Legislator Case Law & Legislation
1-15-2866/47 AI generated

1-15-2866/47 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

Case Number 1-15-2866/47
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega tunnistati Allan Alits süüdi KarS § 121, § 141 liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati A. Alitsale mõistetud

Legislator headnote

AI generated

1-15-2866/47 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium: Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega tunnistati Allan Alits süüdi KarS § 121, § 141 liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati A. Alitsale mõistetud

Keywords

AI generated
local cost of living allowance sufficient earning capacity need-based pension financial hardship leave on social grounds cost-of-living adjustment
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

18. veebruar 2016, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-15-2866

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 22. jaanuari 2016. a

määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Allan Alits (isikukood 38008142762),

määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2016. a määrus muutmata ja Allan Alitsa

määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised

kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud

määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega tunnistati Allan Alits süüdi KarS § 121, § 141

lg 1 p-de 1, 6, § 175 lg 11 ja § 179 lg 11 järgi ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel

liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati A. Alitsale mõistetud

vangistust ühe kolmandiku, s.o 2 aasta 8 kuu võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks

mõisteti 5 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu

Maakohtu 5. augusti 2009. a otsusega kriminaalasjas nr 1-09-7632 mõistetud ja Tartu

Maakohtu 13. detsembri 2010. a kohtumääruse alusel moodustatud liitkaristuse ärakandmata

osa, s.o on 8 kuu pikkuse vangistuse võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks

liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti A. Alitsale 6 aastat vangistust alates 25.

oktoobrist 2014. KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel mõistis

kohus A. Alitsalt menetluskuluna välja sundraha 975 eurot, määratud kaitsjale väljamakstud

tasu 576 eurot ja ekspertiisitasu 1901,70 eurot maksetähtajaga 29. juuni 2015. Kohtuotsus

jõustus ringkonnakohtu määrusega 18. juulil 2015.

2. 30. detsembril 2015 saabus Tartu Maakohtusse A. Alitsa avaldus, milles ta palus

loobuda temalt kriminaalasjas nr 1-15-2866 välja mõistetud menetluskulude sissenõudmisest.

Taotlusest nähtuvalt viibib A. Alits vangistuses, kus talle ei ole tagatud kindlat ja arvestatava

töötasuga töökohta. Samuti ei pruugi tal vabanedes olla kindlat elu- ja töökohta. See kõik võib

A. Alitsa hinnangul ohustada tema resotsialiseerumist.

3. Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2016. a määrusega jäeti A. Alitsa taotlus menetluskulude

sissenõudmisest loobumiseks rahuldamata.

3.1

Kohus leidis, et esitatud avalduse kohaselt võiks A. Alitsa puhul ainsa menetluskulude

sissenõudmisest loobumise alusena tulla kaalumisele asjaolu, et menetluskulude

sissenõudmine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist (KrMS § 418 lg 1 p 2).

Nimetatud aluse kohaldamiseks peaksid kohtu hinnangul aga esinema erandlikud asjaolud,

mis on tekkinud pärast menetluskulude väljamõistmist ja mille tõttu põhjustaks

väljamõistetud menetluskulude täitmisele pööramine isikule tavapärasest raskemaid tagajärgi

ning ohustaks seega oluliselt ka tema edasise elukorralduse seadmist seaduskuulekuse suunas.

3.2

Kohus A. Alitsa puhul eelkirjeldatud asjaolusid ei tuvastanud. Kuigi süüdimõistetu

kannab vangistust, mis ilmselgelt piirab tema sissetuleku teenimise võimalusi, oli see asjaolu

kohtule teada juba menetluskulude väljamõistmise ajal. Seega ei ole tegemist hiljem tekkinud

erandliku asjaoluga. Samuti ei saa asjaolu, et süüdimõistetul on hetkel vangistuse kandmisega

seoses rahalised raskused ja tal tuleb vangistusest vabanemisel endale elukoht ning muu eluks

vajalik leida, kohtu hinnangul lugeda erandlikuks. Arvestada tuleb, et vabanemisel on

süüdimõistetul võimalik endale töökoht otsida ja parandada oma majanduslikku olukorda, mis

võimaldaks tasuda ka väljamõistetud menetluskulusid.

4. A. Alits esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles ta palub ringkonnakohtul tema

menetluskulude sissenõudmisest loobumise taotlus rahuldada. Menetluskulude tasumine

raskendab kindlasti tema resotsialiseerumist. Vabanedes puudub A. Alitsal kindel elu- ja

töökoht. Töökoha leidmist takistab A. Alitsa puue – talle on määratud töövõimetus 80%.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus A. Alitsa taotluse rahuldamata jätmise

kohta on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Seega jääb A. Alitsa

kaebus tagajärjetuks.

6. Maakohus on õigesti leidnud, et KrMS § 418 lg 1 p 2 alusel menetluskulude täitmisele

pööramisest loobumisel tulevad süüdimõistetu resotsialiseerumist ohustavatena arvesse

üksnes asjaolud, mis on saanud kohtumenetluse pooltele ja kohtule teatavaks või ilmnenud

alles kohtuotsuse jõustumise järgselt. Praegusel juhul on A. Alits oma taotluses tuginenud

sellele, et ta viibib vangistuses, kus sissetuleku teenimise võimalused on piiratud. Tegemist ei

ole asjaoluga, mis oleks olnud kohtule otsuse tegemisel ja menetluskulude väljamõistmisel

teadmata. Samuti leiab A. Alits, et kindla elu- ja töökoha leidmisega võib tal olla probleeme

ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist. Selle väite puhul on tegemist süüdimõistetu

oletuse, mitte tõsikindla asjaoluga, millele kohus saaks määrust tehes tugineda. Nii, nagu

hetkel puudub kindlus selles, kas A. Alits on vabanedes suuteline leidma endale töökoha ja

teenima elatist, ei saa välistada ka vastupidist. Määruskaebuses toob A. Alits täiendava

argumendina välja selle, et tal on puue ja ta on 80% töövõimetu. Ka selle väite osas tuleb

kohtul nentida, et tegemist ei ole asjaoluga, mis ei olnud A. Alitsale süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisel teada ning millele ta ei saanud kohtuliku arutamise käigus tugineda. Järelikult ei

sisalda A. Alitsa taotlus ühtegi asjaolu, mis annaks aluse temalt Tartu Maakohtu 13. mai

2015. a otsusega välja mõistetud menetluskulude sissenõudmisest loobumiseks.

7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu

Maakohtu 22. jaanuari 2016. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus