3-14-52932/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52932 Haldusasi JP ja SK kaebus Päästeameti õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebajad – JP ja SK, volitatud esindaja v.adv Denis Piskunov Vastustaja – Päästeamet, volitatud esindaja Nele Mals Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 24. märtsi 2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus JP ja SK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

1. veebruar 2016. a.

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-14-52932 muutmata.

2. Jätta menetluskulud apellatsiooniastmes menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.03.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-14-52932 2(9) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. JP ja SK on Harju maakonnas Maardu linnas XXX asuva kinnisasja omanikud.

2. Kinnisasjal asuva aiamaja katusel puhkes 12.05.2014 tulekahju. Päästeamet sai väljakutse kell 19.56, esimene päästeauto jõudis kohale 20.01, tulekahju lokaliseeriti kell 20.30 ja päästjad lahkusid kell 21.08. Politseija Piirivalveameti (PPA) esindaja ja Päästeameti menetlejad lahkusid sündmuskohalt kell 22.36 (tl 35-37).

3. Aiamajas puhkes 14.05.2014 teine tulekahju. Päästeamet sai väljakutse kell 05.24, esimene päästeauto jõudis kohale 05.29, tulekahju lokaliseeriti kell 06.15 ja päästjad lahkusid sündmuskohalt 07.56 (tl 38-40). Samal päeval kell 15.42 sai Päästeamet samale aadressile korduva väljakutse, päästjad jõudsid sündmuskohale kell 15.47 ja lahkusid kell 16.33 (tl 41- 43).

4. JP ja SK esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid mõista Päästeametilt kaebajate kasuks solidaarselt välja 30 000 eurot Päästeameti õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju eest ning viivist 8,15% aastas põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. OÜ Metronex teostas 12.05.2014 kaebajatele kuuluval kinnistul ehitustöid (renoveeris aiamaja katust). Päästeameti 25.07.2014 kirja kohaselt võis 12.05.2014 aset leidnud tulekahju põhjustada ruberoidi paigaldamine katusele. OÜ Metronex ehitajate suhtes on läbi viidud väärteomenetlus.

Ehitajad on tunnistanud ka oma tsiviilõiguslikku vastutust 12.05.2014 toimunud tulekahju põhjustamise eest, hüvitades kaebajatele tekitatud kahju 3000 eurot. Päästetööde juht hindas küll 12.05.2014 toimunud tulekahju põhjust, kuid ei otsustanud valve vajaduse üle ega määranud selle teostajat. Seega ei olnud 12.05.2014 päästesündmuse lõppemisel sündmuskoha valve tagatud. Sealhulgas ei hoiatatud kaebajaid kui kinnisasja omanikke kordustulekahju tekkimise ohu eest ega palutud neil jääda kohapeale kinnistut valvama. Sündmuskoha valve tagamine oli aga erilise tähtsusega, kuna aiamaja oli soojustatud turba ja saepuruga, mis on antud tüüpi ja sellel ajal ehitatud aiamajadele tüüpiline.

Kogenud päästetöötajad pidid olema aiamaja soojustuse materjalist teadlikud. Turvas ning saepuru kipuvad aeglaselt hõõguma ning kordustulekahju tekkimise oht on keskmisest suurem. Kuigi päästemeeskond ei tuvastanud kustutamistoimingute lõppedes tulekoldeid, pidanuks selle sündmusega kaasnevate ohtude uuesti tekkimise vältimiseks ning sündmuskoha ohutuse tagamiseks korraldama sündmuskoha valve, mida aga ei tehtud. Kui pärast 12.05.2014 puhkenud tulekahju kustutamist oleks tagatud sündmuskoha nõuetekohane valve, ei oleks teist tulekahju toimunud. 14.05.2014 toimunud tulekahju tagajärjel hävis aiamaja peaaegu täielikult ega kuulu taastamisele.

Poolte vahel on avalik-õiguslik suhe, sest tulekahju kustutamisel täitis vastustaja päästeseaduse (PäästeS) §-s 5 sätestatud avalik-õigusliku iseloomuga ülesandeid. Vastustaja tegevusetus (sündmuskoha valve tagamata jätmine) rikkus kaebajate subjektiivseid õigusi, eelkõige Vabariigi Valitsuse 06.01.2011 määrusega nr 5 kehtestatud „Päästesündmusel osalevate riigija kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute koostöö korra“ (edaspidi määrus nr 5) § 11 lg 3 p-dest 1 ning 3 tulenevat õigust sündmuskoha ohutuse ning vara puutumatuse tagamisele.

3-14-52932 3(9) Kahju ei saanud vältida ega kõrvalda teiste kaebuste liikidega, sest vastustaja tegevusetus (sündmuskoha valve tagamata jätmine) polnud kaebajatele enne kahju tekkimist tajutav ning seega polnud ka esmaste kaitsevahendite kasutamise vajadus arusaadav. Kahju põhjustanud tegevusetus on õigusvastane – määruse nr 5 § 11 lg-test 1 ja 2 tuleneb vastustajale kohustus otsustada sündmuskoha valve korraldamise üle ning seda ka korraldada. See kohustus jäi täitmata. Kinnistu endise või praeguste omanike kohalolekul ei ole tähtsust, sest määruse nr 5 § 11 lg-st 2 tulenevaid vastustaja kohustusi see ei mõjuta.

Vastustaja õigusvastane tegevusetus põhjustas kaebajatele kahju. Tegemist on otsese varalise kahjuga võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 tähenduses. Kahju hüvitamise ulatuse kindlaks tegemisel tuleb lähtuda VÕS § 132 lg-st 3. Ekspertiisiakt tõendab, et kinnistu väärtus on seoses maha põlenud aiamajaga langenud 45 870,37 euro võrra, mis kujutabki endast kaebuse esitajatele tekitatud otsest varalist kahju. Kahju ning vastustaja õigusvastase tegevusetuse vahel on põhjuslik seos. Juhul, kui sündmuskoha valve oleks tagatud, ei oleks aiamaja sisuliselt tervikuna maha põlenud ning kaebajatele kuuluv kinnistu väärtus ei oleks 45 870,37 euro võrra langenud.

Vastustaja kohustus hüvitada kaebajatele 12.05.2014 tegevusetusega põhjustatud kahju muutus vastavalt VÕS § 82 lg-le 3 ning lg-le 7 sissenõutavaks mõistliku aja möödumisel kahju tekitamisest. Soovides vältida tarbetuid vaidlusi hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise üle, loevad kaebajad, et nõue muutus sissenõutavaks kaebuse esitamise päevast, s.o ligi 5 kuu möödumisel kahju tekitamisest. Kaebajad taotlevad viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Viivise protsendi kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lg-st 1 ning § 94 lg-st 1, viivise määr (alates 01.07.2014) on 8,15% aastas.

Tuleohutuse seadusega (TuOS) pandud deklaratiivsed kohustused ei välista vastustaja vastutust. Kaebajad ei ole tulekahju kustutamise valdkonna asjatundjad ja seetõttu ei saa eeldada, et nad pidid aru saama, et päästekomando ei osanud esimest tulekahju lõpuni kustutada ja seetõttu on olemas uue tulekahju puhkemise oht. Päästeameti vastutust ei välista ka GK seletus, mille järgi võis olla tegemist kuritegeliku süütamisega. Tegemist ei ole tõendiga. Kahjunõude vähendamiseks ei ole alust, sest 12.05.2014 toimunud tulekahjuga tekitatud kahju on ehitajad kaebajale juba hüvitanud.

Olukorras, kus määruse nr 5 § 11 lg-st 2 tulenev kohustus on täitmata, ei ole põhjust rääkida ka kahju tekkimise ettenähtavusest või vajalikust hoolsusest.

5. Päästeamet palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. 12.05.2014 toimunud tulekahju lokaliseeriti 20.30 ning seejärel toimusid järelkustutustööd, mille käigus võeti täielikult lahti osa katust ja otsiti tulekoldeid termokaameraga. Päästetöö juhi ID sõnul oli hoone omanik kohapeal ja tema kontakt on märgitud sündmusekaardil nr 1405120625 – IK. Päästjatel pole võimalik sündmuskohal kinnistusraamatust kontrollida, kas omanikuna esinev isik on reaalselt omanik või mitte. Eeldatakse, et kui keegi väidab end olevat omanik, nagu seda tegi IK, on teave tõene. Pärast päästjate lahkumist jäid sündmuskohale ca 1,5 tunniks veel politsei, Põhja Päästekeskuse menetlejad ja IK ning selle aja vältel ei ilmnenud uusi tulekoldeid. Määruse nr 5 § 11 lg-s 1 on valve korraldaja valik alternatiivne ning omaniku kohaloleku korral on vara valve korraldamine omaniku kohustus. Kuivõrd hoone katus oli lahti võetud ja termokaameraga tulekollete osas kontrollitud ning sündmuskohale jäid menetlejad, politsei ja

3-14-52932 4(9) omanik, siis ei olnud päästetöö juhil objektiivset põhjust ega alust jääda sündmuskohale valvesse. Määruse nr 5 § 11 lg-s 2 sätestatud nõuded olid sündmuskohal tagatud. Olukorras, kus kaebajad teadsid, et tegemist on turba ja saepuruga soojustatud hoonega, oleksid nad pidanud ise pärast esimest tulekahju rakendama tulekahju tekkimist vältivaid meetmeid ja tagama oma vara säilimiseks hoone järelevalve (TuOS § 3 lg 1 p 5). Mõistlik inimene asub rakendama meetmeid, et vältida edaspidist (tule)kahju. Arvestades põlengute ajalist vahet (32 tundi), oleksid hoone omanikud pidanud kaebuses välja tooma ka enda poolt rakendatud meetmed, mida nad olid rakendanud, et hoone uuesti ei põlema ei läheks.

Kaebajad pole välja toonud ühtki hoone säilimiseks tarvitusele võetud abinõu. Teise põlengu ajal oli hoones sees ka elekter, nii et päästjad pidid enne tööde alustamist ootama elektriku tulekut. 14.05.2014 varahommikul toimunud tulekahju päästetööde juhi GK hinnangul oli tegemist kuritahtliku süütamisega, kuna maja põles ühes tükis ja eelnev vahetus oli lahti võtnud maja katuse, et kustutada selgelt nähtav tulekolle. Samuti nähtub sündmusekaardilt nr 1405140081 tulekahju põhjusena süütamine ning tulekollete asukoht nii esimesel kui teisel korrusel, kuigi esimesel korral põles vaid katus.

Päästetööde juht ID on 15.12.2014 antud selgitustes välja toonud, et kuivõrd kahe tulekahju vahele jääb väga pikk aeg, siis võis tulekahju alguse saada süütamisest. Päästeamet on 27.05.2014 vastuses JP päringule nentinud, et 14.05.2014 tulekahju põhjus on kindlaks tegemata. Süütamise uurimine kuulub PPA pädevusse ning vastustaja ei tea, miks süütamise uurimist ei alustatud. Kui kohus peaks siiski leidma, et Päästeamet on oma kohustusi seoses 12.05.2014 toimunud põlengu kustutamisega rikkunud, siis palub vastustaja arvestada, et hoone oli saanud juba 12.05.2014 toimunud põlengus nii tule-, suitsukui ka veekahjustusi.

Samuti tuleb arvestada proportsionaalsust tulekahju esmase tekitaja OÜ Metronex pool hüvitatud kahjusummaga, mis oli 3000 eurot ning hoone omaniku poolt rakendatud või rakendamata jäetud meetmeid, mis aidanuks vältida tulekahju tekkimist. Päästeamet ei saanud pärast kõigi tulekustutustoimingute tegemist ette näha, et 12.05.2014 õhtul kustutatud hoone põleb uuesti 32 tundi hiljem. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg-st 3 vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.

Päästeamet on järginud ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust ning ei vastuta kaebajatele tekitatud kahju eest.

6. Tallinna Halduskohus jättis 24.03.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kummagi poole enda kanda. Määruse nr 5 § 11 lg 1 sätestab, et sündmuskoha valvet pärast päästetöö lõpetamist korraldab Päästeamet, Politseija Piirivalveamet või muu asutus või isik või objekti omanik vastavalt valve teostamise vajadusele ja iseloomule. Määruse nr 5 § 11 lg 2 kohaselt otsustab valve vajaduse üle ja määrab selle teostaja päästetöö juht enne päästetöö lõpetamist. Määruse nr 5 §

11 lg-st 3 tulenevalt peab sündmuskoha valve pärast päästetöö lõpetamist tagama muu hulgas sündmuskoha ohutuse (p 1) ja vara puutumatuse (p 3). Seega korraldatakse valve pärast päästetöö lõppemist vastavalt vajadusele, arvestades eesmärki tagada sündmuskoha ohutus (nt vältimaks varisemisohtu) ja vara puutumatus (nt vältimaks vargust või rüüstamist). Valve korraldamine on vajalik eelkõige olukorras, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et sündmuskoha ohutus või vara puutumatus võib valve korraldamata jätmisel saada kahjustatud (vrdl nt ohu mõiste enne 01.07.2014 kehtinud PäästeS § 3 lg-s 2 ja praegu korrakaitseseaduse §-s 5). Seejuures tuleb arvestada ka PäästeS § 5 lg 1 p 1, mille kohaselt on Päästeameti ülesanne päästesündmuse

3-14-52932 5(9) toimumisel, ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel ning päästesündmuse leevendamisel viivitamata rakendatavad, vältimatud ja edasilükkamatud tegevused. Seega ei saa valve korraldamise kohustust tõlgendada Päästeameti kohustusena tagada, et sündmuskohal enam kunagi midagi ei juhtu. Valve korraldamine peab olema sündmuskoha ohutuse või vara puutumatuse tagamiseks viivitamata rakendatav, vältimatu ja edasilükkamatu. Kohus nõustub vastustajaga, et 12.05.2014 toimunud tulekahju kustutamise järel ei olnud valve korraldamine (st kellelegi valvamiseks konkreetsete, dokumenteeritud korralduste jagamine) vajalik.

Kaebajad ei ole kahtluse alla seadnud Päästeameti väiteid (mida kinnitab ka sündmuskoha kaardile märgitud teave, tl 35-43), et 12.05.2014 toimunud tulekahju lokaliseerimise järel toimusid järelkustutustööd, mille käigus võtsid päästjad täielikult lahti osa katusest ning otsisid tulekoldeid termokaameraga. Tulekoldeid ei leitud ja päästesündmus lõpetati kell 21.08. Pärast päästjate lahkumist jäid sündmuskohale politsei ja Päästeameti menetlejad, kes lahkusid kell 22.36. Selle aja jooksul ei ilmnenud uusi tulekoldeid, uus tulekahju tekkis alles 32 tundi hiljem.

Sündmuskohale jäi ka kaebajatele kuuluva kinnistu endine omanik ja aiamaja suvisel ajal elamiseks kasutav IK (kaebaja vanaema). Olukorras, kus päästjad ei leidnud termokaameraga otsides enam ühtki tulekollet ning sündmuskohal viibis ka aiamaja valdaja, kes esitles ennast Päästeametile omanikuna, ei olnud täiendavat sündmuskoha valvet vaja korraldada. Ei ole mõeldav, et päästeametnikud või muud ametnikud jäävad sündmuskohale määramata ajaks või „igaks juhuks“. Päästeamet väidab õigesti, et tuleohutuse tagamine on kõigi isikute, sh kinnisasja või hoone valdaja kohustus (TuOS § 3 lg 1 p 2), isikud peavad rakendama tulekahju tekkimist vältivaid meetmeid ning hoiduma tegevusest, mis võib põhjustada tulekahju (TuOS § 3 lg 1 p 5) ja kõik isikud peavad teadma oma kohustusi tulekahju korral (TuOS § 3 lg 1 p 9).

Sündmuskohal viibinud IK kasutas kaebuses väidetu kohaselt aiamaja suvisel perioodil oma püsiva elukohana ja temale laienesid seega TuOS-st tulenevad kohustused. IK kui kinnisasja endise omaniku puhul on mõistlik eeldada ka seda, et ta teadis aiamaja soojustusmaterjalide koostist ja võttis edasise tuleohutuse tagamiseks kasutusele asjakohased abinõud, ilma et Päästeamet oleks talle selleks eraldi ettekirjutust teinud. Määruse nr 5 § 11 lg 4 kohaselt tuleb vajadusel tõepoolest vormistada valve üleandmise akt. See on aga vajalik eeskätt olukorras, kus sündmuskoha ohutuse või vara puutumatuse tagamiseks on valve korraldatud ning Päästeamet annab valve teostamise teatud aja järel üle teisele asutusele või isikule (vt määruse nr 5 § 10).

Käesolevas asjas ei olnud vajadust valvet korraldada, seega ei olnud vaja vormistada ka akti valve üleandmise kohta. Eeltoodut arvestades ei olnud Päästeamet 12.05.2014 päästesündmuse lahendamisel õigusvastaselt tegevusetu. Isegi kui eeldada, et Päästeamet jättis valve 12.05.2015 päästesündmuse käigus õigusvastaselt korraldamata, ei ole alust kaebuse rahuldamiseks, sest Päästeameti tegevusetuse ja kaebajatele tekkinud kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt kuulub kahju hüvitamisele üksnes juhul, kui asjaolu, millel isiku vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg.

Kaebajad ei ole tõendanud, et 14.05.2014 tulekahju tekkepõhjuseks oli vastustaja tegevusetus. Tulekahju tekkimise tegelik põhjus ei ole kindlaks tehtud. Kui eeldada, et uus tulekahju tekkis 12.05.2014 põlengu edasilevimise tõttu aiamaja soojustusmaterjalini, mis seejärel süttis, tuleks ka 14.05.2014 tulekahju tegelikuks põhjustajaks pidada pigem OÜ Metronex ehitajaid, kes on võtnud vastutuse 12.05.2014 tulekahjuga tekitatud kahju eest. Kui aga tegemist võis olla süütamisega, on kahju tekitaja (süütaja) isik kindlaks tegemata, mis ei tähenda aga, et kahju tekkimise eest tuleks vastutavaks pidada sündmuskoha valve korraldamata jätnud Päästeametit.

Kaebajate käsitlus põhjuslikust seosest võib siia selleni, et valve korraldamata jätmise korral saaks

3-14-52932 6(9) Päästeametit vastutavaks pidada veel päevi või nädalaid hiljem toimuva uue tulekahju eest, isegi kui selle tegelik tekkimise põhjus ei ole teada või tulekahju põhjustas nt süütamine. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Määruse nr 5 § 11 eesmärk on määrata kindlaks, kes korraldab ja teostab viivitamata rakendatavaid, vältimatuid ja edasilükkamatuid tegevusi sündmuskoha ohutuse ja vara puutumatuse tagamiseks. Selle sätte eesmärk ei ole kaitsta kaebajate kinnisasja määramatu aja vältel mistahes uute päästesündmuste toimumise eest. Seega välistaks ka normi eesmärgist lähtuv käsitlus kaebuse rahuldamise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. JP ja SK paluvad 23.04.2015 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 24.03.2015 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega nende kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohus on ebaõigesti kohaldanud määruse nr 5 § 11 lg-t 2 selliselt, et Päästeametil on võimalik vastutusest valve korraldamata jätmise eest vabaneda, esitades kohtumenetluses väite, et ameti arvates polnud valve korraldamine vajalik. Määruse nr 5 § 11 lg 2 õigel kohaldamisel tuleb asuda seisukohale, et valve korraldamise kohustuse eesmärgiks on muu hulgas kordustulekahju tekkimise vältimine.

Sellise kohustuse täitmine peab olema nõuetekohaselt dokumenteeritud, et kohustuse nõuetekohast täitmist saaks kohtumenetluses kontrollida. Valve korraldamise kohustuse rikkumisel või nõuetekohaselt dokumenteerimata jätmisel vastutab Päästeamet sündmuskohal puhkenud kordustulekahjuga tekitatud kahju eest, v.a kui Päästeamet tõendab, et kordustulekahju põhjus ei ole valve korraldamata jätmisega seotud. Halduskohus oleks pidanud seostama määruse nr 5 § 11 lg 2 kohaldamise praeguse asja tehioludega ja otsustama, kas valve korraldamise kohustuse eesmärgiks on muu hulgas ka kordustulekahju ärahoidmine.

Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et valve korraldamata jätmine oleks olnud dokumenteeritud. Tõendatud ei ole, et päästetööde lõppemisel oleks valve korraldamist kaalutud ning et lähtuti kohtumenetluses esitatud kaalutlustest. Isegi, kui pidada põhjenduste ja kaalutluste tagantjärgi kohtumenetluses esitamist lubatavaks, ei õigusta valve korraldamata jätmist asjaolu, et tulekoldeid otsiti termokaameraga ja neid ei leitud. Kui tulekoldeid oleks leitud, ei oleks päästekomando tohtinud sündmuskohalt lahkuda enne lõplikku kustutamist.

Valve korraldamise üle saab otsustada üksnes siis, kui tulekoldeid ei avastatud. Valve korraldamine oli asjaolusid arvestades vajalik. Vastustajale oli või pidi olema arusaadav, et hoones alaliselt ei elata, seda kasutatakse suvilana ja inimesed ei jää sinna ööbima. Päästjad pidid saama kustutustööde käigus aru sellest, et suvila on soojustatud kergesti süttiva ja kaua hõõguva materjaliga. Omanikele ega sündmuskoha kaardil märgitud kontaktisikule pole selgitatud vajadust objekti üle valvata seoses langetatud otsusega valvet mitte korraldada.

Tähtsust omavate asjaolude kaalumata jätmine on oluline diskretsiooniviga, mis tingib vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse. Halduskohus on asunud vastustaja asemel halduslikke otsustusi tegema, asudes seisukohale, et suvila kasutamise tõttu püsiva elukohana kolmanda isiku poolt polnud päästekomandol vajadust valve korraldamise üle otsustada ega kordustulekahju ennetamisega seonduvat selgitustööd teha.

3-14-52932 7(9) Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud, et suvila endine omanik IK kasutas suvilat tulekahju toimumise ajal püsiva elukohana. Selliseid tõendeid ei ole asjas esitatud. Suvilat kasutati suvisel ajal ööbimiseks. Põhjendamatu on halduskohtu seisukoht, et suvila endine omanik pidi tagama kordustulekahju tekkimise ärahoidmise. Sellist kohustust õigusaktidest (s.h TuOS §-st 3) ei tulene. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 127 lõikeid 2 ja 4, leides, et puudub põhjuslik seos vastustaja tegevusetuse ja kahju vahel. Kohus ei ole läbi viinud analüüsi põhjusliku seose kohta. Vastasel juhul oleks kohus jõudnud vastupidisele seisukohale. Tegevusetusega kahju tekitamisel kasutatakse põhjusliku seose olemasolu kindlakstegemisel asendamismeetodit, mille puhul vaadatakse, kas kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui vastustaja oleks käitunud kaebajate soovitud viisil. Kui vastustaja oleks valve korraldanud, oleks kahju tekkimata jäänud või tekkinud väiksemas ulatuses. Seega esineb põhjuslik seos vastustaja tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel. Kohus on eksinud ka VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel. Määruse nr 5 § 11 lg-test 1, 2 ja 3 tuleneb piisava selgusega, et valve korraldamise kohustuse eesmärgiks on muu hulgas ka kordustulekahju tekkimise ärahoidmine.

8. Päästeamet palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda. Halduskohus ei ole menetlusega materiaalõiguse norme rikkunud. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega ning märgib täiendavalt järgnevat. Määruse nr 5 § 11 lg-st 2 tuleneb, et valve vajaduse üle otsustab ja selle teostaja määrab päästetöö juht enne päästetöö lõpetamist. Tegemist on kaalutlusotsusega. Määruse nr 5 § 11 lg

4 kohaselt vormistatakse sündmuskoha valve üleandmine Päästeametilt teisele asutusele ning isikule vajaduse korral aktiga. Seega ei eelda valve üleandmine alati aktiga üleandmist. Antud juhul puudus akti vormistamiseks vajadus. Päästeamet ei pidanud valve korraldamist vajalikuks. Kohal oli suvemaja valdaja. Päästeameti arusaama kohaselt kasutas IK 14.05.2014 aiamaja oma püsiva elukohana, 2014. a maikuu oli väga soe. Päästeamet jääb kõigi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4 alusel. Ringkonnakohus märgib apellandi väidetele vastuseks järgmist.

10. Halduskohus ei ole vääralt tõlgendanud määruse nr 5 §-i 11 ega tuvastanud valesti asjaolusid. Määruse nr 5 § 11 lg-te 1-4 kohaselt korraldab sündmuskoha valvet pärast päästetöö lõpetamist Päästeamet, Politseija Piirivalveamet või muu asutus või isik või objekti omanik vastavalt valve teostamise vajadusele ja iseloomule. Valve vajaduse üle otsustab ja selle teostaja määrab päästetöö juht enne päästetöö lõpetamist. Sündmuskoha valve pärast päästetöö lõpetamist peab tagama: 1) sündmuskoha ohutuse; 2) sündmuskoha puutumatuse uurimistoimingute tegemiseks; 3) vara puutumatuse. Sündmuskoha valve üleandmine Päästeametilt teisele asutusele ning isikule vormistatakse vajaduse korral aktiga. Ringkonnakohtu hinnangul on iseenesest õige apellandi väide sellest, et määruse nr 5 § 11 lgs 3 sätestatust tulenevalt tuleb selle sätte alusel korraldatava valve eesmärgiks m.h pidada ka

3-14-52932 8(9) kordustulekahju ärahoidmist, sest vastasel korral ei oleks tagatud ei sündmuskoha ohutus, puutumatus ega ka vara puutumatus. Halduskohus ei ole kordustulekahju ärahoidmist määruse nr 5 § 11 lg 3 eesmärkide hulgast välistanud, kuid on asunud seisukohale, et valve korraldamise kohustust ei saa tõlgendada Päästeameti kohustusena tagada, et sündmuskohal enam kunagi midagi ei juhtu. Et Päästeameti kohustuseks on kohaldada sündmuskohal päästesündmuse toimumisel, ohu tõrjumisel või kõrvaldamisel viivitamata rakendatavaid, vältimatuid ja edasilükkamatuid tegevusi, nähtub PäästS § 5 lg 1 p-st 1. Nii tuleb nõustuda halduskohtuga selles, et valve korraldamine määruse nr 5 § 11 alusel peab olema sündmuskoha ohutuse või vara puutumatuse tagamiseks viivitamata rakendatav ning vältimatult ja edasilükkamatult vajalik, mitte igaks juhuks korraldatav valvevõi turvateenus. Seejuures peab oht sündmuskoha või vara kahjustamisele olema mõistlikult prognoositav ja tõenäoline (vt ka sündmuse toimumise ajal kehtinud PäästS § 3 lg-t 2).

11. Määrus nr 5 ega ükski teine õigusakti ei näe ette, et otsus valvet mitte korraldada tuleks kuidagi kirjalikult fikseerida. Lisaks sellele, et Päästeamet ei vii sündmuskohal päästesündmuse toimumisel, ohu tõrjumisel või kõrvaldamisel läbi tavapärast haldusmenetlust (vt PäästeS § 1 lg 2), on ka haldusmenetluse seaduse § 108 järgi toimingu põhjendamine tagantjärgi lubatav. Nii on ka põhjenduste esitamine kohtumenetluses valve korraldamata jätmise kohta lubatav. Määruse nr 5 § 11 lg 4 kohaselt vormistatakse aktiga üksnes sündmuskoha valve üleandmine Päästeametilt teisele asutusele või isikule ning sedagi vajaduse olemasolul. Et konkreetsel juhul valve korraldamist vajalikuks ei peetud, on asjakohatud ka apellantide väited sellise kirjaliku otsuse fikseerimata jätmise kohta.

12. Päästeameti otsustus valvet mitte korraldada oli teadlik, põhjendatud ja õiguspärane. Sündmuskoha kaartidest (tl 35-43) nähtuvalt toimusid 12.05.2014 tulekahju lokaliseerimise järel järelkustutustööd, mille käigus võtsid päästjad täielikult lahti osa katusest ning otsisid tulekoldeid termokaameraga. Tulekoldeid ei leitud ja päästesündmus lõpetati kell 21.08. Pärast päästjate lahkumist jäid sündmuskohale politsei ja Päästeameti menetlejad, kes lahkusid kell 22.36. Selle aja jooksul ei ilmnenud uusi tulekoldeid, uus tulekahju tekkis alles

32 tundi hiljem. Sündmuskohale jäi apellantidele kuuluva kinnistu endine omanik ja sel ajal aiamaja kasutanud IK (apellandi vanaema). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olukorras, kus päästjad ei leidnud termokaameraga otsides enam ühtki tulekollet; majas ei nähtunud taassüttimise märke ega ohtu ca pooleteise tunni jooksul, mil kohal viibisid politsei ja menetlejad; ning sündmuskohal viibis ka aiamaja valdaja IK, ei olnud täiendavat sündmuskoha valvet vaja korraldada. Kuna otsustust valvet mitte korraldada ei tulnud PäästeS kohaselt kirjalikult fikseerida, on alusetu apellantide väide, et sellise dokumendi puudumine viitab sellele, et valve korraldamise või korraldamata jätmise osas ei võetud vastu mingit otsust. Otsustus valvet mitte korraldada saigi väljenduda üksnes valve faktilises korraldamata jätmises.

13. Et Päästeameti otsus oli põhjendatud ja kordustulekahju oht ei saanudki päästjatele olla esimese tulekahju likvideerimise järgselt äratuntav, kinnitavad sündmusele järgnenud järgmised asjaolud. 14.05.2014 varahommikul süttinud põlengu sündmuse kokkuvõttest (tl 38-40) nähtuvalt toimus teine põleng samas aiamajas 32 tundi hiljem; tulekoldeid oli kaks, üks esimesel ja teine teisel korrusel (ei põlenud enam üksnes katus); ning õnnetuse oletatavaks põhjuseks oli märgitud süütamine. Et tegemist oli süütamisega, on arvanud Muuga päästekomando meeskonnavanemad GK (tl 46) ning ID (tl 47). See tulekahju likvideeriti kell 07.56. Kolmanda põlengu väljakutse ajaks on märgitud kell 15.42 ning põlengu oletatavaks põhjuseks on saepuru lae vahel, mis läks jälle põlema (tl 41-43). Ringkonnakohtu arvates viitavad eelnimetatud tõendid sellele, et teise tulekahju põhjuseks võis pigem olla süütamine. Teise tulekahju iseeneslikku süttimist ei kinnita mitte ükski asjas

3-14-52932 9(9) esitatud tõend. Ehkki süütamist ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud, ei saa jätta tähelepanuta päästespetsialistide poolt antud professionaalset arvamust ega pikka ajavahemikku kahe esimese tulekahju vahel. Teise ja kolmanda tulekahju vahele jääv 7-8 tundi näitab ringkonnakohtu arvates iseenesliku süttimise võimalikku ajaperioodi, arvestades, et tegemist on sama objektiga. Asjas ei ole apellantide poolt esitatud ühtki tõendit ega mõistlikku selgitust, mis suudaks põhjendada kahe tulekahju vahele jäävat 32 tunni pikkust ajavahemikku juhul, kui tegemist ei olnud süütamisega.

Eelnevast nähtuvalt ei saanud maja uuesti süttimise oht olla päästjatele prognoositav, mis omakorda võinuks kaasa tuua valve korraldamise vajaduse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ei ole mõeldav, et päästeametnikud või muud ametnikud jäävad sündmuskohale määramata ajaks või igaks juhuks. Päästeameti seisukoht, et tuleohutuse tagamine, s.h kordustulekahju ärahoidmine, on kinnisasja või hoone valdaja enesekontrolli kaudu eelkõige tema enda kohustus (TuOS § 3 lg 1 p 2), on õige.

14. RVastS § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Kuna ringkonnakohus on eelnevates punktides asunud seisukohale, Päästeamet ei olnud õigusvastaselt tegevusetu, ei oma asjas tähtsust ka apellantide arutlused põhjusliku seosega seonduvalt. Apellatsioonkaebus jääb HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

15. Apellandid on esimese astme kohtumenetluses kandnud kulutusi riigilõivule 750 eurot (tl 22) ja apellatsiooniastmes 250 eurot (tl 85). Muid menetluskulu kandmist tõendavaid dokumente toimikusse esitatud ei ole. Et aga apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Päästeamet ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe