3-15-278/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.02.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-278

Haldusasi

KA, AE, AJ, AK, JK, KK, TK, EL, RL, MM, KO, RP,

MS, HT, KT, HT, HT, ÜT ja AU kaebus

Sotsiaalkindlustusameti 05.01.2015 otsuste nr 6.EP-

2/71386,

6.EP-2/71940,

6.SP-2/14/71345,

6.EP-

2/71926, 6.EP-2/71867 ja 6.EP-2/71187 ja 06.01.2015

otsuse

nr

6.SP-2/14/71174

tühistamiseks

ning

kohustamiseks lahendada kaebajate taotlused uuesti ja

arvutada pensionid ümber

Menetlusosalised

Kaebajad – KA, AE, AJ, AK, JK, KK, TK, EL, RL,

MM, KO, RP, MS, HT, KT, HT, HT, ÜT ja AU;

volitatud esindajad v.adv Allar Jõks ja adv Kadri

Härginen

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Silvia Azojan

Kaasatud haldusorgan – Kaitseministeerium, volitatud

esindajad Merle Vilu ja Tõnis Sõnum

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.08.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

KA, AE, AJ, AK, JK, TK, EL, MM, KO, RP, MS, HT,

KT, HT, HT, ÜT ja AU apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 10.02.2016

RESOLUTSIOON

Jätta KA, AE, AJ, AK, JK, TK, EL, MM, KO, RP, MS, HT, KT, HT, HT, ÜT ja AU

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.08.2015 otsus haldusasjas

nr 3-15-278 muutmata. Apellantide menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-15-278

2(12)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.03.2016.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KA, AE, AJ, AK, JK, KK, TK, EL, RL, MM, KO, RP, MS, HT, KT, HT, HT, ÜT ja

AU esitasid 2014. a detsembris

Sotsiaalkindlustusametile

(SKA)

taotluse

neile

kaitseväeteenistuse seaduse alusel määratud pensioni ümberarvutamiseks lähtuvalt Riigikohtu

otsusest asjas nr 3-4-1-1-14.

2. Sotsiaalkindlustusamet keeldus 05.01.2015 kirjadega nr 6.EP -2/71386, 6.EP 2/71940,

6.SP-2/14/71345, 6.EP -2/71926; 6.EP 2/71867 ja 6.EP -2/71187 ning 06.01.2015 kirjaga nr

6.SP-2/14/71174 kaebajate pensione ümber arvutamast, leides, et selleks puudub õiguslik

alus. SKA viitas kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 211 lg-le 7, mille kohaselt pension

indekseeritakse iga aasta 1. aprilliks riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 26 alusel

Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud pensioniindeksiga.

3. KA, AE, AJ, AK, JK, KK, TK, EL, RL, MM, KO, RP, MS, HT, KT, HT, HT, ÜT ja

AU esitasid Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse, milles palusid tühistada SKA haldusaktid,

millega keelduti kaebajate pensione ümber arvutamast ning kohustada vastustajat kaebajate

taotlusi uuesti lahendama ja arvutama kaebajate pensionid ümber lähtuvalt 01.04.2013

jõustunud kaitseministri 07.03.2013 määrusega nr 12 „Tegevväelase sõjaväelise auastmega

rahuaja ametikohtade palgaastmestik“ (edaspidi 2013. a määrus nr 12) kehtestatud

palgaastmestiku keskmisest määrast. Kaebajad palusid tunnistada põhiseaduse (PS) §-dega

32, 10 ja 12 vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise

seaduse (KVTRS) § 1 ja kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 211 lg 7 osas, millega ei

võimaldatud kaebajate, kes jäid pensionile enne 01.04.2013, pensione tõsta lähtuvalt sarnast

tööd tegevate kaitseväelaste ametipalkadest alates 01.04.2013.

Kõik kaebajad jäid pensionile enne 01.04.2013. Neile pensioni määramisel võeti aluseks isiku

ametipalga ja auastmetasu koondsumma. Pärast 01.04.2013 pensionile jääva kaitseväelase

puhul võetakse tegevteenistuspensioni arvestamise aluseks ametikohale vastav keskmine

palgamäär, mis sisaldab nii endist ametipalka ja auastmetasu kui ka muid lisatasusid, mida

enne 01.04.2013 arvesse ei võetud. Kaebajate pensioni määramisel ei võetud arvesse alates

01.04.2013 tõstetud ametipalkasid, vaid pension seoti indekseerimisega, mistõttu on kaebajate

pension 30–46% väiksem kui neil, kes jäid või jäävad pensionile pärast 01.04.2013. Kaebajate

pension arvestati viimast korda ümber 2009. aastal, kui viimati enne 01.04.2013 muutus

(vähenes) kaitseväelaste ametipalk. Uus kord, mis ei võimalda ümberarvutamist, asetab

erineval ajal pensionile jäänud, kuid samu ülesandeid täitnud kaitseväelased põhjendamatult

erinevasse olukorda. Riik on kaebajate pensioni sidunud majanduskriisi ajal langetatud

3-15-278

3(12)

palgamääradega, pärast 01.04.2013 pensionile jäävate isikute puhul aga lähtutakse tõstetud

palgamääradest. Indekseerimise lähtepunkt on kaebajate osas põhjendamatult madal.

Pensionide ümberarvutamist lõpetades on seadusandja käitunud sõnamurdlikult. Kaebajatel

on õiguspärane ootus, et riik täidaks 2000-2013 antud lubadust ning arvutaks pensionid enne

indekseerimist ümber ning maksaks neile lubatud suuruses pensioni. 13 aastat kehtinud

lubadus oli mõeldud kompenseerima palka, mis polnud konkurentsivõimeline võrdluses

avaliku ega erasektori palkadega. Kaitseväelase töö puhul tuleb arvestada missioonitunde,

lojaalsuskohustuse ja riskivalmidusega ning kõrgendatud nõuetega (psüühiline ja füüsiline

ettevalmistus, taluvus- ja kohanemisvõime). Eripension on mh kompensatsiooniks ametiga

kaasnevate tegevuspiirangute eest. Eripension loodi avalikes huvides (põhiseadusliku korra ja

julgeoleku tagamine). Kaebajatel puudus võimalus panustada pensionisammastesse ja

kaebajate vanust arvestades olnuks neisse investeerimine ka võimatu või vähetulemuslik.

Ümberarvutamiselt indekseerimisele üleminek riivab ebaproportsionaalselt omandipõhiõigust

koostoimes kaebajate õiguspärase ootusega. Pensioni suurus erineb kahe võrreldava grupi

puhul märkimisväärselt (ligi poole võrra). Tulevikus suurenevad kaitseväelastele eripensioni

maksmise kulutused pigem pärast 01.04.2013 pensionile jäävatele isikutele kõrgema pensioni

maksmise tõttu. Puudub kaalukas põhjus, mis õigustaks ebavõrdset kohtlemist. Eripension on

kaitseväelastele säilitatud ja kaebajate osas ümberarvutustega kaasnev lisakulu oleks vaid

väike osa eripensioni kogukulust. Seadusandja ei ole kaalunud alternatiive ümberarvutamise

lõpetamisele (nt kompenseerimine riigieelarvest, tööandja kohustuslik kogumispension,

järkjärguline ümberarvutamise kaotamine). Kaitseväe palgasüsteem ei ole muutunud niivõrd,

et õigustada muudatusi pensionikorralduses ning isikute ebavõrdset kohtlemist. Samuti ei ole

teenistuse korraldus ega nõuded kaitseväelastele muutunud määral, mis õigustaks kaebajate

erinevat kohtlemist võrreldes pärast 01.04.2013 pensionile jääjatega. Mõlema regulatsiooni

järgi on pensioni arvestamise aluseks sõjaväelise auastmega ametikohad. Kaitseministeeriumi

seisukohast ei tulene, et 01.04.2013 oleks ametiülesanded sedavõrd muutunud, et need pole

varasemaga võrreldavad.

4. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata. KVTS kehtiv redaktsioon ei

võimaldanud kaebajate avalduste rahuldamist.

5. Arvamuse andmiseks menetlusse kaasatud Kaitseministeerium palus jätta kaebus

rahuldamata.

Alates 01.04.2013 muudeti oluliselt tegevväelaste palgakorraldust, mille eesmärgiks oli

läbipaistvam ja õiglasem palgakorraldus, mis arvestaks tööfunktsiooni, vastutust, kogemust ja

sooritust. Ette nähti põhipalga osakaalu suurenemine ning mitteläbipaistvate toetuste ja

lisatasude vähendamine, palgakomponentide muutus ning põhipalga ja muutuvpalga suuruse

piirangud. Kaitseministri 2013. a määrusega nr 12 on loobutud palgaastmete sidumisest

konkreetsete ametikohtadega, eesmärgiga tagada kaitseväe palkade konkurentsivõime. Enam

ei ole ametikoha palk seotud ametikoha auastmega. Kuna uus ja vana palgakorraldus ei ole

võrreldavad, tekkis ka vajadus tegevteenistuspensionide muutmiseks. Isikul ei saa tekkida

õiguspärast ootust, et säilivad talle pensioni määramise aluseks olnud soodsad üksikud

elemendid. Väljateenitud aastate pensioni arvestamise aluseks ei olnud teenistustasu, mis

lisaks palgaastmele vastavale palgamäärale ja auastmetasule sisaldas ka palgamäärade

diferentseerimist ja muid lisatasusid, mis võisid moodustada olulise osa teenistustasust.

Muutunud on teenistuse korraldus tervikuna ning ajas muutub kaitseväeteenistuse iseloom.

Pensioni arvutamisel tuleb arvesse võtta isiku panust ja vastutuse taset ametikohal teenimise

ajal. Samas on oluline säilitada pensioni ostujõud. Selleks on ette nähtud indekseerimine.

Eesmärgiks on ka riiklike pensionide ühetaoline suurendamine sõltuvalt riigi üldisest

sotsiaalsest ja majanduslikust arengust. Kaebajad ja pärast 01.04.2013 pensionile jäävad

isikud ei ole võrreldavad, tegemist ei ole samasuguseid ametiülesandeid täitvate isikutega.

3-15-278

4(12)

Samuti ei pruugiks kõik isikud, kes jäid pensionile enne 01.04.2013, olla võrdses olukorras

pärast 01.04.2013 pensionile jääjatega: kuna kadunud on staaži sooduskorras arvutamise

võimalus, ei pruugi neil enam samadel tingimustel täituda vajalik staaž; neil ei pruugi olla

täidetud ametikohal nõutav kvalifikatsiooninõue (haridus, auaste), kuna teenistuskorraldust

tervikuna on muudetud. Kohaldatavad ei ole Riigikohtu seisukohad kohtunike ja

politseiametnike pensionivaidlustes, kuna asjaolud on erinevad. Kohtunike puhul määrati

jätkuvalt pensioni lähtuvalt ametipalgast ning nende tööülesanded ei olnud muutunud.

Politseiametnike pensioni määramisel on aluseks võetud sisuliselt teenistustasu.

6. Tallinna Halduskohus jättis 14.08.2015 otsusega kaebuse rahuldamata.

Riigikohtu üldkogu lahendis nr 3-4-1-18-14 peeti määravaks, et seadusandja ei olnud

muutnud politseipensioni määramise põhimõtteid. Ka nn kohtunikupensioni asjas (nr 3-4-1-1-

14) ei sedastatud pensioni määramise ega ka palgasüsteemi muutumist. Põhiseadusevastasuse

tingis asjaolu, et palkade vahepealse langetamise tõttu tekkis olukord, kus erineval ajahetkel

pensioneerunud isikute puhul lähtuti indekseerimisele üleminekul erinevatest baastasemetest,

samuti tõsteti ümberarvutamiselt indekseerimisele üleminekul samaaegselt ka ametipalku.

Hilisemas praktikas on Riigikohus otsuses asjas nr 3-4-1-1-15 (p 61) Riigikontrolli ametnike

pensionide vaidluses pidanud põhiseaduspäraseks olukorda, kus kaebajatele määratud ja

võrdlusgrupile määratud või määratavate ametipensionide erineva suuruse tingib asjaolu, et

pensioni määramise aluseks võetav kaebajate ametipalk koos kuni 01.01.2013 toimunud

ümberarvutamistega ja võrdlusgrupi põhipalk on erineva suurusega ja on kujunenud erinevate

põhimõtete alusel. Riigikohus rõhutas, et töötasu ei püsi ühesugusena, vaid see muutub ajas

sõltuvalt majanduslikust olukorrast, eelarvevahenditest, palgaturust ja töö iseloomust.

Muutuvad ametiasutused, nende struktuur, ametikohad ja palgakorraldus. Kõnealuses asjas oli

oluline, et Riigikontrolli ametnike ametipalku ei ole eelnevalt vähendatud, mis tähendab, et

kaebajate pensione ei olnud enne indekseerimisele üleminekut vähendatud. Kui seadusandja

kehtestas ümberarvutamise süsteemilt indekseerimise süsteemile ülemineku, ei võetud

kaebajatele määratud pensionide indekseerimise aluseks vähendatud pensionide baastaset.

Samas märkis Riigikohus, et lisaks avaliku teenistuse palgareformiga kaasnenud muudatustele

tuleb arvestada, et Riigikontrolli ametnike ametipensione ei ole ära kaotatud ja need on

suuremad kui keskmine vanaduspension.

Pensioni ümberarvutamist nägi KVTS v.r ette kogu selle kehtivuse aja, s.t ligikaudu 13 aastat,

mis oli piisavalt pikk aeg usalduse tekkimiseks, et pension arvutatakse seaduses nimetatud

palgakomponentide muutumisel ümber ning palgakomponentide suurenemine tulevikus toob

kaasa pensionitõusu.

Kaitseväeteenistuse muudatused ja uue KVTS jõustumine on toimunud samaaegselt avaliku

teenistuse reformi ja uue avaliku teenistuse seaduse jõustumisega 01.04.2013, millega

muudeti oluliselt avaliku teenistuse põhialuseid, sh vähendati ametnike sotsiaalseid

garantiisid. Uus KVTS kaotas seni kehtinud erandid kaitseväeteenistuse staaži arvestamisel

(KVTS v.r § 190). Erinevalt varasemast (KVTS v.r § 196 lg 1), kui eripensioni saamiseks

piisas ka 25-aastasest üldisest staažist, millest 13 aastat pidi olema kaitseväeteenistuse staaži,

taolist võimalust KVTS §-s 206 enam ette nähtud ei ole. Erinevalt varasemast (KVTS v.r §

112 lg 21) ei näe kehtiv KVTS enam ette piirvanuse täitumisel teenistusaja pikendamise

võimalust. Seega muutus eripensioni saamiseks vajaliku staaži omandamine keerukamaks.

KVTRS § 29 lg 1 kohaselt jääb kehtima KVTS jõustumisel väljateenitud kaitseväeteenistuse

staaž.

KVTS v.r § 153 lg 1 sätestas: „Kaadrikaitseväelase teenistustasu koosneb ametipalgast koos

seaduses sätestatud lisatasudega, puhkusetasust ja puhkusetoetusest.“ Vabariigi Valitsuse

21.01.2005 määruse nr 12 § 5 lg 1 võimaldas lisaks seadusest tulenevatele lisatasudele maksta

3-15-278

5(12)

lisatasu täiendavate tööülesannete eest. Ametipalgaks peeti KVTS v.r § 154 lg 1 kohaselt

palgatasemele vastava kuupalgamäära alusel arvutatud palga osa. KVTS § 128 lg 1 kohaselt

kohaldatakse tegevväelase palgale, palga komponentidele, palga vähendamise alustele, palga

maksmise ajale ja viisile, palga maksmisele teenistusülesannete täitmise takistuse korral ning

palga avalikustamisele avaliku teenistuse seadust, kui KVTS-s ei ole sätestatud teisiti. ATS §

61 lg 1 kohaselt koosneb ametniku palk põhipalgast, muutuvpalgast ning ATS-s konkreetselt

nimetatud lisatasudest (§ 38 lg 3, § 39 lg 6, § 40 lg-d 3 ja 4 ning § 57). Põhipalk on fikseeritud

palga osa, mis on määratud ametikoha teenistusülesannete ning ametniku teenistusalaste

teadmiste, oskuste ja kogemuste põhjal (ATS § 61 lg 2). Muutuvpalk on ametniku palga

ebaregulaarne

osa,

mida

võib

maksta

tulemuspalgana,

lisatasuna

täiendavate

teenistusülesannete täitmise eest või preemiana erakordsete teenistusalaste saavutuste eest

kuni seaduses sätestatud maksimaalses määras (ATS § 61 lg 5). Kaitseministri 07.03.2013

määrusega nr 12 kehtestatakse tegevväelaste sõjaväelise auastmega rahuaja ametikohtade

palgaastmestiku palgatasemed ja nendele vastava palga madalaim, keskmine ja kõrgeim määr.

Kehtestatud palgaastmestik annab vahemikud, millises ulatuses võib isik saada põhipalka

vastaval ametikohal. Palgatasemed pole seotud auastmetega. Arvestades KVTS v.r ja KVTS

võrdlust eeltoodud sätete ja seadusemuudatuste üldisemal taustal ning kaasatud haldusorgani

seisukohti, ei ole seadusandja eesmärgiks olnud palgaastmestike ega ametikohtade n.ö üks-

ühele ühitamine, mis võimaldaks pensionil olevate isikute puhul välja tuua võrreldavad

ametipalgad, mille alusel pensioni ümber arvutada. KVTS jõustumine ei toonud ka teenistuses

olevatele isikutele kaasa automaatset palgatõusu ega kindlustunnet palkade suurenemise osas.

KVTRS § 24 lg 1 sätestab, et tegevväelasele, kes KVTS jõustumisel jätkab katkematult

tegevteenistuses, jätkatakse uuele rahuaja ametikohale nimetamiseni vähemalt senise

teenistustasu suuruse palga maksmist, kui KVTS jõustumisel osutub tegevväelase palk

madalamaks tema KVTS jõustumisele eelneva kalendrikuu teenistustasust. KVTRS § 17 lg 4

kohaselt jätkas tegevväelane kaitseväeteenistuse seaduse jõustumisel teenistust rahuaja

ametikohal, millel ta teenis seni kehtinud KVTS alusel sõlmitud tegevteenistuse lepingu

lõpetamisel, kuni uuele rahuaja ametikohale nimetamiseni. Seega ei toimunud automaatset

üleminekut kõrgemale (põhi)palgale. KVTS eelnõu seletuskirja kohaselt on KVTS-s

palgakorralduse muudatusi sisse viies järgitud ATS-i põhimõtteid – muuta palgakorraldus

senisest selgemaks ja läbipaistvamaks, siduda motivatsioonisüsteem konkreetse täidetava

ameti- või töökoha nõuetega ning välistada tööga mitteseotud hüvitisi jms. Uue

regulatsiooniga sooviti tõsta kogupalgas põhipalga osakaalu ja vähendada erinevate

mitteläbipaistvate toetuste ning lisatasude maksmist. Põhilisteks muudatusteks on seletuskirja

kohaselt palgakomponentide muutmine ning põhipalga ja muutuvpalga suurusele piirangute

seadmine. Palgakorralduse regulatsioonis ei kasutata enam terminit „auastmetasu“. Samuti ei

sätestata „ametikoha auastmele vastavat palgataset“, s.t aluseid, mis olid varasema

regulatsiooni järgi pensioni arvutamise aluseks.

Muudatused töö iseloomus ja sisus ei ole märgatavad n-ö päevapealt. Samas on ilmne, et

aastakümnete lõikes muutub töö nii organisatsioonilises kui ka tehnilises plaanis ning ka

kaitseväesüsteem konkureerib tööturul võrdväärselt muude organisatsioonidega. Kaasatud

haldusorgan on välja toonud põhimõttelised muudatused kaitseväe personalis. Uuenenud

tasustamissüsteemi eesmärk on läbipaistvus ja paindlikkus, mis võimaldaks värvata ka teatud

valdkonna tippasjatundjaid (nt IT-spetsialistid, logistikud). Traditsioonilistele ülesannetele

lisanduvad uued ja muutuvad olemasolevad nt seoses küberjulgeolekuga ning tehnoloogiliste

ja infotehnoloogiliste arengutega. Uuele süsteemile omane isikustatud lähenemine võimaldab

võtta erinevaid komponente koondava palgataseme aluseks ka pensioni määramisel.

Kaebajatel ei saa olla tekkinud kaitstavat ootust sellele, et kord kehtestatud ümberarvutamise

põhimõte jääb kehtima ka oludes, kus muutub pensioni määramisel aluseks võetava töötasu

koosseis. Varem koosnes kaitseväelase sissetulek (teenistustasu) erinevatest komponentidest

3-15-278

6(12)

(KVTS v.r § 153 lg 1), millest pensioni suurusele ei avaldanud mõju mitte kõik, vaid üksnes

palgataseme keskmine ja auastmetasu. Teenistustasu erinevate komponentide suurus ega

muutumine ei pruukinud seega mõjutada pensioni suurust. Varem ei mõjutanud palga

personaalsemad osad (lisatasud, diferentseerimine) pensioni suurust ning kaebajatel ei ole

tekkinud õiguspärast ootust, et nende komponentide suurenemisel võiks toimuda pensioni

ümberarvutamine neile positiivses suunas. Kehtiva palgakorralduse kohaselt on ametipalga

sisu varasemast avaram, põhipalga kujunemisel on hõlmatud ka nn personaalne komponent ja

välistatud varasem ebaselge lisatasude maksmine.

KVTS jõustumisega kaasnesid ulatuslikud ja süsteemsed muudatused palgakorralduses ja

eripensioni arvutamise aluse määratlemise ja pensioni saamiseks vajaliku staaži arvutamises,

mistõttu ei saanud kaebajatel olla tekkinud kaitstavat usaldust, et oluliselt teistsuguse

regulatsiooni järgi toimuv palgatõus saaks olla aluseks nende pensionide ümberarvutamisele.

Vaieldamatult on kaebajad asunud realiseerima oma õigust eripensionile ning seda teadmises

pensioni ümberarvutamisest (mis ei tähendanud alati pensioni suurenemist, vaid pensioni

arvutamise aluseks olevate komponentide vähenemisel ka pensioni vähenemist). Samas ei saa

kellelgi olla absoluutset õigust olukorra püsimisse. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua

kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele

ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda.

Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega

eelistada, on seadusandja pädevuses. Kaitseväelaste pensioniregulatsiooni muutmine oli osa

kaitseväeteenistuse ulatuslikumatest muudatusest, mida koos avaliku teenistuse tervikliku

muutmisega on põhjust pidada reformimiseks. Samaaegselt on toimunud ühiskonnas ka

diskussioon eripensionide kaotamisest ning kehtestatud seadusemuudatused eripensionide

kaupa. Kaitseväes on eripensionide süsteem säilinud ning juba määratud eripensionide

muutumine tagatakse indekseerimisega. Erinevalt senisest ametipalga komponentidest

lähtunud ümberarvutamisest on indekseerimise tulemusena võimalik pensioni suurenemine

või samale tasemele jäämine, kuid mitte vähenemine (KVTS § 211 lg 7 ja RPKS § 26 lg 5

koostoimest tulenevalt riiklikku pensioni ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui

1,000). Kaitseväelaste keskmine pension on oluliselt kõrgem keskmisest vanaduspensionist:

2014. aastal moodustas keskmine vanaduspension (345 eurot) umbes 56% keskmisest

tegevteenistuspensionist (609 eurot). Võrreldes KVTS muudatusi nt kohtunikupensionidega,

ei toimunud kohtute seaduse (KS) muutmisel ulatuslikke muudatusi kohtunikupensioni

määramise aluseks olevate kohtunike ametipalkade sisustamisel. Kohtuniku pensioni suurus

sõltus nii KS v.r § 78 lg 3 kui ka KS § 1326 lg 1 kehtivuse ajal tema viimasest ametipalgast.

Asjas nr 3-4-1-18-14 märkis Riigikohus, et seadusandja ei ole muutnud politseipensioni

määramise põhimõtteid ning pensioni arvutamisel lähtutakse endiselt ametipalgast. Sellega

võrreldes on kaitseväe palgasüsteem läbinud ulatuslikuma muudatuse, mis ei taga pensioni

määramise aluseks olevate palgakomponentide võrreldavust. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu

pensionide ümberarvutamisest loobumise eesmärki. Küll aga on seal välja toodud nii

kaitseväeteenistuse regulatsiooni uuendamise üldisemad eesmärgid kui ka palgakorralduse

muutmise eesmärgid. Seaduse üldine eesmärk on korrastada ja uuendada kaitseväeteenistuse

regulatsiooni ning viia see kooskõlla ühiskonnas toimuvate muutustega, aga ka samaaegselt

jõustunud avaliku teenistuse seadusega. Eelnõu eesmärgiks on muuta Kaitseväe

palgakorraldus läbipaistvaks, õiglaseks, tegevteenistuja tööfunktsiooni, vastutust, kogemust ja

sooritust arvesse võtvaks. Palk koosneb sarnaselt üldise avaliku teenistusega põhipalgast ja

muutuvpalgast. Loobutud on senisest auastmetasust kui lisatasust. Seega on põhilisteks

muudatusteks võrreldes kehtiva palgakorraldusega palgakomponentide muutmine. Märkuste

tabelist (lisa 2 KVTS eelnõu seletuskirja juurde) nähtuvalt ei seota eelnõus eripensioni ametis

olevate isikute töötasuga, sest selline lähenemine ei ole kooskõlas üldise pensionisüsteemiga,

kus pension põhineb isiku saadud töötasul. Pensioni maksmise aluste muutmine on osaliselt

3-15-278

7(12)

seotud ka eelnõus sätestatud palgakorralduse muutmisega. Erinevused KVTS kahe erineva

regulatsiooni vahel on sedavõrd suured ja kaitseväelaste seisund nende kahe regulatsiooni

alusel erineb nii oluliselt, et gruppe ei saa pidada võrreldavateks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. KA, AE, AJ, AK, JK, TK, EL, MM, KO, RP, MS, HT, KT, HT, HT, ÜT ja AU

paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

nende kaebus rahuldada.

Riigikohtu otsuste kohaselt on tegemist meelevaldse ja sõnamurdliku kohtlemisega ning

põhiseadusevastase normiga siis, kui a) ametnike palku vähendati enne ümberarvutamise

süsteemilt indekseerimise süsteemile üleminekut; b) pensioni määramise aluseks võetakse

vähendatud ametipalk; ja c) indekseerimise süsteemile ülemineku hetkel tõstetakse

ametipalku. Apellantide puhul on need tingimused täidetud. Asjakohatud on halduskohtu ja

Kaitseministeeriumi viited Riigikontrolli ametnike pensionide põhiseaduspärasuse asjale nr 3-

4-1-1-15, kus Riigikohus pidas põhiseaduspäraseks pensionide indekseerimisele üleminekut

põhjusel, et Riigikontrolli ametnike pensione ei olnud enne indekseerimisele üleminekut

vähendatud.

Halduskohus andis apellantide õiguspärase ootuse tekkimist analüüsides ebaõigesti suure

kaalu n-ö reformi mõõtmetega muudatustele. Kui üldse nõustuda, et Kaitseväes alates

01.04.2013 muudatusi tehti, siis oli nende näol tegemist organisatoorsete ja tehnilist laadi

muudatustega. Sisuliselt 01.04.2013 Kaitseväe ülesanded ega pädevus ei muutunud, millest

tulenevalt ei saanud muutuda ka kaitseväelaste ametiülesanded. Õiguspärase ootuse puhul ei

ole küsimus selles, kas palgakorralduses ja pensionide arvutamise aluste määratlemises

toimusid muudatused, vaid selles, kas apellandid võisid kuni 31.03.2013 kehtinud KVTS-le

tuginedes õigustatult oodata, et majanduskriisi lõppemisele järgneva kaitseväelaste

palgatõusuga arvutatakse nende 2009. aastal alandatud pensionid enne indekseerima asumist

ümber vähemalt majanduskriisi eelsele tasemele. Apellantide õiguspärase ootuse hindamisel

võiks Kaitseväe palgakorralduses ja pensionide arvutamise alustes tehtud muudatused olla

olulised vaid siis, kui pensionide ümberarvutamise indekseerimisega asendamisele ei oleks

eelnenud pensionide alandamist. Apellantide pensionid seoti aga alatiseks majanduskriisi

aegse tasemega ning enne indekseerima asumist ei arvutatud pensione ümber taastatud ja

tõstetud ametipalkadest. Riigikohus on sarnastel asjaoludel asjades nr 3-4-1-1-14 (p 105) ning

3-4-1-18-14 (p 56.4) leidnud, et isikute omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse

põhimõttega on riivatud. Asjas nr 3-4-1-1-14 leidis Riigikohus, et kohtunike pension tuleb

enne indekseerima asumist tõsta samale tasemele kui teistelgi kohtunikel, s.t mitte üksnes

majanduskriisi eelsele tasemele, vaid arvestades teiste kohtunike palgatõusu.

Võrdsuspõhiõiguse rikkumise osas leidis halduskohus, et erinevused KVTS kahe erineva

redaktsiooni vahel on sedavõrd suured ja kaitseväelaste seisund nende kahe regulatsiooni järgi

erineb nii oluliselt, et neid gruppe ei saa pidada võrreldavateks. Seeläbi jättis halduskohus

õigustamatult loomata võrdlusgrupid ning analüüsimata apellantide võrdsuspõhiõiguse riive

põhiseaduspärasuse. Kaitseväe funktsioonid ei muutunud 01.04.2013 sellisel määral, mis

võimaldaks järeldada, et apellantide kolleegide ülesanded oluliselt muutusid, mis õigustaks ka

erinevat pensionide arvestamise süsteemi. Kaitseväelased, kes jäid pensionile 01.04.2013 või

hiljem, täitsid samu ülesandeid nagu apellandid ning muudatused palgakorralduses ei saa olla

aluseks, miks üks grupp on teisest grupist oluliselt erinev. Halduskohus tugines ebaõigesti

sellele, et kaitseväelaste eripension on niigi oluliselt suurem võrreldes nende pensionäridega,

kes eripensioni ei saa. Tegemist ei ole sarnaste gruppidega ning üldine pensionisüsteem või

3-15-278

8(12)

vanaduspensioni keskmine suurus ei saa õigustada apellantidele riigi poolt antud lubaduse

murdmist. Apellandid ja keskmine vanaduspensionär ei täitnud samasuguseid tööülesandeid

ega olnud võrdses olukorras tööturul valikute tegemisel. Suurema pensioni lubaduse on riik

kaitseväelastele andnud piirangute ja panuse eest ning seda tuleb samasuguses olukorras

olevatele kaitseväelastele maksta võrdsetel alustel.

8. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning

palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb halduskohtus

esitatud vastuväidete juurde.

9. Kaitseministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus tuvastas õigesti, et apellantide õiguspärast ootust pole rikutud. Halduskohus ja

kaasatud haldusorgan ei ole põhjendanud oma seisukohti muudatustega Kaitseväe

ülesannetes, vaid määravat tähendust omavad muudatused kaitseväeteenistuses ja

konkreetsetes teenistusülesannetes. Apellantide pensionile jäämise aegset olukorda, kus kõik

sama auastet omavad isikud sõltumata teenistusülesannetest olid palgatasemelt võrdsed, enam

ei ole. Kaitsejõud on pidevas muutumises lähtuvalt muutuvast julgeolekolukorrast ning riigi

kasutuses olenevatest võimalustest. Näiteks on lisandunud uued sõjalised võimekused nagu

erioperatsioonid ja eelhoiatusmeetmed. Samas ei käsitata enam sõjalise ülesandena piirivalvet

ja päästeteenistust. KVTRS § 39 lg 3 reguleerib nende kaitseväest lahkunud isikute olukorda,

kelle õigus eripensionile tekib pärast 01.04.2013, kusjuures nende pensionide suurust

arvestatakse samamoodi nagu apellantidel. Apellante ei kohelda varasemast halvemini:

eripensione ei ole ära võetud, neid ei ole vähendatud ning võimalik on üksnes pensioni

muutumatuks jäämine või suurenemine. Kaebuse rahuldamise korral oleks täiendav

hinnanguline

kulu

1,1–1,8

mln

eurot

aastas,

mis

on

11–26%

praegusest

tegevteenistuspensionide kulust ja seega käsitatav olulise lisakuluna kaitse-eelarvele.

Halduskohus on põhjendanud oma järeldust, et kaebajate olukord ei ole võrreldav Riigikohtu

lahendatud kohtunike ja politseinike pensionivaidluste asjaoludega. Apellandid tõlgendavad

ebaõigesti Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 108 eelnõu seletuskirja, kus põhjendati

kaitseväelaste palkade vähendamist 2009. aastal. Seletuskirjas ei ole välja toodud Vabariigi

Valitsuse otsust, et tegemist on ajutise lahendusega. Seletuskirja kohaselt oli Vabariigi

Valitsus kasutanud ära kõik muud administratiivsed meetmed riigi kulude vähendamiseks,

mistõttu tuli muuta ka palgakorraldust, mille muutmist oli seni välditud. Ka seadusandja ei ole

ette näinud, et tegevväelase sissetulek võib uuele palgakorralduse süsteemile üleminekul

väheneda, mistõttu oli KVTRS § 24 lg-s 1 ettenähtud kaitse senise sissetuleku vähenemise

vastu. Seejuures ei välistanud seadusandja, et säilib vajadus riigi kulude kokkuhoiuks, nähes

sama paragrahvi lõikes 2 ette võimaluse tegevväelase palga vähendamiseks, kui riigieelarve

kulude vähendamisega kaasneb üldine riigieelarvest makstavate palkade vähendamine.

Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei ole kohus oma otsuses väljendanud seisukohta, et

tehniliste raskuste tõttu pensionide ümberarvutamisel tuleb lugeda ebavõrdne kohtlemine

lubatuks. Kohus on järeldanud KVTS v.r ja uue KVTS võrdlusest, et seadusandja eesmärgiks

ei olnud palgaastmestike ja ametikohtade n-ö üks-ühele ühitamine, mis võimaldaks pensionile

jäänud isikute puhul välja tuua võrreldavad ametipalgad, mille alusel pension ümber arvutada.

Tegemist ei ole tehnilise raskusega, vaid süsteemi ulatusliku sisulise muudatusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et kaebajate

põhiõigusi ei ole rikutud ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ja

kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Esiteks

3-15-278

9(12)

käsitleb ringkonnakohus apellantide väidet õiguspärase ootuse rikkumise kohta (I). Seejärel

analüüsitakse väidet ebavõrdse kohtlemise kohta (II). Viimases osas teeb ringkonnakohus

menetluslikud otsustused (III).

(I) Õiguspärasest ootusest

11. Nähtuvalt apellatsioonimenetluses esitatud väidetest leiavad apellandid sisuliselt, et

riigil oli kohustus enne indekseerimise süsteemile üleminekut taastada pensioni arvutamise

alusena n-ö ametipalga baastase, mis kehtis enne 2009. aasta majanduskriisi. Ringkonnakohtu

arvates sellist nõuet kehtivast õigusest ei tulene ning apellandid ei ole suutnud ka

kohtumenetluses esile tuua, millele nende sellekohane ootus tugineb.

12. Ei eksisteeri õigusnormi, mis näeks ette 2009. aastal vähendatud kaitseväelaste palkade

vähendamise ajutisust. Põhjendamatu on tuletada ajutisust Vabariigi Valitsuse 25.06.2009

määruse nr 108 eelnõu seletuskirja lausest, mille kohaselt „vajaduse eelnõuga pakutavate

lahenduste järele on tinginud erakorraline olukord maailma ja sellest tulenevalt ka Eesti

majanduses, milles senised regulatsioonid enam ei paku adekvaatset lahendust.“ Selle lausega

õigustatakse ametipalkade vähendamist ning kui kaebajad pidasid palgatasemete ja

auastmetasude vähendamisega automaatselt kaasnenud pensionide vähendamist oma õigusi

rikkuvaks, oli neil võimalik seda 30 päeva jooksul kohustamiskaebusega halduskohtus

vaidlustada.

13. Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-1-15, p 59 leidnud, et ametipalkade vähendamine oli

ajutine üksnes kohtunike puhul, kuid mitte politseiametnike puhul. Asjaolu, et kohtunike osas

oli kehtestatud ajutine regulatsioon, nähtus nii seaduse pealkirjast (Eesti keskmise palgaga

seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seadus) kui ka selle seaduse § 1 sõnastusest,

mis nägi ette regulatsiooni tähtajalisuse (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-1-14, p 125). Riigikohus

tuletas viimati nimetatud kohtuasjas õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise justnimelt

ametipalga vähendamise ajutisusest (otsuse p-d 99 ja 126).

14. Kaitseväelaste olukord on selles mõttes sarnane politseiametnikega, kelle kohta käivas

eriseaduses polnud samuti välja toodud 2009. aastal toimunud ametipalkade vähendamise

ajutisust ning politseiametnike pensionivaidluses asjas nr 3-4-1-18-14 ei leidnud Riigikohus

politseiametnike osas sama rikkumist, mis tuvastati kohtuotsuse nr 3-4-1-1-14 p-des 99 ja 126.

Asjas nr 3-4-1-18-14, p 56.4 leidis Riigikohus, et alates 01.01.2010 kuni 31.12.2012

pensioneerunud politseinikud võisid õigustatult loota, et kui ümberarvutamise süsteem

asendatakse indekseerimise süsteemiga ja samal ajal tõstetakse ametipalgad, toob see kaasa ka

nende pensionide suurendamise. Tuleb tähele panna, nagu ka esimese astme kohus õigesti

märkis, et politseiametnike ja kaitseväelaste osas on olukord erinev tulenevalt asjaolust, et

politseiametnikel säilis ametipalk ka 01.01.2013, mil mindi üle indekseerimisele 01.01.2010

kuni 31.12.2012 pensioneerunud politseinike osas. Praeguses asjas toimus indekseerimisele

ülemineku ajal oluline muudatus palgakorralduses, kus seniselt ametipalga pluss lisatasude

süsteemilt mindi üle põhipalga pluss muutuvpalga süsteemile uue ATS-i tähenduses. Lisaks

on politseiametnike kaasuse puhul oluline, et kaebajaks oli ametnik, kelle osas kehtis üsna

spetsiifiline regulatsioon, mis säilitas ümberarvutamise süsteemi vaid ühele kindlale grupile

enne 01.01.2013 pensioneerunud politseiametnikest, kes said seadusandjalt sisuliselt lubaduse,

et kui ametipalgad tõstetakse, mõjutab see positiivselt ka tema pensioni suurust (otsuse nr 3-4-

1-18-14, p 56), seejuures oli lubadus antud vahetult pärast palkade vähendamist (p 62).

Apellantidele seadusandja sellesarnast lubadust ei ole andnud.

15. Halduskohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud KVTS v.r ja kehtiva KVTS erinevusi

kaitseväelaste palgakorralduse ja -komponentide osas. Ringkonnakohus nõustub selles osas

halduskohtu põhjendustega neid siinkohal üle kordamata. Sisuliselt leidis kaitseväelaste puhul

3-15-278

10(12)

aset samasugune muudatus, mis ATS-i alusel teenistuses olevate ametnike puhul. Riigikohus

leidis Riigikontrolli ametnike pensionivaidluses asjas nr 3-4-1-1-15, p 46 järgmist:

„Palgakorralduse reformi tulemusena ja ümberarvutamise süsteemilt indekseerimisele

üleminekul ei ole kaebajate ametipalga osakaalu 1. aprilli 2013. a ja 24. jaanuari 2014. a

seisuga pensioni suuruse alusena vähendatud. Kaebajate õiguspärast ootust ei riiva asjaolu,

et seadusandja otsustas kehtiva avaliku teenistuse seadusega hõlmata põhipalga hulka ka teisi

palgakomponente, mida kuni 31. märtsini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seadus

ametipalgas ei hõlmanud. Kaebajate pensioni suurus oli seatud sõltuvusse üksnes

ametipalgast, mitte teistest palgakomponentidest, sh perioodilistest lisatasudest.“ Seega pole

rikutud ka kaitseväelaste õiguspärast ootust. Apellandid jätavad tähelepanuta, et ametipalka ja

põhipalka ei saa võrdsustada pelgalt seetõttu, et mõlemas terminis sisaldub sõna „palk“ ja

tegemist on teenistustasu peamise komponendiga. Kaebajatel oli õiguspärane ootus, et nende

pension tõuseb ametipalga (palgataseme keskmise pluss auastmetasu) suurenemise korral,

mitte siis, kui seadusandja otsustab lisada senised lisatasud peamise palgakomponendi hulka,

mis võetakse ka mh aluseks uue KVTS ajal pensioneeruvatele kaitseväelastele pensioni

arvestamisel. Osundatu omab tähtsust võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise juures (mida

analüüsitakse järgmisena), kuid mitte õiguspärase ootuse põhimõtte juures.

(II) Võrdsest kohtlemisest

16. Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajatega sarnases olukorras

olevate isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini (Riigikohtu üldkogu

22.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-51-13, p 69). Võrreldavateks gruppideks tuleb pidada:

a) isikuid, kellele määrati kaitseväelase väljateenitud aastate pension enne 01.04.2013, ja b)

nii KVTS v.r kui kehtiva KVTS ajal teeninud tegevväelasi, kellele määratakse

tegevteenistuspension pärast 01.04.2013. Grupid on võrreldavad, kuna KVTRS § 38 lg 1

kohaselt loetakse enne KVTS jõustumist määratud väljateenitud aastate pension KVTS

jõustumisel tegevteenistuspensioniks ja kohaldatakse sellele edaspidi KVTS-i. Võib eeldada,

et teisele grupile määratav pension on üldjuhul suurem (tulenevalt asjaolust, et põhipalk on

eelduslikult suurem kui ametipalk). KVTRS § 29 lg 1 sätestab, et KVTS jõustumisel jääb

väljateenitud kaitseväeteenistuse staaž kehtima, mistõttu on väide, et kehtiva KVTS järgi on

staaži omandada märksa keerulisem kui KVTS v.r järgi, õige üksnes nende kaitseväelaste

osas, kes KVTS v.r ajal teenistuses ei olnud.

17. Kui seadusandjal on mingi küsimuse lahendamisel avar otsustusruum, on ebavõrdne

kohtlemine meelevaldne, kui see on ilmselgelt asjakohatu (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-7-

03, p 37). Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub seadusandja

pädevusse ning seadusandjal on nii avaliku teenistuse palgakorralduse reformi teostamisel kui

ka ametipensionisüsteemi kujundamisel avar otsustusruum (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-1-

15, p 58).

18. Riigikohtu otsuse asjas nr 3-4-1-1-15 p-s 61 leidis Riigikohus järgmist: „Kaebajad olid

teenistuses ja pensioneerusid siis, kui pension tuli määrata ametipalga, mitte põhipalga

alusel. Lisaks ei ole kaebajad uue palgakorralduse kehtivuse ajal teenistuses olnud,

teenistusülesandeid täitnud ega nende täitmise eest uue palgakorralduse alusel tasu saanud.

Töötasu ei ole konstantne suurus ega püsi ühesugusena, vaid see muutub ajas sõltuvalt

majanduslikust olukorrast, eelarvevahenditest, palgaturust ja töö iseloomust. Seejuures

muutuvad ametiasutused, nende struktuur, ametikohad ja palgakorraldus. Samas on vältimatu

see, et isikud peamiselt oma vanuse tõttu pensioneeruvad erineval ajal. Kuigi Riigikontrolli

endise ametniku, kes ei ole pensioneerumise ajal Riigikontrolli teenistuses, pensioni

määramise aluseks võetakse vastavale ametikohale kehtestatud põhipalgaastme keskmine, ei

muuda ka see asjaolu kaebajate kohtlemist meelevaldseks.“ Ringkonnakohtu arvates omavad

3-15-278

11(12)

Riigikohtu need seisukohad keskset tähtsust ka praeguses asjas kaebajate ebavõrdse

kohtlemise mõistlikkuse või meelevaldsuse kohta hinnangu andmisel. Seejuures ei pea

ringkonnakohus määravaks asjaolu, et asjas nr 3-4-1-1-15 ei olnud kaebajate pensione 2009.

aastal vähendatud. Mõistagi on erinevatel eriteenistuse liikidel oma eripärad ja olukorrad pole

igas aspektis üksüheselt võrreldavad. Samas ei saa Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-1-1-15

kuidagi järeldada, et kui Riigikontrolli ametnike palku (ja vastavalt pensione) oleks enne

indekseerimisele üleminekut vähendatud, siis oleks see kaasa toonud kaebuste rahuldamise.

Vastupidi, tegemist oli ühe kaalutlusega paljude hulgast, mida Riigikohus arvestas võrdse

kohtlemise argumendi analüüsimisel.

19. Olulisem ja lõppkokkuvõttes määrav on praeguses asjas siiski see, nagu ka halduskohus

oma otsuses õigesti tuvastas, et 01.04.2013 KVTS jõustumisel leidsid kaitseväeteenistuse

palgakorralduses aset olulised muudatused, mis muutsid palga ja sellest tulenevalt ka hilisema

pensioni arvestuse rohkem isikustatuks, kuna need ei jäänud enam jäigalt seotuks ametikoha

ja auastmega. Lisaks omab tähtsust, et erinevalt politseipensionide asjast, kus staažinõudeid

pensioni määramisel ei olnud muudetud (otsuse nr 3-4-1-18-14, p 47), muutus kaitseväelastel

pensioniõiguse saamine raskemaks. Kehtiva KVTS § 206 lg 1 kohaselt tekib isikul õigus

tegevteenistuspensionile vaid juhul, kui tal on 20-aastane tegevteenistusstaaž ning erinevalt

KVTS v.r § 196 lg-st 1 ei piisa pensioniõiguse tekkimiseks enam 25-aastasest üldisest

pensionistaažist, millest kaitseväeteenistuse staaži pidi olema 13 aastat (see laieneb ka meie

võrdlusgrupile, kuna KVTRS § 38 lg 3 reguleerib üksnes KVTS v.r ajal määratud pensioni

maksmise jätkamist, mitte aga pensioni määramist staaži- ja vanusenõuete täitumisel KVTS

ajal). Erinevalt KVTS v.r. § 112 lg-st 21 ei näe kehtiv KVTS enam ette piirvanuse täitumisel

teenistusaja pikendamise võimalust. KVTS näeb ette ametisse nimetamiseks rangemad

nõuded, nagu nt ametikohal nõutav haridus, sõjaväeline väljaõpe ja auaste (KVTS § 92 lg 3).

Rangemaks on muutunud tervisenõuetele vastavuse ja füüsilise ettevalmistuse mittetäitmise

tagajärjed (KVTS § 146 lg 3). Kirjeldatud kitsendused ja muudatused kaebajatele ei laienenud

ning nende erinev kohtlemine võrreldes võrdlusgrupiga pole meelevaldne.

20. Kuna kaebajate puhul arvestati nende tööfunktsiooni, vastutust, kogemust ja sooritust

mitte ametipalga määramisel, vaid lisatasude määramisel (mis ei mõjutanud pensioni suurust),

on vahetegu kahe grupi vahel mõistlik ja põhjendatud. Kaebajatel pole mistahes õiguspärast

ootust ega muud õigust nõuda, et nendele makstud lisatasusid tuleks arvestada neile pensioni

arvestamisel. Samas tuleb nõustuda, et olukorras, kus erineva teenistuskäigu, hariduse jms

taustaga KVTS v.r alusel pensioni saanud isikuid on sadu ja KVTS alusel teenistuses olevaid

ametnikke, kelle põhipalka on sisse arvestatud KVTS v.r alusel tasutud lisatasud, on

tuhandeid, polegi võimalik iga pensioni saava isiku individuaalne võrdlemine iga teenistuses

oleva sarnaseid ülesandeid täitva isikuga ning seda ei seaduse tasandil üldiste normidega ega

kaasusepõhiselt Kaitseväe enda poolt. Ringkonnakohus leiab, et riigil on õigus ametnike palka

tõsta, ilma et tal tekiks sellest varalisi kohustusi varem sama tööd teinud ametnike suhtes.

Ehkki praeguses asjas pole võrdlusgrupiks uued kaitseväelased, vaid kaebajatega samal ajal

teenistuses olnud isikud, kellel täitub õigus eripensionile uue KVTS ajal, tuleb arvestada, et

seda gruppi isikuid tuleb igal juhul kohelda võrdselt uute, KVTS ajal ametisse nimetatud

kaitseväelastega. Põhjendatuks ei saa pidada olukorda, kus uutele kaitseväelastele teatud

aspektis soodsamate sotsiaalsete tagatiste kohaldamine (pensioni arvestamise baasiks on

põhipalk) toob n-ö ahelreaktsioonina kaasa läbi „vahepealse“ võrdlusgrupi kolmanda grupi

isikute nõudeõiguse, et neile kohaldataks sedasama soodsat aspekti, mille loomisel arvestas

seadusandja uutele kaitseväelastele kehtestatud märksa rangemaid ja piiravamaid pensioni

saamise tingimusi (eeskätt 20-aastase kaitseväeteenistuse staaži nõue) jm teenistustingimusi.

Õige on halduskohtu ja Kaitseministeeriumi seisukoht, et kaebajate olukorda pole kuidagi

„halvendatud“, sest nende õiguspärast ootust pole rikutud, väljateenitud pension neil säilis ja

3-15-278

12(12)

see saab edaspidi samaaegselt kogu ühiskonna jõukuse kasvuga indekseerimise teel ainult

suureneda. Seetõttu ei ole alust pidada kaebajate kohtlemist pensionide hüppeliselt

suurendamata jätmisel ebaproportsionaalseks ega ebaõiglaseks.

21. Asjakohatu on apellantide viide KVTRS § 39 lg-le 3, kuna selle sätte järgi tekib staaži-

ja vanusenõude täitumise korral pensioni saamise õigus enne KVTS jõustumist lepingulisest

teenistusest vabastatud isikul, kuid seda suuruses, mis arvestatakse kaebajatega samasugusel

alusel (vt KVTRS § 39 lg-d 4 ja 5). Järelikult ei kohtle seadusandja seda gruppi endisi

kaitseväelasi pensioni suuruse osas erinevalt võrreldes kaebajatega.

(III) Menetluslikud otsustused

22. Apellatsioonkaebus tuleb eelneva põhjal jätta rahuldamata.

23. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad apellantide menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja

ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks