3-14-50937/68 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50937

Haldusasi

PJ kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – PJ;

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

PJ apellatsioonkaebus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata PJ taotlus AL-i üle kuulamiseks tunnistajana.

2. Jätta PJ ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata. Muuta Tallinna

Halduskohtu 19. märtsi 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-14-50937 põhjendusi,

asendades need ringkonnakohtu põhjendustega.

3. Jätta PJ apellatsioonimenetluse kulu (riigilõiv) 750 eurot Eesti Vabariigi kanda.

Muud menetlusosaliste menetluskulud apellatsioonimenetluses jätta nende endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.03.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-14-50937

2(10)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav PJ esitas 21.01.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 87 600 eurot seoses piinavate ja inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimustega ning tervise kahjustamisega ajavahemikul 25.02.2011 - 21.11.2013.

Tallinna Vangla andis PJ-le 19.03.2014 kirjaga nr 5-18/14/2205-2 kahjunõudes esinevate

puuduste kõrvaldamiseks 10-päevase tähtaja. PJ kõrvaldas puudused 25.03.2014. Tallinna

Vangla jättis PJ kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata.

2. PJ esitas 27.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tegevusega

(inimväärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) ajavahemikul 25.02.2011 - 21.11.2013

tekitatud mittevaralise kahju summas 87 600 eurot hüvitamiseks.

Kahjunõue summas 77 600 eurot on seotud väärikuse alandamise ja 10 000 eurot tervise

kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamisega.

Kaebaja viibis ajavahemikul 25.02.2011 - 21.01.2013 elukambrites, mis olid ülerahvastatud,

suviti halvasti ventileeritud ja kuumad. Kambritingimused olid ohtlikud, piinavad ja

inimväärikust alandavad. Tallinna Vangla oleks saanud kaebajale kannatuste põhjustamisest

hoiduda, saates kaebaja algse plaani kohaselt Viru Vanglasse.

Eraldi tõi kaebaja välja viibimised järgmistes kambrites: 22.01.2013 - 25.01.2013

kartserikambris nr 78, mille tingimused olid piinavad ja alandavad; 25.01.2013 - 26.04.2013

koos 2 - 3 kinnipeetavaga kartserikambris nr 402, mis oli ülerahvastatud ning mille

sanitaartingimused ei vastanud eluruumidele esitatavatele tingimustele; 26.04.2013 -

14.08.2013 koos 2 - 3 kinnipeetavaga kambris nr 138, mis oli ülerahvastatud ja halbade

sanitaartingimustega ning 14.08.2013 - 19.08.2013 koos kahe kinnipeetavaga kambris nr 121,

mille sanitaar- ja olmetingimused ei vastanud nõuetele. Kambrid, milles kaebaja viibis

ajavahemikul 19.08.2013 - 21.11.2013 (elukambrid nr 147, 140 ja 218 ning kartserikamber nr

80) ei vastanud eluruumidele esitatavatele nõuetele ja olid ülerahvastatud.

Kinnistes kambrites viibis kaebaja ajavahemikel 25.02.2011 - 15.07.2011, 22.01.2013 -

22.01.2013 ja 25.01.2013 - 30.01.2013. Ülejäänud aja viibis kaebaja avatud osakonnas.

Tallinna Vanglas viibimise jooksul on kaebajal tekkinud mitmed valud ja terviseprobleemid,

millega ta on pöördunud meedikute poole. Valude leevendamiseks on kaebajale määratud

liikumist ja võimlemist, kuid vanglas puuduvad võimalused ravivõimlemisega tegelemiseks ja

sportimiseks. Kaebaja on ebarahuldavate sanitaartingimuste tõttu nakatunud naha- ja

küüneseene haigustesse, seejuures küüneseene ravimisest on vangla keeldunud, alavääristades

sellega kaebajat. Kaebajal on selja- ja liigesevalud, magamis- ja unehäired, tugev peavalu,

tugev kõhuvalu laktoosivaba dieedi mittevõimaldamisest. Vangla on ettekavatsetult piinanud

kaebajat sellega, et on keelanud kaebajale meedikute poolt määratud laktoosivaba dieedi

25.02.2011–11.01.2014, kärpides sellega kaebaja toiduratsiooni ja põhjustades kaebajale

näljatunnet. Samuti tõi kaebaja välja elektrivarustuse mittevastavuse nõuetele (s.h kunstlik

3-14-50937

3(10)

valgus), loomuliku valguse vähesuse, veelekked läbi lae ning probleemid hiirte, rottide ja

muude kahjuritega.

3. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

Kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale

on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vangla lähtus nimetatud

sättest ja tagas PJ-le vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri

tualettruumi ja mööblialust pinda. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei

tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6

vastuolu põhiseadusega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites on enamasti WC pind

arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda

igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris

ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Kaebaja oli ajavahemikul 25.02.2011 -

21.11.2013 (1001 päeva) paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus talle 413 päeval oli

tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 vaba põrandapinda ja 552 päeval oli vaba

põrandapinda rohkem kui 3 m2. Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel

puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.

Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest.

Kaebajal oli võimalik kahju ära hoida õiguskuuleka käitumisega. Kaebajal oli võimalik vältida

ka kartserikambritesse nr 78 ja 80 sattumist. Kaebajale olid kartserikambri tingimused teada ja

distsipliini rikkudes pidi ta arvestama, et kartserikaristuse korral paigutatakse ta kambrisse,

mille tingimustega ta rahul ei ole.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.03.2015 otsusega PJ kaebuse osaliselt (resolutsiooni

p 1) ja mõistis Tallinna Vanglalt PJ kasuks välja hüvitise 1100 eurot (resolutsiooni p 2) ning

otsustas asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi, isikukood ja sünniaeg

tähemärkidega (resolutsiooni p 3).

Vastustaja esitatud tabelist kaebaja paigutamise ja kambrite täituvuse kohta (tl 83-92) nähtub,

et kaebuses märgitud perioodi hulgas oli ajavahemikke, kus ühe isiku kohta oli vähem

põrandapinda kui 2,5 m2, kui ka ajavahemikke, mil põrandapinda ühe isiku kohta oli rohkem

kui 3 m2. Kohus ei nõustunud vastustajaga, et kambris asuvat (kuid seinaga eraldatud) tualetti

peaks kambri põrandapinna määramisel arvesse võtma. Arvates tualeti pindala kambri

pindalast maha, ei olnud kogu kaebuses märgitud perioodi osas kaebajale vähemalt 2,5 m2

põrandapinda tagatud. Kaebaja kinnipidamistingimused olid ajal, mil talle ei olnud tagatud

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, õigusvastased.

EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele

tervisele jms. EIK on leidnud, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning

juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd

tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs

Venemaa, p 145).

Lisaks 283 päevale, mil kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli vähem kui

2,5 m2, viibis ta kaebuses nimetatud perioodi jooksul samuti 283 päeva kambris, kus

põrandapinda isiku kohta oli küll rohkem kui 2,5 m2, kuid siiski vähem kui 3 m2. Ka kaebaja

kinnipidamine ajal, mil talle oli kambris tagatud küll vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kuid

vähem kui 3 m2 põrandapinda (283 päeva jooksul), on õigusvastane.

3-14-50937

4(10)

Kaebajat ei ole paigutatud kasutamiseks ja elamiseks kõlbmatutesse kambritesse. Kuigi

probleeme on loomuliku valgustuse osas ruumides, kus on trellid ja väike aken, ei nähtu, et

nendes kambrites viibimisega oleks kaebajale tekkinud kannatusi või kahjulikke tagajärgi.

Kaebajal oli etteheiteid ka kambri temperatuuri osas. Kohtul ei ole alust kahelda, et vangla on

vastavad mõõtmised teinud ja need kajastavad tegelikke andmeid. Kaebajale oli tagatud

ettenähtud voodivarustus, riietus, hügieenitarbed jms. Vastustaja on õigesti märkinud, et

kaebaja saanuks osad probleemid lahendada vahetult vangla poole pöördumisega. Esitatud

teabe ja tõendite pinnalt ei nähtu kaebaja suhtes asjaolusid, mis viitaks tema tagakiusamisele

või tahtlikult halbadesse tingimustesse paigutamisele. Kohus nõustus kaebajaga, et vangla ei

saa viidata rikkumiste puhul halvale majanduslikule olukorrale. Vanglal tuli teha kõik endast

olenev, et põhitingimused oleksid tagatud. Kohus ei nõustunud kaebajaga siiski, et

valgustustingimused ei ole tagatud seetõttu, et kaebaja peab kasutatud tehnilisi lahendusi

aegunuteks. Õigusnormidest ei tulene vanglale kohustust tagada fluorestsentsvalgus. Kui

kambrit valgustab pirn, mis ei ole kaetud kupliga, siis ei tähenda see kambrivalgustuse

nõuetele mittevastavust. Kuplita pirn täidab ettenähtud funktsiooni ja kuppel vähendaks

vajaliku valgustuse hulka.

Kaebaja on märkinud, et kambris 402 oli WC pott valesti paigaldatud. Kaebaja enda ja

vastustaja selgitustest nähtub, et isegi kui tekkis leke, siis parandustöid tehti. Kambris 402

esines märtsis 2013. a tualeti äravooluga probleeme, kuid Tallinna Vangla 07.05.2013

vastuskirjast nr 5-18/12047-3 nähtub, et leke kõrvaldati. Parandustööde tegemist kinnitab ka

kaebaja.

Juhtudel, mil kambris ei olnud sanitaarsõlm eraldatud uksega, ei ole kaebajal jäänud WC

kasutamata ja otseselt ei nähtu ühtegi piinlikku situatsiooni, mis oleks ukse puudumise tõttu

reaalselt saabunud. Kõigis kambrites, kus kaebaja viibis, oli WC ning ka nn Aasia tüüpi WC

olemasolu kambris on eeliseks, sest ebameeldivam oleks viibida kambris, kus WC puudub.

Avariiliste olukordade puhul võis esineda halba lehka, kuid avarii korral kaasneb see mistahes

ruumis. Kaebaja on kinnitanud, et ta sai ruume hooldada ja selleks olid vahendid olemas.

Usutav ei ole, et kambris nr 138, kus kaebaja viibis 109 päeva, oleks kogu selle perioodi

jooksul valgunud WC-potist põrandale lehkavat vett või et seda tilkus haisva ollusena laest.

See oleks mõjutanud ka muude ruumide õhu kvaliteeti ning takistanud paljude kinnipeetavate

tegevust. Reaalne ei ole ka see, et kaebaja magamisnari sai tilkuvast veest kannatada, sest

selliseid etteheiteid oleks saanud teha see kinnipeetav, kelle nari oli ülemine.

Kambrites oli tagatud õhuringlus, kuna igas kambris oli sundventilatsioon, mida kinnitavad

fotodel kujutatud objektid. Kaebaja kinnitas, et kambrites oli võimalik avada õhuluuke.

Probleeme võis olla mitmes kambris väikse akna ette paigutatud trellidest, samas ei takistanud

kaebaja lühiajaline viibimine neis oludes ühtegi elulist tegevust.

Kaebaja välja toodud probleemid närilistega on vastuolulised ja ebausutavad. Regulaarset

tõrjet tehakse juba aastaid ja perioodiliselt ning närilistest ei ole vanglale kahju tekkinud.

Kaebaja on kohut eksitanud väitega 45-kraadisest temperatuurist vangla ruumides. Kaebajaga

seotud kambrites niisugust olukorda ei esinenud. Kaebaja on nõustunud, et vangla võttis

suvise palavuse leevendamiseks tarvitusele meetmeid ja kuigi kaebaja leidis, et ventilaatorite

jagamine kambritesse ei ole mõttekas, on teised kinnipeetavad sellega rahul olnud.

Leevendusvahendite valik on vangla kaalutlusotsus ja kuna konditsioneere eluruumide kohta

käivad normid kohustuslikuna ette ei näe, siis ei saa vanglale konditsioneeride puudumist ette

heita. Kuumuse leevendamiseks oli ette nähtud lisajalutuskäik ja jalutuskäigu ajaks jook.

Vangla aknad olid avatud ja osa klaase eemaldatakse suviseks ajaks, toiduluugid on avatud nii

jalutamise ajal kui õhtusel ajal.

3-14-50937

5(10)

Kohus ei nõustunud kaebajaga, et talle oleks meedikud määranud ravivõimlemise just

spordisaalis konkreetset inventari kasutades. Venitamisharjutusi ei tehta üksnes spetsiaalse

varustuse abil. Kartserikaristuse kandmise ajal toimus kaebaja jalutuskäik jalutusboksides, kus

kaebaja jalutas üksi, seega oli ruumi liikumiseks ja võimlemisharjutuste tegemiseks piisavalt.

Muul ajal sai kaebaja jalutada jalutusboksides, mille pindala on 14 m2 ja jalutusboksis oli

korraga maksimaalselt kuus isikut. Avatud kambrites sai kasutada spordisaali graafiku alusel

üks kord nädalas. Avatud kambrites on võimalik viibida 4 tundi päevas kambrist väljas ja

liikumine on tagatud oma osakonna piires koridoris.

Kohus oli seisukohal, et laktoositalumatusest tingitud probleemid on lahenenud taunitavalt

aeglaselt, samas jääb arusaamatuks, miks kaebaja venitas arsti juurde minemisega pärast seda,

kui 15.03.2011 vastuvõtul määras arst talle laktoosivaba dieedi, kuid toitlustamises midagi ei

muutunud. Ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid, et laktoosivaba toidu mittesaamisel võis

kaebaja tervis halveneda või kahjustuda. Toidu osas sai kaebaja kahjuliku tagajärje ise ära

hoida või ette näha.

Kui arsti poolt on ette nähtud, et kaebaja varvaste küüneseent saab ravida vaid tablettidega,

siis vangla saab täita vaid arsti ettekirjutust. Praegu ei ole tekkinud olukorda, mis kinnitaks, et

vangla kahjustab kaebajat seeläbi, et jätab ta vastava ravi määramisel hätta. Kahju tekitamist

ei saa väita tulevikus saabuva sündmuse läbi. Kohtule ei ole esitatud tõendit selle kohta, et

jalaseen tekkis just vangla halbadest tingimustest. Kohus ei näe põhjuslikku seost kaebaja

tervise probleemide või tekkinud kahjuga.

Kohus oli seisukohal, et kaebaja kinnipidamise tingimused koosmõjus ületasid kaebajale

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada inimväärikust

alandavaks (RVastS § 9 lg 1). Asjaolu, et kaebaja ei ole ebapiisava kambripinna tõttu pidevalt

enda teise kambrisse paigutamist nõudnud, ei ole talle etteheidetav. Sellise taotluse esitamine

ei oleks tõenäoliselt kaebajat edule viinud, kuna objektiivselt olid vangla olud sellised, mis ei

võimaldanud kinnipeetavaid soovitud viisil piiratud ruumi tingimustes ümber paigutada.

RVastS §-des 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamine poleks ilmselgelt olnud tõhus,

kuna vastustaja pidas õiguspäraseks juhinduda kambri suuruse küsimuses siseriiklikust

normist. Kohus möönis, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise

tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks

käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Praegusel juhul on vastustaja tegevus vastuolus

imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

Vastustaja on kaebajat vähemalt hooletuse vormis (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 3)

hoidnud süüliselt õigusvastastes tingimustes.

Kaebaja õigusi pole rikutud sellisel tasemel, mis õigustaks tema nimetatud summas

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise vastustajalt. Kaebaja nimetatud summa on

ilmselgelt ülepaisutatud. Võttes arvesse, et alla 2,5 m2 suurust pinda tuli kaebaja kohta siiski

märkimisväärne hulk päevi (283 päeva) ning veel 283 päeva viibis kaebaja kambris, kus isiku

kohta oli küll rohkem kui 2,5 m2, kuid alla 3 m2, siis on õigustatud rahalise hüvitise

määramine. Hüvitise suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja arvestada

tuleb, et sellega ei riivataks õiglust. Kaebajale on tekitatud kahju väärikust alandavate

kinnipidamistingimustega eelkõige tingimustes viibimise pikaajalisusega. Põhjendatud ja

õiglane on mõista kaebajale inimväärikuse alandamise eest hüvitis välja summas 1100 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. PJ palub apellatsioonkaebuses (täiendatud 11.08.2015, 30.10.2015 ja 11.12.2015)

halduskohtu 19.03.2015 otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 tühistada.

3-14-50937

6(10)

Kaebaja loobus halduskohtu istungil 10 000 euro suurusest tervise kahjustamisega seotud

hüvitisenõudest, seega on lõplik kahjunõue 77 600 eurot. Halduskohus on jätnud kohatutele

põhjendustele toetudes rahuldamata kaebaja taotlused vastustaja asendamiseks Eesti

Vabariigiga, tunnistajate ülekuulamiseks ja 17.02.2015 kohtuistungi ning eelneva (katkenud)

kohtuistungi audio/videosalvestiste säilitamiseks.

Võttes arvesse kohtupraktikat, ei ole kaebaja kahjunõue liialdatud. Kohus on jätnud

tähelepanuta, et ükski kamber, milles kaebaja viibis, ei vastanud eluruumidele kehtestatud

nõuetele. Kaebaja tõi kambrid nr 78, 80, 121, 138 ja 402 eraldi välja seetõttu, et nendes

kambrites oli olukord erakordselt halb. Halduskohus ei ole süüvinud toimikus olevatesse

fotodesse, millest vähemalt kahel on selgelt näha ilma akendeta ruum koos tumedaks

tõmbunud nn Aasia tüüpi WC-ga. Akende, elektripistikute, panipaikade ja WC valgustuse

puudumine on VangS § 45 otsene rikkumine.

Kaebaja ei ole vanglalt nõudnud mingeid erilisi tehnilisi lahendusi. Kaebaja soovib vaid, et

valguse hulk ja intensiivsus oleks piisavad ega rikuks silmi. Arvestades vangla jäika

positsiooni, on vale halduskohtu seisukoht, et kaebaja oleks saanud paljud probleemid

lahendada otse vangla poole pöördudes. Enamik kaebaja pöördumisi on vangla poolt

tähelepanuta jäänud. Halduskohtule on loomuliku valguse nõue jäänud arusaamatuks. Kohus

on sidunud kaebaja etteheited loomuliku valguse vähesuse osas mitte sellega, et aknad on

ettenähtust väiksemad, vaid akna ees olevate trellidega.

Vale on kohtu väide, et nälgimine ei põhjusta kannatusi. Kohtu arutlused seoses näriliste,

suviste kõrgete temperatuuride ning sportimis- ja liikumisvõimalustega on elukauged ja

tuginevad vastustaja seisukohtadele. Kaebaja esitatud tõenditest nähtub selgelt, et ta on

laktoositalumatuse probleemiga pöördunud vangla poole alates vanglasse saabumise päevast

kokku seitsmel korral, lisaks mitmel korral suuliselt. Vangla toiduratsioonid ei ole nii suured,

et kaebaja saaks läbi ainult osaga sellest. Kaebajal oli pidev näljatunne. Olukorda, kus ravi või

meditsiinilist ettekirjutust ei täideta või tehakse seda suure hilinemisega, ei saa pidada

normaalseks ning see põhjustab kannatusi. Seoses küüneseenega ei saagi kaebajal olla

kirjalikke tõendeid teistel kinnipeetavatel selle esinemise kohta, sest tegemist on delikaatsete

isikuandmetega. Kaebaja vanglasse saabudes täidetud meditsiinikaardil on selgelt kirjas, et

kaebaja ei põe seenhaigusi. Kinnipeetavale vajaliku dieedi ja ravi keelamine on EIK praktikas

võrdsustatud piinamisega.

Vangla on tahtlikult kahju põhjustanud (VÕS § 104 lg 5), tekitades kaebajale raskeid vaimseid

ja füüsilisi kannatusi. Kaebaja on teinud vanglale korduvaid pöördumisi tema teise vanglasse

üleviimiseks. Vanglale oli tekkiv kahju ettenähtav.

6. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta PJ apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde.

Halduskohus ei ole menetlusnorme rikkunud seeläbi, et on jätnud rahuldamata PJ taotlused

vastustaja asendamiseks, tunnistajate ülekuulamiseks ning kohtuistungite audio/video-

salvestiste säilitamiseks. Kohus on taotlusi menetlenud ja rahuldamata jätmist kohtumäärustes

põhjendanud. Põhjendamatu on kaebaja väide, et kohtuotsus on erapoolik. Halduskohus on

pooli võrdselt kohelnud, kallutatust ühe poole kasuks ei ole otsusest võimalik välja lugeda.

7. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 19.03.2015 otsus

kaebust rahuldavas osas ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses

rahuldamata.

3-14-50937

7(10)

Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri pindala suuruse

arvestamisel välja arvata. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud

nõuded. Ka väljaspool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast välja. EIK lahendites

on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja

kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja

vaidlusalusel perioodil paiknes (v.a kartserikambrid), on WC kambris ning see on eraldiseisev

ruum. Kambrid 78 ja 80 on kartserikambrid, kus WC on kambris, kuid mitte iseseisva

ruumina. Käesolevas asjas on tõendatud, et kaebajale oli tagatud alati ühele isikule ettenähtud

põrandapinda rohkem, kui VSkE § 6 lg 6 ette nägi, seega oli vangla tegevus kooskõlas

siseriikliku õigusega ning kaebajat ei ole inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. VSkE

§ 6 lg-t 6 ei ole põhiseadusevastaseks tunnistatud. Seega ei olnud vangla tegevus

õigusvastane. EIK ei ole oma lahendites seisukohal, et alla 3 m2 isiku kohta kambris on igal

juhul inimväärikust alandav. Ka praegusel juhul välistab muude tingimuste kompenseeriv

mõju EIÕK art 3 rikkumise.

8. PJ palus kirjalikus vastuses jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

Praeguse asja raames puuduvad kompenseerivad asjaolud täielikult. Kohtupraktikaga

kooskõlas ei ole vastustaja väide, et sanitaarsõlme alune pind tuleb arvata põrandapinna sisse.

VangS §-st 45 tuleneb, et ühele kinnipeetavale mõeldud minimaalse põrandapinna all tuleb

mõista vabaks liikumiseks mõeldud põrandapinda. Ka vastustaja väide pindala arvestamise

metoodika kohta on vale. Kuna Tallinna Vangla kambrite WC-d on maast laeni seintega

eraldatud ja ilma akendeta, ei saa neid arvata elamispinna hulka.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus lahendab esmalt PJ taotluse tunnistaja ülekuulamiseks (I), seejärel PJ

apellatsioonkaebuse (II) ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (III) ning lõpuks jagab

menetluskulud (IV).

Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti jätnud kinnipeetava isikliku

kambripinna suuruse arvutamisel kambri üldpinnast välja WC-aluse põrandapinna. Sellest

hoolimata on halduskohus lõppjäreldustes jõudnud õigele seisukohale, et kaebaja kasuks tuleb

Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaraline kahju suuruses 1100 eurot. Seepärast muudab

ringkonnakohus HKMS § 200 p 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need

ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, ning jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata.

I

10. PJ on esitanud apellatsioonkaebuses taotluse endise kinnipeetava AL-i tunnistajana

ülekuulamiseks, esitamata ühtegi põhjendust, millist asjaolu ta tunnistaja ütlustega tõendada

soovib. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Vastavalt HKMS § 62 lg 3 p-le 3 võib kohus keelduda tõendi kogumisest lisaks

lõikes 2 sätestatule, kui tõendi esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud. Et PJ ei ole

kuidagi põhjendanud tunnistaja ülekuulamise vajadust, ei ole kohtul võimalik võtta

seisukohta, kas tunnistaja ütlused võiksid asjas tähtsust omada. Seetõttu jääb PJ taotlus

tunnistaja ülekuulamiseks HKMS § 62 lg 3 p 3 alusel rahuldamata.

II

11. PJ apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on põhjendatult keeldunud

asjas tunnistajate üle kuulamisest ja eksperdi kaasamisest, kuna kambrite olukord, kus kaebaja

3-14-50937

8(10)

viibis, on asjas esitatud fotodega, kaebaja enda ja vastustaja selgitustega piisavalt tõendatud.

Taotlus eksperdi kaasamiseks oli asjakohatu, sest torutööde spetsiifika teadasaamine WC-poti

ühendamisel ei oleks kuidagi aidanud kaasa kaebaja kahjunõude lahendamisele.

12. Halduskohus on üksikasjaliselt võtnud arvesse ja hinnanud kõiki kaebaja poolt toodud

etteheiteid Tallinna Vangla elutingimustele. Isegi kui kaebaja poolt apellatsioonkaebuses

esitatud väited halduskohtu minetuste kohta otsuses oleks õiged, ei tooks see kaasa otsuse

tühistamist ega kaebajale suurema kahjuhüvise väljamõistmist, sest kogumis on halduskohus

hinnanud tõendeid ja tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

13. Kaebajale

väljamõistetud

hüvitise

suurus

on

kooskõlas

Eesti

kohtute

poolt

väljamõistetavaga sarnastes vaidlustes. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb

mittevaralise kahju tekkimist eeldada. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju

hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Mittevaralise kahju

hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on seega kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus,

mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu halduskolleegiumi

10. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kannatanu alandava kohtlemise

kestus on seejuures oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt.

14. Vastuseks kaebaja väidetele märgib ringkonnakohus, et liikmesriigi kohtud ei pea

määrama hüvitisi samas suuruses, kui seda teeb EIK. Hüvitis ei tohi olla ebamõistlikult madal

võrreldes EIK praktikaga, kuid liikmesriigi kohtud võivad arvestada kohalikku

õigustraditsiooni ning riigi elatustaset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese

õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused (nr 42119/04:

Firstov/Venemaa, p 31, 36; 25604/06: Tomayly/Venemaa, p 10; 38967/10: Mets/Eesti, p 31).

Ringkonnakohtu hinnangul vastab halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitis nendele

tingimustele. Asjas tuleb mh arvestada sellega, et kaebajat ei peetud vähem kui 3 m2 isikliku

ruumiga kambrites kinni järjest, vaid lühemate ajavahemike kaupa ning sellise kohtlemise

kogukestus oli 416 päeva (vt ka ringkonnakohtu põhjendusi otsuse III osas). Õigustraditsiooni

puutuvalt on avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine

Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate

põhiõiguste tõsiste riivete korral. Neid asjaolusid, Eesti keskmist elatustaset ja sarnastes

asjades väljamõistetud kahjusummasid arvestades ei ole halduskohus ringkonnakohtu

hinnangul eksinud kahjusumma suuruse hindamisel. Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel saab

kaebaja teha vanglale avalduse talle väljamõistetud kahjusumma ülekandmiseks, näidates

selles täpsed andmed, kuhu tuleks kahjusumma üle kanda.

III

15. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla seisukohaga, et kambri põrandapinna suuruse

arvestamisel tuleb WC alla jääv pind põrandapinna hulka arvata. Selles osas on halduskohtu

otsus olnud ekslik. Ringkonnakohus tugineb oma hinnangutes Riigikohtu 9. detsembri 2015. a

lahendile nr 3-3-1-42-15. Sellest hoolimata on halduskohus oma järeldustes jõudnud õigele

lõppresultaadile.

16. Tõele vastab, et vaidlusalusel perioodil kehtis VSkE § 6 lg 6 redaktsioonis, mis sätestas, et

kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Asjaolu, et

vangla järgis PJ kambritesse paigutamisel siseriiklikku õigust, et muuda olematuks seda, et

kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema vabas kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, on

vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt

tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse

3-14-50937

9(10)

rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava

subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja

konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus

asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega

garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid

õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise

asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).

17. EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist

on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal

kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab

olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval

mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev

jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3

rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused,

iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele

või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või

põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08:

Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57).

EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja

väärikuse

alandamise

välistada

muud

kinnipidamistingimused,

kui

on

tagatud

liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning

kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–

36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56).

18. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-42-15 p-s 17 viidanud, et EIK praktikast ei tulene, et

ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise

nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb selles küsimuses

muuta.

19. Vangla poolt kohtule esitatud kokkuvõtvast tabelist (I kd tl 84-92) nähtuvalt peeti kaebajat

alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga (arvestades kambris olnud WC pinna kambripinna hulka)

kambrites kokku 416 päeva, mitte 566 päeva, nagu ekslikult leidis halduskohus. EIK praktika

kohaselt tuleb alla 3 m2 isikliku ruumi puhul art 3 rikkumist eeldada. Seejuures on vangla

ülesanne tuua kohtumenetluses välja asjaolud, mis lükkavad kõnealuse eelduse ümber. Lisaks

sellele on kohtlemise kestus oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vangla toonud välja selliseid neutraliseerivaid asjaolusid,

millest konkreetsel juhul saaks teha järelduse, et hoolimata ruumikitsikusest kambris ei saaks

kaebajale mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kaebaja sai iga päev ühe tunni värskes õhus

jalutada ning viibida väljaspool kambrit 4 tundi juhul, kui ta viibis avatud osakonnas.

Lukustatud kambris ja kartserikambris viibimise ajal oli seegi aeg piiratud. See piiratud

võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav ruumikitsikuse neutraliseerimiseks, pigem on

EIK analoogseid olukordi käsitanud kinnipeetava olukorda veelgi halvendavana (otsus asjas

nr 5747/10: Jevšnik/Sloveenia, p 23). Sellest ei piisa EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks. On

üldteada asjaolu, et Tallinna Vangla kambrid on amortiseerunud ja ebarahuldavate

sanitaartingimustega (vt ka pilte I kd tl 108-151). Selles kontekstis ei saa rääkida EIÕK art 3

rikkumise eelduse ümberlükkamisest vangla poolt. Teisalt ei ole kaebaja välja toonud selliseid

3-14-50937

10(10)

erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kahjunõude rahuldamist ka perioodi osas, mil kaebaja

viibis kambrites, kus tema isiklik pind jäi 3 ja 4 m2 vahele.

20. Ehkki halduskohus on ekslikult arvestanud päevade arvu, mil kaebaja viibis inimväärikust

riivavates tingimustes, ei ole kohtu hinnangul väljamõistmisele kuuluv kahjusumma ometi

väiksem, kui seda leidis halduskohus. Ringkonnakohtu hinnangul õigustab sellise summa

väljamõistmist asjaolu, et kaebaja olukorda halvendas vanglas talle ettenähtud dieedi

mittevõimaldamine ja sellest tulenevad vaevused. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus

seda asjaolu alahinnanud. Asjaosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal on

laktoositalumatus ning juba 2011. aastal nähti talle vangla arsti poolt ette vastav dieet (I kd tl

14). Vaidlus puudub ka selles, et seda dieeti ei võimaldatud kaebajal pidada kuni 24.07.2013,

mil vangla kinnitusel tagati talle laktoosivaba toit. Seega oli kaebaja ca 2 aasta kestel sunnitud

sööma osaliselt talle ebasobivat toitu ning ringkonnakohtu hinnangul tuleb pidada

tõenäoliseks, et see võis kaebajale põhjustada vaevusi, mis õigustavad tema kahjunõude

rahuldamise summas 1100 eurot, hoolimata sellest, et halduskohus eksis ruumikitsikuses

oldud päevade arvutamisel.

21. Kuivõrd halduskohus on kokkuvõttes õigesti tuvastanud kinnipidamistingimuste

õigusvastasuse ja kaebajale väärikuse alandamisega kaasnenud mittevaralise kahju tekkimise

ajal, mil kaebaja viibis kambrites, kus isiku kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m2, ei ole Tallinna

Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja uue otsusega kaebaja kaebuse täies ulatuses

rahuldamata jätmiseks alust.

IV

22. Tallinna Halduskohus vabastas 11.06.2014 määrusega PJ maksejõuetuse tõttu kaebuse

esitamisel 77 600 eurot suuruselt nõudelt 750 euro suuruse riigilõivu tasumisest.

Ringkonnakohus jätkas 28.04.2015 määrusega kaebajale menetlusabi andmist, mistõttu oli ta

riigilõivu tasumisest vabastatud ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Apellatsioonkaebuse

esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 750 eurot, mille tasumisest PJ oli menetlusabi korras

vabastatud, jääb HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest HKMS § 15 lg-te 2 ja 3 ning § 104 lg 10 alusel vabastatud.

Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole pooled ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad poolte võimalikud muud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe