3-15-885/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 9. veebruar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-885 Haldusasi H.M.i kaebus Tallinna Vangla 02.03.2015 käskkirja nr 273 tühistamiseks Menetlusosalised Asja läbivaatamise vorm Kaebaja – H.M. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene Iskül Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda ja kaebaja menetluskulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 10. märtsil 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla 02.03.2015 käskkirjaga nr 273 määrati kinnipeetav H.M.ile Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (TVK) punkti 1.11.1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks 20-päevane isikliku raadio kasutamise keeld (p 1) ning vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 rikkumise eest kolm ööpäeva kartserit katseajaga kolm kuud (p 2). Käskkirja põhjenduste kohaselt selgitas vanemvalvur E. L. 01.02.2015 ettekandes nr 304, et teostas 01.02.2015 kella 17.50 ajal õhtust toidujagamist ning olles jõudnud kambrini nr 12, tahtis kinnipeetav H. M. minna õhtusööki võtma mittekorrektselt riietatuna. TVK punkti 8.7.4 kohaselt peab kinnipeetav kandma pikka aluspesu nii, et see ei paistaks vangla poolt väljastatud riiete alt välja. E. L. andis H. M.ile korralduse ennast korrektselt riidesse panna, mille peale viimane vastas: „Mina ei kavatsegi kanda pikka aluspesu nii, et see välja ei paistaks. Mina ei pane jakki selga, viskan need sulle tagasi!“. Vanemvalvur andis kinnipeetavale uuesti korralduse korrektselt riietuda või vastasel juhul ta koostab ettekande. H. M. vastas selle peale: „Mul on pohui, kirjutage palju tahate!“. Kinnipeetavale on võimaldatud seletuskirja kirjutamist, millega ta nõustus ning mille peale vastas ähvardavalt: „Nii nagu sain Pardeli kätte, nii saan ka sinu kätte – võtku see pool aastat või aasta aega!“. Selliselt käitudes ei allunud H. M. vanglateenistuse ametniku korraldusele (VangS § 67 p 1) ega järginud kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid, kasutades ebatsensuurset ning ähvardava sisuga väljendit (TVK p 1.11.1).

2(7) 2. H. M. esitas 03.03.2015 vaide 02.03.2015 käskkirja nr 273 kehtetuks tunnistamiseks, kuid Tallinna Vangla 06.04.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/7070-2 jäeti see rahuldamata. 3. H. M. esitas 07.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 02.03.2015 käskkirja nr 273 tühistamiseks ning kohus võttis selle 08.04.2015 menetlusse. 4. Kaebaja esitas 18.11.2015 kohtule taotluse kaebuse muutmiseks, väljendades soovi vaidlustada Tallinna Vangla 02.03.2015 käskkirja ainult osas, milles teda karistati VangS § 67 p 1 rikkumise eest. Kohus lubas 18.12.2015 määrusega kaebuse muutmist kaebaja soovitud viisil. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 5. H. M.i kaebuses ja selle 30.07.2015 ning 09.11.2015 täiendustes esitatud põhjendused on järgmised: 1) Vanglaametnik riskib valetamise korral üksnes distsiplinaarmenetlusega, kuid kaebajat võiks kohtus valeütluste andmise eest kriminaalkorras karistada. Seega ei pea käskkirjas välja toodud Tartu Ringkonnakohtu 08.04.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-875 paika ning vanglaametnikul on ilmne motiiv kajastada sündmusi tegelikkusest erinevalt. Arvestatud ei ole asjaoluga, et kaebajal oli varem samal päeval konflikt ettekande koostanud ametnikuga ja pole välistatud, et ametnik koostas ettekande meelega; 2) Ei saa kasutada argumenti, et kaebaja üritab distsiplinaarkaristusest kõrvale hoiduda, sest kaebaja on juba nii vaide lisas kui ka vastuväidetes tunnistanud kodukorra p 8.7.4 rikkumist. Menetleja on korduvalt tuginenud sellele, et kui kaebaja tunnistas kodukorra rikkumist, siis rikkus ta ka VangS § 67 p-i 1, sest nii kirjeldab vanemvalvuri ettekanne. Kaebaja tunnistab TVK p-de 8.7.4 ja 1.11.1, kuid kindlasti mitte VangS § 67 p-i 1 rikkumist. Seega vangla karistas teda teo eest, mida ta teinud ei ole, ja ametnikku usutakse ilma tõestuseta; 3) Distsiplinaarmenetlus oli ebaõiglane. Nii distsiplinaarkui vaidemenetluses oli menetlejaks kaebaja kontaktisik, kellega kaebajal on pikaajalised probleemid, mille osas on kaebaja pöördunud ka kohtusse, psühholoogi ja psühhiaatri poole. Kontaktisikul on kaebaja vastu isiklik viha ning ta jättis meelega kaebaja tõendid läbi vaatamata ja tunnistajad üle kuulamata. Tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2012 otsusele asjas nr 3-11-745 on lubamatu jätta menetlusaluse isiku osutatud tõendeid kogumata ja uurimata. Tõendite tagasilükkamisel sellisele eelarvamusele tuginemise puhul ei saa olla tegemist õiglase distsiplinaarmenetlusega. Vaidemenetluses kuulati 06.04.2015 üle kaks tunnistajat, kes ei mäletanud midagi ning kaebajale jääb arusaamatuks, miks kuulati tunnistajaid üle alles vaidemenetluses. Samuti tulnuks üle kuulata ülejäänud tunnistajad. Kaamerasalvestiselt oleks näha, kuidas kinnipeetavad vaidlusalusel ajal söögi järele liikusid ja kindlasti oli kaebaja kõrval keegi, kes intsidenti pealt kuulis. Argumendiks ei saa olla see, et kaebaja ei kirjutanud selgitusi, sest menetlejal oli endal võimalik koguda piisavalt tõendeid. Kaebaja taotleski vastastamist ja tunnistajate ülekuulamist, kuna sealt oleks võinud ilmneda distsiplinaarmenetlust mõjutavad asjaolud. Kaebajale teadaolevalt on Tallinna Vanglas läbi viidud vastastamist ametniku ja kinnipeetava vahel; 4) Tallinna Vangla 22.10.2015 distsiplinaarmenetluse protokoll, millega lõpetati üks teine kaebaja suhtes allumatuse süüdistuses algatatud distsiplinaarmenetlus, tõendab, et ka praegusel juhul ei ole süüteokoosseis täidetud. Sarnaselt esitatud distsiplinaarmenetluse protokollis kirjeldatule ei kuulnud kaebaja valvuri korraldust. 6. Tallinna Vangla palub kaebuse menetlemisel arvestada vaidlustatud käskkirjas ja 06.04.2015 vaideotsuses esitatud põhjendustega. Vastustaja hinnangul puudub alus kaebuse rahuldamiseks, põhjendades seda järgnevalt:

3(7) 1) Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et vanglaametnikul on ilmne motiiv kajastada sündmusi tegelikkusest erinevalt. Vastustajal puudub põhjus kahelda vanglaametnike ütlustes. Vanemvalvuril puudus vajadus esitada valeettekanne, see tooks kaasa distsiplinaarmenetluse algatamise ning puudub mõistlik põhjus, miks peaks ametnik selliselt käituma. Kinnipeetaval on aga ilmselgelt motiiv eitada distsipliinirikkumist, et pääseda karistusest; 2) Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning vaidlustatav käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja sel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kaebajat on 19.02.2015 teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest ning talle anti nii 19.02.2015 kui 25.02.2015 võimalus esitada omapoolsed selgitused, kuid kaebaja seda ei teinud. Kaebajale on 26.02.2015 tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli, millele ta esitas 27.02.2015 vastuväited. Distsiplinaarmenetluse raames on asjaolude väljaselgitamiseks vaadatud 01.02.2015 videosalvestist ning täiendavalt on 02.03.2015 vesteldud vanemvalvur E. L.ga. Lisaks võeti 06.04.2015 ütlused kaebaja kambrikaaslaste I. T. ja V. J. käest, kes ei mäletanud toimunud intsidenti. Kogutud on piisavalt tõendeid, neid on objektiivselt hinnatud, arvestatud on kaebaja ütlustega ning puudub põhjus kahelda vanemvalvur E. L. ettekandes nr 304. Seega on distsipliinirikkumine tõendatud ja fikseeritud. Kaebaja on tunnistanud, et on rikkunud TVK punkti 8.7.4, seega ei ole ta täitnud vangla sisekorraeeskirju ega allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele ehk kaebaja on rikkunud VangS § 67 punkti 1. Samuti tunnistas kaebaja, et vestluses vanemvalvuriga ütles ta tahtlikult välja oma mõtte, mis ettekande nr 304 kohaselt oli ähvardava sisuga. Seega võis rikkumise eest kaebuse esitajat distsiplinaarkorras karistada; 3) Alusetu ja paljasõnaline on väide, et kaebaja kontaktisik jättis tõendid läbi vaatamata ja tunnistajad üle kuulamata, kuna tal on kaebaja suhtes isiklik viha. Distsiplinaarmenetluse protokoll kinnitab, et menetluses olid kogutud tõendid, kaebaja oli saanud anda ütlusi ja sellega oli arvestatud. Arvestamine ei tähenda, et kaebajaga tuleb nõustuda. Asjaolu, et kaebaja ei ole nõustunud määratud karistusega, ei tähenda, et määratud karistus ei oleks õiguspärane. Tallinna Vangla on piisava selguse ja täpsusega fikseerinud asjaolud, mis on vajalikud sündmuse asjaolude esitamiseks ja mis on tõendatud asjakohaste tõenditega. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Vaidlus käib selle üle, kas VangS § 67 p 1 rikkumine (mitteallumine vanemvalvur E. L. 01.02.2015 korraldusele riietuda korrektselt) on tõendatud ja kas distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt. I 8. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. 9. Kohus leiab, et kaebaja mitteallumine E. L. 01.02.2015 korraldustele riietuda korrektselt on tõendatud eelkõige E. L. 01.02.2015 ettekandega nr 304 (tl 25) ja 02.03.2015 telefoni teel antud täiendava seletusega (tl 29p). E. L. seletused toimunu kohta on järjekindlad ja vastuoludeta. Kohus ei näe vanglaametniku puhul ühtki tõsiseltvõetavat motiivi omistada ettekandes kaebajale väljamõeldud distsipliinirikkumist. Valeandmete esitamise korral riskiks vanglaametnik enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Asjaolust, et kinnipeetav riskiks kohtus valetamise korral rohkemaga kui vanglaametnik valeettekande koostamisega, ei saa tuletada vanglaametniku motiivi kajastada sündmusi tegelikkusest erinevalt. See, millega kinnipeetav kohtus valeütlusi andes riskiks, ei mõjutaks E. L. vastutust valeettekande koostamise eest.

4(7) Kaebaja leiab, et E. L.l oli motiiv valeettekande esitamiseks, sest varem samal päeval (01.02.2015) oli kaebaja ja E. L. vahel konflikt, millest kaebaja teavitas ka menetlejat. Kaebaja 27.02.2015 vastuväidetest distsiplinaarmenetluse protokollile (tl 30) selgub, et konflikt tekkis kaebaja kambri läbiotsimisest, mille käigus olevat E. L. kaebaja kolm hambaharja mööda kappi laiali loopinud. E. L.ga läbiotsimise teemal vestlemise käigus olevat kaebaja öelnud, et kirjutab tema peale kaebused. Kohus leiab, et kaebaja kirjeldatud konflikt ei anna mõistlikku alust arvata, et vanglaametnikul tekiks tõsiseltvõetav motiiv kinnipeetavat alusetult süüdistada. Valvurid puutuvad oma töös pidevalt kokku kinnipeetavatega, kes pole nende tegevusega rahul. Puudub alus uskuda, et E. L. ei ole võimeline oma tööd objektiivselt tegema olukorras, kus kinnipeetav on väljendanud kavatsust tema peale kaevata. Ka kaebaja pole esitanud põhjendusi, mis selle usutavaks muudaks. Teiseks tunnistab kaebaja ise TVK p-de 8.7.4 (vt näiteks tl 1p) ja 1.11.1 (vt tl 36) rikkumist. Kaebaja seletustest tuleneb seega, et E. L. ettekanne ja lisaütlused olid vähemalt osaliselt õiged, sest neis oli muu hulgas kirjeldatud kaebaja ebakorrektset riietumist, ropendamist ja ähvardamist, mida kaebaja tunnistab. Ei ole usutav, et valvur kirjutab kinnipeetava peale ettekande, millest osa on tõde ja osa vale. E. L. seletused on ka eluliselt usutavad, sest kui kaebaja tunnistab ebakorrektset riietust, siis on loogiline, et valvur andis talle korralduse korrektselt riietuda, kuna see on tema teenistuskohustus, millele viitas ka kaebaja 27.02.2015 vastuväites distsiplinaarmenetluse protokollile. Kaebajal seevastu on motiiv juhtunut eitada, sest see aitaks tal distsiplinaarkaristust vältida. Kaebaja on küll tunnistanud TVK p-de 8.7.4 ja 1.11.1 rikkumist, kuid VangS § 67 p 1 rikkumise eest määrati kaebajale vaidlustatud käskkirjas eraldi karistus. 10. Ka kaebaja enda seisukohad kinnitavad kaudselt VangS § 67 p 1 rikkumises seisneva distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Kaebaja on kohtumenetluses tunnistanud teise vaidlustatud käskkirjas etteheidetud teo (TVK p 1.11.1 rikkumise) toimepanemist ega vaidlusta selle rikkumise eest määratud karistust. Kaebaja ei ole seega vastu vaielnud, et ta ütles laused: „Mul on pohui, kirjutage palju tahate!“ (lause 1) ja „Nii nagu sain Pardeli kätte, nii saan ka sinu kätte – võtku see pool aastat või aasta aega!“ (lause 2). Ka kaebaja 27.02.2015 vastuväitest distsiplinaarmenetluse protokollile selgub, et kaebaja tunnistab lause 2 ütlemist („…hiljem pakkus ta mulle seletuskirja, mille peale me väitlesime pisut ja seepeale ütlesin ma tahtlikult välja oma mõtte, kuid see ei olnud kindlasti ähvardus /../“). Kui kaebaja ei eita lausete 1 ja 2 ütlemist, siis ei ole usaldusväärne tema 27.02.2015 vastuväites esitatu, et söögi järele minnes ütles valvur kaebajale ainult „M., sa ju peaksid kodukorda tundma“ ja sellega vestlus lõppes. Sisuliselt on kaebaja TVK p 1.11.1 rikkumist mööndes näidanud, et tema 27.02.2015 vastuväites kirjutatu ei vasta tõele, sest kui E. L. oleks kaebajale vaid öelnud, et ta peaks ju kodukorda tundma, oleks arusaamatu, mille peale oleks kaebaja sel juhul valvurile vastanud lausega 1. Järelikult pidi valvuri ja kaebaja vahel olema pikem sõnavahetus ning on usutav, et selle käigus andis valvur kaebajale korduvad korraldused korrektseks riietumiseks ja hoiatas teda ettekande koostamise eest, mispeale kaebaja vastas talle: „Mul on pohui, kirjutage palju tahate!“. Söögiga naasmise järel pakkus valvur kaebajale aga seletuskirja kirjutamist põhjusel, et kaebaja ei allunud valvuri korraldustele ning seepeale kaebaja ähvardas valvurit. Isegi kui lähtuda sellest, et kaebaja tunnistab selgelt ainult lause 2 ütlemist, oleks kogu juhtumi konteksti arvestades usutav, et ta lausus varem söögi järele minnes ka lause 1. Vastasel korral oleks arusaamatu, mis teemal E. L. kaebajale söögiga kambrisse naasmise järel seletuskirja kirjutamist pakkus, mille üle nad väitlesid ja miks kaebaja E. L.d ähvardas. Kohus nõustub kaebajaga, et TVK p 8.7.4 rikkumise tunnistamine ei tähenda automaatselt VangS § 67 p 1 rikkumise tunnistamist. Samas toetab see seisukohta, et E. L. ettekandes kirjeldatud asjaolud vastavad tõele ka muus osas ja et kaebajale korralduste andmine oli valvuri poolt loogiline käik distsipliinirikkumise lõpetamiseks.

5(7) 11. Vangla esitas kohtule videosalvestise kuupäeva 01.02.2015 kellaaegadest 17:51:32 – 17:53:56, millelt nähtub kambri nr 12 kinnipeetavate söögi järele ja kambrisse tagasi laskmine. Videosalvestis kinnitab juhtumi asetleidmist üldisemalt, sest sellelt on näha, et kambrist nr 12 väljusid kaks kinnipeetavat, kelle riietuse alt paistis soe pesu (esimene umbes 17:52:43 ja teine 17:52:51). Kuna kaebaja tunnistab, et rikkus TVK p 8.7.4, pidi üks neist olema kaebaja. Kumb distsipliinirikkujatest oli kaebaja, on raske tuvastada. Sellisel vaheteol ei oleks ka erilist tähtsust, sest salvestise kvaliteet, kambri asukoht kaamera suhtes ja asjaolu, et kinnipeetavad jäid kambrist väljumisel kambri avatud ukse varju, ei võimalda niikuinii tuvastada, kas ja kui pikalt E. L. kummagagi nendest kinnipeetavatest, kelle soe pesu riietuse alt paistis, rääkis (ei ole aru saada, kas valvuri huuled liiguvad). Küll aga pöörab valvur mõlema ebakorrektselt riietatud kinnipeetava väljumisel pead selliselt, et ta vaatab kinnipeetavatele järele, kui nad koridori lõpu poole suunduvad. Seega on videosalvestisest võimalik järeldada seda, et sündmuste käik E. L. selgitatud viisil ei ole ilmselgelt välistatud, sest salvestisel ei viita miski sellele, et valvur kindlasti ei saanud kaebajale korraldusi anda ja et kaebaja nende täitmisest ei keeldunud. 12. Kaebaja esitas 09.11.2015 kohtule Tallinna Vangla 22.10.2015 distsiplinaarmenetluse protokolli, millega lõpetati kaebaja suhtes 07.10.2015 allumatuse süüdistuses algatatud distsiplinaarmenetlus. Viidatud distsiplinaarmenetlus lõpetati süüteokoosseisu puudumise tõttu ning muuhulgas põhjendati koosseisu puudumist sellega, et tõenäoliselt kaebaja ei kuulnud valvuri S. Metsa korraldust, millele mitte allumises teda süüdistati. Kohtu hinnangul ei tõenda kaebaja suhtes läbi viidud teise distsiplinaarmenetluse lõpetamine seda, et E. L. ei andnud kaebajale 01.02.2015 korduvaid korraldusi korrektselt riietuda või et kaebaja neid ei kuulnud. 13. Eelnevat kokku võttes on tõendatud, et kaebaja ei allunud 01.02.2015 E. L. korduvatele korraldustele riietuda korrektselt. Tulenevalt TVK p-st 8.7.4 olid E. L. korraldused seaduslikud ja põhjendatud ning kaebajal tuli neile alluda, sest keelduda oleks ta saanud vaid juhul, kui korraldused olnuks ilmselgelt tühised (nt Riigikohtu 30.05.2012 otsuse nr 3-3-1-14-12 p 10). Kaebaja rikkumine oli süüline, sest ta pidi olema teadlik talle VangS § 67 p 1 tulenevast kohustusest alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele. Seda kinnitab kasvõi asjaolu, et kaebajat on haldusasjas nr 3-15-109 vaidlustatava 19.12.2014 distsiplinaarkäskkirjaga nr 1680 samuti VangS § 67 p 1 rikkumise eest karistatud, nimetatud käskkirjas on VangS § 67 p 1 sisu välja toodud ja kaebaja on käskkirjaga tutvunud. II 14. Kaebaja arvates oli distsiplinaarmenetlus ebaõiglane, sest selle viis läbi tema isiklik kontaktisik, kellega tal on probleemid ning kes jättis seetõttu meelega kaebaja tõendid läbi vaatamata ja tunnistajad üle kuulamata. Seega kahtleb kaebaja menetleja erapooletuses ja heidab ette uurimispõhimõtte rikkumist. 15. Menetleja erapooletuse nõue väljendub haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 10. Selles paragrahvis on loetletud alused, mille esinemisel ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta. Üheks selliseks aluseks on, et menetleja oli muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses (HMS § 10 lg 1 p 4). Distsiplinaarmenetluse viis läbi ning distsiplinaarkaristuse määras kaebaja isiklik inspektorkontaktisik A. S.. Kaebaja hinnangul annab inspektor-kontaktisiku isiklik viha kaebaja vastu põhjust kahelda tema erapooletuses. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja taotles 01.04.2015 kohtult esialgse õiguskaitse korras inspektor-kontaktisik A. S.i vahetamist mõne teise inspektor-kontaktisiku vastu (haldusasi nr 3-15-831). Kaebaja põhjendas taotlust sellega, et neil on inspektor-kontaktisikuga omavahelised probleemid ning nad ei saa koos töötada. Kaebajal olevat nendest probleemidest tekkinud juba depressioon ning ta käib psühholoogi ja

6(7) psühhiaatri juures. Tallinna Halduskohus jättis 10.04.2015 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus nõustus samas asjas halduskohtuga ja märkis muuhulgas, et ükski H. M.i taotluses esitatud asjaolu ei viita tema väite, et inspektorkontaktisikul on kinnipeetava vastu isiklik viha, põhjendatusele. Ka praeguses asjas viitab kaebaja samadele asjaoludele, et tal on A. S.ga probleemid ning et ta on pöördunud psühholoogi, psühhiaatri ja kohtu poole. Kaebaja ei põhjenda ega selgita, miks ta arvab, et inspektor-kontaktisik tunneb tema vastu viha, seega on väide isikliku viha olemasolust ja menetleja erapoolikusest alusetu. Lisaks juhib kohus tähelepanu, et inspektor-kontaktisik võis küll ka vaidemenetluses menetleja olla, kuid vaideotsusele kirjutas siiski alla kolmanda üksuse juht K. H., kes pidi distsiplinaarja vaidemenetluses kogutud materjalide pinnalt kujundama sõltumatu seisukoha (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2015 otsus asjas nr 3-13-1616, p 16). Seega isegi kui inspektor-kontaktisikul oli kaebaja suhtes isiklik viha, mis takistas asja objektiivset ja erapooletut menetlemist, kontrollis distsiplinaarkäskkirja üle ka K. H.. 16. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-11-745 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2012 otsuse p-s 12 nõustus ringkonnakohus halduskohtuga, et lubamatu on jätta menetlusaluse isiku osutatud tõendid kogumata ja uurimata üksnes sel põhjusel, et sündmuse kohta seletuse andjaks oleks kaaskinnipeetav, kes on suure tõenäosusega menetlusaluse isikuga solidaarne. Samas nõustus ringkonnakohus halduskohtuga selles, et kaaskinnipeetava seletus tulnuks võtta hiljemalt vaidemenetluses. Praegusel juhul võeti vaidemenetluses 06.04.2015 selgitused kaebaja kahelt kambrikaaslaselt I.T. (tl 46) ja V. J. (tl 47), kes paraku ei teadnud või mäletanud 01.02.2015 intsidendist midagi. Vaidlustatud käskkirja lk-lt 4 nähtub, et vastustaja ei põhjendanud distsiplinaarmenetluses kaebaja kambrikaaslastelt ütluste võtmata jätmist üksnes sellega, et need ei oleks niikuinii usaldusväärsed, vaid leidis eelkõige, et tõendeid on piisavalt kogutud ja kogutud tõenditega on distsipliinirikkumine tõendatud. Seega ei ole distsiplinaarmenetluses kaebaja kambrikaaslastelt seletuste võtmata jätmise näol tegemist rikkumisega, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja p 2 tühistamise, kuna arvestades muude tõendite piisavust ja kahelt kambrikaaslaselt tunnistuste võtmist vaidemenetluses ei viinud see haldusorganit väärale tulemusele. 17. Kaebaja heidab kaebuses veel ette, et ta taotles vanglalt vaidlusaluse intsidendi videosalvestiselt nähtuvate asjaolude fikseerimist sekundipealt, kuid seda ei tehtud. Seega vangla ei kontrollinud, kas keegi võis veel midagi väidetava korralduse andmisest kuulda. Kaebaja leiab, et vangla oleks pidanud tunnistusi võtma rohkematelt kinnipeetavatelt, kes võisid intsidenti pealt kuulda, ning viima läbi vastastamise kaebaja ja E. L. vahel. HMS § 5 lg 2 sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kohus leiab, et eelnevat arvestades ei saa vanglale videosalvestise lahti kirjutamata jätmist ette heita, kuna tegemist olnuks asjatult ressursimahuka tööga. Kohus on videosalvestist vaadanud ning eespool põhjendanud, et sellest ei saa kaebaja ja E. L. vahelise juhtumi kohta muud välja lugeda, kui see, et juhtumi asetleidmine E. L. kirjeldatud viisil ei ole ilmselgelt välistatud. Kohus nõustub ka vaidlustatud käskkirjas ja vangla 06.04.2015 vaideotsuses selgitatuga, et kuna distsipliinirikkumised olid piisavalt tõendatud, siis puudus vajadus koguda lisatõendeid. Samuti on õigustatud vaidlustatud käskkirja lk-l 3 selgitatu, et haldusmenetluses, sh distsiplinaarmenetluses, ei ole ette nähtud vastastamise läbiviimist. HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendite loetelu ei sisalda vastastamise protokolli. Seega ei saa vastustajale vastastamise läbi viimata jätmist ette heita. 18. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

7(7) eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtu leiab eespool öeldule tuginedes, et vastustaja ei teinud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel selliseid vigu, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamise. III 19. Kuna distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud ja ükski kaebaja väidetud menetlusviga ei too kaasa 02.03.2015 käskkirja nr 273 p 2 tühistamist, jääb kaebus rahuldamata. 20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad vastustaja võimalikud kulud tema enda kanda. Kaebaja oli menetluskulude tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad kaebaja menetluskulud riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit