2-12-55122/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.01.2016, Tallinn

Tsiviilasja number

2-12-55122

Tsiviilasi

Swedbank AS hagi SJB vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.10.2015 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

44 871,21 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistungi toimumise aeg

SJB apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Swedbank AS

(registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, 15040 Tallinn)

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): SJB (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XXX XX-XX

XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja Ingrid Proos (e-

post: XXX@XXX)

14.01.2016

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 30.10.2015 otsus tühistada osas, millega rahuldati hagi osaliselt

ja SJB-lt mõisteti Swedbank AS kasuks välja käenduslepingust tulenev võlgnevus

summas

44 871,21

eurot,

samuti

menetluskulude

jaotuse

ja

rahalise

kindlaksmääramise osas.

2. SJB apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1.

Jätta rahuldamata Swedbank AS hagi SJB vastu käendusest tulenevas

rahalises nõudes summas 400 000 eurot.

2(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

3.2.

Swedbank AS menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta tema enda

kanda.

3.3.

SJB menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Swedbank AS kanda.

3.4.

Rahuldada SJB avaldus maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt.

3.5.

Mõista Swedbank AS-ilt SJB kasuks välja menetluskulud kokku summas

4 782,05 eurot.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 21.12.2012 esitas Swedbank AS (endise ärinimega AS Hansapank) (hageja) Harju

Maakohtule hagi SJB (kostja) vastu käenduslepingust tuleneva rahalise nõude summas

400 000 eurot väljamõistmiseks, menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS ja SB 20.11.2008 käenduslepingu nr 08-

219445-KÄ, millest tulenevalt vastutab kostja käendajana P OÜ (registrikood

XXXXXXXX) ja panga vahel sõlmitud laenulepingust nr. 08-219445-JI tulenevate

laenusaaja kohustuste täitmise eest solidaarselt laenusaajaga, kuid mitte suuremas

summas kui 6 258 640 Eesti krooni, mis vastab 400 000 eurole.

3. Tulenevalt pikaajalisest võlgnevusest ütles pank laenulepingu nr. 08-219445-JI

ühepoolselt üles ning algatas täitemenetluse tagatiseks olnud laevahüpoteegi

realiseerimiseks. Mootorlaev „Sonata“ müüdi 22.09.2010 toimunud avalikul

kordusenampakkumisel 5 350 000 krooni eest. Tallinna kohtutäituri Marek

Laanemets’a poolt täiteasjas nr 014/2009/606 koostatud jaotuskava alusel on pangale

laevahüpoteegiga tagatud nõude osaliseks rahuldamiseks tasutud 21.12.2012 88 451,16

eurot (mis vastab 1 383 959,91 Eesti kroonile). Panga kogunõue laenusaaja vastu on

kokku 7 565 292,68 eurot (sh põhiosa võlgnevus summas 3 117 605,84 eurot,

intressivõlgnevus summas 52 121,42 eurot ja viivisvõlgnevus summas 4 395 565,42

eurot).

4. Pank saatis kostjale 11.04.2011 käenduslepingust tuleneva nõude/pankrotihoiatuse.

Kostja ei ole asunud käendusest tulenevat nõuet täitma.

5. Kostja on väitnud, et hageja pole laenusaajale laenulepingu nr 08-219445-JI alusel

laenusummat välja maksnud. Hageja on laenulepingust tulenevalt 16.12.2008

laenusaajale välja maksnud 3 206 057 eurot.

6. Hageja selgitab, et laenulepingust tulenev laenusaaja üksik laenu põhiosamakse

tasumise kohustus summas 38 167,35 eurot on muutunud esmakordselt sissenõutavaks

16.02.2009 ning järgmine, samale summale vastav põhiosa tagasimakse kohustus

16.03.2009. Alles 14.04.2009 muutus sissenõutavaks ülejäänud laenu põhiosa

tagastamise kohustus. Intressimaksmise kohustus summas 18 176,85 eurot on

muutunud sissenõutavaks 16.02.2009, summas 16 417,80 eurot 16.03.2009 ning

summas 17 590,50 eurot 14.04.2009. Seega algas laenulepingust tulenevate

3(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

üksikkohustuste aegumise tähtaeg kostja kui käendaja suhtes 2009 aasta lõppemisest,

s.o. alates 01.01.2010 ning lõppes 01.01.2013. Hageja leiab, et ka ülesütlemisega

sissenõutavaks muutunud nõude osa aegumine hakkas kulgema alates 01.01.2010,

hageja nõuded ei ole aegunud.

7. Kuna kohtu hinnangul võivad TsÜS § 146 lg 1 alusel olla aegunud kõik need hageja

nõuded, mis on muutunud sissenõutavaks laenuleping nr 08-219445-JI ülesütlemisega

14.04.2009, esitas hageja nõude kujunemise ja viiviste arvestamise kohta alternatiivse

tabeli, mille kohaselt: laenu tagastamata põhiosa, summas 76 334,70 eurot (= 38 167,35

+ 38 167,35); tasumata intressid, summas 52 121,42 eurot (= 18 176,85 + 16 417,80 +

17 590,50 – tasutud 63,73); tasumata viivised perioodide 17.02.2009 – 15.03.2009 ja

16.03.2009 – 13.04.2009 eest, summas 4 866,25 eurot (= 1 545,75 + 3 320,50); kokku

võlgnevus seega 133 322,37 eurot (= 76 334,70 + 52 121,42 + 4 866,25), mis kuulub

vähendamisele laenulepingu tagatiseks olnud laevahüpoteegi realiseerimisest saadud

88 451,16 euro võrra: 115 731,87 – 88 451,16 = 44 871,21 eurot.

8. Vastavalt laenulepingu punktile 25.2 tuleb laenulepingu osalise täitmise korral

arvestada laekunud summad esimeses järjekorras lepingutasude, leppetrahvide ja

viiviste tasumiseks, teises järjekorras intresside tasumiseks ning alles kolmandas

järjekorras põhivõla tasumiseks. Järelikult on alternatiivse arvestuse korral tegemist

laenu põhivõlgnevusest tuleneva nõude jäägiga, mitte kõrvalnõuetest tuleneva

võlgnevusega nagu ekslikult on väitnud kostja. Eelviidatud alternatiivse käsituse korral

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista käendusest tulenev rahaline nõue, summas 44

871,21 eurot.

9. Hageja intressi ja viivise nõudeid tuleb käsitada käendusest tuleneva nõude koosseisu

kuuluvatena. Laenulepingu nr 08-219445-JI alusel väljastatud laenusummaga on

refinantseeritud üksnes ja ainult OÜ F ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust nr 08-

040348-JK tulenenud põhiosa ja intressi võlgnevused (1 486 281,71 eurot, põhiosa

võlgnevus; 149 011,70 eurot, intressivõlgnevus; kokku: 1 635 293,41 eurot), mitte aga

viivisvõlgnevused. Viivisvõlgnevus summas 37 043,22 eurot on refinantseerimisel

tühistatud.

Kostja vastuväited

10. Kostja hagi ei tunnistanud ning palus selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

11. Kostja on seisukohal, et 20.11.2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on

esemetu, sest laenusaajal ei ole laenulepingust nr. 08-219445-JI tekkinud käendusega

tagatavat kohustust, mistõttu ei saa hageja kostja vastu nõudeid esitada. Hageja ei ole P

OÜ-le laenu välja maksnud.

12. Hageja esitatud nõue kostja vastu on aegunud 14.04.2012. Arvestades, et hageja ütles

laenulepingu üles, muutus käenduslepingust tulenev nõue kostja vastu sissenõutavaks

14.04.2009. P OÜ ja hageja vahel 20.11.2008 sõlmitud laenuleping nr. 08-219445-JI ja

laenusumma osade kaupa tagasimaksmine ei ole korduvatele kohustustele suunatud

leping. Kuna esimesed kaks osamakset 38 167,35 eurot + 38 167,35 eurot on

hagiavalduse kohaselt muude tagatiste arvel hagejale rahuldatud, ei ole neid

osamakseid hagejal kostjalt võimalik nõuda, isegi kui need nõuded poleks aegunud.

13. Hageja ja P OÜ vahel sõlmitud krediidileping nr. 08-219445-JI on tühine. Hageja

kandis P kontole raha, aga võttis selle kohe tagasi, kustutas vanad laenud. Antud

lepinguga soovis hageja saada näiliselt õiget tagatist F OÜ-le antud oluliselt suure

laenu tagastamiseks S N.V. omandis oleva laeva „Sonata“ arvelt. Nagu nähtub

sõlmitud laenulepingust, soovis hageja P OÜ-ga sõlmitava lepinguga refinantseerida

kolmandatele isikutele väljastatud varasemaid laene.

4(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

14. 09.12.2008 notariaalsest lepingust nr. 4543 nähtub, et käenduslepingu sõlmimisel tagas

hageja laenu S N.V. omandis olev mootorlaev “Sonata” hüpoteegisummas 3 700 000

eurot, mis eeldatavasti oli tagatise, mootorlaeva “Sonata” turuväärtus. Lisaks oli hageja

laenu tagatiseks S N.V garantii. Arvestades tagatisvarale seatud hüpoteegi väärtust võis

eeldada, et tagatisvara müük ja S N.V. garantii pidanuks laenusaaja kohustused hageja

ees katma.

15. Nagu nähtub kohtutäituri täitemenetluse lõpetamise 07.02.2013 otsusest täiteasjas nr.

014/2009/606 on hageja nõuded täielikult rahuldatud, mistõttu kostja esitab hageja

nõudele VÕS §-is 145 lõikes 5 sätestatud vastuväite.

16. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja krediidilepingu sõlmimisel kontrollinud laenusaaja

maksevõimet ega teavitanud kostjat asjaolust, et laenusaaja ei suuda 3 206 057 euro

suurust kohustust 84 kuu jooksul tasuda, sest isegi 38 167,35 euro suuruse osamakse

tasumine käis laenusaajal üle jõu. Hageja on jätnud laenusaaja suhtes laenuanalüüsi

tegemata ja pole sellest kostjat käenduslepingu sõlmimisel teavitanud. Eeltoodust

tulenevalt on kostjal hageja vastu võlausaldaja teavitamiskohustuse (VÕS § 14 lg 2 ja §

146 lg 3 ) tuleneva rikkumise tõttu 20.11.2008 käenduslepingu nr. 08-219445-KÄ

sõlmimisel kahju hüvitamise nõue summas 400 000 eurot, mis seisneb hagis esitatud

käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises,

mis nõude kostja tasaarvestab hageja nõudega summas 400 000 eurot.

17. Kostja hinnangul ei saa 23.09.2008 koostatud krediidi memorandumist välja lugeda, et

tegemist oleks P OÜ laenuanalüüsiga. P OÜ-l pole mitte kunagi olnud sõlmitud ühtegi

m/v Sonata prahilepingut, P OÜ-le pole mitte kunagi laekunud prahitasusid. Hageja

memorandumis viidatud m/v „Sonata“ prahileping oli sõlmitud S N.V. ja Intergate

Chartering Ltd. vahel 28.05.2007 kuueks kuuks, milline pikenes veel kahel korral

kuueks kuuks ning lõppes 28.05.2008. P OÜ osutas S N.V-le opereerimisteenust st vaid

korraldas m/v Sonata igapäevast tegevust, mille eest talle maksti igast sissetulekust 5%

ulatuses. Seega S N.V. ja Intergate Chartering Ltd. vahel 28.05.2007 sõlmitud

prahilepingust laekus P OÜ-le igakuiselt 7125 eurot, mitte hageja memorandumis

viidatud 142 500 eurot.

18. Arvestades, et hageja maksis P OÜ pangakontole laenusumma 50 163 891,46 krooni

16.12.2008, pidi hagejal olema vähemalt kahe erapooletu eksperdi arvamused hagejat

rahuldava

laeva

turuväärtusest

mitte

hiljemalt

16.10.2008.

Selliseks

eksperdiarvamuseks ei ole hageja esitatud 25.02.2008 Moskvas välja antud

kindlustuspoliis, milles on vaidlusaluse m/v Sonata kindlustusväärtuseks märgitud 3

600 000 eurot. Asja kindlustusväärtus ei ole asja turuväärtus. Hageja esitatud

memorandumist ja selle lisadest nähtuvalt on hagejal olnud algusest peale P OÜ-ga

krediidilepingu sõlmimise eesmärgiks täiendavate tagatiste saamine F OÜ-le ja S N.V.-

le antud varasemate laenude tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt on hageja ise endale

kahju tekitanud. Krediidilepingu nr. 08-219445-JI sõlmimisel puudusid laenusaajal

vahendid lepingu täitmiseks.

19. Hageja ei ole täpsustanud, milliste põhivõlgniku võlgnevuste nõudmiseks hageja on

kostja vastu hagi 400 000 euro nõudes esitanud. Hageja poolt 29.04.2015 esitatud

23.09.2009 credit memos on viide, et Sonata laenu põhiosaks on kapitaliseeritud ka

viivised. Arvestades hageja esitatud laenuanalüüsi, on kostjal alust arvata, et

20.11.2008 laenulepingu järgne laenusumma 3 206 057 eurot sisaldas OÜ F ja S N.V.

lepingujärgseid viiviseid. Kuna aga nendelt laenusaajatelt polnud hagejal võimalik

intressidelt ja viivistelt täiendavalt intresse ja viiviseid nõuda, vormistatigi OÜ F ja S

N.V. laenude intressi ja viivise kõrvalnõuded P OÜ laenuks, milline tehing on

ilmselgelt heade kommetega vastuolus.

5(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

Esimese astme kohtu otsus

20. Harju Maakohus rahuldas 30.10.2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja käenduslepingust tuleneva võlgnevuse summas 44 871,21 eurot ning jättis

hagi rahuldamata 355 128,79 euro ulatuses; jättis menetluskulud 11,21 % ulatuses

kostja ning 88,79 % ulatuses hageja kanda. Maakohus rahuldas kostja avalduse

menetluskulude

kindlaksmääramiseks

osaliselt

ning

määras

kindlaks

kostja

hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 88,79 % ulatuses s.o 2317,46 eurot; jättis rahuldamata kostja avalduse

menetluskulude kindlaksmääramiseks 4954,55 euro ulatuses (õigusabikulud); määras

kindlaks hageja hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud 11,21 % ulatuses s.o 358,72 eurot; tasaarvestas hageja ja

kostja

vastastikused

kohtumäärusega

väljamõistetavad

menetluskulud

ning

tasaarvestuse tagajärjel mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas

1958,74 eurot.

21. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja P OÜ vahel sõlmitud krediidileping ning

hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on õiguspärane ja kehtiv, kas hageja on

P OÜ-le krediidi välja maksnud, kas kostja on käenduslepingu allkirjastanud tarbijana,

kas hageja on kinni pidanud vastutustundliku laenamise põhimõtetest, kas hageja nõue

on täitemenetluse raames rahuldatud ja kas hageja nõue on aegunud.

22. Kostja on väitnud, justkui poleks hageja P OÜ-le laenulepingu nr 08-219445-JI alusel

laenusummat välja maksnud. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kohtule esitatud P

OÜ arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on hageja 16.12.2008 OÜ-le P välja maksnud

3 206 057 eurot.

23. Vastavalt hageja ja P OÜ vahel sõlmitud laenulepingu nr 08-219445-JI punkti 6.1

(Laenude tagasimakse) alapunktile c kuulus esimene tagasimakse maksmisele 2 kuud

pärast laenu väljamaksmist, seega 16.02.2009. Järgmised laenu tagasimaksed kohustus

laenusaaja hagejale tasuma 1 kuu möödudes arvates eelmise tagasimakse kuupäevas,

seega 16.03.2009. Kohus asub seisukohale, et antud juhul oli hageja ja P OÜ vahel

sõlmitud lepingu alusel raha maksmise kohustus, mida P OÜ rikkus.

24. Kostja vastuväidete kohaselt kohtutäituri täitemenetluse lõpetamise 07.02.2013

otsusest täiteasjas nr. 014/2009/606 nähtuvalt on hageja nõuded täielikult rahuldatud.

Kohus leiab, et kostja viidatud kohtutäituri dokumendis on tõepoolest märgitud nagu

oleks hageja nõue laenusaaja vastu täitemenetluses täielikult rahuldatud. Kohus

nõustub hagejaga, et tõenäoliselt on tegemist kohtutäituri hooletusest tingitud

eksimusega või ebaõnnestunud sõnastusega, mida tuleks tõlgendada selliselt, et

täitemenetluses koostatud jaotuskavale vastav summa on kohtutäituri ametialaselt

arveldusarvelt hagejale täielikult tasutud.

25. Seega kuna kohtutäiturile esitatud täitmisavalduse kohaselt oli hageja nõue laenusaaja

P OÜ vastu 3 500 916,58 eurot, ei ole võimalik lugeda hageja nõuet täitemenetlusest

laekunud rahasummadega täielikult rahuldatuks, vaid üksnes osaliselt.

26. Kostja on esitanud vastuväite, et 20.11.2008 hageja ja P OÜ vahel sõlmitud

krediidileping nr 08-219445 ning 20.11.2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud

käendusleping on vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine.

27. Kohus leiab kohtule esitatud tõenditest ja kostja poolt kohtuistungil antud selgitusest

nähtuvalt, et P OÜ oli läbi omanike MK ja kostja huvitatud 20.11.2008 hagejaga

krediidilepingu nr 08-219445-JK sõlmimisest ja hagejalt 3 700 000 euro suuruse

krediidi saamisest hageja ja OÜ F vahel sõlmitud laenulepingust nr 08-040348-JK ning

hageja S N.V-ga vahel sõlmitud lepingust nr 2000726 tulenevate võlgnevuste

refinantseerimiseks, kuna kõige nende äriühingute omanike ring kattus. Kui P OÜ ei

oleks sõlminud hagejaga eelnimetatud laenulepingut ja kostja ei oleks sõlminud

6(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

hagejaga käenduslepingut, siis oleks hageja S N.V-le kuuluva mootorlaeva „Sonata“

suhtes alustanud sundtäitmise menetlust. Krediidilepingu sõlmimisel P OÜ lootis, et

suudab laenu tagastada.

28. Kostja arvab, et 20.11.2008 laenulepingu järgne laenusumma 3 206 057 eurot sisaldas

OÜ F ja S N.V.lepingujärgseid viiviseid. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. OÜ F

laenulepingu nr 08-040348-JK väljavõtte kohaselt on 16.12.2008 (so laenulepingust nr

08-219445-JI tuleneva laenu väljamaksmisel) osaliselt tasutud (refinantseeritud)

laenulepingust nr 08-040348-JK tulenenud OÜ F võlgnevused kokku summas 1 635

293,41 eurot (põhiosa summas 1 486 281,71 eurot, intressivõlgnevus summas 149

011,70 eurot), viivisvõlgnevus summas 37 043,22 eurot on refinantseerimisel

tühistatud. S N.V. võlgnevus tulenes lepingu nr 2000726 alusel esitatud arvest nr

8526609880 summas 1 718 023,25 eurot (põhiosa võlgnevus summas 1 312 687,93

eurot ja debitoorne võlgnevus (põhiosa, intresside ja viiviste võlgnevus) summas 405

335,32 eurot. P OÜ konto väljavõtte järgi on 16.12.2008 laenu väljamaksmisega

kustutatud (refinantseeritud): laenulepingust nr 08-040348-JK tulenenud OÜ F

võlgnevus summas 1 635 293,41 eurot ja lepingust nr 2000726 tulenenud S N.V.

võlgnevus summas 1 563 479,81 eurot. Seega on laenulepingu nr 08-219445-JI alusel

väljastatud laenusummaga refinantseeritud üksnes ja ainult põhiosa ja intressi

võlgnevused, mitte aga viivisvõlgnevused nagu on ekslikult väitnud kostja.

29. Kohus leiab, et kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oleks

eelnimetatud laenulepingu ja käenduslepingu kohaselt soorituste väärtus heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas või et tehing oleks tehtud P OÜ jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel, sundolukorras- erakorralisest vajadusest, kogenematusest või

muust asjaolust tulenevalt või mõjutatuna sõltuvussuhtest. Kohtul puudub mistahes

alus mõistlikult järeldada, et kostja tahe krediidilepingut ja käenduslepingut sõlmides ei

kujunenud vabalt ja/või krediidilepingu ja käendusleping ei vastu kostja tahtele. Kohus

märgib, et laenulepingu tühisuse aluseks ei saa olla vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumine või hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine. Kohus leiab, et

ei ole leidnud tõendamist, et hageja ja P OÜ vahel sõlmitud krediidileping nr 08-

219445 ning 20.11.2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping oleks vastuolus

heade kommetega ning sel põhjusel tühine.

30. Kostja esitatud vastuväidete kohaselt 20.11.2008 Swedbank AS ja kostja vahel

käenduslepingu sõlmimisel rikkus hageja hoolsuskohustust. Kohus ei nõustu kostja

seisukohaga, et 20.11.2008 Swedbank AS ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu näol

on tegemist tarbijakäenduslepinguga.

31. Käenduslepingu sõlmimise ajal (s.o. seisuga 20.11.2008) kehtinud VÕS redaktsiooni

kohaselt VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus

käendajaks on tarbija. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 kohaselt

mõisteti tarbijana füüsilist isikut, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-

või kutsetegevuse läbiviimisega. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 01.02.2012 otsuses

kohtuasjas nr 3-2-1-148-11 p-des 13 ja 14 järgmisele seisukohale: “Seega on

Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene

võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud

ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle

täitmise

või

põhivõlgniku

majandustegevuse

vastu,

ei

vaja

käendajana

tarbijakäenduselepingust tulenevat kaitset.

32. Äriregistri väljavõttega on leidnud tõendamist, et kostja oli põhivõlgniku P OÜ osanik

ja juhatuse liige, seega omas otsest majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise,

täitmise ja põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kohus asub seisukohale, et kostja ja

7(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

hageja vahel sõlmitud käenduslepingu sõlmimisel ei tegutsenud kostja tarbijana ja

tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga.

33. Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. Kohus asub seisukohale, et

hageja nõue on osaliselt aegunud. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud

kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks

muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest,

mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna

laenulepingus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate

kohustuste täitmises, oli nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga

üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil

kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus

34. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-153-10 p 12 asunud seisukohale, et eristada tuleb

nõudeid, mis muutuvad sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega ja nõudeid, mis

muutusid sissenõutavaks maksegraafiku alusel s.o enne krediidilepingu ülesütlemist.

Enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb lähtuda TsÜS §-st 154.

Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul TsÜS § 147 lg-st 1.

Riigikohtu 20.04.2009 otsuse tsiviilasja nr 3-2-1-33-09 punkti 10 kohaselt muutuvad

võlausaldaja nõuded käendaja vastu sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui

samad nõude põhivõlgniku vastu.

35. Kohus on seisukohal, et laenulepingust tulenev laenusaaja üksik laenu põhiosamakse

tasumise kohustus, summas 38 167,35 eurot, on muutunud esmakordselt

sissenõutavaks 16.02.2009; järgmine, põhiosa tagasimakse kohustus, summas 38

167,35 eurot on muutunud sissenõutavaks 16.03.2009; intressimaksmise kohustus

summas 18 176,85 eurot, on muutunud sissenõutavaks 16.02.2009; intressimaksmise

kohustus summas 16 417,80 eurot on muutunud sissenõutavaks 16.03.2009;

intressimaksmise kohustus summas 17 590,50 eurot on muutnud sissenõutavaks

14.04.2009; viiviste summas 1545,75 maksmise kohustus muutus sissenõutavaks

15.03.2009 ja viiviste summas 3320,50 eurot maksmise kohustus muutus

sissenõutavaks 13.04.2009.

36. TsÜS §-st 154 tulenevalt laenulepingust tulenevate üksikohustuste aegumise tähtaeg

kostja kui käendaja suhtes algas 2009 aasta lõppemisest, s.o. alates 01.01.2010 ning

lõppes seega 01.01.2013. Kuivõrd hageja on hagi esitanud 21.12.2012, siis

laenulepingust tulenevate üksikohustuste summas 76 334,70 eurot ( 38 167,35 + 38

167,35), intressimaksmise kohustuste summas 52 128,15 eurot (18 176,85+16

417,80+17 590,50) ja viivise maksmise kohustuste summas 4 866,25 eurot

(1545,75+3320,50) osas ei ole hageja nõue aegunud. Seega ei ole hageja nõue

laenulepingust tulenevate üksikohustuste summas 133 322,377 eurot (6 334,70+524

866,25) osas aegunud.

37. Poolte vahel ei ole vaidlust, et lepingu ülesütlemisega muutus 14.04.2009

sissenõutavaks tasumata põhiosa jääk summas 3 129 722,30 eurot. Kohus leiab, et

vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algas nimetatud nõude kolmeaastane aegumistähtaeg

15.04.2009 kell 00.00 ja oleks lõppenud 15.04.2012 kell 24.00. Kuna hagi on kohtusse

esitatud 21.12.2012, s.o pärast aegumistähtaja saabumist, on hageja nõue 14.04.2009

lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutnud põhiosa võlgnevuse summas

3 129 722,30 eurot ja viiviste summas 4 390 699,17 eurot osas kohtu hinnangul

aegunud.

38. Hageja on märkinud, et kui kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgniku vastu, mis on

muutunud sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisega 14.04.2009, on aegunud, siis

tuleks hageja arvates lähtuda laenulepingu punktis 25.2. kokku lepitud regulatsioonist,

mille järgi tuleb laenulepingu osalise täitmise korral arvestada laekunud summad

8(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

esimeses järjekorras lepingutasude, leppetrahvide ja viiviste tasumiseks, teises

järjekorras intresside tasumiseks ja kolmandas järjekorras põhivõla tasumiseks.

Kuivõrd hageja on kohtule esitatud menetlusdokumentides ise määranud, et

laenulepingu tagatise realiseerimisest saadud 88 451,16 euro võrra kuulub

vähendamisele põhivõlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõue summas 133 322,37

eurot, loeb kohus sellest lähtuvalt laenulepingu tagatise realiseerimisest saadud 88

451,16 eurot tasutuks põhivõlgniku vastu sissenõutavaks muutunud ja aegumata nõuete

osas ja hageja sissenõutavaks muutnud ja aegumata nõude suuruseks, mida hageja saab

kostjalt käenduslepingu alusel nõuda on 44 871,21 eurot (133 322,37 -88 451,16= 44

871,21 eurot.)

39. Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite ja teinud hagejale

tasaarvestuse avalduse 400 000,00 euro ulatuses. Hageja on hinnanud P OÜ

maksevõimet, millise asjaolu tõendamiseks on hageja esitanud väljavõtte 23.09.2008

koostatud krediidi memorandumist ja mootorlaeva “Sonata” opereerimisest tulenevate

rahavoogude tabeli. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja laenu väljastades

hinnanud P OÜ krediidivõimelisust. Kohus leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et

hageja laenuandjana oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole kostja

tõendanud, et laenusaajale oleks vaidlusalusest krediidist tekkinud kahju. Kostjal, kes

ise oli P OÜ osanik ja juhatuse liige, pidi endal olema kõige parem ülevaade ettevõtte

majandustegevusest, finantsseisundist ja ettevõtte võimekusest täita endale võetud

kohustusi. Seega oli kostja teadlik endale võetavast riskist. Kohus märgib, et samas

olukorras heas usus tegutsevad isikud ei loeks mõistlikuks käendada kohustust, mille

põhivõlgniku maksevõime osas on kahtlusi. Kostja nõude olemasolu hageja vastu,

mida oleks võimalik hageja nõudega tasaarvestada, ei ole kohtu hinnangul tõendatud.

40. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning nende esitatud tõendi

hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid

lahendis ei käsitle.

41. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta 11,21 % ulatuses

kostja ning 88,79 % ulatuses hageja kanda. Riigikohtu praktika kohaselt on

vandeadvokaadi põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot

(Riigikohtu 1.10.2013. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt on kostja lepinguliseks esindajaks jurist Ingrid Proos, kelle tunnitasu oli 120

eurot käibemaksuga. Juhindudes Riigikohtu lahenditest ning arvestades kostja

lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja praktilist kogemust, asub kohus seisukohale, et

antud tsiviilasjas on põhjendatud lugeda mõistlikuks kostja lepingulise esindaja

tunnihinnaks mitte rohkem, kui 96 eurot käibemaksuga.

42. Kohus rahuldab kostja avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks

osaliselt, õigusabi eest 25,89 h s.o 2485,44 eurot käibemaksuga (25,89 h x 96 eurot=

2485,44 eurot), millele lisanduvad dokumentaalse tõendi saamise kulud 76,30 eurot

käibemaksuga ja tõlkekulud 48,31 eurot käibemaksuga, millest 88,79 % on 2317,46

eurot. Kohus jätab rahuldamata kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks

kokku 4954,55 euro ulatuses (õigusabikulud).

43. Kohus määrab kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse summas 3200 eurot

(riigilõiv), millest 11,21 % on 358,72 eurot. Juhindudes TsMS § 445 lg 1 sätestatust

tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused kohtumäärusega väljamõistetavad

menetluskulud, mille tagajärjel mõistab kohus hagejalt välja kostja kasuks

menetluskulud summas 1958,74 eurot (2317,46 - 358,72= 1958,74 eurot).

Apellatsioonkaebus

9(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

44. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada osas, millega kohus rahuldas osaliselt hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 44 871,21 eurot, jättis kostja kanda menetluskulud 11,21% ulatuses, jättis

rahuldamata kostja menetluskulude kindlaksmääramise 3754,55 euro ulatuses ja palus

teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus

otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning välja

mõista hagejalt kostja menetluskulud 6364,60 eurot, ringkonnakohtu menetluses

kantud menetluskulud jätta hageja kanda.

45. Apellant leiab, et maakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel nii menetlusõiguse norme

kui kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige lahendi ning

arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses

teha esimese astme kohtu otsuses erinev otsus.

46. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Kohus pole sellega arvestanud.

47. Kohus on kohtuotsuses tuginenud hageja väitele, et põhivõlgnevuses 3 117 605,84

eurot sisalduvad üksikud, erinevatel aegadel sissenõutavaks muutunud osanõuded,

sealhulgas esimestena, s.o. 16.02.2009, summas 38 167,35 eurot ja 16.03.2009 summas

38 167,35 eurot sissenõutavaks muutunud laenu tagasimakseid, mistõttu hageja nõue

ei ole aegunud, kuid jätnud arvestamata, et see väide on vastuolus hageja enda

hagiavaldusega. Kohus on jätnud arvestamata, millal ja millise nõude hageja on kostja

vastu esitanud. Käenduslepingu sõlmimine summas 400 000 eurot ei tähenda, et hagi

esitamisel poleks vaja määratleda, milliste laenulepingust tulenevate võlgniku

kohustuste täitmise tasumiseks ja millises summas kostja vastu nõue esitatakse. Seda

on menetluses maakohus hagejale korduvalt selgitanud, mh palunud hagejal selgitada

ja täpsustada nõuet, mida hageja kuni 14.03.2015 pole teinud, otsuse tegemisel pole

kohus sellega arvestanud ja jätnud tähelepanuta.

48. Kohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata käendatava kohustuse sissenõutavaks

muutumise aja. Arvestades kohtuotsuses tuvastatud asjaolu, mille kohaselt laenusaaja

lepingu rikkumise tõttu ütles hageja 14.04.2009 laenulepingu üles ja esitas 02.06.2009

võlgnevuse sissenõudmiseks täitmisavalduse kogusummas 54 777 442,36 krooni (s.o

3 500 916,58 eurot, mis koosneb tagastamata laenude põhiosast summa 3 206 057

eurot, tasumata intresside nõudest summas 52 121,42 eurot, viivisenõudest summas

240 511,66 eurot ning kohustistasust summas 2 226,50 eurot), oli võlgnik kohustatud

hagejale tasuma kõik tasumata summad laenulepingu ülesütlemise tõttu vähemalt

ajavahemikul 15.04.2009 kuni 02.06.2009.

49. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ja lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates

ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui

võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

50. Seega arvestades hagiavalduse aluseks oleva pooltevahelise käenduslepingu punktis 4

kokkulepitut, muutus hageja nõue kostjalt 400 000 euro saamiseks sissenõutavaks

15.04.2009 või ajavahemikul kuni 02.06.2009, mil võlgnik oli kohustatud lepingu

ülesütlemise tõttu tasuma hagejale kõik tasumata summad. Alles 14.03.2015

menetlusdokumendis esitas hageja nõude kujunemise ja viiviste arvestamise kohta

alternatiivse tabeli laenusaaja koguvõlgnevuse kohta 133 322,37 eurot.

51. Kostja on kogu menetluse mitmes menetlusdokumendis väitnud, et esimesed kaks

osamakset 38 167,35 eurot + 38 167,35 eurot on hagiavalduse kohaselt muude tagatiste

arvel hagejale rahuldatud, mistõttu neid osamakseid pole hagejal kostjalt võimalik

10(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

nõuda, isegi kui need nõuded poleks aegunud. Arvestades sellega, et hageja esitas hagi

kostjalt laenusaaja laenulepingu nr. 08-219445-JI võlgnevuse 133 322,37 euro

tasumiseks 14.03.2015, siis on hageja nõue aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

52. Kohus tuvastas õigesti, et TsÜS §-st 154 tulenevalt laenulepingust tulenevate

üksikohustuste aegumise tähtaeg kostja kui käendaja suhtes algas 2009 aasta

lõppemisest, s.o. alates 01.01.2010 ning lõppes seega 01.01.2013, kuid leidis et need

hageja nõuded pole aegunud, sest hagi on esitatud 21.12.2012. Hageja ei ole

21.12.2012 nende võlgnevuste tasumiseks hagi esitanud. Kohus rahuldas selle hageja

nõude, mis oli menetluses esitatud 14.03.2015, millele kostja oli esitanud aegumise

vastuväite.

53. Kostja esitas hageja nõudele VÕS §-is 145 lõikes 5 sätestatud vastuväite, sest

kohtutäituri täitemenetluse lõpetamise 07.02.2013 täiteasjas nr. 014/2009/606 tehtud

otsuse kohaselt on hageja nõuded täielikult rahuldatud. Kohus leidis, et tõenäoliselt on

tegemist kohtutäituri hooletusest tingitud eksimusega või ebaõnnestunud sõnastusega.

Kostja arvates ei saa kohus kohtutäituri otsust hinnates teha oletuslikke järeldusi.

Kohtutäituri otsust ei ole hageja vaidlustanud. Täitemenetluse lõpetamise otsusest

tulenevalt tuleb hageja nõue kostja vastu jätta rahuldamata.

54. Kohtuotsusest ei nähtu millele tuginedes või milliseid asjaolusid arvestades pidas

kohus kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja praktilist kogemust just 96 euro

suuruse tunnitasu vääriliseks. Kostja arvates pole kohus kohtuotsuses kostja

esindajakulude vajalikkust ja põhjendatust üldse hinnanud. Kohus pole arvestanud

asja keerukust, esitatud tõendeid ega esitatud nõudega ja selle mõju kostjale.

Vastustaja vastus apellatsioonkaebusele

55. Vastustaja leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

56. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu

30.10.2015 otsus tuleb tühistada osas, millega hagi rahuldati osaliselt ja SJB-lt mõisteti

Swedbank AS kasuks välja käenduslepingust tulenev võlgnevus summas 44 871,21

eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ülejäänud

osas on maakohtu otsus jõustunud, sest otsuse osale, millega maakohus jättis hagi

osaliselt rahuldamata, ei ole apellatsioonkaebust esitatud. Apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

57. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja oma nõuet menetluse jooksul muutnud, kuna

esitas menetluse jooksul alternatiivsena intressi- ja viivisenõude. Ringkonnakohtu

arvates ei ole tegemist mitte nõude muutmisega, vaid alternatiivselt uue nõude

esitamisega (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11). Hageja esitas 21.12.2012

hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista käendusest tuleneva võla

400 000 eurot. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on hagejal põhivõlgniku vastu

nõue kokku 7 565 292,68 eurot, sh põhiosa võlgnevus 3 117 605,84 eurot,

intressivõlgnevus 52 121,42 eurot ja viivisevõlgnevus 4 395 565,42 eurot. Maakohus

tegi 08.01.2013 määruse, milles kohustas hagejat kõrvaldama hagi puudused 20 päeva

jooksul määruse ärakirja kättesaamisest. Määruse kohaselt tuleb hagejal täpsustada, kas

kostja vastu on suunatud üksnes põhivõlgnevus või ka intressi- ja viivisevõlgnevus.

Hageja teatas, et nõuab kostjalt kui käendajalt põhivõlgniku põhivõla tasumist (I kd,

tlk 96 p 2.4) ning palub hageja intressi- ja viivisenõude jätta tähelepanuta ning

käsitleda neid üksnes informatiivsetena. Seega väljendas hageja, et haginõude aluseks

on hageja ja põhivõlgniku vahelisest laenulepingust tulenev põhivõlg. Tulenevalt kostja

11(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

06.03.2014 vastuväidetest leidis hageja 07.03.2014 menetlusdokumendis (III kd, tlk 6-

9), et kuna ta esitas koos hagiavaldusega ka intressi- ja viivisevõlgnevuse tabeli, siis on

kostja seisukoht, et hageja ei ole hagi intressi- ja viivisenõudes esitanud, ekslik.

30.10.2014 menetlusdokumendis käsitles hageja nii põhivõla kui ka intressivõlgnevuse

suurust ja sissenõutavaks muutumist. Seega esitas hageja kostja vastu ringkonnakohtu

arvates alternatiivsena intressi- ja viivisenõude alles 2014.a. Maakohus andis

25.02.2015

määrusega

hagejale

tähtaja

viivisevõlgnevuse

täpsustamiseks,

aktsepteerides seega uue alternatiivse nõude esitamist. Maakohus tuvastas otsuses

(otsuse lk 14), et laenulepingust tulenev laenusaaja üksik laenu põhiosamakse tasumise

kohustus summas 38 167,35 eurot on muutunud esmakordselt sissenõutavaks

16.02.2009 ning järgmine põhiosa tagasimakse kohustus summas 38 167,35 eurot on

muutunud sissenõutavaks 16.03.2009, intressimaksmise kohustus summas 18 176,85

eurot on muutunud sissenõutavaks 16.02.2009, intressimaksmise kohustus summas

16 417,80 eurot on muutunud sissenõutavaks 16.03.2009 ning intressimaksmise

kohustus summas 17 590,50 eurot on muutunud sissenõutavaks 14.04.2009, viivise

summas 1 545,75 eurot maksmise kohustus muutus sissenõutavaks 15.03.2009 ja

viivise summas 3 320, 50 eurot maksmise kohustus muutus sissenõutavaks 13.04.2009.

Maakohus leidis, et kuna hagi on esitatud 21.12.2012, siis ei ole nimetatud

põhikohustuste, intressi- ja viivise tasumise nõue aegunud. Ringkonnakohus leiab, et

kostja väited selle kohta, et maakohus jättis tähelepanuta hageja intressi- ja

viivisenõude esitamise aja, on põhjendatud. Hagi täpsustamisel 2013.a teatas hageja, et

hagi nõude aluseks ei ole intressi ja viivisenõuded, muutes seda seisukohta 2014.a

menetlusdokumentides. Seega esitas hageja kostja vastu alternatiivse intressi ja

viivisenõude alles 2014.a.

58. Käendaja vastu esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva

nõude kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või

ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on

nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab

selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud

isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Käenduslepingu p 4 järgi on

käendatava kohustuse täitmise tähtpäev iga lepingujärgse makse tasumise tähtpäev.

Lepingu ülesütlemise korral on kohustuse täitmise tähtpäev päev, milleks võlgnik on

lepingu kohaselt kohustatud tasuma kõik tasumata summad. Kuna maakohus tuvastas,

et laenulepingust tulenev laenusaaja üksik laenu põhiosamakse tasumise kohustus

summas 38 167,35 eurot on muutunud esmakordselt sissenõutavaks 16.02.2009 ning

järgmine põhiosa tagasimakse kohustus summas 38 167,35 eurot on muutunud

sissenõutavaks 16.03.2009, siis ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väited, et

maakohus on jätnud arvestamata käendatava kohustuse sissenõutavaks muutumise aja.

Osamaksetena tagastatava laenu käendamisest tulenevad kohustused on korduvad

kohustused TsÜS § 154 tähenduses (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p 11). Samas lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks

muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustustega ja

aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude sissenõutavaks muutumisega

(Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12). Seega tuli aegumise puhul eristada

enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel

sissenõutavaks muutunud summat (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12).

Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus õigesti, et vastavalt TsÜS §-le 154 algas

2009. a sissenõutavaks muutunud osamaksete tasumise nõude aegumistähtaeg

12(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

01.01.2010 ning TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg ei olnud

seega hagi esitamise ajaks, so 21.12.2012 möödunud. Seoses hageja väidetega, et tal

on kostja vastu ka intressi ja viivisenõuded, toob ringkonnakohus esile Riigikohtu

korduvad selgitused, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub nõude aegumine ainult selles osas,

mille kohta on kohtule hagi esitatud (vt nt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18; Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-30-10, p 12). TsMS § 206 lg 1 ja TsMS § 376 lg 4 p 2 võimaldavad menetluse

kestel esialgu esitatud nõuet mh suurendada, kuid arvestades seejuures riskiga, et

algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18). Sama seisukoht kehtib ringkonnakohtu arvates

ka siis, kui hageja esitab menetluse jooksul alternatiivse nõude. Hageja väitis, et tal on

kostja vastu intressi ja viivisenõuded alles 2014.a. Hagi esitamisel peatus TsÜS § 160

lg 1 alusel nõude aegumine vaid esialgu nõutu ulatuses. Kuna hagi esitamisel väljendas

hageja, et nõuab kostjalt kui käendajalt põhivõlgniku põhivõla tasumist ning palub

hageja intressi- ja viivisenõude jätta tähelepanuta ning käsitleda neid üksnes

informatiivsetena, siis intressi ja viivisenõudes kulges aegumine edasi. TsÜS § 154

järgi algas 2009. a sissenõutavaks muutunud osamaksete intressi ja viivisenõude

aegumistähtaeg

01.01.2010

ning

TsÜS § 146

lg-st 1

tulenev

kolmeaastane

aegumistähtaeg oli 2014. aastaks, kui hageja väitis, et tema nõudeks on ka intressi- ja

viivisenõue, möödunud. Seega on hageja esitatud intressi ja viivisenõuded aegunud.

59. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna käenduslepingu p-s 4 oli kokku

lepitud nõude sissenõutavus selliselt, et peale ülesütlemist muutuvad kõik nõuded

sissenõutavaks, siis on kõik hageja nõuded aegunud. Kuigi TsÜS § 147 lg 1 esimese

lause kohaselt algab üldreeglina aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest,

sätestab TsÜS § 154 sellest erandi. Käesolevas asjas tuvastati, et 16.02.2009 ja

16.03.2009 sissenõutavaks muutunud põhivõla osamaksed olid korduvad kohustused.

TsÜS § 154 järgi on aegumistähtaja alguse jaoks vajalik tuvastada kalendriaasta, mil

kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Seega sissenõutavuse võimalik

muutumine kalendriaasta sees ei mõjuta korduvast kohustusest tuleneva nõude

aegumise algusaega. Kuigi TsÜS § 145 lg 1 järgi on võimalik ka TsÜS § 154 järgset

aegumist poolte kokkuleppel muuta, ei ole käenduslepingus aegumise kergendatud

tingimusi poolte vahel kokku lepitud.

60. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on hageja nõuded rahuldatud, sest 07.02.2013 on

Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets teinud täiteasjas otsuse täitemenetluse

lõpetamise kohta, kuna hüpoteegiga tagatud nõue on kohtutäituri ametialase

arveldusarve vahendusel täielikult rahuldatud (III kd, tlk 55). Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohaga, et hageja hagis esitatud nõude rahuldamine täitemenetluses

tagatise realiseerimisest saadud summast ei ole tõendatud. 02.06.2009 esitas hageja

täiturile täitmisavalduse, kuna hageja kasuks oli seatud mootorlaevale Sonata

laevahüpoteek. Täitemenetluses laev realiseeriti. Seega ei viinud kohtutäitur läbi

universaalset täitemenetlust, vaid täitedokumendiks oli hüpoteegi seadmise leping,

mille järgi oli mootorlaevale Sonata hageja kasuks seatud laevahüpoteek. Kuna

kohtutäituri teate mootorlaeva Sonata müügist ja sellest saadud tulemi jaotuskava

otsuse (III kd, tlk 109-110) kohaselt rahuldati täiteasjas nr 014/2009/606 hageja nõue

üksnes osaliselt, siis ei ole kostja väited hageja haginõude täieliku rahuldamise kohta

nimetatud täitemenetluses põhjendatud.

61. Asja puudub poolte vahel vaidlus selles, et laenulepingu tagatise realiseerimisest tasuti

täitemenetluses

hagejale

88 451,16

eurot.

Hagiavaldusele

ja

30.10.2014

menetlusdokumendile lisas hageja võlgnevuse arvestuse (I kd, tlk 82 ja III kd, tlk 30),

mille järgi oli tagatise realiseerimisest saadud summa arvestatud põhivõlgnevuse

13(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

katteks. 14.03.2015 menetlusdokumendis muutis hageja oma seisukohta ja väitis, et

laenulepingu tagatise realiseerimisest saadud summa on ta kooskõlas laenulepingu p-ga

25.2 arvestanud esimeses järjekorras intresside ja viiviste katteks. Maakohus nõustus

hageja seisukohaga.

62. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 56 lg 2 sätestatu järgi loetakse täitemenetlusest

saadud raha jaotamisel võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad

kulutused, seejärel sissenõutavad kõrvalnõuded ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel

arvestatud intressid. Põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu p 25.2 järgi

tuleb laenulepingu osalise täitmise korral arvestada laekunud summad esimeses

järjekorras lepingutasude, leppetrahvide ja viiviste tasumiseks, teises järjekorras

intresside tasumiseks ning alles kolmandas järjekorras põhivõla tasumiseks. Ka

VÕS § 88 lg 8 näeb (täitemenetlusevälise täitmise korral) ette, et kui võlgnik peab

lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on

toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks

põhikohustuse katteks.

63. Samas ei keela TMS § 56 lg 2 (nagu ka VÕS § 88 lg 8) pooltel järjekorda teisiti kokku

leppida, v.a täitekulude osas (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 16).

Käesolevast tsiviilasjast nähtub ringkonnakohtu arvates, et hageja on määranud

täitemenetlusest laekunud raha arvelt täitmise järjekorra teisiti, kui tuleneb TMS § 56

lg-st 2 ja hageja ning põhivõlgniku vahelisest laenulepingust. TsÜS § 68 lg 1 järgi

tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti, lg 3

järgi kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua

kaasa õiguslik tagajärg. Käesolevas asjas on hageja väljendanud nii hagis kui ka hiljem,

näiteks 07.03.2014 menetlusdokumendis, et põhivõlgnevuse suurus on 3 117 605, 84

eurot, mis vastab ka korduvalt tabelina esitatud võlgnevuse arvestusele ning mille järgi

on laenulepingu tagatise realiseerimisest saadud summaga vähendatud põhivõlga.

Seega on hageja korduvalt väljendanud tahet, et tagatise realiseerimisest saadud

summaga loetakse osaliselt tasutuks põhivõlg. Kostja väidete kohaselt ei ole

põhivõlgnik hageja täitmise järjekorda vaidlustanud, hageja menetluses sellele väitele

vastu

ei

vaielnud.

Kuna

hageja

väljendatud

tahteavaldus

täitmise

korra

kindlaksmääramise osas selliselt, et tagatise realiseerimisest saadud summaga

vähendatakse põhivõlgnevust tõi ringkonnakohtu arvates kaasa õiguslikud tagajärjed,

ei saa hageja seetõttu hiljem oma tahteavaldust muuta, väites, et ta loeb tagatise

realiseerimisest saadud summaga tasutuks intressi- ja viivisevõlgnevuse, sest

tahteavaldus oli muutunud kehtivaks ja hagejale siduvaks.

64. Kuna hageja arvestas tagatise realiseerimisest saadud summa maha põhivõlgnevusest,

määramata, kas ta arvestab summa maha 16.02.2009 sissenõutavaks muutunud

põhivõlast, 16.03.2009 sissenõutavaks muutunud põhivõlast või 14.04.2009

sisenõutavaks muutunud põhivõlast, siis tuleb ringkonnakohtu arvates juhinduda VÕS

§ 88 lg 6 p 1 sätestatust, mille järgi tuleb täidetuks lugeda esimeses järjekorras

esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus, st 16.02.2009 sissenõutavaks muutunud

kohustus summas 38 167,35 eurot ja seejärel 16.03.2009 sissenõutavaks muutunud

kohustus summas 38 167,35 eurot ja alles seejärel 14.04.2009 sissenõutavaks

muutunud kohustus osaliselt. Maakohus tuvastas, et 14.04.2009 sissenõutavaks

muutunud kohustus on aegunud ning seda seiskohta ei ole vaidlustatud, 16.02.2009 ja

16.03.2009 sissenõutavaks muutunud kohustused ei ole aegunud ning seda seisukohta

toetas ka ringkonnakohus. Kuna ringkonnakohtu arvates leidis tõendamist, et

16.02.2009 sissenõutavaks muutunud kohustus summas 38 167,35 eurot ja seejärel

16.03.2009 sissenõutavaks muutunud kohustus summas 38 167,35 eurot on täidetud

14(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-55122

laenulepingu tagatise realiseerimisest saadud summaga, siis tuleb hagi jätta

rahuldamata.

65. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited maakohtu poolt kostja

menetluskulude suuruse arvestuse kohta ei ole põhjendatud. Menetlusosalise

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus

on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12).

Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on

jälgitavalt põhjendanud, miks ta leiab, et kostja lepingulise esindaja töötundide hulk ja

tunnitasu ei ole täies ulatuses põhjendatud. Menetluse algstaadiumis tugines kostja

peamiselt aegumise vastuväitele. Alles 24.11.2014 esitas kostja hagile põhjalikud ja

sisulised vastuväited. Sellega on maakohus arvestanud, leides, et kostja täiendavate

vastuväidete koostamine koos tõendite esitamisega 8 tunni ulatuses, nii nagu kostja

seda menetluskulude nimekirjas väitis, on põhjendatud. Kuna ringkonnakohus leiab, et

maakohus on otsuses tuvastanud õigesti kostja põhjendatud menetluskulude suuruse

ning ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, siis puudub

vajadus neid täiendavalt korrata.

Menetluskulude jaotus

66. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu

seni kantud menetluskulude jaotus. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb kostja

menetluskulud maakohtus jätta hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda

kanda.

Eelpooltoodu

alusel

leidis

ringkonnakohus,

et

kostja

põhjendatud

menetluskuluks maakohtus, nagu maakohus tuvastas, oli 2485,44 eurot, millele

lisanduvad dokumentaalse tõendi saamise kulud 76,30 eurot ja tõlkekulud 48,31 eurot,

so kokku 2 610,05 eurot. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Seetõttu tuleb kostja

menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda

kanda. Kostja menetluskulu nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks

ringkonnakohtus riigilõiv summas 1500 eurot ja lepingulise esindaja kulu 7 tunni

ulatuses. Ringkonnakohtu arvates on kostja lepingulise esindaja ajakulu 7 tunni ulatuse

põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et esindaja tunnitasu põhjendatud suuruseks on 96

eurot koos käibemaksuga, nagu ka maakohtus tuvastamist leidis. Sellest tulenevalt on

kostja lepingulise esindaja kulu suuruseks ringkonnakohtus 96x7=672, millele lisandub

riigilõiv summas 1500 eurot, so kokku 2 172 eurot. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks

välja mõista menetluskulud summas 4 782,05 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Tiit Kollom

Ande Tänav

kohtunik

kohtunik

kohtunik