1-15-2866/47 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Legislator summary
AI generatedTartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega tunnistati Allan Alits süüdi KarS § 121, § 141 liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati A. Alitsale mõistetud
Legislator headnote
AI generated1-15-2866/47 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium: Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega tunnistati Allan Alits süüdi KarS § 121, § 141 liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati A. Alitsale mõistetud
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
K O H T U M Ä Ä R U S
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
18. veebruar 2016, Tartu (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-15-2866
Kohtukoosseis
Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 22. jaanuari 2016. a
määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdimõistetu Allan Alits (isikukood 38008142762),
määruskaebus
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2016. a määrus muutmata ja Allan Alitsa
määruskaebus rahuldamata.
Edasikaebamise kord
KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu
Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised
kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud
määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega tunnistati Allan Alits süüdi KarS § 121, § 141
lg 1 p-de 1, 6, § 175 lg 11 ja § 179 lg 11 järgi ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel
liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati A. Alitsale mõistetud
vangistust ühe kolmandiku, s.o 2 aasta 8 kuu võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks
mõisteti 5 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu
Maakohtu 5. augusti 2009. a otsusega kriminaalasjas nr 1-09-7632 mõistetud ja Tartu
Maakohtu 13. detsembri 2010. a kohtumääruse alusel moodustatud liitkaristuse ärakandmata
osa, s.o on 8 kuu pikkuse vangistuse võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks
liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti A. Alitsale 6 aastat vangistust alates 25.
oktoobrist 2014. KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel mõistis
kohus A. Alitsalt menetluskuluna välja sundraha 975 eurot, määratud kaitsjale väljamakstud
tasu 576 eurot ja ekspertiisitasu 1901,70 eurot maksetähtajaga 29. juuni 2015. Kohtuotsus
jõustus ringkonnakohtu määrusega 18. juulil 2015.
2. 30. detsembril 2015 saabus Tartu Maakohtusse A. Alitsa avaldus, milles ta palus
loobuda temalt kriminaalasjas nr 1-15-2866 välja mõistetud menetluskulude sissenõudmisest.
Taotlusest nähtuvalt viibib A. Alits vangistuses, kus talle ei ole tagatud kindlat ja arvestatava
töötasuga töökohta. Samuti ei pruugi tal vabanedes olla kindlat elu- ja töökohta. See kõik võib
A. Alitsa hinnangul ohustada tema resotsialiseerumist.
3. Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2016. a määrusega jäeti A. Alitsa taotlus menetluskulude
sissenõudmisest loobumiseks rahuldamata.
3.1
Kohus leidis, et esitatud avalduse kohaselt võiks A. Alitsa puhul ainsa menetluskulude
sissenõudmisest loobumise alusena tulla kaalumisele asjaolu, et menetluskulude
sissenõudmine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist (KrMS § 418 lg 1 p 2).
Nimetatud aluse kohaldamiseks peaksid kohtu hinnangul aga esinema erandlikud asjaolud,
mis on tekkinud pärast menetluskulude väljamõistmist ja mille tõttu põhjustaks
väljamõistetud menetluskulude täitmisele pööramine isikule tavapärasest raskemaid tagajärgi
ning ohustaks seega oluliselt ka tema edasise elukorralduse seadmist seaduskuulekuse suunas.
3.2
Kohus A. Alitsa puhul eelkirjeldatud asjaolusid ei tuvastanud. Kuigi süüdimõistetu
kannab vangistust, mis ilmselgelt piirab tema sissetuleku teenimise võimalusi, oli see asjaolu
kohtule teada juba menetluskulude väljamõistmise ajal. Seega ei ole tegemist hiljem tekkinud
erandliku asjaoluga. Samuti ei saa asjaolu, et süüdimõistetul on hetkel vangistuse kandmisega
seoses rahalised raskused ja tal tuleb vangistusest vabanemisel endale elukoht ning muu eluks
vajalik leida, kohtu hinnangul lugeda erandlikuks. Arvestada tuleb, et vabanemisel on
süüdimõistetul võimalik endale töökoht otsida ja parandada oma majanduslikku olukorda, mis
võimaldaks tasuda ka väljamõistetud menetluskulusid.
4. A. Alits esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles ta palub ringkonnakohtul tema
menetluskulude sissenõudmisest loobumise taotlus rahuldada. Menetluskulude tasumine
raskendab kindlasti tema resotsialiseerumist. Vabanedes puudub A. Alitsal kindel elu- ja
töökoht. Töökoha leidmist takistab A. Alitsa puue – talle on määratud töövõimetus 80%.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus A. Alitsa taotluse rahuldamata jätmise
kohta on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Seega jääb A. Alitsa
kaebus tagajärjetuks.
6. Maakohus on õigesti leidnud, et KrMS § 418 lg 1 p 2 alusel menetluskulude täitmisele
pööramisest loobumisel tulevad süüdimõistetu resotsialiseerumist ohustavatena arvesse
üksnes asjaolud, mis on saanud kohtumenetluse pooltele ja kohtule teatavaks või ilmnenud
alles kohtuotsuse jõustumise järgselt. Praegusel juhul on A. Alits oma taotluses tuginenud
sellele, et ta viibib vangistuses, kus sissetuleku teenimise võimalused on piiratud. Tegemist ei
ole asjaoluga, mis oleks olnud kohtule otsuse tegemisel ja menetluskulude väljamõistmisel
teadmata. Samuti leiab A. Alits, et kindla elu- ja töökoha leidmisega võib tal olla probleeme
ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist. Selle väite puhul on tegemist süüdimõistetu
oletuse, mitte tõsikindla asjaoluga, millele kohus saaks määrust tehes tugineda. Nii, nagu
hetkel puudub kindlus selles, kas A. Alits on vabanedes suuteline leidma endale töökoha ja
teenima elatist, ei saa välistada ka vastupidist. Määruskaebuses toob A. Alits täiendava
argumendina välja selle, et tal on puue ja ta on 80% töövõimetu. Ka selle väite osas tuleb
kohtul nentida, et tegemist ei ole asjaoluga, mis ei olnud A. Alitsale süüdimõistva kohtuotsuse
tegemisel teada ning millele ta ei saanud kohtuliku arutamise käigus tugineda. Järelikult ei
sisalda A. Alitsa taotlus ühtegi asjaolu, mis annaks aluse temalt Tartu Maakohtu 13. mai
2015. a otsusega välja mõistetud menetluskulude sissenõudmisest loobumiseks.
7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu
Maakohtu 22. jaanuari 2016. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
/allkiri/
/allkiri/
/allkiri/
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus