3-14-332/102 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-332

Haldusasi

AS Nova Vita Kliinik kaebus Eesti Haigekassa

08.01.2014 otsuse nr 24 tühistamiseks osas, millega

kavatsetakse osta 1498-st Harju maakonna teenuse

osutajatelt ostetavast viljatusravi ravijuhust 1318

ravijuhtu haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatelt

ja

Eesti

Haigekassa

kohustamiseks

valiku

väljakuulutamiseks viljatusravi teenuse osutamiseks

Harju maakonnas ajavahemikul 01.04.2014-31.03.2015

ravi

rahastamise

lepingute

sõlmimiseks;

Eesti

Haigekassa

juhatuse

08.01.2014

otsuse

nr

tühistamiseks osas, millega kavatsetakse kavandada

embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise ravijuhu

keskmist maksumust ja täpsustada embrüo siirdamise

ja kehavälise viljastamise ravijuhu keskmist maksmust

valiku taotluse menetlemise käigus; Eesti Haigekassa

juhatuse 03.02.2014 otsuse nr 49 tühistamiseks osas,

millega otsustati sõlmida ravi rahastamise lepingud

viljatusravi teenuse osas haiglavõrgu arengukavas

nimetatud haiglatega; alternatiivselt Eesti Haigekassa

juhatuse 03.02.2014 otsuse nr 49 tühistamiseks osas,

millega otsustati sõlmida ravi rahastamise lepingud

viljatusravi teenuse osas 600 ravijuhu teenindamiseks

haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatega; Eesti

Haigekassa juhatuse 03.02.2014 otsuse nr 49 alusel

Lääne-Tallinna Keskhaiglaga 12.02.2014 ja Ida-

Tallinna Keskhaiglaga 05.02.2014 sõlmitud ravi

rahastamise

lepingute

tühisuse

tuvastamiseks

viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas;

alternatiivselt

Eesti

Haigekassa

kohustamiseks

viivitamata lõpetama Lääne-Tallinna Keskhaiglaga

12.02.2014 ja Ida-Tallinna Keskhaiglaga 05.02.2014

sõlmitud

ravi

rahastamise

lepingud

viljatusravi

ravijuhtude teenindamist puudutavas osas; Eesti

Haigekassa

12.02.2014

otsuse

õigusvastasuse

tuvastamiseks osas, millega anti AS-le Nova Vita

Kliinik Eesti Haigekassa nõukogu 01.11.2013 otsuse nr

3-14-332

2(20)

20 p-de 2.1.1. ja 3.1 hindamisel 0 p; Eesti Haigekassa

21.02.2014 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks osas,

millega anti AS-le Nova Vita Kliinik Eesti Haigekassa

nõukogu 1.11.2013 otsuse nr 20 p-de 2.1.1. ja 3.1

hindamisel 0 p; alternatiivselt kahele viimati nimetatud

nõudele - tuvastada Eesti Haigekassa juhatuse

27.03.2014 otsuse nr 139 õigusvastasus osas, millega

AS-le Nova Vita Kliinik anti ravikindlustuse seaduse §

36 lg 4 p-de 2 ja 3 asjaolude hindamisel kahes

kategoorias 0 p; Eesti Haigekassa juhatuse 27.03.2014

otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks osas,

millega Harju maakonna teenuse osutajatele ettenähtud

ravijuhtudest 36 osas otsustati teha ettepanek Tartu

maakonna teenuse osutajale ravi rahastamise lepingu

sõlmimiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Nova Vita Kliinik, volitatud esindajad

v.adv Elmer Muna ja v.adv abi Kadri Lember;

Vastustaja – Eesti Haigekassa, volitatud esindajad

v.adv Ants Nõmper ja v.adv abi Maria Teder;

Kolmandad isikud – AS Lääne-Tallinna Keskhaigla,

seaduslik esindaja juhatuse liige Imbi Moks;

AS Ida-Tallinna Keskhaigla, volitatud esindaja Marika

Žmenja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2015. a otsus,

täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 16. märtsil

2015. a

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS Nova Vita Kliinik apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 18. jaanuaril 2016

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Nova Vita Kliinik taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks

rahuldamata.

2. Jätta AS Nova Vita Kliinik apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 21. jaanuari 2015. a otsus, mida täiendati kirjeldava ja põhjendava osaga

16. märtsil 2015. a, haldusasjas nr 3-14-332 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.02.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-14-332

3(20)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa (edaspidi EHK) 08.01.2014 otsusega nr 24 „Valikule kuuluvate

eriarstiabi teenuste, nende mahu ja osutamise kohtade kinnitamine ravi rahastamise lepingute

sõlmimiseks“ (edaspidi otsus nr 24) kuulutati välja valik ravi rahastamise lepingute

sõlmimiseks Vabariigi Valitsuse 02.04.2003 määruses nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“

(edaspidi

HVA)

nimetamata

tervishoiuteenuse

osutajatega.

HVA-s

nimetamata

tervishoiuteenuse osutajatest lepingupartnerite leidmiseks pandi valikule kokku 359

viljatusravi juhtu Eestis (otsuse nr 24 resolutsiooni p 2 ning otsuse lisa 3).

2. Eesti Haigekassa juhatuse 03.02.2014 otsusega nr 49 „Eesti Haigekassa 2014. a

lepingute sõlmimise kavade kinnitamine ja volituste andmine lepingute muutmiseks

haiglavõrgu arengukavas nimetatud tervishoiuteenuste osutajate osas“ (edaspidi otsus nr 49)

anti ravi rahastamise lepingute halduritele volitus sõlmida lepingud HVA haiglatest

keskhaiglatega lisas 1 kinnitatud mahus ja kohustati haldureid esitama HVA-s nimetatud

piirkondlike ja keskhaiglate ravi rahastamise lepingud EHK juhatuse esimehele

allkirjastamiseks. Otsuse lisas esitati HVA haiglate kogu lepingumahud, jättes ravijuhtude

jagunemise erialade lõikes kindlaks määramata. HVA haiglate lepingumahud erialade lõikes

määrati kindlaks HVA haiglatega sõlmitud ravi rahastamise lepingutes (edaspidi

RRLepingud). EHK sõlmis 05.02.2014 RRLepingu AS-ga Ida-Tallinna Keskhaigla (edaspidi

ITKH) ning 12.02.2014 AS-ga Lääne-Tallinna Keskhaigla (edaspidi LTKH).

3. EHK andis 12.02.2014 ärakuulamise protokollist nähtuvalt “Tervishoiuteenuse osutaja

poolt eriarstiabi lepingupartnerite 2014. a valikule esitatud taotluste hindamise tulemused”

AS-le Nova Vita Kliinik EHK nõukogu 01.11.2013 otsuse nr 20 “Ravi rahastamise lepingu

sõlmimiseks tervishoiuteenuse osutajate valiku väljakuulutamise põhimõtted, ravi rahastamise

lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu tähtaja üle otsustamise tingimused”

(edaspidi Alused) p-de 2.11, 3.1 ja 3.5 hindamisel 0 punkti. EHK andis 21.02.2014

ärakuulamise

protokollist

nähtuvalt

„Tervishoiuteenuse

osutaja

poolt

eriarstiabi

lepingupartnerite 2014. a valikule esitatud taotluste hindamise tulemused“ AS-le Nova Vita

Kliinik Aluste p 3.1.5 hindamisel 10 p ning p-de 2.1.1 ja 3.1 hindamisel 0 p.

4. AS Nova Vita Kliinik esitas 24.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

EHK juhatuse 03.02.2014 otsus nr 49 tühistada osas, millega on otsustatud sõlmida

RRLepingud viljatusravi teenuse osas HVA haiglatega. Alternatiivselt palus kaebaja tühistada

vaidlustatud otsus osas, millega on otsustatud sõlmida RRLepingud viljatusravi teenuse osas

600 ravijuhu teenindamiseks HVA haiglatega. Kaebuses on lisaks taotletud EHK juhatuse

03.02.2014 otsuse nr 49 alusel LTKH-ga 12.02.2014 ja ITKH-ga 05.02.2014 sõlmitud

3-14-332

4(20)

RRLepingute tühisuse tuvastamist viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas.

Alternatiivselt palub kaebaja juhul, kui kohus leiab, et RRLepingute aluseks olnud otsuse

osalisel tühistamisel ei muutu RRLepingud samas ulatuses tühiseks, kohustada EHK-d

lõpetama LTKH-ga ja ITKH-ga sõlmitud RRLepingud viljatusravi ravijuhtude teenindamist

puudutavas osas (haldusasi nr 3-14-332).

Tallinna Halduskohus jättis koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotluse 02.04.2014

määrusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.05.2014 määrusega rahuldamata

kaebaja määruskaebuse halduskohtu 02.04.2014 määruse tühistamiseks.

5. EHK juhatus võttis 27.03.2014 vastu otsuse nr 139 “Eesti Haigekassa Harju osakonna

läbiviidud eriarstiabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemuste kinnitamine” (edaspidi

otsus nr 139). Valikule kinnitatud ravijuhtudele teenuse osutamise kohaga Eesti esitasid

taotluse AS Nova Vita Kliinik ja Kliinik Elite AS, kellest viimati nimetatule tehti ettepanek

sõlmida RRLeping kõikide taotletud ravijuhtude osas. AS-le Nova Vita Kliinik tehti ettepanek

144 ravijuhu osas ja temaga sõlmiti leping 17.04.2014.

6. AS Nova Vita Kliinik esitas 17.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse EHK juhatuse

08.01.2014 otsuse nr 24 tühistamiseks osas, millega EHK kavatseb osta 1498-st Harju

maakonna teenuse osutajatelt ostetavast viljatusravi ravijuhust 1318 ravijuhtu HVA haiglatelt;

EHK kohustamiseks viivitamata välja kuulutama valik ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks

viljatusravi teenuse osutamiseks Harju maakonnas ajavahemikul 01.04.2014-31.03.2015;

EHK juhatuse otsuse nr 24 tühistamiseks osas, millega kavatsetakse kavandada ja täpsustada

embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise ravijuhu keskmist maksumust valiku taotluse

menetlemise

käigus;

12.02.2014

ärakuulamisel

vastuvõetud

otsuse

õigusvastasuse

tuvastamiseks osas, millega EHK andis AS-le Nova Vita Kliinik Aluste p-de 2.1.1 ja 3.1

hindamisel 0 p; 21.02.2014 ärakuulamisel vastuvõetud otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks

osas, millega EHK andis AS-le Nova Vita Kliinik Aluste punktide 2.1.1. ja 3.1 hindamisel 0 p

või alternatiivselt kahele eelnevale taotlusele tuvastada otsuse nr 139 õigusvastasus osas,

millega AS-le Nova Vita Kliinik anti ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg 4 p-de 2 ja 3

asjaolude hindamisel kahes kategoorias 0 p; ning otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks

osas, millega Harju maakonna teenuse osutajatele ettenähtud ravijuhtudest 36 osas otsustati

teha ettepanek Tartu Maakonna teenuse osutajale RRLepingu sõlmimiseks (haldusasi nr 3-14-

50550).

Kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks jättis halduskohus 30.04.2014 määrusega

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.06.2014 määrusega AS Nova Vita Kliinik

määruskaebuse rahuldamata. Halduskohus liitis 24.11.2014 määrusega haldusasjad nr 3-14-

332 ja 3-14-50550 ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-14-332.

AS Nova Vita Kliinik kaebuse põhiseisukohad olid järgnevad.

Viljatusravi on kaebaja peamine tegevusala ning kaebaja suudaks teenindada 600 EHK poolt

tellitud viljatusravi ravijuhtu aastas. Otsusega nr 24 võeti kaebajalt võimalus osutada oma

peamisel tegevusalal teenust suuremas mahus kui 180 ravijuhtu ilma ühegi objektiivse

põhjuseta (nt kvaliteet, kättesaadavus) ning tagati LTKH-le ja ITKH-le konkurentsivabalt

1318 ravijuhu teenindamise võimalus.

HVA haiglatega ilma kaalumata ja muu hulgas tervishoiuteenuse kvaliteeti arvestamata

RRLepingute sõlmimine HVA haiglate poolt soovitavas maksimaalses mahus ei tulene

õigusaktidest ega Riigikohtu seisukohtadest. Tervishoiusüsteemi toimimise tagamiseks pole

EHK poolt rakendatav HVA haiglate pimesi eelistamine ja HVA haiglate hulka mittekuulujate

vahel vaid HVA haiglatest ülejäävate ravijuhtude jaotamine põhjendatud. Haigekassa ei

3-14-332

5(20)

analüüsi ega põhjenda HVA haiglatega nende poolt soovitavate ravijuhtude eraldamist

maksimaalses ulatuses. Tervishoiuteenuse puhul on oluline ka teenuse kvaliteet. Haigekassa

poolt HVA haiglatele ravijuhtude eraldamisele eelnevalt puudub analüüs selles osas, kas HVA

haiglad osutavad kvaliteetset teenust. Samuti ei analüüsita, kas kaebaja poolt osutatav

viljatusravi teenus on LTKH või ITKH poolt osutatavaga võrreldes kvaliteetsem või mitte.

Haigekassa soovib anda Euroopa Liidu (EL) siseturuga kokkusobimatut riigiabi ITKH-le ja

LTKH-le. Haigekassa vahendid ja RRLepingud on piiratud avalik ressurss, mille allikaks on

riigieelarve. Tervishoiuteenuse osutajate vahel valikut tehes on patsiendi jaoks oluline, kas

teenuse osutajal on sõlmitud haigekassaga RRLeping, kuna sellest sõltub patsiendi poolt

isiklikult makstava tasu suurus. Lepingute sõlmimine mõjutab otseselt konkurentsiolukorda

tervishoiuteenuste osutamise turul, sest tagab lepingut omavatele teenuste osutajatele

suuremad käibemahud ja kindluse oma majandustegevuse väljavaadetes. Otsusega nr 24

tagatakse HVA haiglate loetellu kantud ITKH-le ja LTKH-le 100% ravijuhtudest, mida ITKH

ja LTKH on võimelised teenindama. Teistele EL turuosalistele, sh kaebajale, jäetakse jääk

ning ei arvestata, mitut ravijuhtu nad teenindada suudaksid. Samuti ei võeta arvesse ühtegi

muud objektiivset kriteeriumi nagu näiteks teenuse kvaliteet (RaKS § 36 lg 4 p 2) või

varasemate RRLepingute täitmine teenuse osutaja poolt (RaKS § 36 lg 4 p 8).

Kirjeldatud olukord on vastuolus EL riigiabi regulatsiooniga. Euroopa Liidu toimimise

lepingu (ELTL) art 107 lg 1 mõttes annab haigekassa riigi ressurssidest ITKH-le ja LTKH-le

abi. Antav riigiabi kahjustab konkurentsi ja soodustab ITKH-d ja LTKH-d. Patsiendiõiguste ja

piiriülese tervishoiu huvides on toimiv konkurents ning otsusest nr 24 tulenevate

turumoonutuste vältimine. Haigekassa on otsusega nr 24 asunud rakendama riigiabi meetmeid

enne Euroopa Komisjoni informeerimist ja Euroopa Komisjonilt lõpliku otsuse saamist

(ELTL art 108 lg 3). Ka konkurentsiseaduse 6. peatükk keelab ebaseadusliku riigiabi. Kaebaja

viitab Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-2-13 (p 159).

Otsuses puudub mis tahes selgitus, miks on EHK otsustanud rakendada ainult RaKS § 36 lg 4

p-de 1 ja 7 kriteeriume. Otsus nr 24 on õigusvastane tulenevalt selles valitud kriteeriumide

meelevaldsusest ning otsuse andmise kaalutluste kontrollimatusest. Otsuse p 1.3 väide

kooskõlast Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-29-12 on paljasõnaline. Haigekassa on otsuses nr 24

eiranud eelviidatud Riigikohtu lahendi p 22 juhist, mille kohaselt on osade kriteeriumide

arvestamata jätmine lubatud ratsionaalse põhjenduse olemasolu korral.

EHK põhjendus otsuses nr 24 seoses tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 55 lg-

ga 1 ja RaKS § 36 lg-ga 5 on vastuolus nende normide selgesõnalise sisuga. Viidatud normid

ei anna alust kaebaja ebavõrdseks kohtlemiseks. RaKS § 36 lg 5 määrab üksnes lepingu

tähtaja (viis aastat), mille haigekassa HVA haiglaga sõlmib, kuid see ei tähenda kohustust

leping sõlmida, samuti ei tulene osundatud sättest, et HVA haiglatega peaks sõlmima

RRLepingud mahus, mis võrdub nende haiglate poolt maksimaalselt teenindatavate

ravijuhtude arvuga. Seadusandja pole soovinud kehtestada HVA haiglate eelistamise

kohustust (vt 11.11.2004 algatatud „Ravikindlustuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste

muutmise seaduse eelnõu“ 507 SE I seletuskirja p III). Otsuses nr 24 esitatud TTKS § 55 lg 1

ja RaKS § 36 lg 5 tõlgenduseni pole võimalik jõuda ühegi õigusteaduses rakendatava

tõlgendusviisiga. EHK tõlgendus TTKS § 55 lg-le 1 ja RaKS § 36 lg-le 5 ei ole kooskõlas

põhiseadusega. Tegemist on ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse ja alusetu piiramisega.

Piirang ei arvesta ühegi RaKS § 36 lg 4 eesmärgiga, sh ei teenuse kättesaadavusega ega

kvaliteediga. Olukorras, kus HVA haiglatele jääb turumonopol, on tagajärjeks teenuse

kvaliteedi langus. Selline olukord läheks otseselt vastuollu RaKS § 2 lg-ga 2.

3-14-332

6(20)

Otsuse nr 24 tühistamisnõuet osas, millega kavatsetakse kavandada ja täpsustada embrüo

siirdamise ja kehavälise viljastamise (IVF) ravijuhu keskmist maksumust valiku taotluste

menetlemise käigus, põhjendab kaebaja sellega, et rikutud on haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 54 nõudeid. Otsusest ei nähtu ravijuhu keskmise maksumuse hinna täpsustamise kavatsuse

õiguslik alus ja otsuses ei ole esitatud ühtegi põhjendust ravijuhu keskmise maksumuse hinna

määramise vajaduse kohta. Kindlustatud isikult haigekassa poolt tasu maksmise kohustuse

ülevõtmise korral peab haigekassa tasuma tervishoiuteenuse osutajale EHK tervishoiuteenuste

loetelus sätestatud piirhinna.

EHK 12.02.2014 ja 21.02.2014 otsused on käsitletavad eelhaldusaktina. Nähtuvalt otsusest nr

139 on haigekassa lähtunud lõpliku haldusakti andmisel 12.02.2014 ja 21.02.2014 otsustega

kindlaksmääratud taotluse hindamise tulemustest ning kaebajale pole tehtud ettepanekut

RRLepingu sõlmimiseks 36 ravijuhu osas, mis olid mõeldud Harju maakonna teenuse

osutajatele. Kaebajalt võetakse viidatud otsuste tulemusel põhjendamatult ja õigusliku aluseta

võimalus saada taotluse hindamise tulemusena maksimumpunktid. Aluste p-de 2.1.1 ja 3.1

hindamisel kaebajale antud tulemus (mõlemas kategoorias 0 p) ei ole õiguspärane.

Viljatusravi teenuse osas RRLepingu sõlmimiseks esitatud taotluse hindamisel ei pea

viljatusravi olemust ja eripära arvestades lähtuma jäigalt kõikidest alustes toodud punktidest.

EHK ei saa arvestada kriteeriumidega, mille nõudmiseks tervishoiuteenuse osutajalt puudub

seaduslik alus. Kooskõlas Aluste p-ga 1.2 oleks vastustaja pidanud viljatusravi teenuse osas

esitatud taotluse hindamisel jätma Aluste p-d 2.1.1 ja 3.1 arvestamata ja võrdsustama kaebaja

taotluse hindamise tulemuse hindamise võimaliku maksimumtulemusega. Piirhinnast

madalama hinnaga teenuse pakkumise nõudmiseks puudub õiguslik alus. Kaebaja on valmis

pakkuma viljatusravi teenust seadusandja poolt määratud piirhinnaga ning talle tuli Aluste p

2.1.1 hindamisel anda maksimumpunktid. Aluste p 3.1 hindamisega seonduvalt märgib

kaebaja, et viljatusravi teenuse osutamisel ei ole põhjendatud nõuda muu günekoloogilise

päevakirurgia teenuse osutamist. Viljatusravi teenus kompleksteenusena sisaldab endas

põhiprotseduuri osas päevakirurgia teenust seoses embrüo siirdamisega. Viljatusravi teenuse

osutamiseks ei ole vajalik paralleelselt osutada muid günekoloogilise päevakirurgia teenuseid.

Aluste p 3.1 kohaselt hinnatakse teenuse kvaliteeti ja tingimusi ning muu günekoloogilise

päevakirurgia teenuse paralleelselt mitteosutamine ei mõjuta viljatusravi teenuse kvaliteeti ega

tingimusi, mistõttu tuli kaebajale anda maksimumpunktid (10 p).

