4-16-141/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

04. veebruaril 2016.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-141 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

O.I isikukood XXX elukoht xxx väärteoasi liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi.

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjäre-

levalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 10.12.2015.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2303, 15,001320.

Kohtuväline menetleja

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn

Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus

otsustas:

Rahuldada O.I kaebus osaliselt.

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 10.12.2015.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2303, 15,001320 tühistada ning teha uus otsus.

Mõista O.I süüdi liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi ja karistada rahatrahviga 225 trahviühikut s.o 900 (üheksasada) eurot e. jätta põhikaristus muutmata.

2

Määratud rahatrahv 900 eurot tuleb tasuda KarS § 66 alusel ositi 10 (kümne) kuu jooksul

võrdsetes osades, igas kuus mitte vähem kui 90 eurot kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155268321.

Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 järgi määratud lisakaristuse pikkust vähendada ning võtta O.I-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 3(kolmeks) kuuks.

Liiklusseaduse § 127 alusel tuleb juhiluba kohtuotsuse jõustumisest arvates 5(viie) tööpäeva jooksul loovutada Maanteeametile.

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse

kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri piirivalvur Kerli Pilv koostas 22.11.2015.a

väärteoprotokolli selle kohta, et 22.11.2015.a. kella 10.55 ajal Harjumaal, Tallinna linnas Lootsi 13 juures, liikudes Uus-Sadama tänava suunas juhtis O.I mootorsõidukit Audi A8 , reg.märgiga XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,67mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,72 mg/l +/-0,05mg/l. Kirjeldatud tegevusega rikkus O.I liiklusseadust § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 10.12.2015.a otsuse alusel väärteoasjas 2303,15,001320 määrati O.I-le karistuseks liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati O.I suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6(kuueks) kuuks.

Kaebuse sisu

Menetlusalune isik tunnistab temale omistatud rikkumist, ei vaidlusta seda. Samuti nõustub põhikaristusega , kuid ei saa nõustuda menetleja poolt määratud lisakaristusega. Menetlusalune isik taotleb uue otsuse tegemist ning taotleb jätta lisakaristus kohaldamata. Menetlusalune isik kahetses kohe juhtunut, andes oma käitumisele negatiivse hinnangu, mida on võimalik hinnata kui puhtsüdamlikku kahetsust. Menetlusalune isik töötab Rootsi firmas ning sõidab tööle isikliku autoga. Juhilubade karistusena äravõtmine toob kaasa ka töö kaotuse.

3

Abikaasa on töötu. On kasutanud psühhiaatri abi ja alkoholismi probleemiga seoses käis vastaval konsultatsioonil. Taotleb ka rahatrahvi tasumist osade kaupa, kuna on laenukohustused panga ees.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha.

Kohtuväline menetleja, on seisukohal, et 10.12.2015.a koostatud otsus väärteoasjas nr 2303,15,001320 on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alused kaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. 22.11.2015.a. koostas Põhja prefektuuri Piirivalvebüroo Tallinna kordoni piirivalvur Kerli Pilv väärteoprotokolli AB 1455815 selle kohta, et O.I juhtis 22.11.2015.a. kella 10:55 ajal mootorsõidukit Audi A8 registreerimismärgiga XXX Tallinna linnas Lootsi ta 13 maja juures isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,67 milligrammi. O.I'i poolt toime pandud väärtegu on tõendatud tunnistaja Jüri

Nurmik'u ütluste, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja alkomeetri andmete väljatrükiga. O.I palub kaebuses Harju Maakohtule tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnandi Kairi Palits'i otsuses väärteoasjas nr 2303,15,001320 määratud lisakaristus - juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks. Taotlust põhjendab menetlusalune isik asjaoluga, et tema töö sõltub otseselt juhtimisõiguse olemasolust ning juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotaks ta

töökoha ja sissetuleku. Karistuseks määratud rahatrahvi palub menetlusalune isik määrata tasumisele osamaksetena maksegraafiku alusel. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid. Karistuste kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja väärteomenetluse käigus tuvastanud ei ole. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning erija üldpreventlivsed

vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast, ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka

süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus

0,72 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja

tulemuseks saadi 0,67 milligrammi liitri kohta. Käesoleval juhul võib § 224 sätestatud

alkoholipiirmäära ületamise maksimaalse määra lähedast määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on väga suur. See aga tingib karistuse määramise oluliselt rangemana ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast ehk ettenähtud sanktsiooni maksimaalses määras

4

või selle lähedasena. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kõnealust väärtegu saab toime

panna vaid tahtlikult, sest tarvitades alkoholi, viis kaebaja end teadlikult sellisesse

terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud. Sellise seisundi möödumise

kindlakstegemine eeldab isiku aktiivset tegevust oma terviseseisundi kontrollimisena

alkomeetri abil. Juhul, kui isik endal keelatud seisundi möödumist ei kontrolli ja asub mootorsõidukit juhtima, tegutseb ta vähemalt kaudse tahtlusega. Käesoleval juhul oli kaebuse

esitaja organismist leitud alkoholikogus niivõrd suur, et oma sellisest terviseseisundist pidi täiskasvanud isik teadlik olema.

Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse või kohaldamata jätmisesse, siis nähtub väärteoasja

materjalidest, et menetlusalusel isikul tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,67 mg/1, mis on LS § 224 keskmist määra oluliselt ületav. Kuna tegemist on LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteoga, kus ongi juba sätestatud rangemad karistused kui lõikes 1, siis lõike 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu eeldab juba suuremat süüd kui lõike 1 korral. Seega, kui lõike 1 alusel toimepandud süüteo puhul võib süü suurus isegi esmakordse rikkumise korral

olla asjaoluks lisakaristuse kohaldamisel, siis lõike 2 puhul on see tõenäosus suurem.

Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 punkti 9 kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui

ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib

olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks

lisakaristuse kohaldamise. Kohtuväline menetleja peab vajalikuks märkida, et väärteoasjas tuvastatud asjaolud, so isiku süü suurus, väärteo iseloom ja tehiolud sunnivad järeldama, et

pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtuvälise

menetleja arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik. Seetõttu leiab menetleja, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt oli lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning võiks välistada võimaluse, et menetlusalune isik saaks edaspidi samalaadseid süütegusid toime panna. Seejuures, arvestades üldpreventsiooni, leiab menetleja, et ohtliku juhi kõrvaldamine liiklusest suurendab ka teiste liiklejate turvalisust ja võib suurendada teiste liiklejate õigust eeldada, et ka teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid ega juhi sõidukit juhile keelatud seisundis. Oluline on juhtida tähelepanu, et Eesti Vabariigis on mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes massiliselt

toimepandud väärtegu. Mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ning vastab koosseisule. Kõik liiklejad on kohustatud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid ja olema liikluses hoolikad ning ettevaatlikud, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kui juht ei soovi kohandada enda liiklusalast käitumist vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd

ta on oma suhtumiselt teistele liiklejate ohtlik. Kohtuväline menetleja selgitab, et keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte. Samas peab isikuid, kes arvavad, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtima asumine on normaalne, karistama rangelt. Lisakaristuse määra puutuvalt viitab menetleja taas Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See lähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse

kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohtuväline menetleja viitab ülaltoodud seisukohale isiku süü suuruse osas, menetlusaluse isiku süü on väga suur.

5

Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega töökohustuste täitmisel, märgib

menetleja, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks

juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ja ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuses esitatud põhjused.

Kokkuvõtvalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku karistamine

rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine 6 (kuueks) kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Väärteoasjas tehtud otsuses jääb kohtuväline menetleja otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi maksimaalse aja jooksul.

Kohtuotsuse põhjendused

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit

korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja

väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et O.I kaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või

trammi juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49

milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlust ei ole selles, et O.I juhtis 22.11.2015.a. kella 10:55 ajal mootorsõidukit Audi A8 registreerimismärgiga XXX Tallinna linnas Lootsi ta 13 maja juures isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,67 milligrammi.

6

O.I 'i poolt toime pandud väärtegu on mh tõendatud: 20.08.2015.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri Tallinna kordoni juhtivpiirivalvur Urmas Viigisalu otsustas 22.11.2015.a kõrvaldada O.I (ik XXX) sõiduki Audi A8 registreerimismärgiga XXXjuhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle

lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. O.I on sõiduki juhtimiselt

kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval ning kinnitanud seda enda allkirjaga;

22.11.2015.a. tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga koos väljatrükiga, millest

nähtuvalt mõõdeti 22.11.2015.a kell 11.30-11.34 O.I alkoholisisaldust

väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga taatlustunnistus nr TTRC-15/00170, mille

lõplik lugem oli 0,67 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,72 mg/l; 22.11.2015.a. tunnistaja ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt tunnistaja Jüri Nurmik

peatas 22.11.2015.a. kell 10.55 Tallinna Vanasadama D-terminaalis aadressil Lootsi 13 kontrolliks mootorsõiduki Audi A8, reg. Nr. XXX. Sõiduk liikus Uus-Sadama tn. suunas ja seda juhtis O.I. Dokumente kontrollides tundis juhi suust alkoholilõhna . Juht pandi esmalt puhuma indikaatorvahendisse ning tulemus oli 0,68 mg/l.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Oma tegevusega on O.I täitnud LS § 224 lg 2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, sest kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, tarvitades alkoholi viis kaebaja end teadlikult sellisesse terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud. Sellise seisundi

möödumise kindlakstegemine eeldab isiku aktiivset tegevust oma terviseseisundi kontrollimisena alkomeetri abil. Juhul, kui isik endal keelatud seisundi möödumist ei kontrolli ja asub mootorsõidukit juhtima, tegutseb ta vähemalt kaudse tahtlusega. Käesoleval juhul oli kaebuse esitaja organismist leitud alkoholikogus niivõrd suur, et oma sellisest terviseseisundist pidi täiskasvanud isik teadlik olema. Tulenevalt LS § 14 lg 2 peab iga liikleja järgima kõrvalekaldumatult liiklusalaste õigusaktide nõudeid .

Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et O.I

poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2

ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast

tunduvalt kõrgemana. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,72 +/- 0,05 mg, laiendmääramatus 0,05 mg

arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,67 mg väljahingatava õhu liitri kohta.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmisest määrast

suurem. See aga omakorda tingiks karistuse määramise samuti ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole tuvastatud karistust

7

kergendavaid ega karistust raskendavaid asjaolusid . Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on O.I varem ühel korral kriminaalkorras karistatud, kuid seda teiseliigilise kuriteo toimepanemise eest, väärteokaristused puuduvad. Kohtuväline menetleja on mõistnud O.I-le põhikaristuse üle sätestatud sanktsiooni

keskmise määra. Põhikaristust ei ole kaebaja vaidlustanud, kohtule esitatud kaebuses on menetlusalune isik taotlenud põhikaristuse ositi tasumist ning ainult lisakaristuse kohaldamata jätmist. Kohtule esitatud kaebuses on O.I märkinud, et ta tunnistab oma süüd ja kahetseb juhtunut . Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS §

56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks

asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab

menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid

asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema väärteotoimiku materjalidest.

Nagu kohus juba märkis, O.I ei ole varem väärteokorras karistatud. O.I- lovile on mõistetud põhikaristus sanktsiooni keskmisest tunduvalt kõrgemana ning kohtuväline menetleja on karistamisotsuses põhjendanud ,miks peab O.I-le mõistma põhikaristuse keskmisest määrast kõrgemana, siis sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusalusele isikule mõistetud põhikaristus tuleb jätta muutmata, samuti ei ole põhikaristuse kergendamist taotlenud menetlusalune isik oma kaebuses, kaebaja taotles ainult rahatrahvi tasumist ositi. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. O.I on oma kaebuses märkinud , et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik tööülesannete täitmiseks, kuna juhiloa äravõtmine tähendaks ka töökoha kaotust, töö tegemise eelduseks on juhilubade olemasolu. Eelnimetatud asjaolu oli kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes

piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest

ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud joobes juhtimisega seotud kuritegude puhul lisakaristuse mõistmise võimaluse alates ühest kuust ning väärtegude puhul alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse

määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Joobes juhtimisega seotud kuriteo toimepanemine ei tohi olla isikule karistuse mõistes soodsam alkoholi piirmäära ületamisega seotud väärteo toimepanemisest. Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13,

mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades

karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid

ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib

olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei

8

tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam

samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime

pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate

liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et O.I üldiselt seaduskuulekas käitumine liikluses (üks kõnesolev erand) näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . O.I pani toime esmakordse liiklusalase õigusrikkumise ,kuid tema puhul esines

isiku süüd suurendav asjaolu s.t. alkoholi piirmäära oluline ületamine. Väärteo eripära

arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistus-

õiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris

väljahingatavas õhus 0,72 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,67 milligrammi liitri kohta. Käesoleval juhul võib § 224 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise maksimaalse määra lähedast määra arvestades

öelda, et menetlusaluse isiku süü on väga suur. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, sest tarvitades alkoholi, viis kaebaja end teadlikult sellisesse terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud.

Sellise seisundi möödumise kindlakstegemine eeldab isiku aktiivset tegevust oma

terviseseisundi kontrollimisena alkomeetri abil. Juhul, kui isik endal keelatud seisundi möödumist ei kontrolli ja asub mootorsõidukit juhtima, tegutseb ta vähemalt kaudse tahtlusega.

Käesoleval juhul oli kaebuse esitaja organismist leitud alkoholikogus niivõrd suur, et oma sellisest terviseseisundist pidi täiskasvanud isik teadlik olema.

Eelnevast tulenevalt tuleb menetlusaluse isiku O.I suhtes kohaldada

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, kuid juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega võib lühendada miinimumini s.o. 3(kolme) kuuni. Kõike eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et O.I on võimalik mõjutada

uute väärtegude toimepanemisest hoiduma, jättes talle määratud põhikaristuse muutmata ja lühendades lisakaristuse äravõtmise tähtaega kuuelt kuult kolmele kuule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik