3-14-51061/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

04.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51061

Haldusasi

Gennadi Karaidarovi kaebus Tallinna Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas

4500 eurot seonduvalt Tallinna Vangla ebainimlike

kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.04.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Gennadi Karaidarov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 27.04.2015. a otsus osas, millega halduskohus mõistis

Tallinna Vanglalt Gennadi Karaidarovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

summas 441 eurot ja kaebaja poolt tasutud riigilõivust 2,94 eurot. Teha tühistatud osas

uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Gennadi Karaidarovi kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot, muutes ka halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Gennadi Karaidarovi kasuks välja esimese kohtuastme

menetluskulud (riigilõiv) summas 2,01 eurot ja ülejäänud osas jätta kaebaja poolt

kantud menetluskulud tema enda kanda.

4. Ülejäänud osas jätta halduskohtu 27.04.2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 04.02.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

20.03.2014 registreeriti Tallinna Vanglas Gennadi Karaidarovi kahju hüvitamise taotlus,

milles isik taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses väidetavalt inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil detsember 2011. a kuni märts 2013. a.

G. Karaidarov leidis kahju hüvitamise taotluses, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused

olid vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 3

sätestatuga. Taotluse kohaselt hoiti teda kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli

põrandapinda alla 3 m², tal ei võimaldatud kordagi osaleda ühelgi spordiüritusel ega külastada

spordisaali, ainus kehaline tegevus oli jalutamine u 15 m² suuruses jalutusboksis koos teiste

vahistatutega, jalutusboksis puudus spordiinventar. Seoses vähese liikumisvõimalusega

tekkisid kahju hüvitamise taotluse esitajal väidetavalt selja-, põlve- ja õlavalud, samuti

liigesevalud ja närvilisus. G. Karaidarov väidab, et oli Tallinna Vanglas viibides pöördunud

suuliselt ka kontaktisiku poole, avaldades oma pahameelt, et kambris on vähe ruumi ning

taotledes enda paigutamist suuremasse kambrisse. Kuna kontaktisik vastas, et kambri

põrandapind vastab justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE) § 6 lg 6 tingimustele, siis pidas kahju hüvitamise taotluse esitaja tol hetkel kirjalikku

pöördumist vangla poole ebaotstarbekaks. G. Karaidarov taotles Tallinna Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitist 147 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest.

2.

06.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse G. Karaidarovi kaebus, milles ta palus Tallinna

Vanglalt välja mõista 4500 eurot mittevaralise kahju hüvitisena seoses inimväärikust

alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas, kus kaebaja viibis detsember 2011. a

kuni märts 2013. a. Kaebaja märkis, et Tallinna Vangla oli jätnud tema kahju hüvitamise

taotluse tähtaegselt lahendamata. Kaebaja väitel oli ta viibinud Tallinna Vanglas kambrites,

kus ühe isiku kohta oli põrandapinda alla 3 m², mis on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktika kohaselt EIÕK art 3 rikkumine. Kaebuse kohaselt oli ainsaks füüsiliseks tegevuseks

jalutamine u 15 m² suuruses jalutusboksis koos teiste vahistatutega. Selline pind oli füüsiliste

harjutuste tegemiseks ebapiisav. Jalutusboksides puudus spordiinventar. Vihmaga olid boksid

märjad, mustad ja niisked. Kaebaja väitel tekkisid tal seoses liikumisvaegusega erinevad

liigesevalud, samuti oli kaebaja ärritunud ja närviline.

3. Tartu Halduskohus tagastas 21.08.2014. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles

mittevaralise kahju hüvitist seoses sellega, et jalutusboksid olid märjad, mustad ja niisked.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 27.04.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja seoses mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega

Tallinna Vanglas 147 kalendripäeva eest mittevaralise kahju hüvitise summas 441 eurot ning

riigilõivu summas 2,94 eurot.

Halduskohus märkis, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 14.12.2011 – 20.03.2013,

algul vahistatu staatuses, pärast 25.02.2013 tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist

aga süüdimõistetu staatuses. Kuid ka pärast kohtuotsuse jõustumist viibis kaebaja lukustatud

kambris. Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis 147 päeva kambrites, kus oli põrandpinda

ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Kohus asus seisukohale, et arvestades ka jalutusboksi

väiksust, kus kaebaja sai viibida üks tund päevas koos teiste kinnipeetavatega, olid 147 päeva

osas kaebaja kinnipidamistingimused EIK praktikast tulenevalt EIÕK art 3 rikkumine.

Halduskohus leidis, et kambris asuvat WC-d ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse

võtta vaatamata sellele, et WC on VSkE § 7 lg-s 1 nimetatud kambri sisustusse kuuluvaks.

Kambris asuvate mööbliesemete alust põrandapinda kohus põrandapinna ruutmeetrite hulgast

välja ei arvanud. Kaebaja väidete osas sportimisvõimaluste puudumise ning vähese

liikumisvõimaluse kohta halduskohus kinnipidamistingimuste rikkumist ei tuvastanud. 147

päeva osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli isiklikku ruumi alla 3 m² ning olukorras, kus

kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit rohkem kui üks tund päevas 15-

ruutmeetrilises jalutusboksis koos viie teise kinnipeetavaga, mõistis halduskohus kaebajale

välja mittevaralise kahju hüvitise summas 441 eurot. Hüvitise suuruse määramisel võttis

halduskohus arvesse seda, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas üsna pikka aega tingimustes, kus

isiklik ruum kambris oli alla 3 m² ning kaebajal oli võimalik vaid üks tund päevas viibida

väljaspool kambrit. Samas märkis kohus, et tervisekahjustusi kaebajale tekitatud ei ole, samuti

pole tõendatud, et kaebaja närvisüsteem oleks saanud kahjustada. Halduskohus leidis, et

kohaseks hüvitiseks on 3 eurot iga päeva kohta, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus oli

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m².

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Vastustaja esitas 26.05.2015 Tartu Halduskohtu 27.04.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas

osaliselt kaebuse, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja

jätnud arvestamata olulised EIK-i seisukohad ja nendest lähtuvalt menetluses väljaselgitatud

asjaolud, mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Apellatsioonkaebuse seisukohad on

järgmised:

5.1. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti arvestanud kambri põrandapinnast

maha WC aluse pindala, mistõttu on halduskohus lähtunud ebaõigetest andmetest ning

tegelikult oli kaebajale kambrites tagatud suurem ruum. VSkE § 7 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt

kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht ja WC. Seega on siseriikliku õiguse

kohaselt WC kambri osa. Kohtupraktikas puudub ühtne seisukoht WC-ga kambri pindala

arvestamise osas. Vastustaja hinnangul tuleb WC-d kambris arvestada positiivse asjaoluna.

Kambris olev WC suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi.

5.2. Vastustaja leiab, et kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid

siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat

inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Seega ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane

ning mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu.

5.3. EIK praktika kohaselt ei ole isiklik ruum alla 3 m² alati automaatselt EIÕK art 3

rikkumine. Teatud juhtudel välistab muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju

art 3 rikkumise. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei ole muud õigused, mis olid

kaebajale tagatud, kompenseerinud vähest põrandapinda. Halduskohus on vastustaja arvates

seejuures rikkunud ka põhjendamiskohustust. Samuti puuduvad halduskohtu otsuses

põhjendused selle kohta, mismoodi tekitas eeltoodud olukord kaebajale valu ja kannatusi,

mida saab lugeda inimväärikust alandavaks kohtlemiseks.

5.4. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja

jooksul rangemaks ja täieneb. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut

arvestades ei saa kohtuotsustes toodud asjaoludel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid

mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

5.5. Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIK lahendites ei määratletud

konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva

alusena inimväärikuse alandamiseks. Eestis kuni 31.12.2013. a kehtinud kambri põrandapinna

minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse

praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli

Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale

tagada. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest

EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga

kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014. a tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele

vähemalt 3 m² põrandapinda. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole käesoleval juhul

nende asjaoludega arvestanud.

5.6. Halduskohus ei ole põhjendanud välja mõistetud hüvitise suurust. Kohus on viidanud

kohtupraktikale, kuid ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta Tartu Ringkonnakohtu

seisukohaga otsuses asjas nr 3-13-1610, milles ringkonnakohus pidas õiglase hüvitise

päevamääraks 2 eurot.

6. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu. Kaebaja märgib, et ta

viibis sarnastes tingimustes nendega, mille osas on EIK lahendis Tunis vs. Eesti tuvastanud

EIÕK art 3 rikkumise. Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsiooniastmes on Tallinna Vangla poolt vaidlustatud halduskohtu otsus osas,

millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 547

eurot kaebaja viibimisel kambrites, kus oli alla 3 m², s.h ka alla 2,5 m², põrandapinda

kinnipeetava kohta. Ka ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohtadega, et WC alla jääv pind

tuleb põrandapinna suuruse arvestamisel sellest välja arvata.

8. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 14.12.2011-20.03.2013

Tallinna Vangla kambrites koos erineva hulga kinnipeetavatega. Halduskohus on kambri

põrandapinna suuruse määramisel leidnud, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri

põrandapinna määramisel arvesse võtta. Vastustaja aga ei pea põhjendatuks arvata WC alla

jäävat pinda kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja. Käesolevas asjas on

halduskohus kokkuvõtvalt pidanud põhjendatuks välja mõista hüvitise 441 eurot 147 päeva

eest, mil kaebaja oli paigutatud vahistatuna ja vastuvõturežiimil olijana kambritesse, kus ta

tulenevalt kinnipidamise režiimist pidi viibima 23 tundi ööpäevast, sest kambrist välja sai ta

ööpäevas üheks tunniks selleks, et viibida tund aega värskes õhus ning neil 147-l päeval oli

ühel kinnipeetaval kambris põrandapinda vähem kui 3 m². Esmalt peab ringkonnakohus

vajalikuks märkida, et olukorras, kus halduskohus on arvestanud WC kambripinnast välja, on

halduskohus teinud arvutusvea selliste päevade kokkuarvutamisel, kus WC-d kambripinnast

välja jättes oli kaebaja jaoks kambris ruumi alla 3 m2, sest Tallinna Vangla poolt esitatud

kambripinna tabelist (tl 75-79) ja konkreetselt selle viimasest tulbast (ning ka halduskohtu

enda märkmetest tabeli juures) nähtuvalt ei olnud selliseid päevi, mil kaebaja viibis kambrites,

kus põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta mitte 147-l päeval, vaid 197-l päeval

(40+17+33+4+9+25+5+19=197).

Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri

põrandapinna suurust koos tualetiga, on kaebaja viibinud kokku 97 (27+12+30+4+5+19=97)

päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m² ja sellisel juhul ei ole

ühelgi päeval jäänud kambri pind ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2, mida sätestas ka 2013. a

lõpuni kehtinud VSkE § 6 lg 6.

Ringkonnakohus nendib, et EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia,

p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12:

Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive

intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda,

ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p

72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala

ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s. h

välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja

9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega leiab ringkonnakohus, et

WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna sisse arvestada, millest tulenevalt viibis kaebaja

vaid 97 päeva alla 3 m2 suuruse põrandapinnaga kambrites.

9. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku

ruumi suuruse osas ei saa aga hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse

põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid,

kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on

EIK pädevuses. Seega oli põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii

siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud

(09.12.2015. a otsus nr 33142-15, p-d 13-15), et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta

täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 42). Ka on

EIK selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri

põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12:

Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava

kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest

nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava

käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama

kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08:

Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna

mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused,

kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool

kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06:

Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale,

et põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist

saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks

sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas,

p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust

alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).

10. Käesolevas asjas ei ole vaidlust muude olmetingimuste üle kambris, kui ainult

põrandapinna suurus. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku ruumi puhul tuleb

EIÕK art 3 rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames välja toonud

asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle,

et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid

kinnipeetavate arvust kambris, s. t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem,

muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi

rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd

kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate

paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind

kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks

arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja 30.09.2014. a vastuses (tl 46-49)

nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav

ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi

olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja

voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, lisaks oli võimalus

laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid

meelelahutusliku iseloomuga esemeid, kaebajal võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja

saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga.

Ringkonnakohus peab määravaks ka asjaolu, et vangla andmetel viibis kaebaja Tallinna

Vanglas ajavahemikul 14.12.201125.02.2013 vahistatu staatuses ja ajavahemikul 26.02.-

20.03.2013 süüdimõistetu saatuses, mil tema kinnipidamistingimused ei muutunud, sest ta

viibis vastuvõturežiimil. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt kinnipeetav, välja

arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima

kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma

osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma

osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas sätestab

VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka

kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades

kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks

tund päevas jalutusboksis, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud

isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju kaebajale. Seega olid kaebaja

kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m²,

õigusvastased.

11. Riigikohus on sedastanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse

probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt

aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3314215,

p 24). Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma

tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade

puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest

ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt.

Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega

ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane

halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul

ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK

seisukohtadega arvestada.

12. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste

rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja

sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui

väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu

05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades

sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu

10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

13. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 441 eurot.

Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses G. Karaidarovi kaebuse täies ulatuses rahuldamata

jätmist. Eeltoodust lähtuvalt vaidlustab vastustaja apellatsioonkaebuses ka halduskohtu poolt

väljamõistetud hüvitise suurust. Käesolevas asjas ei ole ilmnenud, et vangla oleks kaebajale

võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks

kaebaja saanud olla kambrist väljas enam kui vaid üks tund ööpäevas. Samas ilmneb asja

materjalidest, et vastustaja on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning

kaebajat ei peetud vähem kui 3 m² isikliku ruumiga kambrites kinni järjepanu kogu

vaidlusaluse perioodi jooksul, vaid ajavahemike kaupa (s. h maksimaalselt 34 päeva

järjepanu) ning suuremal osal ajast, mil kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas

viibis, oli neis kambrites, kus ta viibis, kambri pinda ühe kinnipeetava kohta 3 m2 või enam.

Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel ka arvesse, et mõningased

ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja

ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks

arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise

kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s. o ühiskonna jõukuse

tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste

pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult

kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on

kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, rikkumise

iseloomu ja ulatust koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole asjas

tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise kahju

hüvitis summas 300 eurot.

14. Eeltoodust lähtudes tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 27.04.2015. a otsuse osas,

millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt G. Karaidarovi kasuks välja

mittevaralise hüvitise summas 441 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas

300 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

15. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Tartu Halduskohus vabastas 21.08.2014. a

määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt ja kohustas teda tasuma riigilõivu 30 eurot,

mida kaebaja ka tegi. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava

hüvitise summa suuruse osas, siis muutub ka menetluskulude jaotus. Arvestades kaebuse

rahuldatud osa (300 eurot on 6,67% 4500-st), tuleb eeltoodud sättest juhindudes kaebaja

poolt esimese astme kohtus tasutud riigilõivust 2,01 eurot Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks

välja mõista ning ülejäänud osa tasutud riigilõivust jätta kaebaja enda kanda.

16. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/