3-15-2996/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits ja Tanel Saar Määruse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2016, Tartu Haldusasja number 3-15-2996 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 31. augusti 2015. a otsuse nr 2-6/23266-3 tühistamise ning vangiregistri kande parandamise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Romeo Kalda määruskaebus Menetlusosalised Kaebaja Romeo Kalda Esindaja v-adv Janek Valdma Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta Romeo Kalda määruskaebus rahuldamata. 2. Jätta Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2015. a määruse resolutsioon muutmata, asendades määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Romeo Kalda esitas 17. juulil 2015 Viru Vanglale taotluse parandada kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogus (vangiregister) kanne selle kohta, millal tekib kohtul õigus otsustada R. Kalda tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle, ning kanda eelnimetatud kuupäevana registrisse 28. juuli 2024. 2. Viru Vangla jättis 31. augusti 2015. a otsusega nr 2-6/23266-3 R. Kalda taotluse rahuldamata. 3. R. Kalda esitas 23. septembril 2015 Viru Vangla 31. augusti 2015. a otsuse peale vaide, mille Viru Vangla 29. oktoobri 2015. a vaideotsusega rahuldamata jättis. 4. R. Kalda esitas 30. novembril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla 31. augusti 2015. a otsus nr 2-6/23266-3 ning kohustada vanglat vangiregistri kande parandamise taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebuse kohaselt mõisteti kriminaalasjades nr 1/2-1676/96 (ka 1/2-14/97, Tallinna Linnakohtu 2. jaanuari 1997. a otsus, muudetud ringkonnakohtu 1. aprilli 1997. a otsusega) ja 1/2-797 (Tallinna Linnakohtu 30. detsembri 1997. a otsus, muudetud ringkonnakohtu 23. aprilli 1998. a otsusega) tehtud kohtuotsustega karistuseks eluaegne vabadusekaotus ja karistuse kandmise ajaks loeti 27. aprill 1996. Sellest kuupäevast lähtudes on Viru Vangla

arvestanud tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamise ajaks 27. aprill 2026. Kaebaja väidete kohaselt tuleks arvestada ka seda, et ta viibis vahi all 11. aprillist 1994 kuni 10. jaanuarini 1996 ehk 1 aasta, 8 kuud ja 30 päeva. Karistusseadustiku (KarS) § 77 lg 1 kohaselt võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat. Kriminaalasjades nr 1/2-1676/96 ja 1/2-797 tehtud kohtuotsustes on öeldud, et vahi all viibitud aeg loeti karistusest kantuks. Kaebaja hinnangul tuleks ennetähtaegse vabastamise otsustamise aeg nihutada vahi all oldud aja võrra ettepoole ja määrata selleks 28. juuli 2024. Vastasel korral on R. Kalda ennetähtaegse vabastamise otsustamise ajaks karistusest ära kandnud mitte 30, vaid 31,83 aastat. 5. Tartu Halduskohus 22. detsembri 2015. a määrusega tagastas R. Kalda kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel. Halduskohus märkis, et kaebaja eesmärk halduskohtusse pöördumisel on saavutada see, et vangiregistrisse oleks kuupäevana, millal kohtul tekib õigus otsustada kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamine, kantud 27. aprilli 2026 asemel 28. juuli 2024. Halduskohus viitas Riigikohtu lahendites haldusasjades nr 3-3-4-2-12 ja 3-3-1-52-12 esitatud seisukohtadele, mille kohaselt nii vaidlus selle üle, millal hakkas kinnipeetava karistusaeg kulgema, kui ka selle üle, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse esitamise tähtaega, tuleb lahendada maakohtus. Halduskohus leidis viidatud lahenditele tuginedes, et kaebajal ei ole võimalik saavutada oma eesmärki halduskohtusse pöördumisel ja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Halduskohus märkis, et on küll õige, et kandeid vangiregistrisse teeb vangla, kuid vangla peab seejuures lähtuma maakohtu poolt tehtud kohtuotsusest. Halduskohus leidis, et seni, kuni kaebaja ei ole saavutanud maakohtu otsuse resolutsiooni muutmist, täpsustamist või selgitamist maakohtu poolt, ei ole vanglal võimalik kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsustamise aega vangiregistris parandada. Halduskohus selgitas, et kaebaja ei saa nõuda vanglalt seda, et vangla asuks uurima, kas ja kuidas on liitkaristuste moodustamisel läbi mitme kohtuasja arvesse võetud eelvangistuses viibitud aeg ning vajadusel muudaks selle arvesse võtmiseks maakohtu otsusega kindlaks määratud karistuse kandmise alguskuupäeva. Seejuures on kohtuasjas 1-07-8640 tehtud otsuse põhjal eelvangistus viibitud aeg „kaduma läinud“ mitte viimaste, vaid varasemate otsuste tegemisel. Halduskohus märkis, et vangla on õigesti viidanud sellele, et tema ülesandeks on vangistuse täideviimine ning vanglal tuleb lähtuda viimasest jõustunud kohtuotsusest, millega määrati kaebajale praegu kehtiv liitkaristus. Halduskohus märkis täiendavalt, et isegi kui vanglal oleks võimalik teha vangiregistrisse maakohtu otsusega vastuolus olevat kannet, siis on kaebaja kaebeõigus halduskohtus vaieldav. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2004. a määruse nr 246 „Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ (põhimäärus) § 4 lg-st 2 ei ole registri andmetel õiguslikku tähendust. Kui vangla kaebaja poolt õigeks peetud ajal ei edasta maakohtule materjale kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks, siis on kaebajal õigus pöörduda otse täitmiskohtuniku poole (Riigikohtu 16. septembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-15, p 12). Halduskohus leidis, et seega ei saa praeguses kohtuasjas vaadeldav kanne vangiregister isegi selle ebaõigsuse korral rikkuda kaebaja õigusi. Halduskohus lisas, et kuivõrd maakohus ei tagastanud kohtuasjas 1-15-2843 kaebaja taotlust pädevuse puudumise tõttu, vaid lahendas selle sisuliselt, ning ka halduskohus ei tagasta kaebust pädevuse puudumise tõttu, siis ei edasta halduskohus kohtuasja pädeva kohtu määramiseks Riigikohtule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 2 2

6. R. Kalda esitas 21. jaanuaril 2016 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2015. a määrus tühistada ning võtta kaebus menetlusse. Kaebaja märkis, et maakohtu poolt asja halduskohtule suunamine ning halduskohtu poolt õigusemõistmisest keeldumine rikub kaebaja Põhiseaduse §-s 15 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 13 sätestatud õigusi. Kaebaja hinnangul on ebaõige halduskohtu seisukoht, et maakohus ei tagastanud kaebaja taotlust kohtuasjas nr 1-15-2843 pädevuse puudumise tõttu, vaid lahendas asja sisuliselt. Maakohus asus kaebaja väidete kohaselt lihtsalt seisukohale, et ennetähtaegse vabastamise võimaluse aja arvutamiseks ei ole vaja maakohtute otsuse resolutsioone muuta. Kuivõrd maakohus ja ringkonnakohus on sõnaselgelt asunud seisukohale, et vangiregistrisse kantud tingimisi ennetähtaegse vabanemise kuupäevaga mittenõustumisel on õigus vastavalt vangistusseaduse §-le 11 järgi esitada haldusakti või toimingu peale halduskaebus halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras, siis ei saanudki kohtud asja sisuliselt lahendada. Kaebaja hinnangul oleks see toonud kaasa vastuolulise otsuse, milles kohus lahendab sisuliselt taotluse, mille lahendamiseks kohus samas otsuses selgitab, et tal pädevus puudub. Kaebaja leiab, et Riigikohtu lahendid nr 3-3-4-2-12 ja 3-3-1-52-12 ei ole käesoleva asjaga analoogsed ja kohaldatavad. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, millisest hetkest hakkas kaebaja karistusaeg kulgema. Samuti ei ole ebaselgust kohtuotsuste sõnastuses. Kaebaja kordas, et kohtuasjas 1-15-2843 on kohtud sisuliselt öelnud, et maakohtu otsused on piisavalt selged, et teha nende pealt tähtaja arvutus, millega mittenõustumisel on arvutust võimalik vaidlustada halduskohtus. Kaebaja jaoks jääb arusaamatuks, kuidas on eelvangistus viibitud aeg halduskohtu hinnangul „kaduma läinud“. Kuivõrd kohtuasjas nr 1-15-2843 on otsustes märgitud, et R. Kalda karistusest tuleb lugeda kantuks vahi all viibitud aeg, siis ei ole eelvangistus viibitud aeg kuidagi „kaduma läinud“. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja hinnangul vajalik ka kohtuotsuste resolutsioonide muutmine. Kaebaja väidete kohaselt on ebaõige halduskohtu seisukoht, et vangiregistri andmetel ei ole õiguslikku tähendust ning kaebaja kaebeõigus halduskohtus on vaieldav. Kaebaja leiab, et registri andmetel on otsene mõju kaebaja õigustele. Justiitsministri määruse nr 28 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise kord“ § 5 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 6 lg 1 järgi käivitub otsustusprotsess kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks just nimelt registrisse märgitud kuupäeval. Käesolevas asjas on selge, et kaebaja poolt õigeks peetud ajal vangla ei edasta maakohtule materjale kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks. Kaebaja hinnangul on sellise teadmisega elamine vastuolus efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Lisaks kulub kaebaja poolt õigeks peetud aja saabumisel õigusmenetluse algatamisel eeldatavalt pikem aeg kui vaidlusalune aeg, s.o 1 aasta 8 kuud ja 30 päeva. Halduskohus jättis tähelepanuta ka õigusnormi, millele kaebaja on viidanud ning mis otseselt kohustab vanglat kinnipeetu registris parandust tegema, s.o põhimääruse § 10. Kaebaja leiab, et kaebaja motiveeritud avaldusele arvutuskäigu kohta peab vangla, kas paranduse tegema või omapoolse motiveeritud arvutuskäiguga vastama. Kaebaja märgib, et tema eesmärk halduskohtus on see, et vangla vaataks kaebaja avalduse vangiregistris paranduse tegemiseks uuesti läbi, teeks arvutuse ning parandaks registrikande. Kaebaja hinnangul on halduskohtumenetluses see eesmärk võimalik saavutada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 8. Kuivõrd käesoleva määruskaebemenetluse seisukohast on võtmeküsimuseks, milline kohus on antud asja pädev lahendama ning pädevuse puudumine on kaebuse imperatiivne tagastamise alus (vt HKMS § 121 lg 1 p 1), siis võtab ringkonnakohus seisukoha esmalt halduskohtu 3 3

pädevuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu halduskohtu määrusest üheselt kohtu seisukoht pädevuse küsimuses. Halduskohus on määruse p-s 11 vaid märkinud, et halduskohus ei tagasta kaebust pädevuse puudumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt eeldab ringkonnakohus, et halduskohus leidis end olevat pädev käesolevat asja lahendama. Ringkonnakohus nõustub R. Kalda poolt määruskaebuses märgituga, et erinevalt halduskohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendite asjaoludest on maa- ja ringkonnakohus käesoleva asja kohta kohtuasjas nr 1-15-2843 öelnud, et maakohtu otsused on piisavalt selged, et nende pealt teha motiveeritud tähtaja arvutus. Tallinna Ringkonnakohus on 9. aprilli 2015. a määruse ps 7 selgitanud, et R. Kalda poolt vahi all viibitud aeg on arvestatud kohtuotsuste järgi tema karistusaja hulka ning selles osas puudub kohtul alus võtta uut seisukohta või täpsustada vahi all viibitud aja arvestamist karistusaja hulka. Samas punktis on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidnud, et R. Kalda tingimisi enne tähtaega vabastamise õiguse tekkimise kuupäeva välja arvestamine ja selle kohta kande tegemise määramine ei ole kohtulahendi täitmisel tekkiva ebaselguse või kahtluse kõrvaldamine ning antud küsimus ei kuulu lahendamisele kriminaalmenetluse seadustiku § 431 alusel. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud seisukohaga ja leiab, et vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. 9. Tartu Halduskohus on 25. detsembri 2015. a määrusega kaebuse tagastanud HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Ringkonnakohus nõustub küll halduskohtu seisukohaga, et kaebus kuulub tagastamisele, kuid ei nõustu halduskohtuga kaebuse tagastamise aluse osas. Ringkonnakohtu hinnangul kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna R. Kaldal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Seda eelkõige järgnevatel põhjendustel. 10. HKMS § 44 lg 1 järgi võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. R. Kalda on esitanud halduskohtule kohustamiskaebuse, mille eesmärgiks on kohustada vanglat muutma vangiregistri kannet selle kohta, millal tekib kohtul õigus otsustada tema ennetähtaegselt tingimisi vabastamise üle. Tartu Halduskohus on 25. detsembri 2015. a määruses õigesti välja toonud, et põhimääruse § 4 lg 2 kohaselt ei ole vangiregistri andmetel õiguslikku tähendust. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et vangiregistri kanne selle kohta, millal tekib õigus otsustada R. Kalda ennetähtaegselt tingimisi vabastamise üle, ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Vaidlusalusel vangiregistri kandel puudub õiguslik tähendus selle osas, millal tekib õigus otsustada kaebaja ennetähtaegselt tingimisi vabastamise üle. Isegi kui kanne on ebaõige, tekib eelpool nimetatud õigus KarS § 77 lg 1 kohaselt siis, kui eluaegse vangistusega karistatud isik on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat. Seega on väär kaebaja määruskaebuses väljendatud arusaam, et registri andmetel on otsene mõju sellele, millal tekib kaebaja õigus taotleda ennetähtaegset vabastamist. Õige on küll kaebaja poolt välja toodu, et otsustusprotsess kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks käivitub registrisse märgitud kuupäeva arvestades, kuid samas on halduskohus Riigikohtu hiljutisele seisukohale haldusasjas nr 3-3-1-45-15 viidates õigesti märkinud, et kui vangla kaebaja poolt õigeks peetud ajal ei edasta maakohtule materjale kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks, siis on kaebajal õigus pöörduda otse täitmiskohtuniku poole (p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei jää eeltoodust tulenevalt seeläbi kaebaja õigused kaitseta. 11. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb küll igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, kuid see ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kaebaja sellekohane arusaam on ebaõige. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 6. septembri 2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 4. juuni 2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse 4 4

piiramist (Riigikohtu 12. märtsi 2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28). Ringkonnakohus selgitab, et seaduses on sätestatud kaebuse lubatavuse eeldused ning kaebuse mittelubatavus välistab asja sisulise lahendamise. Ühe kaebuse lubatavuse eeldusena peab isikul olema kaebeõigus ja üheks kaebeõiguse tingimuseks on kaebaja subjektiivse avaliku õiguse riive. Kui kaebaja õiguste riivet ei eksisteeri, siis on seadusandja poolt antud kohtule õigus kaebus tagastada. Kuna käesolevas asjas kaebaja põhiõiguste riive puudub, siis ei ole kaebus läbivaatamine põhjendatud. Kaebeõigust puudutavad asjaolud on selged, mistõttu puudub vajadus kaebeõigust asja sisulisel lahendamisel täiendavalt selgitada. Vastavalt kuulub R. Kalda kaebus tagastamisele. 12. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 22.15.2015. a määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus asendab halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar 5 5