3-14-51427/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51427

Haldusasi

Ahmed Abdullajevi kaebus Tartu Vangla 10. märtsi

2014. a käskkirja nr 6-1/271 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12. veebruari 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ahmed Abdullajevi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ahmed Abdullajev

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Ahmed Abdullajevi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

12. veebruari 2015. a otsus muutmata.

2. Tagastada apellatsioonkaebusele lisatud Tartu Halduskohtu 12. veebruari 2015. a otsus

ja haldusasja nr 3-14-51140 materjalid.

3. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus apellatsioonkaebuse koopia väljastamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 26.

veebruar 2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 10. märtsi 2014. a käskkirjaga nr 6-1/271 kohaldati kinnipeetav Ahmed

Abdullajevi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel.

Vaidlustatud käskkirja kohaselt tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaebaja

suhtes tema protestimeelne väljendumine valvuri poolt tehtud seaduslike otsuste suhtes ja

ametniku maine kahjustamine kaaskinnipeetavate silmis sellega, et pidas tema otsuseid

ebaseaduslikeks ja omavolilisteks, mis omakorda tõi kaasa üldise allumatuse, mis seadis ohtu

ametniku julgeoleku. Käskkirja kohaselt näitas kaebaja väljendumine, et nende suhtumine

vanglas kehtivasse töökorraldusse ning ametnike tegevusse on negatiivne.

11. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 6-1/399 lõpetati A. Abdullajevi suhtes Tartu Vangla 10. märtsi

2014. a käskkirjaga kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud.

A. Abdullajev esitas Tartu Vangla 10. märtsi 2014. a käskkirjale vaide, mis jäeti Tartu Vangla

11. juuni 2014. a vaideotsusega nr 1-11/161-4 rahuldamata.

2. A. Abdullajev esitas Tartu Halduskohtule hiljem muudetud kaebuse Tartu Vangla 10. märtsi

2014. a käskkirja, millega kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, õigusvastasuse

tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt:

2.1. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on kaebaja teistkordne karistamine sama teo

eest.

2.2. Käskkirjast ei nähtu kaebaja tegu, millega ta oleks rikkunud korda või ohustanud julgeolekut

või kellegi elu ja tervist.

2.3. Puudub alus väita, et kaebaja üleüldine suhtumine vanglas kehtivasse töökorraldusse ning

ametnike tegevusse on negatiivne.

2.4. Käskkirja mõju kaebaja suhtes ei ole lõppenud. Käskkiri jääb kaebaja isiklikku toimikusse

ning võib mõjutada teda edaspidi ebasoodsalt, nt takistada tööle või õppima pääsemist jms.

Seega on kaebaja huvitatud õigluse jalule seadmisest.

3. Tartu Halduskohtu 12. veebruari 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse

põhjendustes leiti järgnevat:

3.1. Halduskohus nõustus vastustajaga, et sõltumata sellest, kuidas kaebaja ise oma käitumist

hindab, on igasugune kinnipeetavate negatiivset meelestatust õhutav käitumine vanglas

julgeolekut ohustav ning sellise käitumise takistamiseks ning võimaliku tagajärje ärahoidmiseks

ja ennetamiseks oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes põhjendatud.

Halduskohus leidis, et vaidlustatud käskkirja andmisel esines alus kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks.

3.2. Halduskohus nõustus, et vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolusid arvestades ei olnud

vastustajal võimalik rakendada eesmärgi saavutamiseks, s.o ametnike elu ja tervise ning vangla

üldise julgeoleku tagamise ennetamiseks ja julgeolekuriskide vähendamiseks, kaebaja õigusi

vähem piiravaid meetmeid, mis oleks eesmärgi saavutamiseks sama tõhusad. Vaidlustatud

käskkirjas on selgesõnaliselt toodud, et kaebaja käitumine 5. märtsil 2014 aset leidnud

intsidendis oli vangla hinnangul vangla julgeolekut ohustav ning tema suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik võimaliku raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

Pelgalt seetõttu, et kaebaja ise oma käitumisele sellist hinnangut ei anna ja peab enda käitumist

õiguspäraseks, kuna kaitses teiste kinnipeetavate õigusi, ei saa väita, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine oli alusetu. Halduskohtu hinnangul oli oluline märkida, et

julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse tingis eelkõige see, kuidas kaebaja teiste

kinnipeetavate õiguste eest seisis, mitte aga see, et ta seda tegi. Seetõttu asus halduskohus

seisukohale, et vastustaja on teostanud kaalutlust täiendavate julgeolekuabinõude valikul

kooskõlas kaalutluse piiride ja eesmärgiga ning arvestanud sealjuures asjas tähtsust omavate

asjaoludega. Seega on vaidlustatud käskkiri täiendavate julgeolekuabinõude valiku osas

õiguspärane.

3.3.

Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et

tema suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine on tema teistkordne karistamine sama teo eest, puudub ka

süüteo koosseis, milles teda süüdistatakse ja kuigi julgeolekuabinõude kohaldamine on

lõpetatud, ei ole käskkirja mõju tema suhtes kadunud, kuna see võib mõjutada tema edaspidist

käekäiku ebasoodsalt, nt olla takistuseks tööle või kooli õppima pääsemisel, avavanglasse

paigutamisel või tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisel. Halduskohus selgitas, et

kuigi vastustaja viis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud intsidendi

selgitamiseks läbi distsiplinaarmenetluse ja määras kaebajale distsiplinaarkaristuse, ei ole

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine isiku karistamine, vaid vanglateenistusele

seadusest tulenev õigus võtta tarvitusele seaduses loetletud faktiliste asjaolude ilmnemisel

meetmed võimaliku õigusrikkumise ärahoidmiseks. Tegemist on ennetava abinõuga vältimaks

võimaliku kahjuliku tagajärje saabumist. Seega ei olnud halduskohtu hinnangul õige kaebaja

seisukoht, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on tema teistkordne karistamine.

Distsiplinaarkaristused, mida on lubatud kinnipeetava suhtes rakendada, on loetletud VangS § 63

lg-s 1 ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist selles loetelus ei ole.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. A. Abdullajevi hiljem täiendatud apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada

ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt:

4.1. Kaebaja nõustus halduskohtuga, et VangS § 69 alusel kohaldatavate täiendavate

julgeolekuabinõude näol ei ole tegu karistusega. Vaatamata sellele jääb kaebaja toimikusse märge

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest, mis võib hiljem kaebajat ebasoodsalt mõjutada.

4.2. Kaebaja hinnangul taandub vaidlus sellele, kas kaebaja õhutas kaaskinnipeetavaid

allumatusele. Kaebaja leidis, et Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2015. a otsusega on tuvastatud, et

kaebaja ei ole õhutanud kaaskinnipeetavaid toime panema õigusrikkumist. Viidatud otsus

põhineb samal intsidendil ja seega puudub kaebajal süü ka käesolevas asjas.

4.3. Kohtuotsusest ei nähtu, milline oli oht ametnike elule ja tervisele ning vangla üldisele

julgeolekule.

5. Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:

5.1. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning distsiplinaarkaristuse määramine ei ole

oma olemuselt samad ning ühe haldusakti õiguspärasus ei ole teise haldusakti õiguspärasuse

eelduseks. Distsiplinaarkorras karistamise käskkirja tühistamine ei too endaga automaatselt kaasa

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja tühistamist.

5.2. Halduskohus ei väitnud 30. jaanuari 2015. a otsuses haldusasjas nr 3-14-51140, et kaebaja

käitumises ei olnud üldse midagi taunitavat või kaebajast ei tulenenud mingit julgeolekuohtu.

Halduskohus vaatas läbi lihtsalt kaebaja distsiplinaarkorras karistamise konkreetse teo

toimepanemise süüdistuses.

5.3. Asjaolu, et menetleja poolt kaebajale süüks arvatud tegu ei vastanud distsiplinaarsüüteo

koosseisule, ei anna veel alust väita, et kaebaja suhtes puudus alus samast intsidendist lähtuvalt

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Kinnipeetava suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks on vanglas julgeoleku tagamine.

Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei pea olema eelnevalt tuvastatud kinnipeetava

õigusvastane käitumine, st kinnipeetav ei ole pidanud rikkumist toime panema.

Julgeolekuabinõusid on lubatud kohaldada ka ennetavalt võimaliku õigusrikkumise

ärahoidmiseks.

5.4. Käesoleva vaidluse esemeks olnud haldusaktiga kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid preventiivsel eesmärgil, et ennetada kaebaja jätkuva negatiivse suhtumise,

nii vanglas kehtestatud korda kui ka vanglaametnikesse üldiselt, eeskujul ning ärgitusel

osakonnas viibivate kinnipeetavate hulgas järjekordse agressiivse meeleavalduse tekkimist.

Igasugune kinnipeetavate massiline agressiivsus on äärmiselt ohtlik, kuna vanglas viibimine on

iseenesest stressi tekitav ning grupis käitudes ei tunneta iga üksik enda vastutust ning süüd.

Lihtne ning esmapilgul tühisest asjast tekkinud süütuna tunduv arvamuseavaldus võib sekundiga

muutuda füüsiliseks konfliktiks ning sellise tagajärje saabumise ennetamiseks on täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine ainuvõimalik lahendus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses

esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebuses esitatule märgib ringkonnakohus järgnevat.

7. Distsiplinaarkaristuse määramine VangS § 63 alusel ning täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine VangS § 69 alusel on oma olemuselt ja eesmärgilt täiesti erinevad meetmed. Ka

kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud ja on leidnud, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise näol ei ole tegu karistusega. Ringkonnakohus selgitab, et kui distsiplinaarkaristuse

määramine on reaktsioon kinnipeetava distsipliinirikkumisele ning tema karistamine, siis

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks on eeskätt julgeoleku tagamine vanglas

ning võimalike ohtude ärahoidmine. Samuti on erinevad nende meetmete kohaldamise alused –

distsiplinaarkaristus määratakse õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest (VangS § 63 lg 1),

kuid täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse muuhulgas ka siis, kui isik on ohtlik teistele

isikutele või vangla julgeolekule (VangS § 69 lg 1). Isiku ohtlikkus ei pea olema väljendatud

konkreetses distsiplinaarsüüteos ning see ei pea olema fikseeritud distsiplinaarkaristuse

määramisena, vaid piisab põhjendatud kahtlusest isiku ohtlikkuse kohta, et kaaluda täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et menetleja

poolt kaebajale süüks arvatud tegu ei vastanud distsiplinaarsüüteo koosseisule, ei anna veel alust

väita, et kaebaja suhtes puudus alus samast intsidendist lähtuvalt täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks.

8. Riigikohus on selgitanud, et täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine toimub kaalutlusõiguse

alusel. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on

piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu

kohaldamise otsustamisel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui

vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada

(Riigikohtu halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11-12; 6. mai 2015.

a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 11, 15). Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul esines

alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ja asjaolud ning kaalutlused, mille põhjal

anti hinnang A. Abdullajevi ohtlikkusele ja võimalikule õigusrikkumise ohule, on käskkirjas

toodud. Tartu Vangla 10. märtsi 2014. a käskkirja kohaselt katkestati 5. märtsil 2014 spordisaali

saatmine kinnipeetavate rahutu meelestatuse tõttu. Kaebaja avaldas valvurite sellekohase

tegevuse suhtes valjuhäälselt rahulolematust, hõigates, et mis õigusega valvur otsustab, kas

spordisaal toimub või mitte, ning valvur ei ole siin keegi, et otsustada. Vaidlustatud käskkirjast

nähtuvalt oli kaebaja üks kinnipeetavatest, kes väljendas valvuri poolt tehtud seaduslike otsuste

suhtes protestimeelsust ja asus ametniku mainet kaaskinnipeetavate silmis kahjustama sellega, et

pidas tema otsuseid ebaseaduslikeks ning omavolilisteks, mis omakorda tõi endaga kaasa üldise

allumatuse, mis seadis ohtu ametniku julgeoleku. Olgugi et kaebaja tegevus ei pruukinud kaasa

tuua üldist allumatust või õhutada teisi kinnipeetavaid õigusrikkumisele, siis käskkirjast

nähtuvalt seisnes oht ametnikele ja vangla julgeolekule eelkõige selles, et A. Abdullajevi

väljendumine suure hulga teiste kinnipeetavate ees näitas, et tema suhtumine vanglas kehtivasse

töökorraldusse ning ametnike tegevusse on negatiivne. Tartu Vangla on 10.03.2014. a käskkirjas

märkinud, et vangla hinnangul esines põhjendatud kahtlus, et kaebaja jätkab protestimeelsust ja

allumatust ka edaspidi. Kuivõrd kaebajat on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras allumatuse

eest ametniku seaduslikule korraldusele, ebaviisaka käitumise ja muude õigusrikkumiste eest (tl

41-41p), siis oli ringkonnakohtu hinnangul vangla kahtlus ka tõepoolest põhjendatud.

9. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 12. veebruari 2015. a otsus muutmata. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest

apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Apellatsioonkaebusele lisatud Tartu Halduskohtu

otsus 12. veebruari 2015. a otsus käesolevas asjas kuulub kaebajale tagastamisele, kuna see on

haldusasja toimikus olemas. Samuti kuuluvad tagastamisele apellatsioonkaebusele lisatud

haldusasja nr 3-14-51140 materjalid, kuna need dokumendid ei oma asja lahendamisel tähtsust.

10. Kaebaja poolt enne ringkonnakohtu otsuse tegemist esitatud taotlus talle apellatsioonkaebuse

koopia väljastamiseks jääb rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium on 8. septembri 2015. a

määruses asjas nr 37150215 märkinud, et menetlusdokumentidest koopia väljastamist

reguleerivad HKMS §-d 88 ja 89. Eriregulatsiooni olemasolu tõttu ei kohaldata haldusasja

menetlusdokumendist ärakirja väljastamisele avaliku teabe seadust (vt AvTS § 2 lg 2 p 4).

Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Koopiate tegemise ja

saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik.

Kuigi HKMS § 88 ei sätesta ärakirja saamise eeldusena põhjendatud huvi ja näib ammendavalt

sätestavat menetlusdokumentidest ärakirjade saamise piirangud, tuleb HKMS § 88 kohaldamisel

arvestada täiendavalt HKMS § 28 lg-ga 2. Selle kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma

õigusi kuritarvitada. Ka see säte piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest

ärakirja. Menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt

kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on

reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakirju.

Ringkonnakohtu arvates puudub kaebajal praegu vajadus oma apellatsioonkaebusest koopia

saamiseks, kuna tegemist on tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendiga ning selle

sisu peaks olema talle teada. Asjaolu, et kaebaja ei ole säilitanud apellatsioonkaebuse koopiat

piisava hoolikusega (ta väidab taotluses, et ei leia selle koopiat enam üles), ei tingi eeltoodud

seisukohtadest kõrvalekaldumist. Ringkonnakohus ei näe ka, kuidas oleks apellatsioonkaebuse

koopia saamine vahetult enne ringkonnakohtu otsuse tegemist olnud kaebajale vajalik tema

õiguste kaitseks. Apellatsioonkaebuse sisu on refereeritud käesolevas kohtuotsuses. Soovi korral

saab kaebaja info oma apellatsioonkaebuse sisu kohta sellest refereeringust ning saab vajadusel

tugineda sellele kassatsioonkaebuse esitamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene