1-15-10923/11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10923 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi Dimitriy Danilovi süüdistuses KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p

9 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 29. detsembri 2015. a otsus lühimenetluse korras Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Dimitriy Danilov Süüdistatav Dimitriy Danilov eluk XXXXXXXXX, ik 37704065237, Venemaa kodanik, keskeriharidus, ei tööta, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati 13.11.2015 Viru Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi vangistusega 9 kuud KarS § 74 sätete kohaldamisega katseajaga 1 aasta ja 6 kuud, karistus kustumata Prokurör Enge Selge Kaitsja Vandeadvokaat Talvi Vaske

RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatava Dimitriy Danilov’i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Dimitriy Danilov on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema isikuna, kes on pannud toime vargused 01.05.2015-22.05.2015 ja 05.06.2015, uuesti 27.12.2015 kella 20.02 paiku viibides Tallinnas, Toompuiestee 37 asuvas ja Selver AS-le kuuluvas kaupluses Balti jaama

Selver, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist 2 pudelit konjakit „Martell XO Supreme“ maksumusega 95 eurot pudel, kogumaksumusega 190 eurot. Peitis kauba jope põue ning seejärel väljus kaupluse müügisaalist kauba eest tasumata. Turvaväravatest möödudes võttis lisaks annetuskasti sularahaga 61,60 eurot, seega püüdis varastada vara kogumaksumusega 251,60 eurot, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli kinni peetud kaupluse turvatöötaja poolt. Seega Dimitriy Danilov, olles isikuks, kes on süstemaatiliselt toime pannud varguseid, pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, see on KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Harju Maakohtu 29.12.2015. a otsusega lühimenetluses tunnistati Dimitriy Danilov süüdi KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Vähendati KrMS § 238 lg 2 kohaselt D. Danilovile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 8 (kaheksa) kuud. Vastavalt KarS § 65 lg 2 suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 13.11.2015 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse – 8 kuud ja 28 päeva vangistust – võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Kohaldati D. Danilovi suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni tõkendina vahistamist ning määrati, et karistuse algust arvatakse alates kinnipidamisest 27.12.2015.a.

ESITATUD APELLATSIOON

3. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav Dimitriy Danilov, kes leiab, et temale mõistetud karistus 1 kuriteoepisoodi toimepanemise eest kaheksakuulise vangistuse näol ei vasta tema isikule ega kuriteo raskusele, kuna tema poolt toimepandud kuriteoga kahju ei tekitatud. Süüdistatav palub arvestada, et pani kuriteo toime keerulise materiaalse olukorra tõttu, kuna pidi toitma oma naist ja kolme last. Apellant palub mõista temale leebem karistus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).

6. Süüdistatava apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse maakohtu otsuse muutmist vaid karistuse osas. Kohtukolleegiuim leiab, et esitatud apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus.

7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Karistust kergendavate asjaolude osas on arvestatud süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid teisi karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka esitatud apellatsioonis. Maakohus on põhjendanud süüdistatavale mõistetava karistuse liigi ja määra valikut ning samuti põhjendas ainuõigesti, miks süüdistatava suhtes ei ole kohaldatavad KarS § 69 sätted. Süüdistatavale karistuse mõistmisel maakohus võttis õigesti arvesse ka asjaolu, et varasemad karistused ei ole saavutanud oma eesmärki ning D. Danilov jätkas süütegude toimepanemist; inkrimineeritava kuriteo pani D. Danilov toime lühikese aja möödumisel eelmise kohtuotsuse kuulutamisest; tema suhtes on varasemalt kohaldatud KarS § 69 sätteid ning asendatud vangistus üldkasuliku tööga, kuid sellisel viisil ei ole karistuse eesmärke saavutatud; tegemist on narkootikume tarvitava isikuga. Maakohus leidis seega õigesti, et arvestades D. Danilovi isikut ning asjaolu, et ta on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas ning KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

8. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et esitatud apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätta läbi vaatamata ja maakohtu otsuse seega muutmata.

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Sten Lind /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/