2-15-996/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2016. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-996

Tsiviilasi

I.P. hagi GEOKS GRUPP OÜ vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1 437 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14. augusti 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Geoks Grupp OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ GEOKS GRUPP (registrikood:

11131231); esindaja advokaat Roman Golovenko

Vastustaja (hageja): I.P. (isikukood: XXXXXX); esindaja

Paul Paas

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 14. augusti 2015. a otsus

osaliselt osas, millega maakohus mõistis OÜ-lt GEOKS

GRUPP välja I.P. kasuks saamata jäänud töötasu 1 437

(üks

tuhat

nelisada

kolmkümmend

seitse)

eurot,

(maakohtu

otsuse

resolutsiooni

p

3),

samuti

menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise

osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt

GEOKS GRUPP I.P. kasuks välja 1 136 eurot ja 80 senti

(üks

tuhat

ükssada

kolmkümmend

kuus

eurot

kaheksakümmend senti), muutes ühtlasi maakohtu otsuse

põhjendusi.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

4.1. I.P. hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Tuvastada poolte vaheline töösuhe ajavahemikus

3. juuni 2013. a – 15. juuli 2013. a.

4.3. Välja mõista OÜ-lt GEOKS GRUPP I.P. kasuks

saamata jäänud töötasu 1 136 eurot ja 80 senti (üks tuhat

ükssada kolmkümmend kuus eurot kaheksakümmend

senti).

4.4. Jätta poolte menetluskulud maakohtus poolte endi

kanda.

5. Jätta rahuldamata OÜ GEOKS GRUPP taotlus

täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks ja

tagastada kohtuotsuse jõustumisel esitatud dokumendid,

s.o Maanteeameti 18. augusti 2015. a vastus nr 26-12/15-

00266/290 ning 18. jaanuaril 2016. a esitatud pildid

sõiduautost

Volkswagen

Transporter,

registreerimisnumbriga 600BCA, OÜ-le GEOKS GRUPP.

6. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. I.P. (hageja) esitas 6. oktoobril 2014. a Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile

avalduse GEOKS GRUPP OÜ (kostja) vastu töösuhte olemasolu tuvastamiseks ja 2 100 euro saamata

jäänud töötasu väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 22. detsembri 2014. a otsusega avalduse

osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1 837 eurot 6 senti (bruto).

Kostja esitas 21. jaanuaril 2015. a taotluse maakohtule vaadata I.P. töövaidluskomisjonile esitatud

avaldus läbi hagimenetluse korras hagina töövaidluskomisjoni poolt rahuldatud osas.

2. Hageja töötas 2. märtsil 2015. a esitatud hagi kohaselt kostja juures ajavahemikul 3. juuni 2013 kuni

29. juuli 2013. a keevitustöödel Narva linnas Puškini tänaval vee- ja kanalisatsioonivõrkude

rekonstrueerimisel. Tööd tehti töödejuhataja J. Samoilovi juhiste järgi. Tööandja lubas tasu 50 eurot

päevas kätte. Kostja juhatuse liige G.Š. jättis vaatamata lubadustele tasu maksmata. Hageja tegi kokku

370 töötundi (TVK tl 2–3), kuid sai tasu vaid avansina makstud 200 eurot. 29. juuni 2015. a kohtuistungil

kinnitas kostja seaduslik esindaja, et J. Samoilov tegutses kostja nimel.

Hageja töötas keevitajana, aga tal tuli teha ka muid töid. Hageja ise pani päevikusse kirja, mitu töötundi

ta tegi. Töövahendeid ja tööriideid andis tööandja. Kostja väide, et praktikal viibimise ajal 29. aprillist

2013 kuni 15. juunini 2013, ei saanud hageja töötada samal ajal kostja juures, on väär. Tõend praktikal

viibimise kohta ei välista võimalust töötada samal ajal kostja juures.

14. juuli 2015 menetlusdokumendi kohaselt palub hageja tuvastada poolte vahel töösuhte olemasolu

ajavahemikul 3. juuni 2013 – 29. juuli 2013. Kuna töövaidluskomisjoni otsusega oli kostjalt välja

mõistetud 1837 eurot, siis palus hageja välja mõista kostjalt saamata jäänud palk 1837 eurot ja

menetluskulu 864 eurot.

3. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel ei ole poolte

vahel sõlmitud töölepingut, mille alusel töötas hageja kostja juures töötasuga 50 eurot 8-tunnise

tööpäeva eest. Kostja sõlmis töövõtjana 1. juunil 2013. a töövõtulepingu OÜ-ga Agio Ehitus, mille

kohaselt kohustus kostja tegema toruehitustöid Narva linnas. Kostjal ei olnud oma töötajaid ning kostja

kasutas tööde tegemiseks alltöövõtjaid. Töövõtuleping sõlmiti OÜ-ga Sem Systems, mille juhatuse liige

oli J. Samoilov, tööd tehti 3. juuni 2013 – 5. juuli 2013. a. Tööde sisuks oli veesõlmede montaaž, mille

käigus paigaldati uued plasttorud, keevitustöid ei kasutatud.

Kostjal olid vaidlusalusel objektil sõlmitud töövõtulepingud OÜ-ga Sem Systems ja OÜ-ga Virumaa

Innovatsiooni Projekt, mille juhatuse liige on hageja isa V.P.. OÜ Virumaa Innovatsiooni Projekt kasutas

ehitusobjektil talle kuuluvat tehnikat ja seadmeid ja objektil töötas 2–3 nende töötajat, objektil olid

tavaliselt V.P. ja hageja. Hageja ütlused maakohtus ja töövaidluskomisjoni istungil on vastuolulised.

Tunnistaja M.K.i ütlused ei ole usaldusväärsed.

Kuna hageja oli kuni 15. juunini 2013. a ettevõttepraktikal OÜ-s Virumaa Innovatsiooni Projekt, võis ta

viibida koos nimetatud äriühinguga kostja objektil Narva linnas Puškini tänaval. Kohtuistungil väitsid

hageja ja tunnistaja M.K., et töötasid objektil koos, kuid tunnistaja töötas seal kuni 14. juunini 2013. a,

millest võib järeldada, et ka hageja töötas objektil kuni 14. juunini 2013. See, et hageja viibis alates 3.

juunist 2013. a objektil Narva linnas Puškini tänaval ning et ta tegi seal ka mingeid töid, ei tõenda, et

poolte vahel olid töö- või muud võlaõiguslikud suhted.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 14. augusti 2015. a otsusega hagi osaliselt, tuvastas poolte vahelise töösuhte

ajavahemikus 3. juuni 2013 – 15. juuli 2013. a ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud

töötasu 1 437 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega,

s.o 78% hageja menetluskuludest kostja kanda ning 22% kostja menetluskuludest hageja kanda.

Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulude katteks 673 eurot 92 senti ning kostjalt

hageja kasuks menetluskulude katteks 239 eurot 50 senti.

Maakohus leidis, et töövaidluskomisjoni otsus jõustus individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse

§ 25 lg 1 teise lause järgi osas, millega töövaidluskomisjon jättis hageja nõude rahuldamata. Maakohus

lähtus asja lahendamisel hageja nõudest tuvastada töösuhte olemasolu ajavahemikul 3. juuni 2013 –

29. juuli 2013. a ja mõista välja saamata jäänud töötasu 1 837 eurot.

Maakohus tuvastas, et kostja tegi ajavahemikul 3. juuni 2013 – 29. juuli 2013. a vee- ja

kanalisatsioonitrassi rekonstrueerimistöid objektil Narva linnas Puškini tänaval.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb töölepingu seaduse (TLS) § 1 mõtte järgi töösuhte

tuvastamisel teha kindlaks, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, s.t kas

väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning

töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui töötajale on

võimaldatud teatud iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks

mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise

viisi, aja ja koha kohta (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05, nr 3-2-1-9-05). Vaidluse korral

lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 järgi, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei

tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Maakohus ei nõustunud

kostjaga, et kuni hageja ei ole tõendanud töösuhte (või mõne muu õigussuhte) olemasolu poolte vahel

ega väidetava töölepingu tingimusi, võis kostja jätta tõendid esitamata, piirdudes üksnes vastuväidete

esitamisega (tl 102). Töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat töösuhte nõrgema poolena ning

nõrgema seisundi kaitse väljendub mh selles, et töötajal on võrreldes tööandjaga teatud juhtudel väiksem

tõendamiskoormus.

Maakohus asus seisukohale, et hageja vande all antud ütluste ja tunnistaja M.K.i ütlustega on tõendatud,

et hageja viibis kostja objektil, töötas koos tunnistajaga kostja juures, allus objektijuhi J. Samoilovi

juhtimisele ja korraldustele. Viimane andis juhtnööre ja korraldusi kostja nimel. Eelöeldut kinnitas

vande all ka kostja seaduslik esindaja. Kostja seaduslik esindaja kinnitas ka, et nägi hagejat objektil

tööriietes. Töövahendeid andis kostja või vajadusel renditi. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et

tegelikult hageja objektil tööd ei teinud või oli töö- või muus lepingulises suhtes mõne teise äriühinguga.

Kostja esitatud Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse tõend, mille kohaselt hageja viibis ajavahemikus 29.

aprill – 15. juuni 2013. a ettevõttepraktikal OÜ-s Virumaa Innovatsiooni Projekt (tl 70) ei välista tema

töötamist kostja juures. Ka teistele äriühingutele kuuluvate seadmete olemasolu objektil ei anna alust

järeldada, et hageja ja kostja vahel lepingulised suhted puudusid või hageja töötas mõne muu ettevõtja

juures. Objektil kasutati rendiseadmeid. Eeltoodu on tõendatud tunnistaja M.K.i ütluste ja AS Narva

Vesi vastusega töövaidluskomisjonile, milles selgitatakse et kostja tellis tehnikat Narvas Puškini tänava

objektile (TVK tl 13). AS Narva Vesi tõendist tulenevalt tegi Narvas Puškini tänava vee- ja

kanalisatsioonivõrkude rekonstrueerimistöid kostja ning tehnika telliti torustiku survestamiseks ja kraavi

tühjaks pumpamiseks. Eeltoodu tõendab, et töid tegi kostja, mitte mõni muu äriühing.

Maakohus nõustus töövaidluskomisjoni seisukohaga, et poolte vahel ei ole selgust kokkulepitud töötasu

suhtes. Maakohus ei nõustunud hageja märgitud töö aja perioodiga, mille eest hageja tasu nõuab.

Hagiavalduse kohaselt tegi hageja tööd 3. juuni 2013 – 29. juuli 2015. a. Kohtuistungil hageja töötamise

perioodi kuupäevaliselt nimetada ei osanud (tl 74). Kostja seaduslik esindaja väitis vande all, et tööd

algasid objektil 3. juunil 2013. a ja lõppesid 15. juulil 2013. a. Ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise

akti kohaselt anti ehitustööd üle OÜ-le Agio Ehitus 15. juulil 2013. a (tl 60). Ei ole esitatud ühtegi

tõendit, millest tulenevalt tegi hageja tööd kostja juures veel pärast viidatud kuupäeva. Seetõttu luges

maakohus, et töösuhe lõppes 15. juulil 2013. a.

Töövaidluskomisjon on õigesti võtnud töötasu arvutamise aluseks Statistikaameti andmed

veevarustuse- ja kanalisatsiooni valdkonnas ehitustööde keskmise tunnitasu osas 2013. a II–III kvartalis,

mis oli 5 eurot 57 senti. TLS § 29 lg 1 järgi eeldatakse juhul, kui isik teeb tööd, mille tegemist võib

asjaolusid arvestades eeldada tasu eest, et töötasus on kokku lepitud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et

kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta

tõendada, on töötasu suuruseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Kui poolte

kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel

lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama

kvalifikatsiooniga töötajale maksavad (vt Riigikohtu 11. jaanuari 2006. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-

05). Statistikaameti keskmise tunnihinna korrutamisel täistööajaga (8 tunniga), teeb 44 eurot 56 senti

ehk ligilähedane sellele, mida väidab kokkulepitud töötasuna hageja.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus

hagiavalduse rahuldatud osas ja teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kostja palub

jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus valesti jaganud tõendamiskoormuse ja valesti hinnanud

tõendeid. Poolte vahel ei olnud sõlmitud töölepingut, pooled ei ole lepingu tingimusi arutanud ning

hageja ei ole kostja huvides ega hageja loa alusel teinud tööd ehitusobjektil Puškini tänaval Narva linnas

3. juunist 2013 kuni 29. juulini 2013. a. Kostjale ei ole teada, kas hageja töötas objektil ja kui töötas, siis

mis perioodil ja milliseid töid tegi. Hageja pidi tõendama, et tema oli ehitusobjektil väidetaval perioodil

ning tegi seal ehitustöid. Hageja pidi tõendama, et tal olid kostjaga läbirääkimised ja ta tegi kostja jaoks

mingit tööd, hageja seda teinud ei ole.

Hageja ütlused on vastuolulised ning hageja ja tunnistaja ütlused osaliselt erinesid faktilistest

asjaoludest. Tegelikult töötas objektil V.P. (s.o hageja isa ja OÜ Virumaa Innovatsiooni Projekt juhatuse

liige), kes tegi seal keevitustöid (tl 79–80, 114).

Maakohus ei andnud apellandile võimalust hageja ja tunnistaja ütluste ümberlükkamiseks ja enda

vastuväidete tõendamiseks ning andis pooltele üksnes tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks.

Maakohus on rikkunud menetlusosaliste võrdsuse põhimõtet (TsMS § 5 lg 2 ja § 7). Maakohus jättis

15. juulil 2015. a esitatud tõendid kohtuotsuse tegemisel alusetult tähelepanuta.

Objektil ehitus-montaažitööde tegemiseks olid kostjal sõlmitud töövõtulepingud alltöövõtjatega OÜ

Sem Systems (kirjalik leping, TVK tl 32–33) ja OÜ Virumaa Innovatsiooni Projekt (suuline leping).

Hageja lõpetas õppimise Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses ja oli kuni 15. juunini 2013. a

ettevõttepraktikal OÜ-s Virumaa Innovatsiooni Projekt (tl 69–70) asukoha ja registrijärgse aadressiga

Jõhvi linn (tl 71–72). Töö alustamise momendil oli hageja eelneva töökogemuseta ja lõpetamata

erialaharidusega. Kostja juhatuse liige G.Š. kinnitas 29. juuni 2015. a kohtuistungil (tl 79), et ta ei

suhelnud hagejaga ega arutanud töö, s.h tasustamise, tingimusi. Arvestades kostja esindaja ja tunnistaja

M.K.i vahel kokkulepitud töötasu suurust (152 eurot kahe nädala eest, tl 116–120), ei ole tõesed

tunnistaja väited, et teisele töötajale lubas kostja tasuda mitu korda rohkem.

Maakohus ei ole tuvastanud, millise perioodi jooksul viibis vastustaja ehitusobjektil ja millise perioodi

jooksul võis ta teha seal ehitustöid. Kostja juhatuse liikme 29. juuni 2015. a kohtuistungil antud kinnitus,

et ta nägi vastustajat ehitusobjektil (tl 79 pöördel), ei kinnita, et hageja viibis ehitusobjektil ja tegi seal

töid kogu töötamise perioodi jooksul. Tööd ehitusobjektil olid lõpetatud 15. juulil 2013. a (tl 60). Kostja

vande all antud ütlustest (tl 76) tuleneb, et hageja ei viibinud ehitusobjektil tööde lõpetamiseni ning peale

mingit kuupäeva ta enam tööle ei tulnud. Tunnistaja M.K. ütlustest nähtub, et nad sõitsid ehitusobjektile

koos. Kuivõrd M.K. töötas apellandi juures 3. juunist 2013 – 14. juunini 2013. a (tl 116–120, tl 121), on

maksimaalselt tõendatud periood, mille jooksul vastustaja võis viibida ehitusobjektil, kaks nädalat, s.o

3. juunist 2013 kuni 14. juunini 2013. a.

Maakohus on valesti kindlaks määranud tasumisele kuuluva tasu keskmise suuruse. Poolte vahel ei

olnud saavutatud kokkulepet töötasu suuruse kohta ning puudub kohaldatav kollektiivleping, töötasu

suuruseks sarnase töö eest on sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu (TLS § 29 lg 2). Tunnistaja

M.K. sai töö eest tasu töötasu alammääras, s.o 1,90 eurot/tund (tl 116–120, tl 121), kahe nädala eest 152

eurot. Hageja ei saanud teha tööd, mille eest talle tuleb tasuda töötasu, mis oluliselt erineb teise töötaja

tasust. Maakohus on valesti märkinud, et perioodil 3. juuni 2013 – 15. juuli 2013. a on 32 tööpäeva,

tegelikult on 30 tööpäeva. Maakohus ei võtnud töötasu arvestamisel arvestusse kostja väidet, et hageja

sai avanssi 200 eurot ega vähendanud arvestatud töötasu 200 euro võrra.

Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde kostja 15. juulil

2015. a esitatud tõendid ja Maanteeameti vastuse apellandi päringule. 18. jaanuaril 2016. a esitas kostja

pildid OÜ-le Virumaa Innovatsiooni Projekt kuuluvast sõidukist Volkswagen Transporter,

registreerimismärk 600BCA.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, jäädes oma esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse osaliselt osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks saamata jäänud

töötasu 1437 eurot menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega

mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1136 eurot ja 80 senti. Ühtlasi muudab ringkonnakohus osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

8. Hageja nõudis kohtult pooltevahelise töösuhte tuvastamist ajavahemikul 3. juuni 2013. a kuni 29. juuli

2013. a ning saamata jäänud töötasu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe.

Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja

kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu (TLS § 1 lg 1). Töösuhte tuvastamisel tuleb kohtul

teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas

väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning

töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale (vt Riigikohtu 15. juuni

2011. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11 p- i 14). Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse p-st 17

ei selgu, kas kohus on kohaldanud Riigikohtu lahendis tsiteeritud enne 1. juulit 2009. a kehtinud

töölepingu seaduse sätteid või üksnes neile viidanud. Riigikohtu seisukoht nimetatud lahendis on aga

kohaldatav töösuhte tõlgendusele ka alates 1. juulist kehtiva töölepingu seaduse § 1 järgi. Maakohus on

ekslikult viidanud otsuse p-s 21 otseselt enne 1. juulit 2009. a kehtinud töölepingu seadusele.

9. Maakohus ei ole jaganud poolte vahel valesti tõendamiskoormust. Maakohus on kohtuotsuse

põhjenduses selgitanud, et hagejal tuli tõendada, et tema ja kostja vahel oli töösuhe (otsuse p. 18). TLS

§ 4 lg 2 teise lause järgi loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille

tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Nii hageja kui kostja seadusliku esindaja

ütlustega luges maakohus põhjendatult tuvastatuks, et hageja viibis ehitusobjektil.

Ekslik on kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole töösuhte olemasolu kohta tõendeid esitanud

ning tunnistaja M.K. ütlused on kostja esitatud tõend. 2. märtsi 2015. a menetlusdokumendis (tl 20)

taotles hageja tunnistajate M.K. ja A ärakuulamist (tl 23). Asjaolu, et M.K. töötas kostja juures, ei oma

seejuures tähendust. Maakohus ei rahuldanud hageja taotlust tunnistaja A.B.i ärakuulamiseks (tl 85),

asudes seisukohale, et samade asjaolude tõendamiseks ei ole põhjendatud mitme tunnistaja

ülekuulamine.

Hageja ütluste, tunnistjaja M.K. ütluste ning kostja esindaja G.Š.i ütluste kohaselt andis ehitusobjektil

töö suhtes korraldusi J. Samoilov kostja nimel (tl 79, 82 jj, 74 jj). Hageja ja tunnistaja M.K. ütluste järgi

andis korraldusi ka kostja esindaja G.Š.. Hageja ütluste kohaselt sai ta G.Š.ilt avanssi 200 eurot (tl 74).

Kostja apellatsioonkaebuses väljendatu, et tal ei ole võimalik tõendada seda, et poolte vahel ei olnud

lepingut sõlmitud ning kostjale ei ole teada, kas hageja töötas kostja objektil, on arusaamatud ja ei ole

kostja menetluses esitatud seisukohtadega ja tõenditega kooskõlas.

10. Kostja väitel oli tal suuline leping mitte hagejaga vaid OÜ-ga Virumaa Innovatsiooni Projekt (tl

105). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja seisukohad on olnud menetluses vastuolulised,

kostja esitas nimetatud väite alles maakohtu istungil. Maakohus selgitas 29. juuni 2015. a kohtuistungil

kostjale, et kostjal tuleb tõendada oma väidet, et ehitusobjektil töötas OÜ Virumaa Innovatsiooni Projekt

(tl 85). Kostja ei ole maakohtule esitanud ühtegi tõendit nimetatud lepinguliste suhete kohta, mh

tõendanud OÜ-le Virumaa Innovatsiooni Projekt tööde eest tasumist. Tunnistaja G.Š.i ütlusele, et tasu

ei ole makstud, aga hüvitatud on kulutused, ei ole kostja täiendavaid tõendeid esitanud ning ei ole

eluliselt usutav, et äriühing ei ole huvitatud töö eest tasu saamisest. OÜ Sem Systems juhatuse liikme

J. Samoilovi kirjalike ütluste (tl 114) andmise asjaolud ei ole teada. Ütluste kohaselt organiseeris objektil

töid J. Samoilov. Ütlused kinnitavad, et hageja viibis objektil. J. Samoilovi väitel vastutas Virumaa

Innovatsiooni Projekt OÜ tehnilise osa eest, kuid ütlused ei kinnita kostja ja nimetatud firma lepingulisi

suhteid ega ka seda, et kostja ja hageja vahel ei olnud töösuhet. Kui kostjal oli kirjalik alltöövõtuleping

OÜ-ga Sem Systems, jääb arusaamatuks, miks ei sõlminud kostja lepingut OÜ-ga Virumaa

Innovatsiooni Projekt.

See, et ehitusobjektil väidetavalt kasutati OÜ-le Virumaa Innovatsiooni Projekt kuuluvat tehnikat ja

seadmeid, ei tõenda töösuhte puudumist hageja ja kostja vahel. Seda, et hageja töötas ehitusobjektil

üksnes oma isa V.P.i kontrolli all, kostja tõendanud ei ole.

11. Maakohus ei ole rikkunud menetlusosaliste võrdsuse põhimõtet TsMS § 5 lg 2 ja lg 7 järgi. Kohus

küsis poolte esindajatelt 29. juuni 2015. a kohtuistungil seisukohta asja arutamise lõpetamise kohta.

Hageja vastas kohtuistungil kostja esindaja küsimustele V.P.i tunnistajana ärakuulamisest loobumise

kohta. Kostja esindaja avaldas soovi Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse seisukohtade esitamiseks ja

soovis esitada tõendeid võimalikest OÜ Virumaa Innovatsiooni Projekti seadmete kasutamisest objektil.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja taotlus täiendavate tõendite esitamiseks ei

olnud põhjendatud. Kostja ei esitanud maakohtule kohtuistungil TsMS § 333 kohast vastuväidet.

Vaidluse all on hageja ja kostja vaheline töösuhe, mida iseloomustavad ringkonnakohtu otsuse p.-s 8

nimetatud tunnused. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta ja tagastab kostjale TsMS § 652 lg 4 alusel

maanteeameti vastuse kostja päringule ning pildid OÜ-le Virumaa Innovatsiooni Projekt kuuluvast

sõidukist. Kostja ei ole põhistanud kohtule tõendite esitamise lubatavust. Maakohus on kohtuotsuse

põhjendustes selgitanud, et asjaolu, millise transpordivahendiga keegi objektile sõitis, ei oma tähendust

selles, kas hagejal oli kostjaga töösuhe. Hageja praktika OÜ-s Virumaa Innovatsiooni Projekt ei välista

tema töösuhet kostjaga. Hageja, tunnistjaja M.K. ning kostja esindaja G.Š.i ütluste kohaselt andis

objektil korraldusi J. Samoilov kostja nimel (tl 79, 82 jj, 74 jj). 18. jaanuaril 2016. a esitatu ei tõenda, et

haagisel asuv miniekskavaator TEREX on sama, millega tehti töid kostja objektil juunis – juulis 2013.

a ning et see kuulub OÜ-le Virumaa Innovatsiooni Projekt. Esitatud pildid ei tõenda objektil tööde

tegemist OÜ Virumaa Innovatsiooni Projekt poolt.

Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide oma töötajate puudumise kohta on vastuoluline: kostja on

esitanud kohtule M.K. 3. juunil 2013 sõlmitud töövõtulepingu (tl 116). See, et objektil võis tööd teha ka

hageja isa, ei tõenda, et hageja ja kostja vahel ei oleks olnud töösuhet.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole töö tunnitasu suurust valesti määranud. Maakohus on

õigesti võtnud töötasu arvutamise aluseks Statistikaameti andmed veevarustuse- ja kanalisatsiooni

valdkonnas ehitustööde keskmise tunnitasu osas 2013. a II–III kvartalis, mis oli 5 eurot 57 senti. Isegi

juhul, kui M.K.iga oli kokkulepitud töötasu 152 eurot (tl 119), ei tähenda, et samasugused tingimused

kehtisid ka hageja suhtes. Kostja ei ole tõendanud, et M.K.i ja hageja tööülesanded kattusid, kostja ei

ole ka muid tõendeid töötasu suuruse määramise kohta kohtule esitanud.

Hageja nõude kohaselt töötas ta kostja juures 3. juunist 2013. a kuni 29 juulini 2013. a. Kostja vaidles

sellele vastu, leides, et tööd lõpetati objektil 15. juulil 2013 ja esitas tõendina ehitustööde üleandmise-

vastuvõtu akti. Maakohus luges põhjendatult töösuhte sellest kuupäevast lõppenuks. M.K.i

töövõtuleping ei tõenda töösuhte kestvust hagejaga.

14. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatuga, et maakohus on eksinud töösuhte kestvuse

päevade arvestusel. Perioodil 3. juuni 2013. a – 15 juuli 2013. a oli mitte 32, vaid 30 tööpäeva, arvesse

on võetud nii 3. juuni kui ka 15. juuli. 24. juuni – on riigipüha ja seega vaba päev.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus eksis ka töötundide arvutamisel, lugedes 32 tööpäeva

töötundideks 258. 32 tööpäevas oleks olnud 256 töötundi (32 * 8).

Ringkonnakohus nõustub ka kostja apellatsioonkaebuses toodud väitega, et maakohus ei ole arvestanud

talle kostja poolt maksud 200 euroga. Hageja nõue töövaidluskomisjonis oli 2 300 eurot. 22. detsembri

2014. a töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 1 837 eurot. Kuna hageja

töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud, siis leidis maakohus, et töövaidluskomisjoni otsus jõustus

individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 25 lg 1 teise lause järgi osas, millega

töövaidluskomisjon jättis hageja nõude rahuldamata. Hageja on kogu menetluse kestel ning lõplikus

kohtule esitatud nõudes 14. juulil 2015. a väitnud, et ta sai G.Š.ilt 200 eurot avanssi. Maakohus luges

pooltevahelise töösuhte tuvastatuks, määras kindlaks töötasu ning töötatud ajavahemiku.

Töövaidluskomisjoni otsus lähtus tunnitasust 5, 57 eurot ja 370 tunnist ning arvestas tulemusest maha

200 eurot, mille hageja oli väidetavalt juba saanud. Maakohus ei arvestanud otsuses hagejale tasutud

osaga töötasust, vaid muutis üksnes töövaidluskomisjoni poolt tuvastatud töösuhte kestvust ning arvestas

selle järgi töötasu. See, et kostja esindaja G.Š. üleantud rahasumma vaidlustab (tlk 79), ei oma tähendust,

kuna hageja on ise saadu arvelt oma nõuet maakohtus vähendanud. Ringkonnakohus tühistab maakohtu

otsuse arvestades tööpäevade arvestust ja hageja väitel kostjalt saadud 200 eurot. Hagejal on õigus saada

töötasu 30 päeva eest kokku 1 136 eurot 80 senti (30 * 8 *5 eurot 57 senti – 200).

15. TsMS § 174 lg 5 kohaselt juhul, kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud

lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus

vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Kuivõrd

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsust hageja kasuks väljamõistetud summa osas ning teeb tühistatud

osas uue otsuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Maakohtu otsus osas, millega jaotati

menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele ning määrati rahaliselt poolte menetluskulud, tuleb

tühistada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke