3-14-51036/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

26.01.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51036

Haldusasi

Aleksander Rostovski kaebus Tallinna Vangla

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise

summas 4000 eurot väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.11.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksander Rostovski

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 25.11.2014. a otsus osas, millega halduskohus mõistis

Tallinna Vanglalt Aleksander Rostovski kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas

1316 erot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Aleksander

Rostovski kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 120 eurot, muutes halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Jätta Aleksander Rostovski halduskohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 25. veebruaril 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Aleksander Rostovski esitas Tallinna Vanglale seoses ebapiisava kambripinnaga kahju hüvitamise

taotluse, mis registreeriti 31.12.2013. a numbriga 5-18/13/41465-1.

2. Tallinna Vangla 19.02.2014. a kirjaga nr 5-18/13/41465-2 anti A. Rostovskile 10 päevane tähtaeg taotluses

esinevate puuduste kõrvaldamiseks.

3. 05.03.2014. a registreeriti numbriga 5-18/13/41465-3 A. Rostovski taotluse täiendus Tallinna Vanglale. Tallinna

Vangla ei ole A. Rostovski kahju hüvitamise taotlust lahendanud.

4. A. Rostovski esitas 03.06.2014. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

eest hüvitise summas 4000 eurot väljamõistmiseks ja vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 6 lg 6 põhiseadusega (PS)

vastuolus olevaks tunnistamiseks.

Kaebuse kohaselt tagati kaebajale Tallinna Vanglas viibimise ajal 01.02.2012-22.08.2012 ebapiisav elamispind.

Kambris ühele isikule alla 3m2 pindala tagamine on automaatselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. Kambris, kus viibis kaebaja, oli suurem osa põrandapinnast kaetud

mööbliga ning vaba põrandapinda oli ainult 1,38 m2 isiku kohta. Sellistes tingimustes viibis kaebaja 8 kuud.

Samas oli kambris kokku kuus kinnipeetavat. Kaebaja oli sunnitud kogu aeg viibima kambris, kuna jalutusboksis

oli võimalik jalutada ainult üks tund päevas. Jalutusboksi suurus on 6 m2 ning seal viibis samal ajal kuus

kinnipeetavat. Kaebajal ei olnud privaatsust ja puudus võimalus tegelda spordiga või teha füüsilisi liigutusi.

Vanglas võimaldatakse käia duši all ainult üks kord nädalas 20 minutit, kambris on ebapiisav ventilatsioon ning

akende ees on perforeeritud metallist plaadid, mis takistavad õhuvahetust. Seega ruumipuudus koos teiste

faktoritega mõjutas kaebajat väga negatiivselt, tekitades stressi ja meeleolu langust. Ebapiisava ruumi tõttu olid

kinnipidamistingimused niivõrd ebainimlikud, et ületasid kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid vältimatuid

kannatusi. Sellises olukorras olemine alandas kaebaja inimväärikust ja tekitas moraalse kahju. Tallinna Vangla

rikkus nii VSkE §-i 6 kui ka EIÕK-d, kuna vastustaja kohtles kaebajat ebainimlikult ja alandavalt.

HALDUSKOHTU LAHEND

5. Tartu Halduskohtu 25.11.2014. a otsusega rahuldati A. Rostovski kaebus osaliselt

(resolutsiooni p 1), mõisteti Tallinna Vanglalt A. Rostovski kasuks välja hüvitisena talle

tekitatud mittevaralise kahju eest 1316 eurot (resolutsiooni p 2), jäeti rahuldamata A. Rostovski

taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VSkE § 6 lg 6 (resolutsiooni p 3) ja

mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 39,60

eurot. Ülejäänud osas, s.o summas 80,40 eurot jäeti riigilõiv kaebaja kanda.

Kohtuotsuse kohaselt esitati kaebus tähtaegselt ehk ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses

lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Kohtueelne kord loetakse läbituks

ka siis, kui haldusorgan ei lahenda taotlust ettenähtud tähtaja jooksul või ei tee üldse otsust.

