooni ehk RHS §-de 20 ja 48

koosmõju.

Samas

on

VAKO

otsuses

põhjendatult

viidatud

sellele,

et

haldusasjas

3-15-95 tehtud ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

on Riigikohus keeldunud, mida saab mõista vaid Riigikohtu poolt ringkonnakohtu seisukohtadega

nõustumisena. Selles on kaebajal iseenesest õigus, et Riigikohus on oma ajaloo jooksul mitmel

korral seisukohti erinevates küsimustes muutnud, ent käesoleval juhul ei oleks kohtuasjas 3-15-95

võetud ringkonnakohtu seisukoha ümber hindamiseks ka mingit loogilist või hankemenetluse

iseloomust tulenevat põhjust.

27. Olles seisukohal, et eeldatava maksumuse määratlemine ühikuhinnana oli lubatav, on

järgnevalt küsimus selles, kas sellisena hankija poolt leitud ühikuhind vastab sisuliselt RHS § 20

lõikes 2 sätestatule ehk lähtub hankemenetluse alustamise teate registris avaldamise hetke

keskmisele turuhinnale vastavast hinnatasemest. Vaidlust pole, et kõnealuse hankemenetluse

alustamise teade avaldati 9. juunil 2014. Eeldatava maksumuse määramisel lähtus hankija

käesoleva hankemenetlusega sarnastel tingimustel 2012. aastal läbi viidud riigihankes nr 132831

esitatud soodsaima pakkumuse maksumusest (1,23 eurot). Vaidlust pole ka selles, et riigihanke

132831 teade avaldati 30. märtsil 2012 ning selle eesmärk oli sõlmida hankeleping 48-kuuliseks

perioodiks. Seega nõuti nimetatud hankemenetluses pakkujatelt pakkumust käesoleva

hankemenetluse esemega sarnase teenuse osutamiseks ka 2014. aastal. Juhindudes

ringkonnakohtu poolt kohtuasjas 3-15-95 võetud seisukohast, leian, et kuivõrd kõnealune

riigihange oli hankega nr 132831 hanke eseme (Kristiine jäätmeveopiirkond) ja hanke tingimuste

osas olulises osas sarnane, oli varasemal hankel pakutud parim hind käesoleva hanke eeldatava

maksumuse määramisel asjakohane. Vastustaja märgib õigesti, et riigihange nr 132831 viidi läbi

neljaks aastaks ning kui seda hanget ei oleks tühistatud, oleks Kristiine jäätmeveopiirkonnas 2014.

aastal reaalselt 1,23 euro suuruse ühikuhinna eest vastavat teenust osutatud.

28. Leian, et hankijalt ei saa nõuda hanke eeldatava maksumuse määramiseks täiendavate

põhjalike uuringute läbi viimist ega üksikasjaliku turuanalüüsi tegemist. Hankija võib eeldatava

maksumuse määratlemisel lähtuda talle hõlpsalt kättesaadavatest andmetest selliste teenuste või

kaupade turuhinna kohta, mille aluseks võtmine pole hanketingimusi silmas pidades ilmselgelt

meelevaldne. Ilmselgelt meelevaldne oleks eeldatava maksumuse määratlemisel lähtuda hanke

esemest kas sisu, mahu või muude ilmselgelt tunnuste poolest olulisel määral erinevate kaupade

või teenuste maksumusest. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Hankija lähtus eeldatava

maksumuse määramisel hinnatasemest, millega talle teada olevalt oleks üks konkreetne isik olnud

valmis käesoleva hanke esemeks oleva teenusega väga sarnastel tingimustel teenust osutama. See

oli lubatav ja mõistlik ning hankija ei pidanud hakkama eeldatava maksumuse määratlemise etapis

eraldi kontrollima mistahes võimalikke vahepealsel ajal toimunud muutusi turuolukorras. Nendele

muutustele (näiteks kütusehindade muutus, võimalus kasutada riigihankes nr 132831 tehtud

pakkumusega võrreldes soodsamaid kütuselahendusi jne) oleks aga võinud tugineda kaebaja,

selgitades oma pakkumuse maksumust ehk oma tegelikku võimekust pakkumuses näidatud hinna

eest hankelepingut täita. Võimalus, et konkreetne pakkuja suudab oma ärimudelist tulenevalt

osutada hanke esemeks olevat teenust hankija määratud eelduslikust maksumusest oluliselt

odavamalt, ei tähenda, et eelduslik maksumus oleks määratud valesti.

29. Pidades konkreetse pakkumuse maksumust enda poolt määratud eeldusliku maksumusega

võrreldes põhjendamatult madalaks, peab hankija RHS § 48 lg 1 kohaselt pakkujalt asjakohast

selgitust nõudma. Seda hankija antud juhul ka tegi, esitades kaebajale 12. novembril 2014 nõude

tõendada oma pakkumuse tõsiseltvõetavust. Kõnealune nõue oli piisavalt konkreetne ning kaebaja

pidi aru saama, mida talt nõutakse ning esitama oma selgitused ja täiendavad tõendid viie

tööpäeva jooksul. Tõsiseltvõetava pakkumuse tegemine eeldab seda, et enne pakkumuse esitamist

on pakkuja kõik hankelepingu täitmisega seotud kulud ja tulud läbi mõelnud ning andmed, millele

tuginedes ta pakkumuse esitas, peaksid tal olemas olema. Seega ei saa hankijat huvitavate

selgituste esitamine nõuda pakkujalt mingi põhjaliku täiendava analüüsi teostamist või

mingisuguste uute tõendite ja allikmaterjali otsimist. Antud juhul nähtus hankija 12. novembri

2014 nõudest üheselt, et hankija soovib, et pakkuja selgitaks, kuidas tal on võimalik varasemas

hankemenetluses pakutud soodsaima pakkumuse maksumusest 68% võrra odavamalt sama

teenust pakkuda. See, milliste selgituste ja tõenditega võib pakkuja oma pakkumuse maksumust

selgitada, on sätestatud RHS § 48 lõikes 2. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa pakkuja oma

selgituses tugineda üksnes sellele, et hankija on hankelepingu eeldatava maksumuse valesti

määranud või piirduda väitega kasumist loobumisest. Isegi juhul kui hankija poolt selgituse

nõudes kajastatud eeldatav maksumus oleks olnud tegelikku turuolukorda arvestades

põhjendamatult suur, ei saanuks pakkuja piirduda mitte sellele vastu vaidlemisega, vaid oleks siiski

pidanud hankijale esitatud selgituses välja tooma selle, millistel algandmetel ja arvutustel tema

pakkumuse maksumus tugineb ehk tooma välja andmed ja tõendid, mille pinnalt saaks mõistlikult

käituv hankija veenduda, et pakkumuses näidatud hinna eest on pakkuja poolt lepingu kohane

täitmine võimalik ja usutav. Ainuüksi pakkuja paljasõnaline kinnitus ei ole selleks piisav. Kaebaja

18. novembri 2014 vastuses sisalduv üldsõnaline selgitus kasumist loobumise kohta ja enda kokku

võtmisest selleks, et teha konkureeriva ettevõtja poolt teises jäätmeveopiirkonnas tehtust parem

pakkumus, ei ole käsitatavad asjakohaste selgitustena RHS § 48 lõigete 1 ja 2 tähenduses.

Tegemist ei olnud ka selgitusega, mille täpsustamist oleks hankija pidanud kaebajalt nõudma.

Vastustaja märgib õigesti, et täiendava selgituse nõudmine oleks kõne alla tulnud näiteks siis, kui

kaebaja oleks välja toonud mingisugused konkreetsed RHS § 20 lõikes 2 kirjeldatud asjaolud ning

esitanud nende kohta sellised tõendid või selgitused, mis oleksid need vähemalt põhimõtteliselt

usutavaks muutnud. Vaid sellisel juhul oleks hankija võinud kindluse mõttes täiendavaid selgitusi

nõuda. Olukorras, kus pakkuja selgituses välja toodud asjaolude pinnalt ei teki veendumust, et

pakkumus võiks tõsiseltvõetav olla, ei pea hankija täiendavaid selgitusi nõudma. Täiendava

selgituse küsimine oleks olnud põhjendatud näiteks juhul kui kaebaja oleks tähtaegselt esitatud

selgituses märkinud, et kavatseb vedusid teostada gaasil töötavate sõidukitega, ent poleks

üksikasjalikult välja toonud sellega seotud kuluarvestust. 18. novembril 2014 esitatud selgituses

aga kaebaja ühtki sellist põhjendust välja ei toonud. Nimetatud selgitusest jääb mulje, et kaebaja

lähtus oma pakkumuse tegemisel teistes sarnastes hangetes talle teada olevalt esitatud

pakkumustest, ilma et oleks ise enda poolt lepingu täitmisega seotud tulusid ja kulusid sisuliselt

tegelikult läbi mõelnud.

30. Sarnaselt ringkonnakohtu poolt kohtuasjas nr 3-15-95 tehtud otsuses võetud seisukohaga, olen

seda meelt, et hankija võis pakkuja poolt 20. novembril 2014 ja 24. aprillil 2015 esitatud

täiendavad selgitused tähelepanuta jätta. Vastustaja ja VAKO on õigesti leidnud, et sellel, kui kaua

kulus aega hankija poolt pakkujale selgituse nõude esitamisest kuni RHS § 48 lõikes 3 nimetatud

otsuse tegemiseni, pole tähtsust. Hankemenetluse kestus ning teatud otsuste tegemise viibimine

võivad sõltuda väga erinevatest asjaoludest, muuhulgas võib hankija otsuste tegemine olla, isegi

kui mitte õiguslikult lubamatu, siis vähemalt ebaotstarbekas mõne eelneva otsuse üle toimuva

vaidlustus- või kohtumenetluse ajal. Menetluse kulg ei mõjuta aga RHS § 48 lõikes 1 pakkujale

selgituste andmiseks antud tähtaja järgimise kohustust. See, kui pakkuja saaks kuni RHS § 48 lõikes

3 nimetatud otsuse tegemiseni omatahtsi pakkumuse kohta täiendavaid selgitusi esitada, rikuks

pakkujate võrdse kohtlemise nõuet, sest võiks kaasa tuua olukorra, kus pakkuja saab oma

põhjendusi korrigeerida lähtudes muuhulgas asjaoludest, mis talle ei olnud ega saanud teada olla

enne pakkumuse esitamist. RHS § 48 lõikes 1 sätestatud viiepäevane tähtaeg on tõepoolest ühelt

poolt seatud selleks, et vältida hankemenetluse venimist. Teisalt on piisavalt lühike tähtaeg vajalik

ka selleks, et kahtlaselt madala pakkumuse teinud pakkujad kajastaksid selgitustes neid asjaolusid,

millest nad lähtusid pakkumuse esitamisel, mitte aga ei asuks madalale pakkumusele tagantjärgi

mingisuguseid uusi õigustusi otsima. Liiati on hankemenetluse puhul oluline tähtsus selle

formaalsetel aspektidel. Võrreldes paljude muude avaliku võimu tegutsemise valdkondadega on

vorminõuete järgimine ning seatud tähtaegadest kinni pidamine riigihankemenetluses olulisemal

kohal. See peab tagama hankemenetlusest osa võtjate võrdsuse. Seetõttu tuleb RHS-is sätestatud

tähtaegu üldjuhul käsitada nii, et tähtaja möödumisel isikule tulenevad õigused lõpevad.

31. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-24-13 võetud seisukohad ei lükka eeltoodud

tõdemust ümber, kuna seal käsitletud olukord erines käesoleva vaidluse omast oluliselt. Nimelt

käsitleti viidatud Riigikohtu lahendis küsimust, kas pakkuja poolt oma kvalifikatsiooni

tõendamiseks esitatud dokumendi (lepingu) pinnalt tekkinud kahtluse kontrollimiseks oleks

pidanud hankija nõudma selle täpsustamist. Riigikohtu otsuses esitatud käsitlusest ei saa

järeldada, et olles nõudnud pakkujalt RHS § 48 lg 1 alusel asjakohast selgitust ning ühtegi

mõistlikku selgitust saamata, peaks hankija selgitust uuesti küsima. Antud juhul oli pakkuja 18.

novembri 2014 selgitus sedavõrd umbmäärane, et hankija leidis selle pinnalt põhjendatult, et ühtki

asjakohast selgitust oma pakkumuse maksumuse tõsiseltvõetavuse kohta ei ole kaebajal esitada.

Selles olukorras polnud mistahes põhjust veelkord sama küsimusega kaebaja poole pöörduda.

Samuti ei saa teha järeldust, justkui oleks Riigikohus viidatud lahendis asunud hankemenetluse

formaliseeritust eitama. Erinevalt RHS § 48 lõikest 1 ei sisaldanud Riigikohtu viidatud lahendis

käsitletud RHS § 39 lõiked 1, 4 ja 41, mille jooksul peab pakkuja nõutud andmed esitama. Lisaks

sellele jättis Riigikohu lahendis käsitletud juhtumi puhul hankija üldse kasutamata võimaluse

täiendavaid tõendeid nõuda, käesoleval juhul on selline nõue hankija poolt kaebajale

nõuetekohaselt tehtud.

32. Kuna hankija määras eeldatava maksumuse õigesti ning kuna ta ei pidanud arvestama kaebaja

poolt 20. novembril 2014 ja 24. aprillil 2015 esitatud täiendavate selgitustega, samas kui kaebaja

18. novembri 2014 selgituse pinnalt ei olnud võimalik veenduda selles, et pakkumuses esitatud

hinnaga on hankelepingu täitmine võimalik, oli pakkumuse tagasi lükkamine RHS § 48 lg 3 kohaselt

põhjendatud. Kaebaja eksib, leides, et pakkumuse tagasilükkamine on üksnes matemaatilise tehte

tulemus. Arvutamisega on see seotud vaid sedavõrd, et kuivõrd 0,39 on oluliselt väiksem kui 1,23,

siis õigustas see hankija kahtlust, et kaebaja pakkumus pole tõsiseltvõetav. Selle pakkumuse tagasi

lükkamise põhjustas aga see, et kaebaja ei esitanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul mitte

ühtki loogilist põhjendust, mille pinnalt oleks saanud pidada usutavaks, et vastavat teenust on

pakkumuses näidatud hinnaga ikkagi võimalik osutada. Vastustaja leiab õigesti, et tekkinud

olukorras ei saa alles vaidlustus- või kohtumenetluses hakata sisuliselt hindama pakkuja poolt

täiendavalt esitatud õigustusi, mis puudutavad kütuse hinna langust, gaasijõul töötavate veokite

kasutamise plaani jne. Iseenesest on kaebaja esitatud andmetel usutav, et diislikütuse

hinnalangus, samuti diiselautode asemel gaasijõul töötavate autode kasutamine võimaldaks

teenust osutada odavamalt kui 2012. aasta riigihankes pakutud hinnaga, ent see pole antud juhul

oluline. Kaebaja ei pidanud RHS § 48 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul mitte ära näitama seda, et

teenust saab osutada odavamalt kui 2012. aastal tehtud pakkumuses ega ka seda, et teised isikud

on teistes hangetes oluliselt odavamaid pakkumusi teinud ja neid tõsiseltvõetavaks peetud, vaid

kaebaja oleks pidanud konkreetselt ja üksikasjalikult ära näitama selle, et 0,39 euro suuruse

ühikuhinna juures on võimalik hankelepingut kaebajale majanduslikult otstarbekalt täita.

Haldusasjas nr 3-15-95 tehtud otsuses märkis Tallinna Ringkonnakohus, et RHS § 48 lg 3

rakendamine ei eelda, et hankija peaks suutma ära näidata, et pakutud hinnaga ei ole

hankelepingu täitmine objektiivselt võimalik, vaid hankija peab üksnes põhjendama, miks ta peab

esitatud pakkumuse maksumust põhjendamatult madalaks ja miks pakkuja täiendavad selgitused

ei ole piisavad, et õigustada tema pakkumuse madalat maksumust. Kui pakkuja pidi mõistma,

milliste andmete ja tõendite esitamist temalt oodatakse, kuid ta jättis need sellele vaatamata

hankijale esitamata, siis ei saa ta hilisemates menetlustes enam vastavatele tõenditele tugineda.

33. Viimaks pole õige ka kaebaja seisukoht, et pakkumuse tagasi lükkamine on vastuolus hankija

otsusega pakkumuse vastavaks tunnistamise kohta. Sarnastel asjaoludel toimunud kohtuasjas nr

3-15-95 tehtud otsuses selgitas ringkonnakohus, et pakkumuse maksumuse kontroll RHS § 48

alusel toimub pakkumuse vastavuse kontrollist eraldi ning RHS § 48 lg 3 annab iseseisva aluse

pakkumuse tagasilükkamiseks. Kontrollides pakkumuse vastavust HD punktile 4.5.2, sai hanija

kontrollida üksnes seda, et pakkumuse maksumus on formaalselt väljendatud hankedokumentides

nõutud moel, see tähendab kõikehõlmava ühikuhinnana. Põhjusel, et pakkumuses sellisena

väljendatud maksumus on sisuliselt põhjendamatult madal, ei oleks hankija pakkumust

mittevastavaks tunnistada saanud. Kaebaja seisukoht, nagu vähendaks pakkumuse HD punktile

4.5.2 vastavaks tunnistamine hankija võimalust RHS § 48 lg 3 alusel pakkumuse tagasi lükkamiseks,

on seega väär.

34. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda

kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik