2-14-53766/29 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. veebruar 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-53766

Tsiviilasi

AS Nordea Finance Estonia hagi New Dimension OÜ ja

Ingvar Pärna vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1918,57 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. septembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ingvar Pärna apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja 2): Ingvar Pärn (ik: XXXXXXXX)

Vastustaja

(hageja):

AS Nordea

Finance

Estonia

(rk: 10237140), esindaja Dagne Niit

Kostja 1: New Dimension OÜ (rk: 11080249), seaduslik

esindaja Ingvar Pärn

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. septembri 2015 otsus Ingvar Pärnalt Nordea Finance

Estonia AS kasuks väljamõistetud võlgnevuse suuruse, menetluskulude jaotuse ja

väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Nordea Finance Estonia AS hagi

Ingvar Pärna vastu osaliselt ning mõista Ingvar Pärnalt Nordea Finance Estonia AS

kasuks välja võlgnevus 541,67 eurot ning jätta Nordea Finance Estonia AS ja Ingvar

Pärna menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus nende endi kanda.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

”4.1. Rahuldada Nordea Finance Estonia AS hagi New Dimension OÜ ja Ingvar Pärna

vastu osaliselt.

4.2. Mõista New Dimension OÜ-lt Nordea Finance Estonia AS kasuks välja võlgnevus

1918,57 eurot.

4.3. Mõista Ingvar Pärnalt Nordea Finance Estonia AS kasuks välja võlgnevus 541,67

eurot.

4.4. Määrata Nordea Finance Estonia AS menetluskulude rahaliseks suuruseks 800 eurot.

4.5. Jätta menetluskuludest maakohtus seoses hagiga New Dimension OÜ vastu 77%

ulatuses New Dimension OÜ kanda ja 23% Nordea Finance Estonia AS kanda ning mõista

New Dimension Estonia AS-lt Nordea Finance Estonia AS kasuks välja menetluskulude

katteks 616 eurot.

4.6.

New

Dimension

OÜ

on

kohustatud

tasuma

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt 616 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4.7. Jätta Nordea Finance Estonia AS ja Ingvar Pärna menetluskulud maakohtus seoses

hagiga Ingvar Pärna vastu nende endi kanda.

5. Jätta maakohtu otsuse resolutsioonist välja p 4, millega lõpetati menetlus tsiviilasjas nr

2-14-53766 Nordea Finance Estonia AS-i hagis New Dimension OÜ ja Ingvar Pärna vastu

võla nõudes.

6. Rahuldada Ingvar Pärna apellatsioonkaebus osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta Nordea Finance Estonia AS ja Ingvar Pärna menetluskulud ringkonnakohtus nende

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 01.07.2014 maakohtule New Dimension OÜ

(kostja 1) ja Ingvar Pärna (kostja 2) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevus 1913,69 eurot, sissenõudmisega kaasnenud kulu

40 eurot ja viivis 546,31 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Nordea Finance Estonia (liisinguandja), New

Dimension OÜ (liisinguvõtja) ja müüja liisingulepingu nr 201119736, mille esemeks oli

sõiduauto Audi A5. Hageja kohustus andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja

kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale vastavalt maksegraafikule

liisingumakseid. Hageja ja kostja 2 sõlmisid käenduslepingu, mille järgi vastutas kostja 2

solidaarselt liisinguvõtjaga kõigi lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutuse

maksimumsummaga 31 647 eurot. Liisinguvõtja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi

nõuetekohaselt, jättes arved tähtaegselt tasumata. Hageja ütles liisingulepingu 06.01.2014 üles.

Kuna liisinguvõtja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse

tagasisaamiseks OÜ Credit Expert abi. Hageja vara valdus taastati 21.01.2014. Sõiduk müüdi

28.04.2014 hinnaga 13 741,67 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu tingimuste p 6.7

kohaselt, kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem

kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub

liisinguvõtja katma hinnavahe ehk müügikahju. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara

jääkmaksumus 12 631,35 eurot. Kostjatel on hageja ees võlgnevus 1913,69 eurot.

29.05.2014 saatis hageja kostjatele nõude tasuda hüvitamisele kuuluv summa hiljemalt

05.06.2014. Kostjad ei ole võlgnevust tasunud. Lepingujärgne viivis 91,25% aastas tasumata

lepingumaksetelt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast ja muudelt kuludelt alates

nõudekirja maksetähtajale järgnevast päevast moodustab 01.07.2014 seisuga 554,48 eurot,

mida hageja vähendas 546,31 euroni.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt oli vara väärtus oluliselt kõrgem

kui selle hilisem müügihind, mistõttu tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-st 3 juhindudes

arvestada asjas tõendatud vara turuväärtusega selle tagastamise hetkel. Roheline Laine OÜ

hindamisakti järgi oli sõiduki väärtus 13.01.2014 seisuga 18 000 eurot. Roheline Laine OÜ

hinnangut ei ole hagejal võimalik ümber lükata AS United Motors 04.02.2014 müügihinna

indikatsiooniga, kuna AS United Motors oli vara ostja ja seega ei ole tema hinnang objektiivne,

vara tegelik müügihind oli kõrgem kui AS United Motors hinnang ning AS United Motors ei

ole aktsepteeritud hindaja. Arvestades, et vara jääkväärtus oli 12 631,35 eurot, ületas vara

väärtus tagastamise hetkel jääkväärtust 1768,65 euro ulatuses, mis ületas hageja tasumata

arvetest tulenevat nõuet 57,86 euro võrra. Hageja on ise enda kahju suurendanud, sealjuures

kostjad on teinud kõik endast oleneva, et kahju suurenemist vältida. Seetõttu ei vastuta kostjad

hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel ning kahjunõue kuulub

vähendamisele 2823,22 euro võrra. Kostja 1 leidis pärast liisingulepingu ülesütlemist ostja, kes

oli nõus tasuma liisingueseme eest 18 000 eurot (sh käibemaks 3000 eurot). AS DNB Pank

laenukomitee kinnitas 20.01.2014 otsusega ostja taotluse liisingulepingu sõlmimiseks. Hageja

käitumine oli suunatud kostjale 1 kahju tekitamisele. Keeldudes müümast vara kostja 1 leitud

ostjale, põhjustas hageja olukorra, kus tal jäi vara eest saamata 1510 eurot. Ühtlasi põhjustas

hageja ise endale kõik järgnevad kulutused kokku 1313,22 eurot (sh väljanõudmiskulu

192 eurot, kindlustuse kulu 265,39 eurot ja müügiga kaasnev kulu 855,83 eurot). Juhul kui

kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, palusid kostjad viivist vähendada ja arvestada

viivist üksnes perioodi eest liisingulepingu lõpetamisest 06.01.2014 kuni 21.01.2014,

st päevani, mil hagejal oli võimalus vara müüa, s.o 64 eurot. Vara müügi ebaõnnestumise

põhjustas hageja, mistõttu on kostjatelt viivise nõudmine ebaõiglane.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus otsustas 22. septembri 2015 otsusega:

- rahuldada hagi osaliselt;

- välja mõista New Dimension OÜ-lt ja Ingvar Pärnalt solidaarselt AS Nordea Finance kasuks

1918,57 eurot;

- jätta hagi 581,43 euro osas rahuldamata;

- lõpetada menetlus tsiviilasjas nr 2-14-53766 AS Nordea Finance Estonia hagis New

Dimension OÜ ja Ingvar Pärna vastu võla nõudes;

- jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 77% ulatuses solidaarselt kostjate ja 23% ulatuses

hageja kanda, määrata hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 800 eurot (riigilõiv

200 eurot ja esindajakulud 600 eurot) ning mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

vastavalt menetluskulude jaotusele menetluskulud summas 616 eurot ja viivis menetluskuludelt

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja üldtingimuste p 6.7 tüüptingimusena osas, milles

liisinguvõtja kohustus hüvitada kahju/puudujääv osa on sõltuvuses ainult eseme

võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest

(3-2-1-33-08, p 17; 3-2-1-52-11, p 15) teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine.

Seetõttu tuleb hageja hüvitusnõude arvestamisel lähtuda VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme

väärtusest selle tagastamise ajal, st valduse üleandmisel.

Vara valdus anti hagejale üle 21.01.2014 ja sõiduk müüdi 28.04.2014 hinnaga 16 490 eurot

(sh käibemaks). Kostjate hinnangul oli sõiduki turuväärtus 18 000 eurot (sh käibemaks). Oma

seisukoha tõendamiseks on kostjad esitanud Roheline Laine OÜ 13.01.2014 hindamisakti,

mille kohaselt sõiduki turuväärtus 13.01.2014 seisuga oli 18 000 eurot (sh käibemaks). Hageja

esitatud AS United Motors 04.02.2014 sõiduki müüki suunamise hindamisakti järgi oli sõiduki

turuväärtus 15 500 eurot (sh käibemaks). Muid tõendeid pooled sõiduki väärtuse hindamiseks

ei esitanud. Eelnevast nähtuvalt on sõiduki väärtust lühikese aja jooksul hinnatud erinevalt.

Kohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda kummagi hinnangu usaldusväärsuses. AS United

Motors on hageja koostööpartner, mis tegeles vara müügiga, ja ka hageja huvides oli vara müük

võimalikult kõrge hinnaga. Roheline Laine OÜ on hageja aktsepteeritud hindaja. Sõiduk pandi

müüki kostjate soovitud 18 000 euroga, selle hinnaga autole ostjat ei leitud. Samas olid kostjad

leidnud ostja, kes oli nõus sõiduki eest 18 000 eurot maksma. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt

oli sõiduk hinnaga 18 000 eurot müügis vähemalt 07.–17.02.2014, s.o vähemalt kümme päeva.

Sõiduk müüdi hinnaga 16 490 eurot (sh käibemaks), mis on kõrgem kui AS United Motors

hinnang 15 500 eurot (sh käibemaks). Asjaolu, et sõidukit ei õnnestunud müüa kostjate

hindamisakti hinnaga, kuid müüdi kõrgema hinnaga kui hageja hindamisaktis toodud, näitab,

et sõiduki turuväärtus võis olla nende hinnangute vahepeal. Seega on põhjendatud lugeda

sõiduki väärtuseks selle tagastamise hetkel nende väärtuste keskmine, s.o 16 750 eurot

((15 500+18 000)÷2), mis on 260 eurot enam kui sõiduki müügihind. Ilma käibemaksuta loeb

kohus sõiduki väärtuseks 13 958,33 eurot. Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et 10%

kõrvalekaldumist turuväärtusest on igal juhul lubatav. Riigikohtu praktikast (3-2-1-33-08, p 18)

nähtub, et taoline kõrvalekaldumine on lubatud juhul, kui see tuleneb poolte kokkuleppest.

Kohus leidis, et hageja nõue liisingulepingu ülesütlemisest tingitud kulude hüvitamiseks on

VÕS § 367 lg 4 alusel põhjendatud osaliselt. Osas, milles hageja nõuab sõiduki remondi ja

kindlustamisega seotud kulude hüvitamist (kokku 343,31 eurot) tuleb hagi jätta rahuldamata.

Kuna kostjatel puudus pärast liisingulepingu lõppemist kohustus tasuda liisinguandjale kuuluva

sõiduki kindlustusmakseid, ei ole tegemist kuluga, mis on tekkinud liisingulepingu

ülesütlemisest. Vastavalt Riigikohtu praktikale saab lisakuludena hüvitada nt liisinguandjal

liisingueseme võõrandamise tõttu tekkinud mõistlikke kulusid, samuti sõiduki mõistlikke

puhastamise kulusid (3-2-1-112-06, p 9), kuid mitte sõiduki remondikulusid, sest sõiduki

remondivajadusega tuleb arvestada sõiduki tagastamisaegse väärtuse määramisel (3-2-1-52-11,

p 17). Kuigi esitatud arvelt ei nähtu konkreetseid puhastusteenuseid, võib AS United Motors

hinnakirja arvestades auto puhastamisega seotud kulu 90,83 eurot (ilma käibemaksuta) pidada

usutavaks ja mõistlikuks. Enne müüki on põhjendatud auto põhjalikum puhastamine.

Hageja nõuab kostjatelt viivist lepingus kokku lepitud määras 92,25% aastas (0,25% päevas).

Hageja on arvestanud viivist tasumata lepingumaksetelt alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast ja muudelt kuludelt alates nõudekirja maksetähtpäeva saabumisele

järgnevast päevast 01.07.2014 seisuga. Remonditasult arvestatud viivis 4,87 eurot ja

kindlustuse kuludelt arvestatud viivis 16,59 eurot tuleb viivisenõudest maha arvata. Seega

hageja viivisenõue tuleb 21,46 euro ulatuses jätta rahuldamata.

VÕS § 1131 lg 1 kohaselt, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Võlausaldaja ei pea sissenõudmiskulude

kandmist 40 euro ulatuses tõendama.

Kohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-te 1, 2 ja VÕS § 139 lg-te 1, 2

sätetele ning leidis, et esitatud asjaoludel ei saa väita, et hageja oleks oma õigusi teostanud

eesmärgiga kostjaid kahjustada. Samuti ei saa lepingu sõlmimata jäämist kostjate leitud ostjaga

heita ette hagejale. Hageja ütles liisingulepingu üles põhjusel, et kostjal 1 oli tekkinud maksete

tasumisel võlgnevus. Lepingu kohaselt tuli liisinguese hagejale tagastada. I. Pärna 17.01.2014

e-kirjast nähtuvalt oli kokku lepitud vara üleandmise ajaks esmaspäev, 20.01.2014. 17.01.2014

e-kirjas on I. Pärn teatanud, et talle sobib vara üleandmiseks ka teisipäev, 21.01.2014. Selleks

ajaks ei olnud kostjad täitnud hageja nõutud ankeeti, samuti ei olnud kostjad e-kirjades ankeedi

täitmata jätmist selgitanud. Kuivõrd müügitehingu sõlmimise asjaolud ei olnud selged, oli

mõistlik sõiduki valdus kokkulepitud ajal üle anda. Poolte e-kirjavahetusest ei nähtu, et kostjad

oleksid palunud valduse üleandmist edasi lükata. Kostja 2 kohtuistungil antud selgitustest

nähtuvalt käidi pärast sõiduki üleandmist koos M.-L. Varendiga AS-s United Motors, kus

sõidukist keegi midagi ei teadnud, samas hagejaga sel teemal ühendust ei võetud ja M.-

L. Varendi otsustas teise sõiduki kasuks. M.-L. Varendi 24.01.2014 e-kirjast nähtub, et

vaidlusaluse sõiduki ost ei õnnestunud ning ta soovib pakkumust teisele autole. Hageja on

kostjatele vastu tulnud, suunates sõiduki esialgselt müüki kostjate soovitud hinnaga, kostjatele

on selgitatud, et neil on ka pärast valduse taastamist saada lisaaega vara väljaostmiseks,

finantseerimiseks (Rain Kassi 08.01.2014 ja 17.01.2014 e-kirjad).

Asjaoludest nähtuvalt on hageja viivisenõuet juba ise vähendanud (sissenõutavaks oli

muutunud viivis 554,48 eurot, mida hageja on vähendanud 546,31 euroni, hageja ei nõua

viivist, mis ei ole 01.07.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud), samuti on kohus jätnud

viivisenõude osaliselt rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud viivist täiendavalt

vähendada.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus

1353,72 eurot (lepingujärgsete maksete võlgnevus 1710,79 eurot + tagastamisega kaasnenud

kulu 192 eurot + vahendustasu 687,08 eurot + puhastuskulu 90,83 eurot + (jääkmaksumus

12 631,35 eurot (ilma käibemaksuta) – väärtus 13 958,33 eurot (ilma käibemaksuta)),

sissenõudmisega kaasnenud kulu 40 eurot ja viivis 524,85 eurot, kokku 1918,57 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Ingvar Pärn esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22. septembri 2015

otsuse tühistamist osas, milles hagi rahuldati, ning uue otsuse tegemist, millega jätta AS Nordea

Finance Estonia hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) tuvastas kohus ebaõigesti vara väärtuse selle tagastamise ajal. Kohus pidanuks lähtuma

Roheline Laine OÜ hindamisaktist ja asjaoludest, mis hindamisaktis toodud vara väärtust

kinnitavad. Roheline Laine OÜ hindas 14.01.2014 seisuga vara väärtuseks 15 000 eurot

(käibemaksuta). Kuna hageja aktsepteerib Roheline Laine OÜ-d hindajana, siis on põhjendatud

poolte suhetes vastavale hindamisaktile tugineda. Lisaks oli võlgnik leidnud varale ostja, kes

oli nõus omandama vara hinnaga 18 000 eurot. 21.01.2014 saatis potentsiaalne ostja

M.-L. Varendi võlgnikule pakkumuse AS-lt DNB Pank (laenukomitee nõusolek vara ostu

finantseerimiseks), mille võlgnik edastas hagejale. Seega oli hageja hiljemalt 21.01.2014

teadlik, et vara on võimalik müüa hinnaga 18 000 eurot (15 000 eurot käibemaksuta).

Kohus arvestas hindamisaktina AS United Motors sõiduki müüki suunamise akti, mille sisuks

on varale müügihinna määramine AS United Motors poolt. Samas hageja ise ei aktsepteeri

AS United Motors hindamisakte. Samuti ei ole tegemist ametliku hinnanguga vara väärtusele,

vaid sõiduki müüki suunamise aktiga, mille on koostanud huvitatud osapool ehk isik, kes

lõpptulemusena vara ostis. Kuivõrd kostja esitatud tõendid lükkasid AS United Motors

hinnangu ümber ja tõendatud on, et varale oli ostja hinnaga 18 000 eurot, on põhjendamatu

lähtuda muust vara väärtusest kui 18 000 eurot käibemaksuga (15 000 eurot käibemaksuta).

Asjas ei oma tähendust see, milliseks kujunes vara hind müügiprotsessi käigus, kuivõrd

tegemist on asjaoluga, mida kostja enam mõjutada ei saanud. Riigikohus on rõhutanud

(3-2-1-33-08; 3-2-1-56-08; 3-2-1-77-08), et liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle

liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid

selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. See, et hagejal

õnnestus vara müüa 13 741,67 euro eest AS-le United Motors, ei väljenda vara väärtust.

2) eksis kohus VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 sisustamisel, kuna viidatud sätte kohaldamise eelduseks

ei ole hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine, vaid käitumine viisil, mis tema kahju

suurendas, või meetmete tarvitusele võtmata jätmine kahju vähendamiseks. Esiteks keeldus

hageja müümast vara M.-L. Varendile hinnaga 18 000 eurot, mis oli 1510 eurot kõrgem hind

kui AS United Motors makstu. Vara eest saamata jäänud 1510 eurot on käsitletav hageja enda

põhjustatud müügikahjuna. Teiseks põhjustas hageja M.-L. Varendiga tehingust keeldumisega

ise endale kõik järgnevad kulutused varale, sh väljanõudmiskulu 192 eurot, sissenõudmiskulu

40 eurot, kulu vara puhastamisele 90,83 eurot ja vahendustasu 687,08 eurot, ning hageja nõuet

tulnuks vähendada lisaks 1009,91 euro ulatuses. Arvestades, et pärast 15 000 euro suuruse vara

väärtuse mahaarvamist nõudest jäänuks hageja nõue ka koos viivisega 876,90 euro suuruseks,

on ilmne, et hageja nõue kostja vastu lõppes vara tagastamisega hagejale;

3) kuna kostja ei ole võlgnevuses hageja ees, ei ole võimalik temalt nõuda ka viivist.

Alternatiivselt oleks kohus pidanud arvestama viivise vähendamise taotlusega, kuna hageja

käitumine on olnud enesekeskne ja kostjate suhtes hoolimatu. Sellise käitumise tagajärgede eest

ei saa kostja vastutada ning samuti annab see aluse poolte majanduslikku olukorda ja käitumist

võrreldes viivise vähendamiseks. VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 juhindudes tuleks arvestada

viivist üksnes perioodi eest liisingulepingu lõpetamisest 06.01.2014 kuni 21.01.2014,

st päevani, mil hagejal oli võimalus vara müüa, s.o maksimaalselt 64 eurot.

5. AS Nordea Finance Estonia vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole vara väärtus tuvastatud ebaõigesti. TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevalt hindab kohus

tõendeid kogumis, mistõttu ei saa kohus eelistada ühte tõendit teisele. Nõustuda ei saa ka

apellandi väitega, et tähendust ei oma see, milliseks kujunes vara hind müügiprotsessi käigus.

Roheline Laine OÜ määratud hinnaga sõidukile ostjat ei leitud. Müügiprotsessis on tavaline, et

kui teatud hinnaga ostjat ei leita, siis hinda langetatakse. Tegemist ei olnud kiirmüügiga,

3-kuulist müügiperioodi saab pidada mõistlikuks. Hind, millega sõiduk õnnestub müüa, näitab

usaldusväärselt sõiduki turuhinda ehk kohalikku keskmist müügihinda. Hageja ei keeldunud

M.-L. Varendiga müügitehingut tegemast. Hageja selgitas liisinguvõtjale korduvalt, et kui

liisinguvõtja leiab sõidukile ostja, tuleb täita vastav avaldus ja see hagejale saata. Apellandi

väide, et hageja ei reageerinud apellandi 21.01.2014 e-kirjale, on väär, hageja vastas e-kirjale

samal kuupäeval kell 11.23. M.-L. Varendi ei võtnud hagejaga ühendust ega avaldanud soovi

sõiduki ostmiseks. AS United Motors ei vahendanud müüki iseendale. AS United Motors

tegeles sõiduki müügiga ja kui leiti ostja, siis müüs AS United Motors vahendajana sõiduki

edasi, kuid müük vormistati AS-le United Motors;

2) ei ole hageja ise oma kahju suurendanud. Hageja ütles liisingulepingu üles põhjusel, et

liisinguvõtjal oli tekkinud lepingujärgsete maksete tasumisel võlgnevus. Lepingu kohaselt tuli

liisinguese hagejale tagastada. I. Pärna 17.01.2014 e-kirjast nähtuvalt oli kokku lepitud vara

üleandmise ajaks esmaspäev, 20.01.2014. 17.01.2014 e-kirjas on I. Pärn teatanud, et talle sobib

vara üleandmiseks ka teisipäev, 21.01.2014. Selleks ajaks ei olnud apellant täitnud hageja

nõutavat ankeeti ega ankeedi täitmata jätmist selgitanud. Kuivõrd müügitehingu sõlmimise

asjaolud ei olnud selged, oli mõistlik sõiduki valdus kokkulepitud ajal üle anda. Poolte

e-kirjavahetusest ei nähtu ka, et apellant oleksid palunud valduse üleandmist edasi lükata.

Apellandi kohtuistungil antud selgitustest nähtuvalt käidi pärast sõiduki üleandmist koos

M.-L. Varendiga AS-s United Motors, kus sõidukist keegi midagi ei teadnud, samas hagejaga

sel teemal ühendust ei võetud ja M.-L. Varendi otsustas teise sõiduki kasuks. Hageja on

apellandile vastu tulnud, suunates sõiduki esialgselt müüki apellandi soovitud hinnaga,

apellandile on selgitatud, et neil on ka pärast valduse taastamist saada lisaaega vara

väljaostmiseks, finantseerimiseks (R. Kassi 08.01.2014 ja 17.01.2014 e-kirjad);

3) ei ole viivise vähendamiseks alust. Viivis ei ole ebamõistlikult suur. Hageja on juba ise

viivisenõuet vähendanud. Apellandil oli piisavalt võimalusi vältida olulises osas

viivisevõlgnevuse tekkimist, kuid apellant seda võimalust ei kasutanud. Samuti ei ole apellant

viidanud, et tema majanduslik seis oleks halb.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuse esitas kostja 2 ning ta palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi

tema osas osaliselt rahuldati.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustanud hageja ja kostja 1. Seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega maakohus jättis rahuldamata

hageja nõude kostjatelt 581,43 euro väljamõistmiseks ning osas, millega maakohus rahuldas

hageja nõude kostja 1 vastu ja mõistis kostjalt 1 hageja kasuks välja 1918,57 eurot võlgnevuse

katteks ja 616 eurot menetluskulude katteks.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada kostjalt 2

väljamõistetud võlgnevuse suuruse, menetluskulude jaotuse ja väljamõistetud menetluskulude

rahalise suuruse osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt 2 hageja kasuks välja

võlgnevuse 541,67 eurot ning jätab hageja ja kostja 2 menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

nende endi kanda.

Maakohtu otsuse resolutsioonist tuleb jätta välja p 4, millega maakohus lõpetas tsiviilasjas

nr 2-14-53776 Nordea Finance Estonia AS hagis New Dimension OÜ ja Ingvar Pärna vastu

võla nõudes.

Osas, millega maakohus rahuldas osaliselt hagi New Dimension OÜ vastu, tuleb maakohtu

otsus jätta muutmata.

8. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks see,

milline oli sõiduki (liisingueseme) väärtus selle hagejale tagastamise hetkel, kuna sellest sõltub

hageja kulutuste hüvitamise nõude suurus.

VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Vaidlus puudub selles, et liisinguleping öeldi üles 06.01.2014 ning sõiduk jäi pärast lepingu

ülesütlemist hageja omandisse.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud (näiteks lahendid 3-2-1-33-08; nr 3-2-1-77-08; 3-2-1-157-

14), et liisinguandja kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada

liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust (turuhinda) selle liisinguandjale tagastamise

hetkel.

Riigikohus on 18.02.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14 asunud seisukohale, et kuna VÕS

§ 367 lg 1 järgi on tegemist liisinguandja nõudega liisinguvõtja vastu, siis peab liisinguandja

TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud, sh

liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja

tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama,

et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu ta väidab. Seejuures tuleb

arvestada asjaolu, et liisingueseme tagastamise tõttu liisinguandjale on just liisinguandjal

paremad võimalused liisingueseme väärtust tõendada.

Eeltoodust tulenevalt on liisingueseme väärtuse tõendamise koormus liisinguvõtjal.

Hageja esitatud AS United Motorsi poolt koostatud sõiduki müüki suunamise hindamisakti

(I kd, tl 88) järgi on sõiduki turuhind 15 500 eurot (käibemaksuga). I. Pärna esitatud Roheline

Laine OÜ poolt koostatud sõiduki hindamise akti (I kd, tl 102-104) järgi on sõiduki turuväärtus

18 000 eurot (käibemaksuga). AS United Motorsi puhul on tegemist hageja koostööpartneriga

ning Roheline Laine OÜ on hageja poolt aktsepteeritud hindaja.

Maakohus leidis, et puudub põhjus kahelda kummagi hindamise akti usaldusväärsuses ning

seepärast võis sõiduki turuväärtus olla nimetatud kahes aktis märgitud väärtuste keskmine

(15 500+18 000:2=16 750 eurot).

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu selline järeldus on ebaõige ning vastuolus TsMS § 232

lg-s 1 sätestatuga.

Olukorras, kus kostja esitas hindamisakti, mille kohaselt on sõiduki turuväärtus 18 000 eurot

(2500 euro võrra suurem kui hageja esitatud hindamisaktis märgitud väärtus), oli hageja

kohustus tõendada, et kostja esitatud hindamisaktis märgitud sõiduki väärtus ei vasta

tegelikkusele ning sõiduki tegelik turuväärtus vastab tema esitatud hindamisaktis märgitule.

Maakohtu 16.03.2015 istungil (I kd, tl 179) on kohus hagejale tõendamiskoormist selgitanud

ning hageja on kinnitanud, et rohkem tal tõendeid esitada ei ole ning ekspertiisi tegemist sõiduki

turuväärtuse kindlakstegemiseks ta ei taotle.

Eelnevast järeldub, et hageja on omapoolse tõendamiskoormuse jätnud täitmata ning ainuüksi

hageja esitatud hindamisakt, millest nähtuvalt on sõiduki turuväärtus 15 500 eurot, ei tõenda

usaldusväärselt sõiduki tegelikku turuväärtust selle tagastamise hetkel. Hageja esitatud

hindamisaktis märgitud sõiduki turuväärtuse usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka see, et

tegelikult müüdi sõiduk 16 490 euro eest (s.o 990 eurot kallimalt hageja esitatud hindamisaktis

märgitud väärtuses) ja seda peaaegu kolm kuud hiljem, kui oli koostatud hageja esitatud sõiduki

hindamisakt.

Seetõttu tuleb sõiduki turuväärtuse kindlakstegemisel võtta aluseks kostja esitatud Roheline

Laine OÜ hindamisakt, mille kohaselt oli sõiduki turuväärtus 13.01.2014 seisuga 18 000 eurot

(käibemaksuta 15 000 eurot).

Üksnes sellest, et ajavahemikus 07.02.2014-17.02.2014 oli sõiduk müügis hinnaga 18 000

eurot, ei saa järeldada, et sellise hinnaga poleks võimalik sõidukit tegelikult müüa ning seetõttu

ei vastanud kostja esitatud hindamisaktis märgitud hind sõiduki turuväärtusele. Hageja

sellekohane väide ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et kümne päevane ajavahemik

on liialt lühike järeldamaks seda, kas sõidukile oleks sellise hinnaga ostja leitud või mitte.

Siinjuures ei ole hageja esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks toimus sõiduki müük

kostja hindamisaktis märgitud hinnaga ainult kümne päeva jooksul.

9. Lepingu ülesütlemisel oli sõiduki jääkmaksumuseks 12 631,35 eurot. Lähtudes sõiduki

tagastamisaegsest väärtusest 15 000 eurot (käibemaksuta), oleks hageja müügikasum olnud

2368,65 eurot (15 000-12 631,35). Lahutades müügikasumist kostja lepingujärgsete maksete

võlgnevuse 1710,79 eurot (2368,65-1710,79), jäi hagejale 657,86 eurot.

10. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidlustas I. Pärn maakohtu otsuse ka osas,

milles maakohus leidis, et VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud lisakuludest on põhjendatud sõiduki

tagastamisega kaasnev kulu 192 eurot, sõiduki müügi vahendustasu 687,08 eurot ja sõiduki

puhastuskulu 90,83 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kui liisinguvõtja vaidleb liisinguandja lisakulude nõudele vastu,

leides, et need ei ole põhjendatud ega tõendatud, tuleb kohtul lisakulude hüvitamise nõude

rahuldamiseks kontrollida, kas lisakulu, mille hüvitamist hageja nõuab, on põhjendatud ja

tekkis liisingulepingu ülesütlemise tõttu.

10.1. I. Pärn on hageja sõiduki tagastamisega kaasnevale kulule 192 eurot vastu vaielnud, kuid

maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, miks maakohus kostja vastuväidetega ei arvestanud.

Liisingulepingu ülesütlemise teatest (I kd, t.l 19) nähtuvalt oli I. Pärn kohustatud sõiduki

tagastama 5 päeva jooksul alates teate kättesaamisest hageja volitatud esindajale. Poolte

kokkuleppel pikendati sõiduki üleandmise aega 21.01.2014 (I kd, tl 79) ning sõiduk anti hageja

volitatud esindajale üle Tartus 21.01.2014 (I kd, tl 21).

Credit Expert OÜ arvest (I kd, tl 23) ei nähtu, mida konkreetselt tagastusteenuse osutaja valduse

taastamiseks tegi, st milliseid kulusid summa 192 eurot sisaldab. Asja materjalidest nähtuvalt

sõitis hageja volitatud esindaja sõidukile Tartusse järele, vormistas üleandmise-vastuvõtmise

akti ning toimetas sõiduki Tallinnasse hoiule.

Ringkonnakohus leiab, et mõistlikult põhjendatud tagastusteenuse kulu suuruseks on 100 eurot,

mis sisaldab endas hageja volitatud esindaja töötasu ning kulusid seoses sõiduga Tallinnast

Tartusse ning sõidukiga Tartust Tallinnasse. Kuna sõiduki tagastamisega seotud kulu oli

tingitud lepingu ülesütlemisest kostjast põhjustatud asjaoludel, siis ei ole põhjendatud I. Pärna

vastuväide, et ta ei ole kohustatud sõiduki tagastamisega seotud kulusid üldse hüvitama.

10.2. I. Pärn on hageja kuludele seoses sõiduki müügiga ja puhastamisega vastu vaielnud.

Riigikohus on 08.11.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 märkinud, et müügikulude

suuruse kindlakstegemisel tuleb hinnata, kas müügikulud on mõistlikult põhjendatud ning

seejuures ei ole oluline, kas liisinguandja müüs sõiduki ise või on tegemist nö sisseostetava

müügiteenusega. Samas on Riigikohus rõhutanud, et sõiduki puhastamist enne selle müümist

tuleb lugeda sõiduki müügiprotsessi üheks osaks ning puhastusteenuse mõistlikud kulud on

käsitletavad võõrandamiskuludena.

17.01.2014 e-kirjas on hageja selgitanud I. Pärnale, et müügikulude suurus on ca 5-7%

müügihinnast, millest enamuse moodustab komisjonitasu. Seega on ka hageja olnud seisukohal,

et komisjonitasu (vahendustasu) on müügikulude komponent. AS United Motorsi arvest (I kd,

tl 28) nähtuvalt moodustab vahendustasu 687,08 eurot, s.o 5% summast, millega sõiduk müüdi.

Sellest tulenevalt on põhjendatud lähtuda sellest, et müügikulude mõistlikul põhjendatud

suuruseks on 687,08 eurot ja nimetatud kulu suurus sisaldab endas ka sõiduki pesu enne müüki.

Sõiduki puhastamisega seotud kulu 90,83 eurot eraldi lisakuluks arvestamine ei ole seetõttu

põhjendatud ning kostja ei pea seda hüvitama.

11. Hageja põhjendatud nõude arvestus:

- sõiduki tagastamisaegne väärtus 15 000 eurot (käibemaksuta) - sõiduki jääkmaksumus lepingu

ülesütlemisel 12 631,35 eurot = 2368,65 eurot (müügikasum);

- müügikasum 2368,65 eurot - kostja lepingujärgsete maksete võlgnevuse 1710,79 eurot =

657,86 eurot;

- liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud põhjendatud lisakulud 787,08 eurot (100+687,08).

Kuna lisakulud 787,08 eurot on suuremad kui hagejale jäänud 657,86 eurot, tuleb I. Pärnalt

hageja kasuks välja mõista võlgnevus 129,22 eurot (787,08-657,08).

12. Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega kostjalt 2 väljamõistetava põhivõlgnevuse

suuruse osas tuleb osaliselt tühistada maakohtu otsus kostjalt 2 viivise väljamõistmise osas.

Kostja 2 oli viivituses lepingujärgsete maksete 1267,37 eurot tasumisega alates 11.01.2014 kuni

05.05.2014 (kokku 115 päeva), mil hageja arvele laekus sõiduki müügisumma. Pooltel puudub

vaidlus, et viivise määraks oli 0,25% päevas. Seetõttu on kostja 2 kohustatud tasuma hagejale

viivist lepingujärgsete maksetega viivitamise eest 364,37 eurot (1267,37x115x0,25%).

Hageja nõudis kostjalt 2 lisakulude tasumisega viivitamis eest viivist alates 06.06.2014 kuni

01.07.2014, s.o 25 päeva eest. Kostjal 2 oli kohustus tasuda lisakulud 129,22 eurot seoses

lepingu ülesütlemisega VÕS § 367 lg 4 alusel ning viivise suuruseks on 8,08 eurot

(129,22x25x0,25%).

Kokku tuleb kostjalt 2 välja mõista viivis 372,45 eurot (364,37+8,08).

Apellatsioonkaebuses taotles kostja 2 viivise vähendamist seoses sellega, et hageja oleks

pidanud müüma sõiduki M.-L. Varendile ja sellest tulenevalt saaks hageja nõuda viivist kuni

21.01.2014.

Ringkonnakohus leiab, et kostja 2 viivise vähendamise taotlus ei ole põhjendatud. Kostja 2 oli

lepingujärgsete maksete 1267,37 eurot tasumisega viivituses ja seda mitte hagejast tingitud

põhjustel. Seetõttu puudub aluse kostjalt 2 väljamõistmisele kuuluva viivise vähendamiseks.

Maakohus on kohaldanud õigesti VÕS § 1131 lg-t 1 ning mõistnud kostjalt 2 välja võla

sissenõudmiskulud 40 eurot.

Kõike eeltoodut arvestades tuleb hagi kostja 2 vastu rahuldada summas 541,67 eurot

(129,22+372,45+40=541,67).

13. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 8, et sõiduki turuväärtus selle tagastamise

hetkel oli 18 000 eurot ning ringkonnakohus arvestas sellega I. Pärnalt kahju suuruse

väljamõistmisel. Selles osas olid I. Pärna väited kahju suuruse osas põhjendatud.

Lisaks sellele on I. Pärn leidnud, et ka lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 969,91 eurot

ja sissenõudmiskulu 40 eurot on tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel ning maakohus oleks

pidanud kohaldama VÕS § 139 lg-t 1 ja lg-t 2 ning jätma hageja nõude märgitud ulatuses

seetõttu rahuldamata. I. Pärna seisukohast nähtuvalt seisnes hagejale etteheidetav tegu selles,

et hageja keeldus põhjendamatult sõlmimast müügilepingut M.-L. Varendiga, kes oleks nõus

maksma sõiduki eest 18 000 eurot ning sellisel juhul ei oleks lisakulusid tekkinud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et I. Pärna poolt hüvitamisele kuuluv kahju ei ole

tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel ning maakohtul puudus alus VÕS § 139

kohaldamiseks. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus siinkohal kõiki maakohtu

vastavaid põhjendusi.

Lisaks maakohtu põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist. Sõiduki liisingulepingu ütles

hageja üles seoses kostja poolt lepingu rikkumisega, millest tulenevalt lõppes kostjal sõiduki

kasutamise õigus. Sõiduki omanik oli ka pärast lepingu ülesütlemist hageja, kellel on õigus

otsustada, kellele ja millistel tingimustel ta sõiduki müüb või lepingu alusel kasutusse annab.

Hageja on I. Pärnale selgitanud (I kd, t.l 55, 79), et kui I. Pärn leiab sõidukile ostja hinnaga

18 000 eurot, tuleb esmalt täita vastav avalduse vorm, kust nähtuks ostja isik ja ostja

tahteavaldus sõiduki ostmiseks hinnaga 18 000 eurot. Vastavat avaldust ei ole kostja hagejale

ega kohtule esitanud ning seetõttu on paljasõnaline I. Pärna väide, et M.-L. Varend oli nõus

sõiduki hinnaga 18 000 eurot ostma. Ringkonnakohus nõustub hageja 29.12.2014 kirjalikus

seisukohas (I kd, tl 125) esitatud põhjendustega, mille kohaselt I. Pärna väited sõiduki ostja ja

finantseerija kohta olid ebaselged ning sellised olukorras ei saanud hageja kostja poolt

väidetavale sõiduki ostjale müügipakkumust teha. I. Pärna väidete ebausaldusväärsust kinnitab

ka see, et tema poolt esitatud finantseerimispakkumuses (I kd, tl 58) on sõiduki müüjaks

nimetatud New Dimension OÜ-t (s.o kaaskostjat).

14. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust.

Kostja 2 ei ole vaidlustanud maakohtu otsust, millega maakohus määras hageja menetluskulude

rahaliseks suuruseks 800 eurot (riigilõiv + lepingulise esindaja kulud).

Apellatsioonkaebuselt on kostja 2 tasunud riigilõivu 225 eurot.

Hageja nõude suurus oli 2500 eurot (võlgnevus 1913,69 + sissenõudmiskulu 40 +viivis 546,31)

ja hageja nõue rahuldati kostja 2 vastu 541,67 euro ulatuses (võlgnevus 129,22 +

sissenõudmiskulu 40 + viivis 372,45). Seega rahuldati hageja nõue kostja 2 vastu 21,7%

ulatuses.

Eelnevast tulenevalt jäävad menetluskuludest 21,7% kostja 2 ja 78,3% hageja kanda.

Seetõttu peab kostja 2 tasuma hageja maakohtus kantud menetluskuludelt 800 eurot 21,7%, s.o

173,60 eurot ning kostja 2 menetluskuludest ringkonnakohtus 225 eurot peab hageja tasuma

78,3%, s.o 176,18 eurot.

Kuna hageja ja kostja 2 peavad kandma menetluskuludest ligikaudu võrdse suuruse summa,

siis jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja ja kostja 2 menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus nende endi kanda.

15. Maakohus on rahuldanud osaliselt Nordea Finance Estonia AS hagi New Dimension OÜ ja

I. Pärna vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ning maakohtu otsuse põhjendavast osast ei nähtu

põhjendusi selle kohta, et menetlus nimetatud tsiviilasjas kuulunuks lõpetamisele.

Seetõttu tuleb maakohtu otsuse resolutsioonist välja jätta p 4, millega maakohus lõpetas

menetluse tsiviilasjas nr 2-14-53776 Nordea Finance Estonia AS hagis New Dimension OÜ ja

Ingvar Pärna vastu võla nõudes.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja