3-14-52898/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52898

Haldusasi

A.B. kaebus tuvastada Tallinna Vangla toimingu –

kaebaja 29.08.2014 pöördumise tõlkimata jätmise ja

tagastamise – õigusvastasus ja tuvastada Tallinna

Vangla toimingu – kaebaja hoidmine kambris nr 35,

kus oli perioodil 28.08.2014 kuni 22.09.2014

ebapiisav kunstlik valgustus sh viimasel nädalal

kunstlik valgustus puudus täielikult – õigusvastasus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja - A.B.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.B. kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. märtsil 2016.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.B. esitas 29.08.2014 Tallinna Vanglale võõrkeelse pöördumise, mis registreeriti Tallinna

Vanglas numbriga 5-18/14/23496-1. Nimetatud võõrkeelses pöördumises kirjutab A.B., et

kambris nr 35 kustus 28.08.2014 kella 16.00 paiku üks kahest laes olnud pirnidest ning valvur

Kardo Pardel ei reageerinud nimetatud probleemile A.B. arvates adekvaatselt. Pöördumises

soovib kaebuse esitaja, et Tallinna Vangla direktor viiks antud asjas K. Pardeli suhtes läbi

distsiplinaarmenetluse ning palub kambri nr 35 valgustuse probleemi kiiret lahendamist. (tl 7,

tõlge tl 14)

2. Tallinna Vangla 22.09.2014 kirjaga nr 5-18/14/23496-2 tagastati A.B. 29.08.2014 esitatud

pöördumine talle tõlkimise korraldamiseks. Vangla selgitas A.B.le, et tema pöördumine ei ole

seotud õiguskaitsemenetluse ega süüteomenetlusega. Vangla märkis, et vangla on võimaldanud

A.B.le ka keeleõpet ning ajavahemikul 01.02-30.11.2012 läbis A.B. riigikeeleõppe taseme A2.

Samuti alustas A.B. 06.05.2013 riigikeeleõpet tasemel B1, kuid katkestas selle oma soovil.

Tallinna Vangla märkis, et kaebuse esitaja on lisaks esitanud Tallinna Vanglale ka pöördumisi

eesti keeles. Eeltoodut arvestades asus vangla seisukohale, et on proportsionaalne nõuda, et

A.B. tasub tõlketeenuse eest ise või rahaliste vahendite puudumisel pöördub abi saamiseks

inspektor-kontaktisiku poole. (tl 5).

3. 25.09.2014 esitas A.B. võõrkeelse vaide, mis registreeriti Tallinna Vanglas numbriga 5-

15/14/26286-1 (tl 58-60 pöördel, tõlge tl 63). Nimetatud vaidega vaidlustas A.B. Tallinna

Vangla toimingut, millega tema 29.08.2014 esitatud võõrkeelne pöördumine tagastati

22.09.2014 kirjaga nr 5-18/14/23496-2 tõlkimise korraldamiseks. Tallinna Vangla 29.10.2014

vaideotsusega nr 5-15/14/26286-2 jäeti A.B. vaie rahuldamata (tl 8-9 pöördel).

4. A.B. esitas 06.11.2014 (täpsustatud 18.12.2014) Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste

nõuetega: 1) tuvastada Tallinna Vangla toimingu – kaebaja 29.08.2014 pöördumise tõlkimata

jätmise ja tagastamise – õigusvastasus. Kaebaja leiab, et sellega rikuti vangla sisekorraeeskirja

§ 491, EIÕK artiklit 14 ja EIÕK protokolli nr 12 artiklit 1 p 1; 2) kohustada Tallinna Vanglat

edaspidi tõlkima kõik kaebaja venekeelsed pöördumised; 3) tuvastada Tallinna Vangla

toimingu – kaebaja hoidmine kambris nr 35, kus oli perioodil 28.08.2014 kuni 22.09.2014

ebapiisav kunstlik valgustus sh viimasel nädalal kunstlik valgustus puudus täielikult –

õigusvastasus. Kaebaja leiab, et selle toiminguga rikuti EIÕK artikli 3 lg 1.

5. Tallinna Halduskohus tagastas oma 02.02.2015 määrusega A.B. kaebuse nõudes kohustada

Tallinna Vanglat edaspidi tõlkima kõik kaebaja venekeelsed pöördumised kaebeõiguse

puudumise tõttu. Kohus vabastas A.B. haldusasjas nr 3-14-52898 halduskohtule kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest ja võttis A.B. kaebuse tuvastada Tallinna Vangla toimingute –

kaebaja 29.08.2014 pöördumise tõlkimata jätmise ja tagastamise ning kaebaja hoidmise

kambris nr 35, kus oli perioodil 28.08.2014 kuni 22.09.2014 ebapiisav kunstlik valgustus sh

viimasel nädalal kunstlik valgustus puudus täielikult – õigusvastasus menetlusse.

21.09.2015

määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras

menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja palub tuvastada Tallinna Vangla toimingute – kaebaja 29.08.2014 pöördumise

tõlkimata jätmise ja tagastamise ning kaebaja hoidmise kambris nr 35, kus oli perioodil

28.08.2014 kuni 22.09.2014 ebapiisav kunstlik valgustus sh viimasel nädalal kunstlik valgustus

puudus täielikult – õigusvastasus. Kaebaja põhjendab oma kaebust järgmiselt.

6.1. Kaebaja selgitab, et 28.08.2014 kustus kella 16:00 paiku kambris 35, kus kaebaja viibis,

üks kahest laes olevast pirnist. Kaebaja teavitas sellest koheselt tol päeval valves olnud valvurit

K. Pardelit ja palus kutsuda elektriku selle probleemi lahendamiseks. Nimetatud isik keeldus

elektriku kutsumisest, lisaks ajendas ta kaebajat distsiplinaarrikkumisele, käskides kaebajal

endal ronida lae alla ja pirn välja keerata. Kaebaja selgitas valvurile, et vangla kodukorra p.

1.12.8 kohaselt on vanglas kinnipeetaval keelatud elektripirnide väljakeeramine.

6.2. Kaebaja märgib, et 29.08.2014 pöördus ta Tallinna Vangla direktori poole vene keeles

koostatud kaebusega ning palus rakendada meetmed nii valvur K. Pardeli suhtes selle eest, et

ta keeldus elektriku väljakutsumisest, kui ka selle eest, et ta oma tegevusega ajendas kaebajat

distsiplinaarrikkumisele ja ka valgusega seotud olukorra enda osas, kuna tol hetkel põles kambri

nr 35 laes üks väga tuhm pirn ning kaebaja ei saanud pimedal päevasel ajal normaalselt

kirjutada ega lugeda. Kaebajal on halb nägemine. Valvuri suhtes ei viidud läbi

distsiplinaaruurimist ning ka valgustusega tekkinud probleemi ei lahendatud. Veelgi enam,

22.09.2014 tagastati kaebajale tema kaebus põhjendusega, et see oli kirjutatud vene keeles ning

seega leiab kaebaja, et rikuti vangla sisekorraeeskirja § 49¹ lg 1.

Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla keeldus kaebaja venekeelse kaebuse Tallinna Vangla valvuri

K. Pardeli tegevusele (tegevusetusele) vastuvõtmisest, rikkudes EIÕK artiklit 14 –

diskrimineerimise keelamine - kuna sel moel toimub diskrimineerimine keeletunnuse pinnal,

samuti rikuti EIÕK protokolli nr 12 artiklit 1 p 1.

6.3. Kaebaja väidab, et ta istus 28.08.2014 kuni 22.09.2014 kambris 35 poolpimedas, viimase

nädala aga üldse täielikus pimeduses, kuna probleeme valgustusega ei lahendatud õigeaegselt

ning valgustus taastati alles 22.09.2014, valgus aga kustus täielikult nädal aega enne seda.

Sellega rikkus Tallinna Vangla oma tegevusega (tegevusetusega) peaaegu terve kuu vältel PS

§ 18 ja EIÕK artikli 3 lg-t 1 – piinamise keelamine - kus on öeldud, et mitte kellegi suhtes ei

või kohaldada piinamist, kedagi ei või kohelda ega karistada ebainimlikult ega väärikust

alandavalt. Kaebaja suhtes aga leidis aset ebainimlik ja väärikust alandav kohtlemine, kuna

tsiviliseeritud demokraatlikus riigis selliseid asju nagu Tallinna Vanglas toimuv, olla ei tohi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

7.1. Tallinna Vangla seisukoht kaebuse esitaja 29.08.2014 esitatud pöördumise tõlkimata

jätmise osas on järgmine:

7.1.1. Vastustaja märgib, et Tallinna Vangla on 29.10.2014 vaideotsuses nr 5-15/14/26286-2

põhjalikult käsitlenud A.B. 29.08.2014 võõrkeelse pöördumise tõlkimiseks tagastamise

õiguspärasust. Tallinna Vangla jääb nimetatud vaideotsuses toodud seisukohtade juurde, palub

kohtul nende seisukohtadega kaebuse lahendamisel arvestada ja ei pea vajalikuks neid

käesolevas vastuses korrata. Täiendavalt soovib vastustaja lisada järgnevat.

Vastustaja viitab Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE)

§ 49¹ lõike 1-3, Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 6 ning §-st 52, keeleseaduse § 12 lg 1

ning märgib, et tulenevalt nimetatud õigusaktidest puudub vanglal kohustus kõikide

kinnipeetavate poolt esitatud võõrkeelsete pöördumiste tõlkimiseks. Samas ei jäta vangla läbi

vaatamata kinnipeetava võõrkeelset pöördumist, mis on esitatud n.ö õiguskaitsemenetluses

(vaidemenetlus, kahju hüvitamise taotluse menetlus, täiendavate julgeolekuabinõude menetlus)

ega süüteomenetluses (distsiplinaarmenetlus). Vangla ei takista kinnipeetava poolt

õiguskaitsesüsteemi kasutamist tema puuduliku riigikeeleoskuse või riigikeelde pöördumise

tõlkimiseks vahendite puudumise tõttu. Riigikeelt piisaval tasemel mittevaldavale

kinnipeetavale jääb õigus kirjutada vaie või kahju hüvitamise taotlus oma emakeeles ning

maksejõuetule kinnipeetavale osutatud tõlketeenuse eest tasub riik tulenevalt VSKE §-s 491

sätestatust.

7.1.2. Vastustaja on seisukohal, et vastustajal puudus õigusaktidest tulenevalt kohustus A.B.

29.08.2014 võõrkeelse pöördumise tõlkimiseks ja sellele vastamiseks. Vastustaja on

seisukohal, et A.B. 29.08.2014 pöördumine tagastati kaebuse esitajale tõlkimiseks

õiguspäraselt. Kaebuse esitaja vaidlusalune pöördumine ei ole käsitletav õiguskaitsemenetluses

esitatava pöördumisena, mistõttu puudus vastustajal ka kohustus pöördumise tõlkimiseks.

Võttes arvesse asjaolu, et kaebuse esitaja on sooritanud eesti keele A2 taseme eksami, alustanud

06.05.2013 õpinguid B1 tasemel, kuid katkestanud need omal soovil, on vastustaja seisukohal,

et kaebuse esitaja keeleoskus on selline, mis võimaldab tal soovi korral ka eesti keeles

pöördumiste esitamist. Keeleseaduse Lisa 1 keeleoskustasemete kirjelduste kohaselt on A2

taseme keeleoskuse kirjeldus järgmine: Mõistab lauseid ja sageli kasutatavaid väljendeid, mis

seostuvad talle oluliste valdkondadega, nagu info enda ja pere kohta, sisseostude tegemine,

kodukoht ja töö. Tuleb toime igapäevastes suhtlusolukordades, mis nõuavad otsest ja lihtsat

infovahetust tuttavatel teemadel. Oskab lihtsate fraaside ja lausete abil kirjeldada oma

perekonda, teisi inimesi ja elutingimusi ning väljendada oma vajadusi.

7.1.3. Vastustaja juhib tähelepanu ka sellele, et kaebuse esitaja on korduvalt esitanud vanglale

ka eestikeelseid pöördumisi, mis näitab, et tegelikult on kaebuse esitaja keeleoskus piisavalt

heal tasemel selleks, et vanglale eesti keeles pöördumisi esitada (tl 65-69).

Ka kaebuse esitaja isikuarve väljavõttest (tl 70 ja selle pöördel) nähtub, et näiteks ajaperioodil

01.08.2014-31.12.2014 on kaebuse esitaja isikuarvele kokku kantud 175 eurot, millest vabaks

kasutamiseks laekus 52,5 eurot. Vastustaja on seisukohal, et oma väljaminekute planeerimise

korral on nimetatud summast võimalik tasuda oma pöördumiste tõlke eest.

7.1.4. Vastustaja märgib, et õiguskantsler on oma seisukohtades analüüsinud vanglates

võõrkeelsete dokumentide tõlkimise temaatikat ja nentinud, et Eesti Vabariigi riigikeel on eesti

keel ja vangla ei ole kohustatud tingimusteta ja tasuta tagama kinni peetavale isikule kirjaliku

tõlke teenust (soovitus nr 7-4/080940/0903300, 16.05.2012 seisukoht nr 7-4/120704/1202392).

Samuti on vanglas esitatud võõrkeelsete pöördumiste temaatikat käsitletud Tartu Halduskohtu

kohtumäärustes 3-11-175 ja 3-11-2538. Nimetatud asjades on kohus asunud seisukohale, et

kehtivatest seadustest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et riigiasutused, sh

Justiitsministeerium, menetleksid võõrkeelseid pöördumisi ja vastaksid neile sisuliselt.

7.2. Tallinna Vangla seisukoht kambri nr 35 valgustuse osas ajaperioodil 28.08.2014-

22.09.2014 on järgmine:

7.2.1. Vastustaja viitab VangS § 45 ja Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 nr 38 määruse nr 38

„Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ punktile 5 ja märgib, et ühegi vangistusalase

ega muu õigusaktiga pole ette nähtud, milline peaks olema valgustihedus kambris.

Kambri nr 35 suurus on 15,2 m2. Selles on üks suur aken, 2 laevalgustit (laelampide

elektripirnide võimsus on 70 W) ning 3 seinavalgustit. Kambri seinavalgustitest 1 paikneb ühe

kambris nr 35 asuva nari alumise voodi juures ning teine seinavalgusti asub kambris asuva

ühekordse voodi kohal. Kolmas seinavalgusti paikneb ukse kohal, tegemist on öölambiga, mis

põleb öisel ajal. Kokku on kambris kohti 5-le isikule. Kambri aken on suur ja valgust läbilaskev,

mis tagab loomuliku valgustuse olemasolu päevasel ajal. Vastustajale teadaolevalt on kaebaja

voodi akna juures, voodi kohal on lisaks ka seinalamp. Kambris nr 35 on sisekliima mõõtmisi

teostatud 27.09.2012, mil kambri valgustiheduseks mõõdeti 156 luksi. Valgustihedust mõõdeti

kambri keskel. Seega on tagatud kambris 35 elutegevuseks vajalik valgustus.

Akna ees on küll trellid, kuid muid tõkkeid ega piirdeid akna ees ei ole, seega ei takista miski

loomuliku valguse sissepääsu kambrisse. Öisel ajal on kambri valgustus tagatud öötulega.

Kella 22:00-st kuni 06:00-ni on vanglas öörahu, mil kinnipeetavad peavad olema oma

magamiskohas. Öörahu aeg on ette nähtud selleks, et tagada kinnipeetavatele piisav 8-tunnine

magamise võimalus ning seetõttu muud tegevused (nt õppimine) öörahu ajal lubatud ei ole.

Lisaks selgitab vastustaja, et vangla kaupluses müüakse näpitslampi võimsusega 60 W hinnaga

17,44 eurot. Seega kui kaebaja leiab, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, siis saab ta

endale kaupluse vahendusel näpitslambi soetada.

7.2.2. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja väited kambris nr 35 kunstliku valgustuse

täieliku puudumise kohta ei vasta tõele.

Vastustaja märgib, et valvur K. Pardel, kellele ka kaebuse esitaja on viidanud oma kaebuses,

on seoses käesoleva kaebusega koostanud 02.03.2015 õiendi (tl 88). K. Pardel märgib selles,

et: „Kuna see oli juba pea pool aastat tagasi siis ma mäletan nii palju, et keegi tuli sealt

kambrist ja ütles ,et üks lamp ei tööta. Läksin vaatasin selle üle ja nägin, et üks kahest laes

olevast lambist ei tööta ühel üks lambipirn. Kuna seal töötasid teised valgustid (teine laelamp

laes ning seinte peal valgused ) siis ma ütlesin, et nad paneks selle järgmisel päeva päevaste

ametnike juures kirja (kirjajagajad või siis päevane vanemvalvur). Välja on kujunenud ka see,

et kui lambipirnid lähevad katki siis kinnipeetavad tulevad ja toovad meile katkise lambipirni

ja meie anname võimalusel vastu uue lambipirni. Võimalik, et ma tõepoolest ütlesin veel lisaks,

et nad tooks mulle selle katkise lambipirni. Pärast seda mõned päevad hiljem samast kambrist

toodi mulle katkine lambipirn ja ma andsin neile uue vastu. Peale seda ma ei mäleta küll, et

oleks rohkem valgustusega mingit probleemi olnud. Ja kui tõesti oleks sellisel ajavahemikul

mingeid probleeme olnud laevalgustiga siis ma arvan, et oleks teised vahetused ka pidanud

midagi märkama või siis oleks kinnipeetavad midagi öelnud neile, et neil on probleeme

valgustusega.“

Vastustaja selgitab, et vanglas teostamist vajavate remonttööde kohta tehakse kanne e-

hoolduspäeviku süsteemi Archibus, mis tagab operatiivse informatsiooni edastamise Riigi

Kinnisvara AS-le. Vastustaja märgib, et 22.09.2014 on Archibus süsteemi tehtud kanne selle

kohta, et 4-2 sektsiooni kamber nr 35 lambil on pirnipesa katki, lööb pirni läbi kogu aeg (tl 75

pöördel). Samas nähtub, et kohe samal päeval, so 22.09.2014 on töö Hooldus Pluss poolt ka

täidetud (tl 79). Rohkem probleeme seoses kambriga nr 35 Archibus süsteemis fikseeritud ei

ole.

Vastustaja märgib, et eeltoodust nähtub, et kambris nr 35 võis küll esineda mingi probleem ühe

laelambi pirnipesaga, kuid nimetatud probleem lahendati koheselt samal päeval pärast selle

fikseerimist. Isegi, kui arvestada, et mõnel päeval kambris nr 35 üks laelampidest ei põlenud,

olid kambris siiski 3 ülejäänud valgustit päevasel ajal ja öövalgusti öisel ajal töökorras ja tagasid

kambris piisava kunstliku valgustuse. Lisaks juhib vastustaja tähelepanu sellele, et mitte ükski

teine kinnipeetav lisaks A.B.le, kes ajavahemikul 28.08.2014 kuni 22.09.2014 viibis kambris

nr 35, ei ole Tallinna Vangla poole pöördunud kirjalikult probleemiga seoses kambri nr 35

valgustusega.

Eeltoodut arvestades on vastustaja seisukohal, et tegelikult kambris nr 35 kunstliku

valgustusega probleeme ei esinenud. Arvestades kinnipeetavate kõrget õigusteadlikkust ei ole

tõenäoline, et kambris üks laelampidest ei põlenud alates 28.08.2014, kuid lisaks A.B.le ükski

teine kambris viibinud kinnipeetavatest sellest vanglat ei teavitanud. Vanglaametnikud

teostavad igapäevast järelevalvet kambris ja juhul, kui järelevalve käigus avastatakse mingi

probleem, oleks vangla selle operatiivselt lahendanud.

Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kambris nr 35 oli ajavahemikul 28.08.2014-

22.09.2014 tagatud nii kunstlik valgustus kui ka loomulik valgustus, mis kindlustas ruumi

piisava valgustuse. Kaebuse esitaja väide kambris nr 35 valitsenud täieliku pimeduse kohta on

ilmselgelt liialdatud, arvestades, et lisaks laelambile, mille pirnipesa remont 22.09.2014

teostati, oli kambris veel 3 valgustit, mis põlesid päevasel ajal ja üks öövalgusti, mis põles

öörahu ajal. Eeltoodust tulenevalt ei ole A.B. kaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda järgmiselt:

8.1. Kohus märgib, et esmalt on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas Tallinna Vangla

tagastas kaebuse esitajale tema 29.08.2014 pöördumise ilma seda tõlkimata õiguspäraselt

või mitte.

8.1.1. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja esitas 29.08.2014 Tallinna

Vanglale võõrkeelse pöördumise, kus ta kirjutab, et kambris nr 35 kustus 28.08.2014 kella

16:00 paiku üks kahest laes olnud pirnist ning valvur K. Pardel ei lahendanud tema arvates

vastavat probleemi kohaselt. Sellest tulenevalt palus kaebaja, et Tallinna Vangla algatataks K.

Pardeli suhtes distsiplinaarmenetluse ja lahendaks kiirelt kambri nr 35 valgustuse probleemi (tl

7 ja pöördel, tõlge tl 14). Samuti puudub vaidlus selles, et vastav kiri tagastati kaebuse esitajale

Tallinna Vangla 22.09.2014 kirjaga nr 5-18/14/23496-2 tõlkimiseks (vt tl 5).

8.1.2. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) Vangla

sisekorraeeskirja § 491 lg 1 sätestab, et vangla saadab justiitsministeeriumile vangla direktori

haldusakti või toimingu peale esitatud võõrkeelsed vaided ja vangla direktorile muu

vanglateenistuja haldusakti või toimingu peale esitatud võõrkeelsed vaided koos lisadega ning

võõrkeelsed kahju hüvitamise taotlused justiitsministeeriumile või vanglale koos lisadega

(edaspidi dokument) enne menetlusse võtmist tõlkijale, kellega on sõlmitud leping. Sama

paragrahvi lg 4 kohaselt kui kinnipeetaval puuduvad vanglasisesel isikuarvel rahalised

vahendid, edastab vangla kinnipeetava võõrkeelse dokumendi tõlkijale ning tõlketeenuse eest

tasub vangla.

8.1.3. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud 29.08.2014 sisuliselt taotluse, milles kaebaja palub

esiteks lahendada kambris nr 35 valgustusega tekkinud probleem (mis tänaseks on lahenduse

leidnud) ja teeb ettepaneku algatada valvuri tegevuse suhtes distsiplinaaruurimine (viimane

saab olla üksnes ettepanek, kuna kaebuse esitajal puudub seadusest tulenev subjektiivne õigus

nõuda vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist). Seega on tegemist taotlusega,

mitte vaidega VSKE § 491 lg 1 mõttes ning vastava taotluse tõlkimiseks vangla kulul puudub

seaduslik alus. Järelikult on vangla kaebuse esitaja 29.08.2014 pöördumise tagastanud

kaebajale õiguspäraselt. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et kaebaja ise peab oma 29.08.2014

pöördumist vaideks vangla tegevusele. Kohus leiab, et lugedes kaebuse esitaja vastavat

pöördumist (vt selle tõlge tl 14), ei saa asuda seisukohale, et tegemist oleks vaidega.

Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga ka selles, et Tallinna Vangla rikkus kaebuse esitaja

võõrkeelse taotluse tagastamisega EIÕK art 14 ja EIÕK protokolli nr 12 art 1 p 1 –

diskrimineerimise keelamine. Kohus leiab, et vaidlusaluse toiminguga ei ole kaebuse esitajat

diskrimineeritud keeletunnuse pinnal.

Diskrimineerimine on isikute põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine, mille tulemusel üks isik

satub halvemasse olukorda kui teine isik samas või samalaadses olukorras. PS § 6 ja § 52

tulenevalt on Eesti riigikeel ning riigiasutuste asjaajamiskeel eesti keel. Keeleseaduse § 12 lg 1

tulenevalt on riigiasutusel õigus nõuda võõrkeelse dokumendi tõlkimist eesti keelde. Seega ei

olnud kaebajalt tõlke nõudmise näol tegemist mitte diskrimineerimisega, vaid seaduses

sätestatud korra järgimisega. Vastav kord kehtib kõikidele võõrkeelsetele dokumentidele mitte

üksnes kaebaja poolt vene keeles esitatud dokumentidele. Järelikult ei ole kaebuse esitajat

põhjendamatult ebavõrdselt koheldud.

8.1.4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui

kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist

või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude

kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda

põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul

kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud võõrkeelse pöördumise

tagastamise otsuses (tl 5) ja vaideotsuses (tl 8-9 pöördel), kui ka nende vastustaja vastuväidete

ja selgitustega (tl 55-56), mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses ja selle täienduses

toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja

seaduslikku alust piirduda kaebuse esimese nõude rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste

ja põhjendustega.

8.2. Teiseks on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas perioodil 28.08.2014-22.09.2014

vastas kambri nr 35, milles kaebaja elas, valgustus nõuetele või mitte.

8.2.1. Vaidlust ei ole selles, et kambris nr 35 läks 28.08.2014 läbi üks lambipirn. Eeltoodu on

kinnitust leidnud nii poolte seisukohtadega kui ka Tallinna Vangla III üksuse valvuri K. Pardeli

seletusega (tl 88) ning remonttööde kohta peetava e-hoolduspäeviku süsteemi Archibus

väljavõttega (tl 75 pöördel ja 79). Vaidlust ei ole, et peale 22.09.2014 rohkem selliseid

probleeme ei ole fikseeritud ja kaebaja ei ole esitanud sarnaseid kaebusi.

8.2.2. Kohus loeb tõendatuks järgmised vastustaja poolt välja toodud andmed: kambri nr 35

suurus on 15,2 m2, selle on üks suur aken, 2 laevalgustit ja 3 seinavalgustit, millest üks on

öövalgusti. Kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja väitele , et kaebuse esitaja voodi paiknes

vaidlusalusel perioodil akna all ning selle kohal seinal asub üks seinavalgustitest. Vaidlust ei

ole ja kohus loeb tõendatuks, et laelampide pirnide võimsus oli 70W. Kaebuse esitaja ei ole

eeltoodud väidetele vastu vaielnud ega neid ümber lükanud.

8.2.3. Poolte vahel on käesolevas kohtumenetluses vaidlus selle üle, kas peale ühe lambipirni

kustumist kambris nr 35 vastas selles olnud valgustus nõuetele.

Kohus märgib seda küsimust lahates esmalt, et vastustaja on õigesti viidanud, et vastavalt

VangS § 45 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud

üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastustaja on ka õigesti välja toonud, et kambrite

valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele

esitatavate nõuetega.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“

p 5 sätestab, et eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab

olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab

nendes piisava loomuliku valgustuse.

Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et kambris nr 35 perioodil nr 28.08.2014-

22.09.2014 olnud valgustus eelpool toodud nõuetele ei vastanud.

Arvestades eelpool tuvastatud faktilisi asjaolusid ning seda, et kambris oli lisaks ühele katki

läinud pirnile veel üks laevalgusti (milles on kaks pirni), samuti töötas katki läinud pirnipesa

kõrval olnud teine pirnipesa ja olemas olid seinavalgustid, siis ei ole vastustaja õigusvastaselt

käitunud ega hoidnud kaebuse esitajat vaidlusalusel perioodil kambris, mille valgustus ei vasta

nõuetele. Kohus möönab, et arvestades laelampide pirnide võimsust (70W), on iga pirni

mittepõlemine teatava mõjuga üldisele valgushulgale, kuid see ei tähenda veel automaatselt

seda, et tegemist oleks õigusvastase olukorraga. Nagu ka vastustaja on välja toonud, siis juhul,

kui kaebuse esitajal on liialt pime kambris kirjutamiseks ja lugemiseks, on tal võimalik soetada

vangla kauplusest lisaks ka näpitslamp.

8.2.4. Kohus märgib, et lisaks vähesele valgusele on menetlusosaliste vahel vaidlus ka selles,

kas kambris nr 35 oli eelpool nimetatud ajavahemikust viimase nädala jooksul täielik pimedus

ja kõik kunstliku valguse allikad olid kustunud?

Kohus leiab, et kaebaja väited kambris nr 35 nädala aega järjest valitsenud täielikust pimedusest

ei ole eluliselt usutavad ega tõendatud. Lisaks on kaebuse esitaja vastavad väited vastuolulised.

Vanglale esitatud pöördumises on kaebaja märkinud, et viimased paar päeva tuli veeta

pimeduses (vt tl 63). Samas kohtule esitatud kaebusest on paarist päevast saanud juba nädal,

millest tulenevalt kohus leia, et need väited ei ole usaldatavad.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et remonttööde e-hoolduspäeviku süsteem Archibuse

andmed kaebaja väiteid valgustuse puudumisest kambris 35 ei kinnita. Need näitavad, et

22.09.2014 on süsteemi tehtud kanne, mille kohaselt on Hooldus Pluss teostanud sama päeva

kaebuse alusel katki olnud lambipesa (mitte kõigil lampide) parandamise. Samuti tuleb

nõustuda vastustajaga selles, et arvestades kinnipeetavate kõrget õigusteadlikkust ei ole

tõenäoline, et kambris ükski laelampidest ei põlenud viimasel nädalal, kuid lisaks A.B.le ükski

teine kambris viibinud kinnipeetavatest sellest vanglat ei teavitanud. Lisaks peab kohus eluliselt

usutavaks vastustaja väidet, et vanglaametnikud teostavad igapäevast järelevalvet kambris ja

juhul, kui järelevalve käigus avastatakse mingi probleem, oleks vangla selle operatiivselt

lahendanud. Kohus peab usutavaks, et valgustuse puudumisel kambris oleks vangla sellele

kiiresti reageerinud, kuna valgustuse olemasolust sõltub osaliselt ka kinnipeetavate

kontrollimise võimalus ja vangla julgeolek.

8.2.5. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul rikuti EIÕK artikli 3 lg 1 - seega väidab kaebaja

sisuliselt inimväärikuse rikkumist.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20. juunil 2014 asjas nr 3-4-1-9-

14 tehtud otsuse punktis 36 kinnipidamise kontekstis inimväärikuse kohta järgmist:

"Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu

määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku

kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja

ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse

alandamist.

Kinnipidamistingimused

võivad

olla

vastuolus

õigusega

inimväärikale

kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme.

Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest

asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust,

mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise

tingimustest."

Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel

automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb

üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt.

Järelikult tuleb analüüsida, kas kaebajat võidi kohelda inimväärikust alandavalt ehk kas kaebaja

kohtlemine kinnipidamise ajal kaebaja poolt märgitud tingimustes (perioodil 28.08.2014-

22.09.2014 ühe lambipirni mittepõlemine) võis ületada inimväärikuse rikkumiseks vajaliku

raskusastme.

Kohus leiab, et antud juhul sellist raskusastet ületatud ei ole. Kohus leiab, et ühe lambipirni

mitte põlemine (täielikult valgustuse puudumine viimase nädala jooksul tõendamist ei leidnud)

ei saanud ilmselgelt kaasa tuua selliseid kannatusi, millisel juhul oleks tegemist EIÕK art 3 lg

1 rikkumisega. Arvestada saab käesoleval juhul ka asjaoluga, et tegemist oli suve

lõpuperioodiga ehk Eestis veel nö. valge ajaga.

9. Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud tõendada oma õiguste

rikkumist ühegi esitatud nõude osas ning puuduvad faktilised ja õiguslikud alused kaebuse

rahuldamiseks.

10. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti

kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis tuleb

menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 20.12.2017

KOHTUOTSUSEGA.