2-14-56657/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. veebruar 2016.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-56657

Tsiviilasi

A.F.i hagi M.F.i ja T.F.i vastu kaasomandi lõpetamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 16. jaanuari 2015.a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.F.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

19. jaanuar 2016.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

A.F.

(isikukood

XXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Vastustajad (kostjad):

1. M.F. (isikukood XXXXXXXXX);

2. T.F. (isikukood XXXXXXXXX);

Vastustajate lepinguline esindaja advokaat Margus Kiir

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 16. jaanuari 2015.a otsus

muutmata ja A.F.i apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

2. Jätta maakohtus A.F.i, M.F.i ja T.F.i poolt kantud

menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.F.i

kanda.

4. Mõista välja A.F.ilt 600 (kuussada) eurot M.F.i ja T.F.i

kasuks

võrdsetes

osades

M.F.i

ja

T.F.i

poolt

ringkonnakohtus kantud õigusabikulude katteks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.F. esitas 01.09.2014.a Viru Maakohtule hagi M.F.i ja T.F.i vastu kaasomandi jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostjad oma isa A.F.i pärijateks. Pooled pärisid pärandaja

vara, milleks on XXX vallas asuv kinnistu nr XXX, mis koosneb viiest maatükist: Kauksi külas

pindalaga 17 909 m2, Kuru külas pindalaga 2515 m2, teine maatükk Kuru külas pindalaga 11,93

ha, kolmas maatükk Kuru külas pindalaga 10 118 m2, neljas maatükk Kuru külas pindalaga

2,79 ha. Maatükil Kuru külas pindalaga 2,79 ha asub pärandaja poolt ehitatud elamu. Ülejäänud

maatükid on kaetud metsaga. Kostjad tegelevad metsa langetamisega hagejaga kooskõlastamata

ning metsamüügist saadud raha jagavad omavahel. Avaldaja sündis ja elas nimetatud elamus

kuni 2000.a-ni. Peale vanemate abielu lahutamist kolis hageja koos emaga elama Soome.

Hageja soovib asuda elama isamajja. Kostjad selles majas ei ela ega kasuta seda eluasemena.

Maja laguneb ja vajab remonti. Hageja ettepanek kaasomandi jagamiseks on järgmine:

Hagejale jäävad kaasomandist maatükid: Kauksi külas pindalaga 17 909 m2 (nr XXXX) ja Kuru

külas pindalaga 2,79 ha (nr XX) asuvast maatükist osaliselt ehitusalune maa 351 m2,

looduslikku rohumaad 800 m2, metsamaad 1300 m2, muud maad 1000 m2. Kokku soovib hageja

nimetatud maatükist elamut ja maad 6251 m2. Ülejäänud maad hageja ei soovi. Kostjatele

jäävad kaasomandist ühisomandisse maatükid Kuru külas pindalaga 2515 m2 (nr XXX),

pindalaga 11,93 ha (nr XXX) ja pindalaga 10 118 m2 (nr XXX).

2. Kostjad ei vaielnud vastu kaasomandi lõpetamise nõudele, kuid ei nõustunud hageja pakutud

kaasomandi jagamise viisiga. Kostjad vaidlustasid osaliselt hageja esitatud faktiväited.

Kinnistul asuva metsa ülestöötamine toimus enne poolte isa surma. Isa tegutses FIE-na ning

metsa töötati üles tema kui metsaomaniku huvides kehtiva metsamajandamise kava ning

väljastatud metsateatise alusel.

Hageja soov tulla Soomest Eestisse elama on hüpoteetiline ega ole tõsiselt võetav. Osaliselt on

vale hageja väide, et ta sündis ja elas kinnistul ajavahemikul 1987-2000 ja soovib tagasi

pöörduda isamajja, ning et kostjad maja elamiseks ei kasuta. Hageja elas selles majas ca 5

aastat ja isa eluajal külastas ta isa lühiajaliselt. Kostjad on selles majas elanud alates maja

omandamisest, sh on majas elanud kostjate perekonnaliikmed. Kostjad veetsid kuni isa surmani

enamuse ajast isamajas, isa vajas abi ning korrashoidu vajas ka majapidamine. Peale isa surma

elab majas kostja T.F.. Emotsionaalne side elamuga on just kostjatel. Elamut kasutab aktiivselt

ka kostja M.F., kes tegeleb kutselise kalapüügiga Peipsi järvel. T.F. on piiratud töövõimega ja

tegutseb FIE-na küttepuude tootmisega, mis on tema peamine sissetulekuallikas. Kostjad on

viimased aastad kinnistut ja elamut hooldanud. Kostjate äritegevusega seoses on neil kinnistul

ka

vajalikud

seadmed,

s.o

hoiukoht

küttepuude

saagimiseks

ja

lõhkumiseks,

kalapüügivahendid, sh mõrrad, paat, lumesaanid. Kostjad vajavad kinnistut igapäevaselt ka

seoses oma kutsetegevusega. Kostjad nõustuvad, et elamu vajab remonti, lisaks on vaja

põllumajanduslikel eesmärkidel töödelda põllu- ja rohumaad ja kostjad kavatsevad jätkata isa

poolt teostatud põllutöid ning remontida maja. Põllumajandustegevus nõuab pikaajalist

finantsinvesteeringut ja on töömahukas, kuid olukorras, kus maa saatus on ebaselge, ei saa

kostjad seda endale lubada.

3. M.F. ja T.F. esitasid 24.10.2014.a vastuhagi, milles palusid lõpetada hagejate (vastuhagis) ja

kostja kaasomand/ühisomand Ida-Virumaal XXX vallas asuvale kinnistule registriosa nr XXX

selliselt, et vastuhagejate ühisomandisse jääb nimetatud kinnistu ja nad kohustuvad hüvitama

kostjale 18 500 eurot. Vastuhagejad palusid kohustada kostjat andma vajalikud nõusolekud

kaasomandi jagamiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks, samuti asendada kostja

nõusolek eelnimetatud tahteavaldus kohtuotsusega.

Kostjad põhjendasid hüvitise suurust vastuhagis kostja A.F.i tellitud Ober-Haus Kinnisvara

hindamisaktis toodud kinnistu turuväärtusega 55 500 eurot, millest 1/3 on 18 500 eurot.

4. A.F. vaidles vastuhagis pakutud kaasomandi jagamise ettepanekule vastu. Vastuhagis

hagejatel on mõlemal olemas elukoht Eestis, s.o korterid Kohtla-Järvel, kus nad perega elavad.

Vastuhagis kostjal Eestis eluase puudub.

5. A.F. pakkus kompromissi, mille kohaselt kostjad maksaksid hagejale osalise omandikaotuse

hüvitisena 25 000 eurot uue maja ehitamiseks ja hageja omandisse jääks 0,9 ha maad. Kostjad

leidsid, et tulenevalt poolte vahelistest teravatest suhetest ei ole mõistlik, et hageja laseb ehitada

uue elamu vana elamu (mida kostjad kasutavad) vahetusse lähedusse. Uue elamu mujale

rajamine ei ole võimalik, sest ülejäänud maa puhul on tegemist metsamaaga.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus rahuldas 16. jaanuari 2015.a otsusega A.F.i hagi osaliselt ja lõpetas A.F.i,

T.F.i ja M.F.i ühisomandi. Kohus jättis kinnistu registriosa numbriga XXX T.F.i ja M.F.i

kaasomandisse ½ mõttelistes osades. Kohus luges kinnistu väärtuseks 55 500 eurot ning mõistis

T.F.ilt ja M.F.ilt võrdsetes osades A.F.i kasuks välja rahalise hüvitise summas 18 500 eurot.

Maakohus asendas kohtuotsusega A.F.i nõusoleku kinnistusregistri kande muutmiseks.

Maakohus asus seisukohale, et hagi tuleb osaliselt rahuldada ühisomandi jagamise nõude osas,

kuid lähtuda tuleb vastuhagis toodud ühisomandi jagamise viisist.

Maakohus leidis, et kinnistul asuvat elamut kasutab alalise elukohana kostja T.F. oma perega,

kostjatel on nimetatud kinnistu omamisega seotud kummalgi oma toimiv äritegevus:

küttepuude tootmine ning kalapüük. Hageja side kinnistuga on emotsionaalne ning tuleneb

lapsepõlve veetmistest selles elukohas ning isa külastamisest.

Maakohus selgitas, et hageja pakutud viis ühisomandi jagamiseks eeldab, et hageja eelnevalt

selgitab, kas selline kinnistu jagamine (Kuru külas pindalaga 2,79 ha (nr XX) asuvast maatükist

osaliselt ehitusaluse maa 351 m2, loodusliku rohumaa 800 m2, metsamaa 1300 m2, muud maad

1000 m2, kokku nimetatud maatükist elamu ja 6251 m2 maa eraldamine kogu kinnistust on

maakorralduslikult võimalik kinnistu (sh maaüksuste) kasutamise sihtotstarvet ja teiste

ühisomanike ja naaberkinnistuste omanike huve kahjustamata.

Maakohus asus seisukohale, et hagi rahuldamisega A.F.i pakutud viisil oleks omandikaotusest

tulenev kahju kostjatele oluliselt suurem kui kahju, mis tekib siis kui A.F. omandi kaotab. A.F.i

omandikaotuse hüvitist on võimalik suhteliselt täpselt hinnata tema enda poolt tellitud kinnistu

hindamisakti alusel. Kostjate puhul tuleks lisaks sellele hinnata ka elukoha kaotusest tulenevat

kahju, mõjusid kostjate äritegevusele seose omandi kaotusega.

Maakohus lõpetas poolte ühisomandi. Arvestades ühisomandi osade suurusi ja seda, et

tõendamist ei ole leidnud A.F.i tähelepanuväärivad erihuvid ühisvara osas, elamut kasutab oma

elukohana kostja T.F. ning kostjatel on kinnistu omamisega seotud ärihuvid, mis on nende

peamiseks sissetulekuallikaks, jättis kohus vaidlusaluse vara kostjate (vastuhagejate)

kaasomandisse ning mõistis kostjatelt võrdses osas hageja kasuks omandikaotuse hüvitamiseks

välja hüvitise summas 18 500 eurot.

Maakohus leidis, et ühisomandi jagamine toimus kõikide ühisomandike huvides ning jättis

sellest lähtuvalt menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. A.F. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist. Apellant palub

saata tsiviilasi maakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub apellant teha asjas uus

otsus, millega

1) lõpetada hageja ja kostjate kaasomand kinnistule registriosa nr-ga XXX;

2) jagada hageja ja kostjate kaasomandis olev kinnistu registriosa nr-ga XXX

reaalosadeks järgmiselt: a) hageja ainuomandisse jääb maatükk katastritunnusega nr XXXX ja

osa maatükist katastritunnusega nr XX – maatükil paiknevad hooned ja 6251 m2 maad maja

ümber; b) kostjate kaasomandisse jäävad ülejäänud maatükid katastritunnustega nr

22401:004:0601, nr XXX ja nr 22401:004:0596 ning ja osa maatükist katastritunnusega nr XX,

v.a maatükil paiknevad hooned ja 6251 m2 maad maja ümber;

3) asendada kohtuotsusega kostjate nõusolekud kinnistu registriosa nr-ga XXX

jagamiseks ja kahe uus kinnistu loomiseks vastavalt eelmärgitud kinnisasja jagamise

ettepanekule.

Teise alternatiivina palub apellant lõpetada hageja ja kostjate kaasomand, jagades kaasomandis

olev kinnistu registriosa nr-ga XXX reaalosadeks järgmiselt: a) hageja ainuomandisse jäävad

maatükid katastritunnustega nr XXXX ja nr XX; b) kostjate kaasomandisse jäävad ülejäänud

maatükid ehk maatükid katastritunnustega nr XXX, nr XXX ja nr XXX. Apellant palub

asendada kohtuotsusega kostjate nõusolekud kinnistu registriosa nr-ga XXX jagamiseks ja

kahe uue kinnistu loomiseks vastavalt eeltoodud jagamisettepanekule.

Apellant täpsustas oma nõude sõnastust. Alternatiivses ettepanekus palub hageja jagada

kaasomandi maatükkide (katastriüksuste) kaupa. Selline kohtuotsuse resolutsioon on kergesti

täidetav, kuna iga maatükk on konkreetse katastritunnusega.

Apellant palub jätta mõlema poole menetluskulud kõikides kohtuastmetes kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis tõid kaasa

ebaõige kohtulahendi. Maakohtu otsus on üllatuslik ning maakohus on rikkunud

selgitamiskohustust;

2) ei esindanud kohtumenetluses hagejat advokaat ning hageja esitatud hagi õiguslikud

põhjendused on puudulikud. Hagejale oleks tulnud anda võimalus oma hagi täiendada ning

esitada alternatiivne nägemus kinnisasja jagamise võimaluste kohta;

3) on hageja arutanud kinnistu jagamisega seonduvat 2014.a suvel XXX valla ametnikega, kes

olid seisukohal, et kinnistu jagamine on võimalik. Hageja oleks saanud küsida vallast

ametlikku seisukohta. Kohus sellise tõendi esitamise vajadusele tähelepanu ei juhtinud.

Tegemist on rikkumistega, mida ringkonnakohtul pole võimalik ise kõrvaldada;

4) on hageja arvestanud kostjate emotsionaalset sidet kinnistuga, kuid kostjad ignoreerivad

hageja emotsionaalset sidet kinnistuga, s.o hageja soovi elada ning viibida oma sünni- ja

lapsepõlvekodus. Tegemist on asjaoluga, mille mittearvestamist ei ole maakohus oma

otsuses põhjendanud;

5) on ebaõige ja vastuolus kogutud tõenditega maakohtu järeldus, et T.F. koos perega kasutab

kinnistut alalise elukohana. T.F. elab XXXXX ning äriregistri andmebaasi kohaselt on ka

FIE T.F.i tegevuskohaks korter asukohaga XXXXXX;

6) ei ole võimalik kinnistul elamist tõendada fotodega. Puudub vaidlus, et 2014.a suvel on nii

hageja kui ka kostjad vaidlusalusel kinnistul viibinud. Kohtule esitatud tõenditega pole

tõendatud, et kumbki kostjatest vaidlusalusel kinnistul püsivalt viibiks ehk seal elaks;

7) on kostjad oma 24.09.2014.a vastuses möönnud, et vaidlusalusel kinnistul paiknev hoone on

halvas seisukorras ja vajab remonti. Kostjad elavad XXX asuvates korterites, mis on

kostjate ainuomandis. T.F.ile kuulub korter asukohaga XXXX ning M.F.ile kuulub korter

asukohaga XXX. Kostjad ei ole nimetatud fakte ka vaidlustanud. Maakohus rikkunud TsMS

§ 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8;

8) on hageja jaoks oluline kinnistul paikneva maja saamine enda ainuomandisse, kuna hagejal

puudub Eestis muu elukoht. Kaasomandi lõpetamine hageja soovitud viisil ei takista

kostjatel kalastamise hobiga tegelemist või suvel küttepuude valmistamist. Hageja

ettepaneku kohaselt jääks Peipsi järve ääres paiknev maatükk katastritunnusega nr XXX

kostjate kaasomandisse;

9) ei ole maakohus mh arvestanud ajaoluga, et kostjad on korduvalt väljendanud oma

negatiivset suhtumist hagejasse ning selgelt öelnud, et ei soovi hagejat kinnistu läheduses

näha. Maakohus on ignoreerinud asjaolu, et hageja on pidevalt kinnitanud valmidust lubada

kostjatel kinnistul viibida ka kaasomandi lõpetamise järgselt, kuid kostjate eesmärgiks on,

hageja emotsionaalsest sidemest kinnistuga hoolimata, muuta võimatuks tulevikus hageja

poolt oma lapsepõlvekoduks oleval kinnistul viibimine;

10) on maakohtu poolt määratud viisil kaasomandi lõpetamine ebamõistlik mh põhjusel, et

kostjad on korduvalt kinnitanud, et neil puudub majanduslik võimekus koheselt hagejale

hüvitis tasuda. Seega on maakohus jaganud kinnistu viisil, mille täitmine pole kostjate

majanduslikust seisundist tulenevalt võimalik ja toob suure tõenäosusega kaasa kohtutäituri

poolt kostjate ainuomandisse jäetud kinnistu sundvõõrandamise enampakkumisel. Sellele

viitab mh T.F.i maksuvõlg.

11. Vastustajad on seisukohal, et Viru Maakohtu kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning

apellandi väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ega apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks. Vastustaja jääb eelnevalt esitatud seisukohtade juurde. Ükski väidetav

maakohtu rikkumine ei annaks alust teha asjas teistsugune kohtulahend.

Vastuse kohaselt:

1) on apellandi ainsaks huviks kinnisasja jagamisel saada endale hoonete alune kinnisasja osa.

Vastustajatele pakutakse hüpoteetilist võimalust ka peale kaasomandi jagamist kasutada

seda kinnisasja osa. Arvestades poolte vahelisi suhteid ei ole apellandi ettepanekud

tõsiseltvõetavad ega reaalsed;

2) on väidetavalt arvestamata jäetud asjaolud apellandi poolt moonutatud. Maakohus on oma

piisavalt seisukohti põhjendanud ning arvestanud osaliste väiteid ja tõendeid, samuti

faktilisi asjaolusid, millistest tuleneb kaasomanike huvi asja omandi vastu;

3) oleks kinnisasja reaalosadeks jagamine poolte suhteid ja senist läbisaamist arvestades

ebamõistlik ja kaasomanike huvide vastane;

4) on moonutatud apellandi väited emotsionaalsete seoste kohta kinnistuga (sünni- ja

lapsepõlvekodu). Kinnistule asuti elama 90-ndate aastate alguses ning apellant elas kinnistul

mõne aasta. Vastustajad on tihedalt seotud antud kodukohaga tänaseni;

5) ei ole vastustajad kunagi eitanud ega varjanud korteriomandite olemasolu;

6) ei ole M.F. väitnud, et vaidlusaluse kinnistu puhul on tegemist tema alalise elukohaga.

M.F.i põhiline aastaringne majandustegevus (küttepuude tootmine) toimub kinnistul ning

alaliselt kasutab ta (koos pereliikmetega) elamut suvel suvekoduna;

7) on FIE T.F. aadressiks äriregistris märgitud korteriomandi aadress, kuid see ei ole

tegevuskoht vaid kontaktaadress, millisele edastatakse ametlik kirjavahetus. FIE T.F.i

majandustegevuseks on kutseline kalapüük Peipsi järvel. Seega on nimetatud tegevusalad

vastustajate põhitegevusalaks ning elatusallikaks;

8) ei eita vastustajad, et kinnistul paiknev hoone on halvas seisukorras ja vajab remonti, kuid

see ei anna alust järeldada hoone kasutamise võimatust. Hoone on elamiskõlblik ja see on

mh näha ka fotodelt;

9) hoiavad vastustajad kinnistul kõiki majandustegevuseks vajalike seadmeid ja tarvikuid

(lisaks elu- ja viibimiskohana kasutusele);

10) on eksitav väide, nagu võimaldaks Peipsi järve ääres paikneva maatüki katastritunnusega nr

XXX kostjate omandisse jätmine jätkata kalastustegevust. Ehituskeeluvööndis asuv

maatulundusmaa sihtotstarbega maatükk on omanikele kasutu, st liivaluitelt järveni ulatuval

maaüksusel on lubamatu igasugune majandustegevus, ehitamine jne;

11) on vastustajad järjepidevalt väitnud, et nad tasuvad hüvitise 2 kuu jooksul ja kinnitavad

jätkuvalt et on võimelised mõistliku aja vältel hüvitise tasuma;

12) selgitas maakohus korduvalt hageja esindajale, tõendamise vajalikkust ja nõude

perspektiive, sh nõude selgitamise vajadust. Maakohus tegi kõik endast oleneva, sh andes

täiendavalt pooltele toiminguteks aega;

13) ei nõustu vastustajad ühisomandi jagamisega apellandi ettepanekute kohaselt. Apellandi

ettepanekud ja uus nõue tahteavalduste asendamiseks on apellatsioonastmes lubamatud;

14) on väide, et kohaliku omavalitsuse ametnikud peavad kinnistu jagamist võimalikuks,

esitatud hilinemisega ning lisaks ka asjakohatu ning paljasõnaline;

15) isegi kui apellant oleks tõendanud ja näidanud ära hoonetealuse kinnistuosa reaalosana

eraldamise maakorraldusliku võimalikkuse, puudub selliseks jagamiseks apellandi

ülekaalukas huvi. Sellisest jagamisest tulenev vastustajate huvide kahjustamine oleks

ebaproportsinaalne. Hoonete aluse maaüksuse reaalosadeks jaotamine saaks kõne alla tulla

erandolukorras ning tekkivad maaüksused peaksid võimaldama iseseisvat sihtotstarbelist

funktsioneerimist. Antud juhul ei ole nimetatud toiming võimalik;

16) jääb vastustajatele selgusetuks, kuidas oleks kinnisasja reaalosadeks jagamise korral tagatud

osade võrdsus või millisel alusel tuleb sellest kõrvale kalduda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust maakohtu

otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning

maakohtu otsus muutmata.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et hageja (apellandi) ja kostjate (vastustajate) ühine

omand kinnistule registriosa nr-ga XXX on tekkinud pärimise teel. Tulenevalt PärS §-st 147

kuulub kinnisasi pärandvarana kaaspärijatele ühiselt (pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele

ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid.

Mõlemad pooled on seisukohal, et nende ühine omand tuleb lõpetada, kuid selliselt, et T.F. ja

M.F. jääksid endiselt nende omandisse määratavate kinnistuosade kaasomanikeks.

13. Kohus võib AÕS § 77 lg 2 järgi valida üksnes selliste kaasomandi lõpetamise viiside vahel,

mida on nõutud hagis või vastuhagis. Oma 16. jaanuari 2015.a otsuses valis maakohus kostjate

poolt vastuhagis pakutud viisi.

Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes

õiglusest. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus

sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKo nr 3-2-1-45-06 p 20, nr

3-2-1-65-10 p 21). Seejuures peab kaasomandi lõpetamine toimuma kõigi kaasomanike huve

võimalikult suures ulatuses arvestades. Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab

kaasomanikke kõige vähem. Seega tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebust lahendades

kontrollida, kas kaasomandi lõpetamine olnuks maakohtu menetluses esile toodud seisukohti ja

põhjendusi arvestades võimalik ka hageja (apellandi) huve vähem koormaval viisil. Maakohtu

otsuse tulemusena kaotab apellant, lähtudes vastuhagis nõutud kaasomandi lõpetamise viisist,

omandi täielikult, saades selle eest hüvitisena 18 500 eurot. Samas ei kaota enda omandit

ülejäänud kaks kaasomanikku, kes soovivad ka edaspidi jätkata omandi teostamist ühiselt.

14. Hageja (apellant) on soovinud kaasomandi jagamist selliselt, et tema ainuomandisse jääks

katastriüksus numbriga XXXX (pindalaga 17 909 m2 metsamaa) ning sellele lisaks kas

tervikuna maaüksus katastrinumbriga XX (pindalaga 2,79 ha, sh õuemaa 0,28 ha), või

alternatiivselt tuleks nimetatud maaüksus omakorda tükeldada, moodustades uued kinnistud

ning jätta hageja (apellandi) ainuomandisse see osa kinnistust, millel paiknevad hooned

(elumaja ja kõrvalhooned). Apellant on seega soovinud kinnistu jagamist üksnes selliselt, et

tema ainuomandisse jääks katastriüksusel nr XX paiknevad olemasolevad hooned koos nende

aluse maaga. Samas on ka kostjad (vastustajad) soovinud säilitada hoonete aluse maa ning

hoonete omandi.

Ringkonnakohus leiab, et asja lahendamisel ei oma määravat tähtsust, kas hageja (apellant) on

esitanud piisavalt tõendeid katastriüksuse nr XX täiendava tükeldamise võimalikkuse kohta.

Iseenesest puudub alus kahelda, et maatükki pindalaga 2,79 ha on põhimõtteliselt võimalik

jaotada väiksemateks katastriüksusteks. Ringkonnakohus nõustub aga maakohtu seisukohaga, et

apellant ei ole esile toonud ülekaalukat huvi saada enda ainuomandisse kinnisasjal asuvad

hooned (elamu) koos nende aluse maaga sõltumata sellest, kas sellega peaks kaasnema

katastriüksuse täiendav jagamine või mitte.

15. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kõigil kolmel pärijal on kinnistuga, sh sellel asuva elamuga,

emotsionaalne side, kuna tegemist on nende isakoduga ja nad on seal mõnda aega elanud. Selles

osas on kõigil menetlusosalistel ringkonnakohtu hinnangul võrdväärsena hinnatav huvi jääda

hoonestatud kinnistuosa omanikuks.

Hageja (apellandi) ettepaneku kohaselt säiliks juhul, kui hooned koos nende aluse maaga

jääksid tema ainuomandisse, ka kostjatel võimalus isakodus viibida, seevastu kostjad

(vastustajad) ei soovi hagejat edaspidi kinnistul näha. Kui hageja asuks oma soovi kohaselt

kinnistule elama, võiksid tema nägemuse kohaselt kostjad teda seega külastada. Kostjad

niisuguse lahendusega ei nõustunud leides, et poolte vahel kujunenud suhted ei võimalda

eeldada, et hakkaks toimima pingevaba ja kõigi asjaosaliste huvidele vastav perekondlik

läbikäimine. Ringkonnakohus nõustub, et hoonete aluse maa jätmisel ühe kaasomaniku

ainuomandisse sõltuks teiste (endiste) kaasomanike võimalused kinnistul viibida ja elamut

kasutada siiski ainuomaniku äranägemisest ja pooltevaheliste suhete hetkeseisust. Seega ei

oleks tegemist eelnevalt ühises omandis olnud vara tulevase kasutamise korra ja võimaluste

ettenähtaval viisil kindlaksmääramisega.

16. Hageja eelistamiseks kinnistul asuvate hoonete aluse maa ainuomandi määramisel ei anna

alust ka asjaolu, et kostjatel on Eestis olemas ka muud elamiseks kasutatavat kinnisvara

(korterid Kohtla-Järvel), kuid hagejal see puudub. Hageja on asunud elama Soome, kus on

eelduslikult samuti tulnud teha kulutusi eluaseme leidmiseks. Majanduslik võimekus leida

endale eluase kas Eestis või Soomes ei ole asja materjalide põhjal seega seostatav vaidlusaluse

kinnistu kuuluvusega.

Samuti ei tõenda asjaolu, et kostjatele kuuluvad korterid Kohtla-Järvel, et nad ei kasutaks

elamiseks vaidlusalust kinnistut. FIE T.F.i äriregistrist nähtuv tegevuskoha aadress ei tõenda

samuti isiku alalist või peamist elukohta. TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isikul olla elukoht

üheaegselt ka mitmes kohas.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja seisukohtadega, mille kohaselt on

kostjad asjas piisavalt tõendanud, et nad on kinnistut järjepidevalt kasutanud ja seda hooldanud,

mh säilitades hoone elamiskõlbliku seisundi. Kohtule esitatud tõendite ja asjaolude põhjal

puudub alus väita, nagu oleks elamu jäetud hooletusse ning et selle seisund oleks halvenenud

kostjate tegevusetuse ja huvipuuduse tagajärjel. Samuti on maakohus võtnud arvesse kostjate

poolt kinnistu kasutamist majandustegevusega seotud otstarbel. Ringkonnakohus nõustub, et

arvestatavas mahus majandustegevusega tegelemine eeldab mh hoonete olemasolu seadmete,

tarvikute jms hoidmiseks. Esitatud tõenditest nähtub nii metsamaterjali tootmine kui ka

kutselise kalapüügiga tegelemine FIE T.F.i poolt. Kostjate majandustegevust ei võimaldaks

ilmselt senisel viisil jätkata katastriüksuse nr XXX omandi säilimine. Kostjad on põhistanud, et

tegemist on vahetult Peipsi järve rannal paikneva maatükiga, mille kogupindala on 2515 m2

ning mis asub ranna/kalda piiranguvööndis. Seega on maakohus põhjendatult järeldanud, et

hoonete hageja ainukasutusse jätmine tooks kostjatele kaasa suuremas ulatuses kahjulikke

tagajärgi kui seda on kaasomandi lõpetamisel omandi kaotus hageja jaoks.

18. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt

vaidlusalused hooned on põhjendatud jätta kostjate omandisse. Arvestada tuleb ka seda, et

kostjate poolt vastuhagis taotletud kaasomandi jagamise viis vastab suuremas ulatuses

kaasomanike enamuse (3-st 2) huvidele.

Seoses sellega, et hooned koos nende aluse maaga on põhjendatud jätta kostjate omandisse ja

kasutusse, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda täpsemalt küsimust katastriüksuse nr XX

tükeldamise võimalikkusest. Samuti puudub alus heita maakohtule ette selgitamiskohustuse

täitmata jätmist. Hagejat esindas maakohtu menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele vastav

õigusteadmistega esindaja ning maakohtule ei tulenenud täiendavat selgitamiskohustust

ainuüksi sellest, et tegemist ei olnud advokaadiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene

maakohtu otsuse põhjendustest, nagu oleks kohus otsustanud lõpetada kaasomandi vastuhagis

pakutud viisil üksnes või peamiselt seetõttu, et hageja ei esitanud piisavalt konkreetset taotlust

ega tõendeid selle kohta, kuidas tuleks täpsemalt vaidlusalune katastriüksus nr XX

täiendavateks väiksemateks maaüksusteks jaotada.

19. Hageja (apellandi) menetluses esitatud seisukohtade ja taotluste põhjal ei soovi ta

kaasomandis oleva kinnisasja reaalosadena jaotamist muul viisil kui selliselt, et tema

ainuomandisse jääksid kinnistul olevad hooned.

Ehkki kinnistu koosneb viiest eraldi katastriüksusest, mis lihtsustaks kinnisasja reaalosadeks

jaotamist katastriüksuste kaupa (puuduks vajadus teostada täiendavaid maakorraldustoiminguid

jm), ei ole taotletud kaasomandi lõpetamist selliselt, et kinnistu registriosa nr XXX baasil tuleks

moodustada uued kinnisasjad iga praeguse katastriüksuse baasil ning jätta vaid üks sel viisil

moodustuvatest kinnisasjadest hageja ainuomandisse. Kostjad on menetluses juhtinud

tähelepanu, et ka katastriüksuste kaupa reaalosadeks jagamisel tuleks tagada kaasomandiosade

väärtuste võrdsus.

20. Pooled ei ole vaielnud selle üle, et kinnistu koguväärtuseks tuleb lugeda 55 500 eurot ning

ka ringkonnakohtu menetluses ei soovinud menetlusosalised esitada täiendavaid tõendeid

väärtuse kohta võimalikult kaasomandi lõpetamise aja seisuga. Seega peaks igale

kaasomanikule kaasomandi jagamise tulemusena kuuluma vara 18 500 euro väärtuses. Kohtule

esitatud Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ kokkuvõtte (tl 58) järgi on sellele lähim

katastriüksuse nr XX väärtus (19 100 eurot), ületades igale kaasomanikule kuuluva osa väärtust

siiski 600 euro võrra. Hageja (apellant) ei ole soovinud kinnistu jagamist selliselt, et tema

ainuomandisse jääks üksnes katastriüksuse nr XX baasil moodustatav kinnisasi ning tal tuleks

enamsaadu

väärtus

teistele

kaasomanikele

hüvitada.

Ühtlasi

jääb

ringkonnakohus

eelväljendatud seisukohale, et apellant ei ole põhistanud oma ülekaalukat huvi saada

katastriüksusel nr XX asuvate hoonete aluse maa ainuomanikuks.

Samuti ei ole apellant avaldanud soovi saada enda ainuomandisse mõne muu kinnistu nr XXX

koosseisu kuuluv eraldi katastritunnusega maatükk (näiteks ainult katastriüksus nr XXXX,

mille väärtuseks on hindamiskokkuvõtte kohaselt märgitud 5000 eurot). Apellant on esile

toonud üksnes huvi kinnistu hoonestatud osa vastu, millega on tal seotud lapsepõlvemälestused.

Ülejäänud maatükkide puhul ei ole apellant sellisele huvile ja emotsionaalsele seosele viidanud.

21. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole maakohus

ületanud kaasomandi lõpetamise viisi valikul diskretsioonipiire, otsustades kaasomandi

lõpetada kostjate poolt vastuhagis soovitud viisil. Maakohtu otsus on nõuetekohaselt

põhjendatud ja diskretsiooni teostamine põhineb ringkonnakohtu hinnangul asjakohastel

argumentidel.

Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu otsuse ülejäänud põhjendustega ega korda neid

TsMS § 654 lg 6 alusel. Põhjendatud ei ole apellandi etteheited maakohtu otsuse üllatuslikkuse

kohta. Maakohus otsustas lõpetada kaasomandi vastuhagis soovitud viisil, mistõttu ei saanud

kohtu seisukoht tulla hagejale üllatusena.

Samuti ei ole maakohtu otsuse tühistamise ega muutmise aluseks asjaolu, et apellandi

hinnangul ei võimalda maakohtu valitud kaasomandi lõpetamise viis apellandil saada omandi

kaotuse eest piisavalt kiiresti hüvitist, kuna vastustajate varaline seisund ei võimalda neil tasuda

apellandile 18 500 eurot. Vastustajad kinnitasid muuhulgas ringkonnakohtu istungil, et on

suutelised nimetatud summa apellandile tasuma paari nädala jooksul. Kohtuotsuse jõustumisel

on apellandil vastustajate suhtes täitedokument 18 500 euro saamiseks, millega on tal võimalik

pöörduda vajadusel kohtutäituri poole.

22. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtu menetluses

kantud menetluskulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi

kanda.

Ringkonnakohus ei muuda menetluskulude jaotust maakohtus, mille kohaselt jättis maakohus

iga menetlusosalise poolt kantud menetluskulud tema enda kanda.

Ringkonnakohus ei analüüsi apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

suurust ega põhjendatust, kuna apellandi kulud jäävad käesolevaga tema enda kanda.

Vastustajad

on

kohtule

esitatud

menetluskulude

nimekirjadest

nähtuvalt

kandnud

apellatsiooniastmes menetluskulusid õigusabikulude näol kokku mahus 9 tundi tunnihinnaga

120 eurot, kokku summas 1080 eurot. Apellant leidis, et niisugune ajakulu apellatsiooniastmes

on põhjendamatu, kuna vastustajatel oli juba maakohtus sama esindaja, kes oli asja sisu ja

materjalidega kursis. Ringkonnakohus asub seisukohale, et arvestades asja mahtu ja keerukust

ning seda, et vastustajad kordasid apellatsioonimenetluses peamiselt maakohtus juba esitatud

seisukohti, ei ületanud vastustajate põhjendatud õigusabi vajadus ringkonnakohtus 5 tundi (sh

apellatsioonkaebusele vastuse koostamine orienteeruvalt 2,5 tundi, nõupidamised klientidega ja

kohtuistungiks valmistumine 1,5 tundi ja ringkonnakohtu istung 1 tund). Seega tuleb apellandil

vastustajatele tasuda menetluskulude katteks 600 eurot.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/