A. Rostovski kaebust tuleb tõlgendada nii, et kaebaja nõuab kahju hüvitamist ainult seoses

ebapiisava ruumiga kambris ajavahemikul 01.02.2012-21.08.2012 ning selles osas on

kohtueelne kord läbitud ja lubatud pöörduda halduskohtusse. Kahju hüvitamine seoses

ebapiisava ventilatsiooni ja pesemisvõimalusega ei ole käesoleva kaebuse esemeks.

Kaebaja kinnipidamise hetkel kehtinud VSkE redaktsiooni sõnastuse kohaselt on

kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Riigikohus leidis

lahendis nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6 on kooskõlas põhiseadusega ning 2,5 m2

on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt

inimväärikust alandav. Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski

nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist automaatselt eeldada. Seega tuleb

VSkE § 6 lg 6 põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis

vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise. Tulenevalt viidatud Riigikohtu lahendist

ei ole VSkE § 6 lg 6 vastuolus EIÕK art-ga 3 ega põhiseadusega, kuna Riigikohus leidis, et

ainult pinna suuruse järgi ei ole võimalik EIÕK art 3 rikkumist tuvastada. Samas rõhutas

Riigikohus, et normi põhiseaduspärasus ei välista seda, et kinnipidamistingimustega kogumis

võidi rikkuda konkreetse kinnipeetava inimväärikust. Tuvastamaks või välistamaks

inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne vangla

sisekorraeeskirjaga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata, milline oli kinnipeetava

tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. EIÕK art

3 rikkumise tuvastamiseks tuleb analüüsida, kas kaebaja kinnipidamisega ebapiisava isikliku

ruumiga kambris oli tegemist ebainimliku kohtlemisega või mitte.

Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.02.2012-20.07.2012 vahistatu staatuses ning

seejärel vastuvõtuosakonnas lukustatud kambris. Vastustaja esitatud tabeli (tl 79-80) põhjal oli

kambri pind väiksem kui 2,5 m2 (kui pinnast maha arvata WC pind) ainult viiel päeval, kuid

see ei tähenda, et ainult nendel päevadel oli tegemist EIÕK art 3 rikkumisega. Lähtuda ei saa

puhtalt ruumipinna suurusest, vaid analüüsida tuleb mõju kinnipeetavatele. Seega ei ole

oluline, kas ruumipinda arvestada koos WC ja mööbliga või mitte, tegemist ei saa olla

puhtformaalse lähenemisega. Iseenesest on õige vastustaja seisukoht, et uksega eraldatud WC

asumine kambris on positiivne asjaolu, kuid see ei taga kinnipeetavatele rohkem privaatsust

ega anna võimalust füüsiliste liigutuste tegemiseks. Samuti kui ühes kambris viibib kuus

inimest, siis on selge, et ka kambris asuvate esemete kasutamine (v.a voodid) on piiratud,

ülerahvastatus mõjutab ka valgustatust ja värske õhu olemasolu.

Esitatud andmete põhjal oli kaebajal võimalik liikuda väljaspool kambrit ainult üks tund päevas

jalutusboksis, kus samal ajal viibisid ka teised kinnipeetavad ning jalutusboksi pind ei olnud

suur. Kaebajal oli alati võimalik vabalt kasutada WC-d kambris, kaebajale oli tagatud

pesemisvõimalus vastavalt seaduse nõuetele (vähemalt kord nädalas) ning kaebaja ei olnud

kogu kinnipidamise aja jooksul kambris koos viie kinnipeetavaga. Kinnipeetavate arv kambris

pidevalt muutus, mille tagajärjel muutus alati ka isiklikuks kasutamiseks sobiv pind kambris.

EIÕK art 3 rikkumisega oli tegemist ainult siis, kui kaebaja pidi viibima kambris koos veel

nelja või viie kinnipeetavaga ja kui isiklikuks kasutamiseks oli vähem kui 4 m2. Teistel juhtudel

ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja õiguste riive oleks niivõrd intensiivne, et tooks kaasa

EIÕK art 3 rikkumise. Vangistusseadus annab vanglale õiguse lubada vahistatul jalutada

rohkem kui tund aega, võimaldada tal töötada või õppida, samuti kasutada dušši rohkem kui

kord nädalas. Kaebaja oli sunnitud 23 tundi ööpäevas viibima üle rahvastatud kambris, kus

polnud piisavalt privaatsust ega võimalusi võimlemiseks ja liikumiseks. Kui vangla võimaldas

vahistatul ainult ühe tunni päevas jalutada, siis liikumisvabaduse puudust oli vaja

kompenseerida piisava isikliku pinnaga kambris. Seega oli Tallinna Vangla tegevus

õigusvastane ajal, mil kambrid olid ülerahvastatud ja põrandapinda isiku kohta vähem kui 4 m2

ehk ajavahemikel: 01.02.2012-07.05.2012; 14.05.2012-23.05.2012; 28.05.2012-06.08.2012;

08.08.2012-17.08.2012. Tallinna Vangla tegevus oli õigusvastane kaebaja kinnipidamisel

kokku 188 päeva.

Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid

õiguskaitsevahendeid, et püüda ära hoida kahju tekkimist. Võttes arvesse vastustaja hinnangut,

et ta on VSkE § 6 lg-t 6 järgides toiminud õiguspäraselt, aga samuti analoogsetes haldusasjades

vastustaja avaldatud seisukohti, et ruumipuuduse tõttu ei olnud võimalik kaebajale tagada

Tallinna Vanglas suuremat isiklikku ruumi, puudus kaebajal mõistlik võimalus kahju tekkimise

ärahoidmiseks või vähendamiseks ka siis, kui ta oleks pöördunud vangla poole taotlusega, et

talle tagataks rohkem isiklikku ruumi. Kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida ega kõrvaldada

muul viisil.

Seega leidis tõendamist vastustaja õigusvastane tegevus, mis väljendus kaebaja väärikuse

alandamises. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse

probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Vastustaja eiras EIK-i praktikat ja

rahvusvahelisi seisukohti kinnipidamistingimusi puudutavates küsimustes ning hoidis kaebajat

tema Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes. VSkE § 6 lg 6 ei takistanud vastustajat kohtlemast kaebajat EIK praktikast

nähtuvatele miinimumnõuetele vastavalt. Eeltoodu alusel tuleb vastustaja tegevus lugeda

süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Seega on täidetud mittevaralise kahju hüvitamise

eeldused ja kohtul tuleb määrata õiglane hüvitis proportsionaalselt õiguserikkumise raskusele.

Halduskohus saab lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast arvestades ühiskonna

jõukust. Seetõttu ei ole määratav hüvitis tuletatav EIK-i määratud hüvitistest. Seega, võttes

arvesse kaalul olevaid asjaolusid, aga samuti lähtudes õigustraditsioonist ja elatustasemest

Eesti Vabariigis, on põhjendatud ja mõistlik välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks 1316 eurot

188 päeva jooksul õigusvastaste ja inimväärikust alandatavate kambrite tingimustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Samuti kaebaja ei

ole kohtule teatanud, et temal on tekkinud rohkem menetluskulusid kui kaebuse esitamisel

tasutud riigilõiv summas 120 eurot. Kuna kohus rahuldab kaebaja nõude 33% ulatuses, tuleb

vastustajalt välja mõista kaebaja kasuks 39,60 eurot ning ülejäänud osas jäävad menetluskulud

kaebaja kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas,

millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Rostovski kasuks välja

1316 eurot ja riigilõivu 39 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu selgitusega kaebuse tähtaegsuse osas. Kuigi

puudub vaidlus, et A. Rostovski pöördus kaebusega kohtusse tähtaegselt, tuleb kaebuse esitamisel lähtuda

riigivastutuse seaduse (RVastS) §-st 18 ja halduskohtusse pöörduda 30 päeva jooksul kohtueelses menetluses

lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates, mitte ühe aasta jooksul, nagu leiab halduskohus.

Halduskohtu tõlgendus Riigikohtu lahendist nr 3-4-1-9-14 on väär. Riigikohus leidis, et vastamaks küsimusele,

kas ebapiisav ruum alandas inimväärikust või mitte, tuleb hinnata olukorda kogumis, kuid vastustaja leiab, et

Riigikohtu mõte eeltoodut väites on olnud see, et arvestada saab üksnes selliseid olukordi, mis on seostatavad

isikliku ruumiga kambris, mitte igasuguseid vangistustingimusi. Nii nt on ebapiisava põrandapinna vaidlustes

inimväärikuse alandamise hindamisel oluline, kui palju oli kaebajal kambrivälist tegevust ja palju see võimalikku

ruumipuudust kambris leevendas, mitte aga 20-minutiline dušikord nädalas või perforeeritud metallist plaadid

kambri akendel. Tegemist on vangistustingimustega, mis isiklikule ruumile kambris mõju avaldada ei saa. Seetõttu

jääb arusaamatuks halduskohtu väide, et ülerahvastatus mõjutab kambri valgustatust.

Halduskohtu otsus on ebaselge osas, kas kaebuses esitatud väited 20 minutilise dušikorra ja perforeeritud metallist

plaatide kohta akende ees, on asjassepuutuvad või mitte. Halduskohus arvestas puudusi valgustuse ja

ventilatsiooni osas, kuid muude kaebuses esitatud väidete osas seisukohta ei võtnud.

Vaidluse lahendamisel on vaba ruumipinna arvutamise metoodika väga oluline. WC alune pind tuleb ruumipinna

arvutamisel kambri üldpinna hulka arvestada. Halduskohus viitas EIK-i seisukohale, et 4 m2 on soovituslik, mitte

kohustuslik ruumipind isiku kohta, seega ei saa asuda seisukohale, et kaebajale 4 m2 mittetagamine on olnud

õigusvastane ja kaebaja väärikust alandav.

Tallinna Vangla tegevus oli kooskõlas vangistusseaduse (VangS) §-ga 41.

Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et Tallinna Vangla käitumine on olnud süüline, sest vangla oli teadlik

ülerahvastatuse probleemist, kuid eiras EIK praktikat kinnipidamistingimusi puudutavates küsimustes.

Halduskohus jättis arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste

kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega

on üha rangem. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud selle kehtestamise

ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna

suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale

tagada. Arvestades seda, et vangistustingumusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m 2 kambri

põrandapinda isiku kohta tema õigusi.

Kohtupraktikast tuleneb, et raske ülerahvastatusega ja tõsise ruumipuudusega on tegemist juhtudel, kus

põrandapinda on kinnipeetava kohta alla 3 m2. See on juba iseenesest vastuolus EIÕK-ga ja artikli 3 rikkumine.

Asjades, kus ülerahvastatus ei põhjusta EIÕK art 3 rikkumist, hindab EIK art 3 rikkumise kontrollimiseks lisaks

isikliku ruumi suurusele ka muid kinnipidamistingimusi (EIK otsus asjas Samaras jt vs Kreeka). Viimasel juhul

saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste

kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (EIK otsus asjas

Kochetkov vs Eesti).

Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt on

astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse

kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru

Vangla). Ajal, mil A. Rostovski viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Ka

Tartu ja Viru Vanglate mahutavusel on piirid, mistõttu ei lahendaks olukorda neisse vanglatesse rohkemate

kinnipeetavate paigutamine. Tallinna Vanglas vähendati aastal 2013 kinnipeetavate kohtade arvu 145 võrra. Vabu

kohti, kuhu reaalselt saaks kinnipeetavaid paigutada ilma, et ohtu satuksid vangistuse täideviimise eesmärgid,

isikute või vangla julgeolek, vanglates praktiliselt ei ole. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud

konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK-i praktikaga.

7. A. Rostovski leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.11.2014. a otsus muutmata.

Vastuse kohaselt on vastustaja põhjendused ja viited formaalsed ja ei oma halduskohtu otsuse

seisukohalt olulist jõudu. Kaebaja on nõustunud halduskohtu määratud hüvitisega.

EIK on korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva

isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel. Kinnipidamistingimuste mõju

hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestvust, mõju

isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Seega ei ole võimalik nõustuda vangla seisukohaga,

et arvestada saab üksnes selliseid olukordi, mis on seostatavad isikliku ruumiga kambris ja

mitte igasuguseid vangistustingimusi. Olulisel kohal on kõik faktorid, mis avaldavad mõju nii

vaimsele kui ka füüsilisele tervisele ja mis ei pea paratamatult kinnipidamisega kaasnema.

Puudulik ventilatsioon, pesemisvõimalused jm ei ole paratamatus, kuid samas avaldab otsest

mõju isiku heaolule.

Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) suunas Tallinna Vanglas valitsevatele puudulikele hügieenivõimalustele

tähelepanu juba 2003. a raportis ja halbadele sanitaartingimustele 2004. Selliseid üldtuntud

asjaolusid võib kohus ise arvestada ja neid ei pea enam tõestama. Isegi kui muid asjaolusid

mitte arvestada, ei muuda see Tallinna Vangla käitumist õiguspäraseks tagamata ruumi osas.

Nõustuda ei saa vangla seisukohaga, et WC alune pind tuleb arvata kambri üldpinna hulka. WC

puhul pole tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle

pinna arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku

ruumi olemusega. Seda seisukohta kinnitas EIK asjas Tunis vs Eesti.

Vastustaja ei ole järginud EIK-i praktikat seoses isikliku ruumi küsimusega kambrites, jättes nii

täitmata oma kohustused ja näidates üles lugupidamatust inimõiguste suhtes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

9. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus käsitles

kaebuse tähtaegsuse küsimust. Samuti ei ole vastustaja nõus halduskohtu seisukohaga, et WC

alune pind tuleb kambri põrandapinnast maha arvestada ja minimaalseks põrandapinnaks

kinnipeetava kohta peab olema 4 m2.. Samuti ei nõustu vastustaja hüvitise väljamõistmisega,

kuna leiab, et ei ole käitunud õigusvastaselt.

10. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebuse esitamise tähtaja

arvestamisel tuleb juhinduda HKMS § 47 lg-st 3. Halduskohus on õigesti viidanud sellele, et

VangS § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval või vahistatul vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus

halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, vahistatu on eelnevalt esitanud

riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on

taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg 1

sätestab, et haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest

esitamisest arvates. RVastS § 18 lg 2 kohaselt kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või

viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise

väljamõistmiseks. Nagu nähtub asja materjalidest, registreeriti kaebaja kahju hüvitamise taotlus

31.12.2013. Kuna kaebus oli esitatud puudustega, siis andis vastustaja 19.02.2014 kaebajale

tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. 05.03.2014 registreeriti kaebaja taotluse täiendus. Seega võib

lugeda viimast kuupäeva nõuetekohase taotluse esitamise kuupäevaks. Seega oli vastustaja

kohustatud kahju hüvitamise taotluse lahendama kahe kuu jooksul, so 05.05.2014. Kuna

vastustaja kaebaja taotlust õigeaegselt ei lahendanud, siis alates 05.05.2014 algas kaebajal

30-päevane tähtaeg halduskohtusse pöördumiseks. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule

05.06.2014 ja seega on tegemist tähtaegse kaebusega, mille vastu ei vaidle ka vastustaja. Kuna

kahju hüvitamise taotluse esitamisel tuleb juhinduda RVastS §-st 18, siis ei kuulu antud juhul

kohaldamisele HKMS § 47 lg 3. Samas ei too selline halduskohtu käsitlus iseenesest kaasa

otsuse tühistamist.

11. Halduskohus on otsuse p-s 15 asunud seisukohale: „Eeltoodu alusel leiab kohus, et EIÕK

art 3 rikkumisega on tegemist ainult siis, kui kaebaja pidi viibima kambris koos veel nelja/viie

kinnipeetavaga ja kui isiklikuks kasutamiseks oli vähem kui 4 m2.“ Otsuse p 23 kohaselt on

kohus pidanud põhjendatuks vastustajalt välja mõista 1316 eurot 188 päeva eest inimväärikust

alandavate kambri tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kuna halduskohtu

otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks lugenud inimväärikust alandavateks tingimusteks muid

tingimusi peale ebapiisava põrandapinna, siis juhindub ringkonnakohus ainult sellest.

12. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 01.02.2012-17.08.2012

erinevates kambrites koos erineva hulga kinnipeetavatega. Kuigi halduskohus ei ole oma

otsuses märkinud, kas ta võtab kambripinna arvestamisel arvesse ka tualettruumi pindala, peab

ringkonnakohus vajalikuks kohtupraktika ühtlustamiseks hinnata ka seda asjaolu. EIK on

kambri põrandapinna kaasuste puhul vahel asjaolusid refereerinud tualettruumi pindala arvesse

võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas teistes asjades arvestanud

kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 29334/11:Lutsenko/Ukraina, p 117). Samuti on EIK riive

intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust

pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nt asi nr 30112/04:

Petrenko/Venemaa, p 39). Seega ei tulene EIK praktikast, et ilma tualettruumi pindala ja

mööblialust pinda arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapind

vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võik seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka

Eesti õigusaktidest. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et tualettruumi pind tuleb

arvestada kambri üldpinna sisse.

13. EIK on kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses asunud seisukohale, et

soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta

on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev/Venemaa (2012) p 145 ja Tunis/Eesti (2013) p-d

43-49). EIK on pidanud 4 m2 põrandapinda isiku kohta soovitavaks ja alla 3 m2 põrandapinda

isiku kohta inimõigusi rikkuvaks. Sellist alla 3 m2 suurust põrandapinda on inimõigusi

rikkuvaks pidanud ka praegune Eesti kohtupraktika. Seega jääb ringkonnakohtule

arusaamatuks, milliste põhjendustega asus halduskohus seisukohale, et õigusvastaseks saab

pidada ka olukorda, kus isiku kohta on põrandapinda alla EIK poolt soovitava. Riigikohtu

halduskolleegium on 09.12.2015. a lahendi nr 3-3-1-42-15 p-s 14 viidetega EIK lahenditele

asunud seisukohale, et asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3

rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis

seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele ja värskele

õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsuse või põhiliste sanitaar- ja

hügieeninõuetega. Praegusel momendil ei ole halduskohus selliseid rikkumisi tuvastanud.

Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebaja õiguste rikkumisega saab olla tegemist ainult

juhul, kui kaebaja kasutuses oli alla 3 m2 põrandapinna.

14. Nagu nähtub asja materjalidest viibis kaebaja kambris nr 330, kus isiku kohta oli

põrandapinda arvestades ka tualeti alust pinda 2,8 m2 01.02.2012-05.02.2012, so 5 päeva.

Kambris nr 328, kus põrandapinda oli 2,73 m2 vahemikus 06.02.2012-22.02.2012 ja

01.03.2012-30.03.2012, so 30 päeva. 01.04.2012 viibis kaebaja kambris nr 347 pinnaga 2,65

m2 isiku kohta. Veel viibis kaebaja kambris nr 328 põrandapinnaga 2,73 m2 isiku kohta

ajavahemikul 04.04.2012-15.04.2012 ja 23.04.2012-06.05.2012, so kokku 26 päeva.

05.06.2012-13.06.2012 viibis kaebaja kambris nr 312 põrandapinnaga 2,77 m2, so 9 päeva.

15.06.2012-03.07.2012 viibis kaebaja kambris nr 456 põrandapinnaga 2,87 m2, kokku 19

päeva. 04.07.2012-25.07.2012 viibis kaebaja kambris nr 437 põrandapinnaga 2,97 m2, so 22

päeva. 10.08.2012-13.08.2012 viibis kaebaja kambris nr 127 põrandapinnaga 2,62 m2, so 4

päeva. Seega on kaebaja viibinud kambris, mille põrandapind oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta

kokku 125 päeval. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et õigusvastaseks ei saa

ringkonnakohtu hinnangul pidada perioodi, millal kaebaja viibis kambris, kus kinnipeetava

kohta oli 2,97 m2 põrandapinda, kuna arvestades seda, et sellisel juhul erines põrandapind

kinnipeetava kohta normist ainult 0,03 m2, siis sellist erinevust ei ole võimalik tuvastada. Seega

leiab ringkonnakohus kokkuvõtlikult, et kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda oli vähem

kui 3 m2 ja mille osas tuleb lugeda vastustaja tegevust õigusvastaseks, kokku 103 päeva.

15. Mis puudutab vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti, et tal puudus võimalus

tagada kinnipeetavatele rohkem põrandapinda ja seega ei ole tema käitumine olnud süüline, siis

selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 20 toodud seisukohtadega ja ei pea

vajalikuks neid korrata. Vastustaja oli kohustatud järgima EIK praktikat ja rahvusvahelisi

seisukohti selles küsimuses. Ainuüksi asjaolu, et vastustajal puudus võimalus tagada

kinnipeetavatele ettenähtud põrandapinda, ei saa vabastada teda vastutusest õiguste rikkumise

eest.

16. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on

märkinud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua

kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest

ning muu hulgas kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt

mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või

hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-

14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse

otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud

kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 13 ja seal

viidatud muud lahendid). Kaebajal ei ole olnud muud võimalust viibida värskes õhus peale

jalutuskäigu, samuti ei ole tal olnud võimalust viibida kambrist väljas muul ajal. Samas on

kambri olmetingimused olnud seadusele vastavad. Kaebaja on viibinud kambris, kus

kinnipeetava kohta on põrandapinda vähem kui 3 m2 mitte pidevalt, vaid see on toimunud

lühemate ajavahemike kaupa ja sellise kohtlemise kogupikkus on natuke üle 3 kuu. Neil

asjaoludel on kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmine õigustatud, kuid korrigeerida tuleb

kaebajale väljamõistetava hüvitise suurust.

17. Ringkonnakohus võtab arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult

vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes.

Samuti tuleb arvestada hüvitise summa määramisel riigisisest kohtupraktikat analoogsetes

asjades kui ka asjaolu, et väljamõistetav hüvitis oleks kohane riigi olusid arvestades, so

ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide

sissetuleku suhtes. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt

väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem kui kohtupraktikas alusetult kartseris

viibimise eest väljamõistetud hüvitise päevamäär, kuna tegemist on õiguste erineva

intensiivsusega rikkumisega. Lähtudes eeltoodust ning rikkumise iseloomust ja ulatusest ja

arvestades seda, et muud kambritingimused vastasid nõuetele, peab ringkonnakohus

põhjendatuks mõista kaebajale mittevaralise kahju hüvitiseks 120 eurot.

18. Seega kuulub Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Tartu Halduskohtu 25.11.2014. a otsuse osas, millega mõisteti Tallinna Vanglalt

A. Rostovski kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1316 eurot ning teeb selles osas uue

otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt A. Rostovski kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise summas 120 eurot.

19. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on kaebuse esitamisel Tartu

Halduskohtusse tasunud riigilõivu 120 eurot (tl 63). Kuna ringkonnakohus muudab

halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa osas, siis muutub ka menetluskulude jaotus

halduskohtus. Arvestades seda, et kaebus kuulub rahuldamisele 3% ulatuses, siis kuuluks

Tallinna Vanglalt väljamõistmisele 3,60 eurot kaebaja menetluskulude katteks. Tuginedes

HKMS § 108 lg-le 11 leiab ringkonnakohus, et vastustajalt 3,60 euro väljamõistmine kaebaja

kasuks oleks ebamõistlik ja seega jäävad kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda.

Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu

tasumisest vabastatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

Tiina Pappel

Agu Timmi