3-15-1208/79 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-15-1208

1

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 12.02.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1208 Haldusasi G.B.e kaebus Tallinna Vangla 11.03.2015 käskkirja nr 328 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – G.B. Vastustaja – Tallinna Vangla RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. 2. Tühistada Tallinna Vangla 11.03.2015 käskkiri nr 328. 3. Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks (riigituludesse) välja menetluskulu 15 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 14.03.2016, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 23.04.2015 esitas G.B. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 11.03.2015 käskkirja nr 328 tühistamiseks. Nimetatud käskkirjaga karistati kinnipeetav G.B.t justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 82 lg 2 rikkumise eest distsiplinaarkorras 5 ööpäevaks kartserisse paigutamiseks. Kaebajale heideti ette suitsetamist selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas, so kambris nr 33. Kaebuse esitaja leiab, et tegemist on ebaõiglase karistusega, kuna väidetavalt ei suitsetanud tema ega ka keegi teine kambrist nr 33 käskkirjas nimetatud ajal, so 13.02.2015.a. Kaebaja palub käskkirja tühistada.

3-15-1208

2 Koos kaebusega esitas G.B. täidetud menetlusabi taotluse blanketi ning enda vanglasisese isikukonto (K-Raha) väljavõtte ning taotles enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest. 2. 03.06.2015 määrusega vabastas kohus G.B.e kaebuse esitamisel riigilõivu (15 eurot) tasumisest, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat 40 päeva jooksul kaebusele kirjalikult vastama. 3. 17.07.2015 esitas Tallinna Vangla omapoolse vastuse koos tõenditega. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub selle rahuldamata jätta. 4. 17.09.2015 esitas kaebaja pöördumise, milles juhtis tähelepanu vastustaja 17.07.2015 vastuse puudustele. 5. 09.10.2015 esitas vastustaja täiendava selgituse. Lisaks esitas vangla taotluse vanglateenistuse ametnike (J. Aasorg ja U. Linno) tunnistajatena ülekuulamiseks ning paikvaatluse tegemiseks. 6. 15.10.2015 esitas kaebaja kohtule vastuväite kohtu tegevusele.16.10.2015 määrusega jättis Tallinna Halduskohus G.B.e vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. 7. 21.10.2015 esitas Tallinna Vangla täiendava selgituse. 8. 30.10.2015 vastas kaebaja Tallinna Halduskohtu 16.10.2015 määruses sisalduvale kohtunõudele ning esitas ühtlasi taotluse kaaskinnipeetav A. E. tunnistajana ülekuulamiseks. 9. 06.11.2015 esitas kaebaja „vastulause“ Tallinna vangla 09.10.2015 vastusele. 10. 09.11.2015 esitas kaebaja täiendava selgituse. 11. 11.01.2016 määrusega jättis Tallinna Halduskohus nii menetlusosaliste taotlused tunnistajate ülekuulamiseks kui vastustaja taotluse paikvaatluse tegemiseks rahuldamata. Lisaks piiras kohus juurdepääsu vastustaja esitatud tõenditele (valveplaanile, vangla plaanile, kinnipeeturegistri väljavõttele, registri Archibus väljavõttele ning CD-plaadil esitatud videosalvestisele. Ühtlasi tegi kohus teatavaks kohtuotsuse kuulutamise aja ning andis menetlusosalistele aega lõplike seisukohtade esitamiseks (kuni 28.021.2016). 12. Kaebaja esitas oma täiendavad seisukohad 20.01.2016. Vastustaja omapoolset täiendavat vastust /avaldust ei esitanud.

KAEBAJA SEISUKOHAD 13. G.B. leiab, et teda on karistatud teo eest, mida ta toime ei ole pannud. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 11.03.2015 käskkirja nr 328, millega karistati teda kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks selle eest, et ta suitsetas selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas, so kambris nr 33. Kaebusele on kaebaja lisanud kaaskinnipeetavate A. E.’u ja V. K.’i esitatud kirjalikud seletused. Kaebaja vaie jäeti 15.04.2015 vaideotsusega rahuldamata (I kd, tl 7). Kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluses ei arvestatud tema argumentidega ja rikuti uurimiskohustust. Menetluses ei ole piisavalt selgitatud, miks ametnike seletustel on määrav tähendus, kui ametnikud on andnud erinevatel aegadel vastukäivaid selgitusi. Sündmuse ajal oli õues pime ning tema kohta ettekande teinud ametnik J. Aasorg pidi eksima, kui väidab, et justnimelt tema oli isikuks, kes suitsetas akna juures. Pimedal ajal ei saa kaebaja arvates teisest hoonest inimese nägu näha, seega pidi ametnik eksima. Kui teine ametnik Urmas Linno ilmus kambrisse ja teatas, et kaebajat olevat nähtud aknal suitsetamas, siis ta palus koheselt nuusutada

3-15-1208

3 oma hingeõhku, et sel viisil tuvastada, et tema ei ole suitsetanud. Kambris ei olnud tubakalõhna. Teised kinnipeetavad ei ole avaldanud seisukohta, et kaebaja suitsetas. 14. Kaebaja selgitab, et 11.03.2015 pärast öörahu algust kell 22.00 oli korrapidaja valvur U. Linno kustutanud kambris tule. Kaebaja oli lahtiriietatud ja oli pikali oma voodis. A. E. ja V. K. tegid ettevalmistusi magama minekuks, kui kambrisse ilmus U. Linno ja nõudis temalt seletuskirja suitsetamise kohta. Ametnik ei soovinud ise asjaolude kontrolli kambris teostada. 15. Antud juhtumi ajal oli ametnik J. Aasorg olnud väidetult teises hoones ning pimedas ruumis. Kaebaja kambris oli samuti pime; akna all valgustust ei ole, puuduvad ka videokaamerad. Kui kambris oleks suitsetatud, oleks seal tunda tubakalõhna. Suitsuga teda ei ole tabatud. Kambrikaaslasi üle ei kuulatud ning nende tõenditega, mis ta ise korrapidajale esitas, ei arvestatud (hingeõhk ja suitsulõhna puudumine kambris). 16. Kaebaja esitas oma seletused seotult vangla seisukohtadega ja joonistas kohtule plaani (I kd, tl 70), et selgitada ruumide paigutust. Kaebaja jäi seisukohale, et vangla juristid on esitanud ebatõeseid andmeid ja interpretatsioone, mille kohta alusmaterjal puudub. Kambrist nr 34 esitatud foto ei ole asjakohane, kuna kaebaja asus kambris nr 33. Kambris nr 33 oli pime, sest kui U. Linno tule kustutab, ei tohi seda uuesti põlema panna. Kamber, millest väidetult teda jälgiti, asub teises hoones, sealt ei ole midagi näha, selleks pidanuks kambris, milles väidetult suitsetati, põlema tuli. Ruumid ei asu vastakuti, mistõttu ei saa olla kambri aken hästi nähtav. Kambris oli võimalik teha kontrolli suitsetamise üle, sest suitsetamisel aknasse ei saa suitsulõhna varjata, seda tunneks isegi suitsetav inimene. Vangla ametnik ei teinud midagi, et sündmuskohas asjaolusid kontrollida ja ajal, mil see oli 100 % võimalik. Kaebajal endal puudub võimalus mingite muude tõenditega asjaolusid tõendada, kui ametnik sündmuskohal kontrolli ei teosta. Kaebajal ei ole võimalik tagantjärgi asuda koguma tõendeid, et lükata ümber hiljem vangla poolt esitatud pidevaid muutuvaid selgitusi. Ebaloogiline on väita, et kui kambris sooviti suitsetada ja seda tehakse ju varjatult, et siis oleks kambris olnud loogiline suitsetada valgustatud kambris, kui tule saab ära kustutada. Et kambris põles tuli, seda ei ole varasemas menetluses vangla märkinud. U. Linno ei ole aga üldse seletust andnud, milles ta saanuks ju samuti märkida mida tema kambris nägi, nt kas selles põles valgustus, kus keegi asus jms olulist. 17. Kambris oli 2 suitsetajat, kaebaja ja V. K. Vahemaa kahe hoone vahel on vangla arvates 12,33 m, kuid see on vaid otsene kaugus seinast-seina. Kuna kaebaja kambri aken asub vaadeldud kohast teistsuguses (viltuses) asendis, siis see vahemaa suureneb (ca 25-30 m). Vangla on kirjutanud kohtule, et väljas oli pime, lokaaltsoonides valgus ei põlenud. Tegemist oli veebruarikuuga, mil väljas oligi pime. Kuna ametnik, kes väidetult teda nägi, oli teises hoones ja teda nägupidi ei tundnud, siis on vangla esitanud asjaolude selgitamisel kohtule valeandmeid. Viimane karistus nn suitsetamise eest oli 2011.a. (4 a tagasi), hilisem ei olnud suitsetamise eest, vaid kambrist leiti sigaretid. Kambrist ei saa kiirelt ära haihtuda suitsuhais ka avatud akna korral. Peale öörahu algust seisis V. K. algul akna all, seejärel istus toolile ja tilgutas silma rohtu ja A. E. lamas voodis ning luges, kui ametnik U. Linno kambrisse tuli. Kambris ei ole niisuguseid aineid, millega saaks hingeõhku värskendada või siis suitsuhaisu varjata. Mingit põhjust ei ole ette heita, et ta on kogunud kinnipeetavate seletused ja pole seda teinud varem. Vangla niikuinii heidaks kinnipeetavate tunnistused menetluses kõrvale; kuna nüüd on ta seletused kogunud, puudub põhjus, miks ei saaks nendega arvestada, sest kaaskinnipeetavatel pole mingit põhjust tema heaks talle soosivaid tunnistusi anda. 18. Kaebaja jääb seisukohale, et asja menetlenud ametnikul S .Kusminil puudusid takistused, et kõik asjaolud kohe välja selgitada, süüstavaid tõendeid ei saa hakata alles nüüd koguma. Vangla viidatud asjaolud, et kambris põles tuli, oli tunda tubaka lõhna jms, on esitatud alles

3-15-1208

4 kohtumenetluse ajal, so siis, kui kaebaja oli need asjaolud, mis on vangla karistava käskkirja asjaolude vastu, esile toonud. Kui U. Linno oleks kambris ka tõepoolest suitsulõhna tundud, siis oleks U. Linno selle kohe kinnitanud, mitte aga fikseerimata jätnud. Ametnikul, kes nägi väidetavat suitsetamist, piisanuks aga teavitada raadio teel U. Linnole, et asja kontrollida, mingit vajadust ei olnud hakata ise arvutist isikute nägusid uurima. Valgustuse lülitas uuesti kambris sisse U. Linno ise, kui saabus seletuskirja küsima. Tagantjärele seletuste andmine/täpsustamine viitab puudulikule menetlusele ega saa olla usaldusväärne kohtule. Kaebaja leiab, et tema ei pea enda süütust tõendama, vaid vangla peab suutma tõendada, et ta pani toime süüteo. Kaebaja esitas tutvumiseks (II kd, tl 19) oma pöördumised vangla poole, milles ta on kajastanud varasemat U. Linno töötamist ja millest nähtub, et märgitud ametnik ei luba peale öörahu aega kambris valgust sisse lülida. Öölambid võeti kambrist ära 12.01.2015. Kaebaja soovib sellega tõendada, et töötaja U. Linno vahetuse ajal ei saa kambris olla sisse lülitatud tuld, mis kambrit vangla viidatud kombel valgustaks. 19. 30.11.2015 täpsustas kaebaja, et U. Linno täiendavast seletustest nähtub samuti, et ta midagi ei kontrollinud. Ta ei soovinud kontrollida olukorda koheselt, ehkki seda kaebaja nõudis. U. Linno sõnas vastuseks tookord, et talle on ükskõik, kes suitsetas, talle olevat öeldud, et tuleb võtta seletuskiri justnimelt kaebajalt. See, et ta märgib alles nüüd kerge suitsulõhna tundmist, on vale, kuna ametnik oleks kohapeal kohe fikseerinud rikkumise, kui see fakt oleks ka tegelikult ilmnenud ning kui rikkumise sai fikseerida. J. Aasorg ei vaadanud temale näkku, nii nagu saab uurida fotot arvutist, see ei ole sama, mis aknal olijale näkku vaadata, seda enam, et nähtav suitsetaja asus distantsil. Suitsetamise lõhn liigub ka alumistest kambritest ülesse, kui seal suitsetatakse. Kaebaja on varem juhtinud vangla tähelepanu puudulikule ventilatsioonile. Kaebaja ei vaidleks vanglaga, kui ta oleks suitsetanud, vaid ta kannaks rahus karistuse ära. Kuna tema ei suitsetanud, siis on ta juba põhimõtteliselt vangla suhtumise vastu ja sellega ei nõustu, kui menetlus viiakse läbi puudulikult, ent tema peab tagantjärgi enda süütust suutma tõendada. Kaebaja leiab, et suitsetamise ebaõige ja alandav korraldus vanglas tingib selle, et suitsetatakse öörahu ajal, samas kasutab vangla selle isikute sõltuvuse pahatahtlikult ära ning ametnikud, kes suitsetajaid tabavad, saavad selle eest preemiat. J. Aasorg võiks oma osakonna tööd teha; U. Linno on üksnes kirjutanud oma raportis, mida teine ametnik tahab. 20. Kaebaja täpsustab, et antud juhul piisanuks kontrollida kambrit läbi uksesilma ja piisanuks U. Linno viivitamatust sisenemisest kambrisse, et kindlaks teha tegelikud asjaolud kambris. Kui kambris on 2 suitsetajat, piisanuks seletuskirjade võtmisest. Ka kambris nr 32 on suitsetajad. Vanglas on reegel, et suitsetajad teevad suitsu kollektiivselt, sest valitseb suitsu defitsiit. Kui ta oleks suitsetanud, teinuks ta seda koos V. K.ga ja neid oleks pidanud märkama korrapidaja koos suitsetamas. Vangla kirjutab, et koni visatakse aknast välja või tualetipotti, ent selles kambris WC-d ei ole. Jalutushoovi pühitakse iga päev, see on puhas ja koni saanuks sealt hea tahtmise korral leida, mitte vastupidi. A. E. sai lugeda, kuna ukse kohal on öölamp (25 W; voodi on 1 m kaugusel). Selle kehva valgusega saab lugeda; seda valgust väljast ei ole näha. A. E. rikub silmi ja loeb, ehkki lugemiseks vajalik valgustus oli juba varem ära võetud. Jääb arusaamatuks, mida sai valvur teisest hoonest nendel tingimustel näha. Vangla selgitas algselt, et õuevalgustus ei põlenud, nüüd selgitab, et videosalvestist ei ole, aga esitatud seisuga salvestis ei tõenda selles asjas enam midagi. Kaebaja väidet, et 13.02.2015 valgustust õues ei olnud, ei ole vangla oma video esitamisega ümber lükanud ja muid tõendeid vanglal ei ole. Kaebaja märgib, et tema esitas kinnipeetavate seletuskirjad, sest tema tõendab asjaolusid nii nagu ta saab. U. Linno sai asuda tol hetkel, kui sündmus toimus, koridoris, st et tal oli võimalik koheselt asja kontrollida, kui ta saanuks raadiosaatja teel teate. Kui ta oleks suitsetatud, oleks U. Linno näinud avatud akent, oleks tundnud suitsulõhna. Kambris, milles on betoonseinad, õues on aga külm, ei ole võimalik neil tingimustel suitslõhna välja tuulutada.

3-15-1208

5 21. Kaebaja hinnangul õigustab ametnik J. Aasorg enda väidet suitsetamisest sellega, et kambris põles valgus. Tegelikult suitsetamisel tuleb kinnipeetaval jääda nähtamatuks, st suitsetada pimedas. Suitsulõhna kambris ei saa varjata. Vangla on esitanud fotod, ent teinud need päevalgel ajal, jääb arusaamatuks, milleks sellised fotod on tehtud. Ööd on nii valged, kuid on ka pimedad. Kaebaja nägu ei erine V. K. omast, ka kehaehitused on sarnased. A. E. on andud seletuse selles, mida ta teab, muud ta ei saaks selgitada. Ametnikele on kaebaja kirjutused tüütud, nendest saabub temale repressioone, ka iga karistusega saabub rida raskeid tagajärgi. Kontrollimatutel andmetel tehtud käskkiri toob kaasa mitte ainult distsiplinaarkaristuse, vaid see mõjutab ebasoodsalt kaebajale ka muid eluliselt tähtsaid positsioone. Kaebaja palub kaebus rahuldada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT 22. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab seda järgmiselt. Vaidlustatud käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega. 23. Läbiviidud distsiplinaarmenetluses on kaebajale antud võimalus anda omapoolseid seletusi, menetluse käik on protokollitud. Distsiplinaarmenetluse läbiviinud ametnik on pidanud distsipliinirikkumise asjaolude väljaselgitamiseks piisavaks rikkumise tunnistajaks olnud ametniku ja kaebaja selgitusi. Menetleja ei ole pidanud vajalikuks võtta ütlusi rikkumise juures olnud kaaskinnipeetavatelt, kuivõrd vangistuses viibivate isikute solidaarsus ei võimalda anda teise kinnipeetava kahjuks tõeseid ütlusi ning distsipliinirikkumise asjaolude väljaselgitamise seisukohalt ei oleks kaaskinnipeetava ütlused usaldusväärsed. Kaebaja ise ei ole distsiplinaarmenetluse käigus taotlenud täiendavate tõendite kogumist tunnistaja ülekuulamise näol. Vastustaja hinnangul ei ole kaaskinnipeetava selgitused, mis esitatud toimikusse, tõesed, mis annaks põhjust kahelda vanglaametniku ettekande õigsuses. Vaieldamatu on fakt, et kaebaja on suitsetaja, suitsetamine antud ajal on fikseeritud ettekandega, mille kirjutas J. Aasorg, kellel lasub kohustus fikseerida õigusrikkumised ja seda sõltumata, missuguses osakonnas ta töötab. Distsiplinaarmenetluse käivitas ettekanne. 24. Kahe hoone vaheline kaugus võimaldab näha teise hoonesse. Valvuril puudus mistahes ajend koostada ebaõiget ettekannet. Kui U. Linno läks kambrisse, siis võiski kaebaja juba voodis olla, ka ei pidanud kambris olema enam suitsulõhna. Kinnipeetaval oli võimalik akent avatuna hoida ja kambrit tuulutada. Kui kaebaja pidas menetluses ise oluliseks kambrikaaslased üle kuulata, siis saanuks ta selle taotluse menetluses ise esitada. 25. Vastustaja esitas täiendavalt seletused J. Aasorgilt (I kd, tl 79), milles viimane kinnitab, et kambris põles tuli, kui G.B. suitsetas aknal. Samuti esitas vangla fotod, mis vaidlusesse puutuvaid kambreid ja olustikku iseloomustab (I, kd, tl 80- 84). Täiendavalt selgitas vangla (I kd, tl 139), et ta jääb oma seisukohtade juurde, kuna ka J. Aasoru hilisem selgitus kinnitab, et ta nägi aknal G.B.t, aga et suitsetamine kestis 20 sekundit, siis ei oleks neljanda üksuse ametnikul olnud võimalik suitsetajat tabada, seetõttu ta tuvastas ise kinnipeetava vangiregistri alusel arvutist. Kui J. Aasorg toiminuks teisti, siis oleks rikkuja pääsenud karistuseta (I kd, tl 139). 26. Üldjuhul suitsu ei leita, sest selle saab visata aknast alla või WC potti. Kui oleks otsitud koni jalutushoovist, poleks saanud kindlaks teha, kelle oma see on, sest hoovis paljud jalutajad suitsetavad. Kambris põles tuli ja seda kinnitab J. Aasoru täiendav seletus ja need asjaolud

3-15-1208

6 fikseeris U. Linno. Seda, et kambris põles tuli, kinnitab kaebaja seletus kohtule - A. E. luges. A. E. ei ole kambris näpitslampi ning hämaras öövalgustuses ei saa ilmselgelt lugeda. Lisaks nähtub määruskaebusest haldusasjas nr 3-15-1228 p 4, et seinalambid, mis ära võeti, põlesid sageli peale öörahu ehk tavapäraselt rikuti öörahu valgustuse küsimuses. 27. Faktil, kas kambris põles tuli või mitte, ei ole määravat tähendust. Isegi, kui kambris ei põlenud ühtegi lampi, ei saaks asuda seisukohale, et rikkujat ei olnud võimalik tuvastada ja J. Aasorg eksib (tl 139 I kd pöördel). Vangla ei ole väitnud, et välisvalgustus ei põlenud; J Aasoru seletust ei saa võtta nii, et see ei põlenud. Esitatud fotolt nähtub, et hoonete vahelise aia küljes ja IV üksuse eluhoone küljes on valgusti. Vangla territooriumi valgustamine pimedal ajal on julgeoleku tagamiseks eriti oluline; paigaldatud on ka videokaamerad. Säilinud on salvestis 01.04.2015 kohta, mitte sündmuse päeva kohta (kuna salvestist hoitakse 3 kuud). Salvestisest nähtub, et valgustatud on 3-1 ja 4-2 jalutushoov pimedal ajal (kell 05.30- 05.45). Tehniliste rikete korral juhtum fikseeritakse ja vangla kinnitab, et riket ei olnud (nähtub Archibus väljavõttest). Kambrikaaslaste seletust ei pidanud vangla vajalikuks võtta, kuna menetleja leidis, et tal on kogutud piisavalt muid tõendeid. 28. Vangla esitas koos täiendavate seletuste ja tõenditega seletused menetlustoimingu läbiviimise kohta ning pidas võimalikuks tunnistajate ülekuulamist; kui fotodelt ei ole hoonete vahelist kaugust ja akendest avanevat vaadet objektiivselt võimalik hinnata, taotleb vastustaja paikvaatluse teostamist. Vangla esitas kohtumenetluses J. Aasoru täiendavad seletused (I kd, tl 141) ja U. Linno seletuse (I kd, tl 142).

KOHTU PÕHJENDUSED 29. Kohus, uurinud kohtule esitatud seisukohti ja tõendeid kogumis, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. 30. Tallinna Vangla 11.03.2015 käskkirjaga nr 328 karistati kinnipeetav G.B.t justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 82 lg 2 rikkumise eest distsiplinaarkorras 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebajale heideti ette suitsetamist selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas, so kambris nr 33; sündmus toimus 13.02.2015. 31. Kaebuse esitaja leiab, et tegemist on ebaõiglase karistusega, kuna tema ei suitsetanud kambri aknal ja ta palub käskkirja tühistada. Vastustaja leiab jätkuvalt, et distsiplinaarmenetluse käigus on kogutud piisavalt tõendeid, et kaebaja suitsetas kambris nr 33 ning seda kinnitavad J. Aasoru ja U. Linno kirjalikud selgitused. Vanglateenistuse ametnik J. Aasorg nägi kinnipeetavat suitsetamas kambri nr 33 aknal, ametnik asus enda tööruumides vastasmajas. Pärast kinnipeetava märkamist uuris J. Aasoru arvutis olevate fotode vahendusel, keda ta aknal nägi, selleks osutus G.B.. Seejärel helistas ta U. Linnole, kes uuris olukorda kambris. 32. Kohtule on kaebaja esitanud V. K. ja A. E. esitatud kirjalikud seletused, mida vanglale varem ei ole esitatud. Seotult sündmusega kambris seletuskirju teistelt kambris viibinud isikutelt asjas ei kogutud. Distsiplinaarsüüteo menetlemise käigus ei ole kaebaja tunnistajate ülekuulamise taotlust esitanud ning täiendavalt ei ole vangla tõendeid kogunud. 33. V. K. on kirjalikus seletuses (23.04.2015) märkinud, et kambrisse tuli ametnik siis, kui kaebaja lebas voodis. Ametnik Urmas küsis G.B.elt, kas viimane kirjutab seletuse selle kohta, et ta suitsetas aknal ja selle fikseeris naaberkorpuse valvur. G.B. oli seepeale vastanud, et ta ei suitsetanud ning lamas voodis ja ta oli palunud kontrollida tema hingeõhku, mis tõendaks, et ta ei suitsetanud. Valvur keeldus sellest ning jättis seletuse kirjutamiseks blanketi ning lahkus.

3-15-1208

7 V. K. kinnitab, et B. ega keegi kinnipeetavatest kambris ei suitsetanud, kambris ei olnud suitsulõhna. A. E. on kirjutanud (22.04.2015), et ta täpselt sündmuste käiku ei mäleta, kuid millalgi veebruari alguses pärast öörahu algust avas U. Linno toa ukse ja pöördus G. poole sooviga saada temalt seletuskirja sellest, et ta olevat akna peal suitsetanud. Ta ei mäleta, mida täpsemalt G. valvurile vastas, kuid valvuri etteheide tundus A. E. kummaline, kuna G. ei suitsetanud toona akna peal. 34. Kaebaja palus A. E. ülekuulamist tunnistajana, kuna juhul, kui vangla tunnistajad üle kuulatakse, siis tuleks kuulata ära ka A. E. Nagu nähtub, eitavad kaaskinnipeetavad seda, et G.B. olevat aknal suitsetanud. Ametnik J. Aasoru tegevuse kohta mingeid ütlusi eelmärgitud isikud anda ei oleks saanud ning U. Linno tegevuses kinnipeetavate ja vangla seletused enam-vähem ühtivad. 35. Kohus ei pidanud vajalikuks tunnistajate suulist ärakuulamist kohtus. Vanglateenistuse ametnikud J. Aasorg ja U. Linno on andnud vastustajale oma kirjalikud seletused. Kaebusele on lisatud ettekanne nr 414, so III üksuse valvur J. Aasoru ettekanne, mis on koostatud vahetult peale sündmuse toimumist 13.02.2015. Seda ettekannet on kaebajale 16.02.2015 tutvustatud. Lisaks on J. Aasorg esitanud 10.03.2015 täiendava selgituse (siis, kui temalt küsiti, kuidas ta tuvastas suitsetaja). Kohtumenetluses esitas vastustaja täiendavalt J. Aasorg ja U. Linno kirjalikud seletused, mis distsiplinaarmenetluse ajal ei olnud selliselt vormistatud. 36. J. Aasorg oma täiendavas seletuses (I kd, tl 141) märgib, et ta märkas vastasmaja kambri nr 33 aknal suitsetavat kinnipeetavat; ruumis kus ta viibis, tuli ei põlenud, sest kinnipeetav oleks teda märganud. Mäletamist mööda põles välisvalgustus, kui ei oleks põlenud, oleks sellisest rikkest teavitatud; kambris nr 33 põles kindlasti valgustus ja kinnipeetav oli hästi näha. Ta sai jälgida kinnipeetavat ca 20 sekundit ja kuna ta lõpetas suitsetamise, ei oleks saanud IV üksuse ametnik teda suitsetamiselt tabada; ta tuvastas isiku foto järgi, mis on Vangiregistris (arvutis). Ta teatas U. Linnole, et G.B. suitsetas kambri nr 33 aknal ja et ta koostab ettekande. U. Linno lubas minna kambrit kontrollima. 37. U. Linno esitas seletuse (I kd, tl 142), milles märgib, et sektsioonis 4-2 helises valveruumi telefon, ta liikus sinna ja vastas J. Aasoru kõnele, kes teatas, et G.B. suitsetas aknal, mille peale ta läks olukorda kontrollima. Kambrisse sisenemisel ta kedagi suitsetamiselt ei tabanud. Laevalgustus põles, kinnipeetavale teatas ta, et teda nähti aknal suitsetamas ja rikkumine fikseeritakse ettekandega. Kinnipeetav eitas suitsetamist ning tahtis näkku õhata, kuid ta keeldus sellest (ei soovinud tema hingeõhku nuusutada); kambris ta suitsuvinet ei täheldanud ja tugevat suitsuhaisu ei olnud; kerget suitsulõhna oli kambris tunda, mistõttu ta ei kahelnud, et kambris nr 33 võis olla keegi suitsetanud. 38. Distsiplinaarmenetluses on arvestatud J. Aasoru antud seletustega, mille kohaselt ta jättis „kinnipeetava näo“ meelde ja vaatas Vangiregistri alusel isikud, kuna kinnipeetavaid oli kambris kolm, siis neist tundis ta ära, et suitsetas G.B.. Veel märkis ta, et „Õues oli suhteliselt pime, kuid kamber paistis selgelt“ ning et „kinnipeetavat on teavitatud ettekande koostamisest ja võimaldatud anda seletusi, millest kinnipeetav loobus“. 39. Vaidlusaluseks küsimuseks on, kas kaebajale süüks pandud distsiplinaarrikkumine – suitsetamine elukambris ehk keelatud kohas – on tõendatud. 40. Suitsetamine kohas, kus see pole ette nähtud, on kehtestatud eeskirja rikkumine, mille eest võib kohaldada distsiplinaarvastutust. Selleks tuleb tuvastada distsiplinaarsüüteo toimepanemine kinnipeetava poolt.

3-15-1208

8 Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VSKE § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Tallinna Vangla kodukorra p 12.1. ja 12.2. kohaselt on kinnipeetaval lubatud suitsetada selleks ettenähtud ja märgistatud kohtades ning ettenähtud aegadel ning suitsetamine elukambris ei ole lubatud, tubakatooteid hoitakse ettenähtud kohas. Nimetatud sätetest tuleneb, et kinni peetavatel isikutel ei ole lubatud enda juures tubakatooteid hoida ning vangla väljastab tubakatooted vaid ajaks, mil kinnipeetav viibib kohas, kus on lubatud suitsetada. VangS § 63 lg 1 esimese lause kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. 41. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjas märgitud rikkumise toimepanemine kaebaja poolt ei ole distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega veenvalt tõendamist leidnud. 42. Kohus nõustub kaebajaga, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama karistuse määramiseks asjas tähtsust omavad asjaolud ning menetluse käigus saab karistuse määraja kontrollida, kas tõendid on piisavad, et esitada isikule süüdistus. 43. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja asjakohatud arvamused, kuidas ametnikud peaksid oma tööaega kasutama, kuna vaidlust ei ole selles, et J. Aasorg, märgates rikkumist, oli õigustatud tegema ettekande. HMS § 6 näeb ette uurimispõhimõtte kohaldamise, sätestades, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Distsiplinaarmenetluses isikut süüstavate asjaolude väljaselgitamise kohustus lasub menetlejal. 44. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Kaebaja ei pea ise koguma seletuskirju kaaskinnipeetavatelt, kuna see on menetleja õigus ja kohustus. Tõendamiskoormust reguleerib HKMS § 59, mille lg 1 ls 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Samast sättest tulenevalt on kaebajal reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited (Riigikohtu 03.06.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1- 13-13). Tõendamiskoormus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasuse osas on haldusorganil, kes peab tõendama vaidlusaluste haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (Riigikohtu 11.02.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-14). Kohus nõustub, et mõlemad vaidlevad pooled peavad esitama kohtumenetluses tõendeid, kuid möönab, et suurem tõendamiskoormus võib sõltuvalt asjaoludest langeda ka vanglale. Kaebust menetledes ei saa kohus piirduda vaid ühe väidetava asjaolu kontrolliga, kui selliselt jäävad kaebaja õigused tegelikult tagamata. Vangla ei ole seletuskirju sündmuskohal ja sündmuse ajal võtnud, seega ei ole kaebajale etteheidetav, et temal sellekohased tõendid puudusid. 45. Distsiplinaarmenetluses ja kohtule esitatud avaldustes on kaebaja järjepidevalt kinnitanud, et tema ei ole suitsetanud. Ta on selgitanud, miks ei ole endast mõistetavalt tõenäoline, et ametnik, kes näeb isikut suhteliselt piiratud nägemisraadiuses ja pimedal ajal, saab kindlaks

3-15-1208

9 määrata, et kambris oli suitsetajaks justnimelt tema. Ka ei pea kaebaja veenvaks vangla poolt kohtule esitatud selgitust, et ametnik uurib arvutist esmalt kinnipeetavaid isikuid ja alles seejärel helistab teisele valvurile, et see liiguks elukambrisse. Loogiline oleks olnud helistada koheselt valvurile, kel oli võimalik kiirelt liikuda koridorist elukambrisse ja nö tabada suitsetav isik või kontrollida olukorda kambris, sj vajadusel leida suitsukoni või fikseerida kambris olev suitsulõhn jms asjaolude olemasolu. Kambris pidi olema suitsetamise korral tuntav tubakalõhn ning vastustaja väide sellest, justkui oleks kinnipeetaval võimalik suitsulõhna hajutada või tarvitada mingit ainet, mis lõhna suust kõrvaldaks, ei ole võimalik. Kinnipeetaval ei ole selliseid vahendeid, millega tõhusalt lõhna kõrvaldada ning tõele ei vasta ka väide, et koni ei oleks olnud leitav, kuna WC-d kambris ei olnud (kuhu see visata); aknaalune on aga igapäevaselt puhastatud nii, et sealt oleks olnud suitsukoni leitav. 46. Kohus põhimõtteliselt jagas kaebaja kahtlusi, mistõttu küsis kohus vastustajalt täiendavalt üle, kuidas menetleja S. Kusmin asjaolud kindlaks tegi või missugustel asjaoludel ta piirdus kogutud materjalidega. 47. Vastustaja on distsiplinaarmenetluses kogunud kaebaja süü tuvastamiseks seletuskirja J. Aasorult ja menetleja on seejärel koostanud ettekande. Menetleja ei ole ise seejuures sündmuse juures viibinud. U. Linno, kes käis kambrit kontrollimas, seletuskirja ei ole esitanud, vastavalt ei nimeta sellise seletuse võtmist distsiplinaarmenetluse protokoll (I kd, tl 11) ega käskkiri (I kd tl 5). Kohtule ei nähtunud, mille alusel sai menetleja S. Kusmin veenduda, et pimedal ajal võis ametnik J. Aasorg teisest hoonest näha isiku nägu, et selle alusel tuvastada suitsetajas G.B.. Kuigi menetleja leidis, et J. Aasorg on esitanud üksikasjalise seletuse, oli seda palutud täpsustada, ent ka sellest kohtu arvates ei selgunud asja lahendamiseks olulised asjaolud. Ebaselgeks jäi, kas aken võis olla lahti (suitsetas aknal või akna peal), mida tähendas selgituse juures, et õues oli suhteliselt pime, kuid kamber paistis selgelt, miks ei saanud J. Aasorg helistada koheselt U. Linnole, kes saanuks koridoris liikumisel kambris toimuva koheselt üle kontrollida jms. Ka jäi ebaselgeks U. Linno ülesanne ja tegevus, kes kambrisse hilisemate seletuste kohaselt liikus ja nagu võis aru saada, pidi kontrolli teostama. 48. Kohtule on esitatud samal ajal vangla täiendav vastus, milles märgitakse, et faktil, kas kambris põles tuli või mitte, ei ole määravat tähendust, kuid see süvendas veelgi kohtu kahtlusi läbiviidud menetluse piisavuses. Vangla teatas, et isegi, kui kambris ei põlenud ühtegi lampi, ei saaks asuda seisukohale, et rikkujat ei olnud võimalik tuvastada ja J. Aasorg eksib (tl 139 pöördel). Kohus eelmärgituga nõustuda ei saa, kuivõrd sellisel juhul puuduks sootuks vajadus distsiplinaarmenetluse regulatsiooniks ja läbiviimiseks. Kui vaadeldavas kambris nr 33 ei põlenud ühtegi lampi ja kui J. Aasoru ruumis ei põlenud samuti ühtegi lampi, siis jääb ebaselgeks, miks J. Aasorg on veendunud, et tema ise jäi sarnastes tingimustes pimedas ruumis selgelt mittenähtavaks, kuid samades valgustingimustes pimedal ajal kamber nr 33 oli erinevalt tema ruumist selgelt nähtav, sj nii, et sai ära tunda ruumis olnud inimese näo. Vangla vastas veel, et kambrikaaslaste seletust ei pidanud vangla vajalikuks võtta, kuna menetleja leidis, et tal on kogutud piisavalt muid tõendeid. Samal ajal nähtus kohtule, et muid tõendeid ei kogutud, selleks oli J. Aasoru ettekanne ja menetleja kokkuvõte. 49. Kuivõrd nii U. Linno kui ka J. Aasoru (täpsustavast) seletusest saab järeldada, et J. Aasorg koostas ettekande ja U. Linno lubas minna kambrit kontrollima, siis ei nähtunud kohtule, et U. Linno ka tegelikult teostas kambri kontrolli, kuna ta läks kambrisse ja teatas vaid, et koostatud on ettekanne ja kaebajal tuleb anda selgitus rikkumise kohta.

3-15-1208

10 50. Ametnike täiendavatele selgitustele vaatamata ei ole kohus veendunud, et oleks tõendatud, et justnimelt kaebaja vaidlusalusel ajal kambri aknal suitsetas. Kohtule nähtub, et kahtlusi ei teki, et pimedal ajal on valgustatud kambri nägemine võimalik, mistõttu selline täiendav selgitus iseenesest ei selgita veel tegelikke asjaolusid. Pimedal ajal, mil hoovivalgustuse osatähtust J. Aasorg oma esialgses seletuses ei kajastanud, on küsitav, kas saab isiku nägu näha ja seda ka siis, kui kambris põleb tuli. Võib aru saada, et kui ametnik tuvastab isiku arvuti vahendusel, siis ei olnud talle teise üksuse kinnipeetavad sedavõrd tuttavad, et kohe isikut ära tunda või aimata isikut muude väliste tunnuste alusel, nt iseloomulikud liigutused, kasv või kuju, soeng vms tunnused. Lühikesel ajavahemikul pimeda aja tõttu isiku tuvastamisel oli tõenäosus eksimiseks olemas. 51. Kuigi vangla on kohtu päringute alusel asunud hiljem väitma, et ka akende kaugus ehk vahemaa võimaldas isikut tuvastada, samuti valgustus, sest hoovi valgustavad laternad ning kaebaja elukambris põles laetuli, ei ole kohtul võimalik kontrollida, missugused tingimused sündmuse ajal tegelikult valitsesid. Neid tingimusi on hakanud vangla väitma alles korduvate üleküsimiste ajel ning puudub mõistlik põhjus, miks neid asjaolusid ei ole suutnud kaks ametnikku distsiplinaarasja menetluses koheselt kirja panna ning menetlejale neid esitada. U. Linno passiivset rolli ei ole kohus samuti mõistnud, kuigi võib aru saada, et ta lõppeks läks kambrisse selleks, et teatada G.B.ele, et viimast nähti suitsetamas ja kinnipeetaval tuleb kirjutada seletuskiri. Kohus saab sellest aru nii, et U. Linno usaldas nn pimesi teise ametniku teadet ega asunud tegelikult kontrollima, kas kambris võidi suitsetada. Kohtule ei nähtu sj takistusi, et U. Linno ei oleks saanud olukorda kohapeal kontrollida. Suitsetamisel suhteliselt väikse pinnaga kambris, kuhu valvur ilmselt ka ilma pikema ajavaheta sisenes, pidi olema suitsetamisest märgatavaid jälgi, nt iseloomulik tubakalõhn või leiduma ehk suitskoni. Kui aga kambrit oli vahetult õhutatud, siis pidanuks olema kambris tunda vahetult akna avamisest külma õhku jn, jne. Vangla esindaja seletustest võib aru saada, justkui oleks suitslõhna hajutamine võimalik nii ruumist kui ka kaebaja juures (hingeõhus) ning koni oli võimalik visata ka nt WC-sse, kuid see seletus ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega. Eeldades, et sündmuskohale ruttas ametnik U. Linno viivituseta ning kambris oli äsja suitsetatud, ei saanud ka talvisel ajal kambrist tubakalõhna hajutada nii, et seda ei oleks olnud tunda. Sj nähtub, et fikseerimata oli J. Aasoru poolt, kas suitsetati avatud aknaga või mitte. Eeldades, et kui J. Aasorg nägi täpselt inimese nägu, oleks ta pidanud nägema ka seda, kas suitsetamise lõppedes kustutati nt suits ära, kas koni visati aknast välja või siis võidi sellega liikuda hoopiski kambrisse jms. Kohtule ei ole äratuntav, kas või mille alusel ametnik veendus, et suitsetamine lõpetati ning ei oleks olnud võimalik kambrit kontrollides kedagi suitsetamiselt tabada. Juhul, kui suitsetamist sai jätkata kambris, siis ei olnud põhjust eeldada, et kambri kontrollimine koheselt U. Linno poolt ei oleks andnud täiendavalt tulemusi. Kambris WC-d aga ei olnud, seega sinna ei oleks saanud ära visata koni. Kui seda aknast alla ei visatud, siis ei saa välistada, et see asus kambris. J. Aasorg eeldas, et teda ei ole suitsetaja märganud, mistõttu ei ole alust arvata, et suitsetamise jälgi asuti koheselt likvideerima. Kiirel reageerimisel suitsulõhn ilmselgelt ei oleks saanud haihtuda sedavõrd, et rikkumist ei olnud võimalik kohapeal tuvastada (eriti, kui aken võis olla suletud või poolsuletud). Kohus nõustub kaebaja viitega, et iseenesest peaks suitsetamine olema vajadusel tuntav ka hingeõhu kontrollimisega, kuid ametnik ka seda antud juhul ei kontrollinud. Kohtule ei ole kuidagi usutav vastustaja selgitus, et kinnipeetavatel on aineid, millega oli võimalik koheselt ja kiirelt suitsulõhna kambrist või hingeõhus kõrvaldada. ka ei ole keegi nimetanud, missugune toiduaine võis kambris olla, mida saanuks nt hingeõhus suitsulõhna kõrvaldamiseks tarvitada. Sellisel juhul oleksid niisugused ained ja toit kambris olema. Kui kambris oleks mingi õhku puhastavat suitsulõhna hajutavat ainet tarvitatud, oleks pidanud jääma ka sellisel juhul kambrisse mingi sellise aine iseloomulik lõhn. Kohus saab vaid eeldada, et kambris on lubatud ained/vahendid ning ühtegi lõhna hajutavat vahendit seal olla ei saaks, vähemalt vastustaja ega kaebaja ei ole selliseid aineid, mis kambris

3-15-1208

11 oleksid olemas või lubatavad, nimetanud. Nagu kohus juba märkis, ei olnud ametnik ise eeldanud, et suitsetav isik ametnikku pimedas ruumis vastasmajast märkas, seega pidi olema U. Linno ilmumine kambrisse ootamatu. Kuna oli öörahu aeg, siis puudus kinnipeetavatel ka sellest tulenevalt vajadus suitsetamise jälgi koheselt või üldse peita. Kambris tule põlemist ei ole menetlejale menetluse ajaks aga ettekandes midagi märgitud, mistõttu kaebaja on seisukohal, et kambri laetuli oli öörahu tõttu kustutatud ja selle pani põlema kambrisse saabunud U. Linno, vangla väidab vastupidist. 52. Täiendavalt selgitas vangla (I kd, tl 139), et ta jääb oma seniste seisukohtade juurde, kuna ka J. Aasoru hilisem selgitus kinnitab, et ta nägi aknal G.B.t, aga suitsetamine kestis 20 sekundit, mistõttu ei oleks neljanda üksuse ametnik jõudnud suitsetajat tabada ja seetõttu ta tuvastas ise kinnipeetava vangiregistri alusel arvutist, kuid kui J. Aasorg toiminuks teisti, siis oleks rikkuja pääsenud karistuseta (I kd, tl 139). Kohtule jääb ka selline seletus ebaselgeks, kuidas rikkuja pääsenuks karistusest, kui täiendavalt oleks kontrolli teinud kambris U. Linno. Kui ettekanne oli J. Aasorul kirjutatud, siis see ei oleks jäänud lahenduseta ka siis, kui ta oleks helistanud teise hoone valvurile, kes saanuks koridoris liikudes minna kambri ukse juurde ja olukord üle kontrollida. Kuidagi ei ole äratuntav, et kui teine ametnik oleks täiendavalt koheselt kambrit kontrollitud, et see välistaks isiku edasise karistamise või seletuskirjade küsimise. Ettekanne ei oleks jäänud lahendamata, kui ametnik soovis selle esitada. U. Linno märgib sj, et helises valveruumi telefon, kuhu tal tuli liikuda, kuid kohtule jääb arusaamatuks, kas operatiivsem sidevahend puudus, mille kaudu saanuks ametniku suunata kohe kambrisse või millest tekkis probleem, et kambrit ei saanud kohe kontrollida. 53. Vangla esitas taotluse teha paikvaatlus, kuid kohus keeldus sellest määrusega. Kohus leiab jätkuvalt, et antud juhul ei ole võimalik piisavalt taastada sündmuste olustikku, seda enam, et J. Aasoru kirjeldused sündmuse asjaoludest ettekandes on liialt vähe teada faktilisi andmeid ning see on sedavõrd üldine, et seda olustikku ei saaks taastada. Isegi kui arvestada sellega, et kambris põles tuli, ei oleks kohtul võimalik taastada olukorda nii, et teaks, kus täpsemalt suitsetaja aknal asus, kas aken oli ka tegelikult lahti või oli see ikkagi kinni, millise vaatenurga all suitsetaja tegelikult asus (aknad ei olnud kohakuti), kuidas langesid valgus ja varjud. Akna ees olid sj veel trellid, teadmata on kuidas peegeldasid klaasid valgust jms. Arvestada tuleks, et nii hoovivalgustus kui ka ilmaolud mõjutavad olustikku, mille taastamine ei oleks võimalik. Valgustatud kambri puhul on suure tõenäosusega võimalik inimese siluetti ja liigutusi jälgida, kui valgus langeb laest ja selja tagant, ent näojoonte kindlakstegemine on selgelt küsitav. Tegemist ei ole vitriinaknaga ja antud juhul ei olnud valgustus suunatud ka isiku näkku, vähemalt keegi seda ei väida. Lisaks pole teada, missuguses asendis oli aken ning kuidas omakorda peegeldasid valgust aknaklaasid (ka siis, kui nad olid nt avatud). Ka ei selgu, et kaebaja vaatas justnimelt selle akna suunas, mille juures oli ametnik, mitte aga nt enda ette. Märgitud aja kohta on kohus uurinud ka Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmeid. Riigi Ilmateenistuse veebilehelt (http://www.ilmateenistus.ee/ilm/ilmavaatlused/vaatlusandmed/) nähtub, et vaidlusalusel ajal oli tegemist tugevalt pilves ilmaga, esines sademeid. Sademeid oli enne kella 22.00 ning peale 23.00. Vaatlusandmetest nähtub, et kella 22.00 paiku oli tegemist täieliku pilvisusega. Seega ei saanud ka ilmaoludest tulenevalt olla nähtavus hea ning välistada ei saa, et aknaklaasid olid niiskusest rõsked või sademetest märjad, mis kahandab vaadeldavust. 54. Arvestades, et J. Aasorg nägi isikut üksnes vähese aja vältel ning kui isik oli talle täiesti tundmatu, tekkis kohtul kahtlemata kaheldavusi ja kohus ei saanud välistada võimalust, et ametnik võis siiski eksida. Kuna ametnik ei väida, et ta isiku kehakuju jms tunnuste abil tuvastas, samuti seda, et ta kinnipeetavat isiklikult tundis, siis näojoonte tuvastamisel nendel

3-15-1208

12 tingimustel võis tekkida eksimus. Kaebaja sj väidab, et ta on sarnane teisele kinnipeetavale. Vangla selles osas midagi täpsustanud ei ole. 55. Kohus leiab jätkuvalt, et nn paikvaatluse korraldamine ei saaks viia ühelgi mõistlikule tulemusele. Ka ei oleks mõeldav, et iga kohtu koosseis asuks kohtumenetluses teostama paikvaatlust ning suudaks luua vaatluseks samasugused tingimused (veebruarikuus). Kuna distsiplinaarmenetlus oma reeglitega ongi selleks instrumendiks, mis peab välja selgitama faktilised asjaolud, et tuvastada isiku süüd, siis ei saa kohus pooldada, et selle menetluse puudusi peaks hakkama kõrvaldama teised isikud eelmärgitud viisil. Ametnikel oli koheselt võimalik kõik asja lahendamiseks vajalikud ja süüd tõendavad asjaolud kindlaks teha, kuid seda ei ole piisava hoolega tehtud. Kuna sündmusest on möödunud pikk aeg, siis hilisemad seletused üksnes on muutnud asjaolusid ebaselgemaks. Mida enam möödub sündmusest aega, seda enam on võimalus asjaoludes eksida. Hilisem menetlus paikvaatluse korraldamisega ei viiks ühegi mõistliku tulemuseni. 56. Vastustaja hinnangul ei ole kaaskinnipeetava selgitused, mis on esitatud toimikusse, tõesed, mis annaks põhjust kahelda vanglaametniku ettekande õigsuses. Kohtu hinnangul ei saa välistada nende seletuste õigsust üksnes asjaolul, justkui oleks antud ütlused väärad juba selle tõttu, et kinnipeetavad eitavad kambris tule põlemist, kuigi see põles ja seda tõendavat ka A. E. ütlus sellest, et ta kambris luges. Kohus siinkohal märgib, et kambris võis lugeda ilmselt ka öötule valgel, kui tema voodi asus lambi lähedal (mida vastustaja ei ole ümber lükanud). Kambris ilmselt ei saanud olla muid sobivaid valgusteid, kuna kaebaja märgib, et lugemiseks kasutatud valgustid olid selleks ajaks kambrist kõrvaldatud. Samuti võis teine kinnipeetav silma tilgutada silmatilku olemasolevas valguses, seega ei ole kohtul kuidagi võimalik tagantjärgi veenduda ka nt selles, kas kambris põles laetuli või üksnes öölamp. Ametnikest kambrisse sisenenud U. Linno on hiljem küll selgitanud, et valgustus põles, ent ka seda ei ole menetluses varem fikseeritud. U. Linno kontrollides kambrit, oleks saanud selle fikseerida, sest kui tuli põles, äratanuks see seotult öörahu ajaga ametniku tähelepanu ning lamp tulnuks ametniku lahkumisel ka kustutada. Iseenesest ei ole vaidlust ju ka selles, et kinnipeetavad sageli rikuvad öörahu aega ja panevad laetuled põlema. Keelatud tegevuse ajal, so suitsetamisel, puudub selleks aga vajadus ja mõistlik põhjus. 57. Vangla 09.10.2015 vastusest (I kd, tl 139) võiks järeldada, et U. Linno esitas selgituse alles 08.10.2015. U. Linno saab sj vaid kinnitada, et ta ei kahelnud, et kambris nr 33 võis olla keegi suitsetanud. Seega ei ole U. Linnole teada, kes võis kambris suitsetada. Alati jääb võimalus, et kambris siiski ka suitsetati või et seda tegi korraga nt 2 kinnipeetavat, nagu seda võimalust kirjeldab kaebaja (nn defitsiidi olukorras jagatakse suitsu). 58. Kohus leiab et eeltoodust tulenevalt ei ole vangla distsiplinaarmenetluses kogunud piisavalt tõendeid ning ka kohtumenetluse käigus ei saa tagantjärgi luua samasugust olukorda, mil vaatlus peaks kõrvaldama need puudujäägid, mida sai vältida. Olukorras, kus distsiplinaarrikkumise asjaolud ei ole veenvalt tuvastatud ning distsiplinaarkaristust määrav käskkiri tugineb sisuliselt ühe ametniku seletustele ja teisalt rikkumises süüdistatud kinnipeetava ütlustele ning vanglal oli täiendavaid tõendeid võimalik koguda või asjaolusid koheselt täpsustada, tuleb haldusakt tühistada. Vanglaametniku ütlusi saab usaldusväärsemaks pidada ning loobuda muude tõendite kogumisest, kui need ütlused kajastaksid ammendavalt valitsenud olukorda. Antud juhul oli siiski tegemist suhteliselt tavatu olukorraga, so mil kinnipeetav oli nähtav distantsilt teisest hoonest, pimedal ajal ning sündmuskohal viibinud ametnik ise midagi ei kontrollinud ning rikkumisena ei fikseerinud.

3-15-1208

13 HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Distsiplinaar-rikkumise tõendatus on olulise tähtsusega, kuna kohaldatud distsiplinaarkaristus mõjutab mitmeid kinnipeetava õigusi ja võimalusi vanglas, nt uue distsiplinaarsüüteo toimepanemisel selle eest karistamisel või karistuse täitmisele pööramisel (VangS § 65). Seega peab ametnik kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramisel olema eriliselt tähelepanelik ja tõsikindlalt veendunud, et kinnipeetav pani toime süüteo. Rikkumise toimepanemine peab olema tõendatud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega, et välistada hilisemaid kahtlusi. Loomulikult ei saa keegi ette kirjutada vanglale, missugused on need tõendid, mida tal tuleks koguda, sest tõendite ringi otsustab vangla, kuid kui tõendeid on kogutud ebapiisavalt, siis ei saa kohus lugeda rikkumist tõendatuks ka siis, kui ettekanne pärineb vangla töötajalt. Käesoleval juhul ei ole vastustaja vaidlustatud käskkirja andmisel piisavalt tõendeid kogunud ning asjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole välistatud, et kambris võis suitsetada teine isik. Mingil põhjusel ei ole sündmuskohal käinud ametnik aga üldse sellist võimalust kontrollinud. Kuna ametniku tegevuses ei ole välistatud inimlik eksimus, siis antud tõenditel ei saa kohus eksimuse võimalust eitada. Kohus märgib kaebajale, et kuigi kaebaja sooviks vaadata CD-d, on kohus määrusega piiranud CD-le juurdepääsu ning oma seisukohta selles ei muuda. Vangla sj ei olegi menetluses (S. Kusmin) ega ka käesolevalt toetunud asjaolule, et kamber oli valgustatud ja hästi nähtav justnimelt tulenevalt hoovivalgustusest, mistõttu ei ole kaebajal ka sisulist otsest vajadust seda iseseisvalt uurida. 59. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas kaebajale etteheidetud distsiplinaar-rikkumine ei ole faktiliste asjaoludega veenvalt tõendatud. Seega ei vasta käskkiri HMS § 54 nõuetele ning on seetõttu õigusvastane. Kohus rahuldab kaebuse Tallinna Vangla 11.03.2015 käskkirja nr 328 tühistamiseks. 60. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida võis tasuda osaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Tallinna Halduskohus vabastas 03.06.2015 määrusega (I kd, tl 26) kaebaja riigilõivu (15 eurot) tasumisest. Kohus rahuldab kaebuse tervikuna. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja mõista menetluskulu (riigilõiv) 15 eurot.

Karin Kalmiste kohtunik