2-15-12196/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

09. veebruar 2016. a Tartu

Tsiviilasja number

2-15-12196

Tsiviilasi

Vladimir Burenkovi avaldus OÜ CONIERY pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 16. detsembri 2015. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Burenkovi määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (võlausaldaja): Vladimir Burenkov

(isikukood: XXX); esindaja Mihhail Tuštšenko;

Vastustaja

(võlgnik):

OÜ

CONIERY

(registrikood:

10401763); esindaja vandeadvokaat Hillar Villers;

Ajutine haldur Martin Krupp

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 16. detsembri 2015 määrus tühistada

osaliselt,

Vladimir

Burenkovilt

väljamõistetud

menetluskulude

suuruse

ja

ajutisele

haldurile

määratud tasu osas.

2. Ülejäänud osas jätta Viru Maakohtu 16. detsembri

2015 määrus muutmata.

3. Vladimir

Burenkovi

määruskaebus

rahuldada

osaliselt.

4. Lugeda Viru Maakohtu 16. detsembri 2015 määruse

resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Jätta

avaldus

OÜ

Coniery

pankroti

väljakuulutamiseks rahuldamata.

4.2. Kohtumääruse

jõustumisel

tühistada

Viru

Maakohtu 26.10.2015 määrus, millega OÜ-l Coniery

keelati vara käsutamine ilma ajutise halduri

nõusolekuta.

4.3. Jätta avaldaja menetluskulud avaldaja kanda. Jätta

ajutise halduri tasu ja kulutused avaldaja kanda.

4.4. Välja mõista Vladimir Burenkovilt OÜ Coniery

kasuks menetluskulud 500 eurot, mis tasuda arvele nr

XXXX SEB Pank AS.

4.5. Välja mõista Vladimir Burenkovilt OÜ Coniery

kasuks viivis menetluskuludelt (500 eurot) alates

kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS

§ 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

4.6. Välja mõista Vladimir Burenkovilt ajutise halduri

Martin Krupp tasu 1140 eurot, millele lisandub

käibemaks 228 eurot, kokku 1368 eurot ja kulutuste

katteks 96 eurot 32 senti. Ajutise halduri tasu ja

kulutused tuleb tasuda Saneerimismenetluste OÜ-le

(arve nr EE092200221044428799 Swedbank AS).

Menetluskulude jaotus

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Määrus on lõplik.

ASJAOLUD

1. Vladimir Burenkov (võlausaldaja) esitas 17. augustil 2015. a avalduse OÜ CONIERY (võlgnik)

pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on võlgnikul täitmata kohustus võlausaldaja ees

72 904 eurot 51 senti. Võlgniku juhatuse liige V. Rumjantsev andis 26. juunil 2009. a võlakirja selle

kohta, et ta sai võlausaldajalt 15 000 eurot, 3 000 dollarit ja 34 000 EEK-i intressiga 3% kuus ning

tagastamise tähtajaga 1. september 2009. a. Võlakirjas toodud tähtajaks võlgnik raha tagastamise ja

intressi maksmise kohustust täies ulatuses ei täitnud. Poolte kokkuleppel pikendati raha tagastamise

tähtaega kuni 31. jaanuarini 2011. a. 1. veebruari 2015. a seisuga oli võlgnikul tasumata 42 855 eurot

35 senti. Võlausaldaja andis võlgnikule kohustuse täitmiseks tähtaja kuni 23. veebruarini 2015. a.

2. juulil 2009. a andis võlgniku juhatuse liige võlakirja selle kohta, et ta sai võlausaldajalt 100 000

EEK-i intressiga 5% kuus tagastamise tähtajaga vastavalt poolte kokkuleppele. 5. veebruaril 2015. a

(I kd, tl 11–12) ütles võlausaldaja 2. juuli 2009. a laenulepingu (võlakirja) üles ning nõudis laenu

100 000 EEK-i, s.o 6 391 eurot 16 senti, ning intressi seisuga 31. detsembri 2014. a summas 21 090

eurot 34 senti, tagastamist hiljemalt 26. veebruariks 2015. a. 20. mail 2015. a saatis võlausaldaja

võlgnikule pankrotihoiatuse, milles nõudis võla (70 336 eurot 85 senti) tasumist 10 päeva jooksul.

2. Võlgniku juhatuse liikme selgituste kohaselt on ta 26. juuni 2009. a võlakirja alusel saadud laenu

täies ulatuses sularahas tagastanud ning 2. juuli 2009. a võlakirja alusel saadud laenu summas 20 245

eurot 60 senti tagastanud 15. septembri 2015. a pangaülekandega. Võlgnik ei ole pankrotihoiatust

kätte saanud.

3. 28. septembri 2015. a määrusega (I kd, tl 59–60) nimetas maakohus asjas ajutiseks halduriks

Martin Kruppi. 26. oktoobri 2015. a määrusega (I kd, tl 83) keelas maakohus võlgnikul vara

käsutamise ilma ajutise halduri nõusolekuta. 17. novembril 2015. a esitas ajutine haldur aruande (I

kd tl 94–176), mille kohaselt võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu, sest tema varad ületavad tema

kohustusi.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Viru Maakohus jättis 16. detsembri 2015. a määrusega avalduse OÜ CONIERY pankroti

väljakuulutamiseks rahuldamata ning tühistas kohtumääruse jõustumisel Viru Maakohtu 26. oktoobri

2015. a määruse, millega OÜ-l CONIERY keelati vara käsutamine ilma ajutise halduri nõusolekuta.

Maakohus jättis menetluskulud võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja

menetluskulud 1 160 eurot (ilma käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt alates kohtumääruse

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Maakohus mõistis võlausaldajalt

välja ajutise halduri kasuks tasu 1 520 eurot (lisandub käibemaks 304 eurot), kokku 1 824 eurot ja

kulutuste katteks 96 eurot 32 senti.

Maakohtu põhjenduste kohaselt nähtub ajutise halduri aruandest, et võlgnik ei ole püsivalt

maksejõuetu, võlgnikul on vara 285 419 euro väärtuses ning kohustusi vähemalt 52 000 eurot.

Võlgnik on tegutsev äriühing 29 töötajaga.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 7 alusel seoses avalduse rahuldamata jätmisega

võlausaldaja kanda. Maakohus leidis, et võlgniku menetluskulu, s.o õigusabikulu 1 160 eurot, on

põhjendatud ja vastab osutatud õigusabi mahule.

PankrS § 23 lg 1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille

suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist.

Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise

halduri kutseoskusi. Ajutine haldur taotleb tasu määramist 19 töötunni eest tunnitasuga 80 eurot,

kokku 1 520 eurot, millele lisandub käibemaks, tasu koos käibemaksuga 1 824 eurot. Lisaks taotleb

ajutine haldur kulutuste 96 eurot 32 senti hüvitamist. Maakohus pidas ajutise halduri taotletavat tasu

ja hüvitatavate kulutuste suurust arvestades ajutise halduri ülesannete mahtu põhjendatuks.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määrus menetluskulude võlausaldaja kandma jätmise ning rahalise kindlaksmääramise osas ning teha

tühistatud osas uus määrus, millega jätta võlgniku menetluskulu ja ajutise halduri tasu võlausaldajalt

välja mõistmata.

Määruskaebuse kohaselt:

1) ei lähtunud maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest, mis reguleerivad menetluskulude

jaotuse korda ja aluseid hagita menetluses ega vastavatest pankrotimenetluse seaduse sätetest;

2) on ebaõiglane ja põhjendamata jätta menetluskulud võlausaldaja kanda. Menetluskulude

jaotamisel tuleb arvestada, et võlgnik on osaliselt täitnud võlausaldaja põhjendatud võlanõude päras

pankrotiavalduse esitamist kohtule. Samuti omab tähtsust asjaolu, et võlgnik hoidis pahatahtlikult

kõrvale vaidluse kohtuvälisest lahendamisest;

3) oli pankrotiavalduse esitamine põhjendatud. Võlausaldajal on õigus valida õiguskaitsevahendeid

sõltuvalt faktilistest asjaoludest. Pankrotiavalduse esitamise tingisid võlgnevuse olemasolu ning

võlgniku pahauskne käitumine;

4) on võlgniku menetluskulud põhjendamatult suured;

5) on ajutise halduri tasu võlausaldajalt väljamõistmine ebaõiglane, tasu suurus on ebamõistlikult

suur.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

võlausaldaja kanda.

Vastuse kohaselt:

1) on maakohus tuginenud asjakohastele tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele. Tulenevalt TsMS

§ 172 lg 7 teises lauses sätestatust ei saaks antud asjas kohaldada hagimenetluse sätteid

menetluskulude jaotuse määramisel;

2) ei ole menetluskulude jaotamine lähtudes nõude suurusest ja nõude osalisest rahuldamisest, vms,

põhjendatud;

3) pidi võlausaldaja enne õiguste kaitsmise viisi valimist kaaluma ka võimalike menetluskulude

kandmise riske kui avaldus jääb rahuldamata. Samuti pidi võlausaldaja arvestama PankrS-st

tulenevalt ajutise pankrotihalduri tasu ja kulude võimaliku kandmisega. Ajutise pankrotihalduri tasu

ja suurus on põhjendatud;

4) ei ole võlgnik käitunud võlausaldaja suhtes pahatahtlikult. Võlausaldaja nõue (viimane väidetav

suurus 52 658 eurot 94 senti) on ebaselge ja võlgnik on esitanud sellele vastuväited. Pankrotiavaldus

on esitatud pahatahtlikult, sundimaks võlgnikku täitma alusetut nõuet ja eesmärgiga takistada

võlgniku tavapärast majandustegevust;

5) on võlgniku lepingulise esindaja kulu põhjendatud ja vajalik. Ekslik on võlausaldaja seisukoht, et

õigusabi seisnes üksnes vastuse koostamises ajutisele pankrotihaldurile ja kohtuistungil osalemises.

AJUTISE HALDURI SEISUKOHT

7. Ajutine pankrotihaldur vaidles määruskaebusele ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste avaldajalt

väljamõistmata jätmise osas vastu.

Vastuse kohaselt:

1) on põhjendamatu võlausaldaja väide, et ajutise halduri tasu on põhjendamatult suur ja

ülepaisutatud. PankrS §-st 22 tulenevate kohustuste täitmiseks on ajutine haldur koostanud ja esitanud

päringuid registritesse, krediidiasutustesse, koostanud ja esitanud teabenõude võlgnikule, töötanud

läbi võlgniku poolt esitatud andmed ja viimase viie aasta raamatupidamise dokumendid ja

arvelduskontode väljavõtted, analüüsinud päringu vastustena laekunud andmeid. Lisaks on ajutine

pankrotihaldur suhelnud nii võlgniku, kui ka võlausaldaja esindajatega selgitamaks välja võlgniku

varalist seisu ja kohustuste mahtu ning osalenud pankrotiavalduse läbivaatamiseks korraldatud

kohtuistungil. Pankrotiavalduse läbivaatamise istungil ei esitatud võlausaldaja ajutise pankrotihalduri

tasu ja kulutuste taotlusele ühtegi vastuväidet;

2) on ajutine pankrotihaldur lähtunud väiksemast tunnitasust (80 eurot tund) kui on pankrotiseaduses

sätestatud tunnitasu ülemmäär, mis on 96 eurot;

3) pidi võlausaldaja pankrotiavalduse esitamisel möönma, et selle menetlemisega kaasnevad kulud,

mis võivad jääda tema kanda;

4) on võlausaldajal TsMS § 172 lg 7 kohaselt kohustus kanda menetluskulud, sh ajutise

pankrotihalduri tasu ja tehtud kulutused, kuna võlausaldaja pankrotiavaldus jäi rahuldamata,.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb menetlusõigusnormi

rikkumise tõttu tühistada osaliselt, võlausaldajalt väljamõistetud menetluskulude suuruse ja

ajutisele haldurile määratava tasu suuruse osas. Ülejäänud osas tuleb maakohtu määruse

resolutsioon jätta muutmata. Ringkonnakohus muudab maakohtu määruse põhjendusi.

Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

9. Ringkonnakohus lähtub vaidlustatud maakohtu määruse kontrollimisel kaebuse ulatusest.

Kaebaja ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis võlausaldaja

pankrotiavalduse rahuldamata ja võlgniku pankroti välja kuulutamata ning tühistas

käsutuskeelu määruse (maakohtu määruse p-d 1 ja 2). Nimetatud osas on maakohtu määrus

jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust resolutsiooni punktide 3-6 osas, st

menetluskulude jaotise ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, sh ajutise halduri tasu ja

kulutuste põhjendatust.

10. Kaebaja on vaidlustanud menetluskulude võlausaldaja kanda jätmise.

Ringkonnakohus

märgib,

et

pankrotimenetluses

lähtutakse

menetluskulude

kindlaksmääramisel pankrotiseaduses sätestatust, mistõttu on maakohtu viide menetluskulude

jaotamisel üldnormis TsMS § 172 lg-s 1 sätestatule küll ebaõige, kuid ei muuda ebaõigeks

maakohtu lõppjäreldust.

PankrS § 150 lg 3 kohaselt, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, hüvitab

pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Kuna maakohus jättis pankrotiavalduse rahuldamata,

jättis maakohus põhjendatult menetluskulud pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kanda.

11. Maakohus mõistis menetluskuluna kaebajalt välja nii võlgniku menetluskulud kui ka ajutise

halduri tasu.

Võlgnik taotles menetluskuluna 985 euro (ilma käibemaksuta) ning kohtuistungil osalemise ja

selleks ettevalmistamise eest 175 euro väljamõistmist (II kd lk 2; I kd lk 189). Menetluskulu

nimekirja kohaselt koosneb kulu TÜ Soter arvest nr 043 summas 160 eurot (I kd lk 51), mis on

kulu õigusabile pankrotiasja materjalidega tutvumisel ja kohtuistungil esindamisel (2 h);

JeweLex Advokaadibüroo kolmest arvest kogusummas 825 eurot, mis on kulu nõupidamisele

ja suhtlemisele ajutise halduriga, ajutise halduri aruandega ja taotlustega tutvumisele, ajutise

halduri määramise määrusega ja kohtumaterjalidega tutvumisele, seisukohtade kujundamisele,

pankrotihaldurile esitatava vastuse täiendamisele, nõupidamisele juhatuse ja raamatupidajaga

(8 h 15 min); osalemisele kohtuistungil 21 minutit, ettevalmistuseks istungiks, kokku tasu 175

eurot. Õigusabi raames on esindaja koostanud võlgniku nimel ühe vähemahuka

menetlusdokumendi 16. detsembril 2015.

Menetluskulude suuruse kindlaksmääramise otsus on kohtu diskretsiooniotsus, millesse

kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes siis, kui alama astme kohus on diskretsiooni piire

ületanud. Diskretsiooni kohaldamine eeldab kohtult ka oma seisukoha põhjendamist.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on võlgniku kasuks võlausaldajalt väljamõistetava

menetluskulu suuruse osas ebapiisavalt põhjendatud, mis on kaasa toonud diskretsioonipiiride

ületamise maakohtu poolt.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses,

maakohus ei ole oma lahendis kulude põhjendatust ja vajalikkust sisuliselt hinnanud. Maakohus

ei ole küsinud kulude põhjendatuse osas võlausaldaja arvamust. Ringkonnakohus märgib, et

võlgnikku on asjas esindanud kaks esindajat, mis on kaasa toonud kulude suurenemise just

asjaga tutvumisel ja seisukohtade kujundamisel, samas on koostatud kohtule esitamiseks ainult

üks menetlusdokument, mille koostamiseks puudus vajadus teha sellises mahus ettevalmistusi.

Esindaja vahetamise vajadust ei ole võlgnik põhjendanud. Lähtudes nimetatud asjaoludest ja

menetluskulude nimekirjast (koos lisadega) peab kohus asjas põhjendatud ja vajalikuks

võlgniku kuluks õigusabile 500 eurot, mis kuulub võlausaldajalt välja mõistmisele. Maakohtu

määrus tuleb selles osas osaliselt tühistada.

12. Maakohus määras ajutise halduri tasu suuruseks halduri poolt taotletud 19 h eest 1520 eurot

(lisandub käibemaks) ja kulutuste katteks 96.32 eurot. Maakohus on pidanud tasu suurust

ajutise halduri ülesannete mahtu arvestades põhjendatuks.

Kaebuse esitaja väidab, et ajutise halduri tasu suurus on ülepaisutatud, kulu 96,32 eurot suuruse

osas ei ole kaebaja sisulisi vastuväiteid maakohtu otsusele esitanud.

PankrS § 23 lg 1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu,

mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste

hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu,

keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete

täitmisele kuluv aeg.

Ajutine pankrotihaldur on esitanud 17. novembril 2015 koos ajutise halduri aruandega ka

ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamise taotluse koos aruandega ajutise halduri tehtud tööst

ja kulunud ajast (I kd lk 174). Aruanne ei sisalda üksikasjalikke andmeid, kui palju aega kulus

üksikute menetlustoimingute tegemiseks, näiteks aruande koostamiseks. Seetõttu on

ringkonnakohtul tasu taotluse põhjendatust keeruline hinnata. Ringkonnakohus märgib, et

teabenõuete ja päringute esitamine, milliste toimingute eest haldur tasu nõuab, on võrreldes

analüütilise tööga madalama tariifiga töö, mille tegemisel saab haldur kasutada ka abiliste abi

ja mille eest makstav tasu ei ole põhjendatud 80 eurot /h. Kuna ajutine haldur taotles tasu ja

kulude väljamaksmist büroole, mille kaudu ta tegutseb, siis on halduril ilmselt võimalik

kasutada ka abilisi. Kohtule esitatud aruanne koosneb küll 21 leheküljest, kuid halduripoolne

analüüs võlgniku majanduslikule olukorrale moodustab sellest ca 3 lehekülge (I kd lk 94-114).

Kohus eeldab, et päringute ja teabenõuete koostamisele ja vastavate andmete kandmisele

aruandesse kulus kulutatud 19 tunnist pool aega, st 9,5 tundi (haldur pole muid andmeid ise

esitanud), millise tegevuse tasustamiseks on põhjendatud tunnitasuks 40 eurot/h. Ülejäänud

osas peab ringkonnakohus põhjendatud tunnitasuks halduri taotletud 80 eurot/h. Seega tuleb

maakohtu poolt määratud ajutise halduri tasu vähendada 380 euro võrra (ilma käibemaksuta).

Ajutise halduri tasu suuruseks tuleb määrata 1140 eurot, millele lisandub käibemaks 228 eurot,

kokku 1368 eurot, mis tuleb välja mõista võlausaldajalt.

Ajutise halduri kulu 96,32 euro väljamõistmise osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata.

13. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt, siis tuleb menetluskulud jätta

menetlusosaliste endi kanda.

14. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada

määruskaebuse pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on

pankrotiseaduses ette nähtud. PankrS § 150 lg 1 p 3 alusel on halduri tasu pankrotimenetluse

kulu. PankrS § 150 lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale

esitada määruskaebuse. PankrS § 23 lg 7 kohaselt võivad ajutise halduri tasu ja kulutuste

hüvitamise kohta tehtud kohtumääruse peale võlgnik, pankrotiavalduse esitaja ja ajutine haldur

esitada määruskaebuse. Nimetatud sätetest ei tulene õigust esitada määruskaebust

ringkonnakohtu määruse peale. Seega ei ole kulude kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale

ette nähtud määruskaebuse esitamist Riigikohtule (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-48-13 p 12).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks