3-15-2837/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-15-2837 Otsuse kuupäev 11. veebruar 2016 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Marko Hollandi kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Marko Holland Vastustaja – Tallinna Vangla 1. Rahuldada kaebus osaliselt. 2. Mõista Tallinna Vanglalt Marko Hollandi kasuks välja hüvitis 70 eurot. 3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14. märts 2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Marko Holland viibis 27.08.2013 – 27.08.2014 Tallinna Vanglas. Ta esitas Tallinna Vanglale kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamise taotluse, mille Tallinna Vangla jättis 23.10.2015 otsusega nr 5-37/15/235-2 rahuldamata.

2. 13.11.2015 saabus Tartu Halduskohtusse M. Hollandi kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohus tagastas 01.12.2015 M. Hollandi kaebuse kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu osas, milles kaebaja nõudis hüvitist jalutusboksist enne ettenähtud jalutusaja lõppu tagasi pääsemise võimatuse ning kambris riiete pesemise ja kuivatamisega tekitatud kahju eest. Ühtlasi rahuldas kohus kaebaja menetlusabi taotluse ning

2

võttis kaebuse ülejäänud osas menetlusse ja andis vastustajale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.

4. Tallinna Vangla esitas 22.12.2015 kirjaliku vastuse kaebusele, milles paluti see rahuldamata jätta.

5. 08.01.2016 määras Tartu Halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks kuni 20.01.2016 ning teatas, et asjas tehakse kohtuotsus teatavaks 11.02.2016.

Kaebuse põhjendused

6. Kaebaja nõuab hüvitist 10 eurot iga päeva eest, mil ta viibis Tallinna Vanglas. Tema hinnangul rikkus Tallinna Vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3, mis sätestab, et kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest tuleneb, et igal kinnipeetaval on õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Tallinna Vanglas tuleb arvestada veel sellega, et osa kambri pindalast võtavad enda alla tugipostid. Samuti tuleb maha arvata WC ja mööbli alla jääv pindala. Tallinna Vangla 6-kohalistes kambrites on üldpind enamasti 2,5 m2 või natuke vähem inimese kohta. Vaba pinda on aga vähem kui 1,5 m2 inimese kohta. Kambrite kunstlik valgustus ei vasta nõuetele. Samuti ei võimaldatud Tallinna Vanglas viibides spordisaali kasutada. Jalutada oli võimalik üks tund päevas jalutusboksis mõõtmetega 2,7 x 4,7 m, kus polnud ka spordiinventari. Selline pind on ebapiisav, et 6 inimest saaksid korraga teha liikumis- ja võimlemisharjutusi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldab Tallinna Vangla vaid üht 20-minutilist dušikorda nädalas. M. Holland on seisukohal, et talle tekitati rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võinuks tekkida. Nendes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses.

Vastustaja vastuväited

7. M. Holland paiknes ajavahemikul 27.08.2013 – 27.08.2014 Tallinna Vanglas. 27.08.2013 - 03.07.2014 oli M. Holland vahistatu staatuses ja 04.07.2014 - 27.08.2014 rakendati tema suhtes vangistusseaduse (VangS) § 14 lõiget 3 ning kinnipeetav viibis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE) § 8 lõikest 4 tulenevalt lukustatud kambris. Kambrid, kus kaebuse esitaja paiknes (v.a kambrid nr 74 ja 88), asuvad Tallinna Vanglas esimeses ja teises üksuses. Tegemist on suletud osakondadega ning nendes kambrites asub WC eraldatud ruumina kambris. Kambrid nr 74 ja 88 on kartserikambrid, mis paiknevad kartserihoones ja nendes kambrites on WC kambris, kuid mitte eraldiseisva ruumina. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSkE § 7 lõikest 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse muuhulgas mööbel ja võimaluse korral WC. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 vastuolu põhiseadusega. Tallinna Vangla lähtus VSkE § 6 lõikes 6 sätestatust ja tagas kuni 31.12.2013 M. Hollandile vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja alates 01.01.2014 3 m2, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi, mööblialust ega kaebaja väidetud tugipostide alust pinda.

3

8. Tallinna Vangla selgitab, et lähtus kaebaja paigutamisel VangS § 90 lõikest 3, mille kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Riigikohus on 09.12.2015 otsuse 3-3-1-42-15 punktis 19 leidnud, et vahistatu staatusest tulenev piiratud liikumisvõimalust saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebamugavuseks. Perioodil 04.07.2014 - 27.08.2014 paiknes kinnipeetav M. Holland suletud osakonnas VangS § 14 lõike 3 ja VSkE § 8 lõike 4 alusel. 23 tundi ööpäevas viibis kaebuse esitaja lukustatud kambris ka kartserikaristuse kandmise ajal. Kaebaja liikumisõigust piirati siis VSkE § 8 lg 4 alusel. Seoses sportimisvõimalustega märgib Tallinna Vangla, et kaebajale on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides. Seda võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad. Kaebaja sai jalutada jalutusboksis suurusega ca 14 m2. Seda on piisavalt soovi korral sportimiseks. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Kambrite valgustihedust ei reguleeri ükski õigusakt. Kambrites, kuhu taotleja Tallinna Vanglas oli paigutatud, on olemas aken ja valgustid, seega oli olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Lisaks on vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas.

9. Tallinna Vangla leiab, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kaebaja ei ole esitanud vanglale kirjalikke pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks.

Kohtu seisukoht

10. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis perioodil 27.08.2013 – 27.08.2014 Tallinna Vanglas. 27.08.2013 - 03.07.2014 oli M. Holland vahistatu staatuses ja 04.07.2014 - 27.08.2014 rakendati tema suhtes VangS § 14 lõiget 3 ning kinnipeetav viibis VSkE § 8 lõikest 4 tulenevalt lukustatud kambris. Kambrid, kus kaebuse esitaja paiknes (v.a kambrid nr 74 ja 88), asuvad Tallinna Vanglas esimeses ja teises üksuses. Tegemist on suletud osakondadega ning nendes kambrites asub WC eraldatud ruumina kambris. Kambrid nr 74 ja 88 on kartserikambrid, mis paiknevad kartserihoones ja nendes kambrites on WC kambris, kuid mitte eraldiseisva ruumina. Nende asjaolude üle vaidlust ei ole.

11. Tallinna Vangla on esitanud kohtule tabeli kaebaja kambrite suuruse ning neis viibinud isikute arvu kohta (tl 35 - 38) ning pooled ei vaidle esitatud andmete tõesuse üle. Kaebaja on seisukohal, et tema isiklik ruum Tallinna Vanglas viibides oli sedavõrd vähene, et see alandas tema inimväärikust ning seetõttu on õigustatud mittevaralise kahju rahas hüvitamine. Esmalt peab kohus tuvastama, kuidas tuleb isiklikku ruumi kambris arvestada.

12. Riigikohus on oma 09.12.2015 otsuse asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 17 selgitanud, et EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetaval peaks olema 3 m2 põrandapinda ilma mööblialust pinda ja tualettruumi arvestamata. Ka sama otsuse punktist 21 nähtub Riigikohtu tahe arvestada tualettruum põrandapinna hulka. Seetõttu lähtub kohus isikliku ruumi arvestamisel kambri

4

üldpinna ja seal viibinud isikute jagatisest. Samas saab kohus kooskõlas eelviidatud Riigikohtu otsuse punktiga 17 riive intensiivsuse hindamisel arvesse võtta, kui kõnealuse ruumi hulgas on ka tualettruum.

13. Vastavalt Tallinna Vangla poolt esitatud tabelile jäi kaebaja isiklik ruum alla 3 m2 42 päeva vältel ja see oli 2,78 m2 koos WC-ga ja ilma WC-ta see oli 2,54 m2. Seega oli sel perioodil igal juhul kaebajal isiklikku ruumi vähem kui 3 m2 ning rohkem kui 2,5 m2.

14. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

15. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja on aga seisukohal, et tulenevalt EIK praktikast on põrandapind kinnipeetava kohta alla 3 m2 igal juhul EIÕK artikli 3 rikkumine. Kohus nõustub praeguse kaasuse asjaolude pinnalt selle seisukohaga.

16. EIÕK artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt EIK otsus Ananyev jt vs Venemaa p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni. Samas ei pidanud Riigikohus oma 20.06.2014 otsuse asjas nr 3-4-1-9-14 punktis 38 veel 2,5 m2 suurust põrandapinda iseenesest inimväärikust alandavaks, kuid Riigikohus möönis, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Riigikohus jättis VSkE § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni vastuolu põhiseadusega tuvastamata seetõttu, et iseenesest ei välista vangistust reguleerivad õigusaktid vanglas viibiva isiku ulatuslikku liikumisvabadust, mis võiks leevendada vähesest põrandapinnast tulenevaid negatiivseid mõjusid. Käesoleval juhul viibis aga kaebaja kõigil 42 päeval, mil tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2, suletud osakonnas. Sellel ajal sai ta väljaspool kambrit liikuda eeskätt igapäevasel tunniajalisel jalutuskäigul. Riigikohus on oma 09.12.2015 otsuse asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 22 EIK praktikat refereerides leidnud, et niisugune liikumisvõimalus on pigem käsitletav kinnipeetava olukorda veelgi halvendavana.

17. Vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud või õppinud, mis oleks leevendanud põrandapinna vähesust. Seega ei saa kohtu hinnangul käesoleval juhul pidada alla 3 m2 suurust põrandapinda õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada.

18. Asjas on menetluses ka kaebaja nõue seoses puuduliku valgustusega Tallinna Vanglas. Vastustaja selgitas, et igas kambris oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruumidele valgust.

5

Samuti vastas kamber ehitusseaduse alusel eluruumide kehtestatud üldistele nõuetele ja valgus tuli akna ja kunstlike valgustite kaudu; kambrite laes oli valgusti, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti (tl 13). On tuvastatud, et kaebaja ei ole kordagi pöördunud vangla poole kaebustega, et kambris valgustus oli kehv. Kohus ei ole tuvastanud, et vastustaja oleks rikkunud seoses nimetatud asjaoludega kaebaja õigusi. Seega on tuvastatud, et kaebajale oli kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused, peale kohtupraktika poolt aktsepteeritud pindala kambrites.

19. Seoses sportimisvõimalustega märgib Tallinna Vangla, et kaebajale on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides. Seda võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad. Kaebaja sai jalutada jalutusboksis suurusega ca 14 m2. Seda on piisavalt soovi korral sportimiseks. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Tallinna Vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi spordisaali ja dušši kasutamise osas.

20. RVastS § 7 lg 1 võimaldab nõuda kahju hüvitamist siis, kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega ei olnud võimalik kahju vältida ega ära hoida. Tallinna Vangla on tuginenud sellele, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibides vangla poole oma olukorra parandamiseks. Kohtu hinnangul on Tallinna Vangla väited vastuolulised ja ennast õigustavad. Tallinna Vangla on asjas läbivalt seisukohal, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud ehk on teda kinni pidanud õiguspärastes kinnipidamistingimustes. Sellisel juhul ei ole kohtul põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõne tegelikkuses kaebaja olukorda parandava tagajärje. Seetõttu on kohus seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega on käesoleval juhul täidetud. Sarnasel seisukohal oli ka Riigikohus oma 09.12.2015 otsuse asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 24.

21. RVastS § 9 lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kuivõrd EIK praktika on kinnipidamistingimuste osas olnud üldjoontes pikemat aega järjekindel, loeb kohus Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletuse, kuna kohtu hinnangul on Tallinna Vangla jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata. RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid käesoleval juhul ei esine. Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendava värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Samas ei tuvastanud kohus asjas minetusi muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse.

22. Oma 09.12.2015 otsuse asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 25 rõhutas Riigikohus, et hüvitist ei saa mõista jäikade päevamääradega ja arvutada hüvitist pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Seetõttu peab kohus asjas õiglaseks hüvitiseks 70 eurot. Nimetatud summa on kohtu hinnangul kohane hüvitis, kuna kohus on tuvastanud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga väikese kambri pinna, mistõttu sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi. Ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime

6

ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Vastustaja esitas kohtule piisava tõendusliku materjali selle kohta, et kaebaja õigusi ei olnud rikutud, välja arvatud kambri pindala osas. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt.

23. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud (tl 23). Muude menetluskulude väljamõistmist pole ta taotlenud. Seetõttu jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik