3-14-51460/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51460

Haldusasi

SR kaebus Päästeameti 7. aprilli 2014. a ettekirjutuse

nr 7.2-7.2-6.5/328 ja 16. juuni 2014. a vaideotsuse nr

7.2-8/328-15 osaliseks tühistamiseks ning Päästeameti

kohustamiseks teha ettekirjutus Valgas Kungla tn 46

asuva elamu ja kõrvalhoone tuleohutusnõuete täitmise

tagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2014. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – SR, esindaja JR

Vastustaja – Päästeamet

Menetluse alus ringkonnakohtus

SR määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta SR määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2014. a

määrus haldusasjas nr 3-14-51460 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. SR-le kuulub kinnistu Valgas Karja tn 6, mis piirneb AJ-le kuuluva kinnistuga aadressil

Kungla tn 46. SR esitas 24.06.2012 Päästeametile avalduse tuleohutusalase riikliku

järelevalve läbiviimiseks Kungla tn 46 kinnistul asuva majutushoone ja saunahoone osas.

Tartu Halduskohus tunnistas 23.11.2012 otsusega nr 3-12-1697 õigusvastaseks Päästeameti

24.07.2012 keeldumise ja kohustas Päästeametit otsustama uuesti järelevalvemenetluse

alustamine Kungla tn 46 püstitatud uusehitiste tuleohutuse väljaselgitamiseks.

2. Päästeamet kohustas 07.04.2014 ettekirjutusega nr 7.2-7.2-6.5/328 AJ võtma

kasutusele erinevaid abinõusid Kungla tn 46 kinnistul asuva majutushoone ja saunamaja

tuleohutuse tagamiseks.

3-14-51460

2(8)

3. SR esitas Päästeametile 08.05.2014 vaide Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutuse

osaliseks kehtetuks tunnistamiseks tuleohutuse nõuete täitmist mittetagavas osas, taotledes

uue otsuse tegemist, millega täiendada ettekirjutust nõuetega, mis tagavad õigusaktidega

ettenähtud tuleohutuse taseme (majutushoone otsaseina ja katuseräästaste ning saunamaja

tuleohutuskujasse jäävate seinte, katuse ja katuseräästaste terviklikult väljaehitamine

tuletõkkeseinteks; majutushoone katusekorruse akna ja saunamaja otsaseina akna

väljavahetamine tuletõkkeakende vastu; saunamaja terrassi tulekindlaks ehitamine ja

tuleohutuskujas asuvate gaasiseadmete kõrvaldamine).

4. Päästeamet tagastas 16.06.2014 vaideotsusega nr 7.2-8/328-15 SR vaide ettekirjutuse

osaliselt kehtetuks tunnistamise nõude osas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 2

alusel, sest vaide esitaja ei olnud haldusorgani nõudele vaatamata konkreetselt märkinud,

milliste punktide osas ta ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist taotleb, mistõttu esinevad vaides

selle läbivaatamist takistavad puudused. Elamu (majutushoone) ja kõrvalhoone (saunamaja)

seinte tuletõkkeseinteks ehitamiseks ettekirjutuse tegemise nõude osas jättis Päästeamet vaide

rahuldamata, leides, et vaide esitaja poolt viidatud puudusi Kungla tn 46 uusehitiste puhul ei

esine (hooned vastavad tuleohutuse osas EI 30 nõuetele; kuni 50 cm laiuseid räästaid

tuleohutuskujasse ei arvestata; terrassil puuduvad seinad ja sellest ei ole võimalik moodustada

omaette tuletõkkesektsiooni) ja tuleohutus on tagatud piisaval määral (st puudub tegelik oht

Karja tn 6 hoonetele). Elamu ja kõrvalhoone kolmanda korruse likvideerimiseks ettekirjutuse

tegemise nõude osas tagastati vaie pädevuse puudumise tõttu, sest ehitusjärelevalve kuulub

kohaliku omavalitsuse pädevusse.

5. Päästeamet lõpetas 17.06.2014 teatisega haldusmenetluse nr 7.2-6.5/328 seoses

Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutusega Kungla tn 46 kinnistu omanikule pandud kohustuste

täitmisega.

6. SR esitas 12.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Päästeameti 07.04.2014

ettekirjutuse nr 7.2-7.2-6.5/328 ja 16.06.2014 vaideotsuse nr 7.2-8/328-15 osaliseks

tühistamiseks ning Päästeameti kohustamiseks teha ettekirjutus Valgas Kungla tn 46 asuva

elamu ja kõrvalhoone tuleohutusnõuete täitmise tagamiseks. Päästeameti ettekirjutusega

Kungla tn 46 kinnistu omanikule pandud kohustused olid iseenesest asjakohased, kuid osa

kasutatud ehitusalastest formuleeringutest olid õigusvastased ja ettekirjutus ei taganud ehitiste

tuleohutust nõuetekohasel tasemel (st esitatud nõuded olid ebatäielikud). Päästeamet on pädev

tegema ettekirjutusi hoone ehituse muutmiseks vastavalt tuleohutusnõuetele (sh TP3-klassi

puithoone korruselisuse osas, seega ka Kungla tn 46 asuvate hoonete 3. korruse

likvideerimiseks ehk pööningu taastamiseks). Ebaseadusliku ehitustegevuse tulemusena

kolmekorruseliseks ehitatud hoonetel puuduvad vajalikus ulatuses tuletõkkeseinad ja

nõuetekohased avatäited. Vaidlustatud haldusaktid rikuvad kaebaja õigusi hoida oma kinnistu

turuväärtust, elukeskkonna kvaliteeti ja olla kaitstud naaberkinnistult lähtuva tuleohu eest.

7. Tallinna Halduskohus tagastas 02.12.2014 määrusega SR kaebuse HKMS § 121 lg 2

p-de 1 ja 2 alusel seoses kaebeõiguse puudumisega. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda

järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes,

kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii

järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik

võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või

järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta (vt Riigikohtu 13.10.2010 otsus

nr 3-3-1-44-10, p 15; 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p 17). Päästeameti

järelevalvepädevust reguleeris kuni 30.06.2014 tuleohutuse seaduse (TuOS) § 40 lg 1 ja alates

01.07.2014 reguleerib seda päästeseaduse (PäästeS) § 15 lg 1, mis näevad Päästeametile ette

kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka ettekirjutuse tegemiseks.

3-14-51460

3(8)

Päästeamet viis kaebaja taotluse alusel Kungla tn 46 kinnistu suhtes järelevalvemenetluse läbi

ning

tegi

kinnistuomanikule

07.04.2014

ettekirjutuse

tuleohutusnõuete

rikkumise

kõrvaldamiseks. Seega on menetlus lõppenud järelevalvemeetmete rakendamisega ja

kohustamiskaebusega nõutav haldusakt juba välja antud. Kuivõrd järelevalvemeetme

rakendamine toimub kaalutlusõiguse alusel, siis ei saa kaebaja nõuda, et Päästeamet teeks

Kungla tn 46 kinnistu omanikule kaebaja poolt soovitud konkreetse sisuga ettekirjutuse.

Kaebaja ei saa kirjutada vastustajale ette, millised rikkumised tuleks järelevalvemenetluse

käigus tuvastada. Seetõttu puudub SR-l kohustamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus.

Kaebajal puudub kaebeõigus ka Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutuse p-de 9-12 tühistamise

nõude esitamiseks, mille aluseks on asjaolu, et kaebajale ei meeldi neis punktides kasutatud

sõna „pööning“. Vaidlustatud ettekirjutuse eesmärk on tagada Kungla tn 46 asuva kinnistu

tuleohutus ning kaebaja sooviks on kaitsta oma vara Kungla tn 46 kinnistult leviva tuleohu

eest. Ettekirjutuse osaline tühistamine tooks aga kaasa selle, et naaberkinnistu omanikul

langevad ettekirjutusega pandud kohustused ära, mistõttu ei aitaks tühistamisnõude

rahuldamine kuidagi tagada kaebaja kinnistu turuväärtuse ja elukeskkonna säilimist ega kaitse

teda võimaliku tuleohu eest. Vaidlustatud ettekirjutuse punktide sõnastus ei riku kaebaja

õigusi. Päästeameti 16.06.2014 vaideotsus ei riku kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest

sõltumatult, olenemata sellest, et kaebaja ei ole rahul vaideotsuses esitatud põhjendustega.

8. SR esitas halduskohtu määruse peale 09.12.2014 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus

ei pidanud 09.12.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. SR palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ning saata asi halduskohtule

menetlemiseks teises koosseisus. Halduskohus ei ole lähtunud faktidest, vaid otsinud

põhjuseid kaebuse tagastamiseks, moonutades kaebuse nõudeid ja nende loogilist järjekorda

(kohustamiskaebus on esitatud tühistamiskaebuse täiendusena). Päästeamet on kohustatud

tagama kaebaja vara ja elu ohustava tuleohtliku olukorra likvideerimise Kungla tn 46 asuvatel

uusehitistel ning kaebajal on subjektiivne õigus nõuda Päästeametilt tuleohutuse tagamist

õigusaktides sätestatud tuleohutusnõuete ulatuses, vajaduse korral ka kohtu kaudu.

Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutus ei kaitse kaebajat reaalse tuleohu eest ning eiratud on

peamist tuleohutusnõuete rikkumist (kolmanda korruse väljaehitamine). Kaebaja pöördus

kohtusse põhjusel, et Päästeameti ettekirjutustega mitte ei suurendatud, vaid hoopis vähendati

tema tuleohutust. Vaidlustatud ettekirjutuse osaline tühistamine aitab kaitsta kaebaja hooneid

tuleohutuskujasse püstitatud ehitistelt lähtuva tuleohu eest. Halduskohus on sisustanud

Päästeameti kaalutlusõigust vääralt. Õigusriigis ei saa ametnik kaaluda õigusnormi

rakendamist või mitterakendamist, vaid üksnes seda, milliseid abinõusid oleks otstarbekas

rakendada. Tuleohutusnõuded on fikseeritud Vabariigi Valitsuse 27.10.2004 määruses nr 315,

mille kohaselt on TP3-klassi hoonel kolmanda korruse väljaehitamine keelatud ning naabri

hoonete tuleohutuskujasse jäävad hoone osad peavad olema ehitatud tuletõkkeseinaks. Kungla

tn 46 kinnistul on elamu ja kõrvalhoone kolmandad korrused välja ehitatud, kuid EI 30

tasemel tuletõkkesein osaliselt loomata. Kuivõrd viidatud hooned asuvad kaebaja hoonete

tuleohutuskujas, ei saa kuidagi väita, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikuta ja tal puudub

kaebeõigus. Päästeametil puudub kaalutlusõigus lubada kõrvalekaldumisi kehtivatest

tuleohutusnõuetest ning kaebajal on õigus nõuda, et haldusorgan täidaks oma kohustusi.

Päästeameti paljasõnaline väide, et tal puudub pädevus kolmanda korruse likvideerimiseks

ettekirjutuse tegemiseks, ei vabasta vastustajat kohustusest tagada tuleohutusnõuete täitmine.

Vaideotsus rikub kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, sest Päästeameti poolt

3-14-51460

4(8)

kaebaja informeerimata jätmine haldusorganist, kelle pädevuses on anda ettekirjutus

tuleohutusnõudeid rikkuva kolmanda korruse likvideerimiseks TP3-klassi ehitistel, rikub

otseselt kaebaja õigust saada kaitset riigi omavoli vastu. Päästeameti õigusvastaste

kooskõlastusteta ei oleks Valga Linnavalitsusel olnud võimalik väljastada Kungla tn 46

elamule ja kõrvalhoonele kasutuslube ning saanuks vältida kohtuvaidlusi haldusasjades nr 3-

08-1902, 3-10-883 ja 3-13-628.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. SR määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu

vaidlustatud määrus on lõppjärelduste osas õige ja selle tühistamiseks puudub alus.

Ringkonnakohus kõiki halduskohtu põhjendusi ei korda (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

11. Ringkonnakohus

nõustub

esmalt

halduskohtu

seisukohaga,

et

SR

esitatud

tühistamisnõue ei aitaks kuidagi kaasa tema õiguste kaitsmisele. SR on kaebuses ka ise

möönnud, et väljaehitatud pööningukorruste suhtes Päästeameti poolt Kungla tn 46 kinnistu

omanikule esitatud nõuded olid põhimõtteliselt õiged, ning kaebaja seostab tegelikult oma

õiguste rikkumist hoopis asjaoluga, et Päästeameti rakendatud meetmed olid tema hinnangul

tuleohutuse reaalseks tagamiseks ebapiisavad. Kungla tn 46 kinnistu omanikule täiendavate

kohustuste panemine ei eelda tingimata Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutuse kehtetuks

tunnistamist, vaid lisakohustuste panemiseks on võimalik vajaduse korral anda täiendav(ad)

ettekirjutus(ed) või lahendada küsimus olemasoleva haldusakti muutmisega. Tegemist ei ole

olukorraga, kus haldusorgani ainsaks võimaluseks on anda üks terviklik haldusakt, mille

puhul oleks puudutatud isikul tõepoolest asjakohane nõuda ka sisuliselt õiguspärase, kuid

ebapiisava ettekirjutuse tühistamist ja asja uut otsustamist (vrd Riigikohtu 25.09.2008 otsus nr

3-3-1-15-08, p 18.1). Seetõttu ei saa kaebaja õigusi rikkuda Päästeameti 07.04.2014

ettekirjutus, vaid kaebaja õigusi võib rikkuda see, kui Päästeamet on tema taotluse jätnud

vajalikul määral lahendamata.

Samas tuleb rõhutada, et kuivõrd ettekirjutus on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt (selle

õiguslikuks aluseks olnud PäästeS § 15 lg 1 p 2 ja TuOS § 40 lg 1 p 1 annavad riikliku

järelevalve teostajale õiguse ettekirjutuse tegemiseks, kuid ei kohusta ettekirjutust tegema), ei

saaks kohus HKMS § 158 lg-st 3 ja riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 5 tulenevalt ettekirjutust

tühistada üksnes osaliselt ega kohustada Päästeametit andma välja kindla sisuga ettekirjutust,

sest sellisel juhul asuks kohus haldusakti andja asemel sisuliselt ise kaalutlusõigust teostama

ja otsustama, milliseid meetmeid oleks taotletava eesmärgi saavutamiseks konkreetsel juhul

otstarbekas rakendada (nt Riigikohtu 27.05.2015 otsus nr 3-3-1-14-15, p 26). Definitiivse

ettekirjutuse tegemine oleks võimalik vaid juhul, kui kohus on veendunud, et ette kirjutatud

lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes ainuvõimalik, mis tähendab, et

haldusorganil puuduks kujunenud olukorras tegelikult kaalutlusõigus.

12. SR kohustamisnõude puhul on esmajoones oluline hinnata, kas kaebajal kui Kungla tn

46 naaberkinnistu omanikul oli õigus nõuda Päästeametilt konkreetsete järelevalvemeetmete

rakendamist Kungla tn 46 asuvate uusehitiste tuleohutuse tagamiseks või mitte. Sellest

oleneb, kas kaebajal on võimalik nõuda halduskohtu kaudu Päästeameti kohustamist vaadata

asi uuesti läbi ja otsustada täiendavate meetmete rakendamine, mis kaitseksid kaebaja õigusi

Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutusega võrreldes tõhusamalt. Tehnilise Järelevalve Ameti

poolt 25.04.2012 läbi viidud paikvaatluse protokolli (I kd, tl 179-180) kohaselt on Kungla tn

46 elamu (majutushoone) ja SR elamu vaheline kaugus 6,38 m (katuseräästast arvestades 6,1

m), kõrvalhoone (saunamaja) ja SR elamu vaheline kaugus on 5,27 m ning kõrvalhoone

(saunamaja) ja SR kõrvalhoone vaheline kaugus on 4,66 m.

3-14-51460

5(8)

Kohtupraktikast tulenevalt puudub isikul subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse

algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja

volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse

algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik (s.o isik, kelle õigusi

võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et järelevalveorgan

otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse

kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt

Riigikohtu 22.10.2014 otsus nr 3-3-1-42-14, p 12; 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p 17;

13.10.2010 otsus nr 3-3-1-44-10, p 15). Seega on kaebajal kui Kungla tn 46 naaberkinnistu

omanikul õigus nõuda, et järelevalveorgan langetaks mh otsuse konkreetse järelevalvemeetme

rakendamise kohta kaalutlusvigadeta. Kui kaebuse asjaoludest ei nähtu, et järelevalveorgan

oleks teinud ettekirjutuse andmisel kaalutlusvigu (mh selgitas õigesti välja asjas tähtsust

omavad faktid), siis ei ole kaebusel eduväljavaateid ja see on tagastatud õigesti (vrd

Riigikohtu 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p-d 23-24; vt lisaks Päästeameti 28.01.2014

vaideotsuse peale SR esitatud kaebuse kohta tehtud Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2014 määrus

nr 3-14-202, p 10).

13. Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutus nr 7.2-7.2-6.5/328 (I kd, tl 48-50) on antud PäästeS

§ 15 lg 1 p 2 ja TuOS § 40 lg 1 p 1 alusel. PäästeS § 2 lg 6 ls 1 sätestab, et päästeasutus lähtub

oma tegevuses ja meetmete rakendamisel seaduslikkuse, proportsionaalsuse ja otstarbekuse

põhimõttest. Üheks päästeasutuseks on PäästeS § 4 lg 1 p 1 järgi Päästeamet. PäästeS § 5 lg 1

p-st 3 tulenevalt on Päästeameti ülesandeks järelevalve tuleohutuse seaduses ja selle alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle ning teistes seadustes tuleohutuse

tagamiseks ettenähtud nõuete täitmise üle. TuOS § 38 lg 1 p 1 sätestab, et nimetatud seaduses

ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostab Päästeamet

riiklikku järelevalvet kogu riigi territooriumil.

PäästeS § 15 lg 1 kohaselt võib päästeametnik õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumise

kõrvaldamiseks või ohu tõrjumiseks teha ettekirjutuse, milles:

1)

esitab ohu korral, mis võib kaasa tuua ulatuslike tagajärgedega päästesündmuse, nõude

ehitise kasutamise, tegevuse või seadme töö peatamiseks;

2)

kohustab tegema tegevuse õiguspäraseks jätkamiseks või päästesündmuse ennetamiseks

vajalikke toiminguid.

TuOS § 40 lg 1 kohaselt võib riiklikku riiklikku järelevalvet teostav ametnik õigusaktidest

tulenevate nõuete rikkumise kõrvaldamiseks või ohu tõrjumiseks teha ettekirjutuse, milles:

1)

esitab nõude tuleohutusnõuete rikkumise kõrvaldamiseks;

2)

esitab ohu korral, mis võib kaasa tuua ulatuslike tagajärgedega päästesündmuse, nõude

ehitise või selle osa kasutamise, tegevuse või seadme töö peatamiseks;

3)

kohustab tegema tegevuse õiguspäraseks jätkamiseks või päästesündmuse ennetamiseks

vajalikke toiminguid.

14. Eeltoodud sätted andsid ringkonnakohtu hinnangul Päästeametile kaalutlusõiguse nii

järelevalvemenetluse algatamise kui ka järelevalvemeetme rakendamise küsimustes.

Nimetatud pädevus- ja volitusnormidest tuleneb Päästeametile õigus rakendada meetmeid

muu hulgas ehitise tuleohutusnõuete täitmise tagamiseks. Vastavad nõuded olid sätestatud

TuOS-s ja ehitusseaduse (EhS) § 3 lg 11 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27.10.2004

määruses nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded“ (alates 01.07.2015

majandus-

ja

taristuministri

02.06.2015

määruses

nr

„Ehitisele

esitatavad

tuleohutusnõuded“). EhS § 62 lg 4 kohaselt teostab EhS § 3 lg 11 alusel kehtestatud

tuleohutusnõuete järgimise üle riiklikku järelevalvet Päästeamet (samasisuline on ka alates

01.07.2015 kehtiva ehitusseadustiku § 130 lg 10).

3-14-51460

6(8)

Määruse nr 315 § 19 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei tohi tule levik ühelt ehitiselt teisele ohustada

inimeste turvalisust ega põhjustada olulist majanduslikku või ühiskondlikku kahju. Selleks

peab hoonetevaheline kuja takistama tule levikut teistele hoonetele, kusjuures juhul, kui

hoonetevahelise kuja laius on alla 8 m, tuleb tule leviku piiramine tagada ehituslike või

muude abinõudega. Vaidlust ei ole selles, et Kungla tn 46 kinnistule püstitatud majutushoone

ja saunamaja ning kaebaja kinnistul asuva hoonestuse vahekaugus on osaliselt vähem kui 8 m.

Kaebaja ongi sellest tulenevalt esmajoones nõudnud Kungla tn 46 kinnistule püstitatud

uusehitiste suhtes määruse nr 315 § 4 lg-st 5 ja lisast 2 (sama näevad ette määruse nr 54 § 4 lg

5 ja lisa 2) tuleneva TP3-klassi hoonete korruselisuse nõudest (kuni 2) ning määruse nr 315 §

5 lg-st 7 ja lisast 4 (sama näevad ette määruse nr 54 § 5 lg 7 ja lisa 4) tuleneva ehitise

tuletõkkekonstruktsioonide tulepüsivuse nõudest (EI 30) kinnipidamise tagamist. Pidades

silmas, et määruse § 5 lg 1 kohaselt käsitatakse tulepüsivusena ehitise konstruktsiooni või

selle osa võimet säilitada ettenähtud kande- ja soojusisolatsioonivõimet ning terviklikkust

ning määruse nr 315 § 12 lg 1 kohaselt käsitatakse tuletõkkekonstruktsioonina

tuletõkkesektsiooni (määruse nr 315 § 10) konstruktsiooni, mis on ette nähtud tule leviku

tõkestamiseks või tule ja suitsu piiramiseks, siis tuleb vastavate nõuete üheks eesmärgiks

lugeda ka tule võimalikus levikupiirkonnas (st tuleohutuskujas) asuvate ehitiste kaitsmist ja

järelikult ei saa järelevalvet pidada üksnes avalikes huvides läbiviidavaks, vaid selle eesmärk

on kaitsta muu hulgas naaberehitiste omanike õigusi (nt omandiõigus) kolmanda isiku

seadusega vastuolus oleva tegevuse eest. Seega on järelevalvemenetlust taotlenud isikul õigus

järelevalvemenetluses tehtud otsuse kohtulikule kontrollile, mis piirdub siiski vaid

kaalutlusreeglitest kinnipidamise hindamisega (vt lahend nr 3-3-1-42-14, p 15).

15. Vaidlust ei ole selles, et Tartu Halduskohtu 23.11.2012 otsusest nr 3-12-1697

(jõustunud Riigikohtu 03.04.2014 määrusega nr 3-7-1-3-87-14) lähtudes viis Päästeamet

kaebaja nõutud korduva järelevalvemenetluse läbi (vt selle kohta täiendavalt Tartu

Ringkonnakohtu 05.11.2014 määrus nr 3-14-202) ning praegusel juhul on vaidlus üksnes

läbiviidud menetluse tulemusel rakendatud meetmete piisavuses. Kuivõrd ettekirjutuse

tegemine oli selgelt sätestatud Päästeameti volitusena, puudus kaebajal õigus Päästeametilt

nõuda Kungla tn 46 kinnistu omaniku suhtes kindla sisuga ettekirjutuse tegemist. HMS § 4 lg

2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi

ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Olulise kaalutlusveaga võib tegemist olla näiteks juhul, kui haldusorgan jätab kaalutlusõiguse

teostamata või mõne olulise asjaolu tähelepanuta (nt Riigikohtu 02.04.2014 otsus nr 3-3-1-72-

13, p 21). Päästeametil puudub seejuures kaalutlusõigus otsustada, kas tuleohutuse nõuete

täitmist nõuda või mitte ning tuleohutusnõuete järgmise nõudest ei saa loobuda ka näiteks

põhjusel, et haldusorganid ei ole õigeaegselt viidanud vajadusele ehitise konstruktsioonide

tulepüsivust tõsta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 otsus nr 3-13-794, p 13).

16. Päästeameti põhikaalutlused 07.04.2014 ettekirjutuses rakendatud meetmete valikul

nähtuvad esmajoones Päästeameti 16.06.2014 vaideotsusest nr 7.2-8/328-15 (I kd, tl 53-56p).

Selle kohaselt on haldusorgan tuvastanud, et Kungla tn 46 asuva elamu (majutushoone) sein

on ehitusplokist ja vastab tulepüsivusnõudele EI 30 ning puidust otsaseina lahendus vastab

ehitusprojektile ja puudub alus kahelda selle vastavuses EI 30 nõudele. Elamu kolmanda

korruse aken asub SR hoonest enam kui 8 m kaugusel, muud aknad on kinni ehitatud ning

kuni 50 cm laiused katuseräästad ei pea standardi järgi vastama tuletõkkekonstruktsiooni

nõuetele. Kõrvalhoone (saunamaja) on ehitatud vastavalt ehitusprojektile, mis näeb ette

vastavuse EI 30 nõuetele. Õhksoojuspump ei ole tuletõkkeseina osa, mistõttu ei ole alust

nõuda selle eemaldamist. Tuletõkkevõõba paigaldamine on tõendatud ning seda ei pea tegema

sertifitseeritud ettevõtja. Seinteta terrassi suhtes ei ole EI 30 nõuet võimalik esitada ja

grillseadme lubatud kaugust hoone välisseinast ei ole õigusaktides reguleeritud.

3-14-51460

7(8)

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus Päästeamet on 07.04.2014 ettekirjutuse andmisele

eelnevalt viinud Kungla tn 46 ehitiste tuleohutusnõuetele vastavuse hindamiseks varem

kogutud ja esitatud tõenditele lisaks 15.01.2014 läbi paikvaatluse (vt vaatlusprotokoll nr PA

7.2-5.1/99 – I kd, tl 112-115), ei ole alust asuda seisukohale, et haldusorgan oleks ilmselgelt

jätnud järelevalvemenetluse tulemusena antud haldusakti puhul olulised asjaolud välja

selgitamata. Päästeameti 07.07.2014 vastusest teabenõudele nr 7.2-1/328-20 (I kd, tl 176 ja

pöördel) nähtuvalt on SR-le edastatud ka 07.04.2014 ettekirjutuse täitmist kinnitavad

materjalid (fotod ja 12.06.2014 paikvaatluse protokoll) ning kaebaja ei ole väitnud, et

ettekirjutust poleks täidetud. Seinte tulepüsivuse osas, mida ei olnud võimalik visuaalselt

tuvastada, on vaatlusprotokollis viidatud ehitusprojektides ettenähtule (vaidlust ei ole olnud

selle üle, et projektide järgi on ehitiste tuletõkkekonstruktsioonide tulepüsivus EI 30) ja

tuletõkke paigaldamist tõendavate fotode olemasolule.

17. Küsimuse osas, kas hoonetel on kolmandad korrused või pööningud, nähtub Tehnilise

Järelevalve Ameti 25.04.2012 vaatlusprotokollist (I kd, tl 179-180), et mõlema hoone

katusealused on viimistletud ja elektriga varustatud ning majutushoone katusealuse kõrgus on

osaliselt 2,3 m ja osaliselt 2,07 m, saunamaja katusealuse kõrgus aga 1,6 m. Vastavad andmed

on kajastatud ka kaebaja poolt tellitud AL 2012. a ekspertarvamustes. Asjaolu, et hoonete

pööningukorrused on olnud vähemasti teatud määral kasutuses (nt sportimiseks, mööbli

ladustamiseks,

pesukuivatamiseks

vmt),

nähtub

ka

15.01.2014

vaatlusprotokollist.

Vaidlusaluse ettekirjutuse andmise ajal kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri

24.12.2002 määruse nr 69 „Ehitise tehniliste andmete loetelu“ § 22 lg 2 kohaselt tuleb ehitise

korruselisuse määramisel võtta arvesse ka katusekorrust. Kuigi nimetatud määrus seda aspekti

täpsemalt ei reguleerinud, tuleb regulatsiooni eesmärki silmas pidades arvesse võtta üksnes

tegelikult kasutatavat pööningut, millel on muu kasutusotstarve (mis ei pea tingimata olema

eluotstarbeline) peale pelgalt ehitise tehnosüsteemide paigutamise (st arvestada ei tuleks

üksnes n-ö tehnilist pööningut). Ka alates 01.07.2015 kehtiva majandus- ja taristuministri

05.06.2015 määruse nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ § 18 lg 4

kohaselt loetakse pööningu- või katusekorrus korruseks juhul, kui seal paiknevaid ruume on

võimalik kasutada eluruumina või mitteeluruumina. Olemasolevate andmete põhjal ei ole igal

juhul põhjust asuda seisukohale, et pööningukorruseid kasutataks eluruumidena (nimetatud

ruumide mõõtmed ei vasta ka vähemasti osaliselt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega

nr 38 kehtestatud „Eluruumidele esitatavate nõuete“ p-le 4, mille kohaselt on ühepereelamutes

toa miinimumkõrguseks 2,3 m ning katusekorruse kaldseintega toas peab vähim kõrgus olema

tagatud vähemalt toa poole põrandapinna ulatuses), vaid nende väljaehitamisele vaatamata on

sisuliselt tegemist siiski panipaikadega. Nagu eelnevalt märgitud, ei välista ainuüksi see veel

pööningukorruste arvestamist hoonete korruselisuse määratlemisel.

Ringkonnakohus märgib samuti, et Päästeamet ei saanud elamu ja kõrvalhoone kolmanda

korruse likvideerimiseks ettekirjutuse tegemise nõude osas tugineda pädevuse puudumisele,

sest kaebaja ei taotlenud järelevalve teostamist mitte ehitusnõuete, vaid tuleohutusnõuete

täitmise suhtes. Päästeametil on PäästeS § 15 lg-st 1, TuOS § 40 lg-st 1 ja EhS § 62 lg-st 4

tulenevalt õigus teha ettekirjutusi mh ehitise kasutamise peatamiseks või tegevuse

õiguspäraseks jätkamiseks vajalike toimingute tegemiseks. SR taotlusest teha ettekirjutus

hoonete kolmandate korruste „likvideerimiseks“ sai haldusorgan taotlust mõistlikult ja

eesmärgipäraselt tõlgendades järeldada, et kaebaja sisuliseks sooviks on keelata tema

hoonestuse kõrval asuvate ehitiste kolmandate korruste kasutamine viisil, mida kehtestatud

tuleohutusnõuded ei võimalda. Ettekirjutuse ja vaideotsuse sõnastusest olenemata ei ole

Päästeamet ringkonnakohtu hinnangul teinud praegusel juhul sisulist diskretsiooniviga, sest

kaebaja õiguste rikkumine ei saa seonduda mitte pööningute väljaehitamise kui sellisega, vaid

3-14-51460

8(8)

nende tegeliku kasutamisega eluruumide või mitteeluruumidena, mis määratakse esmajoones

kindlaks kasutusloaga (EhS § 32 lg 1).

18. Ringkonnakohus rõhutab, et eelnev ei tähenda kaebaja õiguste kaitseta jäämist, vaid SR-

l on võimalik tõhusalt kaitsta oma õigusi, vaidlustades halduskohtus kohaliku omavalitsuse

poolt ehitistele väljastatud ehitus- või kasutusload, kui ta leiab, et ehitised ei vasta mh

tuleohutusnõuetele ja see rikub tema õigusi (sh juhul, kui kaebaja hinnangul on Päästeamet

ehitise teatud osas kasutamise ebaõigesti kooskõlastanud). Päästeameti poolt läbiviidud

järelevalvemenetluses antud hinnangud ja tuvastused ei ole seejuures halduskohtule kuidagi

siduvad. Kaebaja ongi kohtusse pöördumise õigust korduvalt kasutanud ja vaidlustanud mh

tuleohutusnõuete mittejärgimise põhjendusega nii elamule (majutushoonele) Valga

Linnavalitsuse 16.10.2006 korraldusega nr 94 väljastatud ehitusloa ja Valga Linnavalitsuse

16.07.2008 korraldusega nr 222 väljastatud kasutusloa (mõlemad tunnistatud õigusvastasteks

Tartu Halduskohtu 31.05.2010 otsusega nr 3-08-1902, mis jõustus Riigikohtu 24.03.2011

määrusega nr 3-7-1-3-13-11), elamule Valga Linnavalitsuse 15.02.2010 korraldusega nr 52

väljastatud järgmise kasutusloa (osaliselt tühistatud Tartu Halduskohtu 05.12.2011 otsusega

nr 3-10-883, mida muudeti Riigikohtu 16.04.2014 otsusega nr 3-3-1-88-13) ning elamule

Valga Linnavalitsuse 11.07.2014 korraldusega nr 146 väljastatud uue ehitusloa ja Valga

Linnavalitsuse 24.09.2014 korraldusega nr 233 väljastatud uue kasutusloa (Tartu Halduskohtu

menetluses olev haldusasi nr 3-15-67) kui ka kõrvalhoonele (saunamajale) Valga

Linnavalitsuse 25.02.2013 korraldusega nr 175 väljastatud ehitusloa ja Valga Linnavalitsuse

04.06.2013 korraldusega nr 166 väljastatud kasutusloa (mõlemad tühistatud jõustumata Tartu

Halduskohtu 27.10.2014 otsusega nr 3-13-628, mille peale esitatud apellatsioonkaebus on

Tartu Ringkonnakohtu menetluses).

19. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et Tartu Halduskohtu 16.09.2014 määrusega

praeguse haldusasja kohtualluvuse järgne üleandmine Tallinna Halduskohtule ei ole toimunud

suvaliselt, vaid selle aluseks olid HKMS § 7 lg 1 ja § 10 lg 1. Kohus ei või menetleda kaebust,

mis on esitatud ebaõigele kohtule, vaid peab selle kohtualluvuse järgi üle andma. Asjas on

vaidlustatud Päästeameti (mitte selle piirkondliku struktuuriüksuse) haldusakte ja Tartu

Halduskohtu määruse tegemise ajal kehtinud siseministri 27.12.2011 määruse nr 31

„Päästeameti põhimäärus“ § 5 kohaselt on Päästeameti asukohaks Tallinn. Seega kuulus

kaebus justiitsministri 27.10.2005 määruse nr 45 „Maa- ja halduskohtute tööpiirkonnad“ § 2 p

1 järgi lahendamisele Tallinna Halduskohtus. Kaebajal oli HKMS § 10 lg-st 1 tulenevalt

võimalik Tartu Halduskohtu 16.09.2014 määrust vaidlustada, kuid ta ei ole seda teinud.

HKMS § 10 lg 3 kohaselt peab ühest kohtust teise antud asja lahendama kohus, kellele asi üle

anti ning alluvusvaidlused kohtute vahel ei ole lubatud.

20. Eelneva põhjal jääb SR määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.12.2014

määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets