3-12-1488/130 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2016, Tartu

Haldusasja number

3-12-1488

Haldusasi

H.T. kaebus kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.T. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja H.T.

Vastustajad

Kaitsepoliteisamet,

Prokuratuur

ja

Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 29.

veebruar 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.T. (tollal perekonnanimega R.) peeti 8. novembril 2005 kriminaalmenetluse raames kinni ja

vahistati 10. novembril 2005 kohtumääruse alusel. Vahi alt vabastati ta 17. jaanuaril 2006 ja

samast kuupäevast alates kohaldas Kaitsepolitseiamet tema suhtes tõkendina elukohast

lahkumise keeldu.

Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a otsusega, mis jõustus 26. märtsil 2012, mõisteti

H.T. õigeks. 30. märtsil 2012 hüvitas Rahandusministeerium H.T. le alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju 2802,84 eurot.

2. H.T. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus hüvitada talle Justiitsministeeriumi,

Riigiprokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti tegevusega tekitatud mittevaraline kahju 310 000 eurot.

Kaebuse kohaselt oli vahistamine õigusvastane, kuna prokuröri vahistamise taotlus ei vastanud

tõele ja kahtlustus oli välja mõeldud. Võru arestimaja tingimused olid ebainimlikud ja alandavad.

Tartu Vanglas ei võimaldatud kaebajale arstiabi. Kaebaja suhtes rakendati vaimset vägivalda –

ähvardati vangistuse ja elukaaslase töölt lahti laskmisega, alandati, mõnitati ja sunniti ütlusi

andma. Ta ei saanud kohtuda pereliikmetega. Tal tekkisid psüühikahäired, 16. märtsil 2006

tuvastati tal püsiv töövõimetus 80% ning alates 3. märtsist 2008 määrati talle raske puue.

Elukohast lahkumise keeldu kohaldati tõkendina pika aja jooksul, alates 17. jaanuarist 2006 kuni

26. märtsini 2012. Kriminaalmenetlus oli ebamõistlikult pikk. Ajakirjanduses avaldati tema

kohta halvustavat teavet ja karistusregistris olid tema kohta valeandmed.

3. Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Eesti

Vabariigilt kaebaja kasuks välja 1800 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, tõkendiga elukohast lahkumise keeluga tekitatud

mittevaralise kahju osas ja süüteomenetluses ebamõistliku menetlusaja nõude rikkumise osas.

Elukohast lahkumise keeldu kohaldati kaebaja suhtes 17. jaanuarist 2006 kuni 26. märtsini 2012

ehk üle 6,2 aasta. Kriminaalmenetluse pikkuseks oli ca 6,5 aastat ehk 8. novembrist 2005 kuni

26. märtsini 2012.

3.2. Kaebaja vahistati uute kuritegude toimepanemise vältimiseks. Enda vahistamist ta ei

vaidlustanud. Tema õiguste rikkumine vahistamise käigus ei ole tõendatud. Ta oli vahi all 70

päeva, st suhteliselt lühiajaliselt, mistõttu ei saanud talle kahju tekkida ka õiguspärase

vahistamise läbi. Vabaduse kui õigushüve kaotus on kaebajale seaduses sätestatud korras

kohtuväliselt hüvitatud. Õiguspärase vabaduse võtmise mõju kaebaja tervisele ei saanud olla

selline, et annaks aluse hüvitada õiguspärasest vabaduse võtmisest tulenev tervisele tekitatud

mittevaraline kahju.

3.3. Tõkend, millega keelati elukohast lahkumine, riivas ebamõistlikult pikka aega kaebaja

põhiseadusest tulenevat õigust vabalt liikuda ja elukohta valida ning õigust riigist lahkuda

(põhiseaduse (PS) § 35). Üle kuue aasta kestnud ja kaebaja õigeksmõistmisega päädinud

kriminaalmenetlus on ebamõistlikult pikk ning see on vastuolus nii Euroopa Inimõiguste

Konventsiooni art 6 lg-ga 1 kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Sarnases

küsimuses EIK poolt lahendatud asjas nr 38967/10 mõisteti Eesti riigilt välja hüvitis 1800 eurot.

Ehkki viidatud asjas oli kriminaalmenetlus ca aasta lühem kui käesolevas asjas, tuleb ka

käesolevas asjas õiglase hüvitisena välja mõista 1800 eurot.

3.4. Riik on taganud tasakaalu ajakirjandusvabaduse ja kaebaja eraelu puutumatuse vahel ja

selles osas ei ole mittevaralise kahju hüvitamiseks alust. Karistusregistris avaldatud valeandmete

osas on tõendatud, et neid andmeid ei näinud keegi peale kaebaja. Ainuüksi kaebajale teada

olnud ebaõige info ei tingi selle eest hüvitise väljamõistmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. H.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada ka osas, milles kaebaja taotles 100 000 euro väljamõistmist vahistamisega tekitatud

tervisekahju eest. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

4.1. Halduskohus jättis tuvastamata olulised asjaolud alusetu vahistamise ja sellega kaebaja

tervisele kahju tekitamisega seoses. Uurimata on olulised tõendid – perearsti esitatud tervisekaart

ja SA Põlva Haigla psühhiaatriakabineti ambulatoorne kaart. Analüüsitud ei ole ka kaebaja

vahistamiseelset ja vahistamisjärgset tervislikku seisundit ning seoseid vahistamise ja hilisema

terviseseisundi vahel.

4.2. Asjakohatu on hoopis halduskohtu tehtud viide kriminaalasjas tehtud otsusele, kus on

märgitud, et kaebajale on tehtud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis, ja järeldus,

et kaebaja üle on kohut mõistetud ja järelikult on ta olnud vahistamise järgselt süüdiv.

4.3. Süütuna vahi all olemiseks on 70 päeva väga pikk aeg. Kaebaja ei saanud suhelda

lähedastega, oli kehtestatud infokeeld. Kaebaja mõisteti kriminaalasjas õigeks ning vahistamise

tulemusena tekkis tal püsiv tervisekahjustus – 80%-line töövõimetus ja raske puue.

4.4. Tõene pole väide, et kaebaja ei vaidlustanud vahistamise määrust. Vahistamise määrus

vaidlustati kaebaja esindaja poolt, kuid määruskaebus jäeti rahuldamata.

5. Riigiprokuratuuri vastuses apellatsioonkaebusele palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata

jätta. Vastuse kohaselt on kaebajale hüvitis alusetu vahistamise eest juba makstud ja täiendavaks

hüvitamiseks ei ole alust.

6. Justiitsministeeriumi vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse

kohaselt jääb kaebaja vahistamine kohtueelse menetluse perioodi, mille osas ei ole

Justiitsministeerium õige vastustaja. Sellegipoolest viidatakse, et kaebaja on alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel hüvitise kätte saanud ning

sellega loetakse AVVKHS § 5 lg 4 järgi hüvitatuks saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud

mittevaraline kahju. Kaebaja esitatud dokumendid ei tõenda, et kaebaja tervis halvenes

vahistamise tulemusena.

7. Kaitsepolitseiameti vastuses palutakse samuti apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Kaebajale

on AVVKHS alusel määratud hüvitis, mis hõlmab endas ka mittevaralist kahju. Kaebaja halvale

tervislikule seisundile on viidatud juba 10. novembri 2005. a vahistamismääruses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

9. Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebusega sisuliselt vaid seda osa halduskohtu otsusest, milles

leiti, et kaebajale ei ole kahju tekitatud seoses vahistamisega 10. novembrist 2005 kuni 17.

jaanuarini 2006. Ülejäänud osas halduskohtu otsuse vaidlustamiseks põhjendusi ei esitata.

Seetõttu ei analüüsi ka ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi ülejäänud osas.

10. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja apellatsioonkaebusega, et vahistamisega tekitati talle

tervisekahju ning nõuab selle eest mittevaralise kahju hüvitamist.

Vahistamisega on võimalik isikule kahju tekitada kahel erineval alusel – alusetu vahistamisega

ning õigusvastase vahistamisega (vrd RKHKm 3-3-1-21-14, p 16-17). Halduskohus on oma

otsuses analüüsinud vahistamise võimalikku õigusvastasust, ning on jõudnud järeldusele, et see

ei olnud õigusvastane (halduskohtu otsuse p-d 45-53). Apellatsioonkaebuses neile halduskohtu

järeldustele sisuliselt vastu ei vaielda. Mainitakse küll, et kaebaja oli enda vahistamise

vaidlustanud ja halduskohtu vastupidine seisukoht on väär, kuid see asjaolu iseseisvalt ei oma

vahistamise õiguspärasusele halduskohtu poolt antud koguhinnangus erilist tähtsust. Pigem

vastupidi, kaebaja poolt vahistamismääruse vaidlustamiseks esitatud määruskaebuse omaaegne

rahuldamata jätmine kõneleb samuti selle kasuks, et vahistamine oli õiguspärane.

Mingeid muid argumente, miks võis vahistamine olla siiski õigusvastane, apellatsioonkaebuses

ei esitata. Apellatsioonkaebuses rõhutatakse eeskätt seda, milliseid tagajärgi vahistamine

kaebajale kaasa tõi, kuid need asjaolud ei tähenda, et vahistamine oleks olnud õigusvastane. Ka

ringkonnakohus ei näe asjaolusid, mis annaks aluse asuda seisukohale, et vahistamine oli

õigusvastane.

11. Seega jääb hüvitisenõude aluseks see, et vahistamine oli alusetu (kuna kaebaja mõisteti

hiljem õigeks). Alusetu vahistamise puhul omab aga määravat tähtsust see, et

Rahandusministeeriumi 30. märtsi 2012. a otsusega hüvitati kaebajale alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju 2802,84 eurot. Vastustajad on põhjendatult osundanud sellele, et tollal

kehtinud AVVKHS § 5 lg 4 järgi loeti alusetult vabaduse võtmise eest tasutava hüvitise

maksmisega hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud

mittevaraline kahju. Kaebaja soovibki just mittevaralise kahju hüvitamist. Seega on

vahistamisega tekitatud mittevaraline kahju kaebajale selle hüvitise maksmisega hüvitatud.

Arvestades hüvitise määra (seitsme päevapalga suurune summa iga ööpäeva eest, millal isikult

oli alusetult vabadus võetud, vt AVVKHS § 5 lg 1) ei saa väita, et selle seaduse alusel ettenähtud

hüvitis oleks liiga väike. Samuti ei saa asuda seisukohale, et võimalik on sellele summale lisaks

vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist välja mõista, kuivõrd sellisel juhul

muutuks AVVKHS regulatsioon täielikult sisutuks. Eelduslikult oligi seadusandja eesmärk

määratleda kindel hüvitise suurus, vältimaks riigi rahaliste vahendite ülekoormamist. Selline

ülekoormamise vältimine on kaheldamatult legitiimne eesmärk ning valitud vahend – kindla

hüvitisemäära kehtestamine mittevaralise kahju puhul – on selle saavutamiseks ringkonnakohtu

hinnangul ka proportsionaalne, arvestades selle hüvitisemäära suhtelist suurust.

Eelneva tõttu ei näe ringkonnakohus alust kaebajale Rahandusministeeriumi poolt mittevaralise

kahju tekitamise eest juba makstud hüvitise suurendamiseks.

12. Tõendid, millele kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ja mis tema arvates tõendavad

talle tervisekahju tekkimist vahistamise tõttu, ei oma eelnevat arvestades tähtsust. Isegi kui need

tõendid kinnitaks kaebajale tervisekahju tekkimist vahistamise tagajärjel, oleks sellega kaebajale

tekitatud ikkagi vaid mittevaralist kahju. See kahju loetakse aga AVVKHS § 5 lg-st 4 tulenevalt

hüvitatuks hüvitisega, mis on kaebajale Rahandusministeeriumi poolt juba määratud. Eelnevalt

põhjendas ringkonnakohus, miks seda hüvitist kohtu poolt suurendada ei ole võimalik.

13. Otsese varalise kahju hüvitamist ei ole kaebaja nõudnud. Halduskohtu istungil on kaebaja ise

öelnud, et soovibki vaid mittevaralise kahju hüvitamist ja varalist kahju talle tekitatud ei ole (kd

III, tl 29).

13. Ringkonnakohus märgib, et teistsuguse lahenduse kasuks ei kõnele ka Riigikohtu praktika,

eeskätt Riigikohtu üldkogu lahend haldusasjas nr 3-3-1-69-09. Nimetatud lahendis möönis

üldkogu üksnes seda, et AVVKHS võis põhiseadusevastane olla osas, milles see ei võimaldanud

saamata jäänud tulu hüvitamist suuremas määras, kui oli sätestatud AVVKHS § 5 lg-s 1. Selles

osas, et võimalik ei ole suurendada mittevaralise kahju eest väljamõistetavat hüvitist, Riigikohus

probleemi ei näinud. Käesolevas asjas ei käi vaidlust saamata jäänud tulu suuruse üle, vaid just

mittevaralise kahju, st tervisele tekitatud kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse üle. Nagu

eelnevalt märgitud, on ringkonnakohtu arvates selliselt määratletud mittevaralise kahju hüvitis

põhiseaduspärane ja proportsionaalne. Ka käesoleval ajal kehtiv süüteomenetluses tekitatud

kahju hüvitamise seadus (STKHS), mis reguleerib samasuguseid õigussuhteid nagu reguleeris

halduskohtu otsuse tegemise ajal AVVKHS, sätestab mittevaralise kahju hüvitamiseks

konkreetse määra. STKHS § 11 lg 4 järgi tuleb iga päeva eest, mil isikult oli vabadus võetud,

hüvitada talle mittevaraline kahju põhimõtteliselt päevapalgale vastavas määras. Seega näeb ka

käesoleval ajal kehtiv õigus mittevaralise kahju, st sealhulgas tervisekahju, eest ette hüvitise

konkreetses määras.

14. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Einar Vene

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt