3-15-2410/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(10)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. veebruar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2410

Haldusasi

OÜ Netrella kaebus Maksu- ja Tolliameti 03.09.2015

maksuotsuse nr 12.2-3/025102-16 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Netrella, esindaja vandeadvokaat Merle

Järvala

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Meelis

Rohtlaan

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud tema enda

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.03.2016.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 03.09.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/025102-16

Netrella OÜ-d tasuma maksusumma 9113,92 eurot.

Maksuotsuse kohaselt kontrollis MTA Netrella OÜ 2014. a mai käibemaksu arvestamise,

deklareerimise ja tasumise ning käibemaksu tagastusnõude õigsust, samuti 2014. a juunis ja

juulis tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tulumaksuga maksustamise õigsust.

Kontrolli tulemusel vähendas MTA mai 2014 sisendkäibemaksu 7200 eurot; nõudis tagasi mai

2014 käibedeklaratsiooni esitamisel tekkinud alusetult tagastatud enammakstud käibemaksu

1824,37 eurot; suurendas mai 2014 tasumisele kuuluvat käibemaksu kokku 5375,63 eurot ning

suurendas tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete eest juunis ja juulis 2014 kokku

1913,92 eurot.

Maksude määramine oli tingitud sellest, et Netrella OÜ deklareeris 2014. a mais 07.05.2014 arve

nr 509/1 alusel soetust Kesklinna OÜ-lt 43 200 eurot (käibemaksuga) ja arvestas soetuselt maha

sisendkäibemaksu 7200 eurot. Arve kohaselt soetas Netrella OÜ kardimootoreid (Honda x 250,

12 tk). MTA tuvastas kontrolli käigus, et kauba müüjaks ei olnud Kesklinna OÜ, vaid tundmatu

kolmas isik, ja Netrella OÜ oli sellest teadlik. Seega oli sisendkäibemaksu mahaarvamine

alusetu. Tulumaksu määramisel selgitas MTA, et arve nr 509/1 alusel Kesklinna OÜ-le tehtud

väljamaksete osas puudub Netrella OÜ-l nõuetelevastav algdokument. MTA-l ei olnud

2(10)

asjaoludest tulenevalt võimalik määrata kardimootorite täpset maksumust tehingu hetkel, kuid

arve nr 509/1 alusel tehtud väljamakses sisalduva käibemaksusumma tasumine Kesklinna OÜ-

le oli põhjendamatu ega olnud seotud Netrella OÜ majandustegevusega. Seega kuulub arvele

märgitud käibemaksusumma 7200 eurot tulumaksuga maksustamisele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. Netrella OÜ esitas 23.09.2015 kaebuse ja 13.01.2016 selle täienduse, milles palus tühistada

MTA 03.09.2015 maksuotsus.

Maksuotsuses on üksnes viited kontrollaktile, põhjendused ja viited tõenditele sisuliselt

puuduvad ja maksuotsus kajastab vaid MTA paljasõnalisi vastuväiteid kaebaja eriarvamusele.

Haldusakti motiivid võib küll esitada ka teises dokumendis, kuid maksuotsuses tuleb järgida

maksukorralduse seaduse (MKS) §-des 46 ja 95 sätestatud põhjendamise nõudeid.

Käibemaksu määramine on õigusvastane. Kontrollaktist ei selgu, millist tehingulist käitumist

MTA loogiliseks peab. Maksuotsuse hüpotees, et äriühingu jaoks on ebamõistlik risk anda

väärtuslik kaup üle enne, kui ta on saanud selle eest ettemaksu, ei tõenda tehingu mittetoimumist.

Poolte seletused ei kinnita MTA väidet, et kaebaja juhatuse liige Aimar Talvar püüdis jätta

muljet, et ei tunne Kesklinna OÜ juhatuse liiget Bruno Paabortit. MTA andis B. Paaborti

28.08.2014 seletusele vildaka tõlgenduse. Väidet, et B. Paabort võis olla A. Talvari poolt

mõjutatav ja tegutseda tema juhiste alusel ning ei ole välistatud ka selle eest tasu saamine, ei

kinnita ükski tõend. Maksuotsuses esitatud versioonid on vasturääkivad, sest ühest küljest

leitakse, et müüja ja ostja justkui püüdsid tutvust varjata, kuid teisalt märgitakse, et mõlemad

pooled on oma seletustes tutvust ja vastastikust usaldust kinnitanud. Väide, et A. Talvar on MTA

eksitamiseks tahtlikult valeinformatsiooni andnud, on kohatu ja tõendamata. Septembris 2014

tehtud ekraanitõmmis kaebaja kodulehelt, mille kohaselt on B. Paabort meeskonna mehaanik, ei

oma mai 2014 käibemaksu kontrollis tähendust. B. Paabort on MTA-le selgitanud, et isikud olid

tuttavad ja neil oli omavahel usaldus. Arvutipildi autentsust ei ole maksutoimiku pinnalt

võimalik kuidagi kontrollida. MTA on kaebaja 29.07.2014 ütlustes üle tähtsustanud fakti, et

kaebaja mäletamist mööda leidis ta müügikuulutuse aprillis Kuldsest Börsist. Kui kauba

olemasolu üle vaidlust ei ole, ei oma fakt, kuidas pooled üksteist leidsid, tähtsust. MTA püüab

ostja pahausksust tõendada oletuslike väidetega, et ostja ja müüja olid omavahel seotud või isegi

üksteise mõjusfääris. MTA pole suutnud tuvastada kauba tegelikku müüjat, kuid ka kaebajal ei

ole tehingu toimumise kohta võimalik rohkemat esitada. Kontrollaktis pole tõenditele tuginedes

veenvalt põhjendatud kahtlust, et ostja oli teadlik, et tegemist ei olnud kauba tegeliku müüjaga.

Kontrollaktist ei selgu, milles seisneb tehingupoolte antud eksitav informatsioon. Mõlemad on

tehingu toimumist kinnitanud. Tähtsust ei oma, mitu korda isikud on elu jooksul kohtunud.

Puuduvad tõendid, et kaebaja teadis, et Kesklinna OÜ on reaalset majandustegevust mitteomav

äriühing, mida kasutati maksueelise saamiseks. MTA pole tõendanud, et müüja ei olnud reaalselt

tegutsev äriühing ja et tehingut ei toimunud. Tulumaksu määramisel ei oma müüja

majandustegevus või selle puudumine mingisugust tähendust. Kauba eest hilisem ositi tasumine

on üksteist usaldavate isikute vahel tavapärane. Pole oluline, kas ostja tasus kauba eest osaliselt

või täielikult. Puudub vaidlus, et kaebaja on kauba kätte saanud ja seda oma ettevõtluses

kasutanud. Asjaolu, kui detailselt kauba nimetus arvele märgiti, ei oma mingit tähendust.

Informatsioon, et tegemist oli hobikart Honda mootoritega, on piisav. Maksuotsuses ei ole

tuginetud MKS §-le 83 või 84 ega viidatud tehingu näilikkusele. Samuti ei tugine MTA

käibemaksuseaduse (KMS) § 38 lg-le 1 ega raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p 5

rikkumisele.

Tulumaksu määramine on samuti õigusvastane. Kaebajat teavitati 2014. a juuni ja juuli

tulumaksu kontrollist alles 25.05.2015 kontrollaktis, mis on menetlust lõpetavaks dokumendiks.

Maksumenetlus viidi läbi tagaselja. Kaebaja ei vaidlusta ärakuulamisõiguse realiseerimist pärast

kontrollakti andmist, kuid ei nõustu MTA seisukohaga, et kontrollist teavitamine olnuks vaid

3(10)

formaalne toiming. Kontrollaktist ega maksuotsusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel peab

MTA käibemaksu ettevõtlusega mitteseotud kuluks. MTA lähenemine kardimootorite täpse

maksumuse väljaselgitamisele on ebakorrektne. Arve on kooskõlas KMS §-ga 37 ja

maksuotsuses ei heideta ette RPS § 7 lg 1 p 5 rikkumist. Märkus, et MTA sooviks hakata

tuvastama tehingu väidetavat tegelikku hinda, oleks asjakohane MKS §-de 83 või 84

kohaldamise aspektist. Ühestki dokumendist ei selgu, miks oli MTA-l vaja määratleda täpsemalt

mootori tüüpi olukorras, kus ta tuvastas, et seesama kaup müüdi edasi Lätti. Sel juhul oleks

võinud teha järelepärimise Lätis kauba soetanud äriühingule. MTA märkus olnuks asjakohane

hindamise läbiviimisel, kuid TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaldamisel ei oma märkus tähendust.

Kontrollaktis ja maksuotsuses on tuvastatud, et kulutus on seotud kaebaja ettevõtlusega, äriühing

ei ole kaupa ise valmistanud ega tasuta saanud. Tehingu majanduslik sisu on arusaadav ja

tuvastatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadest lähtuvalt ei kuulu MTA poolt juurde

määratud käibemaksusumma tulumaksuga maksustamisele. MTA arutelu mootorite „tegeliku

hinna“ üle on asjatu ja MTA-l ei ole tegelikult mootorite hinna osas pretensioone. Tulumaksu

määramise õiguslikuks aluseks on märgitud MKS § 94, kuid maksuotsusest puuduvad nii

hindamise eelduseks olevad asjaolud kui metoodika. MTA võttis lihtsalt aluseks arvel märgitud

käibemaksusumma, nõudis selle tasumist ning maksustas ühe maksusumma teise maksuga. Kuna

kaup oli ettevõtlusega seotud, siis ei saanud käibemaksusummat TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel

maksustada. MTA versiooni kohaselt oleks tegemist olukorraga, kus arve alusel makstud summa

on osaliselt ettevõtlusega seotud ja osaliselt mitte. MTA ei ole MKS § 94 mõttes hindamist läbi

viinud.

3. Maksu- ja Tolliamet palus 26.10.2015 ja 21.01.2016 vastustes jätta kaebus rahuldamata.

MTA jäi maksuotsuses ja kontrollaktis antud seisukohtade juurde ja lisas järgmist.

Maksustamisel tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud on kirjas kontrollaktis, millele

on maksuotsuses viidatud ja mis on kaebajale kätte toimetatud (haldusmenetluse seaduse ehk

HMS § 56 lg 1). Kontrollakt muutub sedasi maksuotsuse lisaks ning kontrollakt ja maksuotsus

ühe tervikuna vastavad maksuotsuse nõuetele.

Käibemaksu määramine on õiguspärane. Kauba eest ettemaksu mittetasumine ei tõenda

automaatselt tehingu mittetoimumist arvel nimetatud isikuga, kuid tähelepanuta ei saa jätta ka

muid asjaolusid. A. Talvari ja B. Paaborti pikaajalise tutvuse põhjal võiks leida, et nad usaldasid

teineteist ettemaksu mittenõudmiseks piisavalt. Samas tahab iga äriühing end tehingute

tegemisel kaitsta ja garanteerida, et tehingu ebaõnnestumisel oleks kahju võimalikult väike.

Arvestades, et poolte vahel puudus kauba ostu-müügileping ning arve ja akt on üldsõnalised, on

suur oht, et probleemide tekkides ei suuda kauba müüja isegi müüki usaldusväärselt tõendada.

Samuti pole võimalik tuvastada, miks ja kuidas lepiti kokku osalises tasumises. Neid asjaolusid

arvestades tekib põhjendatult küsimus, miks müüja oli nõus kaebajale kauba ilma ettemaksuta

üle andma ja seda veel olukorras, kus tasumise osas kirjalikke kokkuleppeid ei sõlmitud. Kaebaja

ja müüja kinnitasid, et said teineteisega ühendust Kuldse Börsi vahendusel, kuid MTA tuvastas,

et Kesklinna OÜ ei ole perioodil 01.04.2014-07.05.2014 Kuldses Börsis ega Soovis

müügikuulutust avaldanud. Ka kaebaja ega müüja pole MTA-le seda kuulutust esitanud. Seega

kaebaja valetas ning reeglina on sellise tegevuse põhjuseks soov midagi varjata. Kontakti

otsimine ajalehekuulutuse kaudu tundub ka ebaloogiline, sest A. Talvar ja B. Paabort olid

pikaajalised tuttavad ja B. Paabort saanuks esmajärjekorras otse A. Talvari poole pöörduda.

Kontrollaktis on selgitatud, et pole tuvastatud, kas arvel nr 509/1 näidatud nimetusega mootorid

üldse eksisteerivad, sest mootorite kirjeldus on ebatäpne. Ka 07.05.2014 aktist ei nähtu

täpsustusi. Arvestades, et kaebajat võib pidada seda valdkonda hästi tundvaks isikuks, on see

seda kummastavam. Tuginedes eelnevale ja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-76-14 leiab vastustaja,

et ainuüksi sellele tuginedes, et ei ole võimalik tuvastada majandustehingu sisu, puudub kaebajal

õigus arvet oma käibemaksuarvestuses kajastada ehk arve ei vasta seaduses kehtestatud nõuetele.

Maksustamise alusena KMS § 29 lg 1 ja § 31 lg 1 märkimine on piisav. Olukorras, kus kaebaja

4(10)

ei nõua, et arvele oleks märgitud kauba nimetus viisil, et seda oleks võimalik hiljem

identifitseerida, ei saa rääkida heausksest ostjast. Kauba täpne nimetus ei selgu ka isikute

ütlustest ega arvelduskonto väljavõtetest. Mootorite üleandmisel ei kontrollitud, kas mootorid

töötavad. Ei ole usutav, et ostja ei ole sellest huvitatud, kui kauba eest makstakse ca 43 000 eurot.

Kaebaja ja müüja esindajate tutvus ei tähenda automaatselt maksupettuse toimepanemist, kuid

kindlasti on see abiks, kui eesmärgiks on riigilt käibemaksu välja petta. MTA ei väitnud, et

kaebaja oli teadlik Kesklinna OÜ majandustegevusest. Praeguses olukorras kinnitab asjaolu, et

müüja ei olnud reaalselt tegutsev äriühing, kahtlust, et arvel nimetatud müüjaga ei ole tegelikult

tehinguid toimunud. Lisaks pole MTA tuvastanud, et Kesklinna OÜ oleks kaebajale väidetavalt

müüdud mootorid kuskilt soetanud.

Tulumaksu määramine on samuti õiguspärane. Haldusmenetlus saab alata ka menetlusosalise

suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega (HMS § 35 lg 1 p 3). Kaebajalt küsiti juba

26.06.2014 ja 15.07.2014 dokumente, mis seonduvad äriühingu poolt tehtavate väljamaksetega.

Seega on täiesti selge, et kontrolli tulumaksu osas alustati juba juunis-juulis 2014. MTA nõustub,

et oleks pidanud kaebajale selgitama tulumaksuga maksustamise võimalust, kuid see ei muuda

asjaolu, et menetlust oli alustatud. Kaebaja ei selgita, millised õigused jäid tal maksumenetluses

sellepärast realiseerimata, et ta ei teadnud algusest peale tulumaksu kontrollimisest. Kaebajal oli

võimalus kõik asjakohased tõendid ja argumendid esitada pärast kontrollakti kättesaamist. MTA

selgitas kontrollaktis, et vaidlusaluse arve alusel tasutud käibemaks ei ole ettevõtlusega seotud

kulu. Ei ole teada, kas isik, kellelt tegelikult mootorid soetati, oli käibemaksukohustuslane. Kuna

mootorid siiski soetati, on ilmne, et neid ei saadud tasuta, mistõttu oli mootorite hind 36 000

eurot vaja müüjale ära maksta. Samas puuduvad tõendid selle kohta, et mootorid maksid

tegelikult 43 200 eurot, mistõttu arvele märgitud käibemaks summas 7200 eurot on ettevõtlusega

mitteseotud väljamakse. Vastustaja ei nõustu, et arvel märgitu pole üldse oluline, kui kauba

olemasolu kahtluse alla ei seata. Kui MTA teaks, mis mootoritega oli tegemist, saaks ehk

tuvastada kauba tegeliku hinna, mis võiks kaasa tuua selle, et kaebajal tulumaksukohustust ei

teki (kui mootorid maksidki 43 200 eurot). MTA viitas maksustamise õiguslikule alusele.

Vastustaja ei nõustu, et hindamist pole läbi viidud. Kaebaja ei selgita, kuidas tema arvates

hindamist tuleks läbi viia. Kauba olemasolu ja hinna osas MTA-l pretensioone ei ole, kuid MTA

leiab, et arve alusel tasutud käibemaks on ettevõtlusega mitteseotud kulu. Enne, kui käibemaksu

on võimalik tulumaksuga maksustada, tuleb selgeks teha, kas tasutud käibemaksusumma on

mingil viisil siiski seotud kaebaja majandustegevusega. MTA üritaski selgeks teha, mis kaubaga

on tegemist, et tuvastada kauba tegelik hind. Kaebaja ei suutnud maksumenetluse käigus esitada

dokumente, mille alusel on võimalik tuvastada, mis mootorid kaebaja ostis. Samuti ei suutnud

MTA tuvastada, mis kaubaga on tegemist. Seega ei ole võimalik väita, et kogu summa eest osteti

mootoreid. Samuti ei tuvastatud muid tõendeid, mis kinnitaksid, et summat 7200 eurot kasutati

kaebaja ettevõtluse tarbeks. Mingit laiaulatuslikumat hindamist ei olegi võimalik praegusel juhul

läbi viia.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlust ei ole selle üle, et Netrella OÜ soetas Kesklinna OÜ 07.05.2014 arvel nr 509/1 (tl

63) näidatud kardimootorid, kuna samad mootorid müüs äriühing edasi Läti Vabariiki (tl 154-

158). Vaidlus käib selle üle, kas Netrella OÜ soetas mootorid arvel näidatud isikult või

tundmatult kolmandalt isikult. Sellest oleneb, kas kaebajal oli õigus Kesklinna OÜ 07.05.2014

arve alusel 2014. a mais 7200 eurot sisendkäibemaksu maha arvata ning kas talle selle arve alusel

makstud käibemaksusummalt tulumaksu määramine oli õiguspärane.

5. Kohus leiab, et kaebaja väited ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Kaebuse väited

kattuvad suuresti kaebaja eriarvamuse väidetega ning maksuotsuses on maksuhaldur neile juba

vastanud, seetõttu tugineb kohus kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-

5(10)

ga 2 ka maksuotsuse (ning selle osaks oleva kontrollakti) põhjendustele neid kõiki üle

kordamata.

6. Kaebaja leiab, et maksuotsus on motiveerimata, sest põhjendused sisalduvad ainult

kontrollaktis.

MKS § 95 lg 2 sätestab, et maksuotsus on MKS §-s 46 sätestatud nõuetele vastav haldusakt.

Maksuotsusest peab selguma, kuidas tasumisele kuuluv maksusumma või tagastusnõude suurus

on määratud. Maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine

maksusumma või tagastusnõude suuruse määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. MKS §

46 lg 2 kohaselt peavad haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad

haldusaktid olema kirjalikud ning põhjendatud ja MKS § 46 lg 3 näeb ette loetelu andmetest,

mis peavad maksuotsuses sisalduma. HMS § 56 lg 1 järgi võib haldusakti põhjendus olla esitatud

ka muus menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

MKS §-st 46 ja 95 lg-st 2 ei tulene, et kõik maksu määramise põhjendused peaksid sisalduma

maksuotsusena pealkirjastatud haldusaktis ja et HMS § 56 lg 1 poleks maksuotsuse puhul

kohaldatav. Maksuhaldur märkis maksuotsuse (tl 7-10) p-s 1 kooskõlas HMS § 56 lg-ga 1, et

kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad asjaolud on kajastatud

25.05.2015 kontrollaktis nr 12.2-3/025102-15 (tl 11-14), mis on maksuotsuse lahutamatu osa

ning mis on kaebajale kätte toimetatud 26.05.2015. Seega on kõik kontrollakti põhjendused ka

maksuotsuse põhjendused. Kontrollaktis on põhjendatud kaebajale maksude määramist koos

viidetega tõenditele. Kohus nõustub vastustajaga, et kontrollakti ja maksuotsuse põhjendused

moodustavad terviku ning tervikuna on maksuotsusele esitatavad põhjendamise minimaalsed

nõuded täidetud. MTA 03.09.2015 maksuotsuses sisalduvad siiski ka maksude määramise

põhimotiivid ja maksuhalduri lõppjäreldused ning maksuotsus on arusaadav ja jälgitav.

7. Kaebaja arvates ei ole maksuhaldur piisavalt põhjendanud tehingute mittetoimumist arvel

näidatud poolte vahel, samuti kaebaja teadmist, et arvel näidatud isik ei olnud kauba tegelik

müüja.

MTA tugines kaebaja 2014. a mai käibemaksuarvestuse korrigeerimisel KMS § 29 lg-le 1 ja §

31 lg-le 1. KMS § 29 lg 1 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv

käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 ning lg 6 p-des 5 ja 6 nimetatud

tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe

tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis

toimuva ettevõtluse, v.a maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava

kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 31 lg 1 sätestab, et teiselt

maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks

maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Muu hulgas tuleb arvele märkida

maksukohustuslase nimi (KMS § 37 lg 7 p 2). Riigikohus on näiteks 24.01.2011 otsuses nr 3-3-

1-73-10 selgitanud, et kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja

tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, kuna sellisel juhul

tuleb tegelikuks müüjaks pidada tundmatut kolmandat isikut. Eeldada ei saa, et see tundmatu

kolmas isik on käibemaksukohustuslane (p 10). Riigikohus selgitas 19.05.2009 otsuses nr 3-3-

1-32-09, et juhtudel, kus vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt

olemas ja teenust on osutatud, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud

käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus (p 10).

Maksuhaldur põhjendas tõenditele tuginedes, et kaebajale ei müünud 07.05.2014 arvel nr 509/1

näidatud kardimootoreid mitte Kesklinna OÜ, vaid tundmatu kolmas isik (kontrollakti p 1.1.2.2).

Nimelt leidis MTA, et: 1) tehinguni jõudmine Kesklinna OÜ-ga on tõendamata, sh pooled on

selle kohta andnud valeinformatsiooni; 2) pole tõendatud, et Kesklinna OÜ oleks kardimootorid

Hollandist soetanud; 3) Kesklinna OÜ endine juhatuse liige B. Paabort ei ole kaupa Hollandist

6(10)

Eestisse toonud; 4) tehingu kohta vormistatud arve ja üleandmise-vastuvõtmise akt on

üldsõnalised ning muu täiendav dokumentatsioon puudub, mistõttu on MTA arvamusel, et arve

ja üleandmise-vastuvõtmise akt vormistati vaid tehingu toimumisest mulje jätmiseks; 5) äris pole

tavapärane tehing, mille puhul väärtuslik kaup antakse üle enne selle eest tasumist, s.o isikute

tehingulises käitumises puudub loogilisus; 6) isikud ei kontrollinud, kas kardimootorid töötasid,

mis on sellises väärtuses kauba edasimüügiks soetamise puhul eluliselt mitteusutav; 7) Kesklinna

OÜ-l puudusid tehingu finantseerimiseks rahalised vahendid ning äriühingu arvelduskontodelt

ei nähtu ühtegi kulu seoses mootorite soetamise tehinguga, samuti puudusid B. Paabortil

mootorite soetuseks piisavad isiklikud vahendid; 8) Kesklinna OÜ-l puudub tavapärasele

ettevõttele omane majandustegevus; 9) Kesklinna OÜ oli reaalset majandustegevust mitteomav

ettevõte, mida kasutati maksueelise saamiseks.

Maksuhaldur põhjendas ka seda, et kaebaja oli pahauskne ostja, s.o ta teadis, et Kesklinna OÜ

ei ole tegelik müüja (kontrollakti p 1.1.2.3). MTA seisukoht põhines järgneval: 1) kaebaja

juhatuse liige A. Talvar ja Kesklinna OÜ tehinguaegne juhatuse liige B. Paabort tunnevad

teineteist pikka aega, kuid A. Talvar andis selles osas MTA eksitamiseks tahtlikult

valeinformatsiooni; 2) A. Talvar ja B. Paabort on hobi tõttu olnud tihedates tööalastes ja isiklikes

suhetes ning nende seos võimaldas koostada tegelikkusele mittevastavaid dokumente; 3)

Kesklinna OÜ nimel on väljastatud vaid arve ning see toimus kaebaja teadmisel; 4) tehingu kohta

vormistatud dokumendid on võimalikult üldsõnalised, sest oli teada, et dokumentide alusel ei

teki pooltele tegelikke õigusi ja kohustusi; 5) kaebaja on maksuhaldurile menetluse käigus

andnud eksitavat informatsiooni tehinguni jõudmise ja A. Talvari ning B. Paaborti tutvuse kohta

ja selle eesmärgiks saab olla vaid MTA veenmine tehingu toimumises olukorras, kus seda

tegelikkuses ei toimunud.

Kohus leiab, et eeltooduga on maksuhaldur piisavalt põhjendanud nii tehingute mittetoimumist

arvel näidatud poolte vahel kui ka kaebaja pahausksust.

8. Kaebaja heidab ette, et käibemaksu määramisel ei tuginetud MKS §-dele 83 ega 84.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled

on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut,

mida nad tegelikult teha tahavad. MKS § 83 lg 4 sätestab, et näilikku tehingut ei võeta

maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse

maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. MKS § 84 näeb ette, et kui tehingu või

toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse

maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu

tegelikule majanduslikule sisule. Riigikohus käsitles 11.01.2012 otsuse nr 3-3-1-46-11 p-des 16-

22 tehingu näilikkuse teemat seonduvalt sisendkäibemaksu mahaarvamisega. Riigikohus leidis,

et ringkonnakohus oli selles asjas maksuhaldurile ekslikult ette heitnud maksueelise tuvastamata

jätmist olukorras, kus maksusumma määramisel MKS § 83 lg-t 4 ei kohaldatud ega tulnudki

kohaldada (p 17). Maksueelis on vaja tuvastada, kui näilik tehing tehakse teise tehingu

varjamiseks. Kui tehingut pole üldse toimunud, siis jääb see sõltumata maksueelisest arvesse

võtmata (p 19). Näiliku tehingu korral tekib väidetava müüja maksukohustus KMS § 38 lg 1

teisest lausest, sest müüja on väljastanud arve, millele on märgitud käibemaks KMS nõudeid

eirates. Näiliku tehingu puhul on lepingupooltel jätkuvalt õigus tagastada tehingu alusel saadu,

samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas

riigi vastu tagastusnõue. Eeltoodust tulenevalt ei ole ostjal näiliku tehingu alusel müüjal tasutud

käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust (p 21). Tallinna Ringkonnakohtu

04.04.2013 otsuses asjas nr 3-12-337, kus käsitleti teenuse osutamise tehingu näilikkust,

selgitati, et üksnes MKS § 83 lg 4 alusel saabki näiliku tehingu maksuarvestusest kõrvale jätta

(olenemata sellest, kas tegemist on mõne teise tehingu varjamisega või tehingu olemasolu

7(10)

teesklemisega), kuid olukorras, kus ei esinenud vaidlusaluste tehingute maksuõigusliku

ümberkvalifitseerimise vajadust, vaid väidetavad tehingud jäeti maksuarvestusest tervikuna

välja, puudus maksuhalduril siiski kohustus maksuotsuses MKS §-dega 83 ja 84 seonduvaid

aspekte põhjalikumalt analüüsida (p 10).

Kontrollakti põhjendustest, mida kohus käsitles kokkuvõtlikult eespool, nähtub, et kaebaja ja

Kesklinna OÜ vaheline tehing oli MTA hinnangul näilik. Kuna arvel näidatud poolte vahel

tehingut tegelikult ei toimunud, jäeti tehing maksuarvestusest välja ja kaebajal ei olnud õigust

olematu tehingu alusel sisendkäibemaksu maha arvata. MTA ei tuginenud maksuotsuses sellele,

et pooled üritasid varjata tegelikku tehingut ega kohaldanud maksustamisel varjatud tehingu

kohta käivaid sätteid. Seega ei olnud maksuotsuses vaja ka MKS §-de 83 ja 84 kohaldamisega

seonduvaid aspekte põhjalikumalt analüüsida.

9. Kaebaja märkis, et MTA heidab tehingupooltele ette ebaloogilist käitumist, kuid

kontrollaktist ei selgu, milline oleks olnud loogiline käitumine. Asjaolu, et kaup anti üle enne

ettemaksu saamist, ei tõenda tehingu mittetoimumist.

Kontrollakti p 1.1.2.2 alapunkti 5 kohaselt peab MTA tavapäratuks ja ebaloogiliseks seda, et

müüja Kesklinna OÜ andis väärtusliku kauba kaebajale üle enne kaebaja poolt kauba eest

tasumist, eriti veel olukorras, kus müüja pidi kauba soetamiseks vajalikud vahendid leidma

muudelt isikutelt, kuna müüja arvelduskontodelt nähtuvate andmete järgi tal endal selleks raha

puudus. Asjaolu, et Kesklinna OÜ-l puudusid soetuseks vahendid, on omakorda koos viidetega

tõenditele põhjendatud kontrollakti p 1.1.2.2 alapunktis 7. Maksuotsuses selgitas MTA vastuseks

eriarvamusele, et müüja jaoks oli ebamõistlik risk anda sellises vääringus kaup üle enne, kui ta

selle eest ettemaksu sai, võttes arvesse, et äriühingute sõnul oli see poolte vahel ühekordne

tehing. Lisaks ei proovinud kumbki pool veenduda kardimootorite kvaliteedis (maksuotsuse p

3.2 alapunkt a). Seega oleks MTA hinnangul loogiline tehinguline käitumine olnud selline, et

kaebaja oleks enne kauba saamist vähemalt osaliselt selle eest maksnud ning samuti oleks

kumbki pooltest hinnalise kauba puhul pidanud kardimootorid prooviks tööle panema. Et

kumbagi ei tehtud, oli poolte tehinguline käitumine riskantne, ebaloogiline ja tavapäratu

olenemata sellest, et A. Talvar ja B. Paabort olid pikaajalised tuttavad, kelle puhul võib eeldada

vastastikust usaldust. Kohus nõustub kaebajaga, et eelnimetatud ebaloogilisus poolte käitumises

ei tõenda veel eraldiseisvalt tehingu mittetoimumist, kuid koosmõjus teiste asjaoludega, millele

MTA on põhjendatult tuginenud, saab järeldada, et tehingut arvel näidatud poolte vahel

tegelikult ei toimunud.

10. Kaebaja ei nõustu MTA väitega, et A. Talvar püüdis jätta muljet, nagu ta ei tunneks B.

Paabortit. Kaebaja arvates on MTA ka B. Paaborti 28.08.2014 seletust valesti tõlgendanud.

Maksuotsuse versioonid on poolte tutvuse osas vasturääkivad ja B. Paaborti tegutsemine A.

Talvari juhiste järgi pole tõendatud. MTA on kaebaja 29.07.2014 ütlustes üle tähtsustanud fakti,

et kaebaja mäletamist mööda leidis ta müügikuulutuse Kuldsest Börsist. Kui kauba olemasolu

üle vaidlust ei ole, ei oma tähtsust see, kuidas pooled üksteist leidsid.

MTA tuvastas, et A. Talvar ja B. Paabort tunnevad teineteist pikka aega. Nt kaebaja kodulehel

www.talvar-racing.com oli B. Paabort meeskonna mehaanikuna märgitud juba 2009. a (vt

veebilehe http://web.archive.org kaudu kättesaadavat kaebaja kodulehte 2009. a seisuga) ning

2014. a septembris kaebaja kodulehelt tehtud ekraanitõmmise järgi oli ta meeskonna mehaanik

ka 2013. a (tl 153). Need asjaolud omavad 2014. a mai käibemaksuarvestuse kontrollimisel

tähtsust, sest kinnitavad, et B. Paabort oli pikka aega enne väidetava tehingu tegemist kaebaja

meeskonna liige ja seega A. Talvari tuttav. Väide, et 2014. a ekraanitõmmise autentsus pole

kontrollitav, on tähtsusetu. Kaebaja ei vaidle vastu, et B. Paabort oli 2013. a tema meeskonnas

mehaanik ega väida, et 2014. a ekraanitõmmiselt kajastuvad andmed oleks ebaõiged. MTA

selgitas maksuotsuse p 3.2 alapunktis c veel, et info B. Paaborti kohta kustutati Talvar Racingu

kodulehelt ära pärast maksumenetluse algust, mis viitab soovile nende omavahelist tutvust

8(10)

varjata. MTA küsis kaebaja juhatuse liikmelt A. Talvarilt vaidlusaluse tehingu kohta seletusi

29.07.2014 (protokoll tl 85-87). Muuhulgas küsis MTA, kellega A. Talvar Kesklinna OÜ-st

suhtles, kuidas ta tema esindusõigust kontrollis, mitu korda ning kus ja millal kohtus (küsimused

6-9). A. Talvar vastas, et suhtles B. Paabortiga, kelle esindusõiguse vaatas järele Krediidiinfost

ning kellega kohtus kaks korda – kokkulepet sõlmides ja kauba vastuvõtmisel. Kohus peab MTA

väidet, et A. Talvar püüdis 29.07.2014 seletusi andes jätta muljet, nagu ta ei tunneks B. Paabortit,

õigustatuks. 8. küsimus „mitu korda te olete kohtunud antud isikuga [B. Paabortiga]?“ ei käi

ainult konkreetse tehingu, vaid isikute suhtluse kohta üleüldse. Kuigi MTA ei küsinud otseselt,

kas A. Talvar tunneb B. Paabortit ka väljaspool vaidlusalust tehingut, on ilmne, et A. Talvar

jättis MTA-le teadlikult mainimata, et tunneb B. Paabortit pikka aega. Kui A. Talvar oleks 8.

küsimusele ausalt ja ammendavalt vastanud, selgunuks, et ta on B. Paaborti kui

meeskonnaliikmega kohtunud rohkem kui kaks korda. Ka 7. küsimus B. Paaborti esindusõiguse

kontrollimise kohta võimaldanuks A. Talvaril mainida, et kuna B. Paabort oli tema pikaaegne

tuttav, siis ta teadis, et viimane oli Kesklinna OÜ seaduslik esindaja. B. Paaborti 28.08.2014

antud seletuse kohaselt tunnistab ta tööalast tutvust A. Talvariga, väites, et tunneb teda 5 aastat

või paar aastat ning et usaldab teda (protokoll tl 109-110, 1. ja 17. küsimuse vastus). MTA väited

isikute tutvuse kohta ei ole vastuolulised, sest kontrollaktis leitigi, et A. Talvar püüdis

29.07.2014 seletuste andmisel jätta muljet, et ei tunne B. Paabortit, samas kui B. Paabort

tunnistas 28.08.2014 seletustes pikemaajalist tutvust ja usaldust.

A. Talvar selgitas 29.07.2014, et leidis Kesklinna OÜ kuulutuse kardimootorite kohta Kuldsest

Börsist ning arvatavasti aprillis (tl 85, 3. küsimuse vastus). B. Paaborti 28.08.2014 seletuse

kohaselt oli Kesklinna OÜ kuulutus üleval Soovis ja Kuldses Börsis, kuulutus pandi interneti

kaudu üles kuskil aprillis (tl 109p, 4. küsimuse vastus). MTA tuvastas, et perioodil 01.04.2014-

07.05.2014 ei ole Kesklinna OÜ ega B. Paabort Soovis ega Kuldses Börsis kuulutusi avaldanud

ega ühegi kuulutuse eest tasunud (kontrollakti p 1.1.2.2 alapunkt 1, tõendid tl 132-136). Seega

on põhjendatud maksuhalduri järeldus, et pooled andsid tehinguni jõudmise kohta

valeinformatsiooni. Olgugi, et A. Talvari 29.07.2014 vastusest 3. küsimusele nähtub, et ta ei

mäleta kuulutuse leidmise asjaolusid täpselt, on nad B. Paabortiga ikkagi sarnaselt väitnud, et

kuulutus oli muu hulgas Kuldses Börsis üleval aprillis, kuid tegelikult see nii olla ei saanud.

Kaebaja ei ole ka ise esitanud tõendeid ega viidanud selliste tõendite olemasolule, mis

kinnitaksid, et väidetud kuulutus oli olemas.

Kaebaja ja müüja käitumist ning juhatuse liikmete antud seletusi arvestades on põhjendatud

kahtlus, et kaebaja on MTA-d eksitanud ning A. Talvar on tutvust B. Paabortiga üritanud varjata

selleks, et maksuhaldur ei saaks teada nendevahelisest seosest, mis võimaldas Kesklinna OÜ

07.05.2014 arve vormistada ilma poolte vahel tegeliku tehingu toimumiseta. Ka eksitav

informatsioon tehinguni jõudmise kohta kinnitab, et pooled üritavad tegelikke asjaolusid varjata.

Fakt, et pooled kinnitavad tehingu toimumist, ei ole piisav maksuhalduri järelduste

ümberlükkamiseks. Samas tuleb veelkord rõhutada, et poolte vaheline seotus ja tehinguni

jõudmise kohta valeinformatsiooni andmine ei ole ainukesed argumendid, miks MTA leidis, et

Kesklinna OÜ polnud tegelik müüja ja kaebaja seda teadis. Koosmõjus teiste asjaoludega

muudavad need argumendid aga enam usutavaks, et kaebaja ja Kesklinna OÜ vahel tehingut

tegelikult ei toimunud.

11. Kaebaja arvates puuduvad tõendid, et ta teadis Kesklinna OÜ reaalse majandustegevuse

puudumisest.

Põhjendused, mis kinnitavad kaebaja teadlikkust sellest, et Kesklinna OÜ polnud tegelik müüja,

on koos viidetega tõenditele esitatud kontrollakti p-s 1.1.2.3. Kohus nõustub vastustajaga, et

MTA polegi väitnud, et kaebaja teadis Kesklinna OÜ reaalse majandustegevuse puudumisest.

Kuna aga MTA tuvastas, et Kesklinna OÜ-l reaalne majandustegevus puudus ja et nimetatud

äriühing pole kaebajale väidetavalt müüdud mootoreid ise ei Hollandist ega kuskilt mujalt

9(10)

soetanud, siis toetab see maksuhalduri järeldust, et Kesklinna OÜ ei olnud tegelik müüja, sest ta

ei saanudki kaebajale kardimootoreid müüa.

12. Kaebaja leidis, et asjaolu, kui detailselt kauba nimetus arvele märgiti, ei oma mingit

tähendust. Arvelt on tuvastatav, et tegemist oli hobikart Honda mootoritega, ning see

informatsioon on piisav.

Kontrollaktis on selgitatud, mis tähtsus on sellel, et tehingu kohta vormistatud dokumendid on

üldsõnalised (p-de 1.1.2.2 ja 1.1.2.3 alapunktid 4). Nimelt muudab dokumentide üldsõnalisus

tehingu mittetoimumise arvel näidatud isikute vahel ning isikute koostöö dokumentide

vormistamisel usutavamaks.

13. Kaebaja heidab ette, et sai 2014. a juuni ja juuli tulumaksukontrollist teada alles 25.05.2015

kontrollaktist.

Maksuhaldur on kaebaja samasisulisele eriarvamuse väitele maksuotsuse p 3.2 alapunktis g

põhjalikult vastanud. Kohus nõustub maksuhalduriga, et kaebajal oli enne maksuotsuse andmist

võimalus esitada arvamus ja vastuväited ka tulumaksu kohta. Kohus ei saa nõustuda ainult

väitega, et isiku teavitamine menetlusest on pigem formaalne toiming, sest menetlusest

teavitamine on üks olulisi hea halduse tunnuseid. Praegustel asjaoludel, kus kaebajat oli juba

käibemaksukontrollist teavitatud ja tulumaksu kontrolli menetlus oli sellega tihedalt seotud, ei

pea kohus tulumaksukontrollist hilist teatamist siiski rikkumiseks, mis tooks kaasa maksuotsuse

tühistamise tulumaksu osas (HMS § 58). Maksuhaldur viitas õigesti asjaolule, et kaebaja ei

selgita, mida ta oleks tulumaksukontrollist varem teada saades teisiti teinud ja kuidas see

tulemust sisuliselt mõjutas.

14. Kaebaja arvates oli tulumaksu määramine õigusvastane ning maksuhaldur jättis hindamise

nõuetekohaselt läbi viimata ja põhjendamata.

Tulumaksu määramisel tugines maksuhaldur TuMS § 51 lg 2 p-le 3 ja MKS §-le 94. TuMS § 51

lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja

arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48–50. TuMS § 51 lg

2 p 3 sätestab, et ettevõtlusega mitteseotud kulu lg 1 tähenduses on väljamaksed, mille kohta

maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav

algdokument. RPS § 7 lg 1 p 5 kohaselt peavad raamatupidamise algdokumendil olema tehingu

osapoolte nimed. MKS § 94 reguleerib maksustamist hindamise teel.

Riigikohus selgitas näiteks 13.02.2014 otsuse nr 3-3-1-83-13 p-s 19, et TuMS § 51 lg 2 p 3 on

väljakujunenud kohtupraktikas peetud kohaldatavaks muu hulgas juhtudel, kus arvel kajastatud

tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku

müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma. Olukorras, kus algdokument ei vasta

nõuetele, puudub vajadus tuvastada, kas kulutus on ettevõtlusega seotud või mitte. Riigikohus

viitas 12.12.2013 otsuses nr 3-3-1-54-13 oma varasemale praktikale, mille kohaselt olukorras,

kus kaup on maksukohustuslasel olemas, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole kaupa saadud

arvetel märgitud äriühingutelt ning maksukohustuslane pidi seda teadma, võib maksuhalduril

lasuda kohustus määrata maksusumma MKS § 94 sätestatud korras hindamise teel. Riigikohus

viitas, et on MKS § 94 lg-ga 1 seonduvalt selgitanud, et maksuhaldur peab kaaluma, kas

hindamine on võimalik ja vajalik. Kui hindamine on võimalik ja vajalik, on maksuhaldur

kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud

hindamise teel (p 22). Viidatud asjas pidas Riigikohus hindamist võimalikuks põhjusel, et kauba

hind oli võimalik kindlaks määrata maksuhalduri kogutud võrdlusandmete alusel (p 25).

Kohus leiab, et ka tulumaks on kaebajale õigesti määratud. MTA põhjendas tulumaksu

määramist kontrollakti p-s 2 ning vastas kaebaja väidetele maksuotsuse p 3.2 alapunktides g ja

h. MTA tuvastas juba käibemaksu puudutavas osas, et kaebaja ja Kesklinna OÜ vahelise tehingu

kohta esitatud arve ei vasta nõuetele, sest arvel näidatud poolte vahel tegelikult tehingut ei

10(10)

toimunud ja kaebaja oli teadlik, et Kesklinna OÜ polnud tegelik müüja. Samas on kaebaja selle

arve alusel tasunud Kesklinna OÜ-le pangaülekannetega (maksekorraldused tl 92-95)

09.06.2014, 16.06.2014, 19.06.2014 ja 01.07.2014 kokku 43 200 eurot (kohati on maksuotsuses

ja kontrollaktis ekslikult märgitud 46 200 eurot). Kuna väljamaksete aluseks olev algdokument

ei vastanud nõuetele, oli tulumaksu määramise aluseks TuMS § 51 lg 2 p 3.

Riigikohtu seisukohtade kohaselt oleks kogu väljamakse tulumaksuga maksustamine

põhjendamatu olukorras, kus kaup oli olemas ning ostja ei olnud seda ise valmistanud ega tasuta

saanud, s.o arvestada tuli ka kauba eest tegelikult makstud tasu. Maksuhaldur leidiski, et

hindamine on vajalik, sest mootoreid puudutavad dokumendid (arve ja 07.05.2014 „üleandmis

ja vastuvõtmis akt. nr 12“, tl 89) olid nende tegeliku hinna tuvastamiseks ebapiisavad. Hindamise

käigus jõudis MTA järeldusele, et tal ei ole võimalik tuvastada kauba tegeliku maksumuse ja

selle eest tehtud väljamakse vahet. Siinkohal tuleb eristada tehingu hinda ja kauba hinda – kauba

hind oli arve kohaselt 36 000 eurot, kuid tehingu hind koos käibemaksuga 43 200 eurot.

Maksuhaldur arvestas lõppkokkuvõttes mootorite eest tegelikult makstud hinnana arvel näidatud

36 000 eurot, kuid ei nõustunud sellega, et käibemaksu 7200 eurot tasumine oli põhjendatud.

Nimelt kuna maksuhaldur ei saanud eeldada, et tegelik kardimootorite müüja oli

käibemaksukohustuslane, siis puudus ka käibemaksu maksmise aluseks olev nõuetekohane

algdokument ja käibemaksusumma tulumaksuga maksustamise õiguslikuks aluseks oligi TuMS

§ 51 lg 2 p 3. Eelneva tõttu ei maksustanud MTA tulumaksuga kogu väljamakset, vaid ainult

väljamakses sisalduva käibemaksusumma.

MTA rakendas kaebaja suhtes TuMS § 51 lg 2 p-i 3 ja MKS § 94 soodsaimal võimalikul viisil,

kuna arvestas mootorite hinnana arvel näidatud hinda (ilma käibemaksuta). Seetõttu jääb

ebaselgeks, millise hindamise läbiviimist kaebaja veel soovis. Soodsama tulemuse oleks kaebaja

saanud saavutada ainult juhul, kui ta oleks maksumenetluses tõendanud, milliste mootoritega

täpselt oli tegemist ja et nende hind oli tegelikult kallim kui 36 000 eurot. Maksuhaldur ei

küsinud küll A. Talvarilt ega B. Paabortilt seletusi võttes, milliste mootoritega täpselt tegemist

oli (tl 85-87, 109-110), kuid kaebajale sai kontrollaktist (p 2.2) teatavaks, et maksuhalduril

polnud võimalik kauba tegelikku hinda välja selgitada, sest dokumentidele märgitud kauba

nimetus polnud piisavalt detailne. Kontrollaktist nähtus ka, kuidas maksuhaldur plaanib sellest

tulenevalt tulumaksu määrata. Seega kaebajal oli kontrollakti saamise järel võimalus esitada

maksuhaldurile kardimootorite kohta detailsemaid seletusi või tõendeid, kuid ta ei teinud seda.

Maksuhaldur märkis 21.01.2016 seisukohas põhjendatult, et kui mootorite tegelik hind oleks

olnud näiteks 40 000 eurot, olnuks maksustatavaks summaks ainult 3200 eurot (43 200-40 000).

15. Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, lasus kaebajal kohtumenetluses kohustus

tõendada, et maksusumma määrati valesti (MKS § 150 lg 1, Riigikohtu 25.03.2009 otsus nr 3-

3-1-3-09, p 20). Kaebaja ei esitanud uusi tõendeid ja kaebuse väited maksuotsuse tühistamiseks

alust ei anna. Seega jääb kaebus rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse

kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise

taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit