3-14-53235/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.02.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53235

Haldusasi

A.T. kaebus Tallinna Vangla 17.10.2014 käskkirja nr 1309

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – A.T.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 17.03.2016, esitada

apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15.12.2014 saabus Tallinna Halduskohtule A.T. kaebus Tallinna Vangla 17.10.2014 käskkirja nr

1309 ja 18.09.2014 ettekande nr 2227 tühistamiseks ja kaebaja tunnistamiseks „Tallinna Vangla

sisekorraeeskirja

§

7.1.32

rikkumises

mitte

süüdi

olevaks“.

Kaebusele

on

lisatud

distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse materjalid.

2. 30.12.2014 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ning andis riigilõivu tasumiseks või

menetlusabi taotluse esitamiseks ning kaebuse täpsustamiseks 15-päevase tähtaja. 22.01.2015 saabus

kohtule kaebuse täpsustus. 12.02.2015 määrusega võttis Tallinna Halduskohus kaebuse menetlusse

ning tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla, kellel tuli kaebusele kirjalikult vastata.

3. 30.03.2015 esitas Tallinna Vangla kirjaliku vastuse A.T. kaebusele.

4. 14.09.2015 kohtunõudega palus kohus vastustajal asjaolusid täpsustada. Tallinna Vangla vastas

22.09.2015.

5. 12.10.2015 teatas kaebaja, et on nõus kirjaliku menetlusega. Lisaks esitas kaebaja kohtule taotluse

A.P.lt kirjalike selgituste küsimiseks.

6. 12.11.2015 jättis kohus kaebaja taotluse A.P.lt kirjaliku seletuskirja küsimiseks rahuldamata,

määras asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse ning tegi teatavaks kohtuistungi kuulutamise

aja.

7. 26.11.2015 saabus Tallinna Halduskohtule A.P. kirjalik seletuskiri, milles ta väidab, et mälukaart

kuulus siiski temale ning Tallinna Vangla on ekslikult A.T.t karistanud.

8. 03.01.2016 esitas vastustaja omapoolse seisukoha A.P. esitatud tõendile.

KAEBAJA SEISUKOHAD

9. 18.09.2014 Tallinna Vangla sektsiooni E 1-3 kambris 238 toimunud läbiotsimise ajal leiti vangla

poolt kaebaja kasutusse antud jaki taskust Micro SD mälukaart (edaspidi mälukaart või kaart).

22.09.2014.a. teavitati teda distsiplinaarmenetluse alustamisest ettekande nr 2227 alusel ning anti

seletuskirja kirjutamise võimalus seoses nimetatud intsidendiga. Seletuskirjas märkis kaebaja, et tema

vormiriietuse kampsuni taskus leitud mälukaart ei kuulu talle ning et ta ei teadnud, et mälukaart oli

peidetud vormiriietuse kampsuni õmbluste vahele.

10. Kaebaja täpsustas kaebuse nõuet ning märkis, et taotleb kohtult käskkirja nr 1309 tühistamist

(22.01.2015 esitatud vastus).

11. Kaebaja selgitab, et vormiriietuse kampsun oli mingi aeg olnud kambrikaaslase A.P. kasutuses.

A.P. andis suulisi selgitusi seoses sellega peaspetsialistile Viljar Nurmele mälukaardi leidmise päeval,

so 18.09.2014.a. niipea, kui läbiotsimist läbi viinud V. Nurm lahkus kambrist pärast kambri nr 238

läbiotsimise lõpetamist. 18.09.14 a ei ole aga V. Nurm protokollinud A.P. ütlusi, seepärast andis A.P.

oma kirjalikud selgitused üle 22.09.2014, so sellel päeval, kui kontaktisik Jane Jõe andis talle selleks

võimaluse. A.P. märkis ära, et vormiriietuse kampsunis leitud mälukaart kuulus temale ning just tema

peitis selle mälukaardi kampsuni alumise osa õmbluste vahele. Vaatamata kaebaja ja A.P. selgitustele

tutvustati 17.10.2014.a. käskkirja nr 1309, milles oli öeldud, et vanglas keelatud mälukaardi

valdamise eest otsustati karistada 20 ööpäeva kartseriga mitte A.P.t, vaid teda. 17.10.2014.a. kirjutas

ta vaides põhjalikult juhtunu asjaolusid ning viitas nüanssidele, mida aga ei arvestatud. Kaebaja

taotles käskkirja nr 1309 tühistamist või selle täitmise peatamist kuni asja arutamiseni kohtus.

18.11.2014 sai kaebaja oma 17.10.2014 esitatud vaidele nr 5-15/14/29148-3 vastuse, millega taotlus

käskkirja nr 1309 tühistamise kohta jäeti rahuldamata. Tallinna Vangla 17.10.2014 käskkiri nr 1309

tuleb tühistada.

12. E 3-1 on sektsioon, kus hoitakse süüdimõistetud kinnipeetavaid, seepärast on kambrid teatud ajal

lahti ning on olemas vaba ringiliikumise võimalus sektsiooni piires. 18.09.14 kella 15:15 paiku oli ta

kambris nr 238. Sellel ajal sisenesid sellesse kambrisse vanglatöötajad ja teatasid, et teostavad

läbiotsimise. Julgeolekuosakonna peaspetsialist V. Nurm palus temal panna käed seina peale selleks,

et ta saaks kaebaja läbi otsida. V. Nurm otsis läbi pealisriided, kuid ei leidnud midagi. Seejärel ta

palus võtta seljast kampsun ja anda see temale. V. Nurm hakkas kampsuni õmblusi läbi kompima ja

sellise põhjaliku läbiotsimise käigus V. Nurm tundis, et kampsuni allosa õmbluste vahel on midagi.

Selleks osutus Micro SD mälukaart (edaspidi kaart). Nimetatud kaart on väike ja nagu nähtus, isegi

selline kogenud spetsialist nagu V. Nurm ei suutnud seda kaarti pealisriietest kontrolli ajal koheselt

avastada, vaid ta leidis selle alles kampsuni õmbluste põhjaliku läbi kompimise käigus. See annab

tunnistust sellest, et kasutades kampsunit vastavalt selle otstarbele, ei saanud kaebaja ise leida sellist

kaarti.

13. Süü üheks tõendiks peetakse V. Nurme 09.10.2014 selgitusi e-kirjavahetuse teel Kaarel

Aupajuga, milles V. Nurm kirjutab, et kaebaja reaktsioon kaardi leidmisele oli rahulik. Kaebaja

tunnistab, et ta tõepoolest reageeris rahulikult, kuid mismoodi see võib olla seotud süü tõestamisega,

seda ta aru ei saa. V. Nurm demonstreerib näo järgi lugemise võimeid; ta kirjutab, et luges kaebaja

näolt nördimust seoses paljastamisega. Kaebaja möönab, et ta võis olla hämmeldunud sellest, et

kampsunis leiti kaart, sest ta polnud seda sinna pannud. Kuid V. Nurm nägi näos seda, mida ta tahtis

näha. V. Nurm kirjutab, et kaebaja ei kommenteerinud juhtunud intsidenti. Tegelikult aga väitis

kaebaja, et ta ei tea, kuidas kaart sattus kampsunisse, et kaart ei kuulu talle ning et kaebaja kahtlustab,

et see ei ole üldse tema kampsun. V. Nurm enda selgituses ei eita, et kaebaja siiski midagi rääkis ja

kommenteeris intsidenti, kuid ta otsustas mitte süveneda detailidesse ja otsustas ise, et kaebaja poolt

öeldu ei tähenda mitte midagi. Ülesande saanud praktikant K. Aupaju jätab vahele selle nüansi, et „ei

kommenteerinud eriti“ ning käsitleb distsiplinaarmenetluse protokollis tõendina seda, et kaebaja

üldse mitte kuidagi ei kommenteerinud olukorda. K. Aupaju kas kogenematuse tõttu jättis vahele

selle tähtsa momendi, sest ta oli praktikant, või siis meelega moonutas kirjutatu sisu. Nii see kui teine

kujutab endast jämedat viga. K. Aupaju kirjutab distsiplinaarmenetluse protokollis sellest, et kaebaja

ütlustesse ja A.P. ütlustesse ei saa suhtuda tõsiselt ning selgitab seda sellega, et seletus on antud

kõigest 1 päev enne tingimisi enne tähtaega vabanemist. Ka korpuse ülem K. Veervald oma vastuses

kaebaja poolt esitatud vaidele kirjutab, et kui kaart oleks tõesti A.P. oma, siis A.P. oleks pidanud

kohe või siis vähemalt päeva jooksul teatama sellest. Tegelikult aga A.P. teatas peaspetsialistile V.

Nurmele kohe, et kaart kuulub temale ja tegi seda siis, kui ta läks sektsiooni kordori. A.P. astus V.

Nurme juurde ja ütles talle seda. V. Nurm palus A.P.l tulla temaga koos kabinetti. Seda fakti võib

näha videovalvekaamera pealt, mis on paigaldatud mõlemal pool sektsiooni koridori, samuti kabineti

kohal oleva kaamera salvestuse pealt, kuhu V. Nurm kutsus A.P. vestluseks. 18.09.14 V. Nurm ei

protokollinud A.P. ülestunnistust ning seepärast esitas A.P. kirjaliku seletuskirja siis, kui kontaktisik

Jane Jõe talle selle võimaluse andis, st 22.09.14. Oluline fakt on see, et A.P. tunnistas üles V. Nurmele

suuliselt samal päeval kui kaart leiti - 18.09.14. Kuigi ta kirjutas sellest ka oma vaides, siis korpuse

ülem Kadi Veervald ei kommenteerinud neid sõnu. Ilmselt ei arutanud ta seda momenti ka V.

Nurmega. Kaebaja palub tõenditena arvestada A.P. tunnistust sellest, et kampsunis leitud kaart kuulus

temale ning et just tema peitis selle kampsuni õmbluste vahele. Kaebaja enda poolt kaardi leidmine

oli võimatu, kuna isegi peaspetsialist V. Nurm ei suutnud kaarti leida, kui ta kontrollis pealisriideid,

siis leidis kaardi alles kampsuni õmbluste põhjaliku läbi kompamise käigus.

Distsiplinaarmenetluse protokollis K. Aupaju viitab valesti V. Nurme sõnadele 09.10.14 e-

kirjavahetuses. Suulise ülestunnistuse tegi A.P. V. Nurmele päeval, kui kaart leiti – 18.09.14, st kohe

pärast V. Nurme poolt läbiotsimise lõpetamist kambris 238 ning sektsiooni koridori minekut.

Kaebaja palus kohtul välja kutsuda tunnistajatena: julgeolekuosakonna peaspetsialist V. Nurm,

samuti tingimisi enne tähtaega vabanenud A.P.; teha päring Tallinna Vanglale kaamera salvestuse

saamiseks päris hoone lõpus teisel korrusel, kus asub kontaktisikute ja operatiivtöötajate kabinet,

kuna nendest on näha, kuidas A.P. astus V. Nurme juurde ja nad suundusid koos sektsioonist

kabinetti.

14. 22.01.2015 täienduses märgib kaebaja järgmist. Valvekaamerate salvestitega tahtis ta tõendada,

et A.P. ülestunnistus, selles, et mälukaart on tema oma, toimus 18.09.2014.a, kui V. Nurm väljus

läbiotsitavast kambrist sektsiooni koridori. Võimalik, et A.P. juba siis teadis, et kohus andis positiivse

vastuse ennetähtaegse vabastamise kohta ja et ta varsti vabaneb. Vaatamata sellele võidi teda

paigutada kartserisse, kus ta oleks viibinud mõne aja, järelikult mingist solidaarsusest (17.10.2014

käskkirjas nr 1309 märgitakse, et A.P. võis solidaarsusest võtta süü enda peale), ei saa olla juttu.

Vaevalt keegi tahab kasvõi päeva veeta vangla kartser. Korpuse E1-3 ülem K. Veervald vastuses

kaebaja väidele nähtub, et ametnik leiab, et kui kaart tõesti kuulus A.P.le, siis ta pidi sellest ütlema

kohe või vähemalt 18.09.2014 päeva jooksul. Kaebaja jääb seisukohale, et tema ei ole süüdi selles, et

mälukaart avastati 6 päeva enne A.P. vabastamist. Kaebaja nõustub, et valvekaamera

videosalvestustel ei ole kuulda, kas A.P. tunnistab V. Nurmele, et kaart kuulub talle või mitte. See

võib tõendada ainult seda, et A.P. astus V. Nurme juurde ja nad koos lahkusid sektsiooni piiridest.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ja vastustaja ei näe kaebuses aluseid, mis võiksid

viia vaidlustatud käskkirja tühistamisele.

Vastustaja esitas seisukohad kohtule (30.03.15, tl 60), milles jääb seisukohale, et kohtukaebuses on

kaebaja esitanud needsamad väited, mis olid tema poolt esitaud vaides ja vangla on kaebajale

üksikasjaliselt oma seisukohad esitanud sj jääb Tallinna Vangla ka oma 13.11.2014 a vaideotsuses nr

5-15/14/29148-3 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebaja

väiteid ei jäetud tähelepanuta, vaid neid hindas vangla kogumis teiste tõenditega ning ei nõustunud

kaebajaga. Vaideotsuses märgitakse andmed, et lahendati ka kaebaja avaldus menetluse peatamiseks

(taotlus lahendati 24.10.2014 otsusega ning jäeti rahuldamata). Asjaolu, et vangla hindas asjaolusid

teisiti ei tähenda, et kaebaja seletused on jäetud arvestamata.

15. Asjas on kogutud tõendid: 1) 18.09.2014 läbiotsimise akt leitud esemete kohta (lisa 1, lk 9), 2)

julgeolekuosakonna peaspetsialist V. Nurme 18.09.2014 ettekanne ning 09.10.2014 ja 14.10.2014 e-

kirja teel antud ütlused (materjalid kohtutoimikus), 4) julgeolekuosakonna spetsialist S. Leedo

10.10.2014 e-kirja teel antud ütlused (vastuse lisa 1 lk, 5), 5) julgeolekuosakonna spetsialist K. Smola

10.10.2014 e-kirja teel antud ütlused (vastuse lisa 1 lk 6), 6) kinnipeetav A.T. 22.09.2014 kirjalikud

selgitused (materjalid kohtutoimikus), 7) kinnipeetav A.P. 10.10.2014 kirjalikud selgitused

(materjalid kohtutoimikus). Neid kogumis hinnates on vastustaja seisukohal, et on tõendatud

18.09.2014 kaebaja poolt temale väljastatud vormijaki sees keelatud eseme hoidmine.

16. Kaebaja väidet, et nimetatud esemed oli tema jaki sisse peitnud kinnipeetav A.P., ei pea vastustaja

käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades veenvaks. Vastustaja hinnangul tõendab vaide esitaja

käitumine („oli rahulik“) vahetult pärast mälukaardi leidmist seda, et kaebajale ei tulnud jaki sisse

peidetud mälukaardi leidmine üllatusena. Samuti ei pidanud kaebaja mälukaardi leidmisel vajalikuks

mingeid vastuväiteid esitada, mida tõendavad ka vanglaametnike, S. Leedo ja K. Smola 10.10.2015

selgitused, mille kohaselt kaebaja midagi ei öelnud ja V. Nurme 09.10.2014 selgitus, et kaebaja ei

kommenteerinud eriti midagi. Seda, et kaebaja mälukaardi olemasolust teadlik oli, võib järeldada ka

julgeolekuosakonna peaspetsialist V. Nurme 18.09.2014 selgitustest, mille kohaselt ei olnud

mälukaarti ülemäära keeruline leida. Kaebaja jakk oli temale kasutamiseks määratud kapis ning seega

on ilmselgelt võimatu, et A.P. sai ekslikult kaebajale kuulunud jaki võtta. Samuti oli kaebaja

vormijakk A.P.le väljastatud vormijakist väiksem, mistõttu pidi jakkide erinev suurus A.P.le koheselt

tuntav olema (vastuse lisa 4). Arvestades, et mälukaardil on vanglas selle keelatust arvestades

kinnipeetavate seas väga oluline väärtus, ei tundu eluliselt usutav, et A.P. selle peitmisel niivõrd

ükskõikne oli, et ei pidanud vajalikuks eseme kuuluvuses veenduda ja seejärel unustas mälukaardi

sootuks. Vastustajale teadaolevalt ei ole A.P. endal mäluga seonduvaid probleeme väitnud, kuid

ometi on A.P.le mälukaardi peitmine meenunud alles peale vanglaametnike poolt mälukaardi

leidmist. Vangla hinnangul ei saa olla kokkusattumus, et ka kaebajale on neli päeva peale mälukaardi

leidmist meenunud, et A.P. tema jakki kasutas. Antud juhul tuleb märkida lisaks, et kaebaja suhtes

on eelnevalt mitmel korral läbi viidud distsiplinaarmenetlusi seoses keelatud esemete, sh ka

mälukaardi valdamisega (vastuse lisa 2).

17. Käesoleval hetkel ei ole vastustajal võimalik kindlaks teha, kas A.P. tegelikkuses tunnistas samal

päeval süüd mälukaardi peitmises, kuivõrd vanglaametnik V. Nurm sellise vestluse toimumist ei

mäleta.

Samas

ei

viita

eelnimetatud

vestluse

toimumisele

ka

kumbki

kinnipeetav

distsiplinaarmenetluse käigus antud selgitustes. Isegi kui sellesisuline vestlus aset leidis, ei toimunud

see koheselt mälukaardi leidmisel kambris, vaid alles hiljem, mistõttu võib järeldada, et A.P. vanglast

vabaneva kinnipeetavana, võttis lihtsalt kaebaja süü omaks.

18. 22.09.2015 vastuses kohtunõudele edastas vangla teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialist V.

Nurme 21.09.2015 selgitused vastuseks kohtunõudes küsitule. 22.09.2015 telefoni teel antud ütluste

kohaselt mäletab V. Nurm, et A.P. üritas süüd enda peale võtta, kuid kus ja millal see toimus, ametnik

arvestades sündmuse toimumisest möödunud ajaperioodi, ei mäleta. Illustreerimaks kohtule, milline

oli kaebajal seljas olnud vormiriietuse jakk ning kus kohast mälukaart leiti, pildistas vangla

22.09.2015 kinnipeetava vormiriietuse jakki (standardne) ning sellest mälukaardi leidmise kohta koos

mälukaardiga (vastuse lisad 2-6). Kohtule vormijakist leitud keelatud eseme leidmise koha

näitlikustamiseks tehtud piltide tegemisel ei ole kasutatud konkreetselt kaebaja vormijakist ära võetud

mälukaarti, küll aga sellele mõõtude poolest vastavat mälukaarti. Mälukaardile ei salvestu info selle

kasutajate kohta, mistõttu ei ole vanglal võimalik kindlaks teha, kas ja kus mälukaarti on kasutatud.

Vaidlusaluse päeva sündmuste kohta ei ole Tallinna Vanglal videosalvestist säilinud. Arvestades

asjaolu, et videokaamerad heli ei salvesta ning kinnipeetavad pöörduvad sageli erinevate küsimustega

ametnike poole, ei oleks videosalvestise pinnalt ka võimalik tuvastada, mis asjaoludel või teemaga

seoses võimalik suhtlus on aset leidnud. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate,

arestialuste ja vahistatute registri andmete kohaselt kandsid kinnipeetavad A.P. ja A.T. nii 18.09.2014

a, kui ka nimetatud kuupäevale eelnenud ja järgnenud perioodil kuni A.P. vabanemiseni karistust

ühes kambris ( kambris nr 242). Seega oli A.T.l ja A.P.l võimalus nii eelnevalt, kui ka peale

mälukaardi leidmist, kohases käitumises kokku leppida. Arvestades asjaolu, et Tallinna Vangla

dokumendiregistris on 15.09.2014 nr-ga 6-1/14/24960-1 registreeritud Harju Maakohtult laekunud

dokument, mille sisuks on märgitud „Harju MK 12.09.2014 kohtumäärus vabastamiseks tingimisi

enne tähtaega 2 eks ja allkirjaleht“ ning saatmise resolutsiooniks märgitud „allkirjaleht tagastatud

kohtusse 18.09.2014“, saab järeldada, et hiljemalt 18.09.2014 oli A.P.le enda enne tähtaega vanglast

vabastamine (23.09.2014) teada ning ta oli teadlik, et distsipliinirikkumise toime panemise

tunnistamise korral temale mingeid tagajärgi sellega ei kaasneks.

Vangla on seisukohal, et A.T. pani toime distsiplinaarsüüteo, tema süü on distsiplinaarmenetluse

käigus kogutud tõenditega tuvastatud ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks.

Vaidlustatav käskkiri õiguspärane ega kuulu tühistamisele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

19. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

20. A.T. on vaidlustanud 17.10.2014 Tallinna Vangla käskkirja, mille kohaselt teda karistati 20 päeva

pikkuse kartserikaristusega vanglas keelatud eseme – mälukaardi – omamise eest (20.01.2015

esitatud täpsustus). Kaebaja on esitanud tühistamisnõude, kuna distsiplinaarkaristuse käskkirja

tühistamise korral on välistatud selle karistuse arvestamine korduvuse hindamisel mõnes järgmises

distsiplinaarmenetluses. Kohus leiab, et kaebus on lubatav ja kaebajal on kaebeõigus.

21. A.T. on kohtule esitatud kaebuses ja vaidemeneltuse asunud väitma, et tema ei ole mälukaardi

omanik ja selleks on hoopiski A.P.. Vaidlust ei ole küsimuses, et mälukaart on vanglas keelatud ese

ning et see leiti kaebajale kuulunud jakist. Kohus küsis vanglalt asjaolud üle ja vangla kinnitas

22.09.2015, et 18.09.2014 kella 15:15 paiku teostas V. Nurm Tallinna Vangla esimese üksuse 1-3

avatud vangistussektsiooni kambris nr 238 läbiotsimist A.T.le (sünd xx xx xxxx), mille tulemusel

leidis ja võttis ära kinnipeetava seljas olnud vormiriietuse jaki (vangla nr 8117T) voodri vahelt ühe

mälukaardi SanDisk Micro SDHC 4GB. V. Nurm märgib, et antud hetkel oli vangla poolt väljastatud

vormijakk süüdimõistetu A.T. seljas.

22. Kohtule esitatud distsiplinaarasja materjalide pinnalt ei pea kohus veenvaks A.T. hilisemalt antud

seletust, mille kohaselt vanglas keelatud eseme ehk mälukaardi peitis kaebaja vormijaki sisse

kaaskinnipeetav A.P.. Kuigi A.P. on teo 22.09.2014 omaks võtnud, kinnitanud seda veel ka

26.11.15.a., nähtub, et seda ei ole A.P. siiski teinud ajal, mil mälukaart leiti. Kaebaja ega A.P. ei

väida, et läbiotsimise ajal nad avaldasid midagi kaardi kohta, samuti jaki kadumise või võimalikus

vahetuses olemise kohta. Kaebaja tegi sellise avalduse 22.09.14 ja A.P. samuti 22.09.2014. Ehkki

V. Nurm käesoleval ajal enam ei mäleta täpsemalt, kes võisid temaga sellel päeval hiljem koridoris

kõnelda, võib varasematest sündmustest aru saada nii, et kaebaja ei ole ise sündmuskohal ja

sündmuste päeval avaldanud midagi selle kohta, et keegi teine isik võinuks selle kaardi jaki sisse

paigutada või et selleks oli konkreetselt A.P., kuigi ta tegi seda hiljem distsiplinaarmenetluse käigus

ja vaides. Kaebaja asus koheselt väitma hoopiski seda, et ta ei ole kindel, kas tegemist on tema

vormijakiga. Sellele viitab ka asjaolu, et ta soovis kontrollida varade nimekirja. Nagu kontroll näitas,

oli tegemist kaebajale kuuluva vormijakiga ja kaebaja kandis oma jakki.

23. Tallinna Vangla esitatud andmetel vabanes A.P. vanglast 23.09.2014, seega on ta päev enne

Vanglast vabanemist andnud küll kirjaliku seletuse, millega soovib süü võtta enda peale, kuid tal oli

võimalik avaldada see koheselt, vastupidiselt pidi ta eeldama, et kaardi leidmisel kaebaja jakist

karistatakse A.T.t. Kaebaja on asunud küll hiljem väitma, et A.P. teatas koheselt samal päeval

koridoris V. Nurmele, et kaart kuulub temale, ent see ei ole samuti usutav, kuna sellisel juhul puudus

vajadus A.P.l esitada täiendavalt kirjalik seletus, mida temalt keegi ei ole küsinud. Kui isik oli

veendunud, et ta avaldas V. Nurmele sellise asjaolu, siis ei nähtu kuidagi, et V. Nurm oleks avaldanud

A.P.le väidetava suulise seletuse ajal, et ta selle seletusega ei arvesta. Kui selline suuline vestlus oleks

ka tegelikult toimunud, siis ei olnud A.P.l alust arvata, et ametnik selle seletusega ei arvesta ning

puudus igasugune põhjus esitada sama seletus alles mitu päeva hiljem kirjalikul viisil. Vastupidine

olukord oleks tekkinud siis, kui V. Nurm oleks A.P.le avaldanud, et ta selle seletusega ei arvesta.

Kaebaja, V. Nurm ja A.P. midagi sellist aga kohtule ei märgi. Suuliselt oleks A.P. saanud avalduse

teha koheselt läbiotimise käigus, sellist ülestunnistust aga ei ole keegi kuulnud.

24. Kuigi kaebaja on hiljem asunud väitma vastupidist ning on käesolevaks ajaks palunud esitada

seletuskirja A.P.l, siis puudub vajadus A.P. täiendavaks küsitluseks kohtus. Kuna kaebaja palus video

esitamist kohtule, siis selle väljanõudmist kohus rahuldada ei saanud, kuivõrd video ei ole säilinud.

Samas saab märkida, et kaebaja on ise esitanud vanglale taotluse video säilitamiseks, selles on selgelt

kirjeldanud, millistel asjaoludel ta soovis videot säilitada ja mida sealt peaks nähtuma. Nagu selgub,

ei seondu taotlus video uurimiseks sooviga kontrollida, mida tegi A.P. või et viimane oleks soovinud

ametniku jutule ning seda tuleks täiendavalt uurida videost või et see sealt üldse võiks nähtav olla.

Kui videost oleks olnud vajalik uurida A.P. tegevust, siis oleks kaebaja selle selgelt esile toonud.

Pigem võib ka siinkohal aru saada, et videos ei saanudki olla A.P. väidetavat tegevust seotult V.

Nurmega, vastupidiselt ei oleks kaebaja seda unustanud oma sooviavalduses ära nimetada. Kuna aga

mõlemad kinnipeetvad on hiljem selgitanud, et mingil ajal kandis kaebaja jakki A.P., siis ei saa kohtul

olla kahtlust, et selle asjaolu saanuks koheselt teatavaks teha, kuna esitatud selgitustest saab eeldada,

et kinnipeetvad olid sellest väidetult ise teadlikud. Kohtule ei nähtu ühtegi mõjuvat põhjust, mis võiks

viidata, et kaebajal ja A.P.l esinesid ka tegelikult takistused amentikele väidetava tõe koheseks

esitamiseks. Seejuures võib lisada, et kaebaja enda seletuste kohaselt liikus V. Nurm sektsioonist

välja ning taotluses ei olnud märgitud, et peale kaebaja ootas ja soovis ametnikuga kohtuda veel ka

A.P..

Sõltumata video uurimise võimalikkusest nõustub kohus Vangla seisukohaga, et kuivõrd

videokaamerad heli ei salvesta ning kinnipeetavad pöörduvad sageli erinevate küsimustega ametnike

poole, ei oleks videosalvestise pinnalt võimalik tuvastada, mis asjaoludel või teemaga seoses

võimalik suhtlus võinuks aset leida. Kohus on juba varasemalt kaebajale märkinud, et ilmselgelt video

olemasolul ei saaks selle alusel kindlaks teha kõnelusi. Kuivõrd aga videot ei tulnud säilitada ja seda

ei ole olemas, siis tuleb asja lahendada olemasolevate tõendite pinnalt.

25. Nagu nähtub vastustaja vastusest, on Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate,

arestialuste ja vahistatute registri andmete kohaselt kinnipeetavad A.P. ja A.T. nii 18.09.2014 a, kui

ka nimetatud kuupäevale eelnenud ja järgnenud perioodil kuni A.P. vabanemiseni, kandnud karistust

ühes kambris, so kambris nr 242. Seega puutusid A.T. ja A.P. kokku ning neil oli kahtlemata võimalik

nii eelnevalt kui ka peale mälukaardi leidmist kokku leppida edasises käitumises, st avaldada vanglale

seda, et tegelikult oli kaart A.P. oma.

26. Kohus palus vanglal kontrollida, millal võis A.P. teada saada enda vabastamisest. Esitatud

vastusest ja tõenditest nähtub, et Vangla dokumendiregistri andmetest saab järeldada, et hiljemalt

18.09.2014 oli A.P.le tema enne tähtaega vanglast vabastamine teada. Selliselt võib nõustuda

vastustajaga, et A.P.le ei olnud praktiliselt enam ohtlik 23.09.2014 teada anda, justkui oleks tema

kaardi omanik. Kui A.P. tegi kirjaliku avalduse, siis avaldamise ajaks vähenes võimalus A.P. suhtes

distsipliinaarmenetluse algatamiseks. Distsiplinaarmenetlust ei oleks suure tõenäosusega suudetud nii

kiiresti läbi viia ja selliselt oli kaebajal ja A.P.l ette prognoositav, et A.P. süü omaksvõtt ei oleks

toonud vanglast vabanevale A.P.le ilmselt reaalseid tagajärgi. Vanglast vabanevate kinnipeetavate

poolt on selliselt teadaolevalt ka varem talitatud, millega püütakse distiplinaarmenetluse tulemusi

väärata.

Nagu nähtub, ei ole kumbki eelmärgitud isikutest varem avaldanud vangalale, et vormijakid on ka

tegelikkuses läinud vahetusse. Puuduvad tõendid, et selline juhtum sai aset leida. Kui kaebajale

kuulunud vormijakk oleks olnud kadunud, oleks ta seda koheselt pidanud märkama. Vormijaki

kaotamisest on kinnipeetav kohustatud vanglat informeerima, A.T. seda ei ole teinud. Ka ei ole

vormijakki kaotanud A.P., sest ka tema pole selle kadumisest kedagi teavitanud. Kui vormijakid

oleksid läinud nö vahetusse, ka siis ei oleks kaebaja väited usutavad. Jakkide vahetusse mineku

välistab juba asjaolu, et A.P. ja kaebaja jaki suurused olid märgatavalt erinevad. A.P.le ei oleks

kaebaja vormijakk suuruselt sobinud, kaebaja oleks aga ilmselgelt pidanud aru saama, et tema

vormijakk on senisest suurem, so siis, kui oleks ka tegelikkuses jakid olnud vahetuses.

27. Isikute hilisematest seletustest võib mõista, et A.P. väidetel oli ta kaardi jaki sisse pannud ammu

ja seetõttu selle loo unustanud. Kaebaja ei märgi, kui kaua ta jakk kadunud oli või kaua ta seda otsis,

ent kohtule ei ole kuidagi ka sellest aspektist lähtudes usutav, et kumbki oma jakki pikemat aega ei

olnud kasutanud, mistõttu ei saanud nad avastada vastavalt siis kas jaki puudumist või vale jaki

kandmist. Kaebajal puudusid mistahes takistused neid asjaolusid koheselt läbiotsimisel V. Nurmele

avaldada, kuna jaki väidetav kadumine pidi olema talle teadaolev ja oluline asjaolu, et endalt süüteo

kahtlus seeläbi maha võtta.

28. Samal päeval oli kaebajal oma jakk olemas, selle ta võttis seljast, kui V. Nurm andis vastava

korralduse. Kaebaja on saanud jaki kuuluvust temale kontrollida. Kaebaja ei märgi, kuidas väidetult

kadunud jakk temale tagastatuks osutus ja kuidas oli võimalik vahepealsel ajal vangla ees jaki

kadumist varjata või mida ta kandis siis, kui jakk oli kadunud, ent kui ta oleks kandnud ka läbiotsimise

hetkel võõrast jakki, ei oleks see vääranud asjas tehtud otsust, kuna keelatud asja leidmisel tema

juures vastutusele võtmist välistavad asjaolu puudusid. Ka teise isiku riietuse kasutamise korral on

võimalik sinna peita keelatud asja, et seda vangla ees varjata.

29. A.T. ja A.P. asusid ühes kambris ning puutusid tihedalt kokku sündmuse ajal ja peale seda (seda

võib aru saada ka kaebaja enda seletustest 17.10.2014 tl 4 ja tl 5). Kuna neil oli tihe kokkupuude,

võib eeldada, et juhtunust olid teadlikud koheselt paljud kinnipeetvad, sj A.P., kes oleks saanud

sündmuse ajal asjasse selguse tuua, sj ka seotult jaki kandmisega. Kuna distsiplinaarmenetluse

objektiivsust mõjutab koheselt antav asjakohane ja õige seletus, oli ebamõistlik kaebajal jätta seletus

andmata sündmuskohal ja nagu nähtub, oli kaebaja jätnud tema enda meelest olulised sündmused

kommenteerimata kuni 22.09.2014, mil ta kirjaliku seletuse vormistas. Seega pidi kaebaja arvestama,

et avaldamata asjaoludega ei saagi keegi arvestada.

30. Iseenesest ei ole kohtule kahtlust äratav lõpptulemuse õiguspärasuse seisukohalt kaebaja poolt

esitatud ja tema meelest taunitav ametnike arutluskäik sündmuskohal. Kohus ei nõustu kaebaja

väitega, et ametnikele oli tema ise sündmuskohal avaldanud selge seisukoha, kuna nähtub, et kaebaja

ei kommenteerinud leidu ega sündmust nii, et vangla saanuks midagi kontrollida seotult A.P.

tegevusega või tema riietusega. Kui see oleks olnud avaldatud ja see oli kaebajale oluline asjaolu,

oleks ka seda A.P. juuresolekul kohapeal ilmselgelt koheselt kontrollitud.

31. Vaidlust ei ole selles, et 17.10.2014 seletuskirjas (tl 5-6, so lisa vaidele), nimetab kaebaja selgelt,

et ta ei tea kuidas kaart sai sattuda jaki voodri vahele, see ei ole tema kaart ning ta kahtleb, kas jakk

kuulub temale. Veel märgib kaebaja, et ta palus videost vaadata, et ta ootas V. Nurme ja et ta soovis

näidata vangla riiete nimekirja, kuid kui V. Nurm lõpetas läbiotsimise, siis ametnik liikus sektsioonist

välja. Märgitud seletus on seega esitatud mõnevõrra hiljem, ent sellestki nähtub, et kaebaja ei

avaldanud seotult A.P.ga sündmuse päeval midagi. Ka võib järeldada, nagu kohus juba märkis, et V.

Nurmega ei saanud koridoris peale läbiotsimist kokku ükski isik, kuna kaebaja nimetab, et V. Nurm

lahkus kohe peale läbiotsimist sektsioonist ja ta ei märgi, et V. Nurm oleks koridoris liikunud koos

A.P.ga. Kaebaja seletusest nähtub, et kaebaja oli V. Nurme liikumist jälginud ja veendus tema

lahkumises sektsioonist. A.P. aga ei märgi oma seletuskirjas, et ta avaldas sündmuskohal ja selle

toimumise ajal või peale seda, et ta kasutas kaebaja jakki; ta ei märgi, et oli kohapeal avaldanud

ametnikule/ametnikele, et kaart on tema oma ja et tema oli selle kaebaja jaki sisse peitnud (tl 19 A.P.

seletuskiri 22.09.2014); ta ei ole avaldanud, et teda ei kuulatud kohapeal ära või et ta liikus koos V.

Nurmega samal sündmuse päeval kuhugile ja avaldas seejärel mõnele ametnikule väidetavad ehk nn

tegelikud asjaolud.

32. V. Nurm ja temaga koos sündmuse juures olnud ametnikud S. Leedo ja K. Smola, kes on andud

kirjalikud seletused 10.10.2014, märgivad, et nad olid läbiotsimise juures ning ka nemad ei märgi, et

kaebaja oleks midagi seotult jaki vahetusse minekuga, selle kadumisega või kaardiga seletanud.

Kaebaja on küll sündmuste kestel peale kaardi leidmist asunud väitma, et tegemist ei ole tema jakiga

ja ta on nõudnud enda asjade nimekirja, mis aga ei ole seletus jaki väidetavast kadumisest, selle

kasutamisest A.P. poolt ega sisalda sellises tekstis kaebaja avaldust selle kohta, et kaardi omanik on

tegelikult talle teadaolevalt A.P.. Ka sellest seletusest ja kaebaja tegevusest nähtub, et ta ei teata

vanglale, et A.P. peaks midagi teadma või sooviks midagi vanglale olulist avaldada. Kui kaebajale

oli väidetult teada, et jakki kasutas omavoliliselt A.P., siis saanuks seda koheselt avaldada. Selles

mõttes ei avaldanud kaebaja sündmuse ajal midagi asjakohast. Vähemalt kaebaja kirjutatu alusel ei

saanud kuidagi kaebajale endale jääda sellist teadmist, et ta on vanglale koheselt avaldanud olulise

asjaolu, st et A.P. midagi teab, saab avaldada ja et jakk oli selle isiku käes. Seetõttu ei saanud ka V.

Nurm, S. Leedo või K. Smola kuidagi teada, et sündmuse juures jaki läbiotsimisel ja sealt kaardi

leidmisel oleks tulnud hoopiski küsitleda nt koheselt A.P.t.

33. Kohus ei nõustu seetõttu kaebaja väitega, et protokolli on K. Aupaju asjaolud kirjutanud valesti.

Protokolli ei saadud kirja panna seda, mida ei ole keegi avaldanud. Kuigi kaebaja on asunud hiljem

väitma, et leitud kaart on olnud vormijaki alumise ääre õmbluse vahel juba pikemat aega, ei ole ka

see väide kontrollitav, samas ei ole see ka usutav, sest kinnipeetavad otsitakse igapäevaselt läbi ja ei

ole loogiline, et kaart on seal asunud pikemat aega.

Kaardi asukohta on kinnitanud ametnikud V. Nurm, S. Leedo, K. Smola. Vangla on kohtu palvel

saatnud fotod, mille alusel saab jälgida, kui suur on leitud kaart ning kus see paiknes. Kohtule nähtub,

et kui tegemist on suhteliselt pehmest kangast materjalist jakiga, siis isegi juhul, kui kaart asus

kahekordse riide vahel, on see läbi riideeseme siiski kombatav. Vaatmata kaardi vähestele mõõtudele

on tal olemas jäik ääris, mis kergelt ei paindu ning läbiotsimise eesmärgil riietuse kompamisel

ametnike läbiotsimise suurte kogemuste korral on igati usutav, et selle asukohta ei olnud raske

tuvastada. Kuidagi ei saa teha järeldust, et V. Nurm ei leidnud kaarti koheselt, sest nähtub, et ta tegi

üleriiete läbiotsimisel ettepaneku anda jakk kontrolli ja võtta see seljast, seejärel ta selle sealt suurema

vaevata keelatud asja ka leidis. Selline vaidlusküsimus, kas see oli ametnikule kergelt tajutav või

mitte, ei oma asjas iseseisvat tähendust. V. Nurm on avaldanud, et mälukaarti polnud eriti keeruline

leida ning see on üks paljudest kohtadest, kuhu kinnipeetavad mälu- ja SIM-kaarte peidavad.

Käesoleval ajal ei ole vajadust hakata tagantjärgi uurima, kas kaarti saanuks avastada veelgi varem

(kui see jakis sees asus).

Märgitud sündmuse ajal oli kaebaja riietusese temal olemas ja alles, see oli tema seljas ning tema

vastutas oma riietuse ja tema käes olevate esemete eest.

Kaebaja on märkinud sj, et riietusese oli tema kapis, seega ei saanud see olla kadunud. Tegelikult on

vangla vastuse kohaselt jakk olnud läbiotsimise hetkel kaebaja seljas, st ajahetkel, mil kaart jakist

leiti, ei olnud see kapis. Kui kaart oleks olnud A.P. oma, siis on väheusutav, et ta selle pärast peitmist

teise isiku jaki sisse unustas. Sj veel niimoodi, et kambris toimunud sündmuste ajal ei saanud ta seda

koheselt avaldada (see ei tulnud meelde).

Arvestades kaardi kasutamise eesmärke ning sellise eseme olulisust vanglas, ei ole usutav, et A.P. ei

avastanud, et kaarti tema jakis ei ole (kui nt jakid olid segi aetud). Kaebaja huvi kaardi kasutamise ja

omamise vastu kinnitavad tema varasemad huvid. Kaebajat on mitmeid kordi varem karistatud

keelatud asja omamise eest (kolmandat korda), mis viitab selgelt kaebaja huvitatusele omada sellist

kaarti.

34. Kokkuvõttes leiab kohus, et jakk, mis kuulus kaebajale, oli tema kasutuses ja kui sellest leiti

läbiotsimisel keelatud vahendina mälukaart, siis vastustab tema selle omamise eest.

Kaardi osas puudub vajadus distsiplinaarasja menetluses teha kontrolli sellise kaardi tegeliku

kasutamise kohta või veel täiendavalt nn DNA analüüsi. Kuigi kaebaja on nimetanud, et kaardi suhtes

saab teha DNA kontrolli, oleks selline tegevus ja kulutus eesmärgitu, kuna vanglal on olemas muud

tõendid ning samas nähtub, et selline hilisem soov ei viiks ühegi mõistliku tulemuseni, kuna seda

kaarti on ilmselgelt katsunud juba mitmed isikud. Kohus on seda kaebajale juba varem selgitanud ja

jääb selle seisukoha juurde.

Kohus viitab Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-24-10 (p 11), milles on toodud seisukoht, et

olukorras, kus eseme omanikku pole võimalik kindlaks teha, on määrav, kelle juurest selline ese leiti.

Vaidlust ei ole küsimuses, et distsiplinaaremenetluse protokolli esitamisel kaebaja enda süüd ei

tunnistanud, vastav märkus on protokolli kantud ja ehkki kaebaja keeldus protokolli allkirjastamast,

mis on tõendatud ametnike allkirjadega, ei vii see veel järelduseni, et protokoll oleks vale või

menetlus pole kulgenud õiguspäraselt. Kaebajal on õigus süüd eitada, vastustajal on kohustus oma

väited kontrollida ja tõendada. Kohtule ei nähtu, et menetluses oleks jäänud midagi olulist uurimata

või tehtud vigu, mis võiks lõpptulemust väärata.

Karistuse määramisel on arvestatud kaebaja varasema käitumisega, raskendava asjaoluga (varasemad

karistused), tegemist on proportsionaalse karistusega ning karistuse valik ei too kaasa käskkirja

tühistamist. Käskkirja motiveeringust nähtuvalt on vangla põhjendanud teo toimepaneku ja taotleja

süü osa, on arvestatud tõendusmaterjalidega, vangla on esitanud oma järeldused ning põhjendanud

karistuse valikut. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sj, et teda on varem süüdistatud selles, et ta on omanud

vanglas keelatud asju/esemeid. A.T. suhtes on selliselt varasemalt fikseeritud vanglas keelatud

asjade/esemete omamine/kasutamine, täpsemalt nähtub, et korduvalt on tuvastatud mobiiltelefoni

kasutamine; ta on kasutanud ka televiisoris mälukaardi/USB pulka.

35. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus jääb

rahuldamata ning kuivõrd vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust ega kulude nimekirja

esitanud ei ole, jäävad menetlusosaliste menetluskulud (sh kaebaja poolt tasutud riigilõiv) nende endi

kanda.

Karin Kalmiste

kohtunik