1-15-10597/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10597 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava,

Pavel Gontšarov Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16.12.2015. a otsus Kriminaalasi E.F-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 - järgi Apellant Süüdistatav Süüdistatav E.F isikukood XXX; elukoht - XXXXXXX XXX XX

XXX; ei tööta; kehtivaid kriminaalkaristusi 9, viimati karistatud Harju Maakohtu 10.11.2015. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 alusel vangistusega 5 kuud 10 päeva Kaitsja Leelo Viil Prokurör Alice Simm Resolutsioon

Jätta süüdistatava E.F-i esitatud apellatsioon ja määruskaebus läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil ta sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16.12.2015. a otsusega mõisteti E.F süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati 9-kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus E.F-i vangistust 1/3 võrra, s.o 6 kuuni. Maakohtu otsusega mõisteti E.F-ilt riigituludesse välja sundraha 292.50 eurot ja riigi õigusabi kulu 144 eurot.

Kohus määras KrMS § 180 lg 3 alusel, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul järgmiselt: esimesel 11 kuul igas kuus 36.38 eurot, 12. kuul 36.32 eurot.

E.F mõisteti süüdi selles, et tema, olles Harju Maakohtu 10.11.2015 otsusega süstemaatilise varguse katses süüdi mõistetud, püüdis 14.12.2015 kella 18:54 ajal taas Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX asuvast K kauplusest XO varastada ühte pudelit konjakit Larsen

maksumusega 73.90 eurot. Ta võttis konjakipudeli ja pani selle müügisaalis endaga kaasas olnud kilekotti. Seejärel möödus ta kassadest, jättes võetud kauba eest tahtlikult tasumata, kuid turvatöötaja pidas ta kinni. Kohus leidis, et E.F-ile tuleb mõista karistuseks vangistus, mis jääb alla KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmise määra. Kohus võttis arvesse, et E.F oma süüd tunnistas kahetses tehtut puhtsüdamlikult. Samuti arvestas kohus, et tegu oli ühe varguse episoodiga, mis jäi katse staadiumi, ning kahju puudub.

Maakohus ei nõustunud süüdistatava taotlusega asendada vangistus üldkasuliku tööga.

E.F pani uue varguse katse toime päeva pärast kinnipidamisasutusest vabanemist, püüdes varastada alkoholi. Süüdistatava väide selle kohta, et ta on kriminaalsest elust väsinud, on paljasõnaline. Kohus pidas oluliseks, et ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga ei ole

E.F koheselt kindlustatud töökohaga ja sissetulekuga. Seega puudub jätkuvalt E.F sissetulek (raha), mis muudab küllaltki tõenäoliseks uute varguste toimepanemise tema poolt. Seoses E.F-ilt välja mõistetavate menetluskuludega märkis maakohus, et KrMS § 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist, kuid kohus ei

tuvastanud selliseid asjaolusid, mis tingiks süüdistatavalt väljamõistmisele kuuluvate

menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise. Sellist taotlust ei ole ka kohtuistungil

menetlusosalised esitanud. Maakohus pidas põhjendatuks kohaldada väljamõistetud

menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude

hüvitamine ositi kaheteistkümne kuu jooksul. Kohus pidas ilmselgeks, et vanglatingimustes menetluskulude korraga täies ulatuses tasumine on raskendatud.

2. 18.01.2016. a esitas E.F maakohtu otsuse peale kaks kaebust, millest üks on pealkirjastatud apellatsioonina ja teine määruskaebusena.

2.1 ud karistuse kergendamist, s.t vangistuse Apellatsioonis taotleb E.F mõistet määra vähendamist või vangistuse osalist täitmisele pööramata jätmist.

Ta leiab, et mõistetud karistus on väga karm. E.F kinnitab, et ta väga kahetseb toimepandud tegu. Ka on vangistus tema tervise jaoks väga kahjulik: ta on tunnistatud 80 % ulatuses töövõimetuks ja vanglas ei saa ta vajalikku arstiabi.

2.2 Määruskaebuses vaidlustab E.F talt välja mõistetud menetluskulusid, taotledes nende tühistamist või vähendamist minimaalseni.

E.F leiab, et kohus ei arvestanud sellega, et ta on tunnistatud 80% ulatuses

töövõimetuks. Ta saab töövõimetuspensioni 240 eurot kuus. Ta maksab kahe kohtutäituri

sissenõutavaid nõudeid, 60 eurot on tema elamiskulud, millele lisanduvad veel kulutused ravimitele. E.F märgib, et saaks tasuda menetluskulusid pärast karistuse kandmiselt vabanemist 5 euro kaupa kuus, käesoleval ajal ei ole ta aga võimeline menetluskulusid tasuma.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud

apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et on ilmselt põhjendamatu kaebused d ja perspektiivitud

ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Kohtukolleegium on seisukohal, et kuigi

E.F on vaidlustanud maakohtu otsust nii apellatsioonikui määruskaebe korras, on võimalik võtta käesolevaga seisukoht mõlema kaebuse suhtes: mõlemad kaebused on esitatud üheaegselt maakohtu otsuse peale ning menetluskulude väljamõistmist on võimalik vaidlustada nii apellatsioonikui määruskaebe korras.

4. Maakohtu mõistetud karistus ei ole KarS § 199 lg 2 sanktsioonimäärasid arvestades

raske, jäädes oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on otsuses nimetatud

konkreetseid asjaolusid, mida ta karistuse mõistmisel arvesse võttis. Nende hulka kuulus

karistust kergendava asjaoluna ka E.F-i väljendatud kahetsus. Samuti on maakohus põhjendanud seda, miks tema hinnangul ei ole võimalik asendada vangistust üldkasuliku tööga.

Kuigi kaebuses on väidetud, et vangistuse kandmine kahjustab E.F-i tervist, ei ole kaebuses selgitatud, milles see kahjulik mõju seisneb. Ainuüksi asjaolu, et isikul on tuvastatud

osaline töövõimetus, ei tähenda, et tal on tervislikel põhjustel raskem karistust kanda.

Kriminaalasja materjalide hulgas ei ole ka ühtegi E.F-i terviseseisundit puudutavat tõendit. Lisaks tuleb märkida, et vastavalt VangS § 52 ja 53 on kinnipeetavatele vanglas tagatud

tervishoiuteenused ning VangS § 53 lg 2 näeb ette, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, tuleb suunata ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.

5. Seoses E.F-i taotlusega jätta talt menetluskulud välja mõistmata või vähendada neid nii palju kui võimalik, märgib ringkonnakohus järgmist. Süüdimõistva otsuse tegemisel ei ole võimalik jätta süüdimõistetult üldse menetluskulusid välja mõistmata. KarS § 180 lg 3 lubab

jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda, kui süüdimõistetu ilmselgelt ei ole võimeline neid täies ulatuses tasuma. Seda, et tal puudub menetluskulude tasumiseks vara, peab tõendama isik,

kes menetluskulude osalist riigi kanda jätmist taotleb. Nagu maakohus märkis, ei taotlenud E.F maakohtus menetluskulude osalist riigi kanda jätmist ega ole ka esitanud tõendeid, mis kinnitaks tema väiteid tema väikse sissetuleku ja rahaliste kohustuste kohta. Seega on tema sellekohased kaebuses esitatud väited paljasõnalised.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 326 lgkohtukolleegium E.F-i § st 3 jätab kaebused kui il

mselt põhjendamatud läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sten Lind

Meelika Aava

Pavel Gontšarov/