4-15-11024/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-15-11024

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. veebruar 2016, Tallinn Väärteoasja number 4-15-11024 (2317,15,011115) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

O.U kaebus Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa

19.11.2015 otsusele väärteoasjas nr 2317,15,011115

O.U karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 20 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv

Menetlusalune isik: O.U, ik: XXX; elukoht: XXX RESOLUTSIOON

1. Jätta O.U kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 19.11.2015 otsusele väärteoasjas nr 2317,15,011115 O.U karistamises LS §

227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 20 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 19.11.2015 otsus väärteoasjas nr 2317,15,011115

O.U karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 20 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 20-kuuline

tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 20-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

2 kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, s.o

alates 02.02.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 10.02.2016. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul

teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 03.03.2016. Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 04.03.2016.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 19.11.2015 otsusega väärteoasjas nr 2317,15,011115

karistati O.U LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 20 kuuks selles, et O.U juhtis 31.10.2015 kell 11.20 Kernu vallas, Harju maakonnas, Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 42. kilomeetril suunaga Pärnu poole mootorsõidukit BMW X5 registreerimismärgiga XXX kiirusega 165 +/-

5 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 70 km/h. Taolise käitumisega rikkus O.U LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et 31.10.2015 koostati talle väärteoprotokoll lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Süüdistus on õige ning on aru saanud, et

ükski põhjendus tema tegu juriidiliselt ei õigusta. Kahetseb juhtunut. Töö on seotud auto

juhtimisega ja seepärast palub karistus ümber vaadata. Pere sissetulek ja toimetulek sõltub

temast, abikaasa on kodune. Kui ei ole võimalik vabastada juhtimisõiguse äravõtmise

karistusest, siis palub seda vähendada ning määrata, et karistuseks on ainult B-kategooria juhtimisõiguse äravõtmine. Riigikohtu lahendis 3-1-1-26-10 on kirjas, et juhtimisõiguse võib ära võtta ainult ühe kategooria suhtes. Kui jääb alles C ja D kategooria, siis saab tööd edasi teha ja oma peret toita. Kõik varasemad rikkumised on sõiduautoga, veoautoga liikleb alati

väga korralikult, kuna veoautol on suur vastutus. Vaid ühel korral oli veoautoga väike

kiiruseületamine. Töötab XXXOÜ autojuhina. Ettevõte tegeleb rahvusvaheliste autovedudega, kuid tema töö on põhiliselt seotud vedudega Eestis. Töö kaotamisel kaotavad perega kõik – nii abikaasa, kui lapsed vanuses 5, 7 ja 9 aastat on tema ülalpidamisel. Palub

kergendada karistust, kahetseb oma eksimust. Taotleb otsuse tühistamisest, karistusest vabastamist või karistuse määramist ainult B-kategooria suhtes.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning selgitas, et sõitis Märjamaale kirikusse, Kernus on 70 km/h piirang ja kui see lõppes, siis pikal sirgel hakkas möödasõitu tegema. 1-2

kilomeetrit hiljem peeti kinni. Sõiduk kuulub liisingufirmale CarCapital, tema ise on liisinguvõtja. Sõiduki hinda ei tea, liisingumakse on 211 eurot kuus, kolm viimast kuud on tasumata. Igakuine töötasu oli 600 kuni 900 eurot, sõltus tööst. Teelõigul oli suurim lubatud

kiirus 90 km/h, spidomeeter töötas. Ületas kiirust et möödasõitu teha. Teab, et ka

möödasõidul ei ole lubatud. Veokiga ei ole rikkumisi kuni eelmise aastani olnud, siis

novembris ja detsembris oli kaks rikkumist. Seotud sellega, et enne olid rahvusvahelised veod, kuid siis osteti veok kohalikeks vedudeks. Veokil ei olnud spidomeeter korras, seetõttu

ei saanud ka tahhomeetrit taadelda. Sellest tulenevalt ei olnud ka tehnoülevaatust. See 400

eurone trahv on tasumata, kuid tööandja lubas tasuda. Mis on veokist saanud, seda ei tea, sellega tegeleb tööandja. Rikkumised on seotud ainult selle veokiga. Veokil ei olnud sellist viga, mis ei kannataks viia remondikohani. Märjamaale sõites oli koos perega, kohe kindlasti ei ole selline tegevus ohtlik. Praegu tegeleb töökohal lumekoristusega, juhib traktorit. Kui C

või D kategooria alles jääks, saaks kevadel tööd jätkata, kasvõi bussijuhina. Ei ole olnud

3

ühtegi rikkumist, mis oleks seotud alkoholi või narkootikumidega, ainult turvavööta sõit ja uus auto, mis tekitas probleeme. Kahetseb, õigustust ei ole. Repliigis leidis kaebuse esitaja, et politsei ei ole tegelikult nii nagu ennast nimetavad. Soovivad inimesi ainult karistada, et oleks kasvõi üks kord arvestanud mõlema poole huvi, noominud. On öelnud, et rohkem pole vaja, aga alati suhtutakse üleolevalt. Mingi karistus ei mõjuta. Kiirust ületades ei seadnud ohtu oma perekonda, ei ole tekitanud liiklusohtlikku olukorda. Sama võib olla taksoga. Teadis, et ületas kiirust, arvestas oma staaži, on sõitnud väga palju, arvestas ilmastikuolusid, oma pere ohtu ei

seadnud. Kannab karistuse ära, aga see ei sunni hoiduma edaspidi rikkumiste toimepanemisest, see tekitab viha. Sunnivad alati kokkulepped, mis on kahepoolsed. Kannab oma karistuse ära, aga mida sellega politsei võidab.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et jääb väärteootsuses toodud seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja ületas lubatud sõidukiirust maanteel, sooritas möödasõitu mitmest sõidukist.

Sõidukis oli kogu tema pere. Kaebuse esitaja leiab, et tegu oli lubatav ega olnud ohtlik. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidleb sellele vastu. On toime pandud enamohtlik väärtegu,

otsesesse ohtu seati laste, abikaasa ja enda, teiste kaasliiklejate elu ja tervis. Möödasõidu manööver ei ole kohustuslik. Seaduses ei ole tingimusi, liiklusseaduses on keelud ja juhised selle kohta, kuidas käituda. Liiklusseadus sätestab, et kui möödasõitu ei ole võimalik ohutult

lõpetada, siis tuleb see katkestada, kiirust vähendada, pidurdada. Möödasõit on üks ohtlikumaid manöövreid üldse. Tegemist on staažika juhiga, kelle kõik 21 rikkumist on toime

pandud liiklusnõudeid rikkudes. Teod on muutunud järjest ohtlikumaks. Silmas pidades

viimast jõustunud otsust, millest tulenevalt lubatud suurimat kiirust ületas, ei ole tegemist

väikese ületamisega. Veok on kõrgema ohu allikas. Kaebuse esitaja käitumine näitab

üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Trahvid on jäetud tasumata. Rahatrahv ei ole laen või liising, vaid kohustus riigi ees. Kaebuse esitaja väidab, et majanduslik olukord ei võimalda

karistust kanda ja trahvi tasuda, sest sissetulek on väike. Käitumine tuleneb sisemisest

distsipliinist. Hoolitsuskohustuse puhul teeb isik kõik, et keegi ei saaks näpuga näidata.

Liiklusalased rikkumised on toime pandud nii veoki kui sõiduautoga, ei näe võimalust

säilitada mõnda kategooriat. Oma suhtumist näitab kaebuse esitaja oma tegudega, ajal, mil

juhtimisõigus on ära võetud, juhib C kategooria sõidukit. Mida peaks riik veel tegema, et

selline juht juhtimiselt eemaldada. Kõik oleks saanud ära hoida kui oleks olnud

kohusetundlikum ja hoolikam. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata.

Arvestades O.U isikut iseloomustavaid andmeid, liikluskäitumist, süü suurust ja varasemat karistuspraktikat, mis ei ole teda mõjutanud, on määratud õige ja proportsionaalne

karistus. Tuleb kõrvaldada liiklusest võimalikult pikaks ajaks, et teistel liiklejatel oleks ohutum. Kui kaebuse esitaja tuleb kohtusse ja mainib alaealisi lapsi, siis miks ei peaks politsei ja kohus nende laste eludega arvestama.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

4

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Liiklusjärelevalve käigus koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse

esitaja O.U juhitud sõiduki BMW X5 registreerimismärgiga XXX sõidukiiruse

mõõtmiseks kasutati 31.10.2015 kella 11.20 ajal kiirusmõõturit Stalker II MDR.

Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 165 km/h

asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 160 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 70 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse §

5 lg 1 mõttes jälgitav. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad

asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133

p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 70 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p

1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva

riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja

pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 20 kuuks.

LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, s.o 20 kuuline mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, on LS § 227 lg 4 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületav ja maksimummäärale suhteliselt lähedases määras määratud karistus. Kohus leiab, et

karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja arvestades süü suurust puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9

mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 70 km/h ei

saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis sellisel määral lubatud

sõidukiiruse ületamine saab olla ainult teadlik ja eesmärgipärane käitumine. Seetõttu

5 arvestades rikkumise suurust, so numbrilist näitu, menetlusaluse isiku ütlusi, et ta oli teadlik sõidukiiruse ületamisest, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 70 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuseks on LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv

kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24

kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni.

LS § 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku poolt lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, s.o numbrilisest näidust, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus LS § 227 lõigetes 1-4

on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 15 lg 1 p 1 sätestatut, et asulavälisel teel on suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist mitte vähem kui 70 km/h võrra, siis

on menetlusalune isik lubatud piirmäära ületanud väga suures määras, ületades lubatud suurimat lubatud sõidukiirust ligi kaks korda. Seega on ka menetlusaluse isiku süü väga suur. Suurem süü vastab aga suuremale karistuse määrale.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Väärteootsusest nähtuvalt ei ole kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud.

Kohtule esitatud kaebuses on märgitud, et kaebuse esitaja kahetseb juhtunut ja palub

kergendada karistust. Kohtuistungil selgitusi andes kordas kaebuse esitaja kahetsust, kuid samas selgitas, et eiras liiklusnõudeid teadlikult, leides, et arvestades senist juhistaaži, teeja ilmastikuolusid, siis ei ennast ega oma peret ohtu ei seadnud. Põhirõhk seega kaebuse esitaja

selgitustes põhjenduste esitamisel oli põhjendus juhtimisõiguse vajalikkuse kohta.

Lõppkokkuvõttes taotles kaebuse esitaja karistuse kohaldamise osas vaidlustatud otsuse

tühistamist, leides, et sellisel juhul saaks ta tööd edasi teha ja peret ülal pidada kui kohus jätaks alles C ja D kategooria juhtimisõiguse. Kaebuses on leitud ka seda, et kuivõrd valdav

osa rikkumistest on toime pandud sõiduautoga, siis võiks kohaldada karistust vaid B- kategooria osas. Repliigis aga väitis kaebuse esitaja, et ta kedagi ohtu ei seadnud ja ka siis kui karistus jäetakse muutmata, kannab ta selle ära, kuid see tekitab temas viha ja see karistus ei

sunni teda edaspidi rikkumiste toimepanemisest hoiduma. Kohus leiab, et kaebuse esitaja

avaldatud kahetsus ei ole siiras ning seda kahetsust ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada, kuivõrd kaebuse esitaja enda selgitused kohtuistungil ja objektiivne käitumine liikluses, mida ilmestab süsteemne nõuete ja keeldude eiramine, näitab kahetsuse puudumist ja kaebuse esitaja poolt süütegude toimepanemine liikluses on teadlik ja eesmärgipärane käitumine. Kaebuse esitaja on eelnevalt, so kolm nädalat enne menetlusesemeks oleva väärteo

toimepanemist kinni peetud samalaadse väärteo toimepanemiselt ning kolm päeva enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist on teda karistatud põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist on ta aga kolme nädala möödudes toime pannud samalaadse väärteo (LS § 227 lg 2) ja seda juba veokit

6 juhtides. Selline kaebuse esitaja käitumine näitab kaebuse esitaja eesmärgipärast õigusvastast käitumist ja igasuguse kahetsuse puudumist.

Menetlusalusele isikule on põhikaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine 20 kuuks. Samas näeb LS § 227 lg 4 ette karistuse suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest üle 60

km/h ning sellise väärteo toimepanemise eest saab karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva või juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Seega on kaebuse esitajale karistus määratud üle ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra.

Kohtuväline menetleja on otsuses leidnud, et karistusregistri andmete kohaselt on O.U korduvalt karistatud liiklusalaste nõuete rikkumise eest. Määratud rahatrahvid on

jäetud seaduses ettenähtud aja jooksul tasumata, isik jätkab samalaadsete õigusrikkumiste

toimepanemist. Menetlusaluse isiku selline ohtlik käitumine näitab aga tema ükskõikset

suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate

tervisesse ja varasse ning tema enda ja lähedaste heaolusse, igapäevast liikluskäitumist. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest on menetleja seisukohal, et menetlusalune isik tuleb liiklusest pikemaks ajaks kõrvaldada ning kohaldab põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.

Karistuse liigi ja määra valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi

loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohtuvälise menetleja otsuses viidatud väärteoasjas leiduva karistusregistri andmebaasi väljatrükist ja kohtule kohtuistungil esitatud karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat korduvalt karistatud liiklusalaste

väärtegude toimepanemise eest. Jättes kõrvale varasemad karistused, so need, mille määramisest on möödunud üle kahe aasta ja millised trahvid on jäetud tasumata, peab kohus

vajalikuks viidata vaid 2015 aastal määratud karistustele. Alates 2015 aasta algusest on

kaebuse esitajat karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaheksal korral.

Seejuures on kaebuse esitajat juba 09.01.2015 karistatud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Sellele järgnevalt

on kaebuse esitajat karistatud muude liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest

rahatrahvidega, mis on jäetud tasumata. Seejärel on kaebuse esitajat 27.10.2015 karistatud

taas LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks ning ajavahemikul väärteo toimepanemisest kuni otsuse jõustumiseni jõudis ta toime panna veel kaks liiklusalast väärtegu ja otsuse jõustumise järgselt kolme päeva möödudes veel ühe väärteo, milliste eest teda karistati rahatrahvidega, mis on jäetud tasumata.

Seejuures menetlusesemeks oleva väärteo pani kaebuse esitaja samuti toime samal ajavahemikul. Karistusandmetest nähtub sedagi, et uue LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo pani ta toime 20.11.2015, so kolme nädala möödudes menetlusesemeks oleva väärteo

toimepanemisest ning teda karistati rahatrahviga ja lisakaristusena juhtimisõiguse

äravõtmisega 3 kuuks. Nimetatud otsus jõustus 06.01.2016. Sellistest andmetest saab järeldada, et kaebuse esitaja õiguskuulekust ei taga ei rahatrahvid ega lühiajalised liiklusest

kõrvaldamised ning kaebuse esitaja jätkab järjekindlalt ja teadlikult liiklusnõuete eiramist.

Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja karistusandmed viitavad kaebuse esitaja süsteemsele allumatusele kehtestatud korrale ning kaebuse esitaja on liikluses juhina osaledes ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Seetõttu asub kohus seisukohale, et rahatrahv kui karistusliik on ennast kaebuse esitaja suhtes ammendanud, kuivõrd rahatrahvid jäetakse tasumata ja selline karistusliik ei anna oodatud tulemust, so ei sunni kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekusele. Seega on teiseks alternatiiviks juhtimisõiguse äravõtmine, mis peaks tagama liikluses ohtliku

juhi liiklusest kõrvaldamise ning tagama sellega ühiskonna turvalisuse, olles seejuures ka süüd heastavaks asjaoluks. Oma käitumisega liikluses on kaebuse esitaja üheselt näidanud, et

tema poolt uue samalaadse süüteo toimepanemine on ülimalt tõenäoline, mida ta on ka

korduvalt tõestanud, mistõttu tuleb ta ka liiklusest kõrvaldada pikemaks ajaks. Puutuvalt

karistuse määra peab kohus vajalikuks märkida sedagi, et vastavalt omaks võetud kohtupraktikale on ka keskmise süü korral põhjendatud karistuse määramine/mõistmine üle

ettenähtud sanktsiooni keskmise määra kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada

7

arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul ei saa LS § 227 lg 4 ettenähtud

süüteokoosseisu arvestades enam rääkida keskmisest süüst, sest kui isik ületab lubatud suurimat sõidukiirust enam kui 60 km/h, siis on tegemist suure süüga ja isiku käitumises on

sedastatav teadlik liikluses ohu tekitamise eesmärk. Seega tingib ka süü suurus karistuse

määramise oluliselt üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning eripreventiivsetest asjaoludest tulenevalt on karistuse määramine sanktsiooni ülemmäära lähedases määras igati

põhjendatud. Kuna kaebuse esitaja märkis kohtuistungil, et ka pärast selle karistuse ärakandmist jätkab ta liikluses sarnast käitumist, sest karistuse määramine tekitab temas viha,

siis leiab kohus, et ka vaidlustatud otsusega määratud karistuse määr jääb ilmselgelt liialt

lühikeseks selleks, et teistele liiklejatele eesmärgipäraselt ohtu kujutavat kaebuse esitajat liiklusest eemal hoida. Kuna aga 10.12.2015 peeti kaebuse esitaja kinni veoki juhtimiselt ajal, mil temalt oli juhtimisõigus eelmise otsusega ära võetud, siis näitab see asjaolu seda, et ka juhtimisõiguse äravõtmine kaebuse esitajat liikluses teisi ohustamast ei takista.

Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks

teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme

korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja

teadlikult liiklusnõudeid ja kujutas endast ohtu nii iseendale kui kaasliiklejatele, samuti nii

kasutusse võetud võõrale varale kui ka kaasliiklejate varale, samuti sõidukis viibinud

pereliikmetele. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja

teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada

teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse.

Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja ootus, et

ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise näol 20 kuuks on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes.

Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega tehtava töö tarvis, märgib kohus, et kaebuse esitajalt on juba kahel korral juhtimisõigus põhikaristusena ära võetud, samuti on

teda pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist karistatud lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmisega ning seda just veoki juhtimisega seoses. Nii juhtimisõiguse

äravõtmisega seotud põhikaristus kui ka lisakaristus peaks välistama kaebuse esitaja töötamise autojuhina nii kaebuse esitamise ajal kui ka lähikuudel. Kohtu arvates ei ole soov

töötada autojuhina aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Kohus leiab, et töise tulu

saamise ainukeseks eelduseks ei saa olla juhtimisõiguse olemasolu. Kui isegi võtta

menetlusaluse isiku põhjendus aluseks ja ainsaks võimaluseks lugeda töötamine

juhtimisõiguse olemasolul, siis juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli temale süüks arvatud väärtegu toime pannes teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik ka tulevikus töö tegemiseks, samuti pere ülalpidamiseks. Seejuures teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et liiklusalast väärtegu toime pannes, s.h ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võib tagajärjeks olla nii rahatrahv

või ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud

ebamugavused edasise elu korraldamisel. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmeid võib järeldada, et kaebuse esitajal on selliste tagajärgede osas juba rikkalik kogemus olemas. Selline teadmine ja kogemus kaebuse esitajat väärteo toimepanemisest loobuma ei sundinud. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui

oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest ja sellisel juhul piirdunuks

liiklusest eemaldamine vaid kuuekuulise karistusega, mis määrati kaebuse esitajale eelmise otsusega LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Kaebuse esitaja käitumine aga

8

menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise järgselt viitab üheselt sellele, et juhtimisõiguse säilimine on teisejärguline, kuivõrd kaebuse esitaja on asunud veokit juhtima

ka ajal, mil temalt oli juhtimisõigus ära võetud. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise ning kõrvaliste isikute vara säilimise näol üles kaebuses

esitatud põhjendused. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26- 10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Puutuvalt kaebuse esitaja väitesse, et karistusena saab juhtimisõigust ära võtta ka kategooria piires, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja karistusandmed viitavad üheselt kaebuse esitaja

üleolevale suhtumisele liikluskorda ja –ohutusse, mistõttu B-kategooria juhtimisõiguse

äravõtmine ei taga kaebuse esitaja õiguskuulekuse taastumist. Kaebuse viide sellele, et

kaebuse esitaja on veokiga liigeldes vastutustundlik ja vaid ühel korral on veokiga olnud

väike kiiruseületamine, ei vasta tegelikkusele, kuivõrd karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat karistatud ka 24.11.2015 LS § 211, § 217, § 242 lg 1, § 207, LKindlS § 81 ja AutoVS § 31 lg 3 ettenähtud väärtegude eest ning samalaadsete väärtegude toimepanemise

eest peeti ta kinni ka 10.12.2015, millele lisandus sõiduki juhtimine isikuna, kellelt on

juhtimisõigus ära võetud. Selliste rikkumiste loetelu viitab aga üheselt kaebuse esitajal ka

veokijuhina vastutustunde puudumisele ning lükkab ümber kaebuse väite korralikult liiklemisest veokiga. Pigem näitab see veokijuhi üleolevat suhtumist veokijuhi kohustustesse.

Sellest tulenevalt jääb kaebuse taotlus kohaldada karistust vaid ühe kategooria suhtes tagajärjetuks.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/