3-15-437/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28.01.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-437

Haldusasi

Anton Kovaljovi kaebus Tallinna Vangla

elamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 1800 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Anton Kovaljovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Anton Kovaljov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Anton Kovaljovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 28.05.2015. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse

põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 29.02.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 05.12.2014 A. Kovaljov kahju hüvitamise taotluse,

milles ta soovis saada perioodil 29.10.2013-08.04.2014 Tallinna Vanglas viibitud iga

päeva eest 10 eurot hüvitist. A. Kovaljov väitis, et teda hoiti 6-kohalises 15 m²

suuruses lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas, kus oli vaid 6 m² vaba põrandapinda;

duši all käimist ja telefoni kasutamist võimaldati vaid üks kord nädalas; puudus

kambriväline tegevus ja kehakultuuriga tegelemise võimalus. A. Kovaljovi väitel olid

kambrid ülerahvastatud ning elamis- ja pesemistingimused alandavad ja ebainimlikud.

A. Kovaljov märkis, et kui kinnipeetava kasutuses on alla 3 m² põrandapinda, tuleb

ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, mis õigustab Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise tuvastamist.

2. Tallinna Vangla jättis 04.02.2015. a vastusega nr 5-18/14/33701-2 A. Kovaljovi

kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

3. A. Kovaljov esitas 20.02.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista

Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1800 eurot.

Kaebaja väitel viibis ta vahistatuna ja süüdimõistetuna Tallinna Vanglas ajavahemikul

29.10.2013-08.04.2014, mil teda hoiti 6-kohalises ca 15 m² suuruses kambris, kus oli vaba

põrandapinda kinnipeetava kohta ca 2,5 m², mistõttu oli kambris põhimõtteliselt võimatu

liikuda. Lisaks tõi kaebaja välja järgmised puudused: dušši võimaldati kasutada üks kord

nädalas; telefoni võimaldati kasutada üks kord nädalas 5 minutit; 23 tundi hoiti lukustatud

kambris, v.a üks tund jalutamist; puudus kambriväline tegevus ja ei võimaldatud tegeleda

kehakultuuriga. Kaebaja väitel olid kambrid ülerahvastatud ning elamis- ja

pesemistingimused alandavad ja ebainimlikud, seega vastuolus PS § 18 lg-ga 1 ja §-ga 26

ning EIÕK art-te 3 ja 8 nõuetega. Kaebaja märkis, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on

tunnistanud Tunis vs Eesti otsuses Tallinna Vangla kinnipidamistingimused vastuolus olevaks

EIÕK art-ga 3, seega ei ole Tallinna Vangla kinnipidamistingimused kooskõlas PS § 18 ja

EIÕK art 3 nõuetega.

4. Tartu Halduskohus jättis 28.05.2015. a otsusega A. Kovaljovi kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjendused:

1) Vangistusseaduses (VangS) ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta

sätestatust ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning

selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja

seadmed, s.h WC. Mõiste „põrandapind“ ei tähenda kambris ringi liikumiseks olevat vaba

pinda ja seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.

2) Kaebaja oli vahistatu seisuses ja peale süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 31.12.2013

vastuvõturežiimil ega ole väitnud, et töötas või õppis. Seega pidi vanglateenistus hoidma teda

ööpäev läbi lukustatud kambris. Vangistusregistri väljavõttest nähtuvalt pole kaebaja siiski

kogu aeg kambris viibinud, sest talle on korduvalt võimaldatud lühiajalisi kokkusaamisi

ametnike ja lähedastega. Kaebaja pole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni

seadusega ettenähtud duši all käimise kord või jalutuskäik saamata, rohkema nõudmiseks

puudus tal alus. Kaebaja puhul välistas vahistatu seisund ja vastuvõtuosakonnas viibimine

spordisaalis või muudel spordirajatistel käimise õiguse, kuid kõigi kehaliste harjutuste jaoks

pole vaja suurt ruumi või erivahendeid, neid saab tahtmise korral teha ka kambris või

jalutuskäigul viibides. Kaebaja pole väitnud, et talle seda ei lubatud. Kaebaja pole ka väitnud,

et tal ei võimaldatud kasutada telefoni vähemalt üks kord nädalas (vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) § 51 lg lg 2).

3) Vastustaja andmed kaebaja paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad, et kuni 01.01.2014

oli kaebajale 2-l päeval tagatud 2,78 m² ja kogu ülejäänud aja jooksul vähemalt 3,34 m² põrandapinda ning

VSkE § 6 lg-s 6 kinnipeetavale ettenähtud põrandapinnast ei oleks see väiksem olnud ka juhul, kui arvestada

kambri põrandapinna hulgast välja WC alla jääv pind. Seega ei ole vangla rikkunud kaebaja õigusi, millised on

õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka liikumise, pesemise, helistamise ja

kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Vähese vaba põrandapinnaga

lukustatud kambris viibimine võib kinnipeetavale ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui

vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski, et kaebaja suhtes avaldas

see vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulist mõju, et peab tingimata kaasa tooma

kaebuses nimetatud suurusega rahalise hüvitise. Kaebaja puhul ei nähtu mingeid tervisega

seotud probleeme või et ta esitas vanglale pöördumisi seoses ruumipuuduse ja muude

kinnipidamistingimustega. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ei võimalda kahjunõuet

esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata

ning sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-80-

09). Seega pole alust pidada Tallinna Vangla tegevust õigusvastaseks mittevaralise kahju

põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista rahalist hüvitist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. A. Kovaljov esitas 11.06.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu otsus ja mõista välja hüvitisena 1800 eurot.

Kaebaja väitel on otsus ebaseaduslik ning kohus on lähtunud vaid Tallinna Vangla väidetest,

mis olid sisult väärad. Kaebaja leiab, et kohus on jätnud uurimata olukorra ja asjassepuutuvad

seadused. Kaebaja väitel on ta korduvalt kaevanud vangla ebainimlike elamistingimuste

pärast, nii suuliselt kui ka kirjalikult ning kohtusse pöördumise hoidis ära eksitav VangS ja

teadmiste puudumine oma õiguste kohta, mis on vastustaja süü, kes on kohustatud

kinnipeetavaid teavitama nende õigustest. Kaebaja heidab ette, et kohus ei ole otsuses

tuginenud PS-le ega EIÕK-le, mis on Eesti Vabariigile siduv välisleping, samuti ei ole

järginud EIK praktikat kinnipidamistingimusi puudutavates küsimustes. Kaebaja märgib, et

EIK on kinnitanud, et Tallinna Vangla tingimused (ainuüksi kambrite ülerahvastatus) on

vastuolus EIÕK art-ga 3.

6. Tallinna Vangla esitas 23.07.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja märgib, et kuna A. Kovaljov on kaebuse halduskohtule esitanud 16.02.2015, s.o

peale Tallinna Vangla 04.02.2015. a vastust, siis oli enne kaebuse esitamist ja kogu

kohtumenetluse ajal teada talle vangla väide, et A. Kovaljov ei ole vanglale esitanud

pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav

põrandapind A. Kovaljovile nõudes kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Vastustaja märgib, et

A. Kovaljov ei ole kaebuses ega hiljem menetluse käigus vangla väite osas seisukohta võtnud,

vastuväidet esitanud ega vastupidist tõendanud ning kohtul ei olnud alust vangla väites

kahelda. Vastustaja hinnangul üksnes asjaolu, et kohus ei ole teinud otsust kaebaja kasuks, ei

anna alust arvamuseks, et kohus ei ole EIÕK-s ja EIK kohtulahendites sätestatut arvesse

võtnud, vaid nähtuvalt otsuse põhjendusest on kohus seda teinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et A. Kovaljovi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Käesolevas asjas ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, mille pinnalt saaks

asuda halduskohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale kaebaja kinnipidamistingimuste

nõuetekohasuse osas. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas halduskohtu otsuse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtu

hinnangul on põhjendamatu kaebaja väide, et halduskohus on jätnud uurimata olukorra ja

asjassepuutuvad seadused ega ole otsuses tuginenud PS-le ega EIÕK-le. Halduskohus on

vaidlustatud otsusest nähtuvalt lähtunud nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile

toodud kriteeriumidest, s.h ka viidanud EIÕK-le.

9. Kaebaja väitel on ta korduvalt kaevanud vangla ebainimlike elamistingimuste pärast, nii

suuliselt kui ka kirjalikult, kuid kohtusse pöördumise hoidis ära eksitav VangS ja teadmiste

puudumine oma õiguste kohta. Vastustaja kaebaja väidetega ei nõustu, väites, et kaebaja ei ole

vanglale esitanud pöördumisi seonduvalt ebapiisava põrandapinnaga. Kaebaja poolt Tallinna

Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes (tl 18-20) ei ole ta vastavasisuliste pöördumiste

esitamist vanglale väitnud. Halduskohtule esitatud kaebuse p-s 6 (kaebuse lk 3, tl 2) on

kaebaja aga väitnud, et viibides Tallinna Vanglas ta mõtles, et kinnipidamistingimused

vastavad nõuetele ja sai 2014. aastal teada sellest, et tema kinnipidamine Tallinna Vanglas oli

vastuolus seadusega. Seega on kaebaja alles apellatsioonkaebuses asunud väitma, et ta on

korduvalt pöördunud vangla poole seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega.

Arvestades, et kahju hüvitamise nõudes kaebaja vastavasisulist väidet esitanud ei ole ning

kaebuses väidetust nähtuvalt on kaebaja enne 2014. aastat pidanud kinnipidamistingimusi

nõuetele vastavateks, millest järelduvalt ei olnud kaebajal ilmselt põhjust vanglale taotluste

esitamiseks, siis kaebaja väidete vastuolulisust arvestades loeb ringkonnakohus usutavaks

vastustaja väite, et kaebaja ei ole varasemalt vastavasisulisi pöördumisi vanglale esitanud.

Ringkonnakohus peab aga kohtupraktikale (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p

24) tuginedes vajalikuks märkida, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse

probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt

aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada. Seega ei saa kaebaja poolt vanglale

pöördumiste esitamata jätmine iseenesest tingida kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist.

10. Halduskohus asus otsuse ps 6 seisukohale, et VangS-is ja selle alusel antud õigusaktides

kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema

täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka

kuuluvad esemed ja seadmed, s.h ka WC-d. Kaebaja on vastupidiselt halduskohtule

seisukohal, et kambri põrandapinna suuruse kindlakstegemisel ei saa arvesse võtta WC ega

mööbli pinda. Halduskohus on otsuse p-s 12 vastustaja andmetest lähtudes märkinud, et kuni

01.01.2014 oli kaebajale kahel päeval tagatud 2,78 m² ja kogu ülejäänud aja jooksul vähemalt

3,4 m² suurune põrandapind ning VSkE § 6 lg-s 6 kinnipeetavale ettenähtud põrandapinnast ei

ole see kunagi väiksem olnud ka juhul, kui arvestada kambri põrandapinna hulgast välja WC

alla jääv pind. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti ja asjakohaselt lähtunud

vastustaja esitatud andmetest ning kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, mis osas

on nimetatud andmed ebaõiged. Siinkohal peab ringkonnakohus asjakohaseks märkida, et

EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi

pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on

teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p

6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse

hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning

käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72;

30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja

mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h

välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja

9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt ei ole

ringkonnakohtu arvates mööbli ega WC pinna kambri pinnast välja arvamine põhjendatud.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et sõltumata asjaolust, kas arvata kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel WC selle sisse või mitte, oli kaebajale tagatud 160l päeval

kambris põrandapinda üle 3 m² ja üksnes 2-l päeval alla 3 m², kuid igal juhul oli VSkE § 6 lg-

s 6 sätestatud 2,5 m² põrandapinda tagatud ka nendel 2-l päeval (s.o 29.10.2013 ja

11.11.2013).

11. Halduskohus leidis otsuse p-s 12, et vastustaja ei ole rikkunud kaebaja neid õigusi,

millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Ringkonnakohus on

seisukohal, et kuna ka EIÕK art 3 reguleerib riigisiseseid suhteid (Riigikohtu 09.12.2015. a

otsus nr 3314215, p 13), siis tulnuks hinnata kaebaja kinnipidamistingimuste vastavust lisaks

VSkEs sätestatud nõuetele ka EIÕK-st tulenevatele nõuetele, mistõttu selles osas

ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi. Riigikohus on selgitanud

(09.12.2015. a otsus nr 331-42-15, p-d 13-15), et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta

täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 42). Ka on EIK

selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind

kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12:

Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava

kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest

nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava

käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama

kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08:

Ananyev jt/Venemaa, p 148). Vaidlust ei ole selle üle, et kahel päeval ei olnud kaebaja

käsutuses vähemalt 3 m2 põrandapinda. Siiski ei ole vaid 3 m2-st mõnevõrra väiksem kambri

põrandapind kahe Tallinna Vanglas viibitud päeva jooksul asjaolu, mille pinnalt on võimalik

tuvastada kaebaja mittevaraliste õiguste sellist rikkumist, mis tooks kaasa mittevaralise kahju

hüvitamise.

12. Selleks, et käesolevas asjas tuvastada kaebaja inimväärikuse alandamist kahel

vaidlusalusel päeval (29.10.2013 ja 11.11.2013), tuleb arvestada ka asjassepuutuva

kohtupraktikaga. Nii asus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr

341914 tehtud otsuse ps 38 seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad

väärikust alandava kohtlemise alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul välistada (p 38). Ka on

EIK leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse

alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla

või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine

nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06:

Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12:

Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel

jõustumata). Seega tuleb kindlaks teha, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused

Tallinna Vanglas, sh milline oli kaebaja suhtes kehtiv kinnipidamisrežiim.

13. Tallinna Vangla 04.02.2015. a vastuse p-st 9 nähtub, et kaebaja oli vaidlusalusel kahel

päeval vahistatu saatuses. Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 3 tulenevalt hoitakse vahistatut

ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93

lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas

õhus. VangS § 94 lg 1 järgi lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes

või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Seega võimaldati

kaebajal viibida väljaspool kambrit üks tund ööpäevas jalutuskäigul olles. Lühiajalisi

kokkusaamisi kaebajal 29.10.2013 ja 11.11.2013 ei olnud (tl 41-42). Samas tuleb arvesse

võtta ka vastustaja 04.02.2015. a vastuse nr 518/14/33701-2 (tl 21-24) p-s 12 nimetatud

vangla tingimusi kogumis, milleks olid piisav valgustatus ja ventileeritus, avatav aken

kambris, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud veega

WC ja kraanikauss, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja

voodipesu, öörahu kl 22.006.00, veel oli tagatud mõningane meelelahutus ja

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine) ning oli ka tagatud võimalus

laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid

meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja usuliste

vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Nimetatud muude

kinnipidamistingimuste osas ei ole vangla poolseid rikkumisi asjas tuvastatud.

14. Olukorras, kus kaebaja pidi ühelt poolt küll viibima peaaegu terve päeva (va jalutuskäigu

aeg) alla 3 m2 suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

kuid muud kinnipidamistingimused olid nõuetekohased, tuleb inimväärikust alandava

kohtlemise tuvastamiseks hinnata ka vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust.

Nii on Riigikohus leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis

muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla

3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHK 09.12.2015. a otsus asjas nr 3314215,

p 21). Võttes arvesse asjaolu, et kaebaja viibis alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris vaid

2-l päeval, tuleb kambri isikliku pinna mõju kaebaja õigustele pidada sedavõrd väheseks, et

selle põhjal ei ole võimalik järeldada, et kaebajale sai osaks inimväärikust alandav

kohtlemine. Ringkonnakohtu järeldust toetab ka asjaolu, et kaebaja on esmakordselt

vastustaja poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles

05.12.2014 ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist

Tunis vs Eesti kui isiklikust kogemusest.

15. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus A. Kovaljovi apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.05.2015. a otsuse muutmata, täiendades

halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja apellatsiooniastmes

kantud menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel