3-14-53259/45 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.01.2016. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53259

Haldusasi

Paekivitoodete tehase osaühingu kaebus tühistada Vabariigi

Valitsuse 17.11.2014. a määrus nr 168 „Nabala-Tuhala

looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ osas, millega

arvati

Nabala-Tuhala

looduskaitseala

koosseisu

Nabala

Lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri alad

koos

karjääride

teenindamiseks

vajaliku

infrastruktuuri

rajamiseks, sh juurdepääsuteede rajamiseks vajaliku maa-alaga

alljärgnevatel

katastriüksustel:

33701:001:0615;

33701:001:0621;

33701:001:0616;

33701:001:0610;

33701:001:0382 ning 33701:001:0377 ja kohustamiseks

Vabariigi Valitsust korrigeerima looduskaitseala piire selliselt,

et

Nabala

Lubjakivimaardla

Tammiku

ja

Tagadi

lubjakivikarjääri alad koos karjääride teenindamiseks vajaliku

infrastruktuuri rajamiseks, sh juurdepääsuteede rajamiseks

vajaliku maa-alaga jäävad Nabala-Tuhala looduskaitseala

piiridest välja.

Menetlusosalised

Kaebaja – Paekivitoodete tehase osaühing

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

Asja läbivaatamine

Suuline menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavaks tegemisest arvates.

KAEBUSE ASJAOLUD

1. 1988. aastal kinnitati aruanne “Lubjakivide otsingu- ja hinnangutööde aruanne Harju rajoonis

Nabala küla ümbruses” ning Keskkonnaministri (edasiselt KKM) 05.03.1998 määrusega nr 21

„Maardlate kandmine riigi maavarade katastrisse“ kanti Harjumaa Nabala lubjakivimaardla riigi

maavarade katastrisse. 2004.-2007. a teostati Tammiku ja Tagadi uuringualal geoloogilised uuringud,

mille alusel kinnitati 2007. a taotletavate mäeeraldiste ehituslubjakivi varud.

2. 05.09.2007 esitas Paekivitoodete Tehas KKM-le maavara kaevandamise loa taotluse

ehituslubjakivi kaevandamiseks Harju maakonnas Kose vallas Nabala lubjakivimaardlas Tammiku

lubjakivikarjääris. 23.04.2008 esitas Paekivitoodete Tehase OÜ KKM-le maavara kaevandamise loa

taotluse ehituslubjakivi kaevandamiseks Harju maakonnas Saku vallas Nabala lubjakivimaardlas

Tagadi lubjakivikarjääris.

3. 13.01.2009 kirjaga nr 13-3-1-1/2759 algatas KKM Tammiku lubjakivikarjääris kavandatava

tegevuse keskkonnamõju hindamise (edasiselt KMH).13.04.2009 kirjaga nr 13-3-1-1/8799 algatas

KKM Tagadi lubjakivikarjääris kavandatava tegevuse KMH.

4. 14.07.2009 esitas kaebaja KKM-le geoloogilise uuringu loa taotluse lubjakivi uurimiseks Harju

maakonnas Saku vallas Nabala lubjakivimaardlas Tammiku II uuringuruumis.

26.01.2010 kirjaga nr 13-3-1/09/15125-2 kiitis KKM heaks Tammiku lubjakivikarjääri kaevanduse

keskkonnamõju hindamise programmi. AS Maves teostas Nabala lubjakivimaardlasse kavandatava

Tammiku lubjakivikarjääri rajamise keskkonnamõju hindamise 2010-2011. a (keskkonnamõju

hindamise aruande projekt, töö nr 10014).

5. 04.02.2010 esitas MTÜ Tuhala Looduskeskus ettepaneku Nabala maastikukaitseala

moodustamiseks kogupindalaga 8080 ha. Kaitseala loomise eesmärgiks oli ettepaneku kohaselt

unikaalse karstivälja veerežiimi kaitse ning alal leiduvate väärtuslike elupaikade ja liikide soodsa

seisundi tagamine ning väärtusliku looduskeskkonna säilitamine.

Keskkonnaamet (edasiselt KKA) kontrollis ettepaneku vastavust LKS § 8 lg-tes 2 ja 3 sätestatud

nõuetele ning teavitas KKM-i taotluse nõuetele vastavusest 13.04.2010 kirjaga.

6. 30.07.2010 kirjaga nr 11-2/2164-4 teavitas KKM Paekivitoodete Tehase OÜ-d Nabala

lubjakivimaardla alal uuringute teostamisest ja võimalusest, et moodustatakse kaitseala. KKA sõlmis

LKS § 8 lg 3 alusel ettepanekus kirjeldatud ala looduskoosluste väljaselgitamiseks, esinduslikkuse,

väärtuse ja ohustatuse määramiseks ning leviku kaardistamiseks töövõtulepingu OÜ-ga Tirts & Tigu.

7. 14.12.2010 andis OÜ Tirts & Tigu KKA-le üle eksperthinnangu „Nabala maastikukaitseala

ettepaneku loodusväärtuste inventuur“. Lisaks KKM-i ja KKA tellitud töödele laekus täiendavat

teavet kohalike omavalitsuste tellimusel koostatud töödest (nagu Kiili Vallavalitsuse tellimusel 2013.

a Elusloodus OÜ poolt koostatud ülevaade Kurevere piirkonna loodusväärtustest). 14.04.2011 kirjaga

pöördus KKM Paekivitoodete Tehas OÜ poole ja palus seisukohta LKS § 8 lg 6 alusel maavara

kaevandamise loa taotluse menetluse peatamiseks.

12.05.2011 esitatud kaevandusettevõtjate ühises seisukohas teavitas Paekivitoodete Tehase OÜ, et ei

nõustu loa taotluse menetluse peatamisega.

8. 8.06.2011 käskkirjaga nr 825 peatas KKM kantsler LKS § 8 lg 6 alusel maavara kaevandamise

lubade ja geoloogilise uuringu loa taotluste menetluse seoses MTÜ Tuhala Looduskeskus esitatud

ettepanekuga Nabala maastikukaitseala moodustamiseks ja Nabala lubjakivimaardla piirkonna

täiendavate uurimistööde tegemisega. KKM asus seisukohale, et maavara kaevandamise loa taotluse

põhiselt algatatud ja selle alusel tehtav KMH ei anna piisavalt informatsiooni Nabala

lubjakivimaardla kui terviku kohta. Kaebaja vaidlustas 08.06.2011 käskkirja nr 825, kuid Tallinna

Halduskohtu 29.06.2012 ja Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2013 otsustega jäi kaebus haldusasjas 3-

11-1689 rahuldamata.

9. 25.11.2011 kirjaga esitas Paekivitoodete Tehase OÜ KKM-le avalikustamiseks Tammiku

lubjakivikarjääri keskkonnamõju hindamise aruande. KKM tagastas aruande 02.12.2011 kirjaga nr

11-2/8929-2, selgitades, et loodusobjekti kaitse alla võtmine on hetkel veel ebaselge ning sellises

olukorras võib kaevandamisloa ning KMH menetlemine viia valede otsusteni. Tulenevalt kaitseala

moodustamise menetlusest ei ole keskkonnamõju hindamise aruannet heaks kiidetud.

10. 2013. a lõpus valmis LKS § 8 lg-s 5 sätestatud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse

algatamise aluseks olnud Eesti Maaülikooli eksperdi Kalev Sepa ekspertiis Nabala looduskaitseala

moodustamise põhjendatuse ja kavandatavate piirangute otstarbekuse kohta (EMÜ ekspertiis).

Ekspertiisis käsitleti ettepanekus esitatud 8080 ha suuruse ala asemel oluliselt väiksemat, 5533 ha

suurust ala. EMÜ ekspertiisi kohaselt olid loodusobjektil kaitse alla võtmise eeldused täidetud.

12.12.2013 käskkirjaga nr 1183 algatas Keskkonnaminister Nabala looduskaitseala moodustamise ja

kaitse-eeskirja kehtestamise menetluse.

11. 20.01.2014 kirjaga nr 1.1-11/14/400 pöördus Haridus- ja Teadusministeerium Nabala-Tuhala

looduskaitseala moodustamise analüüsiks Eesti Teaduste Akadeemia (edasiselt ETA) poole.

Haridus- ja Teadusministeerium palus ETA-l anda kompleksne teaduspõhine hinnang kavandatava

Nabala looduskaitseala moodustamise otstarbekusele, kavandatavatele looduskaitsemeetmetele ja

nende mõjule laiematele sotsiaal-majanduslikele huvidele.

12.02.2014 toimus Nabala-Tuhala looduskaitseala avalik selgitav koosolek. Koosoleku toimumisest

teavitati ajalehtedes Eesti Päevaleht, Raplamaa Sõnumid ja Harju Elu, KKM, KKA ja omavalitsuste

veebilehtedel ning kohalikel infotahvlitel. Koosolekul lepiti kokku huvirühmade esindajatest

koosneva töörühma moodustamises.

03.03.2014 toimus KKA-is töörühma koosolek. Eesti Mäetööstuse Ettevõtjate (edasiselt EMTEL) ja

kaevandajate esindajaks oli töörühmas emeriitprofessor Enno Reinsalu, kes esitas ettepanekud ka

kirjalikult. Paekivitoodete tehase osaühing on EMTEL-i liige.

12. 01.04.2014 kirjaga nr HJR 15-10/5452-2 vastas KKA E.Reinsalu 03.03.2014 esitatud

ettepanekutele. KKA selgitas EMTEL-i esindajale ehitusmaavarade varustuskindlusega seonduvat

ning loodusobjekti kaitse alla võtmise aluseid.

05.05.2014 kuni 16.06.2014 toimus kooskõlas LKS § 9 lg-ga 7 Vabariigi Valitsuse määruse „Nabala-

Tuhala looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ eelnõu avalik väljapanek. Avaliku

väljapaneku raames esitatavate ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtajaks oli 16.06.2014.

13. 06.05.2014 esitas Paekivitoodete Tehase OÜ koos teiste kaevandusettevõtjatega pöördumise

moodustatava Nabala kaitseala teemal. Pöördumise lisana esitati ekspert Rein Perensi

ekspertarvamus

„Nabala

lubjakivimaardla

kasutuselevõtmise

võimalikkusest

kavandatava

looduskaitseala naabruses“. 03.06.2014 kirjaga esitas ETA Vabariigi Valitsusele informatsiooniks

väljavõtte juhatuse istungi protokollist.16.06.2014 esitas Paekivitoodete Tehase OÜ oma ettepanekud

ja vastuväited ning tegi ettepaneku looduskaitseala piiride muutmiseks selliselt, et kavandatava

looduskaitseala piiridest jääksid välja Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri alad.

14. 07.07.2014 kirjaga nr 13-1/14/530-8 vastas KKM Paekivitoodete Tehase OÜ ja teiste

kaevandusettevõtjate 06.05.2014 pöördumisele ning selgitas, et maavarade kaevandamisega ei saa

seada ohtu või hävitada teisi loodusvarasid või -väärtusi. KKM viitas ala tervikliku kaitse vajadusele

ja selgitas, et Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtmine Nabala kaitseala koosseisus või selle

kaitsealast väljalõikamine ei ole võimalik, kuna sinna jäävad ala kaitse-eesmärgiks olevad väärtused

ning kaevandamine mõjutab ala veerežiimi ja sellega negatiivselt kogu tervikut. KKM viitas, et lisaks

veerežiimile on ohustatud sellega seotud tundlikud kooslused ja liigid nagu allikad, madalsood,

soometsad ja neis elavad liigid. KKM esitas kirjas andmed Tallinna piirkonna ehituslubjakivi

varustuskindluse kohta.

15. 15.07.2014 kirjaga nr 15-4/14/10070-4 vastas KKA Paekivitoodete Tehase OÜ ettepanekule

Nabala looduskaitseala piiride muutmise kohta. KKA asus seisukohale, et ettepaneku rahuldamisel

ei oleks tagatud esmatähtsate elupaikade soodne seisund. Ekspertide arvamustele tuginedes ei

pidanud Amet võimalikuks Tammiku ja Tagadi karjäärialade väljajätmist looduskaitseala piiridest,

kuivõrd see ei ole kooskõlas ala terviklikkuse säilimisega.

16. 30.07.2014 kell 17.00 toimus Oru Külakeskuses Vabariigi Valitsuse määruse „Nabala-Tuhala

looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ eelnõu avalik arutelu.

17.11.2014 võttis Vabariigi Valitsus vastu määruse nr 168 „Nabala-Tuhala looduskaitseala

moodustamine ja kaitse-eeskiri“. KKA teavitas kaebajat vaidlustatud määruse vastuvõtmisest

26.11.2014 kirjaga nr HJR 15-4/14/25802-1.

Enne Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamise menetluse algust asusid alal olemasolevad

Tuhala maastikukaitseala (1989), Tammiku looduskaitseala (1991), Rahaaugu hoiuala (2006),

Angerja must-toonekure püsielupaik (2006), väike-konnakotka looduskaitseseaduse (LKS) § 50 lg 2

kohane püsielupaik, kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav Pahkla maastikukaitseala ja

vääriselupaigad.

Nabala-Tuhala

looduskaitseala

moodustati

olemasolevate

kaitstavate

loodusobjektide laiendamise käigus. Laiendamisel arvestati ka keskkonnaregistris registreeritud

kaitsealuste liikidega.

17. 22.12.2014 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Vabariigi Valitsuse

17.11.2014. a määrus nr 168 „Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ osas,

millega arvati Nabala-Tuhala looduskaitseala koosseisu Nabala Lubjakivimaardla Tammiku ja

Tagadi lubjakivikarjääri alad koos karjääride teenindamiseks vajaliku infrastruktuuri rajamiseks, sh

juurdepääsuteede rajamiseks vajaliku maa-alaga alljärgnevatel katastriüksustel: 33701:001:0615;

33701:001:0621; 33701:001:0616; 33701:001:0610; 33701:001:0382 ning 33701:001:0377. ja

kohustamiseks Vabariigi Valitsust korrigeerima looduskaitseala piire selliselt, et Nabala

Lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri alad koos karjääride teenindamiseks vajaliku

infrastruktuuri rajamiseks, sh juurdepääsuteede rajamiseks vajaliku maa-alaga jäävad Nabala-Tuhala

looduskaitseala piiridest välja.

KAEBAJA SEISUKOHAD

18. Paekivitoodete Tehase OÜ vaidlustab VV määruse nr 168 nii subjektiivsete õiguste rikkumise

motiivil kui ka puutumuse motiivil.

Haldusakti mõju on oluline, kuivõrd looduskaitseala moodustamine välistab LKS 3. ja 4. peatükis

sätestatud piirangute tõttu ja vaidlustatud määruse § 11 p-de 1 ja 2, § 16 p 1 ning maapõueseaduse

(MaaPS) § 34 lg 1 p 2 alusel maavara kaevandamise lubade andmise kaebajale Tammiku ja Tagadi

lubjakivikarjääride alal ning muudab kasutuks lubade andmise menetluses kantud kulutused.

Maavara kaevandamise lubade saamise võimaluse välistamine rikub ühtlasi kaebaja õigust

ettevõtlusvabadusele (PS § 31), so õigus saada majandustegevuseks vajalik luba. Õigusvastane

haldusakt välistab nii loataotluste edasise menetlemise kui ka loataotluste positiivse lahendamise.

Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kaebuse sisulised väited väljuvad osaliselt kaebeõiguse

piiridest.

19. Looduskaitseala moodustamine piirides, nagu see on lisatud kaitse-eeskirjale, ei ole põhjendatud.

Kaalutud ei ole Tammiku ja Tagadi karjääride kasutusele võtmise võimalikkust ega tagajärgi, mis

kaasnevad, kui karjääre kasutusele võtta ei saa. Kavandatava looduskaitseala piiridest tuleb välja

jätta Nabala lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi karjääri alad, kuivõrd nimetatud alade puhul ei ole

täidetud LKS §-s 7 sätestatud kaitse alla võtmise eeldused. Vastavate eelduste puudumisel tuleb LKS

§ 111 alusel keelduda loodusobjekti kaitse alla võtmisest. Kaitse alla võtmise eeldused peavad olema

täidetud kogu kavandatava looduskaitseala territooriumi osas. Looduskaitseala moodustamise

menetluses on otsustajal kohustus korrigeerida kaitseala piire lähtuvalt LKS §-s 7 sätestatud eelduste

olemasolust või puudumisest. Kaitse-eeskirja seletuskirjas ei ole välja toodud, miks on kaitsealused

objektid niivõrd haruldased ja ohustatud, et nende kaitset ei ole võimalik tagada juba olemasolevate

kaitsealade koosseisus. Eraldi ei ole välja toodud, et kaebaja loataotlustega hõlmatud aladel

paiknevad ohustatud ja haruldased loodusobjektid, et nende kaitsmine on looduskaitseseaduse

normide kohaselt vajalik. Ohustatud liikide kaitset võimalik korraldada väljaspool Tammiku ja

Tagadi lubjakivikarjääride piire. Haruldased elupaigad: karstijärved ja -järvikud on juba praegu

kaitstava Tuhala kaitseala piirides ja jäävad lubjakivimaardla piiridest välja. Alal läbi viidud

inventuurid ja uuringud, mille loetelu on toodud kaitse-eeskirja seletuskirjas, on keskendunud

põhiliselt botaanilistele vaatlustele, liikide ja kasvukohtade hetkeseisundi visuaalsele hindamisele ja

isendite loenditele. Allikate ja allikasoode seisundile ning karstiilmingute esinemisele piirkonnas, mis

oli algselt kaitse alla võtmise põhiliseks eesmärgiks, ei ole määruse vastu võtmisele eelnevas

menetluses koostatud uuringutes pööratud enam mingit tähelepanu. Seonduvalt karstiga on

deklaratiivselt nenditud, et alal esineb karstiilminguid, mis aga ei õigusta ala kaitse alla võtmist

määrusele lisatud plaanil kajastatud piirides.

20. KKM-le edastati juulis 2012. a valminud H.Bauert´i ja R.Perensi koostatud MTÜ Geoguide

Baltoscandia, MTÜ Geoeducation Center uuring, mis kinnitab üheselt, et kavandatava Nabala

looduskaitseala puhul puuduvad kaitse alla võtmise eeldused. Uuringuga tuvastati, et alal puuduvad

90% ulatuses karstiilmingud, kinnitust ei leidnud maa-aluste jõgede olemasolu, kaevandamine ei oma

mõju Nõiakaevu ülejooksule, alal esinevad kaitsealused liigid ei ole omased üksnes antud

piirkonnale, vaid neid võib tõenäoliselt esineda ka lähiümbruses, s.o liikide esinemine piirkonnas ei

ole haruldane ega omane üksnes antud piirkonnale. Tammiku karjääri puudutavalt märgitakse, et

karjääride mõju Tuhala jõe kõrgveeperioodile ja sellest sõltuvale Nõiakaevu ülevoolu sagedusele ei

ole oluline (lk 39).

Koostatud Nabala Lubjakivimaardla Tammiku lubjakivikarjääri KMH aruanne (edasiselt KMH)

loetleb lk 44 lähimad maapinnal jälgitavad karstivormid. Lk 85 on märgitud, miks kaevandamine on

võimalik ja kasutusele võetakse leevendusmeetmed.

Määruse seletuskirjas viidatud A. Kivistiku 10.11.2013. a uuringus „Nabala maastikukaitseala

ettepaneku allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuur“ ei ole samuti

tuvastatud karstiilmingute esinemist kaebaja poolt esitatud loataotlustega hõlmatud aladel. Nenditud

on, et karstiilmingud esinevad looduskaitseala välispiiridel. Lisaks järeldub töö ülesehitusest, et

tegemist on inventuuri, mitte uuringuga.

Kaitseala moodustamise algatamise aluseks olevas K.Sepp ekspertiisis toodud plaanilt nähtub, et alal

asuv karst on kaitseala välispiiridel. Samuti nähtub nimetatud plaanilt üheselt, et Nabala

lubjakivimaardla aladele jäävatel Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri aladel ei paikne selliseid

looduskooslusi (sh karstiilminguid), mis oleksid kaitse-eeskirja kohaselt haruldased ja ohustatud.

MTÜ Geoguide Baltoscandia uuringus on märgitud, et liikide esinemine ka ümberkaudsel alal on

tõenäoline, ent ümberkaudset ala ei ole lihtsalt piisava põhjalikkusega uuritud. Uuringu teostajad

märgivad, et kui Aruvalla-Perila-Kiviloo-Alavere-Ravila-Kose asulate vahele jäävatel metsaaladel

viidaks läbi samalaadseid süstemaatilisi taimkatte ja muude loodusväärtuste inventuure, siis suure

tõenäosusega leitaks ka siit kümneid kaitsealuseid liike ning lõpptulemusena saaks sellisel maa-alal

mitmetuhande hektari suuruse looduskaitseala moodustada. Seega on tõendatud, et täitmata on

loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused. Kaitse-eeskirja seletuskirjas nimetatud alal leiduvate

kaitsealuse linnuliikide ja taimeliikide esinemise osas ei ole välja selgitatud, kuidas seondub

nimetatud loodusväärtuste esinemine LKS §-s 7 sätestatud kaitse alla võtmise eesmärkidega, s.o liigid

on haruldased ja ohustatud. Sellest ei nähtu, mille poolest erineb ala looduskooslus ümberkaudse ala

looduskooslusest.

21. KMH aruandes on esile toodud, et Tammiku karjääri alal leitud II kaitsekategooria taimede

kuldkinga ja püst-linalehiku leviala ei vähene, kuna levikuala jääb kaevandatavast alast välja jäetavale

puhveralale, kus metsa ei raadata. Kaevandamiseks kavandatud alalt leitud III kaitsekategooria

taimede elupaikade hävimine ei ohusta liigi esinemist Eestis.

Kaebaja on KMH aruande esitanud KKM-le, kes ei ole õigusvastaselt aruannet avalikustanud. KMH-

s on aga jõutud järeldusele, et leevendusmeetmete rakendamisel ei ohustata kaitsmist väärivaid

loodusväärtusi, sh veerežiimi. Otsuse tegemisel ei ole nimetatud aruande tulemustega arvestatud.

KMH lk-l 59 on tehtud viide OÜ Tirts ja Tigu aruandele „Nabala maastikukaitseala ettepaneku

loodusväärtuste inventuur“. KMH koostaja on selgitanud, et nimetatud aruanne ei sisalda olulist

lisateavet Tammiku kavandatava karjääri maa-ala ja selle lähiümbruse osas. Lisandunud

loodusväärtused on toodud joonisel 24 ja jäävad kaevandatavast alast välja.

22. VV määruse nr 168 seletuskirjas on hulgaliselt kasutatud väljendeid nagu „arvestades alal

esinevate väärtuste suurt hulka“; on alal ülekaalus paljud looduskaitsealadele omased tunnused:

paljud kaitstavad liigid ja ohustatud elupaigad jne. Nimetatud väited on üldsõnalised ning ei sisalda

kaitse alla võtmise põhjendusi ning ei nähtu nimetatud liikide esinemine kaitsmist vajaval määral

Tagadi ja Tammiku lubjakivikarjääride piirides. Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääride alal ei ole

täidetud LKS §-s 7 sätestatud eeldus, et loodusobjektil on teaduslik, ajaloolis-kultuuriline ja

esteetiline väärtus.

23. Kaitse-eeskirja seletuskirja kohaselt leiab menetleja, et nimetatud eeldus on täidetud, kuivõrd

tegemist on unikaalse hüdrogeoloogiaga alaga, kus paikneb arvukalt karstivorme. Sinna jääb Eesti

üks enimuuritud karstialasid – Tuhala (Kata) karstiala, ajutised karstijärvikud ning mitmed

langatuslehtrid. H.Bauert ja R.Perens on aga selgitanud, et kavandatava looduskaitseala

territooriumil puuduvad karstinähtused üldse. Karstijärved ja -järvikud jäävad välja nii Tammiku ja

Tagadi lubjakivikarjääri kui ka kogu Nabala lubjakivimaardla piiridest. Kõik teaduslikku väärtust

omavad kaitstavad taime- ja linnuliigid ning ohustatud kooslused jäävad alles ka väiksema pindalaga

kaitsealal. Unikaalse hüdrogeoloogiaga on ainult Tuhala maastikukaitsealal paiknev Kata karstiala.

Nimetatud ala ei jää maardla piiridesse. Teaduslike uuringutega on tõendatud, et alal paikneva Tuhala

nõiakaevu veerežiimile kavandatav kaevandamine mõju ei avalda. Kavandatava ala esteetiline

väärtus seondub aga peamiselt Tuhala nõiakaevu väärtusega. Nabala lubjakivimaardla, seega ka

Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri piirides, puuduvad muistsed asukohad, kultusekivid,

kivikalmed, muinaspõllud ja pelgupaigad.

24. Kaitse-eeskirja seletuskirja kohaselt tuleneb kaitse alla võtmise kohustus ka rahvusvahelisest

lepingust, so Loodusdirektiivist ja Linnudirektiivist. Nabala lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi

lubjakivikarjääri alal ei esine selliseid loodusobjekte ja linnuliike, mis oleksid haruldased ja

ohustatud, kuid ka maardla ja karjääride kasutusele võtmise korral on võimalik täita

Loodusdirektiivist ja Linnudirektiivist tulenevat kaitsekohustust.

25. Loodusobjekti kaitse alla võtmine toimub avalikes huvides (LKS § 1). Vastustaja ei saanud kaitse

alla võtmise menetluses tugineda üksnes nendele tõenditele (arvamused, inventuurid, uuringud jms),

mis toetavad looduskaitseala moodustamist, sh looduskaitseala moodustamist soovitavates piirides,

vaid kaaluda tuli ka vastupidiseid argumente.

Nabala lubjakivimaardla jääb moodustatava looduskaitseala piiridesse (selle aktiivne tarbevaru on

39,5 miljonit m3, passiivne tarbevaru 17,8 miljonit m3, millele lisanduvad passiiv- ja prognoosvarud).

Tulenevalt kaitse-eeskirjast muudetakse kogu maavaravaru passiivseks, s.o seda ei saa kasutada.

Nimetatust tulenevalt tuli põhjalikult kaaluda looduskaitse alla võtmisega kaasnevaid majanduslikke

aspekte, sh vajadust lubjakivi järele.

Kaitse alla võtmise otsusele eelnenud menetlus on olnud puudulik ja lähtutud on teesist, et kaitseala

tuleb moodustada ja maavara kaevandamine igal juhul välistada. Otsuse tegemisel ei ole hinnatud

lubjakivivarude väärtust ja ratsionaalse kasutamise võimalusi. Nabala-Tuhala looduskaitseala

moodustamine on vastuolus PS §-ga 5 ja ja MaaPS §-iga 62.

Nabala lubjakivimaardla on üleriigilise tähtsusega maardla ning on oma pindala poolest Eesti

suuruselt neljas ehituslubjakivimaardla, kus tarbevaru maht moodustab vastavalt aktiivse varuna kuni

52,258 miljonit m3 ja passiivse varuna kuni 79,786 miljonit m3. Otsuse tegemisel on jäetud

kaalumata avalik huvi, mis käesoleval juhul väljendub suures nõudluses killustiku järele nii teede-

kui ka elamuehituses, mida ohustab paeressursi järk-järguline vähenemine Tallinna lähiümbruse

maardlate mäeeraldistes. Täpne ei ole vastustaja väide, et senise aastase kaevandamismahu puhul

jätkub ehituskivi varu veel 21 a. Reaalne jääkvaru on üksnes 9754,21 tuh m3, millest jätkub vaid 9

a. Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevdirektor on juba oma 12.06.2014. a pöördumises

keskkonnaministrile juhtinud nimetatud eksimusele tähelepanu. Arvesse ei ole võetud kaevandatava

ehituslubjakivi kvaliteeti, seega on 20-aastase varu olemasolu ebatõenäoline ning lähtuda saab

ehituslubjakivi jätkumisest ligikaudu 10 a. Ehituses on olemas teatavad kvaliteedipiirangud, millega

esitatakse mitmetele täitematerjalide omadustele konkreetseid nõudeid. Nabala lubjakivimaardla

kasutusele võtmine on majanduslikult vajalik. Otsuse tegemisel on ilmselgelt aga lähtutud ebaõigest

prognoosist (varu 21 a.).

Määruse seletuskirjast ei nähtu, et oleks hinnatud majanduslikke mõjutusi, mis kaasnevad sellega, et

looduskaitseala moodustamise tagajärjel muudetakse maavaravaru passiivseks ning aastas saamata

jäänud kaevandamisõiguse tasu on kogusummas 3,5 miljonit eurot. Menetluses ei ole üldse hinnatud

riigile ja kohalikule omavalitsusele saamata jäävat tulu kaevandamisõiguse tasust; ehitiste, eelkõige

riigi taristute hinnatõusu Tallinnas ning Harju- ja Raplamaal; uute mäeeraldiste otsimise ja

uuringutega seotud kulusid. RM on oma pöördumises nr 1.1-10/13716-2 palunud KKM-lt selgitust,

milliste vahendite arvel on kavandatud katta eelnõu seletuskirja p 5 nimetatud kulutused LKS § 20

alusel kinnisasjade omandamiseks, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab.

Seega on hindamata jäetud ka kõige otsesemad majanduslikud mõjutused, mis kaasnevad

looduskaitseala moodustamisega ja arvestatud ei ole kahjuga, mis on määruse tagajärjel põhjustatud

kaebajale ja teistele loataotlejatele.

Eesti Geoloogikeskuse OÜ Rakendusgeoloogia ja maavarade osakonna 01.01.2007. a uuringust

„Harjumaa Nabala lubjakivimaardla Tammiku uuringuruumi geoloogiline uuring (varu seisuga

01.01.2007) nähtub, et Nabala maardla Tammiku uuringuruumis on kõrgemargiline ehituslubjakivi,

mis sobib killustiku tootmiseks; killustiku garanteeritud purustatavuse mark on „800“ ja

külmakindluse mark „F-25“. Kvaliteedi mark on oluliselt kõrgem, kui nt Vasalemma karjäärist

saadava lubjakivi kvaliteedi mark. Vastustaja on jätnud kaalumata avaliku huvi, mille seisukohalt on

Nabala maardla kasutusele võtmine majanduslikult vajalik.

26. Otsuse tegemisel on eiratud asjas tähtsust omavate uuringute tulemusi. Otsuse tegemisele

eelnevas menetluses on esitatud uuringud, mis kinnitavad asjaolu, et lubjakivi kaevandamine on

vastavate leevendusmeetmete rakendamisel võimalik, so. vastustaja tellitud ekspertiisi MTÜ-lt

Geoguide Baltoscandia ja MTÜ-lt Geoeducation Center. Uuring „Paekivi kaevandamise mõjud

Nabala lubjakivimaardlas„, kaebuse esitaja poolt tellitud KMH, ning kaebaja, EGK, Merko

Kaevandused OÜ ja AS Kiirkandur tellimusel koostatud Eesti Geoloogiakeskuse Hüdrogeoloogia

osakonna uuring „Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“. Kaebaja

peab viimasena märgitud tööd teaduspõhiseks. Need on tööd, mis kinnitavad kaevandamise mõju

puudumist veerežiimile ning on seletuskirjast tulenevalt rajanud otsuse üksnes Leo Vallner 2014. a

uuringule, mis on ümber lükatud teiste uuringute tulemustega. Sellises olukorras ei saanud vastustaja

asuda seisukohale, et kuna Nabala piirkonnas on eksperdid jäänud erinevate arvamuste juurde, siis

on olemas kahtlus, et kaevanduse avamisega seotud tegevused võivad kaitstavaid loodusväärtusi

kahjustada ja tegevuse (kaevandamise) lubamine ei ole selles piirkonnas mõeldav. Ka ettevaatuse

printsiibist lähtuv tegevus peab põhinema asjas kogutud tõenditel.

Sisult ebaõige on vastustaja väide, mille kohaselt ei olnud otsustamise hetkel nende käsutuses KMH-

d. Vastustaja küll tagastas esmalt oma 02.12.2011. a kirjaga nr 11-2/8929-2 kaebaja poolt

25.11.2011. a avalikustamiseks esitatud KMH, kuid tuginedes Tallinna Halduskohtu 29.06.2012. a

otsuse p-le 37 haldusasjas nr 3-11-1689, esitas kaebaja esindaja B. Oks füüsiliselt KMH aruande

vastustajale selle tagastamise järgselt 20.07.2012. a kaaskirjaga nr 1-8/76. Vastustaja võttis aruande

vastu, mida kinnitab administraatori kinnitus kaaskirjal. Aruannet ei tagastatud ning see on vastustaja

käes.

27. R. Perents analüüsib oma uuringus kaevandamise erinevaid mõjusid ning leiab, et leevendavate

meetmete rakendamisel oleks mõju minimaalne, arvamus ühtib sj MTÜ Geoguide Baltoscandia ja

MTÜ Geoeducation Center arvamuses väljendatuga. R. Perentsi uuringus on täiendavalt märgitud, et

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt 23.01.2014. a korraldatud ümarlaual teemal

„Rail

Balticu

trassi

planeerimine

ja

võimalik

karstiala

Nabalas“

tehtud

ettekandes

„Hüdrogeoloogilised tingimused Nabalas“ lükkas Tartu ülikooli teadur PhD A.Marandi otsustavalt

ümber 2013. a A.Kivistiku poolt kaardistatud karstinõgude esinemise looduskaitseala lõunaosas.

Samuti on senise menetluse puudusena toodud välja asjaolu, et edasises menetluses tuleb koostada

kaitseala moodustamise juriidiline ja majanduslik analüüs, mis arvestaks ka kahjumit, mis tekiks

riigile, kui alal leiduv lubjakivi aktiivne tarbevaru kantakse passiivseks varuks. Ekspertarvamuses on

leitud, et maardla ala tuleb arvata looduskaitseala piiridest välja. ETA juhatus on oma 19.05.2014. a

istungil tõdenud, et eelpool toodud ekspertarvamuses toodud lahendust tuleb tunnistada, kui

võimalust kompromissi saavutamiseks (riigi) maavarade majandusliku kasutamise ja looduskaitse

vahel. ETA juhatus otsustas oma pöördumises Riigikogule, Vabariigi Valitsusele ja ETA

akadeemikutele soovitada Valitsusel peatada Nabala Looduskaitseala loomine hetkel taotletud

piirides. Samuti soovitati tellida täiendav uuring ETA-lt. Vastustaja ei ole nimetatud oluliste

kaalutluste ja põhjendustega otsuse tegemisel vähemalgi määral arvestanud, mis on käsitletav

kaalutlusõiguse olulise rikkumisena.

28. Looduskaitseala moodustamise töögruppi kaasati peamiselt isikud, kes toetasid looduskaitseala

moodustamist. Kaevandajate esindajana on võimaldatud töögrupi töös osaleda üksnes ühel isikul.

Valdav osa töögrupi liikmetest on kohalike omavalitsuste esindajad, KKA esindaja, ministeeriumi

esindaja ja looduskaitseala moodustamist toetanud spetsialistid U. Timm (OÜ Tirts ja Tigu) ning

K.Sepp (Eesti Maaülikool). Kaasatud ei ole eksperte, kes olid kaitseala moodustamise vajalikkuse

osas eriarvamusel. Kuna komisjoni töösse ei kaasatud piisaval määral erinevate valdkondade

esindajaid, eksperte ja teadlasi, siis viitab see ajaolule, et piisavalt ei ole kaalutud tähtsust omavaid

asjaolusid ning lähtutud on teesist, et kaevandamine tuleb välistada igal juhul. E.Reinsalu

arvamustega ja ettepanekutega aga ei arvestatud.

29. Looduskaitseala moodustamise menetluses tuleb lisaks kaaluda isikute huve, kelle

majandustegevus, ettevõtlus ja pooleliolevad menetlused kaevandamislubade saamiseks omavad

sellega puutumust. Määruse põhjendustest ei tulene, et otsuse tegemisel oleks kaalutud selle mõju

kaebuse esitaja ja teiste haldusväliste isikute jaoks, kelle huvid võivad olla suunatud

majandustegevusele kavandatava kaitseala piirides. Vaidlustatud määruses ei ole kaalutud ka

sotsiaal-majanduslikke aspekte. Kaevandamise sotsiaalset mõju käsitletakse harilikult tööhõive ja

inimeste tervise kontekstis. Kaebaja tellitud KMH-s on leitud, et kaevandamise mõju inimeste

tervisele ei ole märkimisväärne.

30. Vastustaja on rikkunud oluliselt ka motiveerimisnõuet ja kuivõrd määrus ise selle andmise

aluseks olevaid põhjendusi ei sisalda, siis peavad põhimotiivid tulenema määruse seletuskirjast,

millele on määruses viidatud. Määruse seletuskirjas küll märgitakse, et arvestada tuleb kaevandamise

mõju tundliku režiimiga alale (allikad, allikasood ja karstinähtused), kuid seletuskirjast ei tulene,

kuidas on nimetatud järelduseni jõutud.

31. Viidatud on MTÜ Geoeducation Center 2012 ja L.Vallner 2014 eksperdiarvamustele, kuid

puudub arvamustel põhinev analüüs. Vastustaja oleks pidanud määruses põhjendama, miks on tema

hinnangul usaldusväärne üksnes L.Vallner 2014 eksperdiarvamus. Põhjendamise nõue on

kõrgendatud olukorras, kus eksperdid on jäänud erinevatele arvamustele. Samuti puudub

motivatsioon, miks on Nabala piirkonna loodusväärtuste arvestusest jäetud välja Nabala

lubjakivimaardla, kui riigi loodusvara.

32. Vastustaja ei ole ka kohtule esitatud vastuses põhjendanud oma väidet, et puuduvad alused

Nabala lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi karjääri alade välja jätmiseks looduskaitseala piiridest.

Vastustaja käsitleb oma vastuses karsti puudutavate uuringutena A. Kivistiku 2013. a uuringut, L.

Vallneri 2014. a uuringut ja MTÜ Geoeducation Center uuringut.

33. Õige ei ole vastustaja etteheide, et kaebaja tugineb üksnes MTÜ Geoeducation Center uuringu

teatud seisukohtadele. Kaebaja käsitleb kaebuses ka teisi uuringuid, millele on viidanud vastustaja

oma kirjalikus vastuses.

34. MTÜ Geoeducation Center uuringus on küll nenditud, et Tagadi mäeeraldise hüdrogeoloogiliste

tingimuste tõttu hakkaks lubjakivi kaevandamisega kaasnema veeärastus ja järelikult ka

põhjaveetaseme alanemine, kuid vastustaja jätab tähelepanuta, et sama uuringu järgmistes lõikudes

rõhutavad eksperdid, et ehkki karjääri süvendamisega suureneks veetaseme alandus ning laieneks

alanduslehter, ei ole taotletaval Tagadi mäeeraldisel, kus põhjavee sissevool karjääri lubjakivikihi

lasumissügavuse suurenedes oluliselt väheneks, alanduslehtri laienemine väga ulatuslik. Uuringus

juhitakse tähelepanu leevendusmeetmete kasutamise vajalikkusele (analoogselt on käsitletud teemat

Tammiku karjääri KMH-s). Nt on uuringus selgitatud, et vee juurdevoolu vähendamiseks on

otstarbekas ette näha katendikivimitest barjäär mäeeraldise nõlvadele, nii takistatakse vee sissevoolu

karjääri ning vähendatakse alanduslehtri ulatust.

35. Vastustaja jätab tähelepanuta kaebuse esitaja, EGK, Merko Kaevandused OÜ ja AS Kiirkandur

tellimusel koostatud Eesti Geoloogiakeskuse Hüdrogeoloogia osakonna uuringu „Nabala

lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“. Uuringu eesmärgiks oli hinnata

Nabala lubjakivimaardla nelja perspektiivse karjääri (st sh Tagadi ja Tammiku karjääri) mõju

põhjaveele. Uuringu käigus koostati regionaalne hüdrogeoloogiline mudel, mille piir ületab maardla

piiri. Jõuti järeldusele, et karjääride töötamisega ekstreemtingimustes ei kaasne tõsiseid tagajärgi

elanike veevarustusprobleemidele. Täiendav põhjaveetaseme alanemine ei mõjuta looduskaitsealade

taimkatet, kuna vegetatsiooniperioodil püsib looduslik põhjaveetase enam kui 2 m sügavusel, st

väljaspool juurekava. MTÜ Geoeducation Center uuringus, nagu ka teistes vastustaja poolt viidatud

uuringutes, ei ole jõutud järeldusteni, mille kohaselt kahjustatakse veealandusega oluliselt

kaevandusaladest vähemalt 2 km ulatuses seal leiduvat suurt hulka loodusväärtusi.

36. Samuti jätab vastustaja tähelepanuta asjaolu, et Tagadi karjääri osas on kavandatava tegevuse

mõju hindamiseks kohustuslik läbi viia KMH, milles hinnatakse mõjutusi ja leevendusmeetmeid juba

oluliselt põhjalikumalt. KMH-s on sõnaselgelt märgitud, et aastatel 2007–2008 tehtud

hüdrogeoloogiliste uuringu- ja modelleerimistööde aruannete põhjal on eeldatav Tammiku karjääri

mõjuraadius ilma leevendusmeetmeid rakendamata ligi 2 km. KMH kinnitab, et mõjuulatusest 2 km

saaks hüpoteetiliselt rääkida leevendusmeetmeid rakendamata.

KMH aruandes on selgitatud, et hüdrogeoloogiliste näitajate põhjal on näha Tammiku karjääri

soodsamad hüdrogeoloogilised tingimused võrreldes teiste Nabala maardlas kaevandavate

karjääridega. KMH-s on kokkuvõtvalt toodud, et Tammiku karjääris saab põhjavee

leevendusmeetmete (etapiviisiline kaevandamine, pinnasesein, infiltratsioonibassein, puhverala)

rakendamisel vältida mõju Tammiku loodusala ja looduskaitseala niiskusrežiimile. KMH – s on

üheselt ümber lükatud vastustaja väide, mille kohaselt kaasnevad Tammiku karjääri avamisega

muutused veerežiimis, mis mõjutavad kaitsealuste liikide kasvukohti ning väide, mille kohaselt ei ole

kaebuse esitaja esitanud tõendeid, milles kajastatakse veetaseme võimalikke muutusi ja selle mõju

taimestikule.

37. Õige ei ole vastustaja väide, mille kohaselt kinnitavad kaebaja poolt kogutud ja kohtule esitatud

tõendid seda, et kaebaja poolt taotletaval karjääri alal esinevad karsti vormid. Tammiku

lubjakivikarjääri KMH lk 44 on selgitatud, et kaevandamiseks taotletud mäeeraldisel visuaalselt

jälgitavaid karstinähtusi pole leitud. Seni tehtud georadari uuringud Tammiku karjääri alal olulisi

karstinähtusi maasügavuses pole tuvastanud. Eesti lubjakivialadele tüüpiliselt on enim lõhesid

aluspõhja ülemises 2–3 m paksuses osas. Viitega Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi

Geoloogia osakonna poolt 2009. a tehtud tööle „Georadari uuringud Tammiku mäeeraldise juures“

on tõdetud, et uuringutulemused näitasid sügavate pindmiste peegelduste, mis oleksid

interpreteeritavad kui nn „karstijõed“, puudumist (uuringusügavus 7 m) Tammiku karjääri alal ja selle

ümbruses. Vastustaja jätab oma kirjalikus vastuses tähelepanuta, et LKS § 7 kohaselt pidi olema

kaitse alla võtmise menetluses tuvastatud karsti esinemine kaebaja taotletavate mäeeraldiste piirides.

Seega ei saa vastustaja tugineda kaebaja väidete ümber lükkamisel hüpoteesile, mille kohaselt võiks

karstiilminguid esineda nt sügavamal kui 7 m. Vastava väite tõendamise kohustus on vastustajal, kes

ei ole seda teinud.

38. Vastuseks vastustaja väitele, mille kohaselt tõendab karsti esinemist ja mõju veerežiimile AS

Maves ekspert Madis Metsuri (2007. a) töö, rõhutab kaebaja, et nimetatud töös ei ole jõutud

järeldusele, et kaebuse esitaja poolt taotletud mäeeraldiste aladel esineb karst. Uuringus on hoopis

tõdetud, et allikate ja karstiilmingute ülevaatlik hüdrogeoloogiline andmestik ja kaardid Nabala

maardla ning selle võimaliku mõjupiirkonna kohta puuduvad. Seega ei saanudki uuringu koostaja

tuvastada karstiilmingute esinemist või nende puudumist. Uuringu koostamisel lähtuti teesist, et

töötavad kõik neli karjääri ja rakendamisele ei kuulu leevendusmeetmed. On üldteada tõsiasi, et

kaevandamine olukorras, kus leevendusmeetmeid ei rakendata, on välistatud. Oluline on, et nimetatud

uuringu koostamise järgselt on AS Maves poolt koostatud KMH (2010–2011) ning valminud Eesti

Geoloogiakeskuse Hüdrogeoloogia osakonna uuring seonduvalt karjääride mõjuga põhjaveele

(2008), milles on pööratud põhjalikku tähelepanu nii karsti esinemise tõenäolisusele kui ka

kaevandamise mõju leevendamise meetmetele.

39. Vastustaja vastuse viide Eesti Geoloogiakeskuse Hüdrogeoloogia osakonna uuringu lk 15 ei

võimalda teha järeldust, et karjääride koosmõjul ühinevad karjääride alanduslehtrid ja toimub

veetaseme alanemine. Uuringus on esitatud väide hüpoteesina olukorras, kus Tagadi ja Nõmmevälja

karjäär töötavad ühiselt (st ei käsitleta üldse Tammiku karjääri). Uuringute tulemusel jõuti

lahenduseni, mille puhul ei kaasne karjääride töötamisel ekstreemtingimustes tõsiseid tagajärgi

elanike veevarustusprobleemidele. Kavandatud meetme efektiivsust on soovitatud kontrollida

projekteerimise käigus mudelil (lk 18). KMH lk 83–85 on kokkuvõtvalt käsitletud Nabala piirkonna

karjääride koosmõju. Lk 85 on rõhutatud, et alanduslehtrid ühinevad üksnes siis, kui Nabala karjäärid

töötavad üheaegselt ja leevendusmeetmeid ei rakendata, kuid sellist olukorda ei saa tekkida. Vastava

regulatsiooni saab sätestada kaevandamisloa andmisel. Samuti on kaebuse esitaja kinnitanud, et

Nõmmevälja karjääri kõrval, karjäärist läänes oleval Tagadi karjäärialal, ei kaevandata Tammiku

karjääriga samaaegselt.

40. Vastustaja väiteid ei kinnita ka hüdroloogiadoktor L.Vallneri 2014. a uuring, milles ei tuvastata,

et Tammiku ja Tagadi karjääri alal esineks karst. Uuringus ei ole täheldatud, et mistahes viisil

kaevandamisega kaasnevad ilmtingimata olulised muutused veerežiimile. Käsitletud ei ole

leevendusmeetmeid. Uuringus lähtutakse põhimõttest, mille kohaselt töötavad samaaegselt kõik

karjäärid ja leevendusmeetmeid ei rakendata. Iseenesest võib tõepoolest tekkida vastutustundetu ja

kõiki keskkonnakaitse nõudeid rikkuva kaevandamise tagajärjel oht veerežiimile, ent tänapäeval ei

ole see võimalik. Kasutatav tehnoloogia ja leevendusmeetmed võimaldavad vältida alanduslehtrite

ühinemist ja seega ka mõju veerežiimile.

41. Vastustaja ei ole oma kirjalikus vastuses lükanud ümber kaebaja väidet, mille kohaselt kaitstavad

elupaigad: karstijärved ja järvikud ning allikalised alad, on juba praegu kaitstud Tuhala kaitseala

piirides ning jäävad Tammiku ja Tagadi karjääride piirkonnast välja. Samuti ei ole vastustaja

tõendanud, et kaevandamine omaks vastustaja poolt kirjeldatud mõju veerežiimile. Täpne ei ole

vastustaja väide, mille kohaselt leidub Tammiku karjääri aladel ja vahetus läheduses mitmeid

kaitsealuseid liike, nende hulgas kaunis kuldking, pruunikas pesajuur, vööthuul ning Tagadi karjääri

aladel ja vahetus läheduses samuti kaunis kuldking, püst-linalehik, harilik näsiniin.

42. Tammiku lubjakivikarjääri alale jääb 2,7 ha suurune allikasoo ning kaitsealuste orhideede, II

kaitsekategooriasse kuuluva kuldkinga ning III kaitsekategooriasse kuuluvate pruunika pesajuure ja

vööthuul-sõrmkäpa leiukohad Nimetatud väiteid tõendab vastustaja arvates OÜ Tirts ja Tigu

ekspertiis. Kaebuse esitaja rõhutab, et allikasoo ei ole iseenesest kaitset vajav loodusobjekt. Seega ei

tingi allikasoo esinemine alal kaitse vajadust. KMH lk 58 ja 59 on esitatud loetelu Nabala

lubjakivimaardla ja Tammiku mäeeraldise piirides asuvatest looduskooslustest. Märgitud on, et

lubjarikaste madalsoode Natura väärtus on vaid kohati kuni keskmine, kuivenduse mõju alal on nõrk.

Seega tuleneb ka KMH-st, et allikasoo väärtus on väike. KMH aruande kohaselt ei ole alalt leitud

orhideesid, mille levik Eestis oleks ohustatud.

43. Väär on vastustaja väide, mille kohaselt esineb Tammiku karjääri alal II kaitsekategooria liigina

kaunis kuldking. Esialgselt kavandatud Tammiku karjääri kaevandusalalt leitud II kaitsekategooria

taimede leiukohtade säilimiseks ning karjääri ja Tammiku looduskaitseala vahele puhverala jätmiseks

vähendati juba kaevandatavat ala ca 20% võrra. KMH lk 60 toodud joonisel 24 on tähistatud

kuldkinga ja püst-linalehiku tõenäoline levikuala (ühtib OÜ Tirts ja Tigu tööga). Joonisega on üheselt

tõendatud, et II kaitsekategooria liikide (kuldking, püst-linalehik) levikuala jääb Tammiku karjääri

piiridest välja. Kaevandamiseks kavandatud alalt leitud III kaitsekategooria taimede elupaikade

hävimine ei ohusta aga liigi esinemist Eestis.

44. KMH tulemused ühtivad vastustaja poolt tellitud MTÜ Geoeducation Center uuringus toodud

järeldustega. Vastustajal on tõendamata väide, mille kohaselt jääks Tagadi karjääri ala piiridesse ja

Tammiku II uuringuruumi kaitsealuseid II kaitsekategooria liike, sh kaunis kuldking levikuala. OÜ

Tirts ja Tigu uuringule lisatud jooniste põhjal seda väita ei saa, kuna joonisele ei ole kantud Tagadi

karjääri ja Tammiku II uuringuruumi piire. Nimetatud karjääride osas ei jõutud läbi viia KMH-d ega

ole veel määratud võimalikke tingimusi kaitse all olevate liikide kasvu säilitamiseks. Vastavad

tingimused on võimalik vajadusel määrata järgnevas loamenetluses ning ala kaitse alla võtmist ei saa

põhjendada pelgalt võimalike kaitsealuste liikide esinemisega.

45. Vastustaja väited, mis seonduvad II kaitsekategooria liikide hävimisohu ja kaitse vajadusega, on

deklaratiivsed. Puuduvad tõendid, mille põhjal saaks järeldada vastustaja poolt esile toodud

tagajärgede saabumise tõenäolisust. Samuti ei ole vastustaja tõendanud üle 100 võsulise kuldkinga

populatsiooni esinemist kaebuse esitaja poolt taotletavate mäeeraldiste piirides. KMH lisas 8 on

T.Ploompuu oma ekspertarvamuses rõhutanud, et kuldking ja püst-linalehik on II kaitsekategooria

liikide seas üks arvukamate leiukohtadega liik Eestis. Tammiku karjääri puhul, ka Tagadi karjääri ja

Tammiku II uuringuruumi puhul on oluline, et III kategooria taimede elupaikade hävimine ei ohusta

liigi esinemist Eestis. Seega ei eelda liikide esinemine iseenesest kaitse vajadust. Vastuseks vastustaja

väitele, mille kohaselt mõjutavad kaevandamisega kaasnevad muutused veerežiimis igal juhul

kuldkinga levikut, on nimetatud väide kaebaja poolt esitatud tõenditega ümber lükatud. Kaebaja

esitatud väited kinnitavad, et muutusi veerežiimis on võimalik vältida, millest tulenevalt ei oma

kaevandamine mõju kaevandatavast alast väljapoole jäävate taimede kasvule ja levikule. MTÜ

Geoeducation Center uuringu kohaselt toituvad kaunis kuldking, pruunikas pesajuur ja harilik

käoraamat sademevetest ja karjääri tegevusega pinnasevee alandus taimede kasvu ja liigilist kooslust

ei mõjuta.

46. Vastustaja ei sea kahtluse alla väidet, mille kohaselt ei leidu taotletavatel karjääri aladel I ja II

kaitsekategooria lindude elupaiku. Seega ei ole asjakohane vastustaja käsitlus, mille kohaselt on

karjääri alade kaitse alla võtmine on põhjendatud tulenevalt asjaolust, et ala on sobiv pesitsemiseks

must-toonekurele jms. Tammiku karjääri osas nähtub see ühtlasi üheselt KMH-st. Põhjendatud ei ole

vastustaja väide, mille kohaselt oleks Nabala kaitseala piirkond väärt säilitamist ja kaitseala loomist,

võttes arvesse ala väärtust must-toonekure potentsiaalse pesapaigana, suure ja kohati veel ühtlase

elupaigamassiivina ning rohekoridorina.

Väited, mis seonduvad kaitse vajadusega tulenevalt linnustiku kaitse seisukohast on hüpoteetilised,

deklaratiivsed ja ei ole hõlmatud LKS § 7 toodud kaitse-eesmärkidega.

47. Vastustaja leiab ebaõigesti, et Eesti Geoloogiakeskuse uuringus ei kajastata muutusi taimestikule

ja elupaikadele. Samuti loeb vastustaja uuringust välja, et uuringus on tõdetud, et kaevanduste

avamine mõjutaks veerežiimi. Nimetatud uuringu eesmärgiks oligi hinnata Nabala lubjakivimaardla

rajatavate

karjääride

mõju

põhjavee

seisundile.

Uuringu

käigus

koostati

regionaalne

hüdrogeoloogiline mudel, mille piir ületab maardla piiri. Geoloogiliste detailuuringute, geoloogilis-

hüdrogeoloogilise kaardistamise ja põhjaveeseire materjalide ning pindmise äravoolu ja

ilmastikuandmete põhjal töötati välja Nabala lubjakivimaardla regionaalne hüdrogeoloogiline

arvmudel, mis võimaldab lahendada ülesandeid kaevandamise ja veetaseme alandamise mõjust

põhjaveele. Hinnati lahendusvariante, kui üheaegselt töötavad mitu karjääri sama veetaseme

alandamise tingimustes (S=10m, S=16m, S=22m) kui ka teisiti. Uuringu tulemusel jõuti järeldusele,

et isegi karjääride töötamisega ekstreemtingimustes ei kaasne tõsiseid tagajärgi elanike

veeprobleemidele. Täiendav põhjaveetaseme alanemine ei mõjuta looduskaitsealade taimkatet, kuna

vegetatsiooniperioodil püsib looduslik põhjaveetase enam, kui 2 m sügavusel, st väljaspool

juurekava. Nimetatud uuringus toodud seisukohti toetab otseselt kaebaja tellimusel koostatud KMH.

Tammiku karjääriala lubjakivide veejuhtivused on katsepumpamiste andmetel kordades väiksemad

võrreldes teiste Nabala karjäärialadega. Seetõttu on Tammiku karjääri mõju põhjaveetasemele

väiksem ka leevendusmeetmeid rakendamata. KMH-s esitatud uuringud ja andmed on esitatud just

seonduvalt kaevandamise mõjuga keskkonnale, mis kinnitab veenvalt väidet, et andmetega

arvestamata jätmine kaitse alla võtmise menetluses on viinud kaalutlusõiguse ebaõige teostamiseni.

KMH sisaldab eraldi peatükkidena põhjalikku kirjeldust seonduvalt kaevandamise võimaliku mõjuga

põhjaveele, taimestikule jms.

Asjakohatu on vastustaja etteheide, mille kohaselt on MTÜ Geoeducation Center uuring koostatud

hüdrogeoloogide poolt, kes ei olnud pädevad andma hinnangut veerežiimi muutuste mõjule

loodusväärtustele. Oluline on tähele panna, et uuringus uuriti veerežiimi muutusi. Samas ei tõenda

uuringud, millele tugineb vastustaja, isegi kaitsealuste liikide esinemist kavandatavate karjääride

aladel, rääkimata nende hävimise ohust.

Vastustaja poolt menetluses esitatud vastusest ilmneb täiendavalt, et vastustaja on tõlgendanud

uuringuid, millele ta on tuginenud, ebatäpselt. Nt tugineb vastustaja oma väidete põhjendamisel AS

Maves ekspert Madis Metsuri (2007) tööle „Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtu võimalik mõju

Harju alamvesikonna vee seisundile“. Nimetatud töös on lähtutud teesist, et töötavad kõik 4 karjääri

ja rakendamisele ei kuulu leevendusmeetmed. Seega ei kaalunud vastustaja võimalust, et

leevendusmeetmete rakendamisel oleks võimalik karjääride avamine, sh jätta kaitseala piiridest välja

kaebuse esitaja poolt taotletavate mäeeraldiste alad. Kaalutlusõiguse teostamisel leevendusmeetmete

rakendamisega kaasnevate tagajärgedega arvestamata jätmine on oluline rikkumine kaalutlusõiguse

teostamisel. Vastustaja väidab, et potentsiaalne negatiivne mõju õigustab ettevaatusprintsiibist

tulenevalt mh kaevandamisele piirangute seadmist vaidlustatud määrusega. Kaebaja on aga viidanud

tõenditele, mis lükkavad ümber nii vastustaja väited kaitse-eesmärgiga hõlmatud karstinähtuste

esinemise tõenäolisuse kohta loataotlustega hõlmatud alal kui ka väited, mille kohaselt omab

kaevandamine olulist mõju veerežiimile. LKS §-s 7 sätestatud loodusobjekti kaitse alla võtmise

eeldused ei saa olla täidetud n-ö „võib-olla“ meetodil. Menetluses on vastustajale esitatud vähemalt

2 uuringut, mis kinnitavad, et leevendusmeetmete rakendamisel on lubjakivi kaevandamine võimalik.

48. Otsuse tegemisele eelnevas menetluses on eiratud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Kaebuse

esitaja ei ole tuginenud avalike huvide kaitse vajadusele. Seega on asjakohased kõik kaebuses esile

toodud argumendid ja väited, mis kaasnevad asjas tähtsust omavate asjaolude kaalumata jätmisega,

sh kohustuse rikkumisega hinnata menetluses lubjakivi väärtust ja selle ratsionaalse kasutamise

võimalusi, sotsiaal-majanduslikke aspekte jne. Kuivõrd vastustaja tugineb veel ka käesoleva

haldusasja menetluses ekslikele andmetele, siis on ilmselge, et ekslikele andmetele tugineti ka

määruse vastuvõtmisele eelnevas menetluses.

49. Menetluses ei ole kaalutud aspekte, mis seonduvad Rail Balticu trassi valiku alternatiividega.

ETA on oma 08.10.2015. a pöördumises palunud asjaomastel ministritel veel kord kaaluda võimalust

projekteerida läbi Nabala LKA väiksemat kaitsevajadust nõudvate osade märksa sirgema, seega

vähem ressursse nõudva ja potentsiaalselt Eesti keskkonda tervikuna veelgi vähem mõjutav raudtee.

Seda peetakse oluliseks, kuivõrd Nabala LKA loomine on ebapiisavalt ja kohati ebakorrektselt

põhjendatud. Eesti Päevaleht on 16.10.2015. a avaldatud artikli, millest nähtub, et RM toetab

nimetatud seisukohta.

50. Asjaolu, et taotletavad Tagadi ja Tammiku lubjakivikarjääride mäeeraldised paiknevad Harju

maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga rohelise võrgustiku tuumalal, ei tähenda iseenesest, et ala

on säilinud ainulaadse tervikliku loodusalana. Vastustaja positsiooni teemaplaneeringu (edasiselt TP)

järgselt teostatud toimingud ei toeta. TP kehtestamise järgselt on otsustatud kaitstava ala laiendamine

järgmiselt: Rahaaugu hoiuala (2006), Angerja must-toonekure püsielupaik (2006). Nimetatud

laiendamist peeti piisavaks, kuivõrd 2004–2007 on teostatud Tammiku ja Tagadi uuringualal

geoloogilised uuringud, mille alusel kinnitati 2007.a mäeeraldiste lubjakivivarud. Samuti on TP

vastuvõtmisele järgnevas menetluses esitanud kaebaja maavara kaevandamise loa taotlused ja

vastustaja poolt on 13.09.2009. a algatatud Tammiku lubjakivikarjääris kavandatava tegevuse KMH.

Nimetatust nähtub, et mäeeraldiste paiknemine rohelise võrgustiku tuumalal ei olnud vastustaja

hinnangul argumendiks ning vastustaja nägi võimalust nii looduse kaitseks, kui ka kaevandamiseks.

TP-d on võimalik seaduses sätestatud korras muuta.

51. Vastuseks vastustaja kirjaliku vastuse viitele kaebuse esitaja tellimusel koostatud KMH-le

märgib kaebaja, et tehtud viide kinnitab, et mäeeraldistega hõlmatud alal ei leidu III ja II

kaitsekategooria loomaliike, ning need jäävad karjääri kaevandamisetapi lääneservast 450 m

kaugusele. KMH-s on pööratud olulist tähelepanu keskkonnamõju vältimis- ja leevendusmeetmete

rakendamise vajadusele. Ühe meetmena on rõhutatud, et negatiivset keskkonnamõju vähendab

oluliselt Tammiku karjääri kaevandatava ala vähendamine puhverala võrra ja põhjavee alanemise

mõjuulatuse piiramine pinnaseseina ja infiltratsioonibasseini abil, samuti etapiviisiline kaevandamine

ühes kaevandatud ala korrastamisega koheselt järgmise etapi kaevandamise ajal. Samuti rõhutatakse,

et

ettevaatusprintsiibist

lähtudes

võib

Tammiku

karjääri

läänepoolsel

karjäärialal

(II

kaevandamisetapp) kaevandamise jätta sõltuvusse idapoolse karjäärivälja kaevandamise (I etapp)

seire tulemustest (KMH lk 7). Leevendusmeetmete rakendamine ja nende efektiivsuse kontroll

tagatakse kaevandamisloa tingimuste täitmise läbi kaevandaja poolt. Rõhutatakse, et Tammiku

karjääri kaevandamisluba korrigeeritakse vajadusel I etapi (kestvus 15 a) kaevandamise

seiretulemuste põhjal (KMH lk 8). Detailselt käsitletakse liikide esinemisega seonduvaid aspekte

kaebuse esitaja poolt tellitud KMH-s ja MTÜ Geoguide Baltoscandia uuringus.

52. Vastustaja ei ole tõendanud kaitstavate loodusobjektide esinemist Tagadi karjääri aladel ega

väidet, et liike on vajalik kaitsta vastavalt LKS regulatsioonile. Vastavat väidet ei ole toodud ka

vastustaja poolt viidatud OÜ Tirts ja Tigu ekspertiisis ega Haudelinnustiku OÜ uuringu aruandes.

Puuduvad kaardid, millele on märgitud kavandatud karjääride alad.

53. Vastustaja väidab, et viimased uuringud teostati 1980. a. ning et üleüldse ei ole teostatud Nabala

maardla ja ümbruse hüdrogeoloogilist kaardistamist. Vastustaja viitab seejuures AS Maves

eksperthinnangule (2007). Vastustaja ei ole põhjendanud oma väidet, mille kohaselt on ala

looduskaitseline väärtus kasvanud. Väide, mille kohaselt ei ole piirkonnas hüdrogeoloogilisi

uuringuid teostatud, on väär, kuna Eesti Geoloogiakeskuse Hüdrogeoloogia osakonna poolt

(koostajad L. Savitski, V. Savva) on 2008. a koostatud uuring „Nabala lubjakivimaardla rajatavate

karjääride mõju põhjavee seisundile“, uuringu eesmärgiks oli hinnata Nabala lubjakivimaardla nelja

perspektiivse karjääri mõju põhjaveele, kui elanikkonna veevarustusallikale. Teaduspõhise ekspertiisi

tulemusel jõuti järeldusele, et Nabala maardla lubjakivi kaevandamine välistab võimaliku mõju

veerežiimile, sh Tuhala nõiakaevule. Hüdrogeoloogilised uuringud on teostatud ka KMH raames ja

MTÜ Geoguide Baltoscandia, MTÜ Geoeducation Center poolt juulis 2012. a. Uuringutes on

pööratud tähelepanu nii konkreetsetele aladele, kui ka kaevandamise mõjule ümberkaudsetele

aladele. Uuringutes on tõdetud, et leevendusmeetmete rakendamisel on mõju välistatud.

54. Väide, mille kohaselt esines 2010. a piirkonna majandustegevuse intensiivistumisega kaasnev

loodusväärtuste seisundi halvenemise oht, on deklaratiivne ja ei ole tõendatud. Vastustaja üritab väita,

et olukorras, kus vastavad eeldused esinevad taotletavatest karjääridest eemal, esinevad need

ilmtingimata ka karjääride aladel. Loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste olemasolu peab aga

esinema kogu taotletava ala suhtes.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

55. Vastustaja palub jätta kaebuse tervikuna rahuldamata ja mõista välja kaebajalt õigusabikulud.

56. Kaitse alla võtmine on põhjendatud loodusväärtuste esinemisega ja vajadusega tagada ühtse

looduskompleksina toimiva ala terviklikkus. Seisukoht, et Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri

aladel puuduvad sellised loodusväärtused, mille kaitseks on vajalik kaitseala moodustada, on ekslik,

kuna Tammiku lubjakivikarjääri alale jääb 2,7 ha suurune allikasoo ning kaitsealuste orhideede, II

kategooria ja ühtlasi loodusdirektiivi II lisa liigi kauni kuldkinga ning III kategooriasse kuuluvate

pruunika pesajuure ja vööthuul-sõrmkäpa leiukohad ning III kaitsekategooria linnuliikide hiireviu,

laanepüü ja väike-kärbsenäpi elukohad. Planeeritaval Tagadi karjäärialal on inventeeritud II

kaitsekategooria ja ühtlasi loodusdirektiivi II lisa liigi kauni kuldkinga leiukoht, ning alale jääb ca 0,5

ha-l loodusdirektiivi elupaigatüüp rohunditerikkad kuusikud (9050). Lisaks on planeeritava ala

vahetus läheduses inventeeritud madalsoo elupaigatüüp (7230) ning sellel III kaitsekategooria liigi,

hariliku käoraamatu, leiukoht. Kaitsealustest linnuliikidest on planeeritaval karjäärialal kohatud III

kategooria liike händkakku ja laanepüüd. Siinjuures on nimetamata loodusväärtused, mis jääksid

karjäärile juurdepääsuks rajatavale vajaliku infastruktuuri alale, kuivõrd ei ole täpselt teada selle ala

suurust ja asukohta.

57. Kaevandamise lubamine tundliku veerežiimiga alal mõjutaks kindlasti otsesest kaevandusalast

laiemalt ka ümberkaudsete alade veerežiimi. Kaevandusest põhjustatud veetaseme alanduslehtri alal

saaksid pinna- ja põhjaveest sõltuvad elupaigad – allikad, allika- ja madalsood ning soometsad - ja

sealsed liigid kahjustada ning see võib viia väärtuste hävinemiseni.

58. Eelnimetatud lubjakivikarjääri alade kaitse alla võtmine on põhjendatud nii eelnimetatud

loodusväärtuste esinemisest karjääri alal kui ka seetõttu, et ala on osa Nabala-Tuhala looduskaitseala

ühtsest looduskompleksist.

59. Nabala-Tuhala piirkonna erilisus seisneb mitmekesiste loodusväärtuste olemasolus. Piirkond

kujutab endast erinevate loodusobjektide (liikide ja elupaikade) väärtuslikku kompleksi, hõlmates

ulatuslikul karstialal paiknevaid soo- ja metsaelupaiku ning kaitsealuste ja ohustatud liikide elupaiku,

mida ümbritsevad intensiivselt majandatud metsa- ja põllumaad. Loodusliku mitmekesisuse

säilimiseks on tähtis tagada looduskompleksina toimiva ala terviklikkus ja sellest on kaitseala

moodustamisel lähtutud. Piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks on karstinähtuste

esinemine ja tundlik veerežiim.

60. Inimtegevuse poolt oluliselt muudetud üldist maastikupilti arvestades tähtsustatakse kaasaegses

looduskaitses erinevate loodusväärtuste kontsentratsiooni, ruumilist paiknemist ja ökoloogilist

koostoimimist. Ülejäänud Eestiga võrreldes suhteliselt tihedama inimasustusega Harjumaal ei ole

tänapäeval teist samavõrra suurt ja mitmekesist loodusmaastikku, kus on esindatud nii metsa- kui

sookooslused, haruldased taime- ja linnuliigid ning samuti ka suurulukid. Nabalas on selline

looduskompleks veel säilinud. Hoolimata inimmõjust (osaliselt on alal toimunud raied ja

kuivendustööd) on siin olemasolev loodusväärtuste hulk märkimisväärne.

61. Varasematel aastatel tellitud ekspertiisid ja uuringud keskendusid teatud liigi- ja elupaigarühmade

või piirkondade väärtuste väljaselgitamisele. Nende eesmärgiks oli hõlmata loodusliku

mitmekesisuse erinevaid tahke. Nt koguti informatsiooni alal leiduvate märgalade, ohustatud

linnuliikide jt kohta. Eesti Maaülikooli professor K.Sepp koondas selle info ja analüüsis kõiki

eelnevaid uuringuid koos, käsitledes kogu andmestikku tervikuna, ja jõudis järeldusele, et Nabala-

Tuhala piirkond kui elus ja eluta loodusväärtuste kompleks vajab riiklikku kaitset. Väärib mainimist,

et piirkond on arvatud sealsete loodusväärtuste tõttu ka Harju- ja Raplamaa rohevõrgustikku, olles

praegu Tallinna lähiümbruse kõige suurem rohevõrgustiku tuumala. Rohevõrgustiku tuumalana

säilitab Nabala-Tuhala kaitseala liikide isenditele tihedalt inimasustatud piirkonnas võimaluse

rohealade vaheliseks migreerumiseks, ühendades seega kogu piirkonna looduslikud alad tervikuks.

62. Kaitseala eesmärk on kaitsta allikate ja allikaliste alade, unikaalse ja sümboolse väärtusega Tuhala

Nõiakaevuga karstipiirkonna veerežiimi; soo- ja metsaökosüsteemi elustiku mitmekesisust, ohustatud

ja kaitsealuseid liike; loodusdirektiivi elupaigatüüpe, loodus- ja linnudirektiivi lisades nimetatud

liike. Nabala piirkonnal on kaitse alla võtmiseks olemas kõik looduskaitse seaduses nõutavad

eeldused: ohustatud ja kõrge kaitsekategooriaga haudelinnuliikide olemasolu, paljude II kategooria

taimeliikide esinemine, haruldased samblaliigid, mitmed ohustatud elupaigad nagu karstijärved ja –

järvikud (*3180), sinihelmikakooslused (6410), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), lamminiidud

(6450), siirde- ja õõtsiksood (7140), allikad ja allikasood (7160), liigirikkad madalsood (7230), vanad

loodusmetsad (*9010), rohunditerikkad kuusikud (9050) ning lammi-lodumetsad (*91E0);

63. Kaitseala aitab kaasa rahvusvahelistest lepetest tulenevate kohustuste täitmisele (Loodus- ja

Linnudirektiiv, Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon jt).

64. Alal on olemas nii teaduslik kui ka ajaloolis-kultuuriline väärtus. Siia jääb Eesti pikim Virulase

karstikoobas, mitmed muistsed asulakohad, kivikalmed, kultusekivid, muinaspõllud ja –pelgupaigad.

Ala hõlmab ulatuslikku tundliku veerežiimiga karstiala. Sinna jääb Eesti üks enimuuritud karstialasid

– Kata (Tuhala) karstiala, ajutised karstijärvikud ning mitmed langatuslehtrid. Tuhala nõiakaevu näol

on piirkonnal olemas väga suur tuntus ja rääkida võib looduskaitse ikoonilisest väärtusest.

65. Kaitseala loomist on toetanud tugevalt nii kohalikud omavalitsused kui ka kohalik kogukond.

Kõige olulisemates rahvusvahelise looduskaitse strateegilistes dokumentides (V Maailma

Looduskaitse kongressi resolutsioonid, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni dokumendid,

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia jne) rõhutatakse kohaliku kogukonna kaasamise ja toetuse

olulisust looduskaitse arendamisel ja kaitsealade loomisel.

66. VV määruse nr 168 seletuskirjas on põhjalikult esitatud kaitse alla võtmise vastavus kaitse alla

võtmise eeldustele, kaitse alla võtmise otstarbekus ja piiride ning piirangute seadmine. Nabala-Tuhala

looduskaitseala sihtkaitsevööndite osa on selles leiduvate väärtuste tõttu plaanitud esitada ka Natura

2000 võrgustikku. Planeeritav loodusala moodustatakse juba olemasolevate Tuhala, Tammiku ja

Rahaaugu Natura 2000 loodusalade ning Nabala-Tuhala looduskaitseala sihtkaitsevööndite baasil.

Natura 2000 ala laiendamisel lisandub uusi üle-euroopalise tähtsusega elupaigatüüpide

esinemisalasid ja liikide leiukohti. Eriti oluline on paljude rohkearvuliste kauni kuldkinga leiukohtade

lisandumine. Laiendused on olulised ka soojumika ja püst-linalehiku looduskaitselise seisundi

parandamiseks.

67. Kaitse alla võtmisel on huvisid kaalutud. Menetluses ei lähtutud teesist, et ala kaitse alla võtmine

on vajalik kaevandamise välistamiseks ning ei vasta tõele, et otsustamisel ei ole kaalutud erinevaid

huve ja sotsiaal- majanduslikku mõju. Kaitseala moodustamine on vajalik olnud looduse säilimise

seisukohast oluliste alade kaitse alla võtmiseks ning otsuse tegemisel on vaadeldud konkreetse

situatsiooni eesmärki, s.o loodusväärtuste esinemist ja nende kaitsevajadust ja sellest on ka lähtutud.

Vastustajale olid erinevad huvid kaitse alla võtmise menetluses teada ja neid huvisid kaaluti.

Kaevandamine on tegevus, millega kaasnevad ebasoodsad mõjud looduskeskkonnale, seega on

tegemist võistlevate huvidega. Kaalumissituatsioonis looduskaitse ja kaevandamise huvi ei saa

täielikult rahuldada ühel ja samal ajal (tegemist on konfliktsituatsiooniga).

Kaevandamisloa taotluse on esitanud 3 ettevõtet kolmele eri alale. Igast karjäärist avalduks

kaitstavatele väärtustele ebasoodne mõju, mis võib viia väärtuste hävimiseni, kuid kõigilt kolmelt

alalt kaevandamisel negatiivsed mõjud kumuleeruksid. Seega on kaalumisel lähtutud ka ühetaolise

kohtlemise põhimõttest. Samuti võeti kaitse alla võtmise menetluses arvesse asjaolu, et ühtegi

kaevandamisluba väljastatud ei ole, seega puudub õiguspärane ootus kaevandamiseks.

68. Kaalumisel on arvesse võetud Harjumaa piirkonnas lubjakivi kaevandamise võimalusi. Harjumaal

on arvel lisaks Nabala maardlale järgmised ehituslubjakivi aktiivset tarbevaru hõlmavad maardlad:

Jägala, Kernu, Rummu, Sookaera. Nendele maardlatele on võimalik esitada maavara kaevandamise

loa taotlus ilma lisa geoloogilisi uuringuid tegemata (kuna tegemist on aktiivse tarbevaruga). Lisaks

on võimalus taotleda olemasolevate mäeeraldiste laiendamist järgmistes ehituslubjakivi aktiivset

tarbevaru hõlmavates maardlates: Harjumaal - Harku, Maardu, Vasalemma ja Väo; Raplamaal –

Reinu ja Sutlema. Kas ja millistel tingimustel on kaevandada võimalik, selgub maavara kaevandamise

loa taotlemisel või selle muutmisel (laiendamisel). Lisaks on veel mõned maardlad, kus maavaravaru

uuritus on madalam (tegemist ei ole tarbevaruga). Nt Valkla lubjakivimaardla Harjumaal. Ka neis on

võimalik taotleda kaevandamisluba, kui geoloogilised uuringud kinnitavad kaevandamisväärse

maavara olemasolu. Seega lubjakivi kaevandamiseks on Harjumaal piisavalt võimalusi.

69. Menetluse ajal arvestati kaevandamise huvi kaalumisel varustuskindlust. Varustuskindluse näitaja

on arvutuslik tulemus, mis näitab kui kauaks mingis piirkonnas konkreetset maavara jätkub. KKM-s

tehtud arvutustega on arvestatud ka kaitse alla võtmise menetluses. Näitajate juures on arvestatud

kogu ehituslubja- ja ehitusdolokivi (kõrge- kui ka madalamargiline ehituskivi). Kõrgemargilise

ehituskivi varustuskindlus kõnealuses piirkonnas on ca 10 a. KKM kantsleri 13.06.2013 käskkirjaga

nr 610 on kinnitatud juhend riiklike huvide kaalumiseks ehitusmaavarade kaevandamis- ja

uuringulubade taotluste menetlemisel lähtuvalt varustuskindluse tagatusest. Juhendi kohaselt, kui

varem antud mäeeraldiste piires kaevandada antud varu jääk rahuldab taotletava mäeeraldise

teeninduspiirkonna vajadused taotletava maavara osas enam kui 10 aastaks, siis loetakse, et taotletav

(kaevandamis)tegevus võib olla vastuolus riiklike huvidega. Nabala-Tuhala looduskaitseala

moodustamisel on 10 a piiripeale jäämist arvestatud ja peetud piisavaks varustuskindluseks. Juhend

on mõeldud huvide kaalumiseks kaevandamise lubamise üle otsustamisel ja juhend ei arvesta

looduskaitselise huviga, mis aga omab olulist tähtsust kaitse alla võtmise otsustamisel. Lubjakivi

varustuskindlus on piisavalt tagatud.

70. PS § 5 näol on tegemist üldise sisuga keskkonnaalase printsiibiga ning terminit „loodusvarad ja -

ressursid” tuleb laiendada eelkõige kõikidele keskkonnakaitseõiguse esemeks olevatele keskkonna

põhilistele elementidele, nagu õhk, vesi, pinnas, floora ja fauna ning nende koostoime ning § 5

esemeks olevaid keskkonna elemente saab vaadelda ka eraldi, kuid kui eri elemente esineb

samaaegselt, siis tuleb neid vaadelda koostoimes. Kaitseala moodustamisega lubjakivi seisund ei

muutu, see säilib sellisena nagu see on, seega ei mõjuta kaitseala moodustamine lubjakivi

eksisteerimisväärtust. PS §-s 5 sätestatud rahvusliku rikkuse säästlikku kasutamise nõuet ei saa

sisustada üksnes majandusliku väärtusena – loodusvara kasutamisega. Loodusvarade ja -ressursside

säästliku kasutamise nõue tähendab säästva arengu, saastaja-maksab- ja ettevaatusprintsiibi

kohaldamist. Seetõttu ei piirdu rahvusliku rikkuse kasutamine üksnes majandusliku aspektiga ning

riik

peab

keskkonnapoliitika

kujundamisel

arvestama

erinevaid

avalikke

(sotsiaalseid,

majanduslikke, keskkonnakaitselisi) huve. Kuivõrd antud juhul ühe keskkonna elemendi (maavara)

kasutamine kahjustab teist keskkonna elementi (fauna ja floora) ning ökosüsteemi senist toimimist

(veerežiimi muutumine), siis ei saa kaalutlusotsuse tegemisel lähtuda üksnes majanduslikust

väärtusest. Kaebaja viidatud MaaPS §-ga 62 on pika perspektiiviga. Kaitseala moodustamisega säilib

maavara kaevandamisväärsena; elusloodus on pidevas muutumises, samuti areneb teadus ning

tehnika valdkond. Riigiüleselt kaitsemeetmete rakendamise tulemusel või aja jooksul liigi

kohanemisvõime muutumisel võib liikide seisund paraneda või siis halvema näite korral hävimisohus

liigid, sõltumata meetme rakendamisest, hävida. Kui tulevikus teaduslikult kindlalt välistatakse

kaevandamisega kaasnev ebasoodne mõju, saab kaevandamise osas piirangud üle vaadata ja

vajadusel neid muuta.

71. Kaitse alla võtmisel on arvestatud kõiki asjasse puutuvaid tõendeid. Uuringud, millele tugineb

kaebaja, ei välista kaevandamise mõju märgadele elupaigatüüpidele ning sellise mõju

väljaselgitamine ei ole ka nende uuringute eesmärgiks olnud. Mõju veerežiimile (elanike

veevarustuse osas) ei ole peetud oluliseks, samas on jõutud järeldusele, et veetase alaneks

olemasolevates salvekaevudes. Seega ka kaebaja esile tõstetud uuringutest nähtub selgelt, et

veerežiim muutub.

72. Kaebuses viidatud Eesti Geoloogiakeskuse uuringu „Nabala lubjakivimaardla rajatavate

karjääride mõju põhjavee seisundile“ lk 16 leitakse, et „looduskaitsealade taimkattele karjääride

veealandus negatiivset mõju ei avalda, kuna vegetatsiooniperioodil on looduslik veetase alla kahe

meetri sügavust“. Põhjaveetoitelistes madal- ja allikasoodes on looduslikult veetase kõrge

aastaringselt, ulatudes maapinnalähedale ka vegetatsiooniperioodil, seega on Geoloogiakeskuse

uuringus valele järeldusele jõutud ning karjääride veealandus ohustaks kindlasti märgade

elupaigatüüpide säilimist.

73. Kaebaja nimetatud uuringud on suunatud varude kasutamise võimaluste hindamisele, mitte

loodusväärtuse hindamisele ja kaitse tagamisele, seetõttu on põhjendatud kaitse alla võtmisel

menetleja ja otsustaja kahtlus kaevandamise ebasoodsa mõju kohta loodusväärtustele.

74. Kaebuse esitaja on ekspertiisist ja eri uuringutest väljavõtteid kaebuses esitanud kontekstist

väljavõetult ja seetõttu on need eksitavad. Kaalutlused on nähtavad VV määruse nr 168 seletuskirjast,

milles on eelkõige põhjendatud, miks ala kaitse alla võetakse (millised on ala loodusväärtused,

vastavus kaitse alla võtmise eeldustele, kaitse alla võtmise otstarbekus, piiride ja kaitsekorra

põhjendatus, menetlusosaliste ärakuulamise tulemused) ja ei ole otstarbekaks peetud välja tuua eri

uuringute puudusi. Seletuskirjast on nähtavad nii looduskaitselise huvi kaalutlused kui ka vastandlike

huvide kaalumise põhimotiiv, milleks on kaevandamisest loodusväärtustele tekkiva ebasoodsa mõju

piisav tõenäosus, kuivõrd ükski seni läbiviidud uuring kaevandamise mõju loodusväärtustele ei

välista. Kuigi seletuskirjas selgesõnaliselt ei kajastu, on kaalumisel haldusorgan lähtunud ka

(käesoleva vastuse p 1.2) esitatud KKM-le teada olnud teabest. Viidates Riigikohtu otsusele 3-3-1-

29-12 p 20 leiab vastustaja, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt

kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest

põhjendusest haldusakti andmisel. LKS § 9 lg 1 alusel algatab loodusobjekti kaitse alla võtmise

menetluse KKM, kellel on loodusobjekti kaitse alla võtmisel oluline roll ka peale menetluse

algatamist, kui kaitse-eeskirja eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega ning esitatakse

otsustamiseks Vabariigi Valitsusele või ka põhjusel, et LKS § 111 lõike 1 kohaselt võib menetluse

kestel kaitse alla võtmisest keelduda keskkonnaminister. „Keskkonnaministeeriumi põhimäärus“ § 6

kohaselt on KKM-i valitsemisalas nii looduskaitse kui loodusvarade kasutamise korraldamine ning

asjaomaste strateegiliste dokumentide ja õigusaktide eelnõude koostamine, st mõlemad huvid jäävad

KKM valitsemisalasse. Tulenevalt määruse §-st 7 on ministeeriumi tegevus suunatud ka

looduskasutuse ja keskkonnakaitse tasakaalustatud arengule, selle saavutamiseks vajaliku

hästitoimiva süsteemi tagamisele. KKM ilmselgelt pidi lähtuma ja ka lähtus oma tegevuses kaitse alla

võtmise menetluses talle teadaolevast loodusvarade kasutamisega seotud teabest.

75. Täiendavalt esitatud vastuses, märgib vastustaja, et kaebuse sisulised vastuväited ületavad

osaliselt kaebeõiguse piire. Kaebaja ei saa oma väidetava subjektiivsete õiguste rikkumise

kõrvaldamiseks esitatud kaebust põhjendada väidetavate avalike huvidega seotud argumentidega

(nagu maavara varustuskindlus piirkonnas). Kaebuses sisaldub mitmeid väiteid, millele kaebaja

kaebeõigus ei ulatu ning millele käesolevas asjas kohtulik kontroll ei laiene (vt Riigikohtu lahend

asjas 3-3-1-87-11). Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida

haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega (p 28). Aga ka

puutumuse alusel esitatud kaebuse korral ei kontrollita mitte vastavust absoluutselt kõigile normidele,

vaid kontrollitakse haldusorgani tegevuse vastavust nendele õigusnormidele. Tähelepanuta tuleb mh

jätta kaebaja selgitused ja tõendid, mis seonduvad maavarade kasutamise põhimõtete, riiklike huvide

jms kohtuliku kontrolli ulatusest väljuvate küsimustega (vt ka Riigikohtu 15.12.2014 otsus kohtuasjas

3-3-1-67-14, p 16; Tallinna RK poolt 30.04.2014 otsuses haldusasjas 3-11-496 esitatud kaalutlused,

p 24–32).

Käesolevas asjas vaidlustatud määrus seondub keskkonnaküsimustega. Kaebaja ei vasta HKMS §

292 lg-s 2 esitatud keskkonnaorganisatsiooni tunnustele ning kaebaja ei ole sellise seose olemasolu

ka ise väitnud. Puutumuse sisustamisel on kaebaja ekslikult tõlgendanud Riigikohtu lahendit 3-3-1-

86-06; viidates RK lahendile nr 3-3-1-68-11 (p 22) saab märkida, et vaidlustatud määrusega ei

kahjustata kaebaja tervist, kuna kaebaja puhul on tegemist juriidilise isikuga. Samuti ei kahjustata

kaebaja varalisi õigusi looduskeskkonna mõjutamisest tulenevalt, taotletavad Tagadi ja Tammiku

mäeeraldised asuvad riigi omandis oleval maal.

Vastustaja hinnangul ei saa kaebajal eksisteerida kohtulikult kaitstavat õigust asuda taotletavatel

Tagadi ja Tammiku mäeeraldistel maavara kaevandama ning seetõttu ei saa eksisteerida kaebaja

varaliste õiguste rikkumist, hüpoteetiliselt saaks tuleneda ainult piiratud majandustegevusest Tagadi

ja Tammiku karjääride taotletavatel mäeeraldistel. Kaebaja kaebeõiguse piiritlemisel tuleb hinnata ka

seda, mida saab hõlmata kaebaja loa taotluse menetlusest tulenev õiguspärane ootus. Kaebajal võib

eksisteerida ootus esitatud loataotluse õiguspärasele lahendamisele, kuid see ei saa hõlmata ootust, et

kaebaja kavandatud tegevus omandab prioriteedi mistahes muu põhjendatud alternatiivse

keskkonnakasutuse ees. Maavara kuulub MaaPS § 4 lg 2 kohaselt riigile. Kaebajal ei saa eksisteerida

õiguspärast ootust, et riik ei jätka mäeeraldise piirkonnas asuvate loodusväärtuste väljaselgitamist ega

ootust, et riik ei võta loodusväärtuste tuvastamise järel meetmeid nende säilimise või soodsa seisundi

tagamiseks. Pelgalt maavara kaevandamise loa taotluse esitamine ei saa viia teatud riigimaa osa

looduskaitseliste kaalutluste huvisfäärist välja. Kaebaja eeldus, nagu oleks kaebaja saanud ilma

looduskaitseala moodustamisest tulenevate piirangute kehtestamiseta asuda maavaravaru

kaevandama, on hüpoteetiline.

76. Nabala-Tuhala piirkond on säilinud ainulaadse tervikliku loodusalana ja Nabala-Tuhala

looduskaitseala moodustamise menetlus on osaks aastakümneid kestnud piirkonna loodusväärtuste

kaitsele suunatud protsessist vaidlusalune otsus ei ole vastu võetud kergekäeliselt. Nabala-Tuhala

looduskaitsealasse kuuluvat ala katab Harju maavanema 11.02.2003 korraldusega nr 356-k

kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu "Asustust ja maakasutust suunavad

keskkonnatingimused" määratud rohevõrgustiku tuumala. Roheline võrgustik täiendab TP p 2.1.1

kohaselt funktsionaalselt kaitsealade võrgustikku, ühendades need looduslike aladega ühtseks

terviklikuks süsteemiks. Kaebaja poolt taotletavad Tagadi ja Tammiku lubjakivikarjääride

mäeeraldised asuvad rohelise võrgustiku suurel tuumalal T8. Saku valla ÜP keskkonnamõju

strateegilise hindamise aruandes selgitatakse, et maakondliku ja kohaliku tasandi tuumalasid

ühendavad rohekoridorid, mis ühendavad tuumalad teiste rohevõrgustiku elementidega, sh

veekogude puhveraladega (nn sinivõrgustik). Rohevõrgustiku tuumalana säilitab Nabala-Tuhala

kaitseala liikide isenditele tihedalt inimasustatud piirkonnas võimaluse rohealade vaheliseks

migreerumiseks, ühendades seega kogu piirkonna looduslikud alad tervikuks. Harju maakonnas on

riiklike ja piirkondlike tuumalade arv väike ning needki vähesed tuumalad paiknevad maakonna

äärealadel. Tallinnast lõunasuunas on Nabala piirkond esimene, mis vastab rohelise võrgustiku

piirkondliku tuumala kriteeriumitele. Arvestades Harju maakonna eripära ja maakasutuslikku survet

siinsetele looduskeskkonna elementidele, on iga rohevõrgustiku tuumala säilitamine ülioluline.

77. Kaitsealustest loomadest on Tammiku karjäärile lähimad III kaitsekategooria loomaliikide väike-

kärbsenäpi ja rästiku elupaigad – neid on leitud karjääri II kaevandamisetapi lääneservast 450 m

kaugusel. Need kaitsealused liigid esinevad II kaevandamisetapi karjäärimüra leviku piirialal.

Tammiku kavandatav karjäär jääb ka Tammiku jahipiirkonda (JAH1000295). Jahiselts Diana

andmetel leidub alal suurulukitest põtru, metskitsi, metssigu, hunte, ilveseid ja kopraid. Piirkonna

senine fragmenteeritud kaitserežiim ei olnud väärtuslike liikide ja elupaikade soodsa seisundi

tagamiseks piisav. Piirkonna kuivendamine, metsade intensiivne majandamine (ennekõike suured ja

hajali paiknevad raielangid) ja killustumine vähendas ala kunagist terviklikku elupaigalist ja liigilist

kõrget väärtust oluliselt, tingides loodusväärtuste killustatuse.

Nabala-Tuhala alal on eristatavad soisem lõunaosa ja tõenäoliselt pärast Angerja oja kraavitamist

1960. a-tel kuivendatud põhjaosa. OÜ Tirts & Tigu eksperdid viitasid võimalusele, et killustatuse

tõttu võivad hävida ka registreeritud ja seadusega kaitse alla võetud loodusobjektid. Nabala-Tuhala

alal esinevate I, II ja III kaitsekategooria linnuliikude puhul eksisteeriks oht nende seisundi

halvenemiseks, kui jätkub ala majandamine senisel kujul ning intensiivne raietegevus metsamassiivi

fragmenteerib (Haudelinnustiku uuringu aruanne, lk 7–8, lisa 11).

78. Piirkonna looduskaitselise väärtuse kasvuga ei kaasnenud maavaravarude kaevandamise

põhjendatuse ja võimaluste täiendavaid ulatuslikke uuringuid. Nabala-Tuhala looduskaitseala piirides

asuvate maavaravarude ulatuslikumad uuringud teostati 1980. a-tel. Leiukoha uurimisel 1988. a ei

teostatud hüdrogeoloogilisi uuringuid, kuigi samas toodi välja põhjalike edasiste hüdrogeoloogiliste

tööde vajadus. Nabala maardla ja ümbruse hüdrogeoloogilist kaardistamist ei ole teostatud. 1988. a

kinnitatud aruande alusel ja täiendavaid uuringuid teostamata kanti Harjumaa Nabala

lubjakivimaardla keskkonnaministri 05.03.1998 määrusega nr 21 riigi maavarade katastrisse.

Hilisemad maavaravarude geoloogilised uuringud on teostatud ainult konkreetsete taotletavate

mäeeraldiste piirides ning need ei analüüsi ala tervikliku kaitse vajadust või kasutusalternatiive. Seega

iseloomustas kaitseala moodustamise ettepaneku esitamise ajaks 2010. a piirkonda intensiivistuv

majandustegevus ning sellega kaasnev loodusväärtuste seisundi halvenemise oht.

79. Looduskaitseala moodustamisel on täidetud kaitse alla võtmise eeldused.

MTÜ Tuhala Looduskeskus esitas ettepaneku Nabala kaitseala moodustamiseks ja ettepaneku

koostajate rõhuasetus oli eeskätt karstinähtuste kaitse maastikukaitsealana. Vastustaja ei nõustu

väitega, et määruse vastuvõtmisele eelnevas menetluses pole pööratud koostatud uuringutes

praktiliselt mingit tähelepanu enam karstile. Kaebaja on ise välja toonud mitmed karste ja veerežiimi

puudutavad uuringud, millele vaidlustatud määruse seletuskirjas viidatakse (A. Kivistiku 2013. a

uuring, L. Vallneri 2014. a uuring, MTÜ Geoeducation Center uuring).

Kaebaja on omapoolsete argumentide esitamisel tuginenud vaid MTÜ Geoeducation Center uuringu

teatud seisukohtadele, jättes täielikult tähelepanuta MTÜ Geoeducation Center uuringule

vastupidisele seisukohale asunud L. Vallneri töö ning ka A. Kivistiku töö.

80. Vastustaja hinnangul ei ole kaitse alla võtmise menetluses määruse vastu võtmisel motiveerimise

nõuet rikutud ning vaidlusalune määrus on nõuetekohaselt põhjendatud ja õiguspärane. Kaitseala

moodustamise menetluses kogutud andmed kinnitavad, et alale (sh taotletavatele Tagadi ja Tammiku

mäeeraldistele ning Tammiku II uuringualale) jäävaid loodusväärtusi ei saa käsitada eraldiseisvatena,

vaid neid tuleb vaadelda laiemas kontekstis. Tuginedes ekspertarvamustele, otsustati moodustada

kaitseala EMÜ ekspertiisis esitatud piirides. Kogutud andmete põhjal eksisteerib ulatuslik teave selle

kohta, et ala tervikuna kaitse alla võtmine on piirkonna elus ja eluta loodusväärtuste säilitamiseks

vajalik ja proportsionaalne meede. Eksisteerivad tunnustatud ekspertide poolt koostatud tööd, mille

kohaselt on nii Nabala-Tuhala looduskaitsealal tervikuna kui ka kitsamalt Rahaaugu ja Tammiku

sihtkaitsevööndites LKS-s sätestatud kaitse alla võtmise eeldused täidetud. Puuduvad

eksperthinnangud ja tõendid, mis lükkaksid ümber Nabala-Tuhala looduskaitseala tervikliku kaitse

vajaduse. Vastustaja hinnangul ei ole võimalik järeldada, et vastustaja on vaidlustatud määruse

andmisel tegutsenud õigusvastaselt ning tõendeid ja huvisid kaalumata. Vastustaja on kohase

menetluse tulemusena langetanud motiveeritud diskretsiooniotsuse.

81. Vastustaja esitab tlk 57-58 analüüsi, kuidas on käsitletud erinevates uuringutes ala veerežiimi ja

kuidas see mõjutab loodust : MTÜ Geoeducation Center uuring; Tammiku lubjakivikarjääri KMH

aruande projekt; AS Maves töö (ekspert Madis Metsur); Eesti Geoloogiakeskus uuring „Nabala

lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“ (eksperdid L. Savitski ja V. Savva);

Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi juhtivinsener ja hüdrogeoloogiadoktor L. Vallner

uurimus „Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal“; MTÜ Pakri Looduskeskus (ekspert

H. Kink) töö “Keskkonna-uuringud Nabala lubjakivimaardla piirkonnas“; A.Kivistik Nabala

piirkonna allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuur; OÜ Tirts ja Tigu

ekspertiis; Tallinna Botaanikaaia ekspert O.Abner töö „Nabala maastikukaitseala taimestiku ja

loodusväärtuste kordusinventuuri aruanne“. Vastustaja rõhutab, et olemasolevad hüdroloogilised

uuringud rõhutavad ökosüsteemide sõltuvust veerežiimist, kaevandamise korral hävivad kooslused

vähemalt karjääride kohtades ja nende vahetus ümbruses, kuid lubjakivi kaevandamine mõjutab

piirkonna põhjavee taset ning seab ohtu nii elupaikade kui ka ohustatud liikide säilimise. Karjääride

ümbruskonnas toob põhjavee taseme alanemine kaasa niiskuslembeste taimede asendumise teistega

ning vaid 5 a kestev 20 cm soovee taseme alanemine võib esile kutsuda taimekoosluste tõsise

muutumise. Taotletavad karjäärialad asuvad kõrgema loodusväärtusega piirkonnas. Tammiku

lubjakivimaardla edelanurga juures ja sealt edelas asub madalsooala. Tammiku lubjakivimaardla

piirist 800 m lõunakagu pool, 1 km lääne pool ja 1,5 km edela pool asuvad allikasood, mis on

veerežiimi muutustele kõige tundlikumad. Tundlikud soostuvad ja soo-lehtmetsad asuvad kavandatud

Tammiku karjäärile kõige lähemal 200 m kaugusel lõunaedelas; kavandatud karjääriala lähemas

ümbruses leiduvad, veerežiimi ja valgustingimuste muutumise suhtes tundlikud loodusväärtused.

Tundlikke liike võib kahjustada lisaks karjääride rajamisele ka väljaveoteede rajamine, st, et

kaevanduse avamine kahjustaks ja hävitaks põhjaveest sõltuvaid elupaiku ja liike kindlasti palju

laiemalt kui ainult otseselt kaevandusalal.

82. Loodusväärtuste ja elupaikadega seotult toob vastustaja esile, et kaitset ei vaja mitte ainult

taimekooslused, vaid ka linnud ja ka linnuliikidega seotult on Tammiku ja Tagadi alasid uuritud.

2011. a koostasid eksperdid E. Tuule ja A. Tuule haudelinnustiku uuringu aruande „Kaitstavate

linnuliikide ja nende elupaikade väljaselgitamine planeeritaval Nabala maastikukaitsealal“.

Taotletaval Tammiku mäeeraldisel asuvad III kaitsekategooria linnuliikidest hiireviu, laanepüü ja

väike-kärbsenäpi elukohad. Tammiku II uuringuruumi territooriumil on kohatud II kategooriasse

kuuluvat linnuliiki laanerähn ning III kaitsekategooria linnuliike väikekärbsenäpp ja sookurg. Tagadi

taotletaval karjäärialal pesitsevad kaitsealustest linnuliikidest III kategooria liigid händkakk ja

laanepüü. Ka Tammiku karjäärialal teostatud KMH kohaselt kohtasid Tallinna Linnuklubi vaatlejad

III kaitsekategooria lindudest Tammiku karjääri taotletud mäeeraldisel musträhni, laanepüüd,

hiireviud ja väike-kärbsenäppi. Mäeeraldise ja võimalike väljaveoteede lähedale jäid Tallinna

Linnuklubi vaatlejate kohtumispaigad laanepüü, rukkiräägu, hiireviu, tedre ja sookurega. Uuringu

käigus vaadeldi hulgaliselt kaitsealuseid linnuliike (sh sookurg, händkakk, hiireviu, laanerähn,

laanepüü, väike-kärbsenäpp jt). Ekspertiisis tuuakse välja mitmete metsa kui elupaigaga seotud liikide

hea seisund ja selle töö põhjal võib järeldada, et fragmenteerivat mõju omaks maavara kaevandamine

taotletavatel Tagadi ja Tammiku mäeeraldistel, mille tulemusena toimub raie, metsamassiiv

killustatakse ja asendatakse alles väga pika ajavahemiku möödumisel veekoguga ning ala ümbritseva

metsakoosluse kasvutingimused muutuvad oluliselt. 2013. a koostas Linnuekspert OÜ

Keskkonnaameti tellimusel Nabala maastikukaitseala kaitsealuse haudelinnustiku täiendava uuringu.

Ekspertiis tuvastas mitmeid must-toonekurele sobilikke toitumiskohti. Ekspertiisi kohaselt on

säilinud suuremaid massiivipiirkondi ja vanu loodusmetsi, mis on sobilikud nii must-toonekurele,

kanakullile kui ka teistele liikidele, kes killustunud majandusmetsas elupaika ei leia. Võttes arvesse

piirkonna väärtust must-toonekure potentsiaalse pesapaigana, suure ja kohati veel ühtlase

elupaigamassiivina ning rohekoridorina, on kavandatav Nabala kaitseala piirkond ekspertiisi kohaselt

väärt säilitamist ja maastikukaitseala loomine vähemalt töö lähteülesandes toodud piirides on

linnustiku kaitse seisukohalt igati põhjendatud.

83. Ekspertarvamused ja inventuuride andmed koondab EMÜ ekspertiis, milles tehakse ettepanek

looduskaitseala tsoneerimiseks. EMÜ ekspertiisis analüüsitakse ekspertarvamustes ja inventuurides

esitatud andmeid ja antakse LKS § 8 lg-tes 4 ja 5 nimetatud hinnang loodusobjekti kaitse alla võtmise

ettepanekule. Ekspert asub seisukohale, et Nabala piirkond kujutab endast väärtuslikku

looduskompleksi. EMÜ ekspertiisiakti kohaselt on alal kõrge looduskaitseline potentsiaal. Kogu

piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks on karstinähtuste esinemine ja nendega seotud

tundlik veerežiim. Piirkonna suur loodusväärtuste tihedus alal tingib selle, et pole otstarbekas luua

kümneid püsielupaiku, mis kõik üksteisega piirnevad. Otstarbekam on planeerida kohe kogu ala kui

kompleksi riikliku looduskaitsealana kaitse alla võtmine. EMÜ ekspertiisis viidatakse, et senised

väiksemad eraldiseisvad alad ei ole suutnud vältida nende alade veerežiimi halvenemist, mistõttu on

karstinähtuste piirkonnas vajalik piirkonna kui terviku kaitse alla võtmine.

84. Taotletav Tagadi karjääri ala kuulub Rahaaugu sihtkaitsevööndisse ja taotletav Tammiku karjäär

paikneb Tammiku sihtkaitsevööndi piirides (vastustaja esitab kaitsealustest väärtuste täpse loendi tlk

61). EMÜ ekspertiis käsitleb põhjalikult moodustatava kaitseala välispiiri (p 2.2, ).

Ekspertiisis tehtud piiriettepanekus lähtuti ala väärtusest looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevate

taimeliikide ja linnuliikide elupaigana ning ala potentsiaalsest väärtusest elupaigana, kui

rakendatakse sobivaid ja piisavaid meetmeid ala hoidmisel ja kaitsel. Lisaks lähtuti looduskaitseala

ettevalmistamisel

koostatud

uuringute

tulemustest

ning

kaitstavasse

alasse

hõlmamise

proportsionaalsusest. Ekspertiisi tulemusena esitatud välispiiri ettepanekuga on vaidlustatud määruse

koostamisel arvestatud. Kaitse alla võtmise ettepanek hõlmas 8080 ha suurust ala, siis EMÜ ekspertiis

telliti pärast ettepaneku põhjendatuse kaalumist oluliselt väiksemale alale, 5533 ha-le. EMÜ

ekspertiisi tulemusena vähenes kaitse alla võetav ala veelgi ning vaidlustatud määrusega kehtestatud

kaitseala pindala on 4628,7 ha (nimetatud pindalast 1044,4 ha on juba varem kaitse all).

EMÜ ekspertiisis tuuakse välja keelatud tegevuste seos veerežiimi mõjutamisega (p 2.6.12). Ekspert

viitab A.Kivistiku pikaajalistele vaatlustele, mis kinnitavad, et ebasoovitavad muutused luhtade ja

soode veerežiimis, lagedate soo- ja niidualade kinnikasvamine, soo- ja lammimetsade seisundi

halvenemine ja piirkonnas esinevate allikate vooluhulga vähenemine on tingitud peamiselt

maaparandustöödest ning jõgede ja ojade voolusängide reguleerimisest. EMÜ ekspertiisis

järeldatakse, et maavarade kaevandamine on vastuolus kaitseala kaitse-eesmärkidega, kuna see

kujutaks täiendavat ohtu loodusväärtustele, eriti veerežiimi muutustele tundlikele elupaikadele ja

liikidele. Nabala piirkond on väärtuslik looduskompleks, hõlmates soo- ja metsaelupaigad ning

kaitsealuste ja ohustatud liikide elupaigad, alal tervikuna oluline tähtsus loodusliku mitmekesisuse

säilitamisel ning piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks on karstinähtuste esinemine ja

sellega seotud tundlik veerežiim. EMÜ ekspertiisiga tuvastati kõikide LKS-s nõutavate kaitse alla

võtmise eelduste olemasolu.

85. Kaebaja on kaebuses läbivalt väitnud, et otsuse tegemisel on eiratud asjas tähtsust omavaid

uuringuid ja asjaolusid. Neist kõige olulisemaks peab kaebaja Tammiku karjäärialale kaebaja poolt

tellitud KMH-d. KMH aruanne käsitleb Tammiku taotletaval mäeeraldist ja keskendub vahetult

karjääri alal ja sellega vahetult piirneval alal avaldatavale väidetavale mõjule. Haldusasjas 3-11-1689

analüüsis kohus kaebaja taotluse alusel KMH rolli kaitseala moodustamise kontekstis. Kohus selgitas,

et kaevandada soovinud isikute poolt koostatud KMH-d keskenduvad taotletava tegevuse

(konkreetses karjääris lubjakivi kaevandamine) keskkonnamõjule, ettepaneku järgi aga hõlmab

planeeritav kaitseala kogu Nabala lubjakivimaardla piirkonda tervikuna. Kohus leidis, et enne

kaitseala moodustamise ettepaneku osas otsuse tegemist ei ole keskkonnamõju hindajal võimalik

hinnata adekvaatselt kavandatava tegevuse ja selle alternatiivide mõju, kuna pole selge taotletava

tegevuse mõjusfääri jäävate keskkonnaobjektide ulatus, kaitserežiim ning sellest tuleneda võivad

piirangud taotletavale tegevusele. Ringkonnakohus toetas haldusasjas 3-11-1689 Tallinna HK

seisukohta, et KMH raames tehtud uuringud ei anna loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses

piisavat informatsiooni. Seega tuleb KMH seisukohtade ja hinnangute arvesse võtmisel silmas

pidada, milline on tegelikult KMH eesmärk. Seetõttu on kaitseala loomise menetluses lisaks KMH-

le tellitud mitmeid uuringuid, mille eesmärgiks on olnud loodusväärtuste inventuuri tegemine ja

kaitsealuste liikide väljaselgitamine ning nende olukorra määramine alal.

86. Käesoleval hetkel puuduvad vastustajal tervikuna keskkonnamõju hindamise menetluses

kogutud andmed, millele kaebaja kaebuses valikuliselt siiski tugineb. Kaebaja esitas KMH projekti

vastustajale CD ning eraldi kaustana, millele kaaskirjas viidati. Vastustaja on selgitanud, et Tammiku

karjääri KMH tagastati kaebajale, kuna kaevandamislubade ja KMH menetlus oli peatatud.

Menetlust, kus KMH aruannet oleks koos esitatud lisadega analüüsitud, toimunud ei ole. Kaebaja

viitab lisaks Eesti Geoloogiakeskuse tööle „Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju

põhjavee seisundile“ (mille eesmärgiks oli hinnata Nabala lubjakivimaardla nelja perspektiivse

karjääri mõju põhjaveele. Kaebaja leiab, et nimetatud ekspertiisiga on välistatud, et Nabala maardla

lubjakivi kaevandamine võiks omada mõju elanike veevarustusele ja Tuhala nõiakaevule. Nimetatud

uuring aga ei kajasta veerežiimi muutuste mõju taimestikule ja elupaikadele. Ka nimetatud uuringus

on tõdetud, et kaevanduste avamine mõjutaks veerežiimi. Eesti Geoloogiakeskus ei ole aga kaasanud

viidatud hinnangu andmisel sellised eksperte, kelle pädevuses oleks hinnata, kuidas selline veerežiimi

muutumine mõjutab kaitsealuste taimeliikide kasvukohti ning kaevanduste aladel ja nende vahetus

läheduses asuvaid elupaigatüüpe.

Kaebuse esitaja on läbivalt viidanud ka MTÜ Geoeducation Center (eksperdid H. Bauert ja R.Perens)

tööle kritiseerides vastustaja tuginemist pigem L. Vallneri tööle kui eelnimetatud tööle. Kuigi

kaitseala moodustamise ettepanekus olid keskseks kaitset vajavaks loodusväärtuseks karstivormid,

hõlmas nii ettepanek kui ka kaitseala moodustamise hilisem menetlus ka muude väärtuste (nt

botaanilised väärtused) kaitset. MTÜ Geoeducation Center analüüs on koostatud hariduselt

hüdrogeoloogide poolt. Analüüsi koostamisse ei olnud kaasatud bioloogia ega botaanika valdkonna

eksperte, kes oleksid olnud pädevad andma õiget hinnangut veerežiimi muutuse mõju kohta

loodusväärtustele. Tuginedes haldusasjas nr 3-11-1689 Tallinna RK hinnangule saab väita, et analüüs

oli koostatud geoloogi poolt, kes ei ole piisavalt pädev taimeökoloogia ja botaanika valdkonnas. Töös

seatakse kahtluse alla karstivormide olemasolu Nabala-Tuhala kaitseala ja asutakse seisukohale, et

lubjakividel asuv mitme meetri paksune moreeni kiht tõkestab oluliselt sademevete imbumist

põhjavette ja seetõttu ei ole alal toimunud karsti kujunemist. Vastustaja on aga esitanud andmed, et

valdkonna eksperdid on asunud seisukohale, et Nabala alal karstivormid eksisteerivad ning

hüdrogeoloogiline mõju võib olla väga ulatuslik. Seega eksisteerib ekspertide vahel lahkarvamus

karstivormide olemasolu osas väljaspool ilmsete maapinnale ulatuvate karstivormide ala ning kaebaja

poolt valikuliselt viidatud arvamused hüdrogeoloogilise mõju eksisteerimist (või selle olulist riski)

ümber ei lükka.

Asjakohane ei ole kaebuse esitaja kriitika ka selle kohta, et kaitsealusel alal on tuvastatud nii palju

loodusväärtusi üksnes seetõttu, et seda on põhjalikult uuritud ning tõenäoliselt oleks ka

ümberkaudsetel alades samas mahus loodusväärtusi, mida võiks samuti kaitsta. On tõenäoline, et seni

teadmata loodusväärtusi võiks täiendavate uuringute tulemusena leida ka mujalt, kuid see ei saa

kuidagi vähendada või välistada juba tuvastatud loodusväärtuste kaitsevajadust.

Ebaõige on kaebaja väide, et vastustaja on tuginenud oma seisukohtades üksnes L. Vallneri uuringule

ning eiranud kõiki uuringute tulemusi, mis kinnitavad kaevandamise mõju puudumist veerežiimile.

Kaebuse esitaja on eksinud juba teatud uuringute tulemuste tõlgendamisel, kuivõrd sisuliselt on kõik

uuringud tõdenud, et kaevandamine põhjustab muutusi ala veerežiimis ja põhjavee alanemist.

Vastustaja on põhjendanud, millistest uuringutest lähtuti ning mis põhjusel teatud uuringutest lähtuda

ei olnud võimalik. Osaliselt on Keskkonnaamet põhjendanud nimetatud küsimust juba oma

15.07.2014 kirjas nr HJR 15-4/14/10070-4 kaebajale, milles selgitati ka, miks ei ole võimalik

Tammiku ja Tagadi karjääride kaitseala piiridest väljajätmine. Alusetu on seetõttu ka kaebaja väide,

et vastustaja on lähtunud teesist, kas kaevandada või kaitsta loodusväärtusi ning ei ole kaalunud

looduskaitseala moodustamise võimalikkust piirides, millest on välja jäetud Tagadi ja Tammiku

lubjakivikarjääri alad.

87. Kaebaja on seisukohal, et ka karjääride kasutuselevõtmise korral on võimalik täita

loodusdirektiivist ja linnudirektiivist tulenevat kaitsekohustust. Vastustaja ei nõustu kaebaja selliste

väidetega. Vastustaja on kaitsealused ja ohustatud liigid ning elupaigad toonud välja käesolevas

vastuses. Kuivõrd ekspertiisidega on kinnitatud kaitsealuste liikide olemasolu karjääride aladel ning

nende vahetuse läheduses, ei ole vaidlust selles, kas karjäärialadel kaitset vajavaid liike üldse

eksisteerib. Taotletavate karjääride alad võtaksid enda alla märgatava osa Nabala-Tuhala

looduskaitsealast. Veelgi suurem on ala, mis ei asu otseselt kaevanduste piirides, kuid mis on

kaevandamistegevuse mõjusfääris. Lisaks kaevandamise mõjusfäärile, mis ei ole poolte vahel

vaidlusaluseks küsimuseks, on suurel alal kaevandamise mõjusfäär, mille ulatuse osas on ekspertidel

lahkarvamused. Vastustaja tõi välja ekspertide hinnangu kaevandamisega kaasnevatele mõjutustele

seoses ala veerežiimiga.

88. Lisaks on kaebaja viidanud, et ETA juhatus on tõdenud, et karjääride väljaarvamine

looduskaitseala piiridest oleks võimalus kompromissi saavutamiseks maavarade kasutamise ja

looduskaitse vahel. Vastupidiselt kaebuses esitatule ei olnud ETA liikmed Nabala-Tuhala

looduskaitseala moodustamise ning lubjakivi kaevandamise küsimuses üksmeelsed ning

loodusteaduste esindajad esitasid juhatusele looduskaitseala moodustamist toetavad seisukohad. Eesti

Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni 09.02.2010 laiendatud koosoleku protokollis (MTÜ

Geoeducation Center töö „Paekivi kaevandamise mõjud Nabala lubjakivimaardlas“, lk 21) jõutakse

mh järgmistele seisukohtadele: Nabala karstialal leidub olulisi loodusväärtusi ka väljaspool

olemasolevaid kaitsealuseid piirkondi; tegemist on keeruka, kõrge põhjaveetasemega karstistunud

piirkonnaga. Kavandatud lubjakivikarjäärid, kus kogu kaevandatav kiht on allpool põhjaveetaset

võivad seda väärtuslikku ja õrna ökosüsteemi ettearvamatult mõjutada ja seada ohtu oluliste

looduskaitseliste väärtuste säilimise; nenditakse alaga seonduvate probleemide keerukust ning

olemasolevate

andmete

puudulikkust

ja

vastuolulisust,

sh

vastuolusid

kavandatavatest

lubjakivimaardlatest toodetava killustiku kvaliteedi ja saagikuse osas; ulatusliku karsti tõttu on ala

kahtlemata nitraaditundlik; edasise tegevuse osas peetakse mh vajalikuks Nabala ala loodusväärtuste

inventuuri ja eri piirkondade looduskaitseliste väärtuste hindamist, kuna senised hinnangud ei arvesta

karstinähtustega piirkonnas. Uuringute alusel tuleb ETA Looduskaitse Komisjoni hinnangul

otsustada, kas luua üks suur looduskaitsealune Nabala karstiala.

89. Kaebaja on kaebuses viidanud, et kaebuse esitaja on esitanud KMH aruande vastustajale, kes ei

ole seda õigusvastaselt avalikustanud. Kaebaja esitas KMH aruande vastustajale avalikustamiseks

25.11.2011. Vastustaja tagastas KMH aruande materjalid kaebajale, kuivõrd KMH menetlus oli

08.06.2011 käskkirjaga nr 825 peatatud. Nimetatud kirjas selgitas vastustaja, et kuna ei ole selge,

millistes lõplikes piirides ja millise kaitserežiimiga loodusobjekt kaitse alla võetakse, võib KMH ja

kaevandamislubade menetluse jätkamine viia ebaõigete otsusteni. Seetõttu ei võetud Tammiku

lubjakivikarjääri KMH-d menetlusse ning see tagastati kaebajale. Ebaõige on seega kaebuse väide, et

vastustaja ei ole õigusvastaselt KMH-d avalikustanud.

90. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, et looduskaitseala moodustamise töögrupi töösse oleks

pidanud olema kaasatud erinevate valdkondade esindajad, eksperdid ja teadlased.

Töögrupi töösse oli kaasatud ka EMTELi ja kaevandajate esindajana emeriitprofessor Enno Reinsalu.

EMTEL koondab mäetööstuse ettevõtjaid ja selle liikmete hulka kuulub ka Paekivitoodete Tehase

OÜ. Selle kaudu oli tagatud kogu kaevandussektori teavitamine ning ettevõtjate seisukohtade

kaasamine. E.Reinsalu oli töögrupi töösse igati kaasatud ning esitas ettepanekuid ka kirjalikult.

Kaitseala menetlusse olid kaasatud kõik asjassepuutuvad isikud, sealhulgas kaebaja ja teised

kaevanduslubade taotlejad, kellel oli samuti võimalik esitada omapoolseid seisukohti ning

ettepanekuid. Kuivõrd kaitseala loomise otsust ei võeta töögrupi poolt vastu hääletamise tulemusel,

ei oma tähtsust, mitu isikut kaevandajate ja EMTEL-i esindajana töögruppi kuulus.

91. Kui teatud liikide ja elupaikade osas on uuringute ja ekspertarvamustega kaitse alla võtmise

põhjendatus tõendatud, siis teatud osas säilib teaduslik ebakindlus (seda kajastavad muuhulgas

ilmekalt ETA liikmete seisukohad). Vastustaja möönab, et sõltuvalt ekspertiiside uurimisesemest

ning eesmärgist võib ka tunnustatud ekspertide seas leida Nabala-Tuhala looduskaitseala tervikuna

kaitse alla võtmise osas vastandlikke seisukohti, ja seda eeskätt karstivormide klassifitseerimise,

hindamise ja tuvastamise osas. Samas eksisteerivad kaalukad ekspertarvamused, mis viitavad

karstivormide esinemisele (sh kaebaja poolt esitatud Tammiku lubjakivikarjääri KMH aruande

projekt) ja hoiatavad sellest tuleneva äärmiselt ulatusliku keskkonnamõju eest. Karstivormide

olemasolu korral on kaebaja kavandatud tegevuse negatiivse mõju ulatus oluliselt laialdasem, kui

kaebaja on seda KMH aruande koostamisel ja kaevandamisloa taotluse esitamisel eeldanud.

Potentsiaalne oluline negatiivne mõju õigustab ettevaatusprintsiibist tulenevalt mh kaevandamisele

piirangute seadmist vaidlustatud määrusega. Tegemist on meetmega tuvastatud loodusväärtuste

kaitseks, mitte iseseisva eesmärgiga. Teatud määramatust Tammiku karjääri mõju osas mööndakse

ka kaebaja poolt esitatud KMH aruande lisas.

Käesoleval

juhul

on

välja

selgitatud

Nabala-Tuhala

looduskaitseala

loodusväärtused.

Loodusväärtuste kahjustamise võimalust on selgitatud nii teaduslikult kui ka rakendusuuringutega

looduses; eksisteerib teatud vastuolu ekspertide arvamuste osas ning sellises olukorras, olles välja

selgitanud nii võimaliku kahju tõenäosuse kui ka iseloomu, on vastustaja langetanud

diskretsiooniotsuse Nabala-Tuhala looduskaitseala tervikliku kaitse kohta. Ettevaatusprintsiibi

rakendamine toimus eeskätt kogutud tõendite vastuolude hindamisel. Vastustaja viitab siinkohal

Riigikohtu seisukohtadele lahendis nr 3-3-1-86-06 ja 3-3-1-15-08. Vastustaja on seisukohal, et kaitse

alla võtmise menetluses on tehtud mõistlikud jõupingutused selleks, et tuvastada loodusväärtuste

ohutegurid ja kõrvaldada ekspertide erinevatest seisukohtadest tulenevad vastuolud.

92. Kuigi elupaikade inventuur, botaaniline inventuur ja linnustiku inventuur on kinnitanud kaitse

alla võtmise eelduste täitmist, tuleb arvestada veel uurimata Nabala loodusväärtuste olemasoluga.

Kaitseala moodustamise menetluses ei viidud näiteks läbi mahukaid selgrootute ja seente uuringuid,

kuigi ka nende seas on kaitsealuseid liike. Arvestades elupaikade iseloomu, on põhjendatud eeldus,

et kaitse-eesmärgiga hõlmatud loodusväärtuste nimekiri täieneb edasiste uuringute käigus. See võib

anda täiendavat kinnitust kaitse alla võtmise põhjendatusele. Vaidlustatud määruse kehtestamisele

järgneb kooskõlas LKS §-ga 25 kaitsekorralduskava koostamine. Kaitsekorralduskava koostamisel

täpsustatakse elupaikade ja liikide levikut alal. Vastustaja kajastatud inventuurid andsid piisava

teadmise otsustamaks, et ala väärib kaitse alla võtmist. Olemas on ka info selle kohta, et osa elupaiku

vajab nende loomuomaste struktuuride ja funktsioonide toimimiseks, ehk seisundi parandamiseks,

teatud taastamistegevusi. Taastamise edukaks elluviimiseks on vajalik täiendavate andmete

kogumine. Kaitsekorralduskava raames keskendutakse elupaikadele, mille seisundit kavatsetakse

tulevikus parandada. Kaitsekorralduskava koostamise raames tuleb täpsustada näiteks soometsade,

salumetsade, allikate ning allikasoode, aga ka puis- ja sooniitude olukorda. Täiendavad uuringud

täpsustavad ohustatud koosluste liigilist koosseisu, erinevate elupaikade ja liikide vahelisi seoseid

ning seoseid koosluse abiootiliste komponentidega. Liigirühmadest on kavas senisest põhjalikumalt

uurida seeni. Kuna alal on väärtuslikke metsakooslusi, siis on oluline uurida eelkõige nendega seotud

seeneliike. Uurimist vajavad ka ohustatud putukaliigid, nagu liblikad ja vanametsaga seotud

mardikad.

93. Vastustaja kajastatud uuringutest ja ekspertarvamustest nähtub üheselt vaidlustatud määruse

kaitse-eesmärgiga hõlmatud kaitstavate loodusväärtuste esinemine kaebaja taotletavatel Tagadi ja

Tammiku mäeeraldistel. Ekspertarvamustele ja uuringutele tuginedes on põhjendatud Nabala-Tuhala

ala terviklik kaitse alla võtmine ulatuses, mis hõlmab kaebaja taotletavad mäeeraldised. Eksisteerivad

kaalukad tõendid selle kohta, et taotletavatel mäeeraldistel leiduvad suure tõenäosusega karstivormid

(arenev karst).Vaidlustatud määruse menetlusest, selle vastuvõtmisel aluseks võetud lähteandmetest

ja vaidlustatud määruse motivatsioonist nähtub selgelt, et Nabala-Tuhala looduskaitseala loomise

eesmärk ja kaalutlused ei ole kantud eesmärgist just nimelt kaevandamist takistada. Kaevandamise

võimaldamine kaitse-eeskirjas osutus võimatuks liikidele, kooslustele ja veerežiimile avaldatava

negatiivse mõju tõttu. Negatiivset mõju käsitlevad ekspertarvamused on menetluses avalikult

kättesaadavaks tehtud ja neid on kaitseala moodustamise eelduste hindamisel kaalutud.

94. Kaebuse väide huvide kaalumata jätmise kohta ei ole põhjendatud. Vaidlustatud määrusest

nähtub selgelt, et kaevandamisega seotud huvi on arvestatud ning seda on kõrvutatud

looduskaitsehuviga. Vaidlustatud määruse seletuskirja punkti 2.5.4.3 kohaselt põrkuvad alal kaks

erinevat huvi – kaitsta loodusväärtusi või kaevandada lubjakivi. Arvestades plaanitavate maardlate

suurt pindala ja kaevandamise mõju tundliku veerežiimiga alale, kus leiduvad allikad, allikasood ja

karstiilmingud, ei ole võimalik mõlemat eesmärki korraga saavutada. Seletuskirjas nenditakse, et

tundliku veerežiimiga alal allpool põhjavee taset kaevandamine võib tuua kaasa veetaseme olulisi

muutusi ning taimekoosluste teisenemise ja loodusväärtuste vähenemise või hävimise.

95. Huvide kaalumine nähtub ka KKA poolt kaebajale saadetud seisukohtadest. KKA 15.07.2014

kirjaga nr HJR 15-4/14/10070-4 esitatud vastuses kaebaja ettepanekule jätta looduskaitsealast välja

Tammiku ja Tagadi karjääride ala, märgib KKA, et kaitseala piiridest ei saa jätta välja Nabala

lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi karjääri alasid, sest nende kaitsealast väljaarvamine ei ole

kooskõlas ala terviklikkuse säilimisega. Tundliku veerežiimiga alal allpool põhjavee taset

kaevandamine võib tuua kaasa veetaseme olulisi muutusi palju suuremal alal, sh naabruses

paiknevates allika- ja madalsoodes. Sarnastes tingimustes kaevandamise näide meil Eestis puudub,

seega on otstarbekas lähtuda ettevaatusprintsiibist. Eelnimetatud kirjas on KKA ühtlasi juba

analüüsinud erinevaid ekspertiise ja uuringuid ning toonud välja teatud uuringute puudused ja seega

põhjused, miks ei ole võimalik nendest looduskaitseala moodustamisel lähtuda. Hinnates teostatud

huvide kaalumist, on asjakohane pöörata tähelepanu ka sellele, et antud juhul ei ole kaebaja maa

omanik. Seega ei ole küsimus isegi omandipõhiõiguse riive kaalumises. Antud juhul on kaebaja isik,

kes on esitanud taotlused eesmärgiga saada riigi maal kaevandada riigile kuuluvat maavara. On selge,

et kaebajal pole alust nõuda, et riik peaks neile tingimata andma oma maid ja maavarasid

kaevandamiseks ning et nad peaksid saama oma ettevõtlusvabadust teostada riigi vara kasutamise

kaudu. Samuti ei saa kaebaja nõuda, et riik ei võtaks talle kuuluvaid maid looduskaitse alla. Kaebaja

saab nõuda, et riik hindaks kohases menetluses taotlust ja langetaks vastava otsuse.

96. Vastustaja leiab, et on kaevandamisega seotud huvi menetluses arvesse võtnud ning kaalunud ja

ei ole selles osas kaebaja menetluslikke õigusi rikkunud. Kaitse alla võtmise menetluses kogutud

andmestiku maht ning erinevate valdkondade käsitlemine näitab seda, et vastustaja on püüdnud

kaalutlusotsuse langetamiseks koguda võimalikult ulatuslikku teavet nii kaitseväärtuste kui ka

võimalike kaitsemeetmete kohta. Seega on väited formaalse või erapooliku menetluse kohta

asjakohatud.

97. Vastustaja on ka seisukohal, et kaitseala moodustamisega seotud avalikke huvisid on

nõuetekohaselt kaalutud ning vaidlustatud määruse seletuskirjas kajastatud. See hõlmab nt tööhõivet,

metsandust jm aspekte. Kaebaja esitab ühe keskse etteheitena väite, mille kohaselt on kaalumata

jäetud avalik huvi. Vaatamata sellele, et need küsimused väljuvad kaebaja kaebeõiguse piiridest, peab

vastustaja vajalikuks veelkord märkida, et KKM analüüsis Nabala piirkonna varustuskindlust

ehituslubjakivi ja ehitusdolokiviga. Kaitseala moodustamine ei mõjutanud oluliselt negatiivselt

maavarade varustuskindlust. Ebaõige on kaebaja väide justkui oleks Nabala-Tuhala looduskaitseala

moodustamine vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ning maapõueseadusega. Looduskaitseala

moodustamine ei ole kuidagi vastuolus PS §-ga 5.

98. Asjakohatu on kaebuse esitaja väide, et kaitse alla võtmise otsustamisel ei ole üldse kaalutudki

võimalust kaevandamise lubamiseks. Ka määruse seletuskirjas on märgitud, et loodaval

looduskaitsealal põrkuvad kaks erinevat huvi: kaitsta looduväärtusi või kaevandada lubjakivi.

Ainuüksi sellest nähtub, et kaevandamist on ettevõtjate huvina arvesse võetud. Ala tervikuna kaitse

alla

võtmine

on

kooskõlas

Riigikogu

14.02.2007

otsusega

heaks

kiidetud

Eesti

Keskkonnastrateegiaga aastani 2030. Keskkonnastrateegia ptk 5.2.2 näeb ette olemasolevate

kaitstavate

alade

võrgustiku

säilitamise,

täiendamise

ning

edasiarendamise.

Eesti

Keskkonnategevuskava aastateks 2007–2015 (mis oli keskkonnastrateegia rakendusplaan) p 2.2.3.2

näeb aga ette elupaikade ja koosluste kaitseks vajalike kaitsemeetmete ja -tegevuste edasiarendamise

ning integreerimise, mis tagab efektiivsemalt liikide elujõuliste populatsioonide säilimise.

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel oli keskkonnategevuskavas võetud üheks mõõdikuks

kaitsepiirangutega alade osakaal Eesti territooriumist. See pidi jääma samaks või kasvama.

Looduskaitse arengukava aastani 2020 sätestab eesmärkidena liikide ja elupaikade soodsa seisundi ja

maastike mitmekesisuse tagamise ning elupaikade toimimise ühtse ökoloogilise võrgustikuna. Seega

on Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamisel otseselt lähtutud erinevate riiklike keskkonnaalaste

strateegiate eesmärkidest.

99. Olemasolevaid väiksemaid kaitsealasid on laiendatud, tagatud nende toimimine ühtse

ökoloogilise võrgustikuna ning järgitud eesmärki tagada liikide ja nende elupaikade soodne seisund

ja säilimine. Kaitseala moodustamisel on arvestatud EMÜ ekspertiisis esitatud kaitseala tsoneerimise

ettepanekutega. Sihtkaitsevööndid on moodustatud põhimõttel, et piirkonna loodusväärtuste kaitse

oleks tagatud. Osa piirkonna metsadest ei vasta täna täies ulatuses veel loodusdirektiivi

metsaelupaikade kriteeriumitele, vaid vajavad varasema inimtegevusega hävinenud loodusväärtuste

taastumiseks aega ja mõningate taastamistegevuste elluviimist. Nii arvati Tammiku ja Rahaaugu

sihtkaitsevöönditesse riigimaal asuvaid metsi, kus on ka taastamistegevuste elluviimine lihtsamini

korraldatav. Ka teistesse sihtkaitsevöönditesse on piiritletud eeskätt just riigimaad. Kuna

loodusväärtusi tuleb kaitsta seal, kus need esinevad, siis jääb sihtkaitsevöönditesse ka kõrge

loodusväärtusega eramaid. Vaidlustatud määruse § 9 lg 5 kohaselt on Tammiku sihtkaitsevööndi

kaitse-eesmärk soo- ja metsakoosluste loodusliku seisundi taastamine ja säilitamine, metsakoosluste

liigi- ja vanusestruktuuri hoidmine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Kogutud andmete

põhjal oli vastustaja veendunud, et kaitseala moodustamata jätmine tooks ekspertarvamustega

tõendatult kaasa olulise negatiivse tagajärje. Sihtkaitsevööndite režiim on vajalik kaitsealuste liikide

elu- ja kasvukohtade kaitseks ning Natura elupaikade ja metsakoosluste loodusliku arengu

tagamiseks. Tammiku ja Tagadi karjäärialade väljajäämine (või kaevandamist võimaldava

kaitserežiimi kohaldamine) tooks kaasa otseselt karjäärialadel ning nende vahetus läheduses asuvate

loodusväärtuste – II kaitsekategooria ning ühtlasi Euroopa Liidu loodusdirektiivi II lisa taimeliikide,

nt kauni kuldkinga, kuid samuti III kaitsekategooria taimeliikide, nt vööthuul-sõrmkäpa ja pruunika

pesajuure – kasvukohtade hävimise. Samuti häviksid siinsetes metsades elavate III kaitsekategooria

kaitsealuste linnuliikide hiireviu, laanepüü, händkaku ja väike-kärbsenäpi elukohad. Tammiku

kaevandus hävitaks 2,7 ha suuruse allikasoo, mis on kogu Euroopas ohustatud elupaigatüüp ja kantud

EL loodusdirektiivi I lisasse. Ühtlasi häviksid Tagadi karjäärialale jääv loodusdirektiivi elupaigatüüp

rohunditerikkad kuusikud (9050) ning kaevandusala vahetus läheduses asuv madalsoo elupaigatüüp

(7230). Alanduslehtrite mõjust (mis võib olla väga ulatuslik, sõltuvalt teatava ebakindlusega

varjutatud hüdrogeoloogilistest tingimustest) tingituna muutuksid või hävineksid elupaigad ja liigid

suurel karjääri ümbritseval alal.

100. Vaidlustatud määruses puuduvad kaebaja väidetavad kaalumis- ja diskretsioonivead.

Nii kaitseala ulatus kui ka kehtestatud piirangud tuginevad valdkonna ekspertide hinnangutele ja

võtavad arvesse põhjendatud ohtu või riski tuvastatud loodusväärtustele. Kaebaja oli mh tellinud

taotletava tegevuse KMH aruande koostamise, mille käigus samuti analüüsiti põhjalikult piirkonna

kaitsealuseid liike. Vaidlustatud määruse seletuskiri sisaldab kooskõlas HMS § 56 lg-ga 1 haldusakti

andmise motivatsiooni koos viidetega menetluses avalikult kättesaadavaks tehtud dokumentidele.

Kaitsealuste liikide, elupaikade ja loodusväärtuste täpsemad andmed on esitatud avalikult

kättesaadavaks tehtud alusuuringutes. Haldusakti motiveeriva osa hindamisel tuleb arvestada LKS §

53 lg-st 1 tuleneva keeluga I ja II kaitsekategooria liigi täpse elupaiga avalikustamisele

massiteabevahendites.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-85-10 ( p 40) öelnud, et õigusnormiks, mis saaks olla haldusaktis

loetletud alade kaitse alla võtmise sisuliseks aluseks, saaks olla eelkõige LKS § 7. Seega peab

õigusliku aluse olemasoluks olema selgitustes viidatud nii LKS §-le 7 üldiselt kui ka konkreetse(te)le

eeldus(te)le, millele kaitse alla võetav loodusobjekt vastab. Määruse põhjendused on toodud

seletuskirja p-s 2 ; p-s 2.1 on välja toodud nii see, et kaitse alla võtmise eeldused tulenevad LKS §-st

7, kui ka see, et „Nabala-Tuhala looduskaitseala kaitse alla võtmise eelduseks on ohustatud, haruldus,

teaduslik, ajaloolis-kultuuriline ja esteetiline väärtus ning linnu- ja loodusdirektiivist tulenev

rahvusvaheline kohustus“. Järgnevalt on seletuskirja lk 2–12 alal leiduvad liigid ja elupaigad seotud

kaitse alla võtmise eeldustega ning selgitatud nende kaitsekategooriaid, ohustatust, kaitsevajadust

ning nende peamiseid ohutegureid.

Määruse aluseks olnud EMÜ ekspertiisile on viidatud seletuskirja p 1 ning määruse andmisele

eelnenud uuringutele ja inventuuridele. Samas on põhjendatud ka Nabala-Tuhala looduskaitseala kui

ühe tervikliku kaitseala moodustamist. Vaidlustatud määruse seletuskirjas on põhjendatud

kaitserežiimi valikut ning kaitseala piiride põhjendatust. Seega on täidetud nõue, et haldusakti

põhjendustes peavad lisaks sisalduma selgitused faktiliste asjaolude kohta; vastustaja viitab

Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-85-10. Vaidlustatud määruse vastuvõtmisel on tuginetud uuringutele

ja ekspertiisile, millele on seletuskirjas ka viidatud. Uuringute tulemusena ilmnes, et kogu

looduskaitsealal leidub kaitsealuseid liike ning seetõttu moodustati looduskaitseala, kus on liikide ja

nende elupaikade säilimise tagamiseks muu hulgas piiratud maavarade kaevandamist. Seletuskirjas

on põhjalikult selgitatud, millised kaitsealused taime-, linnu- või loomaliigid, millisel maa-alal

asuvad ning mis kaitsekategooria alla nad kuuluvad. Määruse andmise aluseks olnud ekspertiisi

käigus on koostatud kaardid, millelt nähtuvad liikide kasvu või asukohad. Seega tulenevad määrusest

ja selle seletuskirjast selgelt looduskaitsealal olevad kaitsealused liigid ning uuringud, millele

tuginedes nende olemasolu väidetakse. Määrus on täielikult kontrollitav, selle põhjalikud

põhjendused sisalduvad määruse seletuskirjas. Isegi, kui kohus leiab, et määrusel puudub kohane

põhjendus määruse aluseks olnud uuringutele vähese viitamise tõttu määruse seletuskirjas, saab

arvestada, et mitte igal motiveerimise puudujäägil ei tuleks esmalt otsust tühistada, kui on võimalik

ammendavalt kontrollida, millele otsus tugineb. Kohtuasjas nr 3-3-1-85-10 on Riigikohus selgitanud,

et tühistamiskaebuse rahuldamise üle otsustamisel tuleb kontrollida, kas tuvastatud menetlusvead ja

vormivead võisid mõjutada ala kaitse alla võtmise otsuse sisu, ning kas haldusakt on vaatamata neile

vigadele kontrollitav (p 43). Suuremale osale määruse andmisele eelnenud uuringutest nii kogu

Nabala-Tuhala alal kui ka igas lubjakivimaardlas eraldi on määruse seletuskirjas viidatud ning kõik

eelnenud uuringud, sh seletuskirjas viitamata uuringud, on avalikkusele kättesaadavaks tehtud

Keskkonnaministeeriumi veebilehel ja Keskkonnaameti veebilehel. Seega on võimalik ammendavalt

kontrollida, millele otsus tugineb.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

101. Kohus uurinud esitatud tõendeid ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et kaebus

tervikuna ei kuulu rahuldamisele ja kaebaja menetluskulud tuleb jätta tema kanda.

102. Paekivitoodete Tehase OÜ palub tühistada Vabariigi Valitsuse 17.11.2014. a määrus nr 168

„Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ osaliselt, so Paekivitoodete Tehase

OÜ huvisid ja õigusi puudutavas osas. Määruse kohaselt arvati Nabala-Tuhala looduskaitseala

koosseisu Nabala Lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi lubjakivikarjääri alad koos karjääride

teenindamiseks vajaliku infrastruktuuri rajamiseks, sh juurdepääsuteede rajamiseks vajaliku maa-

alaga

alljärgnevatel

katastriüksustel:

33701:001:0615;

33701:001:0621;

33701:001:0616;

33701:001:0610; 33701:001:0382 ning 33701:001:0377.

103. Kaebaja leiab, et kaitseala moodustamisel on vastustaja põhjendused puudulikud ning

vastuolulised, samuti heidab kaebaja ette kaalumiskohustuse täitmata jätmist ja et vastustaja ei ole

rakendanud uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata olulised asjaolud. Kaebaja on seisukohal, et

määratud piire on võimalik muuta ja Tagadi ning Tammiku karjääri alad on võimalik kaitsealast välja

jätta. Kaebaja väitel rikutakse vaidlusaluse haldusaktiga tema õigust kaevandamisloa andmise

menetluse lõpptulemusele.

104. Tühistamiskaebuse saab rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja

rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. HKMS § 41 lg 3 kohaselt võib kohustamiskaebuse

rahuldamisel kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka

haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kaebuse esitajal on kaebeõigus ja VV

määrus nr 168 on kohtus vaidlustatav. Kaebaja saab esitada subjektiivsete õiguste rikkumise kaebuse

ning kohus nõustub vastustajaga, et kaebeõigus puudub puutumuskaebuse esitamiseks. Haldusakt,

mis mõjutab kaevandamisloa taotluse lahendamise tulemust, puudutab kaevandamisloa taotluse

esitanud isiku õigusi ja selles mõttes eristub kaebaja teistest isikutest, millest kaebaja aga ilmselt teeb

väära järelduse. Kohus nõustub vastustajaga, et PS § 31 sõnastatud õigus tegelda ettevõtlusega ei ole

absoluutne õigus, sama paragrahvi teine lause lubab seadusandjal sätestada ettevõtlusõiguse

kasutamise tingimused ja korra. PS § -st 11 nähtub, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust;

piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse

eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatavad vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud

eesmärgiga.

Ettevõtlusvabadus

laieneb

PS

§ 9

lg 2

alusel

ka

juriidilistele

isikutele.

Ettevõtlusvabaduse, kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku

võimu poolt ebasoodsalt. Kaebaja saab tugineda õiguspärase ootuse osas õiglasele menetlusele, mitte

aga kaevandamisloa saamisele. Kaevandamisluba ei pruugita anda mitte kellelegi, kuid juhul, kui

muud kaevandamisloa andmist välistavad tingimused puuduvad, on kaebajal seadusest tulenevalt

kaevandamisloa saamiseks eelisseisund. Määruse eesmärk on piirata avalik-õigusliku iseloomuga

kitsenduste teel kaitsealasse jäävate kinnisasjade kasutamist. Kohus nõustub kaebajaga, et

vaidlustatud haldusakti kehtima jäämine võib kaasa tuua kaebaja jaoks selle, et selles piirkonnas

lubjakivi kaevandada ei saa. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-8-15 (p 20) selgitanud,

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse

keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam

iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale

keskkonnale ulatuse. Vaidlustatud määrusega ei kahjustata kaebaja tervist ega heaoluvajadusi, kuna

kaebaja puhul on tegemist juriidilise isikuga. Samuti ei kahjustata kaebaja varalisi õigusi

looduskeskkonna mõjutamisest tulenevalt, seega ei ole kaebajal võimalik esitada puutumuskaebust.

Kohus saab lahendada kaebaja kaebust subjektiivsete õiguste rikkumise kaebusena, kaebaja on

kinnitanud, et ta on esitanud kaebuse ka subjektiivse õiguse kaitseks tulenevalt HKMS

üldregulatsioonist.

105. Kohus leiab, et kaebaja õiguste õigusvastast piiramist ei ole toimunud. Kuigi vaidlusalune

määrus piirab kaebaja ettevõtlusvabadust, ei saa kohus sellist lõpptulemust, mis antud juhul

kaevandamistegevuse välistab, pidada õigusvastaseks. Vastavalt ei ole võimalik kohtul rahuldada ka

kohustamisnõuet.

106. Kaebaja kaevandamisluba on menetletud pikaajaliselt ja sellise haldusmenetluse käigus võivad

muutuda lõpliku haldusakti andmise jaoks tähtsust omavad faktilised või õiguslikud asjaolud, millega

tuleb arvestada. Sealhulgas võidakse anda vahepeal teiste haldusorganite poolt haldusakte, mis

muudavad isiku soovitud haldusakti andmise võimatuks. Selliste haldusaktide andmine ei ole

õigusvastane pelgalt seetõttu, et teise haldusorgani poolt läbiviidavas menetluses lootis isik

teistsugust lõpptulemust. Kaevandamisloa andmise menetluses ning loodusväärtuste kaitse alla

võtmisel tekkis vältimatult konflikt kaebaja ootustega, so et riigi poolt antakse talle kaevandamisluba,

mis aga ei võta riigilt õigust Nabala piirkonda looduskaitse alla võtta.

107. Vabariigi Valitsuse 17.11.2014. a määrusega nr 168 „Nabala-Tuhala looduskaitseala

moodustamine ja kaitse-eeskiri“ võetakse kaitse alla Harju maakonnas Kiili vallas Sookaera, Arusta,

Sõmeru, Piissoo, Kurevere ja Paekna külas, Saku vallas Sookaera-Metsanurga, Kirdalu ja Tagadi

külas, Kose vallas Tammiku, Kata ja Tuhala külas ning Rapla maakonnas Kohila vallas Angerja,

Urge ja Pahkla külas asuv ala, mille nimeks saab Nabala-Tuhala looduskaitseala (edaspidi kaitseala).

Määrus kehtestatakse LKS § 10 lõike 1 alusel.

LKS § 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek loodusobjekti

kaitse alla võtmiseks. LKS § 8 lg 3 sätestab, et kaitse alla võtmise algataja korraldab ettepanekus

nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse

ekspertiisi, kaasates vastava eriteadmistega isiku. LKS § 8 lg 5 kohaselt algatatakse loodusobjekti

kaitse alla võtmise menetlus, kui eksperdi arvamusest nähtub, et loodusobjektil on

looduskaitseseaduses sätestatud kaitse alla võtmise eeldused. Vastavalt LKS § 7 on kaitse alla

võtmise eelduseks loodusobjekti ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või

esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. HMS § 49 ( Ettepanekute ja

vastuväidete esitamine avatud menetluses) lg 1 märgib, et huvitatud isikul ja isikul, kelle õigusi võib

avatud menetluse korras antav õigusakt puudutada, on õigus määratud tähtaja jooksul esitada

menetlust läbiviivale haldusorganile eelnõu või taotluse kohta ettepanekuid ja vastuväiteid.

Käesolevalt on esitanud MTÜ Tuhala Looduskeskus KKM-le (04.02.10) ettepaneku moodustada

Nabala maastikukaitseala, milles sooviti karstinähtuste kaitset ja ettepaneku juurde olid esitatud

ekspertarvamused. Selle tulemusel piirkonna tähtsate elupaikade, taimestiku ja linnustiku uuringud,

mille tulemusel selgus et looduskaitselisi väärtusi, mida tuleks kaitsta, esineb ka väljaspool seniseid

kaitsealuseid piirkondi. Eeltoodud protsessiga käivitus menetlus, mis kaebaja kaevandamisloa

saamiseks algatatud KMH menetluse seiskas.

Kaebaja leiab, et esmalt tulnuks lahendada Tammiku karjääri rajamiseks tellitud KMH ja lasta

teostada Tagadi karjääri KMH. Kaebaja leiab, et vaid selline järjestus taganuks asja sisulise ja õige

otsustamise.

Kohus märgituga ei nõustu, kuivõrd avamaa kaevandamine on tegevus, mis kindlasti mõjutab

loodusväärtusi, vastavalt on põhjendatud kaevandamise loa taotluse menetlemise peatamine

loodusväärtuste esinemise, nende seisundi ja esinduslikkuse väljaselgitamiseks ehk KMH ei saanud

kohtu arvates loogiliselt olla järjekorras esmaseks tööks, seda kinnitavad kohtu arvate lisaks ka

õiguslikud argumendid.

Keskkonnamõju hindamine ei ole samastatav loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning

kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisiga, vaid see on osa kaevandamise loa andmise

menetlusest, loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute

otstarbekuse ekspertiis aga ala kaitse alla võtmise otsustamise menetlusest. Erinevad ei ole mitte

üksnes menetlused, mille osaks ekspertarvamused on, vaid ka lähteülesanded ja eesmärgid.

Keskkonnamõju hindamise eesmärgiks (KMHJS § 2 lg 2) on anda otsustajale otsuse tegemiseks

piisavalt teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva

keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste

kohta. Kaevandamislubade taotluste menetlemise käigus algatatud keskkonnamõju hindamine ei anna

piisavat informatsiooni kaitse alla võtmise otsuse tegemiseks, kuivõrd hindamine on keskendatud

taotletava tegevuse keskkonnamõjule. Käesolevalt avaldab mõju kaebaja huvidele looduskaitseala

laienemine tema huvisfääri ulatuvatele kinnistutele. Kaevandajate KMH –de teostamise metoodika

alusel teostatud tööd ei keskendu aga kõigi looduskaitseala huvisfääri jäävatele objektidele ega alade

sidususe küsimustele. Seetõttu on asjakohane siinkohal ka vastustaja viide Tallinna RK otsusele

haldusasjas nr 3-11-1689, milles selgitatakse, et KMH aruanne keskendub vahetult karjääri ja sellega

piirnevale alale avalduvate mõjude uurimisega, mil informatsioonikiht ei hõlma kogu Nabala

lubjakivimaardla piirkonda tervikuna, ent enne kaitseala moodustamist on vajalik hinnata kavandatud

tegevuse mõjusfääri jäävate keskkonnaobjektide ulatust, kaitserežiimi. Tallinna Ringkonnakohus on

18.12.2013 otsuses nr 3-11-1504 juba selgitanud ja asunud seisukohtadele, et „ esitatud MTÜ

Geoeducation Center analüüs „Paekivi kaevandamise mõjud Nabala lubjakivi maardlas“ on

sisuliselt suunatud varade kasutamise võimaluste hindamisele, mitte loodusväärtuste hindamisele ja

kaitse tagamisele. Kokkuvõtvalt võib märkida, et loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek ja selle

menetlus ei ole keskendunud ega tohigi keskenduda ühele üksikobjektile, vaid otsustaja peab kaaluma

olemasolevate kaitsealade ja seni kaitsmata loodusväärtuste sidumist ühtseks komplekseks

kaitsealaks. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et bioloogilisi ja botaanilisi väärtusi kaevandajate KMH-

des ei hinda selleks spetsialiseerunud spetsialistid.

Kohtule ei nähtu, et kaebaja poolt nimetatud asjaolu, et kaebajal on tegemata Tagadi karjääri osas

KMH, oleks kuidagi saanud tema positsioone menetluses nõrgendada, kuna oma seisukohad sai

kaebaja esitada. Asjaolu, et kaevandajad esitasid KMH seisukohti, viitab, et tegelikult oli vastustaja

oma vastustes, mis anti käesolevas menetluses, arvestanud nende seisukohtadega. Täpsemalt võib

siinkohal viidata, et juba vastuväidetega 16.06.14.a. oli kaebaja esindaja edastanud oma positsioonide

kinnitamiseks lisadena enda KMH-st väljavõtte, samuti MTÜ Geoguide Baltoscandia analüüsi

„Paekivi kaevandamise mõjud Nabala lubjakivimaardlas“, Eesti Geoloogiakeskusehüdroloogi

R.Perens ekspertarvamuse „Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtmise võimalikkusest kavandatava

looduskaitseala naabruses“, millega vastustaja sai tutvuda ja oma vastused anda. Lisaks oli kaebaja

esitanud ETA juhatuse istungi 19.05.14 a protokolli väljavõtte.

Seadusandja loogikast tulenevalt on eelmärgitud järjekord igati õiguspärane. MaaPS § 34 lg 1 p 2

(millele viitab kaebaja), näeb ette, et kaevandamisloa andmisest tuleb keelduda, kui loa taotleja

kavatseb kasutada avakaevandamist ja kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskiri keelab maavara

kaevandamise või kaevandamine kahjustab loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine on menetluses.

Juba kehtiva loa alusel ei oleks kaevandamine kaitsealusel alal samuti võimalik, kuid kaevandatud

alal endist olukorda taastada enam ei saaks. Seetõttu on seadusandja ette näinud, et kui esitatakse

kaitseala moodustamise ettepanek, on vajalik see menetleda ning samal ajal kaevandamisloa

menetluse peatamise võimalus tagab selle, et kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla

võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni, oleks tagatud vajalike uuringute ja menetluste tegemine.

Ühtlasi aitab selline menetluskord säästa kaevandajat täiendavate kulutuste tegemisest. Antud juhul

niimoodi talitati ja LKA moodustamiseks kaebaja loataotluse menetluse peatamise aluseks oli

ettepanek ala looduskaitse alla võtmiseks LKS § 8 lg 6 alusel. LKS § 8 lg 6 rakendamine on

loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku menetlemise üks osa. LKS § 8 lg 6 eesmärgiga ei ole

kooskõlas järeldus, et menetlusi, kus viiakse läbi keskkonnamõju hindamist, tuleks läbi viia

eelisjärjekorras ehk see on ühtlasi kooskõlas ka haldusmenetluse üldpõhimõtetega- haldusmenetlus

viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi

ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Seega nähtub, et Looduskaitseseadusest tuleneva

menetluse eelisjärjekorras teostamine on seletatav selle iseseisva eesmärgiga ja suunatud selgelt

tegevusloa andmise menetluse peatamisele. Kaevandamisloa peatamine on nõutav vaatamata sellele,

kas käimas on keskkonnamõju hindamise menetlus või mitte.

Selliselt normidest ja tegevuste loogilisest järjestusest kinnipidamise tõttu ei saa kuidagi järeldada, et

kogu menetlus teostati vaid sihitusega kaevandamine välistada (kaebaja viidatud subjektiivsuse

moment). Kohtu arvates on vastustaja juba varasemalt piisavalt selgelt selgitanud ka asjaolu, et

tulenevalt looduskaitsealasest ekspertiisist ja menetlusest võib olla vajalik täpsustada Nabala

lubjakivimaardla kasutusperspektiive, kinnitada või ümber arvestada keskkonnaregistri maardlate

nimistus arvele võtud Nabala lubjakivimaardla varu kategooriad ja mahud, välja selgitada, kas ja

kuidas on üldse võimalik jätkata kaevandamislubade menetlust.

108. Kaebaja oluline etteheide vastustaja tegevusele on seotud ka sellega, et kaitseala algatamise

taotlus puudutas karsti kaitsele suunatud eesmärki, millest kaebaja arvates aga kinni ei ole peetud,

mis viitab kaebaja arvates selgelt kaitsealal erilise väärtuse puudumisele, millest kaebaja järeldab,, et

kaitseala tulnuks moodustamata jätta või arvata sealt välja kaevandamiseks sobivad alad.

Kohus selle lähenemisega ei nõustu, kuivõrd seadusest ei tulene, et kaitseala algatamise taotlust ei

saaks edasi menetleda, kui selle ulatus muutub ning kohtule ei nähtu, et õigusnormid kohustaksid

juba esitatud taotluse menetluse lõpetama. Seadusandja ei ole teinud takistusi tehtud ettepaneku

rahuldamata jätmiseks, kuna LKS § 11.1 võimaldab jätta loodusobjekt kaitse alla võtmata, kuigi on

esitatud vastav ettepanek. Eksperdi arvamusest tulenevalt võib ettepaneku ka tagasi lükata.

Õige on kaebaja seisukoht, et kui vastustaja soovis loodusobjekti kaitse alla võtta, siis pidi ta kindlaks

tegema, et esinevad loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused (LKS § 8 lg 5), et otsustada objekti

kaitse alla võtmise menetlus kooskõlas §-ga 9. Seejuures aga nähtub, et LKS regulatsioon ei keela

haldusorganil peale menetluse algatamist koguda täiendavaid tõendeid kaitse alla võtmise eelduste

kohta. Seetõttu ei saa kohus kaebajaga nõustuda, et juhul, kui menetluse algatamine on olnud

puudulik (nt vähese põhjendatuse tõttu), ei saaks õiguspärase haldusakti andmine olla võimalik.

Tegemist on menetlustoiminguga, mille põhjendamise standard on madalam kui haldusaktil (see peab

olema põhjendatud vajalikul määral). KKA alustas menetlust, et selgitada välja kaitse alla võtmise

ettepanekus kirjeldatud ala piirides leiduvad looduskooslused, et määrata nende esinduslikkus,

väärtus ja ohustatus ning kaardistada nende levik. KKM tellis Nabala lubjakivimaardla täiendavate

geoloogiliste uurimistööde teostamise eesmärgiga täpsustada piirkonna veerežiimi ning maa-aluste

vooluteede ja karsti levikut ning võimalikku kaevandamise mõju sellele. Tööde tulemuste põhjal tehti

kaalutud otsus maastikukaitseala moodustamise vajadustest ja ulatusest, seega täpsustusid ka Nabala

lubjakivimaardla kasutusperspektiivid.

LKA moodustamise taotluse esitamisel ei saa olla täiel määral selge, kas ja millistes lõplikes piirides

ja millise kaitserežiimiga võetakse ettepanekus kirjeldatud loodusobjekt kaitse alla. Kuivõrd selgus,

et olulised looduskaitselised väärtused esinevad ka väljaspool seniseid kaitsealuseid piirkondi, siis

toimus vältimatult kogutud uuringute/andemete pinnalt muutus kaitseala moodustamise eesmärkides.

Kui varem oli ettepanekus rõhuasetus karstinähtuste kaitsel maastikukaitsealana, siis lisauuringute

tulemusel selgus, et põhiliseks kaitseala moodustamise eesmärgiks on looduslike elupaikade ja liikide

kaitse looduskaitsealana. Esmase taotluse esitamist ei saa selles mõttes ületähtsustada, kui nähtub, et

lisandus teadmisi, mis kinnitasid, et keskendumine üksikutele loodusobjektide või nähtuste kaitsele,

ei tagaks olemasolevate kaitselade või seni kaitseta jäänud loodusväärtuste säilimist või edukat

toimimist. Vaidlusaluse määruse põhiline idee seondub vältimatult komplekse ala moodustamise

vajadusega. Käesolevalt ei ole moodustatud täiesti uut looduskaitseala, vaid sellega ühendati

olemasolevad Tuhala maastikukaitseala, Tammiku looduskaitseala, Rahaaugu hoiuala, Angerja must-

toonekure püsielupaiga ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitsta soovitud Pahkla maastikukaitseala.

Vastustaja on nimetanud mitmeid erinevaid olulisi tegureid, mis kinnistasid, et kohaliku omavalitsuse

tasandil ei ole olnud võimalik rakendada vajalikke kaitsemeetmeid, mis tagaksid loodusväärtuste

säilimise.

109. Arvestades kaebaja väiteid, nähtub kohtule, et kaebaja arvates tuleks igal juhul välistada

looduskaitseala laienemine alade osas, mis on kavandatud kaevandamiseks. Kaebaja leiab, et kui

kaevandamine on oluliseks avalikuks huviks, siis ei saa looduskaitseala moodustada, kuna see läheks

vastuollu olulise avaliku huviga. Vastupidiselt tegutsedes piiratakse kaebaja /kaevandaja seadusega

tagatud õigusi ja huvisid.

Kohus ei saa ka sellise lähtealusega nõustuda, kuivõrd kohtu arvates on kaebaja jätnud tähelepanuta,

et looduskaitselises seadusandluses on toimunud olulised muutused, mis seonduvad EL

seadusandlusega ning mil meie seadustesse harmoniseeriti Loodusdirektiivi ja Linnudirektiivi

nõuded, millest ei saa kuidagi järeldada, et kaevandamise huvi korral ei saaks looduskaitseala

moodustada. Kohtu arvates on kaebaja läbivalt ekslikul seisukohal, justkui oleks seadustes kirjas, et

majandusväärtuste olemasolu tähendab igal juhul eelist keskkonna- või looduskaitseliste väärtuste

kaitse vajaduse ees või et see on esmane ja määrava tähtsusega huvi. Kui kaebaja soovitud

rõhuasetusest haldusakti motivatsiooni ei esitata, siis seeläbi näikse muutuvat kaebaja arvates nii

haldusakti motivatsioon, läbiviidud menetlus ja kaalutlused puudulikuks ning õigusvastaseks.

Eelnevalt nähtus, miks kaevandamisloa taotluse menetlus ja KMH korraldamine ei pea olema

esmased või eelistatud toimingud. Põhimõtteliselt on loodusväärtuste selgumisel võimalik peatada ka

toimiv/olemasolev majandustegevus. Seega ei saa lähtuda kaebaja soovitud eeldustest, et

majandushuvid seotult kaevandamisega kaaluvad alati üle looduskaitselised kaalutlused. Kui nähtub,

et keskkonnaväärtused kaaluvad üle majandusväärtused, siis lahendatakse esmalt LKA loomise

võimalikkusega seotud taotlus. MTÜ Tuhala Looduskeskuse algatuse rõhuasetuse muutusest tingitult

on kohtu arvates kaebaja mõistnud vaidlusaluse haldusakti eesmärki ja selle motiveerimise küsimusi

valesti ning kaebajale jääb tähelepanuta, et kaitseala moodustamist peab esmajärjekorras põhistama

keskkonnakaitseliselt loodusväärtusi käsitlevate eesmärkide ja aspektidega, mitte aga konkreetselt

käesoleva kaebaja majandushuvidega või riigi majandushuvide otstarbekuse käsitlusega (nt jäetakse

hindamata maavara/lubjakivi osatähtsus majanduses, selle ratsionaalse kasutamise võimalused, ei ole

hinnatud lubjakivivarude väärtust ja tekkivat kahju riigile jms). Kaitseala loomiseks vastav menetlus

ja selle tulem peab põhjendama Nabala loodusväärtuste olemasolu, botaanilist, linnustiku, elupaikade

argumentatsiooni, mitte aga üksikasjalist Rail Baltic´u, teede –ja lubajakivi vajadusi, riigieelarvelist

sihtotstarbelist tulubaasi arvetust või sellest ilmajäämise kalkulatsiooni jms. Puudub mistahes alus

arvata, et Vabariigi Valitsus või KKM ei oma objektiivset ülevaadet keskkonnasäästlikkuse ja

majandustrateegiate osas koostatud dokumentidest, so oma kompetentsi kuuluvast valdkonnast ja

seeläbi võimalust nendega arvestada.

Kui seadusandja on tunnustanud avalikku huvi kaaludes majandusväärtuste ja loodusväärtuste

konflikti korral võimalust teha otsus loodusväärtuste kasuks, siis ei ole kohtul võimalik väita, et seda

saaks väärata pelgalt kaebaja nimetatud otstarbekuse kaalutlustega ning vastustaja on eksinud.

Vastustaja seetõttu kinnitabki, et talle olid erinevad huvid teada ja neid kaaluti, kuid kaevandamine

on tegevus, millega kaasnevad eluslooduse suhtes ebasoodsad mõjud. PS § 5 tulenevalt „loodusvarad

ja ressursid“ tuleb mõista nii, et rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise nõue ei seondu üksnes

majandusliku kasu elemendiga, vaid riik peab keskkonnapoliitika kujundamisel arvestama erinevaid

avalikke huve. Seetõttu tuleb antud juhul arvestada, et ühe keskkonna elemendi „maavara“

kasutamine kahjustab teist keskkonnaelementi „fauna ja floora“ ning „ökosüsteemi senist toimimist“,

mistõttu ei saa kaalutlusotsuse tegemisel lähtuda üksnes majanduslikust väärtusest, kuna esineb muu

oluline avalik huvi, mis võimaldab looduskaitseala moodustada või selle piire ka laiendada.

Saabuvate piirangute kandjaks ei ole üksnes kaevandaja, vaid ka maaomanikud ja teiste

majandushuvidega isikud, kelle huvidega võidakse mitte arvestada, kui tekib vajadus kaitsta

loodusväärtusi. Kaevandajal ei ole selles ahelas kohtu arvates kuidagi eelistatud (majanduslikku)huvi,

mis vajaks teistsugust huvide kaalumisele lähenemist, kuivõrd iga huvigrupp kaotab temale olulises

majandushuvis. Vaidlusaluse määruse seletuskirjas on selgelt kokku võetud, missugused on saabuvad

tagajärjed igale huvigrupile ning et kaevandajal muutub kaevandamine võimatuks. Kui vastustaja

otsustas selgelt loodusväärtuste kaitsmise ja elukeskkonna hoidmise kasuks, siis seda ta on ka

asjakohaselt rõhutanud ning ennekõike analüüsinud LKS tulenevaid vajadusi.

Kohus märgib siinkohal etteruttavalt, et kohtu arvates on kaebaja nn avaliku huvi konflikti käsitlenud

lähtudes ekslikest või kontekstist kunstlikult konstrueeritud argumentidest. Kohtule ei nähtu, et riigi

strateegilised arengud oleksid ka tegelikus sisulises konfliktis loodusväärtuste kaitsega kaebaja

viidatud asjaoludel. Nii nt ei ole kaebaja õigesti mõistnud, et Rail Baltic või teed võiks jääda rajamata

põhjusest, et Tagadis või Tammikus jääb kaevandamise tulemusel saamata riigile vajalik

graniitkillustik. Objektiivselt ei ole see võimalik, kuna märgitud karjääridest ei ole võimalik

ammutada graniitkillustikku, vaid see tuleb vajaduse korral vältimatult sisse vedada. Kohtule

teadaolevalt ja kohtule esitatud materjalide põhjal ei ole kohalikku killustikku võimalik kasutada ka

nn ballasti rajamiseks (raudtee mulde ehitamiseks). See, kuidas ja missuguste vahenditega

muretsetakse vajalik graniit (selle impordivajadus), ei ole kuidagi käesoleva vaidluse seisukohalt

asjakohane ning sellise vajaduse kaalumata jätmine või määruses hinnangute mitteesitamine, ei saa

mõjutada haldusakti õiguspärasust.

Maanteede jms rajamiseks vajaliku tehnoloogia ja killustiku kasutus on riigi muude strateegiate

küsimus, mis muuhulgas ei ole jäetud läbi töötamata. Puudub mistahes põhjus ette heita käesolevale

haldusaktile, et selles peaks kajastuma hinnangud, mis on spetsiifiliste strateegiliste dokumentide

küsimuseks. Samuti ei ole käesoleva haldusakti küsimuseks majandusarvutuste esitamine, mis

kinnitaksid või lükkaksid ümber riigieelarveliste vajaduste katteallikate olemasolu või kinnitaksid

vajakajäämisi, kui antud kohas ei kaevandata. Sellised andmed käesolevas haldusaktis ei annaks

sellele mingit lisaväärtust. Kaebaja ehk võis arvata, et ka temal on vastutus tulubaasi kindlustamises,

ent ka sellest aspektist ei oleks kaebaja arutluskäik asjakohane, kuna kaebajal sellist kohustust

/vastutust riigi ees ei lasu.

Viimaks nimetab kohus, et ehkki kaebaja heidab vastustajale ette, et hinnatakse vääriti, justkui oleks

Nabala looduskaitseala rajamine pikaajaline protsess, mida see kaebaja arvates ei ole ja millest

kaebaja järeldab, et see juba kinnitab kaalutlusteta tegevust kaevandamise vastu, nähtub kohtule, et

ka selliselt küsimuse tõstatamisel ei ole määravat tähendust. Looduskaitseala moodustamine tähendab

vältimatult ka mingi tegevuse vastu olemist, st konflikti nende tegevustega, mis looduskeskkonda

ohustavad. Kas see konflikt areneb pikemal perioodil või võimendub ja avaldub lühemal ajal, ei ole

lõpptulemuse seisukohalt oluline, kui lõppotsus on õiguspärane.

Majandusväärtuste ja loodusväärtuste hindamisel on vältimatult konflikt kaevandaja tegevusega,

konflikt tekib paljude inimeste väärtushinnangute ning looduskaitsjate hinnangute vahel. Selles nn

konfliktis ei ole võimalik kaebajal väita, et vaid kaevandamine on primaarse huvi ja tähtsusega.

Kohtule niisugust õiguslikku regulatsiooni ei nähtu ja pigem võib aru saada, et kaevandajale on

subjektiivsetel põhjustel üllatuseks, et kitsas kaevandamise huvi ei kaalu alati üles keskkonnaväärtuse

huvisid ning seda ei peeta nn automaatselt takistuseks majanduse arengule. Oma vastavaid kaalutlusi

ja seisukohti on vastustaja avaldanud menetluse kestel nii kaebajale, teistele kaevandajatele, kui

kaevandajate memo esitanud E.Reinsalule, milles selgelt tehakse teatavaks Nabala piirkonna

varustuskindlus

seotult

ehituslubjakivi

ja

ehitusdolokiviga.

Analüüsil

võeti

aluseks

„Ehitusmaavarade kasutamise riikliku arengukava 2011-2020“. Asjaolu, kas vastustaja on esitanud

absoluutselt õiged arvutused või on neid võimalik määrata muudmoodi, ei vii veel järelduseni, et

looduskaitseala ei ole võimalik moodustada või selle moodustamine on LKS mõttes avaliku või riigi

huviga vastuolus.

Maavaravaru olukord ei ole vahepeal järsult halvenenud ning erinevad strateegiadokumendid on

arvestanud ja kavandanud majandusolukorra jätkusuutlikkuse ning arvestanud seatud

keskkonnaeesmärkidega. Lähtuvalt PS §-st 5 on VV kohustatud pidevalt hindama loodusvarade

kasutamist ja vajadusel tegema muudatusi, st arvestama riigi majandusliku ja sotsiaalse olukorraga

ning konkreetset loodusvara iseloomustavate näitajatega. VV saab reageerida muutustele

majandusolukorras ja arvestada seatud keskkonnaeesmärke. Vastustaja on seda täiendavalt ka

selgitanud, et ta on arvestanud muuhulgas ehitusmaavarade seisu. Kuigi vastustaja leiab, et kaebaja

arutlused seotult maavarade kaevandamisega ei ole asjakohased, märgib kohus, et mõistmaks VV

kompetentsi ja teadmisi, millest riik jääb ilma, kui maavara antud kohas ei kaevanda ja millele

vastustaja oma esialgses vastuses on ka viidanud, saab siiski rõhutada, et Ehitusmaavarade

kasutamise riikliku arengukava 2011-2020 koostamise ettepanek kiideti heaks V V 19.06.2008

korraldusega nr 276 ja arengukava koostamise protsess oli avalik. Arengukava I osas on toodud

seosed Eesti Keskkonnastrateegiaga aastani 2030, Eesti keskkonnategevuskavaga aastateks 2007-

2013, Eesti säästva arengu riikliku strateegiaga „Säästev Eesti 21“, Eesti looduskaitse arengukavaga

aastani 2020 ja arvestada tuleb ka Vesikondade veemajanduskavadega. Eesti jätkusuutliku arengu

strateegia „Säästev Eesti 21“ keskkonnapoliitikast lähtuvalt näeb ette ettevaatusprintsiibiga

arvestamise, mille kohaselt tuleb keskkonnaga seotud riski vältida isegi siis, kui ei ole selge, kas

tegevusega kaasneb keskkonnamõju ning milline on mõju arvatav ulatus ja iseloom; looduse

kasutamine ei tohi olla ühekülgne, hetkekasule orienteeruv ja biosfääri stabiilsust ohustav. Lisaks

võib tuua näite, et looduskaitseküsimusi käsitleb looduskaitse arengukava ning arvestada tuleb ka

muude strateegiliste dokumentidega, nt nagu "Ressursitõhus Euroopa 2020". Arengukava on VV

13.12.2005 määruse nr 302 kohaselt dokument, mis sisaldab eelkõige hetkeolukorra analüüsi,

valdkonna eesmärke ja nende saavutamiseks vajalikke meetmeid ja tegevusi eesmärkide

saavutamiseks. Selline arengukava on koostatud koostöös ministeeriumitega, omavalitsustega ja

ekspertidega. Arengukava on selliselt erinevate riigiorganite ja asutuste laiapõhjalistel teadmistel

koostatud dokument. Arengukava p-s 3.2 käsitletakse üksikasjalikult ehitusmaavarade kaevandamis-

ja töötlemistehnoloogia mõju keskkonnale, sj p-s 3.3 leiavad käsitlust maavarade kasutamist

mõjutavad piirangud, sh looduskaitse piirangud, p-s 3.4 räägitakse kaevandamisega seotud

keskkonnatasude probleemidest ning p-s 3.6 käsitletakse probleemi ühelt poolt kaevandamise

vajaduse ja teiselt poolt kaevandamisvastase hoiaku vahel. Sj on seal välja toodud riikliku huvi seotus

majanduslikule varustuskindlusele ka keskkonnakaitseliste, tehnoloogiliste ja maavarade ratsionaalse

kasutusega. Arvesse on võetud, et avalike huvide kõrval eksisteerib kaevandamisel oluline erahuvi,

mis seisneb kasumi saamises kaevandatava maavara kasutamisest. Kaevanduslubade väljastamisel

toimub põhjalik era- ja avalike huvide kaalumine. Väide, et hetkel on varustuskindlus enamiku

ehitusmaavarade osas tagatud rohkem kui 10 a-ks on seotud ka kontekstiga, et senisest täielikum

maavara kaevandamine olemasolevatest kaevandustest rakendamisega loob eeldused pigem uute

kaevandamislubade väljaandmise vähendamisele. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et VV ei saanud

arvestada oluliste asjaoludega, sj nn konfliktiga, kui valida tuleb tegevuste vahel, mida riik arendab.

Kuigi kaebaja ei saa toetuda õiguste kaitsel avaliku huvi riivele, nimetab kohus, et looduskaitseala

moodustamine ei saa minna vastuollu avaliku huviga loodusvarasid säästlikult kasutada ja riigi

varadelt õiglast tulu teenida. Kohtule nähtub, et kaebaja on üle tähtsustanud ehitusmaavaradega

seotult nn defitsiidi küsimuse. See seisukoht ei pädeks ka siis, kui kaebaja heidaks selgelt ette, et

vastuolu esineb arengukavast tulenevate eesmärkidega. Kohtule ei nähtu, et looduskaitseala

moodustamisel on arengukavades seatuga mindud vastuollu või jäetud midagi olulist arvestamata,

millega vastustaja ei saanud arvestada.

110. Kohus ei nõustu sj kaebaja seisukohaga, justkui esineks vastuolu looduskaitseala moodustamisel

juba seetõttu, et ÜP-s on ettenähtud maardlate maa, mida looduskaitse aluseks maaks ei saa kasutada.

Maardla mõiste on defineeritud MaaPS § 2 p-s 5, mille kohaselt maardla on üldgeoloogilise

uurimistööga või geoloogilise uuringuga piiritletud ja keskkonnaregistris arvele võetud maavara

lasund, mis peale kaevandamisloa andmist muutub kaevandamisalaks ning ei ole selliselt takistuseks,

et planeerida samal ajal looduskaitseala. MaaPS § 34 lg 1 p 2 sätestab, et kaevandamisloa andmisest

keeldutakse, kui luba taotletakse avakaevandamiseks, kuid kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskiri

keelab kaevandamise või kaevandamine võib kahjustada loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine on

menetluses. Kõnelda ei saaks ka kaevandamisalade ja kaitsealade kattumisest. MaaPS § 62 ise ei

erista aktiivset ja passiivset maavaravaru, vaid käsitleb arvelevõetud varu üldiselt ning sellest normist

ei tulene keeldu kaaluda avalikke ja erahuve ka nii, et majandushuvid jäävad tahaplaanile.

Iseenesest on õige, et rahuldada tuleb ühiskonna vajadused elamuehituse, sotsiaal- ning muude

objektide ehitusematerjalidega varustamisel. Samal ajal on tegemist tuntavate keskkonnamõjudega

tegevusega. Nagu selgub ka arengukavadest, on seda probleemi asutud lahendama. Iga meede on

välja töötatud selliselt, et see ei tooks kaasa uusi negatiivseid keskkonnamõjutusi ning aitaks

olemasolevaid probleeme vähendada. Kaebaja seisukoht, et maavara kaevandamine justnimelt

Tammiku ja Tagadi karjääridest on hädavajalik, ei ole ka sellest aspektist vaadatuna põhjendatud.

Riigi prioriteediks on, et üldine maavaravaru olukord ei halveneks, sj on muutuv leiukohtade

kasutuselevõtt. Missuguses järjekorras kavandatud karjäärid kasutust leiavad, on riigi kaalutlusotsus.

Maavara kasutuselevõtt tagatakse kaevandamismahtude reguleerimisega kaevandamislubade

andmise teel.

Vastustaja on veel viidanud täiendavalt, et keskkonnakaitses on oluline ressursitõhusus, mis tuleneb

PS §-st 5 ja on seotud nii ettevaatusprintsiibi kui ka säästva arengu põhimõttega. Ressursitõhusus

tähendab suurema lisandväärtuse saavutamist sama või väiksema ressursikoguse abil. Kohtu arvates

on just seda aspekti püütud esile tuua, kui puudutatud oli ressursi teemat. Põlev-, dolo- ja lubjakivi

kaevandamine mõjutab kahtlusteta ka põhjaveerežiimi, mis kohustab järgima ettevaatusprintsiibiga.

Vastustaja on esile toonud asjaolud, mis kinnitavad, et vajalik kogus lubjakivi killustiku järgi

tagatakse ennekõike arvestades eelmärgitud arengutega ning muutuvalt reguleeritakse karjääride

kasutuselevõttu. Nabala-Tuhala looduskaitseala kaitse-eeskirjas sätestatud kaitserežiim muudab

võimatuks karjääride kasutusele võtmise, see on selgelt esile toodud, ning tagajärjena nimetatakse, et

riigil tuleb leida kaevandamiseks muud võimalused. Seega ei ole jäetud olulisi huvisid kaalumata.

Seda ei pea esile tooma sarnaselt, nagu kohus seda vaidluse tõttu tegi.

Kuna loodusobjekti kaitse alla võtmine toimub avalikes huvides (LKS § 1) sai vastustaja kaitse alla

võtmise menetluses tugineda nendele tõenditele (arvamused, inventuurid, uuringud, strateegilised

dokumendid jms), mis toetavad looduskaitseala moodustamist, sh looduskaitseala moodustamist

soovitavates piirides ning kohtule ei nähtu, et arvestatud ei ole tagajärgi, kui kavandatud karjäärid ei

võeta kasutusele. Kaebaja mõistab õigesti, et tulenevalt kaitse-eeskirjast maavaravaru ei saa

kasutada. Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamine ei saa seetõttu olla vastuolus PS §-ga 5 ja ja

MaaPS §-iga 62, kuna otsuse tegemisel saab arvestada ka teiste projektidega. Maavarade säästliku

kasutamise põhimõte ei saa takistada Eesti loodusväärtuste kaitsmist. Kuna EL erinevate

struktuuritoetuste kasutamisega on tähtajaliselt kiire ning ressursside senisest täielikuma kasutamise

eesmärgi püstitamisega ja täitmisega kaasnevad tegelikult need muutused, mis kaevandaja nn

traditsioonilist huvi jätkata samal viisil, ei arvesta, kuid sunnib arvestama muutustega. Kui ka

lubjakivi defitsiiti tegelikult ei ole üleriigiliselt ega ka lokaalselt Harjumaal, samuti on mitmed

maardlad veel kasutamata, siis kaebaja ei saa veel järeldada ka mingit defitsiidi ohtu ja selles mõttes

tuletada konflikti. EV-i probleemiks on hoopiski mh ka lubjakivi mittesäästlik kasutamine.

111. 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber

kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud

menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas

õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud

diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. /…./ Kohus võib sekkuda

kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad

kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on

lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“

Kohus on eelnevalt märkinud, millistel asjaoludel ei saa kohus väidetud õigusvastaseid momente

tunnistada. Tunnustatav on vastustaja kaalutlus moodustada looduskaitseala ning kaebaja

otstarbekuse motiividega ei saa antud juhul nõustuda. Ühtlasi nähtus, et vastustajale ei ole

etteheidetavad need eksimused, mida kaebaja esile tõi ning pigem on ebaselgused tekkinud kaebaja

enda ekslikest seisukohtadest, justkui oleks vastustaja lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud

olulised asjaolud tähelepanuta ning seetõttu ei oleks otsus ka ratsionaalne või kooskõlas

õigusnormidega. Kohus sellist järeldust eelnevast tulenevalt ei jaga.

HMS §-st 54 tulenevalt peab haldusakt vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele. Kaalutlusotsuse

kohtuliku kontrolli tulemusel ei saa kohus asendada haldusorgani kaalutlusi enda omadega ega

hinnata haldusorgani kaalutlusotsuse otstarbekust (Riigikohtu HK 3-3-1-54-03). Seega saab kohus

teostada kontrolli vastustaja seisukohtade osas, kuna halduskohus kontrollib konkreetset haldusakti

ja selle põhjendatust. Vaidlust ei ole küsimuses, et loodusobjekti kaitse alla võtmise otsustamine on

diskretsiooniotsus. Kohus nõustub kaebajaga, et vaidlustatud haldusakti kehtima jäämine võib kaasa

tuua selle, et selles piirkonnas lubjakivi enam kaevandada ei saa. Kaebuse esitaja on siiski

põhimõtteliselt nõustunud, et ta ei saa nõuda kaevandamisloa andmist, kuid ta saab nõuda

õigushüvede õiglast kaalumist. PS § 31 esimene lause sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega.

Ettevõtluse all mõistetakse eelkõige iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimist ning riik ei tohi

selleks teha põhjendamatuid takistusi. Seadus võib sätestada ettevõtlusega tegelemise tingimused ja

korra (PS § 31 teine lause), kuid ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse

ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Ettevõtlusega tegelemise tingimusi võib piirata

seadusest tulenevalt ka siis, kui kaevandaja on teinud ettevalmistusi maavara kaevandamiseks.

112. Kohus juba märkis, et kaebaja kaevandamisluba on menetletud pikaajaliselt ja sellise

haldusmenetluse käigus võivad muutuda lõpliku haldusakti andmise jaoks tähtsust omavad faktilised

või õiguslikud asjaolud, millega tuleb arvestada. Sj võidakse anda vahepeal teiste haldusorganite

poolt haldusakte, mis muudavad isiku soovitud haldusakti andmise võimatuks. Käesolevalt on selleks

vaidlusalune määrus nr 168. Kohus nõustub samas ka vastustajaga, et eelnev veel ei tähenda, et

selliste haldusaktide andmine, mis kaebaja õigusi piiravad, oleks õigusvastane pelgalt seetõttu, et

teise haldusorgani poolt läbiviidavas menetluses lootis isik teistsugust lõpptulemust. Kaevandamisloa

andmise menetluses ning loodusväärtuste kaitse alla võtmisel tekkis vältimatult konflikt kaebaja

ootustega, so et riigi poolt antakse talle kaevandamisluba, mis aga ei võta riigilt õigust Nabala

piirkonda looduskaitse alla võtta. Kuigi varasemalt on maavara kaevandamist antud piirkonnas

peetud võimalikuks, on käesolevalt otsustatud looduskaitseala moodustamise kasuks, järelikult on

Valitsus otsustanud anda keskkonnakasutuse ja kaitse erinevatele aspektidele teistsuguse kaalu. Kui

leidub looduväärtusi, mida kaitsta ja on vajalik tagada ala terviklikkus ja sidusus, siis tuleb vältimatul

määrata tegevused, mis seda ei võimalda. Veel võib lisada, et loodusobjekti kaitse alla võtmiseks on

looduskaitseseaduses (LKS) vastavad sätted. Määruse rakendamiseks vajalike kulutuste analüüs

esitatakse käesoleval juhul määruse seletuskirjas. Loodusobjekti saab kaitsealana kaitse alla võtta

Vabariigi Valitsus (LKS § 10). Ühtlasi kehtestatakse kaitseala kaitsekord, mis määratakse kaitse-

eeskirjaga (LKS § 12). Moodustatava Nabala looduskaitseala piires ja Nabala lubjakivimaardlas ei

ole tegemist mäeeraldistega. PS § 32 põhjal ei teki maavara teemal omandi puutumatuse küsimust,

kuivõrd ehituslubjakivi varu omanik Nabala maardlas on riik. Kaevandamistegevus on vaid üks neist

tegevustest, mida looduskaitsealal ei saa lubada, lisaks on nendeks tegevusteks nt metsa maha

raiumine, maa-alade kuivendamine jms. Vastustaja on kaalunud ka tagajärgi, mis kavandatud

määrusega kaasnevad. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus,

mida tuleb kasutada säästlikult. Kuivõrd määrus puudutab kaevandajaid, maaomanikke, ka

metsamajandust, planeeringuid jms, siis käsitleb määrus mõju olemasolu ning näeb ette vahendid,

millistest allikatest kavandatud tegevus ning kompensatsioonid on ette nähtud (nt Maaelu arengukava

2007-2013 ja 2014-2020 jne, määruse p 5 lk 39). Kuivõrd määrus puudutab maaomanikke, siis on

esile toodud, kuidas neile tagatakse kompensatsioonid ja millised kulutused sellega kaasnevad.

Kaalutud on taastamistegevuse kulutuste suurenemist ja võimalikke katteallikaid ning arvestatud on,

et maavara kaevandajad antud kohas ei saa kaevandada. Kuivõrd kaebaja ei ole maaomanik, siis

kahjude kompenseerimist ei saanud määrus eraldi ära märkida, mis ei tähenda, et kahjude olemasolul

puuduks kaebajal võimalus neid nõuda. Kohtule ülaltoodult kaalumis ja motiveerimisvigu ei nähtu.

113. Riigikohtu HK on lahendis 3-3-1-57-09 15.10.2009 leidnud, et juhul kui ekspertiisi ei korraldata,

ei saa menetluse tulemusena antav haldusakt olla õiguspärane, sest välja on selgitamata olulised

asjaolud, sellisel juhul on nõuetekohase ekspertiisi puudumine oluline menetlusrikkumine, mis annab

aluse menetluse tulemusel antud haldusakti tühistamiseks. Käesolevalt on ekspertiis teostatud.

Riigikohus on 15.10.2009. a otsuses nr 3-3-1-57-09 märkinud, et „haldusakti motiveeringuks ei saa

pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse

üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud.“ Käesoleval

juhul on määruse juurde kuuluv seletuskiri avaldatud ja kaebajale sellest teada antud. Vaidlust ei ole

selles, et kaebaja seletuskirjaga ei ole saanud tutvuda. Kohtule nähtub, et kaebaja on märkinud

16.06.14 vastuväidetes KKA Harju-Järva –Rapla regioonile, et talle on teada AT avaldatud teade

kaitse-eeskirja eelnõu kohta ja et kaardimaterjalidega on võimalik tutvuda avaliku väljapaneku ajal.

Kaardimaterjali kasutusvõimalusi kinnitavad ka need tööd, mida kaebaja on esile toonud enda

positsioonide esitamisel kohtus.

Läbitud on avatud menetlus ning kohus on eelnevalt kohtuotsuse „Asjaoludes“ menetlusega seotud

olulisemad asjaolud esile toonud, mida siinkohal ei korrata ning milles vaidlust ei esine.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et HMS § 56 lg 3 tulenevalt peab kaalutlusõiguse alusel antav

haldusakt olema õiguspärane ning menetlusnõuded täidetud, kuivõrd LKS § 6 kohaselt läbiti

haldusmenetlus.

Kaebaja nimetab, et kui menetluses ei tagatud kaebuse esitajale HMS § 40 lg-st 1 tulenevat õigust

ärakuulamisele ja vastuväidete ega arvamuse esitamise võimalust ei antud, siis piiratakse

ebaproportsionaalselt ja vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootusega kaebuse esitaja õigust

tegelda ettevõtlusega.

Kohus leiab, et kaebaja õigusi ettepanekute esitamisel ei ole piiratud, kuna ta sai esitada ja esitas

menetluses oma ettepanekud, kuigi kaebaja leiab, et tema ettepanekutega menetluses ei arvestatud.

Kohus siinkohal nimetab, et isegi kui ettepanekutega ei saadud arvestada, ei saa veel väita, et kaebaja

õigusi rikuti, kuna haldusorganil on õigus ettepanekutega mitte arvestada, kuid tal on kohustus, et

seda peab põhjendama. Vaidlust ei ole selles, et vastus kaebajale tema seisukohtade osas on esitatud

ja nagu kohus varasemalt märkis, sai kaebaja toetuda oma vastuväidetes KHM ja spetsialistide

arvamusele. Selliselt ei jäänud olemasolev KMH kohtu arvates kuidagi vajaliku tähelepanuta, ehkki

vastustaja on nimetanud, et tervikuna talle tööd ei esitatud. Kohus ei näe siinkohal menetluslikku

viga.

114. Kuigi kaebaja nimetas, et tema KHM ei soovitud vastu võtta, nõustub kohus vastustajaga, et selle

kodulehel avaldamata jätmine ei ole iseenesest õigusvastane ja see ei saanud kaasa tuua kaebaja

õigustega vähema arvestamise. Kohus leiab, et see on vastustaja kaalutlusotsus, millises ulatuses ta

kaebaja KMH-d kajastas. Kuna aga menetlus toimus avatud menetlusena, siis said kaevandajad

konkreetses menetluses oma vastuväited esitada, seega ei saa kuidagi väita, et rikutud on

menetlusnõudeid seeläbi, justkui tulnuks KMH siiski kodulehel avaldada ja kui seda ei ole tehtud, et

siis jäid avalikkusele kaevandamise poolt esitatud argumendid kättesaamatuks. Avalikkusele olid

kättesaadavad menetluses esitatud erinevad argumendid, mis kõnelesid nii looduskaitseala

moodustamise või selle laiendamise vastu (avaldatud olid kehtestatud KMH-d, erinevad arvukad

uuringud ning vastuväited, mida esitati menetluse kestel ja mis ei olnud looduskaitseala moodustamist

soosivad).

115. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt motiveerimispuudused ei ole alati haldusakti

tühistamise aluseks, HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes

põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus viitab siinkohal ka Riigikohtu

otsusele haldusasjas nr 3-3-1-42-03 p 38, milles märgitakse, et menetlus- ja vorminõuete rikkumine

võib tulenevalt HMS §-st 58 jääda tahaplaanile, kui kohus veendub, et haldusakti andmisel ei olnud

asutusel võimalik teistsugust otsust teha. Seega, isegi juhul, kui KMH avaldamata jätmine oli viga, ei

saanud see kohtule nähtuvalt viia eeltoodud põhjustel ebaõige tulemuseni. Vastustaja on oma

seisukohad KMH osas esitanud täiendavalt ning toonud esile selle tööga seotult tööst tulenevad

tõsised küsitavused, sj asjaolu, et töö on ise seotud läbivalt teiste uurimustega, millele vastustaja otsus

tugineb ning juba sellest aspektist lähtuvalt on sisuliselt needsamad momendid vastustaja otsuse

alusmaterjalina käsitlust leidnud. Kaebaja kaebeõiguse realiseerimist ükski motiveerimise viga ei ole

takistanud.

116. Kaebajal on veel ka etteheited looduskaitseala moodustamise töögrupile, mil kaebaja nimetab, et

kaasatud oli küll kaevandajate esindaja, kellele võimaldati arvamuse esitamine, ent kaebaja leiab, et

sellest ei piisa. Kohtule siiski ei nähtu, et kaebaja etteheide oleks põhjendatud, kuna oma arvamuses

sai isik esitada, sj toetuda kõikidele varasematele kollektiivsetele töödele, kui selleks olnuks vajadus.

Etteheidetav ei ole ka see, et töögrupi liikmeteks olid kohalike omavalitsuste esindajad, KKA

esindaja, ministeeriumi esindaja ja looduskaitseala moodustamist toetanud spetsialistid U. Timm (OÜ

Tirts ja Tigu) ning K.Sepp (Eesti Maaülikool). Grupi selline koosseis iseenesest ei viita kuidagi, et

siinkohal esineks mõni menetluslik viga. E.Reinsalu sai oma seisukohad esitada ja ta sai ka vastused

(vaidlus selles puudub). Asjaolu, et kaebaja leiab, et ka E.Reinsalu arvamuste ja ettepanekutega ei

arvestatud, ei vii järelduseni, et menetlus oli vale või et neid seisukohti ei hinnatud/ kaalutud, sj ka

kaevandamisega seotud esiletoodud sotsiaal-majanduslikke aspekte. Vastus E.Reinsalule kinnitab

tema seisukohtade läbitöötamist. .

117. Kaevandamise võimaldamine kaitse-eeskirjas osutus võimatuks liikidele, kooslustele ja

veerežiimile avaldatava negatiivse mõju tõttu.

Vaidlustatud määrusest nähtub selgelt, et kaevandamisega seotud huvi on arvestatud ning seda on

kõrvutatud looduskaitsehuviga (vt määruse seletuskirja p 2.5.4.3). Huvide kaalumine nähtub ka KKA

poolt kaebajale saadetud seisukohtadest. Huvide kaalumine hõlmab nt tööhõivet, metsandust, maade

senist kasutamist, vajadust ulatuslikumalt võtta kasutusele riigile kuuluvat maad jm aspekte. KKA

15.07.2014 kirjaga nr HJR 15-4/14/10070-4 on esitatud vastus kaebaja ettepanekule- jätta

looduskaitsealast välja Tammiku ja Tagadi karjääride ala. Vastuses märgitakse, et kaitseala piiridest

ei saa jätta välja Nabala lubjakivimaardla Tammiku ja Tagadi karjääri alasid, sest nende kaitsealast

väljaarvamine ei ole kooskõlas ala terviklikkuse säilimisega.

118. Kaebaja leiab, et ekspert on lähtunud loodusväärtuse hindamisel subjektiivsest skaalast, mistõttu

on jäetud oluliste asjaoludega arvestamata.

Kohtule nähtub, et kaebaja ei ole läbiviidud ekspertiisi metoodikat vaidlustanud. Ekspert on lähtunud

õigusnormidest ning uuringute andmetest, mis on koostatud paljude erinevate teadlaste poolt,

mistõttu toetumisel erinevatele uuringuandmetele ei võimalda kohtu arvates väita eksperdi või siis

lõppotsuse subjektiivsust. Kaebaja heidab ette, et kasutati inventuuri andmeid, mis ei ole ekspertiis.

Kohtule jääb selline lähenemine arusaamatuks, kuivõrd ekspertiisi tulemused sõltuvad erinevatest

alusuuringutest ja nende nimetused ei oma siinkohal eraldiseisvalt tähtsust. Kui kasutusel on olnud

erinevate uuringute ja inventuuride andmed, siis on see osa otsustamiseks vajalikust kogutud

infokihist, eksperdil ei ole sj keelatud kasutada inventuuride jt uuringute andmeid, kuna ekspert ei

pea ise nt välitöid, vaatlusi jms läbi viima. Kui oma eriala tundvad spetsialistid on jõudnud

põhimõtteliselt samadele tulemustele, sj on kogutud objektiivsed andmed, mida ei ole moonutatud,

ei ole kohtul põhjust kahelda eksperdi pädevuses ja erapooletuses/subjektiivsuses. Siinkohal nähtub

veel, et juba varasemalt on kaitse all olnud Tuhala maastikukaitseala (alates 1989 a), Tammiku

looduskaitseala (1991 a), mis muuhulgas oli loodud taimestikukaitsealana jn, jne, mis on selliselt

mitmekordselt üle kontrollitud, seega on kahtlusteta võimalik väita, et loodusväärtusi on sellel alal

olnud, nad on jätkuvalt olemas ja seda sõltumata, et hilisemalt on päevakorrale kerkinud ka küsimus

Tuhala Nõiakaevu osas, st kas see vajab eraldi täiendavat kaitset või mitte. Kohtule ei nähtu, et ühegi

töö osas oleks ekspert andmeid moonutatult käsitlenud või esitanud nii, et seeläbi peaks

lõpptulemuses kahtlema.

Siinkohal märgib kohus, et kaebaja üks olulistest seisukohtadest on läbivalt olnud, et määrus või

ekspert K.Sepp ei ole arvesse võtnud nt MTÜ Geoguide Baltoscandia uuringus märgitut, et liikide

esinemine ka ümberkaudsetel aladel on tõenäoline, neid alasid ei ole aga piisava põhjalikkusega

uuritud ja et suure tõenäosusega samalaadseid liike esineks ka mujal ning et lõpptulemusena saaks

sellisel maa-alal moodustada mitmetuhande hektari suuruse looduskaitseala. Kohus on seisukohal,

et need seisukohad (tööd), millest kaebaja järeldab, et ka mujal on samalaadseid liike või kooslusi,

ei saa kuidagi viia järelduseni, justkui loodud kaitsealal leitud väärtused sellest muutuksid olematuks

või väheneksid.

Seega, kui sellist argumenti ei ole vastustaja arvestanud, ei ole ta kuidagi rikkunud ei menetlus- ega

sisunõudeid. Niisugustele järeldustele tuginedes oleks vastustaja jõudnud üksnes valele

lõpptulemusele. Kuna see on kaebaja üks põhiargumente, miks ta kaalumiskohutusele viidates ja

ebaõiget lõpptulemust vastustajale ette heidab, siis paraku selline argument kohtus ei päde. Kui

ekspert on nende aladega seotud uuringuid mõistlikul viisil arvestanud, siis ei saa talle ette heita ka

subjektiivsust.

Lisaks nähtub, et on kogutud sedavõrd palju olulisi uusi andmeid, millega eksperdil tuli arvestada.

Kohtule ei ole äratuntav, kuidas saanuks ekspert ignoreerida kogutud (objektiivseid) andmeid ning

heita kõrvale metoodika, millest tal tuli juhinduda. Kui esinesid kaitselade liitmise alused, siis

laiendati kaitseala. Võimalusel aga tehti ka vähendusi, mida on põhjendatud. Kuna kogutud andmed

kinnitasid muudatuse tinginud vajaduse, siis tuleb muuta juba ka LKS § 13 lg 1 alusel olemasolevate

kaitstavate alade kaitsekorda.

119. LKS § 7 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks selle ohustatus, haruldus,

tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust

tulenev kohustus. Antud juhul nähtub seletuskirjast, miks ala on loetud tingimustele vastavaks. Kohus

ei nõustu kaebajaga, justkui peaks kogu alal esinema võrdse tasemega väärtusi. LKS § 7 sellist

järeldust teha ei saa. Kaevandaja esindajast (hr B.Oks) võib aru saada, et temale ei ole mõistetav,

miks kaunis kuldking looduses peaks olema kaitstud, kui samal ajal annaks kaevandamine tööd

paljudele inimestele. Siinkohal märgib kohus, et määrust ja selle seletuskirja peab lugema

tähelepanuga, kuivõrd vastupidiselt võib märgilise tähtsusega põhjenduste osa jääda vajaliku

tähelepanuta. Kaebuse esitajal on olnud abiks õigusteadmistega isikud, sj ka KMH koostajad, mistõttu

leiab kohus, et määruse tekst ja selle seletuskiri pidid olema piisavalt mõistetavad; haldusakti ei saa

üle koormata lisaselgitustega, mis nt veelgi enam täpsemalt kirjeldaksid ökoloogilisi, bioloogilisi,

strateegilisi või siis nt EL õiguse küsimusi jms protsesse, mis looduskaitseala moodustamisel tuleb

arvesse võtta.

Kui kaitse eesmärkidele vastavalt märgitakse, et kaitstakse allikaid, allikalisi alasid, erinevaid

karstivorme, siis ei saa sellest järeldada, et eesmärk oli kaitsta karsti, ent selles taganeti. Kui

kõneldakse liikidest ja kooslustest ning kompaktse ala moodustamisest, siis on see seotud sidususe

küsimusega. Iga looduskaitse alale jääv ala teenib koosluses mingit eesmärki. Kuna tegelikult

kaitstakse erinevaid karstivorme, siis on see omakorda seotud eranditult veereziimiga. Kõikide

liikide ja koosluste puhul esineb side, mistõttu nende vastastikust mõju ja toimet ei saa jätta

märkamata. Tähelepanuta ei saa seetõttu jätta nt erinevate sookoosluste kaitse vajadust ja soo üldist

osatähtsust ökosüsteemis. Seega ei ole tegemist pelgalt vaid nn lillede kaitsmisega (nt kuldking),

ehkki antud juhul on oluline osa kaitseväärtuste hulgas ka märgitud taimel. Karstinähtusi kaitstes

kaitstakse ühtlasi sellele omaseid bioloogilisi kooslusi ning kui karstinähtused puuduksid, siis ei

esineks ilmselgelt ka vastavaid taimekooslusi. Käesolevalt torkab silma, et kaevandaja peab

väärtusetuks kooslusi, mis aga loodusdirektiivi seisukohalt omavad väärtust ja keskkonnaaspektist

tulenevalt vajavad täiendavat kaitset. Nii nt on objektide harulduse ja ohustatuse seisukohalt esile

toodud seletuskirja p-is 2.1 loend, millistel juhtudel rida allikaid, allikalisi alasid, karstivorme, soo ja

metsaökosüsteeme, elupaigatüüpe, liike, kaitsealuseid taimeliike ja linnuliike vajavad täiendavat

kaitset ja et nad on ka tegelikkuses väärtuslikud, toetvad ja on seotud üksteisega. Elusloodus ei püsi

paigas, teda ei saa suruda raamidesse ja kaitsta nii, et väärtuslike alade vahele ei jääks

vähemväärtuslikke alasid. Soo osatähtsust on hakatud mõistma ning soode säilitamine vastab kaasaja

hea keskkonna standarditele, mida tuleb kaitsta. Üldteada olevalt on soo taastamine ülikallis ja

ressursimahukas tegevus, sj pika perspektiiviga, millega EL mitmed riigid on sunnitud tegelema, kuna

vajalikud kooslused on juba hävinud. Sellist kadu on EV-il võimalik veel vältida. Sõltumata

eeltoodust nähtub selgelt, et nii Nabala maastikukaitseala inventuuri lähteülesanded, K.Sepa

ekspertiis ja määruse andmed kinnitavad, et moodustati Nabala LKA ühtse tervikliku ja sealseid juba

olemasolevaid väärtusi koondav üksusena. Alal läbiviidud inventuurid keskendusid põhiliselt

botaanilistele vaatlustele, liikide ja kasvukohtade hetkeseisundi hindamisele, isendite loendile ja

püsivaatlustele. Allikate ja allikasoode seisundi kohta olid pikemaajalised vaatlused (ida-ja kaguosas)

ning vaid karstinõgude osa tuli vaatluse alla käesoleva menetluse käigus. See, millises osas on

toimunud pikaajalised vaatlused ja kus konkreetsed väärtused seotult kaebajat huvitavate karjääride

alaga asuvad, on võimalik kontrollida (nt koordinaatide täpsusega A.Kivistik koostatud inventuurist).

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, justkui ei oleks vastustajal olnud otsustamiseks andmeid,

millises osas on toimunud looduses muutused ja loodusväärtuste vähenemine, kuna ka see on

kontrollitav (viidatud on ka inventuuride andmetele). Kaebaja KMH või tema poolt tunnustatud tööd

neid protsesse ei käsitle, kuid seetõttu ei saanud ekspert oma töös ida-ja kaguosa käsitlust arvestamata

jätta, mis muuhulgas puudutab kaebaja huvisfääri. Seletuskiri toob esile loendid, millest nähtub, miks

väärtusi tuleb kaitsta senisele lisaks ja kui need esinevad loodaval kaitsealal, siis ei saa kohus

nõustuda, et vastavad põhistused harulduse ja ohustatuse osas LKS § 7 mõttes on puudulikud. Kaitse

alla võtmise otstarbekust põhjendab mitmete varasemate kaitse alla võetud looduskaitsealuste

objektide ühendamise võimalus tervikuks. Viimaste aastate uuringute ja inventuuride andmed on

esitatud seletuskirja p-is 2.2. Kuidagi ei ole kohtu arvates ebaloogiline ega vaieldav, et senised

eraldiseisvad kaitstavad alad on kahtlusteta siis tugevamad, kui nad liites üksteist toetavad.

Seletuskirjas on kohtu seisukohalt piisavalt selgelt esile toodud ka see, et kaitstavad alad ei ole

suutnud vältida elupaikade seisundi halvenemist, mistõttu on vajalik tundliku veereziimiga piirkonna

kui terviku kaitse alla võtmine. Hüdrogeoloogiliste tingimuste muutus on peapõhjus, mil ka nt

Tammiku näitel tuuakse esile, et põhjavee taseme langetamine ümbruskonnas on kõige enam ja

kiiremini mõjutav tegur, mille mõjud allikasoode taimekooslustele toovad kaasa teisenemise, mida

aga ei soovita (so loodusväärtuste vähenemine). Siinkohal kohus märgib, et vaidluse all ei saaks olla

küsimus, et kaevandajate tellimustel koostatud KMH-des on läbivalt seisukohti, mille kohaselt

peetakse alasid liigniisketeks ja leitaks, et liigniiskus kaob, kui alustada kaevandamistegevust. See

aga tähendab, et kaevandaja põhimõtteliselt tunnistab niiskuse olemasolu ja selle alanemist, kui

tegevuseks on kaevandamine. Märgitu tõttu on niiskuse probleem põhiküsimuseks, mida soovitakse

mitte vähendada, vaid senisest võimalusel hoopiski suurendada (kuivenduskraavide kinni ajamise

võimalused, taastamistööd jms). Nende erinevate lähenemiste ja arusaamade konflikt on vältimatu,

seetõttu ei saa haldusakti veaks lugeda keskkonnakaitselist lähenemist ja kaalutlusi, mis selgitavad ja

põhjendavad, miks veereziimi muutusi ei soovita ehk teistsugust looduskooslust, mis

kaevandamisega vältimatult kaasneb, püütakse igati vältida. See on kohtu arvates kõige lihtsamalt

väljendatud sõnum, millega tuleb arvestada. Antud juhul on veel selgitatud, et justnimelt kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitsereziim ei ole piisav ennekõike soode, rohundirikaste kuusikute, vanade

laialehiste metsade ega käpaliste leiukohtade ja kaitsealuste linnuliikide kaitseks. Eelnimetatud

elupaigatüübid on Eestis halvas seisundis ning kui ka Euroopa boreaalses piirkonnas on muutunud

nad haruldaseks, on ohustatud ning samal ajal seotud paljude muude kooslustega, siis antud aladel

nende objektiivset olemasolu tunnistades, puuduksid vastustajal argumendid, miks loodus-ja

elukeskkonda mitte säilitada parimal viisil, mis inimese elukvaliteedi tagab ja on igati kooskõlas

elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajadusega, mille arvestamise vajaduse tingib omakorda

kaasaegne väärtuste ja hinnangute süsteem.

120. Euroopa 2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava strateegiliste eesmärkidega tuleb

arvestada ning ka KOM (2011)2441, millele viitab seletuskiri (p 5), seab liikmesriikidele juba

konkreetsemad kohustused ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse parandamiseks aastateks 2020 ehk

vahepealsel ajal on toimunud väärtuste hindamisel olulised muutused. Seega saab veelkord rõhutada,

et maavara kaevandamine on vaid üks osa inimtegevuse eluvaldkonnast, sj selline, mis olemasolevale

elusloodusväärtuste kaitsele avaldab vastupidist mõju. Kuigi kaebaja leiab, et nt teda puudutavalt

Tammiku karjääri alale jääb kaitsmist mittevääriv sookooslus, ei ole saanud ekspert sellega nõustuda,

kuivõrd erinevad sookooslused õigel ühendamisel ja alade liitmisel omavad kaitseväärtust. Kohus

juba märkis, miks ta ei saa nõustuda kaebaja tuginemist MTÜ Geoguide Baltoscandia uuringule.

Siinkohal toob kohus seletuskirjast välja vaid mõne üksiku näite, mis kinnitab, et kaalutud on väärtuse

tähtsust ja kaitsevajadust, mitte vastupidi. Nt nimetatakse, et karstijärvikuid ja järvi leidub Eestis

piiratud territooriumil, mis toituvad karstiõõnte kaudu veega. Selle elupaigatüübi teadaolev pindala

on Eestis vähene (ca 200 ha) ja Loodusdirektiivist tulenevalt vajab selle liigi seisund parandamist ehk

täiendavate kaitsemeetmete rakendamist. Ohustatud tüübiks on isegi jõed ja ojad, mis on omakorda

elupaigaks haruldastele ja ohustatud lindudele. Allikasood ja allikad on loodaval kaitsealal olemas,

mis on iseloomulik karstistunud aladele ja nad paiknevad seal, kus põhjavesi voolab või immitseb

maapinnale. Kuivõrd loodaval kaitsealal asub allikasoid, siis ei saa väita, et karsti/kartistunud alad

puuduvad, vastavalt esinevad ka taimekooslused jms kooslused, mis vajavad kaitset. Allikate ja

allikasoode seisund on Eestis hinnatud ebapiisavaks, nad on seotud haruldaste liikidega. Plaatloosid

leidub piiratud levikuga lubjakivi avamusaladel, st et need piiratud levikuga haruldased kooslused on

Eestis hinnatud ebapiisavaks ja halvenevaks koosluseks, seega vajavad nad kaitset ehk neid on vähem

kui 100 ha ja paarikümnel alal. Madalsood, mis on Eestis kõige enam ohustatud veereziimi

muutumisest põhjavee seisundi tõttu, on kuivendamise tulemusel kõige enam kahjustatud

sooelupaigatüüp, selle seisund on juba ebapiisav ja halvenev, suur osa madalsoid on hävinud

pöördumatult. Loodaval alal on inventeeritud 30 kaitset vajavat madalsooala.

Kuivõrd LKS §-s 69 ja 70 on sätestatud Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustiku moodustamise ja

Natura 2000 ala kaitse eesmärk ja Natura 2000 ala kaitse eesmärk määratakse kindlaks, lähtudes

loodusdirektiivi I või II lisas nimetatud väärtuste soodsa seisundi säilitamiseks või taastamiseks,

samuti lähtudes Natura 2000 võrgustiku terviklikkuse saavutamise vajadusest ning silmas pidades ala

degradeerumis- ja hävimisohtu, siis asjaolu, et kohapeal leiti lisaks veel ka Natura 2000 võrgustiku

huvisfääri kuuluvaid väärtusi ja nende väärtuste määramine kulgeb kindlate kriteeriumide alusel, mis

ei sõltu ühe eksperdi subjektiivsetest hinnangutest, siis ka selles plaanis võib usaldada saadud

tulemust. Käesoleval juhul menetleti loodusväärtusi ka seotult Natura 2000 võrgustikuga.

121. Kohtule nähtub, et antud juhul on ekspert andnud selged seisukohad, miks on vajalik kaitsta

kooslusi, mis on mujal Eestis juba kaitset leidnud, kuid mis on ka juba regionaalsest aspektist lähtudes

vajalikud kaitsta.

Looduskaitseala

moodustamisel

koosluste

seisundit

üldiselt

sai

pidada

soodsaks

ja

taastumispotentsiaali seisukohalt heaks ning kohus ei nõustu kaebaja hinnangutega, justkui oleks

objektide üksikväärtused üldiselt halvad või mõne objekti halb seisund juba takistaks koosluste

moodustumisel nendega arvestamist. Kui erilist väärtust omavad kavandatava kaitseala kooslused

regionaalsest aspektist lähtudes ning samuti erinevate elupaigatüüpide kompleksina, ei saa väita, et

lähtutud on lubamatutest või asjakohatutest kaalutlustest.

Nagu materjalidest ja vastustaja seletustest nähtub, on arvestatud, et Nabala-Tuhala piirkond on

säilinud ainulaadse tervikliku loodusalana ja Nabala-Tuhala looduskaitsealasse kuuluvat ala katab

Harju maavanema 11.02.2003 korraldusega nr 356-k kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu

"Asustust

ja

maakasutust

suunavad

keskkonnatingimused"

määratud

rohevõrgustiku tuumala. Roheline võrgustik täiendab TP p 2.1.1 kohaselt funktsionaalselt kaitsealade

võrgustikku, ühendades need looduslike aladega ühtseks terviklikuks süsteemiks. Vaidlust ei ole

selles, et kaebaja poolt taotletavad Tagadi ja Tammiku lubjakivikarjääride mäeeraldised asuvad

rohelise võrgustiku suurel tuumalal T8. Saku valla ÜP keskkonnamõju strateegilise hindamise

aruandes selgitatakse, et maakondliku ja kohaliku tasandi tuumalasid ühendavad rohekoridorid, mis

ühendavad tuumalad teiste rohevõrgustiku elementidega, sh veekogude puhveraladega (nn

sinivõrgustik). Rohevõrgustiku tuumalana säilitab Nabala-Tuhala kaitseala liikide isenditele tihedalt

inimasustatud piirkonnas võimaluse rohealade vaheliseks migreerumiseks, ühendades seega kogu

piirkonna looduslikud alad tervikuks. Harju maakonnas on riiklike ja piirkondlike tuumalade arv

väike ning vähesed tuumalad paiknevad maakonna äärealadel. Tallinnast lõunasuunas on Nabala

piirkond esimene, mis vastab rohelise võrgustiku piirkondliku tuumala kriteeriumitele. Arvestades

Harju maakonna eripära ja maakasutuslikku survet siinsetele looduskeskkonna elementidele, on iga

rohevõrgustiku tuumala säilitamine ülioluline.

Kohus nõustub kokkuvõttes vastustajaga ka selles, et Nabala-Tuhala piirkonna erilisust ei saa eitada,

kuivõrd mitmekesiste loodusväärtuste olemasolu on tõendatud, mitte vastupidi. Piirkonnas on

kindlaks tehtud erinevate loodusobjektide (liikide ja elupaikade) juba olemasolev väärtuslik

kompleks ning lisaväärtused, mis hõlmavad ulatuslikul karstialal paiknevaid soo- ja metsaelupaiku

ning kaitsealuste ja ohustatud liikide elupaiku, mida ümbritsevad intensiivselt majandatud metsa- ja

põllumaad. Loodusliku mitmekesisuse säilimiseks ongi oluline tagada looduskompleksina toimiva

ala terviklikkus ja sellest on kaitseala moodustamisel lähtutud. Piirkonda ühendavaks looduslikuks

tingimuseks on karstinähtuste esinemine ja tundlik veerežiim. Oluliseks peetakse, et ülejäänud

Eestiga võrreldes tiheda inimasustusega Harjumaal ei ole tänapäeval teist samavõrra suurt ja

mitmekesist loodusmaastikku, kus on esindatud nii metsa- kui sookooslused, haruldased taime- ja

linnuliigid ning suurulukid. Selles plaanis tuleb rõhutada, et ei võeta ära ka võimalust, et tuumalad

asuvad toetama üksteist (suurulukite liikumisvõimalus on tavapäraselt kulgenud piiratud tingimustes

mööda rannikut). Harju- ja Raplamaa rohevõrgustik on selliselt Tallinna lähiümbruse suurem

rohevõrgustiku tuumala. Seega ei ole väär ka järeldus, et rohevõrgustiku tuumalana säilitab Nabala-

Tuhala kaitseala liikide isenditele tihedalt inimasustatud piirkonnas võimaluse rohealade vaheliseks

migreerumiseks, ühendades seega kogu piirkonna looduslikud alad tervikuks.

Seega saab kohus kokkuvõtvalt nõustuda vastustaja seisukohaga, et ekspert ei ole lähtunud

loodusväärtuste

hindamisel

subjektiivsetest

kriteeriumitest.

Loodusväärtuste

hindamise

ebaobjektiivsust ei saa väita lisaks ka kaebaja nimetatud põhjusest, et algul sooviti lülitada

kaitsealasse rohkem alasid (mis hiljem vähem väärtuslikena siiski välja arvati).

Kui lõplike piiride kujunemisel ei ole kaitsealas kõik alad võrdväärselt väärtuslikud ja väärtuslike

alade vahele jäävad ka vähemväärtuslikud alad, siis ei vii see veel järelduseni, et ekspert on eksinud.

Nagu nähtub, on selleks objektiivne põhjendus ja vajadus, so sidusa ökoloogilise võrgustiku

kujundamise vajadus, võimalus säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike

elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal (kooskõla LKS

§ 3 lg 1). LKS § 4 lg 2 kohaselt moodustatakse kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitava ja

erinõuete kohaselt kasutatava alana, kus säilitatakse kaitstakse, taastatakse, uuritakse või

tutvustatakse loodust. Eelnev seondub ka ala terviklikkuse ja sidususe mõistega. Erinevate

spetsialistide poolt on esile toodud ala terviklikkuse ja sidususe põhjendused, uuritavad väärtused ja

leiud, mistõttu ei ole põhjust arvata, et tegemist on vaid K.Sepp subjektiivse arusaamaga. Ala kaitse-

eesmärgid on tavapäraselt saavutatud siis, kui ala on terviklik. Ala terviklikkuse all mõeldakse

eelkõige ala ökoloogiliste funktsioonide (liigisiseste ja -vaheliste suhete, toiduahela, jt funktsioonide)

toimimist viisil, mis tagab pikas perspektiivis liigi isendite piisava arvukuse neile sobivates

elupaikades ning elupaigatüüpide vastupidamise välistele mõjudele ja jätkuva uuenemise ning taoline

ala vajab minimaalset inimesepoolset abi (looduslike koosluste puhul) või perioodilist inimese

poolset abi (pool looduslikud kooslused) väljastpoolt seda süsteemi. Kuna ala terviklikkuse

olemasolu vaadeldakse ala kaitse-eesmärkide saavutamise seisukohast, siis ei nähtu kohtule, et

eesmärgid pole saavutatavad. Kuivõrd kaebajale on jäänud arusaamatuks, miks nt Tammiku võimalik

kaevandamisala jäeti kaitseala sisse, siis nähtub kohtule, et nii metsaelupaigatüüpide ja liikide soodsa

kaitseseisundi tagamine ei ole võimalik tingimustes, kui väärtuslike elupaikade vaheline ala ei toimi

puhvrina vaid seda kasutatakse muudel looduskaitseliselt kõrvalistel eesmärkidel. Käesolevalt on

ekspertiis kinnitanud, et mõne ala väljajätmine kaitsealalt oleks mõeldamatu, sj tuvastus laieneb ka

Tagadi karjääri puudutavaid alasi, seega tuleb sellega arvestada.

122. Kaitseala piiride vähendamise võimalusi arvestati mh juba ka seoses kinnistute omanike

vastuväidetega ning kaevandamistegevusega. Ekspertiis analüüsis kavandatava looduskaitseala

erinevate piirkondade looduskaitseväärtusi ning hindas välispiiri ja tsoneeringu kohasust, esialgselt

pakutud piire korrigeeriti. Kaebajale (kaevandajatele) on varasemalt selgitatud, et maavaravaru

kaevandamine ei ole ainus ja peamine keskkonna säästliku kasutamise näitaja (indikaator). Kaitseala

moodustamise eesmärk on selles, et säilitada kõiki loodusvarasid ja -väärtusi. Seega on tegemist

keskkonna säästliku kasutamisega. Kohus kokkuvõttes ei nõustu, et arvestamata on jäänud

kaevandamistegevuse piirangutega kaasnev konflikt lubjakivi kaevandaja ja loodusväärtuse kaitsega

seotult. Tunnistatud on (p 5), et kahte eesmärki, so kaevandada lubjakivi ja saavutada tundliku

veereziimiga ala kaitse, korraga ei ole võimalik.

123. Vastab tõele kaebaja tähelepanek, et RM on pöördumises nr 1.1-10/13716-2 palunud KKM-lt

selgitust, milliste vahendite arvel on kavandatud katta eelnõu seletuskirja p 5 nimetatud kulutused

LKS § 20 alusel kinnisasjade omandamiseks, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt

piirab ja nagu nähtub, on vastus antud. Samas ei puuduta päring kaevandamata jätmise kahjude

küsimust.

124. Kuigi kaebaja eesmärgiks on saavutada olukord, et edasises menetluses tuleks alles hakata

koostama kaitseala moodustamise juriidiline ja majanduslik analüüs, mis arvestaks ka kahjumit, mis

tekiks riigile, kui alal leiduv lubjakivi aktiivne tarbevaru kantakse passiivseks varuks (et

ekspertarvamuses on leitud, et maardla ala tuleb arvata looduskaitseala piiridest välja), ei ole see

kohtu seisukohalt looduskaitseala moodustamise otsene küsimus ega saavutatav eesmärk (kohus on

seda eelnevalt põhjendanud).

125. Seonduvalt ETA juhatuse pöördumisega Riigikogule, Valitsusele ja ETA akadeemikutele

soovitada Vabariigi Valitsusel peatada Nabala Looduskaitseala loomine taotletud piirides ja

soovitusele tellida täiendav uuring ETA-lt, märgib kohus, et vastustajale ei ole etteheidetav juba läbi

viidud menetlusele see, kui arvestamata on jäetud hilisemad pöördumised, millega ei saadudki

arvestada (2015.a. pöördumine, mil menetlus oli lõppenud).

Nagu võib aru saada, on 2014 a palutud ETA-l anda kompleksne teaduspõhine hinnang kavandatava

Nabala looduskaitseala moodustamise otstarbekusele, kavandatavatele looduskaitsemeetmetele ja

nende mõjule laiematele sotsiaal-majanduslikele huvidele, ei ole ka kohtu arvates vastus

keskendunud looduskaitseala loomise protsessile nii, et sellest võiks välja lugeda mingit kindlat

seisukohta

või

positsiooni,

millega

saanuks

VV

arvestada

ja

looduskaitseala

mitte

laiendada/moodustada. Tegemist ei ole ka analüüsiga, mis kinnitaks, et Nabala kaitseala loomine

sellistes piirides ei oleks võimalik. Nagu võib aru saada, siis loodusteaduste esindajad esitasid

juhatusele looduskaitseala moodustamist toetavad seisukohad. Vastustaja on esile toonud ETA

Looduskaitse Komisjoni seisukohad, mida kohus siinkohal ei korda. Siiski võib mõista, et ka ETA

Looduskaitse Komisjon ei välistanud vajadust otsustada, kas luua üks suur looduskaitsealune Nabala

karstiala. Seega ei ole ka kohtul võimalik välja lugeda, et looduskaitseala moodustamisel saanuks

siinkohal arvestada, et teadlased on välistanud looduskaitse ala laienemise või erinevate

karstinähtuste seisukohalt eitanud väärtuste olemasolu väljapool senist kaitseala või et antud juhul ei

tuleks lähtuda ettevaatusprintsiibist.

126. Kuigi kaebaja püüab väita, et on vähemalt 2 tööd, mis kinnitavad, et lubjakivi kaevandamine

Nabala lubjakivimaardlas on võimalik ning küsimusele tuleks läheneda nö üksikobjekti põhiselt, ei

nähtu kohtule, et kaebaja poolt välja toodud aspektid neist töödest võimaldanuks vastustajal võtta

teistsugune seisukoht.

Esmalt nõustub kohus vastustajaga selles, et arvestada tuleb kaitset vajavate loodusväärtuste

paiknemist ka väljaspool kaebajat huvitavaid kinnistuid, kui nendel kinnistutel toimuv tegevus võiks

mõjutada selliste loodusväärtuste säilimist. Selleks, et kogu kaitsealal oleks tagatud liikide säilimine

ja nende elupaikade kvaliteet on vajalik säilitada liikide eluks vajalikud elupaigatunnused teatud

tasemel kogu kaitsealal. Kaebaja KMH sellist käsitlust ei hõlma ning kohus ei saanud toetada teise

töö pinnalt tuletatud järeldust, justkui olemasolevate loodusväärtustega ei saaks enam arvestada, kui

kusagil mujal leitakse veel samaväärseid kooslusi. Kui neid kunagi uuritakse, ei ole välistatud nende

väärtustamine ja alade laienemine.

Kuna kogu kaitseala kaitse-eesmärgiks on erinevate liikide kaitse, siis on ka valitud sihtkaitsevööndis

eesmärgiks toetada ala liigikaitselisi eesmärke ja tagada alal liikide säilimine ja liigiline

mitmekesisus. Arvestades, et kaitseala kohustuseks on kindlustada alal igal juhul elustiku

mitmekesisuse säilimine, tähendab, et kaevandamine nii Tammiku kui ka Tagadi kavandatud

maardlates välistab või seab oluliselt ohtu kaitsealuste liikide ehk juba olemasolevate ning kujunevate

asurkondade jätkusuutlikkuse ja seeläbi väheneb elustiku mitmekesisus. Kaitse-eesmärgina on

nimetatud ka olukorra taastamist. Olukorras, kus osades metsades ja kraavitamisest tulenevalt on juba

intensiivselt majandustegevus mõju avaldanud ning arvestades kaitsealuste liikide elupaiganõudlust,

on taastamine vajalik ja võimalik.

127. Vastustajal on looduskaitseala moodustamisel kaalutlusruum, mille sisustamisel peab tuginema

eksperdi arvamustele, inventeerimisandmetele jms, et välja selgitada eeldused loodusobjekti jätkuvalt

kaitse all hoidmiseks ja nende eelduste olemasolul kaitse all jätkuva hoidmise põhjendatusele ja

otstarbekusele. Käesolevalt on kohtu arvates erisuseks ka see, et juba olemasolevad kaitsealad, mis

asuvad killustatult, nende liitmisel ühtseks seostatud tervikuks on kahtlemata senisest edumeelsem

lahendus. Kohtu arvates argumente selle vastu ei ole esitatud.

128. Kuigi loodusobjekti kaitse alla võtmisel on haldusorgani kaalutlusruum avar, ei saa LKS §-e 8,

9 ja 13 mõista nii, et kaitstava loodusobjekti piiride kitsendamisel tuleb vastustajal kaalutlusotsuse

tegemisel jätta arvestamata kinnisasja omaniku subjektiivsete õigustega, eelkõige omandiõigusega

aga ka ettevõtlusvabadusega, kitsenduse eesmärgipärasusega. Kaitstava loodusobjektiga seotud

piirangud on lubatavad selles ulatuses, milles need on kaitset vajava looduskeskkonna säilimiseks

vajalikud. Vastustaja on seetõttu õigesti märkinud, et loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek ja

selle menetlus ei ole keskendunud ega tohigi keskenduda ühele üksikobjektile, vaid otsustaja peab

kaaluma olemasolevate kaitsealade ja seni kaitsmata loodusväärtuste sidumist ühtseks komplekseks

kaitsealaks. Samuti ei saa tähelepanuta jätta, et ettepanek kaitseala moodustamiseks tehti mitte üksnes

karsti, vaid ka muude väärtuste (nt ka botaaniliste) väärtuste kaitseks.

Kohtule nähtub, et eeltoodud põhimõtetest kinnipidamise uurimise asemel on koondunud vaidluse

tähelepanu erinevate valdkondade ekspertide ja teadlaste risti vastukäivate argumentide

väljatoomisele maapõue kohta teada olevate faktide esitamisele. Kahtlust ei ole selles, et keskseks

erimeelsuste põhjuseks on küsimus Nabala LKA maapõue geoloogilisest ehitusest või küsimuses, et

kas karst paikneb ainult Tuhala karstialal, mis on juba kaitse alla võetud või mida määratleda karstina.

Eesti tunnustatuimaks karstiuurijaks loetakse Ü. Heinsalu, kes käsitleb Tuhala karstiala, mis on

arvates 1989. a riikliku kaitse all. Kui läheneda asjale ka nii, et Nabala LKA on valdavalt soostunud

moreentasandik ilma märkimisväärsete karstinähtusteta ehk nagu märgib L. Vallner, et suurem osa

Nabala LKA pindalast hõlmab karstivee hajusa välje vöönd, kus karstimaastiku väliseid tunnuseid on

vähe, ei saa eitada, et tegelikkuses on erinevaid karstinähtusi siiski nimetanud mitmed erinevad

eksperdid, Tuhala karstiala osas erinevaid seisukohti aga ei ole ehk tegemist on nn tunnustatud

karstialaga. Kohus mõistab asjaolusid nii, et Nabala puhul on tegemist mitte karsti kui nähtuste

kompleksi eitamisega, vaid selle esinemisele adekvaatse hinnangu andmisega. Seega ei saaks kohtu

arvates olla sellel vaidlusel enam ka määravat tähendust, kuivõrd Nabala LK moodustamisel ei ole

toetutud väitele, et seal on laiaulatuslik karstiala. Nabala LKA moodustamise taotluses on karsti

märgitud nii, ent piirkonnas on mitmeid kaitstavaid eluslooduse objekte, mis vajavad kaitset ja mille

kohta puudus põhjalik inventuur, esineb erinevaid karstivorme, mis vajavad kaitset.

129. Kaebaja heidab ette, et EGK poolt tehtud Nabala piirkonna hüdrogeoloogilise modelleerimise

usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. EGK uuringud märgivad, et põhjavesi liigub väikese kiirusega

mööda kitsaid paekivikihtide vahelisi lõhesid, mis on omavahel hüdrodünaamiliselt tihedalt seotud

ehk seal kehtivad traditsioonilised hüdrogeoloogilise modelleerimise meetodid ning seetõttu

kaksikpoorsuse kontseptsiooni rakendamine pole vajalik, millega sisuliselt välistatakse suurte

põhjavee turbulentse liikumisega karstikanalite olemasolu. Leitakse, et modelleerimise tulemused

näitasid, et kaevandusvariandi puhul, kui töötaksid üheaegselt kõik kavandatud paekarjäärid

maksimaalse veetaseme alandusega, ei ulatuks nende mõjuraadius Tuhala Nõiakaevuni. LKA

moodustamisel ei ole aga keskendutud üksnes Nõiakaevu küsimusele, vaid vaadeldud on ala

tervikuna, st et ümber ei ole lükatud väidet, et nt Mahtra soostik, Tuhala ja Nabala karstialad ning

Tammiku allikad moodustavad ühtse veesüsteemi, millele mõju ei soovita, kuid millele või ei ole

välistatud ka olemasolevate tööde andmetel. Tegemist on kõigi tööde alusel tervikuna tundliku

veereziimiga alaga. Kohus ei korda siinkohal vastustaja tlk 56-58 II kd esitatud erinevate tööde

seisukohti, vaid nimetab, et vastustajal ei saanud tekkida antud juhul kindlust, milline on maapinna

tegelik geoloogiline/hüdroloogiline seis, kui erinevate kompetentsidega isikud ei ole suutnud seda

suutnud üheselt kindlaks määrata. Seega on vastustaja lähtunud põhjendatult ka ettevaatusprintsiibist

just sellest tulenevalt, et neid erimeelsusi ületada. Ettevaatusprintsiip põhineb arusaamal, et teaduse

võimalused ette näha ja hinnata looduslikke protsesse on piiratud. Antud hetkel see nii on ja ei ole

mõistlik jääda ootama, millal nt ETA tasandil senisest pädevamad hinnangud antakse. Teada ei ole

ka see, kuivõrd see on üldse võimalik. Seega võib nõustuda vastustajaga, et ta kaalus tõsiste ja

taastumatute keskkonnakahjustuste ohtu, mistõttu ei ole vastustajale etteheidetav, et ta arvestas, et

muid mõistlikke jõupingutusi ei ole võimalik teha ja ta leidis soovivaima lahendi, mis tagab

olemasolevate looduväärtuste parima säilimise. Kohus, uurinud kõiki menetlusosaliste viidatud töid

ei leidnud ühegi töö puhul kahtlusi selles, et kaevandamisel veereziim ei muutu. Sellist riski väita

tundliku veeala muutumatust ei ole keegi uurijatest endale võtnud.

130. Kohtule ei nähtu, et vastustaja ei oleks saanud lähtuda tema poolt valitud ekspertiisist.

Tähelepanuta ei saa jätta, et ka botaanilised ja bioloogilised argumendid ei langenud ära, samuti

erinevad karstikooslused. Esineb rida kaalukaid argumente looduskaitseala moodustamiseks. Kohtule

tundub, et isegi visuaalsel kontrollil ei ole looduskaitseala piiridest eemaldatavad kaebaja karjäärid

nii, et võiks kaitseala piire kujundada muudmoodi, so mil kujundatud tervik ei häviks. Arvestada sai

allesjäänud suurte vanade metsadega, avastati sedavõrd suur ohustatud linnuliikide arv, et keegi ei

saaks hetkel määratleda veelgi enam täpsemalt, millist territooriumi loomad/linnud elutegevuseks

vajavad. Kuigi kaebaja heidab ette must-toonekurega arvestamist, ei saa kontkestist välja rebitult ka

seda küsimust käsitleda, kuna tähendust ei oma, kas ta seal parajasti pesitseb või mitte (katusliigi

küsimus). Pesapaik ja toitumisala seonduvad suurema territooriumiga ning ka erinevate

metsakooslustega. Kohus ei ole ära toonud ka kuldkinga probleemidega seonduvalt vastustaja

täpsemat käsitlust, ent saab nõustuda, et vastustaja argumendid tlk 59 II kd on sedavõrd kaalukad, et

kaebajal ei ole selle vastu tõsikindlaid fakte, mis toodu ümber lükkaks.

Ka nõustub kohus kokkuvõtteks vastustajaga, et lindude igakordse alal paiknemise tuvastamine ei ole

käesoleval juhul vajalik, nt musta toonekure küsimus. Vajaduse puudumist selgitab asjaolu, et enamik

kinnistutel leiduvaid kaitstavaid liike rajavad suuremal alal esineva sobiva elupaiga ehk liigi elupaiga

piires igal aastal uue pesa, mistõttu oleks kaitse korraldamisel ja majandustegevuse reguleerimisel

liigi viimase asukoha tuvastamisest lähtumine ebaõige või ka võimatu. Seejuures tuleneb Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20,

26.01.2010, lk 7–25, edaspidi linnudirektiiv) artikkel 4 lg-st 4 ning viidatud normi

rakendamispraktikast (Euroopa Kohtus), et liikmesriigil on Natura 2000 linnualade osas kohustus

rakenda meetmeid, vältimaks lindude elupaikade saastumist, seisundi kahjustamist ning mis tahes

häirimist, olenemata kavandatava tegevuse majanduslikust ja sotsiaalsest tähtsusest. Kusjuures

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tekib linnudirektiivi artikkel 4 lg-s 4 sätestatud kohustus juba enne,

kui tuvastatakse lindude arvu vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on reaalseks

muutunud. Samasugune nõue tuleneb nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning

loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50, edaspidi

loodusdirektiiv) artikkel 6 lg-st 2, mille kohaselt liikmesriigid rakendavad vajalikke meetmeid, et

vältida loodusala looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide

häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada direktiivi

eesmärkide täitmist. Majanduslikel argumentidel ei ole sellistes vaidlustes määravat tähtsust.

Mis puudutab senist metsa kaitset, siis võib märkida, et selleks, et kaitsta elustiku mitmekesisust,

tuleb tagada metsa olemasolu ning selleks ei ole oluline nt raiekõlbuliku metsa mõttes väärtuslik mets,

vaid selleks on sobiv loodusliku, ka kõdunemisprotsessiga, mets.

Põhimõtteliselt ei ole kaebaja esiletoodud väärtuste olemasolu ka eitanud, tal on nendega arvestamise

osas teistsugune hinnang. Kuid kõige enam tuleb nõustuda, et hüdroloogilised uuringud rõhutavad

kõik võrdselt ökosüsteemi sõltuvust veereziimist, seega erinevad karstivormid vajavad kaitset ning

vähimgi muudatus keskkonnas, mida üksi töö ei välista, kui kaevandatakse ja veetase alaneb kasvõi

minimaalselt (10-20 cm), põhjustab väärtuslike koosluste hävimise. Kaitsta püütakse neid väärtusi,

mis objektiivselt olid tuvastatavad.

Määruse andmise aluseks olnud ekspertiisi käigus on koostatud kaardid, millelt nähtuvad liikide

kasvu või asukohad. Määrusest ja selle seletuskirjast (ehkki see on napis sõnastuses) tulevad selgelt

esile märgilise tähendusega väärtused, looduskaitsealal olevad kaitsealused liigid/kooslused, määrus

on kontrollitav.

Asja materjalidest nähtub, et juba on läbi viidud Natura 2000 võrgustiku ala hindamine ning sellega

seonduvalt järgneb küllaltki aeganõudev menetlus. Natura alal suhtes laiendamiseks on võimalik

vajadusel teha muutusi olemasolevas olukorras ning Direktiivi 92/43/EMÜ art 4 lg 1 sätestab, et

vajaduse korral teevad liikmesriigid ettepanekuid Natura 2000 võrgustiku alade loetelu muutmiseks.

Neid muutusi saab teha nende tulemuste alusel, mis on saadud looduslike elupaikade ja liikide

kaitsestaatuse määramisel või järelevalve käigus, mida liikmesriigid peavad direktiivi art 11 kohaselt

teostama. Kaevandamisloa menetlus tulemus neid küsimusi ei lahenda. Kuigi direktiivi 92/43/EMÜ

ükski säte ei näe sõnaselgelt ette ühenduse tähtsusega alade loetelust väljaarvamist, võib direktiivi art

9 kohaselt komisjon kaaluda mõne erikaitseala loetelust väljaarvamist, kui seda õigustab looduslik

areng, mida liikmesriigid direktiivi art-s 11 sätestatud järelevalvet teostades täheldavad. Selleks ei

saaks olla nt asjaomase ala hulka kuuluva maatüki omaniku väide, et ühenduse tähtsusega ala

keskkonnaseisund on halvenenud, see ei oleks piisav ühenduse tähtsusega alade loetelu muutmiseks.

Isegi kui kohus peab küsitavaks vastustaja vastuse seisukohti selles, kas edasiselt on ikka maavara nn

kasutatav, ei oleks ka selles ilmselt määravat tähtsust, kuivõrd juhul, kui kaitseala ei toimi, on kohtule

nähtuvalt muudatuste tegemine võimalik.

131. Nagu vastustaja nimetas, ei ole riigil omaette eesmärgiks ulatuslik kaevandamislubade

väljastamine. Õiguspärase ootuse põhimõte ei ole absoluutne ja selle riive on lubatud, kuna riik on

kohustatud keskkonnakaitset reguleerima ehk eelnevalt nimetatud ettevõtlusvabadus ei anna isikule

õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Avalikuks huviks

on loodusvarasid säästlikult kasutada, kuna keskkonnakaitselised põhimõtted tulenevad

põhiseadusest ehk ka seotult õiguspärase ootuse põhimõttega saab ettevõtja huvisid

põhiseaduspäraselt riivata. Kuna riik reguleerib erinevaid valdkondi erinevate projektide ja kavade

kaudu, siis ehitusmaavarade kaevandamist ja kasutust reguleerides on samal ajal reguleeritud

sotsiaalsete

ja

keskkonnaprobleemide

kohta

koostatud

strateegiad

ja

arengukavad.

Looduskaitseküsimusi käsitleb looduskaitse arengukava ja ka sellega on riigieelarve tulude

suurendamine/vähendamine juba arvesse võetud.

132. Maakonnaplaneeringu mittearvestamine on samuti tähtis, ning planeering sj ei sätesta, justkui

oleks avalikes huvides vaid kaevandamine. Looduskaitselised eesmärgid on samuti ette nähtud

maakonnaplaneeringutes ning ja kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide

saavutamist ei takistaks kuidagi. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on maakonna

planeeringutes samuti määratud maakasutustingimused, millega tuleb arvestada. Kohus märkis, et

looduskaitselistel eesmärkidel tuleb arvestada kaitset vajavate loodusväärtuste paiknemist mitte

üksnes kaebajat huvitavatel kinnistutel, vaid ka väljaspool kaebajat huvitavaid kinnistuid, kui nendel

kinnistutel toimuv tegevus võiks mõjutada loodusväärtuste säilimist. Seega ei näe kohus ühtegi

mõistlikku takistust, miks jätta antud asjaoludel kaitseala moodustamata. Kaitseala piirid ei ole

kehtestatud meelevaldselt, vaid põhjalike uuringute ja kaalutluste alusel.

133. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kaebaja

taotlus menetluskuude hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele.

Rahuldamata tuleb jätta vastustaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks.

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Haldusasjades peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv

selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist.

Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise otsustamisel võib lisaks eelnevale arvestada ka

kaebaja pahatahtlikkust, vaidlusaluse õigusküsimuse erilist tähendust õiguskorras ja muid kaalukaid

ja erandlikke asjaolusid. Käesolev vaidlus nendele tunnustele ei vasta ning seetõttu ei ole vältimatu

professionaalse õigusabi kasutamine. Samuti ei kuulu õigusabikulu väljamõistmisele Riigikohtu

praktikat arvestades, kuna vaidlus on seotud haldusorgani igapäevase tegevusega ning vastustaja oli

võimeline osalema kohtumenetluses ilma välist õigusabi kasutamata.

Karin Kalmiste

Kohtunik