Otsus nr 139 on vaidlustatud osas õigusvastane samadel põhjendusel, mis on esitatud

12.02.2014 otsuse ja 21.02.2014 otsuse kohta. Otsusest nr 139 nähtuvalt polnud Harju

Maakonnas ühtegi taotlejat peale kaebaja ning seega ei olnud vastustajal õiguslikku alust osta

36 Harju Maakonnale määratud ravijuhtu Tartu ja Ida-Viru Maakonna teenuse osutajalt.

Otsus nr 49 on õigusvastane samadel kaalutlustel kui otsus nr 24. Otsus sõlmida HVA

haiglatega RRLepingud enne sama haldusmenetluse käigus antud eelhaldusakti õiguspärasuse

väljaselgitamist on ennatlik, õigusvastane ja kaebaja suhtes pahatahtlik. Otsusega on

muudetud kaebaja jaoks võimatuks võimalus konkureerida planeeritavate viljatusravi

ravijuhtude teenindamisele HVA haiglatega võrdsetel alustel. Kuna otsuse nr 49 tegemisel

tõenäoliselt aluseks olnud eelhaldusakt on õigusvastane, ei saa ka otsus nr 49 ise olla ilma

täiendavate põhjendusteta õiguspärane. Õigusvastase ja tühistamisele kuuluva otsuse nr 49

alusel LTKH-ga ja ITKH-ga sõlmitud RRLepingud on õigusvastased. Kaebaja palub

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 6 alusel tuvastada, et LTKH-ga ja

ITKH-ga sõlmitud RRLepingud on viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas

tühised. Alternatiivselt, kui kohus peaks leidma, et RRLepingud ei ole nende sõlmimise

aluseks olnud otsuse tühistamise tõttu tühised, siis kohustada haigekassat LTKH-ga ja ITKH-

ga sõlmitud RRLepingud viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas HMS § 102

alusel haldusorgani initsiatiivil lõpetama.

3-14-332

7(20)

7. Eesti Haigekassa vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja on

vaidlustanud otsuse nr 24 lisas 1 esitatut, mis sisaldab üksnes selgitusi, et haigekassa planeerib

osta teatud arvu juhtumeid HVA-s nimetatud haiglatelt, ent ei loo vastavat õigust ega

kohustust. Viljatusravi teenuse osutamise kohad ja teenuse vajadus on esitatud otsuse nr 24

resolutsiooni p 2 kohaselt viiteliselt sama otsuse lisas 3. Kaebaja ei ole vaidlustanud otsuse nr

24 resolutsiooni.

RaKS § 36 lg-d 1, 2 ja 5 annavad koostoimes teiste ravikindlustuse valdkonda reguleerivate

sätetega, eelkõige RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud ravikindlustuse aluspõhimõtetega, haigekassale

õiguse eelistada RRLepingute sõlmimisel HVA haiglaid. Tervisekindlustussüsteemi

kujundamisel on seadusandjal avar kaalutlusõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda

langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. HVA haiglate ja HVA väliste tervishoiuteenuste

osutajatega RRLepingute sõlmimine võrdsetel alustel ohustaks haiglavõrgu jätkusuutlikkust,

mistõttu ei ole seadusandjal olnud kunagi kavas HVA haiglaid ja HVA väliseid

tervishoiuteenuste osutajaid kohelda samaväärsetena. EHK-l on üldjuhul RaKS § 2 lg 2

põhimõtteid jälgides mõistlik välja kuulutada valik RRLepingute sõlmimiseks HVA-sse

mittekuuluvate teenuse osutajatega vaid juhul, kui HVA haiglatega sõlmitud RRLepingud ei

kata ära vajadust ravikindlustuse vahendite arvel osutatava tervishoiuteenuse järele.

Kaebaja on vääralt tõlgendanud Riigikohtu 29.11.2012 otsust nr 33-1-29-12, tegemata vahet

RaKS § 36 lg-s 4 nimetatud kriteeriumidest eelvaliku tegemise lubatavusel ning osade

kriteeriumide arvestamata jätmise vajadusel. Otsuse nr 24 alusel esitatud taotluste edasisel

hindamisel rakendati ülejäänud kriteeriumeid, v.a neid, mida ei ole üldse kehtestatud (nt

RaKS § 36 lg 4 p 4). RaKS § 36 ei kohusta haigekassat RRLepingute sõlmimisel HVA

haiglatega lähtuma RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaoludest. HVA-s nimetamata

tervishoiuteenuse osutajaga sõlmib haigekassa RaKS § 36 lg 41 kui ka RaKS § 36 lg 42

kohaselt RRLepingu, arvestades RaKS § 36 lg-s 4 nimetatud asjaolusid. HVA haiglatega

lepingute sõlmimist reguleerib seevastu RaKS § 36 lg 5, milles puudub viide eelmainitud

RaKS § 36 lg 4 asjaoludele. 2008. a Riigikogus toimunud RaKS muutmise seaduse eelnõu

(246 SE & 196 SE II-1) menetlemisel antud seadusandja selgitused kinnitavad, et HVA

haiglaid ei võrrelda HVA väliste tervishoiuteenuse osutajatega samas menetluses.

HVA haiglatega RRLepingute sõlmimine ei ole vastuolus ELTL art 107 lg-s 1 sätestatud EL

riigiabi põhimõtetega või ELTL art 106 lg-ga 1. Vastustaja viitab Üldkohtu 07.11.2012

otsusele kohtuasjas T-137/10. Riigil on õigus kehtestada HVA haiglate suhtes eritingimusi

ning panna teatud õiguste ja kohustuste täitmine neile eeliskorras ning sellise käitumise puhul

ei ole tegemist iseenesest majandusliku eelisega. Euroopa Kohus on 24.07.2003 Altmarki

kohtuotsuses nr C-280/001 toonud välja, et avaliku teenuse eest makstavad hüvitised ei kujuta

endast riigiabi ELTL art 107 tähenduses, kui on täidetud neli kumulatiivset Altmarki

kriteeriumi. RRLepingute sõlmimine HVA haiglatega ei ole käsitatav riigiabina, sest täidetud

on kõik Altmarki kriteeriumid. Ka Konkurentsiamet ei ole pidanud võimalikuks, et HVA

haiglatega eelisjärjekorras RRLepingu sõlmimine võiks minna vastuollu EL riigiabi

põhimõtetega.

RaKS § 36 lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohus ei tuvastanud 29.11.2012 otsuses

asjas nr 3-3-1-29-12 sätte vastuolu põhiseadusega ning sellele ei ole viidanud ka

Konkurentsiamet konkurentsiõiguse seisukohast.

Asjassepuutumatu on ravijuhu keskmise maksumuse vaidlustamine seoses otsusega nr 24.

Kaebaja samastab ekslikult mõiste „tervishoiuteenuse piirhind“ ning „ravijuhu keskmine

maksumus“ ning jätab tähelepanuta, et EHK-l on seaduslik alus ravijuhu keskmise

maksumuse kehtestamiseks RRLepingus. Viide ravijuhu keskmisele maksumusele ei ole

3-14-332

8(20)

otsuse nr 24 resolutsiooni osa. Põhjendamiskohustuse täitmisel tuleb arvestada, et ka

vaidemenetluses antud selgituste kaudu täidab haldusorgan haldusakti selgitamise kohustust.

Ravijuhu keskmise maksumusega seonduvat on selgitatud 18.03.2014 vaideotsuses. EHK-l on

RaKS § 37 p-dest 2 ja 4 tulenev seaduslik alus leppida RRLepingu sõlmimise faasis kokku

eelarve täitmise juhtimise eesmärkidel ravijuhu keskmine maksumus. Otsuse nr 24 abistavas

osas ravijuhu keskmise maksumuse kavandamisest teadaandmine ei muutnud otsust nr 24

kuidagi materiaalselt õigusvastaseks.

Kõiki viljatusravi erialal RRLepingu sõlmimiseks esitatud taotlusi hindas EHK ühetaoliselt

kooskõlas Alustega. Kaebaja oleks pidanud kaebuse esitama Aluste, mitte ärakuulamise

protokollide ja otsuse nr 139 suhtes. Hindamistulemustega on seotud ka alusetu nõue, milles

kaebaja on eiranud otsuse nr 24 resolutiivosaga kinnitatud viljatusravi teenuse osutamise koha

määratlust ja ravijuhtude arvu. RaKS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võtab EHK ühe kriteeriumina

arvesse teenuse hinda. Piirhinnast madalamat hinda pakkudes antakse taotlejale kõrgemad

punktid, kohustust pakkuda piirhinnast madalamat hinda ei ole. Teenuse hinna alusel

tervishoiuteenuse osutajate vahel vahetegemine on kooskõlas ravikindlustusrahade otstarbeka

kasutamisega.

Günekoloogilise

päevaravi

olemasolu

annab

taotlejatele

lisapunkte

ambulatoorse viljatusravi (s.o ambulatoorse günekoloogia eriala teenus) pakkumisel kvaliteedi

kriteeriumina, sest kui raviasutus osutab teenuse osutamise kohas ka päevaravi, mis hõlmab

üldjuhul sisult keerukamat ravitegevust, võib eeldada, et ka suhteliselt lihtsama ambulatoorse

töö kvaliteet on tagatud. Kaebajal on tegevusluba günekoloogia päevakirurgiateenuste

osutamiseks, samuti oli kaebajale arusaadav, et päevakirurgia teenuse osas RRLepingu

taotlemata jätmisel saab kaebaja vastavas hindamise kategoorias 0 punkti. Otsus nr 139 on

formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Kaebuse nõue otsuse nr 139 õigusvastasuse

tuvastamiseks osas, millega otsustati justkui Harju maakonna teenuse osutajatele ettenähtud

ravijuhtudest 36 ravijuhu osas teha RRLepingu sõlmimise ettepanek Tartu maakonna teenuse

osutajatele, ei lähtu otsusega nr 24 kinnitatud viljatusravi osutamise kohast ja ravijuhtude

arvust. Otsuse nr 24 lisa 3 kohaselt on valikule kinnitatud ravijuhtude arv 359, mille

teenindamiseks on tervishoiuteenuse osutajatel õigus taotleda RRLepingu sõlmimist

hoolimata sellest, kus teenust osutatakse.

Otsus nr 49 on haldusesisene akt, mis ei oma õiguslikku tähendust kaebaja jaoks. See ei loo

haldusevälistele isikutele õigusi ega kohustusi. Haigekassa kinnitas sellega küll piirkondlike

osakondade poolt ettevalmistatud HVA haiglate RRLepingute rahaliste lisade ülevaatlikud

kavad (koondid), kuid sellega ei tekkinud HVA haiglatele õigust nõuda nendega RRLepingu

sõlmimist teatud kindlaksmääratud mahtudes. EHK ei ole otsuse nr 49 vastuvõtmisel eiranud

hea halduse tava ega rikkunud haldusmenetluse nõudeid. Kuigi otsust nr 24 ei saa pidada

otsuse nr 49 eelhaldusaktiks, ei oleks eelhaldusakti suhtes algatatud vaidemenetlus kuidagi

välistanud samaaegselt haldusakti väljaandmist. Otsus nr 24 ei ole eelhaldusaktiks mitte

otsuse nr 49 suhtes, vaid EHK otsuse nr 139 ja selle alusel HVA-s nimetamata

tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitud RRLepingute suhtes. Seega ei tooks otsuse nr 24

väidetav õigusvastasus kaasa otsuse nr 49 õigusvastasust. Otsust nr 49 ei saa lugeda lõplikuks

haldusaktiks RRLepingute sõlmimise menetluses.

8. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Otsus nr 24 ei ole suunatud HVA haiglatele, vaid üksnes HVA-s nimetamata

tervishoiuteenuse osutajatele (otsuse resolutsioon p 1). Otsuse nr 24 lisas 3 ei ole otsustatud, et

viljatusravi erialal ostetakse Harju maakonna HVA haiglatelt 1318 ravijuhtu ning otsusega nr

24 ei otsustatud LTKH-ga sõlmitud RRLepingu mahtu. Seadus ei sätesta, et otsuse nr 24 lisas

1 esitatud põhjendustel oleks iseseisev õiguslik tähendus.

3-14-332

9(20)

Kohustamisnõude rahuldamisel peaks haigekassa välja andma otsusega nr 24 identse

haldusakti, mistõttu puudub vajadus uue valiku välja kuulutamiseks. Kaebaja ei ole

põhjendanud, miks peaks EHK uue valiku väljakuulutamisel muutma otsusega nr 24

kindlaksmääratud ravijuhtude arvu.

Kaebaja on alusetult kahelnud LTKH poolt pakutava teenuse kvaliteedis. LTKH pakub oma

patsientidele kõrgetasemelist teenust, mis vastab kõikidele kaasaegsetele kvaliteedinõuetele ja

on hinnatud koostööpartneriks nii riiklikele kui mitteriiklikele organisatsioonidele.

HVA on vahend, mille abil riik hoiab ja tagab toimiva tervishoiusüsteemi. Haigekassa ei ole

eelisjärjekorras HVA haiglatega RRLepinguid sõlminud üksnes põhjusel, et see võimaldaks

tagada ravi ühtlast kättesaadavust. RaKS § 2 lg 2 kohaselt on oluline lähtuda ka kindlustatud

isikute vajadusest vastavate teenuste osutamise järele ja ravikindlustusraha otstarbeka

kasutamise põhimõttest. Arusaamatuks jääb, kuidas kaebajaga lepingu sõlmimine suuremas

mahus aitaks parandada ravi ühtlast kättesaadavust.

Ravijuhu keskmine maksumus ei mõjuta EHK poolt raviarvete eest tasumist, mistõttu ei ole

ka selle suurus teenuse osutaja, sh kaebaja aspektist oluline.

Kaebajal puudub õiguslik puutumus halduse siseaktiga (otsus nr 49), samuti ei oma see

puutumust kolmanda isiku õiguste ega kohustustega.

LTKH-ga sõlmitud RRLepingu tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks puudub alus.

Tühisuse aluseid ei esine. Otsuse nr 49 tühistamine ei muudaks kaebaja olukorda selles suhtes,

mitu ravijuhtu valikule kinnitati. Seega ei mõjutaks Otsuse nr 49 tühistamine LTKH-ga

sõlmitud RRLepingu kehtivust või õiguspärasust ega ka kaebaja olukorda. EHK kohustamine

LTKH-ga sõlmitud RRLepingu lõpetamiseks toob kaasa kindlustatud isikute ja LTKH

õigusvastase kahjustamise.

9. AS Ida-Tallinna Keskhaigla vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Otsuse nr 24 lisas 1 toodud põhjenduse tühistamine ei tagaks kaebajale õigust RRLepingu

sõlmimisele suuremas mahus, sest otsuse nr 24 resolutiivosa p-d 1 ja 2 jäävad kehtima.

Kaebaja nõude rahuldamisel ei muutuks tühiseks ka ITKH ja EHK vahel sõlmitud RRLeping

viljatusravi ravijuhtude osas.

RRLepingute sõlmimisel HVA haiglate eelistamine ei ole vastuolus põhiseadusega (vt

Riigikohtu otsus nr 3-3-129-12 ja õiguskantsleri 19.05.2014 kiri nr 6-1/140649/1402229

vastuseks MTÜ Eesti Eratervishoiuasutuste Liidu avaldusele).

RaKS § 36 lg 4 p 2 ei kohusta haigekassat võrdlema erinevate tervishoiuteenuse osutajate

kvaliteeti ning sõlmima RRLepingut kõige paremat tervishoiuteenuste kvaliteeti pakkuva

tervishoiuteenuse osutajaga. Haigekassa hindab, kas tervishoiuteenuse osutaja poolt

osutatavad tervishoiuteenused vastavad nõuetele. HVA haiglad ei pea konkureerima HVA

väliste haiglatega RRLepingute sõlmimiseks.

LTKH-ga ja ITKH-ga sõlmitud RRLepingute tühisuse tuvastamiseks puuduvad HMS § 63 lg

2 tühisuse alused, samuti ei esine HMS § 103 lg 1 p-s 2 nimetatud asjaolusid. Kaebaja seob

tühisuse tuvastamise nõude otsuse nr 49 väidetava õigusvastasusega. Otsuse nr 49 tühistamine

ei too kaasa kolmandate isikutega sõlmitud RRLepingute tühisust vaidlustatud osas.

10. Tallinna Halduskohus tegi 21.01.2015 otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, jättes

kaebuse täielikult rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Põhjendava ja

kirjeldava osaga otsuse tegi kohus 16.03.2015.

3-14-332

10(20)

Kaebuse väited on alusetud otsuse nr 49 vastuvõtmisel hea halduse tava või haldusmenetluse

nõuete rikkumisest. Kaebaja esitas 07.02.2014 vaide otsuse nr 24 kehtetuks tunnistamiseks,

seega pärast otsuse nr 49 tegemist. Samuti olid RRLepingud LTKH-ga ja ITKH-ga vaide

esitamise ajaks juba allkirjastatud. Kaebaja ei ole taotlenud ka otsuse nr 24 kehtivuse

peatamist vaidemenetluse ajaks.

Otsus nr 24 ei ole otsuse nr 49 eelhaldusaktiks, vaid on eelhaldusaktiks otsusele nr 139.

Otsusega nr 49 tehtud otsustustest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis oleks varasemalt tuvastatud

otsusega nr 24 ja millest EHK oleks lähtunud. Otsusega nr 49 ei määratud kindlaks HVA

haiglate lepingumahtusid. HVA haiglate lepingute rahalised mahud planeeritakse eelnevalt,

valikut välja kuulutamata. Otsustus HVA haiglale antud ravijuhtude mahu kohta viljatusravi

teenuse osas ei sisaldu mitte otsuses nr 49, vaid RRLepingutes endis. Otsuses nr 49 sisaldub

neli korralduslikku otsustust seoses HVA haiglatega sõlmitavate lepingutega ja sellel ei ole

haldusorgani väliseid adressaate. Otsus nr 49 on suunatud haigekassa piirkondlikele

osakondadele HVA haiglate RRLepingute sõlmimist ettevalmistavas menetluses. Kõnealusest

halduse siseaktist ei teki haigekassa välistele isikutele, sh kaebajale ega kolmandatele

isikutele, õigusi ega kohustusi. Otsus nr 49 on halduse siseakt, mis on halduskohtus

vaidlustatav eeldusel, et sellise aktiga piiratakse kaebaja õigusi ning praegusel juhul sellist

õiguslikku puutumust kaebaja õigustega otsus nr 49 ei oma. Kaebajal puudub otsuse nr 49

vaidlustamiseks HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt kaebeõigus. Seega ei kuulu rahuldamisele

kaebuse nõuded, mis on kaebuses seotud otsuse nr 49 väidetava õigusvastasusega. Ülaltoodud

põhjendustel on ka ekslik kaebuse käsitlus otsuse nr 49 õigusvastasusest samadel põhjustel kui

väidetavalt selle eelhaldusaktiks oleval otsusel nr 24.

Vaidlus puudub selles, et otsus nr 24 on eelhaldusaktiks, millega määrati siduvalt kindlaks

valikule kuuluvate eriarstiabi teenuste osutamise kohad, samuti määrati valikule pandud

ravijuhtude arv. Otsuse nr 24 lisas 1 toodud põhjendustel puudub iseseisev õiguslik tähendus

ning viljatusravi teenuse osutamise kohad ja ravijuhud on esitatud otsuse lisas 3, mille

kohaselt on teenuse osutamise kohaks Eesti ning ravijuhtude arvuks 359. Lisale 3 on viidatud

otsuse nr 24 p-s 2, omakorda otsuse nr 24 p-le 2 aga viidatakse otsuse nr 24 p-s 1. Kaebaja ei

ole vaidlustanud otsuse nr 24 resolutsioonipunkte, vaid otsuse nr 24 lisa 1 toodud põhjendusi.

Miks haigekassa, olles pidanud põhjendatuks viljatusravi kättesaadavust nii Harju- kui ka

Tartumaal, otsustas valikule kinnitatud ravijuhte mitte jagada Harju- ja Tartumaa vahel, on

vastustaja selgitanud kohtumenetluses. Kaebaja esitas 27.01.2014 taotluse RRLepingu

sõlmimiseks viljatusravi erialal 359 ravijuhu, mitte aga 180 ravijuhu ulatuses.

RaKS § 36 lg-d 1, 2 ja 5 koostoimes teiste tervishoiuvaldkonda reguleerivate sätetega annavad

EHK-le õiguse eelistada RRLepingute sõlmimisel HVA haiglaid. RRLepingute sõlmimine on

osa ravikindlustussüsteemi toimimisest ja selle lähtealuseks on RaKS § 2 lg 2. Ravikindlustus

põhineb kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud

isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja

ravikindlustusraha

otstarbeka

kasutamise

põhimõttest.

Otstarbekaks

saab

pidada

maksumaksjate raha sellist kasutamist, kus HVA haiglatesse investeeritud raha ja ressursse ka

kasutatakse, st eelistatakse HVA haiglaid. Ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa

seaduse muutmise seaduse eelnõu (246 SE ja 196 SE II–I) seletuskirjast nähtuvalt õigustab

HVA haiglate eelistamist ka riigieelarveliste investeeringute tegemise kohustus. Riigil on

kohustus tagada põhiseaduse §-st 28 tulenev õigus tervise kaitsele ning HVA haiglate

jätkusuutlikkus. Kaebuse väide, et HVA haiglatele kõikide nende poolt soovitud ravijuhtude

andmine ei ole põhjendatud investeeringute tegemise vajadusega, ei ole põhjendatud.

Haigekassa ei ole eiranud Riigikohtu 29.11.2012 otsuses (p 22) toodud juhist. Otsuse nr 24

tegemisel on tehtud RakS § 36 lg 4 kriteeriumidest eelvalik, seejärel aga on rakendatud

3-14-332

11(20)

esitatud taotluste hindamisel ülejäänud kriteeriume, jättes välja kriteeriumid, mida kehtestatud

ei ole. RaKS § 36 ei kohusta vastustajat RRLepingute sõlmimisel HVA haiglatega lähtuma

RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaoludest, samas kui HVA välise tervishoiuteenuse osutajaga

RRLepingu sõlmimisele eelnevas menetluses tuleb vastustajal nende asjaoludega arvestada.

Eeltoodust tuleneb omakorda, et HVA haiglate ja HVA väliste tervishoiuteenuste osutajatega

RRLepingute sõlmimine toimub erinevates menetlustes. Seetõttu on põhjendamatu kaebuse

väide kaebaja ebavõrdsest kohtlemisest. HVA-sse kuulumine on TTKS ja Vabariigi Valitsuse

määruse (HVA) tasandil tehtud eelistamine ning EHK-l on seaduslik alus sõlmida

RRLepingud eelisjärjekorras HVA haiglatega.

Põhjendatud ei ole kaebuse väide, et HVA haiglatega RRLepingute sõlmimine on vastuolus

ELTL art 107 lg-s 1 sätestatud EL riigiabi põhimõtetega või ELTL art 106 lg-ga 1. Üldist

majandushuvi pakkuvale teenusele ei kohaldu riigiabi reeglid juhul, kui täidetud on kõik

Altmarki kriteeriumid (vt Euroopa Kohtu 24.07.2003 otsus nr C-280/00). Asjakohane on

vastustaja viide Üldkohtu 07.11.2012 otsusele nr T-137/10 (p 93). Riigil on õigus HVA

haiglate suhtes kehtestada eritingimusi ning panna eeliskorras neile teatud õiguste ja

kohustuste täitmine ning iseenesest ei ole sellise käitumise korral tegemist majandusliku

eelisega. Kõik Altmarki kriteeriumid on täidetud, mistõttu ei ole tegemist riigiabiga ning HVA

haiglate eelistamine on kooskõlas konkurentsiõigusega.

Kaebuse käsitlus, mille kohaselt Altmarki kriteeriume ei ole võimalik sisustama asuda ilma

Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuseta „Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2

kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike

teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes“ (edaspidi Euroopa Komisjoni

20.12.2011 otsus), on ekslik. Komisjoni otsusest tulenevalt kuulub see kohaldamisele juhul,

kui eelnevalt on Altmarki kriteeriumidele tuginevalt tuvastatud, et tegemist on riigiabiga, s.o

kui täitmata on vähemalt üks Altmarki kriteeriumidest. Kuivõrd praegusel juhul on täidetud

kõik Altmarki kriteeriumid ja tegemist ei ole riigiabiga, ei asu kohus Komisjoni otsuse alusel

kontrollima, kas tingimused, mille alusel loetakse riigiabi ühisturuga kokkusobivaks, on

täidetud.

Põhjendamatud

on

kaebuse

väited

ebavõrdsest

kohtlemisest

teiste

liikmesriikide

tervishoiuteenuste osutajatega võrreldes. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 09.03.2011

direktiivi 2011/24 EL art 1 lg-st 4 tulenevalt ei mõjuta direktiiv liikmesriigi õigusnorme, mis

on seotud tervishoiuteenuste korraldamise ja rahastamisega olukordades, mis ei ole seotud

piiriüleste tervishoiuteenustega.

Kohustamiskaebus lähtub tühistamiskaebusega samadest asjaoludest. Kaebaja nõue otsuse nr

24 osaliseks tühistamiseks ja nõue kohustada EHK-d viivitamata viljatusravi osas

RRLepingute sõlmimiseks valik välja kuulutama on omavahel seotud, mida märgib ka

kaebaja.

Kuivõrd

rahuldamata

jääb

tühistamisnõue,

ei

kuulu

rahuldamisele

ka

kohustamisnõue.

Kaebaja taotleb otsuse nr 24 tühistamist osas, millega kavatsetakse kavandada ja täpsustada

IVF ravijuhu keskmist maksumust valiku taotluste menetlemise käigus. Kohus nõustub

vastustajaga selles, et viide ravijuhu keskmisele maksumusele ei ole otsuse nr 24 resolutsiooni

osaks. Otsuse nr 24 kirjeldavas osas tehtud viide ravijuhu keskmise maksumuse

kavandamisele ei too kaasa otsuse õigusvastasust. Nagu kaebajale on selgitatud ka

vaideotsuses, tuleneb ravijuhu keskmise maksumuse arvestamise õiguslik alus RaKS § 37 p-

dest 2 ja 4.

EHK 12.02.2014 ja 21.02.2014 otsuste „Tervishoiuteenuse osutaja poolt eriarstiabi

lepingupartnerite 2014. a valikule esitatud taotluste hindamise tulemused“ näol on tegemist

3-14-332

12(20)

haldusmenetluses kaebaja suulises vormis aset leidnud ärakuulamise (HMS § 40 lg 1) kohta

koostatud protokollidega. Menetlusosalise ärakuulamine on menetlustoiminguks, mille

vaidlustamisele on sätestatud HKMS § 45 lg-s 3 kaebeõiguse piirangud. Puudub vaidlus

selles, et kaebuse esitamise ajaks oli EHK juhatus võtnud vastu otsuse nr 139, mille lisaga 1

kinnitati valiku tulemused ja lisaga 2 taotluste (võttes sealjuures arvesse ka ärakuulamisel

saadud teavet) hindamistabelid. Ülaltoodust tulenevalt ei ole nende menetlustoimingute

vaidlustamine lubatav. Alternatiivsena on kahele eelmisele taotlusele esitatud nõue tuvastada

otsuse nr 139 õigusvastasus osas, millega AS-le Nova Vita Kliinik anti hindamisel kahes

kategoorias (p-de 2.1.1 ja 3.1 hindamisel) 0 punkti. Vastavalt RaKS § 36 lg 4 p-le 2 on

teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused üheks asjaoluks, mida RRLepingu sõlmimisel

arvestatakse. Ka Aluste p 3.1 sõnastusest tuleneb, et muu sama eriala päevaravi teenuse

osutamiseks ravi rahastamise lepingu taotlemine on osaks teenuste osutamise kvaliteedist ja

tingimustest. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebajal oli tegevusluba günekoloogia ja

päevakirurgia teenuste osutamiseks. Kaebaja oli teadlik sellest, et päevakirurgia teenuse osas

RRLepingu taotlemata jätmisel saab taotleja vastavas hindamise kategoorias 0 p. Vaidlustatud

otsuses nr 139 on esitatud põhjendused, miks RaKS § 36 lg 4 p 2 hindamisel on kaebajale

antud 0 p. Aluste p 2.1.1 kohaselt hinnatakse kõigi taotluste menetlemisel lepingu sõlmimise

üle otsustamisel RaKS § 36 lg 4 p-s 3 sätestatud asjaolu – teenuse hind. Piirhinnast madalamat

hinda pakkudes antakse taotlejale kõrgemad punktid. Õige on, et tervishoiuteenuse osutajal ei

ole kohustust piirhinnast madalama hinna pakkumiseks, kuid ravikindlustusrahade otstarbeka

kasutamise põhimõttega on kooskõlas piirhinnast madalama hinna pakkujale kõrgemate

punktide andmine. Kaebajale oli teada, et Aluseid kohaldatakse kõigi taotlejate suhtes

ühesuguselt, samuti olid talle teada Alustes ettenähtud kriteeriumid ning Alustele on viidatud

ka otsuses nr 139. Kohtu hinnangul ei ole kaalumisel tehtud diskretsiooniviga. Eeltoodust

tulenevalt ei kuulu rahuldamisele alternatiivne nõue otsuse nr 139 õigusvastasuse

tuvastamiseks osas, millega kaebajale anti RaKS § 36 lg 4 p-de 2 ja 3 asjaolude hindamisel

kahe kriteeriumi osas 0 p.

Kaebuse nõue otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega otsustati Harju

maakonna teenuse osutajatele ettenähtud ravijuhtudest 36 ravijuhu osas teha RRLepingu

sõlmimise ettepanek Tartu maakonna teenuse osutajatele, on alusetu ning rahuldamisele ei

kuulu. Otsusega nr 24 ei olnud Harju maakonna teenuse osutajatele viljatusravi erialal

valikule pandud 180 ravijuhtu. Viljatusravi teenuse osutamise kohad ja ravijuhud on esitatud

otsuse nr 24 lisas 3, mille kohaselt on teenuse osutamise kohaks Eesti ning valikule pandud

ravijuhtude arvuks 359.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. AS Nova Vita Kliinik palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 16.03.2015

otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant palub

menetluskulud välja mõista EHK-lt ning vastustaja ja kolmandate isikute menetluskulud jätta

nende endi kanda.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et otsus nr 49 on halduse siseakt ning sellele ei laiene

motiveerimiskohustus. Nimetatud otsuses sisaldub haigekassa tahteavaldus HVA haiglatega

RRLepingute sõlmimiseks. Seda ei väära asjaolu, et otsusele ei ole märgitud halduse väliseid

adressaate. Otsus nr 49 omab otsest puutumust nii HVA haiglate kui ka eratervishoiuteenuse

osutajate õigustega. Kohus on ebaõigesti jätnud otsuse nr 49 õiguspärasusele hinnangu

andmata.

3-14-332

13(20)

Kaebaja on õigesti vaidlustanud otsuse nr 24 üksnes osaliselt. Nimetatud otsuse resolutsioon

on üldsõnaline ning hõlmab kõiki valikule pandud eriarstiabi erialasid ja ravijuhte. Kaebaja ei

oleks saanud vaidlustada otsuse resolutsiooni tervikuna, kuna see väljuks tema õiguste riive

piirest. Otsus on koos selle lisadega tervik ning otsuse põhjendused omavad koosmõjus otsuse

üldsõnalise resolutsiooniga õiguslikku tähendust.

Kohus on ekslikult leidnud, et HVA haiglate eelistamise õigus ja kohustus on tuletatav RaKS

§ 36 lg-test 1, 2 ja 5 ning TTKS § 55 lg-st 1 koosmõjus HVA-ga. HVA haiglate olemasolu ei

taga veel tervishoiusüsteemi toimimist ja raviteenuse kvaliteeti ega võta haigekassalt

kohustust sisuliselt hinnata, kas HVA haiglate eelistamine on RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud

kriteeriume arvestades õigustatud. RaKS § 36 lg 5 sätestab üksnes HVA haiglatega

sõlmitavate lepingute tähtaja. Ühtegi muud HVA haiglate ja eratervishoiuteenuse osutajate

eristamise alust ja õigustust seadusest ei tulene. Kaebaja seisukohti toetavad õiguskantsleri

28.11.2014 soovitustes esitatud seisukohad. Haigekassal ei ole seadusest tulenevat õigust ega

kohustust sõlmida RRLepinguid HVA haiglatega teistsugustel alustel ega teistsuguses

haldusmenetluses kui eratervishoiuteenuse osutajatega.

Kohus on põhjendanud HVA haiglate eelistamist seadusandja tahtega. Kohus ei ole

ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõud nr 46 SE ja

196 SE II-1 piisavalt analüüsinud ning on teinud selle põhjal eksliku järelduse. RaKS § 36 ei

õigusta HVA haiglate ja eratervishoiuteenuse osutajate erinevat kohtlemist RRLepingute

sõlmimisel, vaid rõhutab, et kõiki tervishoiuteenuse pakkujaid tuleb hinnata võrdsete

kriteeriumide alusel. Kaebaja õiguste riivet ei saa pidada proportsionaalseks ja õigustatuks,

kuna HVA haiglatele antud 1318 ravijuhtu isegi ei pandud valikule. Kaebaja ei nõustu kohtu

järeldusega, et tervishoiuteenuse ühtlase kättesaadavuse tagamiseks on vajalik kõik või valdav

osa haigekassa rahastatavaid ravijuhtusid jaotada HVA haiglatele. Otsuses puuduvad

põhjendused selle kohta, et tervishoiuteenuse ühtlane kättesaadavus oleks ohustatud, kui HVA

haiglad teenindaksid nt 60% planeeritavatest ravijuhtudest ning kõrvuti HVA haiglatega

osutaksid teenust ka eratervishoiuteenuse osutajad. Kohus on lähtunud üksnes vastustaja

seisukohtadest.

Kohus on ebaõigesti mõistnud riigiabist teavitamise regulatsiooni, leides, et kui Altmarki

kriteeriumid on täidetud, siis ei kohaldu RRLepingutele Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsus

ning Euroopa Komisjoni teavitamise kohustust ei kaasne. Komisjoni otsuse art 2 lg 1 p d ja art

9 alusel kaasneb liikmesriigile igal juhul aruande esitamise kohustus, et Komisjon saaks

vajadusel ex post kontrollida antavat abi ja Altmarki kriteeriumide täidetavust. Kohus on

ekslikult lähtunud arusaamast, et ELTL art 108 lg 3 teavitamiskohustus ja Komisjoni otsuse

art 9 aruande esitamise kohustus on samatähenduslikud. Tegemist on erinevate

mehhanismidega, kus ühel juhul tuleb abist teavitada juba enne abi andmist ning saada vastav

luba ning teisel juhul, kui Altmarki kriteeriumide tõttu võib eeldada, et abi ei pruugi

siseturuga kokkusobimatu olla, siis kohaldub tagantjärgi teavitamise kohustus. Käesoleval

juhul ei ole RRLepingutest teavitatud ei ELTL art 108 lg 3 alusel ega Komisjoni otsuse art 9

alusel, mistõttu on tegemist ebaseadusliku riigiabiga.

Tegemist on siseturuga kokkusobimatu riigiabiga. Kohus on vääralt leidnud, et Altmarki

kriteeriumid on täidetud. Kohus on jätnud alusetult liikmesriikidele siduva Komisjoni otsuse

ja selles sätestatud kriteeriumide hindamise eeldused kohaldamata. Kohus ei ole analüüsinud

Komisjoni otsuse art 4 täitmist. Vaidlust pole selles, et haigekassa otsustab oma parema

äranägemise järgi, kas ja millises menetluses ta endale lepingupartneri valib. Kui

hankemenetlust ei toimu, siis peab Euroopa Komisjoni teatise „Euroopa riigiabi eeskirjade

kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise

suhtes“ p-de 69-77 kohaselt hüvitistaseme määramisel lähtuma hästi juhitud ja piisavaid

3-14-332

14(20)

vahendeid omava ettevõtja võimalike kulude analüüsist, seejuures ei tohi ettevõtja teenida

mõistlikku kasumit ületavat kasumit. Kohus on jätnud tähelepanuta, et asjas ei ole esitatud

andmeid või põhjendusi nimetatud kriteeriumi täitmise kohta.

Kaebaja ei nõustu kohtuga, et kui ravijuhu keskmise maksumuse kavandamine ei ole märgitud

otsuse nr 24 resolutsioonis, siis ei olegi see vaidlustatav. Vaidlust ei saa olla selles, et otsuses

nr 24 on haigekassa võtnud vastu sisulise otsuse ravijuhtude keskmise maksumuse

kavandamise kohta. RaKS § 37 p-dest 2 ja 4 ei tulene õiguslikku alust ravijuhu keskmise

maksumuse arvestamiseks. Sättest ei tulene õiguslikku alust leppida RRLepingus kokku, et

rahaliste kohustuste kogusumma on väiksem teenindavate ravijuhtude piirhinna summast.

Kohus ei ole kaebaja vastavat väidet analüüsinud.

Kohus on hindamistulemuste õiguspärasuse hindamisel tsiteerinud üksnes vastustaja

seisukohtasid ega ole sisuliselt analüüsinud kaebaja väiteid, rikkudes sellega kohtulahendi

seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kohus on eiranud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-81-07 p-s

19 toodud juhist, et haigekassa kaalutluste asjakohasus ja õiguspärasus tuleb välja selgitada

haldusakti kohtuliku kontrolli käigus. Kohus ei ole otsuse nr 139 sisulist õiguspärasust

kontrollinud, viidates paljasõnaliselt, et diskretsiooniviga ei ole tehtud. Asjaolu, et kaebajale

oli taotluste hindamise menetlemise ajal teada, et kui ta päevakirurgia teenuse osas

RRLepingu taotlust ei esita, siis võib haigekassa talle vastavas kategoorias määrata 0 punkti,

ei põhista seda, et muu günekoloogilise päevakirurgia teenuse osutamise nõudmine

paralleelselt viljatusraviga oleks õigustatud ja põhjendatud. Asjakohatu on kohtu selgitus selle

kohta, et päevakirurgia teenuse osutamisel võib haigekassa eeldada, et tõenäoliselt on tagatud

ka ambulatoorse töö kvaliteet.

Kuna otsus on materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ebaõige, siis on kohus lähtunud

menetluskulude jaotamisel ebaõigest alusest. Menetluskulud tuleb jätta HKMS § 108 lg 1

alusel täies ulatuses vastustaja kanda. Igal juhul oleks kohus pidanud jätma vähemalt selle osa

menetluskuludest vastustaja kanda, mis olid põhjustatud vastustaja taotluse alusel

menetlusosaliste vande all ülekuulamisest. Kohus ei ole põhjendanud otsust menetlusosaliste

ütlustega. Seega oli tegemist ebavajaliku kuluga.

12. Eesti Haigekassa vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle

jätta rahuldamata.

Kohus on õigesti leidnud, et kaebajal puudub otsuse nr 49 suhtes kaebeõigus.

Kohus ei ole väitnud, et kaebaja oleks pidanud vaidlustama otsuse nr 24 tervikuna. Kaebaja

oleks pidanud vaidlustama otsuse nr 24 resolutiivosa p 2 viitega lisale 3. Kaebaja vaidlustatud

otsuse nr 24 lisa 1 põhjendustel puudub iseseisev õiguslik tähendus.

HVA haiglatega eelisjärjekorras RRLepingute sõlmimine on kooskõlas ravikindlustuse

valdkonda reguleerivate õigusaktidega. Õiguskantsler märkis 28.11.2014 soovitustes 2011. a

valikumenetluse pinnalt, et valikumenetluse saab seaduse järgi läbi viia teisiti, mitte et

haigekassa poolt seni läbiviidud menetlus ei ole seadusega kooskõlas. Tegemist on õiguslike

seisukohtadega, millega kohus ei ole seotud.

Seadusandja ei ole ette näinud, et HVA haiglaid ja teisi tervishoiuteenuse osutajaid tuleks

võrrelda samade kriteeriumide alusel samas menetluses. Võrdne kohtlemine tuleb tagada

HVA väliste tervishoiuteenuse osutajate vahel.

Kaebaja väidab ekslikult, et Euroopa Komisjoni 20.11.2011 otsus on asjakohane olukorras,

kus kohus on tuvastanud, et haigekassa antav hüvitis täidab kõik Altmarki kriteeriumid.

Igasugune makse avalike teenuste eest ei ole automaatselt riigiabi. Riigiabist ei saa üldse

3-14-332

15(20)

rääkida, kui tegemist on mittemajandusliku tegevusega või kui tegevusel puudub

kaubanduslik mõju või kui Altmarki otsuse neli kriteeriumi on täidetud. Kuna praegusel juhul

on Altmarki kriteeriumid täidetud, ei kujuta avalike teenuste eest makstavad hüvitised endast

riigiabi ning ELTL artikleid 107 ja 108 ei kohaldata. Kohus tuvastas õigesti, et haigekassa

poolt HVA haiglatele RRLepingute alusel ja korras makstava hüvitise puhul on täidetud kõik

neli Altmarki kriteeriumi. Kohus ei pidanud analüüsima, kas makstav hüvitis vastab muu

hulgas ka komisjoni 20.12.2011 otsusele. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis

tekitaks kahtluse, et hüvitis on ülemäärane. Puudub alus arvata, et kõikidele tervishoiuteenuse

osutajatele ühetaoliselt kehtivate piirhindade alusel makstav hüvitis oleks HVA haiglate puhul

ülemäärane. Altmarki neljanda kriteeriumi eesmärgiks on tagada, et üldist majandushuvi

pakkuva teenuse hinda ei määrataks kindlaks vaid konkreetse teenuse osutaja kulude baasil,

mis on antud juhul tagatud. Piirhindade kehtestamine toimub väga detailse ja spetsiifilise

kulude võrdlevanalüüsil põhineva menetluse tulemina, mis ei lähtu konkreetse teenuse osutaja

kuludest, vaid vastava tegevuse keskmistest kuludest. Sellega on tagatud, et piirihinna

kehtestamisel ei võeta aluseks ebatõhusa ettevõtja suuri kulusid ning ühtlasi on tagatud

Altmarki kriteeriumide täitmine.

Ravijuhu keskmise maksumuse kavandamise alustest teavitamisel otsuses nr 24 on

informatiivne iseloom. Kaebaja ei ole mõistnud, et ühel ravijuhul ei ole piirhinda. Piirhind on

üksikutel teenustel, millest üks ravijuht koosneb. Teadmata ette iga ravijuhu täpset teenuselist

koosseisu, ei ole RRLepingu sõlmimisel võimalik ette näha iga ravijuhu täpset maksumust.

Konkreetselt viljatusravi ravijuhte on võimalik riikliku tellimuse alusel osutada üksnes nii

palju, kui palju seda võimaldavad riigieelarvest eraldatavad vahendid.

Kohus on otsuses analüüsinud kaebaja väiteid kahe Alustes sätestatud kriteeriumi osas ning

leidnud põhjendatult, et kaebaja väited, nagu oleks tegemist asjakohatute kriteeriumidega

viljatusravi erialal, on alusetud. Kuna RaKS § 36 lg 4 p 3 kohustab haigekassat tegema

tervishoiuteenuse osutajate vahel vahet teenuste hindade alusel, on haigekassal õigus

kehtestada Alustes sellised kriteeriumid, mis võimaldaksid teenuse hinna alusel

tervishoiuteenuse osutajaid eristada. Alustes sätestatud kriteerium, mis annab kõrgemad

punktid tervishoiuteenuse osutajale, kes pakub piirhinnale koefitsienti alla 1,0, on kooskõlas

ravirahade otstarbeka kasutamise põhimõttega. Tegemist on sobiva ja asjakohase

kriteeriumiga, mis on proportsionaalne. Kriteerium, mille kohaselt näitab ambulatoorse

viljatusravi teenuste kvaliteeti täiendavalt günekoloogia päevaravi või statsionaarse ravi

erialal RRLepingu taotlemine, ei ole asjakohatu. Günekoloogia päevaravi võimekus on

kinnitus tervishoiuteenuse osutaja laiemast valmisolekust osutada günekoloogia ja

reproduktiivmeditsiini valdkonda kuuluvaid teenuseid.

Kaebaja väide, et kohus ei ole menetlusosaliste vande all antud ütlustele tuginenud, on väär,

sest kohus on kohtuotsuse p-s 51 nendele tuginenud. Seega ei olnud haigekassa töötajate

vande all ülekuulamine ebavajalik menetlustoiming.

13. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja AS Nova Vita Kliinik menetluskulud tema enda kanda. Kolmas isik nõustub

vastustaja seisukohtadega.

14. AS Ida-Tallinna Keskhaigla ei esitanud vastust apellatsioonkaebusele.

15. AS Nova Vita Kliinik esitas vastuse vastustaja seisukohale, milles kordas varasemaid

seisukohti ning esitas taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks, kuivõrd asjas on

tekkinud vaidlus EL õigusaktide tõlgendamises.

3-14-332

16(20)

16. 18. jaanuaril 2016. a toimunud kohtuistungil loobus AS Nova Vita Kliinik

apellatsioonkaebuse nendest põhjendustest, mis puudutasid otsuse nr 24 õiguspärasust

seonduvalt ravijuhu keskmise maksumuse kavandamisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks

puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning märgib apellandi

väidetele vastuseks järgmist.

Otsuse nr 24 õiguspärasus

18. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et RaKS § 36 lg-st 5 eraldiseisvalt ei tulene

tõepoolest EHK-le kohustust anda HVA haiglatele kõiki nende poolt taotletud ravijuhte.

Ringkonnakohtu varasemas praktikas (vt Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2014. a otsuse

asjas nr 3-14-50157 p-d 16-29 või 22. detsembri 2015. a otsuse asjas nr 3-11-797 p 10) on

asutud seisukohale, et RRLepingute sõlmimine esmajärjekorras HVA haiglatega on tuletatav

RaKS § 36 lg-test 1, 2 ja 5 koostoimes HVA § 1 lg-ga 2 ja sotsiaalministri 19.08.2004

määrusega nr 103 „Haigla liikide nõuded“ ning selle eesmärk on tagada tervishoiuteenuste

kättesaadavus ja RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud põhimõtete realiseerimine. HVA haiglate

prioriteet ei tähenda iseenesest, et EHK peab neile tagama kõik taotletud ravijuhud, vaid EHK

peab alati silmas pidama ka RaKS § 2 lg-s 2 toodud eesmärke (nt vajadus teenuse järele,

teenuse regionaalne kättesaadavus, haigla võimekus teenust osutada jm). Kuigi HVA haiglate

suhtes ei ole RaKS § 36 lg 4 otseselt kohaldatav, tuleb EHK-l sellele vaatamata lähtuda RaKS

§ 2 lg-st 2 tulenevalt vähemasti osaliselt samasisulistest kriteeriumidest (nt RaKS § 36 lg 4 p-

d 1 ja 7). Ringkonnakohus nõustub kõigi nende seisukohtadega ka praeguses asjas ega hakka

neid üle kordama.

19. Ehkki HVA haiglaid ja teisi tervishoiuteenuse osutajaid ei võrrelda samas menetluses, ei

saa väita, nagu toimuks HVA haiglate eelistamine pimesi. EHK selgitustest nähtuvalt

kontrollitakse HVA väliste haiglatega sarnaste kriteeriumide kohaselt ka HVA haiglaid. HVA

haiglate suhtes viiakse erialati läbi kliinilisi auditeid ja tervishoiuteenuste osutamist

tõendavate dokumentide kontrolle, kus hinnatakse nii RRLepingute täitmist kui ka

dokumenteerimisnõudeid. Toimuvad plaanipärased kohtumised ning HVA haiglate tegevuse

analüüsimiseks ja arendamiseks on koostatud tagasiside aruanded. Kohtud on ka varasemates

sarnastes kohtuasjades rõhutanud haigekassa laia diskretsiooniruumi, kuidas kõige paremini

tagada RaKS § 2 lg-s 2 nimetatud ravikindlustuse põhimõtete järgmine, ning tuleb nõustuda

halduskohtuga ka praeguses asjas, et HVA haiglate süsteem ning sellele ülesehitatud

haiglavõrk on kogu ravikindlustussüsteemi alussambad (vt ka Riigikontrolli 2010. a aruannet

„Haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Kas riik on, arvestades rahvaarvu, tervishoiuteenuseid,

tervishoiutöötajaid ja raha, suutnud kujundada optimaalse ja jätkusuutlikku haiglavõrgu?“).

20. Ringkonnakohtu eelnevalt väljendatud seisukohti ei väära ka ei õiguskantsleri 19.05.2014

seisukoht, 28.11.2014 soovitus ega Konkurentsiameti 21.04.2014 kiri. Haigekassa praktika ja

halduskohtu õigusnormidele antud tõlgenduse kokkusobivust õiguskantsleri 19.05.2014

seisukohtadega nagu ka Konkurentsiameti 21.04.2014 kirjas väljendatud seisukohti on

Tallinna Ringkonnakohus hinnanud 6. oktoobri lahendi asjas nr 3-14-50157 p-s 26.

Ringkonnakohus nõustub ka nende seisukohtadega ega hakka neid üle kordama. 28. novembri

2014. a soovituses leidis õiguskantsler 2011. aasta valikumenetluse pinnalt, et

valikumenetlust on võimalik kehtiva seadusandluse alusel läbi viia ka teisiti, kui senine

haigekassa praktika on olnud, kuid õiguskantsler ei leidnud samas, et haigekassa poolt seni

läbiviidud menetlus oleks olnud õigusvastane. Õiguskantsleri soovitused ei põhine 2014. a

valikumenetlusel, mis on praeguses asjas vaidluse all, ning soovitustes välja toodud

3-14-332

17(20)

kitsaskohad ei ole olnud ka praeguses asjas vaidlusküsimusteks. Seadusandja tahte (kas HVA

haiglaid RRLepingute sõlmimisel eelistada või mitte ning vastavalt sellele, millist

menetluskorda rakendada) väljaselgitamisel on esmaseks allikaks lisaks normile endale

seaduseelnõude seletuskirjad. Halduskohus on otsuse p-s 52 viidanud põhjendatult

ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (246 SE ja 196

SE II-1) arutelule (muudatusettepanekute loetelu, teine lugemine 11. juuni 2008, p 8), kust

nähtub seadusandja soov sõlmida esmalt RRLepingud HVA haiglatega ning kui HVA haiglad

ei suuda pakkuda vajalikul hulgal teenust, siis kuulutada välja valik RRLepingute

sõlmimiseks teiste tervishoiuteenuse otsustajatega. Niisiis on seadusandja sotsiaalpoliitiline

valik olnud selge ning seda valikut ei väära õiguskantsleri seisukoht sellest, et seadus

võimaldab ka teistsugust tõlgendamisviisi.

21. RaKS § 36 lg 5 ning kehtiv RRLepingute sõlmimise süsteem ei ole vastuolus põhiseaduses

sätestatud ettevõtlusvabadusega ega võrdse kohtlemise põhimõttega. Riigikohus on oma

16.12.2013 otsuse nr 3-4-1-27-13 p-s 44 leidnud, et ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust

nõuda riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Tervishoiuteenuste osutamiseks

eraldatud vahendid on piiratud avalik ressurss, mille jagamise ja kasutamise juures tuleb

arvestada HVA haiglatele pandud kohustusi. Kehtiv süsteem ja normistik ei keela apellandil

osutada tervishoiuteenuseid ning ta saab EHK otsustest sõltumata jätkata vastavas

tegevusvaldkonnas ka juhul, kui ta ei ole EHK valikupartner. Seaduse alusel on

ettevõtlusvabadust HVA haiglate kasuks kitsendatud ning see on olnud seadusandja poliitiline

valik. Apellanti ei ole koheldud ka ebavõrselt, sest teda ei saa samastada ega võrdsustada

HVA haiglatega. Põhiseaduse § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui

võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 27.12.2011 otsus nr 3-4‑1‑23‑11, p 42). Erahaiglad ja HVA haiglad

ei ole omavahel võrreldavad, sest HVA haiglate kaudu täidab riik temale põhiseaduse §-st 28

tulenevat kohustust. Tegemist ei ole ebavõrdse kohtlemisega, kui HVA haiglatega sõlmitakse

RRLepingud ulatuses, mida nad on võimelised katma ning osas, mida nad ei ole võimelised

katma, kuulutatakse välja valik ning sõlmitakse RRLepingud HVA-s nimetamata

tervishoiuteenuse osutajatega.

22. RRLepingute sõlmimisel HVA haiglate eelistamise puhul ei ole tegemist ebaseadusliku

riigiabiga. Ringkonnakohus nõustub EHK-ga ja halduskohtuga, et kui Altmarki kriteeriumid

on täidetud ning on tuvastatud, et antav hüvitis ei ole riigiabi, siis Euroopa Komisjoni

20.12.2011 otsus kohaldamisele ei kuulu. See on nähtav Komisjoni 20.12.2011 otsuse

preambuli p-st 5 ning art 2 lg-st 1. Viimases sätestatakse otsuse reguleerimisala, milleks on

avalike teenuste eest makstavate hüvitistena antud riigiabi. Kui tegemist ei ole riigiabiga

(Altmarki kriteeriumid on täidetud), siis see Komisjoni otsuse reguleerimisalasse ei kuulu

ning ELTL-i artikleid 107 ja 108 ei kohaldata. Seega ei eksisteeri sellisel juhul ka ELTL art

108 lg-st 3 tulenev teavitamiskohustus ning samuti on asjakohatud apellandi viited Komisjoni

otsuse art-st 9 tulenevale aruandluskohustusele. EHK on põhjendatult viidanud Euroopa

Komisjoni talituste töödokumendile „Juhend Euroopa Liidu riigiabi, riigihanke ja siseturu

eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, eelkõige üldist huvi

pakkuvate

sotsiaalteenuste

suhtes“

(kättesaadav

arvutivõrgust

http://ec.europa.eu/competition/state_aid/overview/new_guide_eu_rules_procurement_et.pdf)

mille lk-l 31 toodud joonisel on kokku võetud etapid selle määratlemisel, millist üldist

majandushuvi pakkuvate teenuste paketi õigusakti võiks avaliku teenuse eest makstava

hüvitise puhul kohaldada. Sellest joonisest nähtub üheselt, et juhul, kui Altmarki otsuse 4

kriteeriumi on täidetud, ei ole tegemist riigiabiga ja Komisjoni otsuse kriteeriumid ei kohaldu.

Alles juhul, kui Altmarki otsuse kriteeriumid ei ole täidetud ning tegemist ei ole vähese

tähtsusega abiga, tuleb hakata hindama Komisjoni ülal viidatud otsuse kriteeriume ja seda,

3-14-332

18(20)

kas tegemist on siseturuga kokkusobiva riigiabiga. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on

Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuse kohaldamise küsimus otsuse enda sätteid ja viidatud

juhendit silmas pidades konkreetsel juhul selge ning apellandi poolt taotluses esitatud

küsimused on kantud eeldusest, et Komisjoni otsust tuleks kohaldada (millega

ringkonnakohus ei nõustu), puudub vajadus ELTL art 267 alusel Euroopa Kohtu poole

pöördumiseks ja eelotsuse küsimiseks. Apellandi vastavasisuline taotlus jääb rahuldamata.

23. Selles, et konkreetsel juhul on täidetud kõik Altmarki kriteeriumid, nõustub

ringkonnakohus halduskohtuga kohtu poolt otsuses esitatud ning lisaks Tallinna

Ringkonnakohtu 06.10.2014 asjas nr 3-14-50157 tehtud otsuse p-des 32-36 esitatud

põhjendustel ega hakka neid üle kordama. Apellatsioonkaebusest ja taotlusest Euroopa

Kohtult eelotsust küsida nähtub, et apellatsiooniastmes esitas apellant Altmarki kriteeriumide

osas vastuväite üksnes seonduvalt Komisjoni 20.12.2011 otsuse rakendamata jätmisega. Kuna

ringkonnakohtu hinnangul ei ole Komisjoni otsus praeguses asjas kohaldatav, on asjakohatu

ka apellandi vastupidine väide. Apellant ei ole Altmarki 3. ja 4. kriteeriumiga seoses esitanud

ka ühtki asjaolu, millest tulenevalt võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et EHK poolt HVA

haiglatele makstavad hüvitised oleks mingiski mõttes ülemäärased või põhjendamatud.

24. Iseenesest on õige apellandi väide, et otsus nr 24 on vastuoluline osas, kus määratakse

kindlaks viljatusravi ravijuhtude arv ja teenuse osutamise koht. Otsuse nr 24 resolutiivosa

punktiga 2 otsustas haigekassa juhatus kinnitada valikule kuuluvad eriarstiabi ja haiguste

ennetuste teenuse osutamise kohad ja teenuse vajaduse (ravijuhud) perioodil 1.04.2014 kuni

31.03.2015 piirkondlike osakondade kaupa vastavalt lisadele 2–4. Lisa 3 kohaselt määrati

viljatusravis teenuse osutamise kohaks Eesti ja kinnitati viljatusravi ravijuhtude arvuks 359.

Sama otsuse lisa 1 p 1.3 kohaselt kuulutatakse viljatusravi osas Harju maakonnas välja valik

180 ravijuhule ning Tartu maakonnas 179 ravijuhule. Valikus väljakuulutatud teenuse

osutamise kohtade loetelu koos valikule pandavate ravijuhtude mahuga on toodud lisas 3.

Sellise vastuolu esinemine ei too kaasa otsuse õigusvastasust, sest õige on halduskohtu

seisukoht, et regulatiivset toimet sai omada üksnes otsuse nr 24 resolutsioon koos

resolutsioonis tehtud viitega lisale 3. Isegi kui otsuse lisa 1 p 1.3 võis apellandis tekitada

segadust, viitas ka seesama punkt täpsema regulatsiooni osas lisale 3 ning asjaoludest

nähtuvalt taotleski apellant RRLepingu sõlmimist kogu 359 ravijuhu ulatuses. Seega mõistis

apellant tegelikkuses, milline osa otsusest nr 24 omab regulatiivset mõju ja käitus vastavalt

sellele. Nii ei saanud otsus nr 24 vaadeldud osas apellandi subjektiivseid õigusi rikkuda. Et

apellant vaidlustas halduskohtus üksnes otsuse nr 24 lisa 1 punkti 1.3 viljatusravi valdkonnas,

mis iseseisvat regulatiivset toimet ei oma, ei pidanud halduskohus ka võtma seisukohta

ravijuhtude jagamise põhjendatusest moel, nagu seda tegi EHK otsuse nr 24 resolutsioonis ja

lisas 3.

25. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et otsus nr 24 oli õiguspärane ja apellandi nõuete (s.h

esitatud kohustamisnõude) rahuldamiseks seonduvalt otsusega nr 24 puudub alus.

Otsus nr 49 ja RRLepingute õiguspärasus

26. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ja halduskohtuga, et otsus nr 49 on halduse siseakt,

mis ei piira kaebaja õigusi, mistõttu ei kohaldu sellele ka HMS §-s 56 sätestatud

laiaulatuslikud haldusakti motiveerimise nõuded. Otsuses nr 49 sisaldub neli korralduslikku

otsustust ning sellel ei ole haldusorgani väliseid adressaate. Iseenesest ei ole välistatud

halduse siseakti vaidlustamine (HKMS § 4 lg 1, § 5 lg 1 ja § 6 lg 1), kuid vaidlustamise

eelduseks on isiku õiguste piiramine. Ringkonnakohtu hinnangul ei piira otsus nr 49 kaebaja

3-14-332

19(20)

õigusi, kuivõrd ka ilma viidatud otsuseta oleks EHK juhatuse esimehel olnud RRLepingute

sõlmimise õigus eelarvemahu piires. Kaebaja õigusi riivavad otsus nr 24 ning kolmandate

isikutega sõlmitud RRLepingud. Seega on halduskohus õigesti märkinud, et apellandil puudus

HKMS § 44 lg-st 1 tulenev kaebeõigus otsuse nr 49 vaidlustamiseks.

27. Et otsus nr 24 oli õiguspärane ja otsuse nr 49 vaidlustamiseks puudus apellandil

kaebeõigus, on õiguspärased ka ITKH-ga ja LTKH-ga sõlmitud RRLepingud ning apellandi

nõuete rahuldamiseks seonduvalt otsusega nr 49 ja RRLepingutega puudub alus.

Otsuse nr 139 õiguspärasus

28. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt antud hinnanguga 12.02.2014 ja 21.02.2014

ärakuulamise protokollidele, milles kohus leidis, et tegemist on haldusmenetluses suulises

vormis toimunud ärakuulamise protokollidega, mille iseseisev vaidlustamine ei ole HKMS §

45 lg-st 3 tuleneva piirangu ja otsuse nr 139 andmise tõttu asjakohane. Apellatsioonkaebuses

ei ole sellele asjaolule enam tähelepanu pööratud, mistõttu annab ringkonnakohus apellandi

hindamistulemustele hinnangu otsuse nr 139 õiguspärasuse kontrolli raames.

29. RaKS § 36 lg 4 p-de 2 ja 3 kohaselt hindab EHK RRLepingu sõlmimise ning lepingu

tähtaja üle otsustamisel muu hulgas teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi ning teenuse

hinda. Aluste p 2.1.1 kohaselt sõltub RaKS § 36 lg 4 p-s 3 sätestatud asjaolu – teenuse hind –

hindamisel punktide andmine (vastavalt 0, 3, 5 või 10 punkti) sellest, kui mitu protsenti pakub

tervishoiuteenuse osutaja kõigile tema poolt pakutavatele teenustele kogu lepinguperioodiks

RaKS § 30 lg 1 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud haigekassa

tervishoiuteenuste loetelus sätestatud piirhinnast (koos piirhinna rakendamise tingimustega,

s.t koefitsientidega) madalamat hinda. Kuna RaKS § 36 lg 4 p 3 kohustab haigekassat tegema

tervishoiuteenuse osutajate vahel vahet teenuste hindade alusel, on Aluste p-st 2.1.1 lähtumine

põhjendatud. Apellant ei ole esitanud väiteid sellest, et Aluste p 2.1.1 oleks vastuolus RaKS §

36 lg 4 p-ga 3 või mõne muu õigusloova aktiga või et RaKS § 36 lg 4 p 3 oleks vastuolus

põhiseadusega. Ringkonnakohus nõustub EHK-ga, et tegemist on sobiva ja asjakohase

kriteeriumiga, mis võimaldab teenusepakkujaid teenuse hinna kontekstis eristada ning mille

kasutamine ei ole teenusepakkujale kohustuslik.

Aluste p 3.1 kohaselt sõltub RaKS § 36 lg 4 p-s 2 sätestatud asjaolu – teenuse osutamise

kvaliteet ja tingimused – hindamisel punktide andmine (vastavalt 0 või 10 punkti) sellest, kas

taotluse andmetel on teenuse osutaja teenuse osutamise kohas taotlenud samal erialal

päevaravi

või

statsionaarse

teenuse

osutamiseks

lepingu

sõlmimist

või

mitte.

Ringkonnakohtu hinnangul on Aluste p-s 3.1 sätestatud kriteerium siduda viljatusravi

günekoloogia päevaravi või statsionaarse günekoloogia võimekusega asjakohane Riigikohtu

lahendi nr 3-3-1-81-07 p 17 kontekstis ning haigekassa poolt antud selgitusi (vajadus

statsionaarse või päevaravi teenuste järele viljastamise tsükli jooksul ja sellest tulenevalt)

silmas pidades igati põhjendatud.

30. Mis puudutab apellandi etteheiteid seoses 36 viljatusravi ravijuhu jaotamisega Tartu

maakonna teenuse osutajale, siis sai haigekassa otsuse nr 139 tegemisel lähtuda üksnes otsuse

nr 139 osas eelhaldusaktiks olnud otsuse nr 24 resolutiivosast ja seal viidatud lisas 3

kinnitatud teenuse osutamise kohtadest ja ravijuhtudest. Et apellant on jätnud otsuse nr 24

resolutsiooni koos lisaga 3 halduskohtus vaidlustamata, ei pidanud ka halduskohus andma

sisulist hinnangut küsimusele, kas ravijuhtude jagamine sellisel kujul oli kooskõlas eriarstiabi

piirkondliku kättesaadavuse põhimõttega ja patsientide huvide tagamisega.

3-14-332

20(20)

31. Eelnevat kokku võttes tuleb asuda seisukohale, et otsuse nr 139 tegemisel lähtus EHK

asjakohastest kriteeriumidest ning hindas apellanti õiguspäraselt. Ravijuhtude jagamisel lähtus

EHK õigesti otsuse nr 24 resolutsioonist koosmõjus otsuse lisaga 3.

Apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja jääb HKMS § 200 p 1 alusel tervikuna rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

32. Apellant on apellatsiooniastmes kandnud menetluskulusid kokku 4110 eurot, sh riigilõiv

15 eurot ja õigusabikulud 4095 eurot. Menetluskulude kandmine on toimikusse esitatud

dokumentidega (asja 3-14-332 III kd tl 239-247) korrektselt tõendatud. Et apellatsioonkaebus

jääb aga rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel

apellatsiooniastmes tema enda kanda.

Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohaga sellest, et halduskohtu menetluses oleks

tulnud menetluskulud osas, mis olid põhjustatud haigekassa taotlusest asjas üle kuulata

haigekassa töötajad, jätta haigekassa kanda. Kuna halduskohus tugines kohtuotsuse p-s 51

nendele ütlustele, ei olnud haigekassa töötajate vande all ülekuulamine ebavajalik

menetlustoiming.

Teised menetlusosalised ei ole apellatsiooniastmes taotlenud menetluskulude hüvitamist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe