3-14-53236/48 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

03.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-53236

Haldusasi

Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt

Aleksandr Kumi ja Viru Vangla tegevusega

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Streltsovi määruskaebus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.01.2016. a määrus

Asja läbivaatamine

Menetlusosalised

Kirjalik menetlus

Määruskaebuse esitaja Aleksandr Streltsov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.01.2016. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt kaaskinnipeetava ning Viru Vangla tegevusega.

2. Tartu Halduskohus tagastas 16.04.2015. a määrusega haldusasjas nr 3-14-53236

määruskaebuse esitaja kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1, p 2

ja p 4 ning § 121 lg 2 p 1 alusel.

3. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtu 16.04.2015. a määruse peale

määruskaebuse. Esitatud määruskaebusele lisas määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse

riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 02.07.2015. a määrusega rahuldamata määruskaebuse esitaja

menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel, esitatud

määruskaebuse käiguta ning andis määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja riigilõivu

tasumiseks.

5. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtu 02.07.2015. a määruse peale

määruskaebuse.

6. Tartu Halduskohus võttis 17.08.2015. a

määrusega

määruskaebuse esitaja

määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 27.08.2015. a määrusega määruskaebuse esitaja

määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 02.07.2015. a määruse muutmata.

8. Määruskaebuse esitaja esitas määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 27.08.2015. a

määruse peale.

9. Riigikohus tagastas 04.11.2015. a määrusega nr 3-7-1-3-580-15 määruskaebuse esitaja

määruskaebuse, kuivõrd esitatud määruskaebuselt oli tasumata kautsjon.

10. Tartu Halduskohus andis 09.11.2015. a määrusega määruskaebuse esitajale täiendava

tähtaja esitatud määruskaebuselt riigilõivu tasumiseks summas 15 eurot.

11. Tartu Halduskohus tagastas 30.11.2015. a määrusega määruskaebuse esitaja

määruskaebuse, kuna määruskaebuse esitaja ei tasunud tähtpäevaks nõutavat riigilõivu.

12. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a määruse peale

määruskaebuse.

13. Tartu Halduskohus tõlgendas esitatud määruskaebust ka menetlusabi taotlusena

riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohus jättis 04.01.2016. a määrusega

määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse rahuldamata ning tagastas esitatud

määruskaebuse.

Seonduvalt menetlusabi taotluse lahendamisega märkis halduskohus, et määruskaebuse esitaja

vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud

nelja kuu sissetulek 89 senti, millest vastavalt HKMS § 112 lg 1 p 1 kuulub maha arvamisele

62 senti. Samas ilmnes, et määruskaebuse esitamise seisuga oli tema konto jääk 113 eurot ja

17 senti. Halduskohus selgitas, et määruskaebuse esitaja on sooritanud vangla kauplusest oste

nimetatud perioodil 58 euro ja 10 sendi ulatuses. Halduskohtu hinnangul oli määruskaebuse

esitajal piisavalt raha riigilõivu tasumiseks määruskaebuse esitamisel, mistõttu ei olnud

lubatud talle menetlusabi andmine riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

Halduskohus leidis täiendavalt, et määruskaebuse esitaja riigilõivude pidevalt tasumata

jätmist nii kaebuste kui määruskaebuste esitamisel võis lugeda pahatahtlikuks menetluse

venitamiseks.

Halduskohus asus siiski seisukohale, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud määruskaebuse

esitajale täiendava tähtaja andmine puuduste kõrvaldamiseks. Sellega seonduvalt selgitas

halduskohus, et Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et vajadusel peab kohus

juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud

võimalused puuduste kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.09.2009. a otsus

33-1-24-09, p 7; 25.11.2010. a otsus nr 3-3-1-78-10, p 15; vrd Riigikohtu halduskolleegiumi

09.02.1996. a määrus nr 3-3-1-5-96; 18.09.1998. a määrus nr 3-3-1-24-98, p I; 11.11.2008. a

määrus nr 3-3-1-68-08, p 8). Veelgi enam, Riigikohtu halduskolleegium on ühes varasemas

kohtuasjas HKMS § 120 lg 3 halduskohtumenetluse seadustiku vanas redaktsioonis vastanud

sätte kohta öelnud, et HKMS § 11 lg 3 kohaselt tuleb kaebuse tagastamisel üldreeglina anda

kaebajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ning alles siis, kui määratud tähtajaks ei ole

puudusi kõrvaldatud, saab HKMS § 11 lg 3 alusel kaebuse tagastada. See põhimõte kehtib ka

olukorras, kus kaebaja on samade puudustega sama kaebusega HKMS § 11 lg 7 alusel uuesti

pöördunud halduskohtusse. HKMS § 11 lg 3 sõnastusest nähtuvalt saab sätet kohaldada ka

siis, kui on täidetud kaks tingimust – kohus on andnud tähtaja kaebuses esinevate puuduste

kõrvaldamiseks ning määratud tähtaja jooksul ei ole puudusi kõrvaldatud. Käesolevas

haldusasjas ei ole kohus kaebajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andnud (Riigikohtu

halduskolleegiumi 08.12.2011. a määrus nr 3-3-1-73-11, p 9). Samas asjas asus aga

halduskolleegium seisukohale, et tegemist oli erandliku olukorraga ja puuduste

kõrvaldamiseks ei olnud vaja uut tähtaega anda. Lõpptulemusena jättis halduskolleegium

konkreetses asjas kaebuse rahuldamata (samas, p 1011). Halduskohus lisas, et

ringkonnakohus on 28.03.2013. a määruses nr 3-12-1095 leidnud, et tulenevalt Riigikohtu

praktikast ei saa halduskohtu kohustust anda tähtaeg kaebuse puuduste kõrvaldamiseks pidada

absoluutseks, mistõttu on kohtul erandjuhul õigus kaaluda ja võtta arvesse konkreetse juhtumi

asjaolusid. Seejuures tuleb arvestada ka menetlusökonoomia põhimõtet ja kaebaja

menetlusõiguslikke kohustusi. Samuti on Tartu Ringkonnakohus nõustunud haldusasjas nr 3-

12-498 halduskohtu esitatud põhjendustega puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise

vajaduse puudumise ning määruskaebuse tagastamise osas. Seega asus halduskohus

seisukohale, et määruskaebuse esitaja on esitanud taotluse määruskaebuselt riigilõivust

vabastamiseks põhjendamatult. Halduskohus selgitas, et määruskaebuse esitajal oli käesolevas

asjas võimalus tasuda riigilõiv määruskaebuselt Tartu Halduskohtu 16.04.2015. a määruse

peale, kuna määruskaebuse esitajal oli piisavalt vahendeid esialgse kaebuse esitamisel, mida

tõendab Tartu Halduskohtu 02.07.2015. a määruse jõustumine Riigikohtu lahendiga. Samuti

oli määruskaebuse esitajal võimalus eelnimetatud riigilõiv tasuda vahetult enne

määruskaebuse tagastamist, kuna määruskaebuse esitaja sai Tartu Halduskohtu 09.11.2015. a

määruse riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja andmise kohta kätte 13.11.2015 ning sel

hetkel oli määruskaebuse esitajal vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt vabaks

kasutamiseks 123 eurot ja 20 senti. Määruskaebuse esitaja jättis riigilõivu tasumata, mistõttu

tema määruskaebus tagastati Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a määrusega. Määruskaebuse

esitaja esitas 05.12.2015 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a määruse

tühistamiseks ning taotles järjekordselt riigilõivu tasumisest vabastamist määruskaebuse

esitamisel, samas teades, et menetlusabi taotlus jääb rahuldamata samal põhjusel, mis

käesolevas asjas esitatud esialgse määruskaebuse puhul – määruskaebuse esitajal oli piisavalt

sissetulekuid ning vastavalt HKMS § 112 lg 1 oli määruskaebuse esitajale menetlusabi

andmine välistatud. Kuivõrd määruskaebuse esitaja oli mitmetes halduskohtusse esitatud

kaebustes jäetud riigilõivust vabastamata HKMS § 112 lg 1 alusel, ei saanud menetlusabi

taotluse rahuldamata jätmine olla määruskaebuse esitaja jaoks ootamatu ning määruskaebuse

esitaja pidi olema sellest teadlik. Seega oli tegemist põhjendamatu taotlusega. Samuti ei

nähtunud määruskaebuse esitaja varasemast käitumisest, et täiendava tähtaja andmisel oleks

olnud tõenäoline riigilõivu tasumine. Halduskohus juhtis täiendavalt määruskaebuse esitaja

tähelepanu asjaolule, et määruskaebuse esitaja tegevus viitas sellele, et ta ei olnud huvitatud

asja õigest, kiirest ja võimalikult väikeste kuludega menetlemisest. Seetõttu asus kohus

seisukohale, et määruskaebuse esitaja eesmärgiks oli takistada kohtumenetlust pahatahtlikult.

Riigilõivu tasumine oli määruskaebuse esitajale seadusest tulenev kohustus ning

määruskaebuse esitaja ei olnud seadusega ette nähtud riigilõivu tasunud vaatamata asjaolule,

et tal oli alates käesolevas asjas kaebuse esitamisest olnud piisavalt sissetulekuid riigilõivu

tasumiseks. Kuna määruskaebuse esitaja rikkus järjekindlalt oma kohustust kasutada

menetlusõigusi heauskselt, leidis kohus, et määruskaebuse esitaja kuritarvitas oma

menetlusõigusi suure arvu ilmselgelt põhjendamatute määruskaebuste esitamisega.

Eeltoodust tulenevalt tagastas halduskohus määruskaebuse esitaja määruskaebuse ning

rõhutas, et käesoleval juhul ei jäänud määruskaebuse esitaja menetlusõigused riigilõivu

tasumiseks täiendava tähtaja andmata jätmise tõttu kaitseta, kuivõrd määruskaebuse esitajal

on võimalik määruskaebuse tagastamine vaidlustada määruskaebemenetluse korras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Määruskaebuse esitaja esitas 13.01.2016 Tartu Halduskohtu 04.01.2016. a määruse peale

määruskaebuse.

Määruskaebuse esitaja palub ennast vabastada riigilõivu tasumisest HKMS § 112 ning

riigilõivu seaduse (RLS) § 22 lg 1 p 3, p 8 ja p 11 alusel. Lisaks väidab määruskaebuse

esitaja, et 0,89 senti tema isikukonto arvel ei saa käsitleda tuluna ning Justiitsministeerium on

tahtlikult kandnud talle nimetatud summa üle, et halduskohus saaks kaebuse esitamisel nõuda

riigilõivu tasumist. Määruskaebuse esitaja lisab, et halduskohus piirab tema õigusi ja vabadusi

ning Eesti rikub Euroopa vangistusreeglistiku § 26 p 11, kuivõrd kinnipeetaval peab olema

õigus kulutada osa oma sissetulekust isiklike esemete ostmisele ning pere toetamiseks.

15. Tartu Halduskohus võttis 25.01.2016. a

määrusega

määruskaebuse esitaja

määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus

nõustub Tartu Halduskohtu 04.01.2016. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus

esmalt määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse lahendamisega seonduvat (I) ja võtab

seejärel seisukoha määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja andmata jätmise osas (II).

I

17. Halduskohtumenetluses sätestab menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused

HKMS § 111. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui

menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui

ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et

kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetlusabi andmise piirangud on sätestatud

HKMS § 112. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui

menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu

sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise

kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja

seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud

kulud eluasemele ja transpordile. Samas selgitab ringkonnakohus, et HKMS § 110 lg 1 p 1 ja

§ 111 lg 1 tulenevalt on kohtul õigus kaaluda, kas isikule on põhjendatud menetlusabi anda

või mitte. Kui menetlusabi taotleja suudab oma majanduslikust seisundist tulenevalt

menetluskulusid tasuda, siis on üks HKMS § 111 lg 1 sätestatud eeldus menetlusabi

andmiseks täitmata ning menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata HKMS § 111 lg 1 alusel.

Kuna määruskaebuse esitaja vanglasiseselt isikuarvelt nähtub, et tal oli menetlusabi taotluse

esitamise seisuga, s.o 05.12.2015 kontol vaba raha 113 eurot ja 17 senti, siis ei näinud

halduskohus põhjust määruskaebuse esitajale menetlusabi anda. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest ei olnud põhjendatud, kuna

määruskaebuse esitajal oli määruskaebuse esitamise hetkel võimalik ettenähtud riigilõiv

tasuda. Seega jättis halduskohus korrektselt määruskaebuse esitaja riigilõivu tasumisest

vabastamata.

18.Lisaks väidab määruskaebuse esitaja määruskaebuses, et kohtumäärusega on rikutud RLS

§ 22 p 3, 8 ja 11. Sellega seonduvalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada riigilõivu

tasumisest vabastamise sätteid kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses. Esmalt on

määruskaebuse esitaja ringkonnakohtu hinnangul enda määruskaebuses ekslikult viidanud

eelmärgitud punktidele ning ta peab silmas RLS § 22 lg 1 p 4, 9 ja 12. RLS § 22 lg 1 p 4

kohaselt ei võeta riigilõivu ebaseadusliku süüdimõistmise, ebaseadusliku kriminaalvastutusele

võtmise, ebaseadusliku tõkendina vahi alla võtmise ja muu alusetult vabaduse võtmise, samuti

ebaseadusliku väärteokaristuse rakendamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude

läbivaatamise eest. RLS § 22 lg 1 p 9 sätestab, et riigilõivu ei võeta haldusasjas protesti

läbivaatamise eest. RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu

terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse

läbivaatamise eest. Nimetatud sätted võimaldavad riigilõivu vabastust kaebuse esitamisel

halduskohtusse eelpool kirjeldatud olukordades. Käesolevas haldusasjas tagastas Tartu

Halduskohus 16.04.2015. a määrusega määruskaebuse esitaja kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1

ja p 4 ning § 121 lg 2 p 1 ja p 2 alusel. Seega ei ole käimasolevas määruskaebemenetluses

vaidluse all küsimus, kas määruskaebuse esitaja tulnuks kaebuse esitamisel vabastada

riigilõivu tasumisest. Eeltoodust tulenevalt ei ole määruskaebuse lahendamisel

asjassepuutuvad määruskaebuse esitaja väited RLS § 22 lg 1 p 4, 9 ja 12 kohta.

19.Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut täielikult ega osaliselt

riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid

võimalused riigilõivu tasumiseks ning ei kohaldu ükski seaduses sätestatud riigilõivu

tasumisest vabastamise alus. Käesoleva haldusasja raames on halduskohus korrektselt

tuvastanud, et määruskaebuse esitajal oli määruskaebuse esitamise hetkel vanglasisese

isikukonto arvel piisavalt raha riigilõivu tasumiseks. Samuti ei ole määruskaebuse esitaja

seaduse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on

halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest

täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist määruskaebuse esitaja õiguste

ja vabaduste rikkumisega. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus

pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes

leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda.

Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse

proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik

õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu

halduskolleegiumi 06.09.2007. a määrus nr 3314007, p 11 ja 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-

86-12, p 11). Seega oli halduskohus õigustatud määruskaebuse esitajat riigilõivu tasumisest

mitte vabastama.

20. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka määruskaebuse esitaja väide, et Eesti rikub

Euroopa vangistusreeglistiku § 26 p 11, kuivõrd kinnipeetaval peab olema õigus kulutada osa

oma sissetulekust isiklike esemete ostmiseks ning pere toetamiseks. Riigikohus on

12.03.2012. a määruse nr 371361-12 p 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei

tule arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral

raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Kulutused, mis on

kinnipeetava sissetulekust mahaarvatavad on sätestatud HKMS § 112 lg 1 p 1. Lisaks on

Riigikohus samas määruses täiendavalt märkinud, et kinnipeetava sissetulekutest saab

HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel maha arvata eluasemekuludega võrdsustavad elektriseadmete

kasutamise kulud ning vangistusseaduse § 44 alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja

vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, kuna kinnipeetaval puudub nende

summade osas käsutamisõigus. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu määruskaebuse esitaja poolt

viidatud isiklike esemete ostmiseks ning pere toetamiseks kuluda võivad summad

kinnipeetava sissetulekust mahaarvamisele. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et kuivõrd isik ei

saa eeldada, et kohtumenetluses osalemine on tema jaoks riigilõivuvaba, tuleb tal sellest

lähtuvalt oma kulutuste tegemist planeerida.

II

21.Tartu Halduskohus tagastas 04.01.2016. a määrusega määruskaebuse esitaja

määruskaebuse, kuivõrd tal oli tasumata riigilõiv ning ei pidanud põhjendatuks

määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja andmist riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohtu

hinnangul on halduskohus selles osas jõudnud õigele järeldusele. Lisaks on halduskohus

viidanud asjakohasele kohtupraktikale. Ringkonnakohus juhib täiendavalt määruskaebuse

esitaja tähelepanu asjaolule, et Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on määruskaebuse esitaja

ainuüksi perioodil

01.07.2015 - 13.01.2016 osalenud ringkonnakohtus üheksas

määruskaebemenetluses, kus talle on korduvalt selgitatud määruskaebuse esitamisel

tasumisele kuuluva riigilõivu ning riigilõivu tasumisest vabastamisega seonduvat. Seega pidi

määruskaebuse esitaja olema teadlik riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse

esitamisel. Hoolimata sellest ei ole määruskaebuse esitaja käesolevas asjas riigilõivu tasunud

ning on seevastu jätkuvalt vaidlustanud enda riigilõivu tasumisest vabastamata jätmist.

Seetõttu on ka ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud asuda seisukohale, et täiendava tähtaja

andmine määruskaebuse esitajale riigilõivu tasumiseks ei oleks viinud soovitud tulemuseni,

s.o puuduoleva riigilõivu reaalse tasumiseni. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka osas,

mis puudutab menetlusõiguste heauskset kasutamist HKMS § 28 lg 1 kohaselt. Eeltoodud

põhjendusi arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja ei ole käesoleval

juhul HKMS § 28 lg 1 sätestatud põhimõttest lähtunud. Seega leiab ringkonnakohus, et

halduskohus on põhjendatult jätnud määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja riigilõivu

tasumiseks andmata.

22. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 04.01.2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

Tiina Pappel

Madis Ernits