1-15-7868/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

1-15-7868

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-7868 Kohtukoosseis Meelika Aava, ,

Ivi Kesküla Pavel Gontšarov Kriminaalasi

O.R süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2,3 ja § 120 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu üld Maakohtu 15. detsembri 2015. a otsus menetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Andres Simson

Prokurör

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gardi Anderson

Süüdistatav

O.R

isikukood XXX, elukoht XXXXXXX XXXXXXX XXXXXXX XXXX XXXXXXX XXXX XXXXX XXXX, ei tööta, karistatus puudub

Kaitsja Vandeadvokaa Andres Simson t

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu suhtes jätta muutmata ja 15. detsembri 2015. a kohtuotsus O.R apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult kuulutamisest. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 15. detsembri 2015. a kohtuotsusega mõisteti O.R süüdi ja karistati KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega ja KarS § 120 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1,3 alusel suurendas kohus mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust 2 kuu võrra ning mõistis liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1,3

2

alusel täitmisele pööramata tingimusel, et O.R ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja

alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev.

KrMS § 3101

ning VÕS § 1055 alusel kohaldati RK ning tema eraelu kaitseks O.R suhtes lähenemiskeeldu tähtajaga 1 aasta. Lähenemiskeelu rikkumine toob kaasa kriminaalvastutuse KarS § 3312 alusel.

2. O.R selles, et tema 24. veebruaril 2015 kella 08.00- tunnistati süüdi 11.00 vahelisel ajal Pärnu linnas XXX XX XXX korteri nr XX vannitoas võttis endisel elukaaslasel RK-l selja tagant ühe käega kaelast kinni ja lükkas näoga vastu seina, misjärel hoides ühe käega kaelast ja teise käega RK RK riietest, lükkas RK vannitoast väljapääsu suunas, mille tagajärjel RK kukkus vasaku õlavarrega vastu uksepiita. Seejärel O.R lükkas RK vannitoast välja ning keeras elutoas näoga enda poole ja lükkas

diivanile. Kukkudes diivanile istuvasse asendisse, surus

RK O.R kätega endast eemale ning üritas püsti tõusta, mille peale O.R haaras RK-l käega kuklast ning tõmbas teda ühe käega kuklast ja teise käega käsivarrest kinni hoides diivanilt püsti, misjärel vedas ühe käega kuklast ja teise käega

selja tagant riietest kinni hoides magamistoa suunas. Magamistoa ukse juures pani RK käed uksepiitadele, kuid O.R reb magamistuppa, is tema käed uksepiitade juurest ära ning lükkas RK mille tagajärjel kukkus parema reiega vastu klaasiga kappi. Füüsilise vägivalla tulemusena O.R RK põhjustas RK-le füüsilist valu, nahaalused verevalumid parema reie tagumisel pinnal ja vasakul õlavarrel.

Samuti et tema isikuna, kes on varem toime pannud kehalise tunnistati O.R süüdi selles, väärkohtlemise, 25. 08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas veebruaril 2015.a kella 08.00- XXX XX XXX korteri nr XX elutoas haaras korterist põgeneda üritanud endisel elukaaslasel l käega juustest, lõi RK- ühel korral lahtise käega paremale poole vastu pead ning lükkas, mille tagajärjel RK kukkus vasaku reiega vastu söögilauda. Seejärel O.R haaras RK-l käega juustest ning vedas juustest kinni hoides magamistuppa, kus lükkas voodile pikali. Füüsilise vägivalla tulemusena O.R põhjustas RK-le füüsilist valu, nahaalused verevalumid vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal ning rebis peast juukseid.

Oma sellise tegevusega pani O.R toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo,

s.o teise isiku tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ning korduvalt.

Lisaks eelnevale tunnistati O.R süüdi selles et tema 25. veebruaril 2015 kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas XXX XX XXX korteri nr XX elutoas haaras tooli ja vehkis sellega mööda tuba, samal ajal karjudes endisele elukaaslasele - RK le: „Ma löön su litsi raisa maha! Ellu sa ei jää! Ma retsin su ära!“ ning lubas segi peksta üürikorteri. Kui üritas korterist põgeneda, haaras RK RK vasaku käega l juustest kinni ning ütles: „Ma tapan su raisa ära!“ Seejärel O.R lükkas RK- RK magamistuppa voodile pikali ning hoides teda voodis kinni ütles: „Sa ei tea, kellega sul tegu on. Ma olen inimesi tünni ära uputanud ja pärast nad maha matnud ning nii, et keegi neist ei tea. Ma retsin su ära! Sa ei kujuta ette, kui palju naisi ma olen ära retsinud“. Ähvardamise tulemusena tundis RK reaalset ohtu enda elule ja tervisele.

Oma sellise tegevusega pani O.R toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

3

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb täies mahus kohtuotsuse tühistamist ja O.R suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Seoses sellega mõista O.R kasuks välja

menetluskulud.

Apellatsiooni motiivide kohaselt O.R ennast esitatud süüdistustes süüdi ei tunnista ning väidab, et ei ole kordagi

RK löönud ega ähvardanud. Esines küll kodutüli, kuid selle käigus ei ähvardanud ta

kordagi RK. Tüli käigus ründas teda ning tahtis küünistada, tema rünnet tõrjudes lükkas RK RK minema ja pani voodisse pikali.

RK sai reitele sinikaid lüües ennast laua vastu ära.

Apellandi hinnangul ei ole seetõttu süüdistus piisavalt selgelt tõendatud, eriti arvestades asjaolu, et

osapooled on üksteise suhtes vaenulikud ning kannatanu ütlused ei ole neutraalsed. Tuvastatud vigastused, sinikad on tuvastatud kohtadest (reied), mida kannatanu löögikohana ei kirjelda. Kindlasti ei anna väidetavad sinikad märku kuklast pigistamisest.

Sõnelusest ja kannatanu solvamisest kasvas välja tüli, milles olid aktiivsed mõlemad osapooled. O.R varasemast käitumisest kahe aasta jooksul, samuti süüdistuses toodud päevadel veebruaris 2015 ei nähtu samuti, et O.R lnud agressiivne või vägivaldne. oleks o

Mis puudutab süüdistust ähvardamises, siis on täiesti ebausutav, et tundis ennast kolme päeva RK jooksul halvasti ja hirmununa ning ei julgenud kodust lahkuda. Samuti ei ole tõsiseltvõetav, et O.R ähvardanuks oleks kellegi tünni ära

reaalselt tappa. Meil puuduvad andmed, et O.R RK uputanud või ära retsinud. Selleks ei anna alust O.R isik, kellel puuduvad igasugused varasemad karistused analoogsetes asjades. Samuti on lihtsalt tekkinud tüli iseloomu arvestades ebatõenäoline, et ta võinuks soovida oma elukaaslast tappa. Puuduvad vastavad vahendid, võimalused. Tegemist on ilmselgelt emotsionaalse tüliga, mida täiesti tavapäras mäletavad osapooled erimoodi. Kahtlused elt

tuleb kriminaalmenetluse põhiprintsiipidest tulenevalt tõlgendada süüdistatava kasuks, vastasel korral muutuks isikute süüdimõistmine puhtalt vaenuliku kannatanu ütluste põhjal ilmselgelt liiga kergekäeliseks.

Kaudsete tunnistajatena

AU ütlused ega sõnumid ei kinnita piisavalt seda, et 25.veebruaril oleks aset leidnud tahtlik füüsilise või vaimse vägivalla sooritamine. Kõik vastavad tõendid on ainult ja üksnes

RK poolse seisukoha väljendus. Üksnes sinikate põhjal isiku süüdimõistmine vägivallas on liiga kergekäeline ja oletuslik.

Lähenemiskeelu kohaldamist soovis O.R ka ise, kuna ei soovinud pärast asja menetluse alustamist RK-ga kokku puutuda.

Kaitsja märgib, et süüdistatav ja kaitsja soovivad asja arutamist kirjalikus menetluses.

4 KrMS § 322 lg 3 kohaselt esitas apellatsiooni le oma seisukoha prokurör, kes taotleb jätta maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Apellandi taotlusele, vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses, prokurör vastu ei vaielnud.

Prokurör leiab, et apellatsioonis märgitud asjaolud eraldi ega koos ei anna alust seadusliku ning

põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks ega O.R õigeksmõistmiseks. Apellatsioonis on kaitsja esitanud sisuliselt samu väiteid, mida oma kaitsekõnes ning maakohus on oma otsuses ka nimetatud

4

väited või oletused veenvalt ümber lükanud või põhistanud, miks nimetatud paljasõnalised väited ei ole arvestatavad.

Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja sisaldab endas viiteid konkreetsetele tõenditele, millele tuginevalt on kohus lugenud O.R süü tõendatuks. Kaitsja väide, et osapooled on üksteise suhtes vaenulikud, mistõttu ei ole kannatanu ütlused neutraalsed, on meelevaldne järeldus. Seda, et

kannatanu oleks andnud ütlusi, mis ei vastanud toimunu asjaoludele, ei ole tuvastamist leidnud.

Kannatanu ei ole kordagi väitnud, et sinikad asuvad löögikohtades, ja sellele pole ka süüdistus tuginenud. O.R poolse vägivalla tulemusega kannatanu kukkus ja kukkumise tagajärjel tekkisid nahaalused verevalumid.

Apellatsiooni kohaselt puuduvad andmed, et O.R oleks kedagi retsinud või tünni ära uputanud,

mistõttu pole tõsiseltvõetav kannatanu hirm O.R ähvarduste ees. Kannatanu on oma ütlustes selgitanud, millele tuginevalt oli tal alust karta O.R ähvarduste reaalset täideviimist. Kannatanu on andnud istungil ütlusi, mille kohaselt on O.R eelnevalt talle teada andnud, et on naisterahvaste suhtes toiminud vägivaldselt, teinud kannatanule üheselt selgeks, et viimane ei tea, kellega tal on tegemist. Samuti on kannatanu kirjeldanud, et O.R saabus tema juurde 23.02.2015 õhtul juba

ärritunud ja vihasena, kannatanu edasised käitumised olid kantud soovist rahulikult olukorda lahendada, mistõttu ta ei julgenud ka helistada ega kuhugi pöörduda, kartes olukorra eskaleerumist.

Ning viimane asjaolu, mis kannatanus reaalse hirmu tundmist veelgi võimendas, oli O.R vägivaldne käitumine 24.02.2015 hommikul.

Pärnu Maakohtu 15.12.2015 otsus O.R süüdimõistmises ja karistamises on seaduslik ja põhjendatud, maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust, otsuse tühistamiseks ning O.R õigeksmõistmiseks alust ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, kaitsja apellatsiooni

ga ja prokuröri seisukohaga kaitsja apellatsiooni suhtes, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, sest see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise

kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid

järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Praeguses asjas nähtub maakohtu otsusest, et O.R süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et

teod, d pani toime mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, need teo süüdistatav ja need teod sisaldavad kuriteokoosseise, mis on ette nähtud KarS § 121 lg 2 p-des 2,3 ja § 120 lg-s 1. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on nende kuritegude toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on O.R süüditunnistamiseni viinud

mõttekäigu kujunemine kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuse pinnalt jälgitav ja nõuetekohaselt

põhjendatud.

5

Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite

analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse

tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Kaitsja kordab samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja

esitasid maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba vastanud. Maakohus on

kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Lisaks eelnevale

viitab kohtukolleegium siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et

kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele

maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11).

5.2 Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohtuotsus rajaneb vaid kannatanu

RK ütlustel, mis kaitsja hinnangul ei ole usaldusväärsed. Kaitsja leiab, et tegemist on n.ö sõna sõna vastu olukorraga, mille - alusel ei saa teha süüdimõistvat kohtuotsust ning kõik kahtlused tulnuks tunnistada süüdistatava O.R kasuks.

Kohtukolleegium märgib siinjuures, et KrMS § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja

süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest. KrMS § 285 lg 3 kohaselt pärast prokuröri esinemist küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud ja kas ta tunnistab end süüdi. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiliigiks KrMS § 63 lg s 1 toodud loetelus. KrMS § 61 kohaselt -

ei ole ühelgi tõendil, seega ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on

usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused

on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt.

Seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud

süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi või õigeksmõistva kohtuotsuse. Kohtukolleegium -

viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega.

Apelleeritud kohtuotsuse on maakohus s kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ta loeb kannatanu

RK ütlused usaldusväärseks ning miks ta süüdistatava O.R ütlusi ennast õigustavaks peab.

5.3 Kohtukolleegium - märgib, et KarS § 121 lg s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on

koosseisutüübilt alternatiiv aktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu o - bjektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist.

Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise

kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires,

6

haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea.

Praeguses kriminaalasjas on süüdistuse kohaselt O.R-ile ette heidetud -le tervisekahjustuse RK

tekitamist Lisaks sellele verevalumite näol, mis juba üksinda täidab KarS § 121 lg 1 koosseisu. märgitakse süüdistuses sedagi, et tõukamisega, rebimisega, lahtise käega vastu nägu löömisega, näoga vastu seina surumisega ja juustest rebimisega O.R -le Maakohus põhjustas RK füüsilist valu. leidis, et O.R-ile süüdistuses ette heidetud teod on tõendamist leidnud.

Kaitsja märgib oma apellatsioonis, et kannatanu RK-l ei tuvastatud verevalumeid kohtades, kus O.R teda väidetavalt pigistas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see kaitseväide asjakohane, sest süüdistuse kohaselt ei põhjustatud verevalumite näol mitte muljumisest, vaid RK-le tervisekahjustust tõukamise tagajärjel vastu mööbliesemeid (laud, kapp) kukku Käega vastu nägu löömisega, näoga des. vastu seina surumisega ja juustest rebimisega põhjustas O.R le füüsilist valu. RK-

Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni väited O.R õigeksmõistmises KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi põhjust ei anna.

5.4 Kaitsja leiab oma apellatsioonis, et O.R ei olnud võimalik RK tappa, sest tal puudusid selleks reaalsed vahendid. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et O.R varem karistamata isikuna oleks kunagi naisterahvaste suhtes vägivalda tarvitanud või neid tünni ära uputanud.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. novembri 2011 otsuses nr 3-1-1-59-11 märgitu kohaselt võttes arvesse, et KarS § ervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et -ga 120 kaitstakse inimese vaimset t sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla

kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (vt ka RKKKo 3

-1-1-7- 07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu

hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist

peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab

ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta

paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul

võib olla te KarS § 120 sätestatud ähvardamise katse juhul, kui süüdistatav püüab gemist -s ga kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada (alustab süüteo toimepanemist), kuid tal ei õnnestu seda lõpule viia, kuna kannatanu ei hakka kartma.

Praeguses asjas on maakohus oma otsuses motiveerinud, miks oli kannatanul alust karta O.R ähvarduste reaalset täideviimist. Kannatanu andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt on O.R talle juba varem rääkinud, et on naisterahvaste suhtes käitunud vägivaldselt. Ta on kann

atanule öelnud, et viimane ei tea, kellega tal on tegemist. O.R kannatanu Tapmisähvardustega samaaegselt kasutas

RK suhtes 24.02.2015 hommikul füüsilist vägivalda. Füüsilist vägivalda oli O.R kasutanud

kannatanu suhtes ka e RK elmisel päeval. Seega on ka objektiivsele kõrvalseisjale arusaadav, et sellises olukorras oli kannatanu - RK l reaalne alus karta tapmisähvarduse täideviimist. Asjaoludel, et O.R ei ole varem kedagi tapnud või et tal ei olekski olnud võimalik tappa, ei ole KarS § 120 RK

lg 1 kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust. Siinkohal viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 2000. a otsuses märgitule, mille kohaselt siin ei eeldata, et ründajal

7

oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist.

Seega on maakohtu otsus O.R süüditunnistamises ja karistamises KarS § 120 lg 1 järgi seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kaitsja apellatsiooni väited selle tühistamiseks põhjust ei anna.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu -st Maakohtu 15. detsembri 2015. a otsuse O.R suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.