2-14-9978/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-9978

Tsiviilasi

Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali hagi Aare Palliku

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

317 471,11 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. juuni 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal

(10221469), esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch

Vastustaja (kostja): Aare Pallik (isikukood XXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Muuta osaliselt Tartu Maakohtu 19. juuni 2015 otsuse

põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Nordea

Bank Finland Plc Eesti filiaali kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (hageja) esitas 5. märtsil 2014 Tartu Maakohtule hagi

Aare Palliku (kostja) vastu, milles palus välja mõista kostjalt võlgnevus summas 295 005,88 eurot

(s.o põhinõue 206 887,19 eurot + intress 20 687 eurot + viivis 67 431,69 eurot). Hagiavalduse

täpsustuses palus hageja välja mõista kostjalt võlgnevus summas 317 471,11 eurot (s.o põhinõue

222 093,97 eurot + kõrvalnõuded 95 377,14 eurot).

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 2. märtsil 2007 laenulepingu, mille alusel andis

hageja kostjale eluasemelaenu summas 3,9 miljonit krooni 157/714 suuruse kinnistu mõttelise osa

ostmiseks aadressil XXX Tallinn. Eluasemelaen maksti kostjale välja osade kaupa. Notariaalselt

sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu alusel seati 27. juunil 2006 hageja kasuks kostjaga sõlmitud

ja sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevate nõuete tagamiseks hüpoteek kinnistule

XXX linn. Laenulepingu p 6 ja notariaalselt sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu alusel seati 8.

märtsil 2007 hageja kasuks laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks ning samuti teistest

kostjaga sõlmitud ja sõlmitavates võlaõiguslikest lepingutest tulenevate nõuete tagamiseks

hüpoteek 157/714 suurusele kinnistu mõttelisele osale aadressil XXX Tallinn.

Kuivõrd kostja ei tasunud makseid õigeaegselt, ütles hageja 5. mail 2010 laenulepingu üles.

Kostjale saadeti 18. veebruaril 2010 teade laenulepingu ülesütlemise kohta. Kuivõrd kostja ei

tasunud võlgnevust ka pärast laenulepingu ülesütlemist, esitas hageja kohtutäiturile

täitmisavalduse. Tagatiste realiseerimisest laekunud summa ei olnud kostja võlgnevuse katmiseks

piisav.

Hagiavalduse täpsustuses märgitu kohaselt on poolte vahel sõlmitud ka järgmised lepingud:

1) 19. juuni 2007 arvelduslaenu leping, mille alusel võimaldas hageja kostjal kasutada

arvelduslaenu limiiti summas 50 000 krooni (3195,58 eurot); 2) 27. juuni 2006 topeltneto

krediidikaardi leping, mille alusel võimaldas hageja kostjale krediiti põhisummas 50 000 krooni

(3195,58 eurot); 3) 19. aprillil 2007 Gold krediitkaardi leping, mille alusel võimaldas hageja

kostjale krediiti põhisummas 60 000 krooni (3834,70 eurot); 4) 26. veebruari 2009 Stockmann

MasterCard krediitkaardi leping, mille alusel võimaldas hageja kostjale krediiti põhisummas

20 000 krooni (1278,23 eurot).

Kuna kostja ei tasunud makseid õigeaegselt, ütles hageja 13. mail 2010 arvelduslaenu lepingu ja

6. mail 2010 krediitkaardilepingud üles. Kostjale saadeti 18. veebruaril 2010 teade lepingute

erakorralise ülesütlemise kohta.

Pärast kostja vastusega hagile tutvumist märkis hageja, et laenulepingust tulenev nõue muutus

sissenõutavaks 5. mail 2010, arvelduslaenu lepingust tulenev nõue 13. mail 2010 ning

krediitkaardilepingutest tulenevad nõuded 6. mail 2010. Nõuete aegumine katkes esmaskordselt

12. oktoobri 2010 täitmisavalduse kohtutäiturile täitmiseks esitamisega. Hüpoteegiga tagatud

nõude sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nö algse

nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Täitedokumendist tuleneva

nõude aegumistähtaeg on 10 aastat (TsÜS § 157 lg 1 ja 2). Kostja ei esitanud sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi vastavalt TMS §-le 221 ning seega tunnustas nõuet (TsÜS § 158

lg-d 1 ja 2). Hagejal ei olnud võimalik enda õiguste kaitseks pöörduda kohtusse enne

täitemenetluse lõppemist. Aegumine oli peatatud ka läbirääkimiste ajaks (TsÜS § 167 lg 1). Kostja

poolt 12. jaanuaril 2011 esitatud müügilepingust taganemise avaldus on nõude tunnustamine.

Kostjale saadetud pankrotihoiatused on käsitletavad täiendava tähtaja andmisena TsÜS § 167 lg 2

mõttes. Kuivõrd kostja on oma kohustusi tahtlikult rikkunud, on aegumistähtajaks TsÜS § 146

lg-st 4 tulenevalt 10 aastat.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus kohaldada hageja nõuete osas aegumist. Hageja poolt

lepingute ülesütlemine toimus 18. veebruari 2010 esitatud teate kohaselt 9. märtsil 2010, seega

muutus nõue sissenõutavaks 9. märtsil 2010. Hagi on esitatud 5. märtsil 2014, st enam kui kolme

aasta möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest. Asjaolu, et hageja on otsustanud

realiseerida hüpoteeke kordades alla turuhinna, ei ole risk, mida kostja peaks kandma. Kohtutäituri

tegevusele ei saa omistada võlgniku tahteavaldust. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamata jätmine ei tähenda nõude tunnustamist. Kostja ei ole ühtegi pankrotihoiatust saanud.

Läbirääkimisi ei ole toimunud. Müügilepingust taganemine ei ole käsitletav nõude

tunnustamisena. Kostja ei soovinud hagejale mingit kahju tekitada.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 19. juuni 2015 otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja

menetluskulud Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt öeldi 18. veebruari 2010 teatega üles kõik poolte vahel sõlmitud

krediidilepingud. Kohtutäituri tegevusele ei saa omistada võlgniku tahteavaldust ning kostja poolt

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata jätmine ei ole nõude tunnustamine kostja

poolt. Hageja kohtule esitatud kirjavahetust ei saa seostada läbirääkimistega. Kostja taganemine

müügilepingust ei seondu nõude tunnustamisega. Kui kostja oleks saanud pankrotiteated kätte,

oleks nõue ikkagi aegunud.

Maakohus ei tuvastanud heade kommete vastasust ning seetõttu ei kohaldu hageja nõuetele TsMS

§ 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Hageja väited ei anna alust arvata, et kostja

sõlmis kõnealused laenulepingud eesmärgiga saada laenu ning seda mitte tagasi maksta.

18. veebruari 2010 ülesütlemisavaldusest nähtuvalt andis hageja kostjale tähtaja kogu võlgnetava

laenusumma tagastamiseks kuni 8. märtsini 2010. Seega aegus laenulepingu ülesütlemisega

sissenõutav nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi 9. märtsil 2013. Maakohtu arvates on täitedokumendiks

ka 27. juuni 2006 ja 8. märtsi 2007 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p-s 2 sisalduv

tagatiskokkulepe.

Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et enne täitemenetluse lõppemist ei saanud hageja

kohtusse esitada hagi laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Võlausaldaja pole

kohustatud algatama sundtäitmist hüpoteegi realiseerimiseks ega ootama ära täitemenetluse

tulemust enne nõude esitamist kohtusse. Pärast täitemenetluse läbiviimist ei saa hageja ülejäänud

võlgnevuse osas tugineda hüpoteegi seadmise lepingust ja tagatiskokkuleppest kui

täitedokumendist tuleneva nõude 10-aastasele aegumistähtajale.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu

19. juuni 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnustada TsMS § 449 lg 1

alusel hageja nõude põhjendatust täies ulatuses. Apellant palus jätta kõik menetluskulud vastustaja

kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) ei nõustu apellant maakohtuga selles, et kõik nõuded muutusid sissenõutavaks 9. märtsil 2010

seoses 18. veebruari 2010 ülesütlemisavaldusega. Apellant viitab Riigikohtu lahendi

nr 3-2-1-153-10 p-le 12;

2) ei nõustu apellant maakohtuga selles, et hageja nõuete aegumine ei ole TsMS § 159 lg 1 kohaselt

katkenud:

2.1) TsÜS § 159 lg 1 kohaldub nõuetele, mis tulenevad TMS § 2 lg 1 p 19 alusel esitatud

täitedokumendist (RKTKo nr 3-2-1-45-15, p 16). Täitmisavalduses olid täitmiseks esitatud kõik

hageja nõuded,

2.2) hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes on täitemenetluse

alustamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii nö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva

nõude aegumise katkemine (RKTKo nr 3-2-1-175-13, p 11). Tõlgendust, et TMS § 2 lg 1 p 19 ja

TsÜS § 159 laienevad ka nö „algsele nõudele“ ehk võlasuhtele, millest nõue võlgniku vastu

tuleneb, toetab täiendavalt TMS § 2 lg 1 p 19 täitedokumendi eripära,

2.3) aegumise katkemine TMS § 2 lg 1 p 19 ja TsÜS § 159 alusel on kohaldatav nö „algsele

nõudele“ maksimaalselt hüpoteegisumma ulatuses (RKTKo nr 3-2-1-175-13, p 13),

2.4) maakohtu tõlgendus toob kaasa mõistlikkuse ja menetlusökonoomia seisukohast

põhjendamatud õiguslikud tagajärjed nii võlausaldajale kui võlgnikule. Enne tagatiste

realiseerimist ja täitemenetluse lõppemist ei ole selge, kas ja kui suures ulatuses on võimalik

hageja nõuet kinnistute müügist saadud rahast rahuldada ja milliseks kujuneb rahuldamata jäänud

nõue. Võlausaldaja saab sama nõude osas teise täitedokumendi, mille osas ta võib esitada uue

avalduse täitemenetluse algatamiseks,

2.5) maakohtu tõlgendust on vastuolus Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-93-06 p-s 14 toodud

seisukohaga. Riigikohus on eitanud võimalust (rääkimata kohustusest) paralleelmenetluse

algatamiseks ehk haginõude esitamist kohtusse sundtäitmise kokkuleppega kaetud nõude osas,

2.6) maakohtu seisukoht õõnestab oluliselt kohese sundtäitmise kokkuleppe regulatsiooni loogikat

(TMS § 2 lg 1 p 19). Maakohtu loogika kohaselt peaks iga võlausaldaja, kelle nõude tagatiseks on

seatud hüpoteek ja kelle kasuks on sõlmitud kohese sundtäitmise kokkulepe, veel eraldi pöörduma

nõudega kohtusse nö igaks juhuks uue täitedokumendi saamiseks;

3) ei nõustu apellant maakohtuga selles, et TsÜS § 167 lg 1 ei ole antud juhul kohaldatav.

Lepingueelseid läbirääkimisi reguleerib VÕS § 14. Kõik lepingueelsed läbirääkimised ei pea

lõppema lahenduse saavutamisega. Asjaolu, et tegemist oli läbirääkimistega VÕS § 14 ja TsÜS

§ 167 lg 1 tähenduses, kinnitab täiendavalt kostja poolt 10. jaanuari 2011 müügilepingust

taganemise avaldus;

4) saab kostja 10. jaanuari 2011 avaldust käsitleda kui nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 1 ja 2

tähenduses. Haginõude aegumist saab lugeda katkenuks alates 10. jaanuarist 2011;

5) vastavad pankrotihoiatused TsÜS § 167 lg 2 ja analoogia korras VÕS §-s 114 sätestatud

tahteavalduse, millega on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, tunnustele;

6) on kostja jätnud oma kohustused täitmata tahtlikult TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Kostja otsustas

oma kohustusi heade kommete vastaselt mitte täita. Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et VÕS

§ 146 lg 4 kohaldamiseks oleks kostja pidanud õigusvastast tagajärge soovima juba võlasuhtesse

asudes. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tegemist tahtlusega ka juhul, kui isik soovib õigusvastast

tagajärge võlasuhte täitmisel;

7) saab kohtutäituri poolt laekunud summade kandmist hageja arveldusarvele käsitleda kui nõude

tunnustamist kostja poolt TsÜS § 158 lg 1 tähenduses. Kostja ei ole kasutanud talle seadusega

antud võimalusi täitemenetluse vaidlustamiseks.

5. A. Pallik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti leidnud, et kõik hageja nõuded muutusid sissenõutavaks alates 9. märtsist

2010 seoses 18. veebruari 2010 ülesütlemisega. Ülesütlemisteade ei sisaldanud konkreetset viidet

konkreetsetele lepingutele. Kostja sai aru, et temaga on üles öeldud kõik pooltevahelised

krediidilepingud;

2) on aegunud need nn algsed nõuded, mida tagasid XXX kinnistu hüpoteegid, mille omanikuks

oli kolmas isik H.L.. Kuivõrd täitedokumentidega seotud menetlus lõppes kinnistute müügiga, ei

saa selles osas hageja enam tugineda ka 10-aastasele tähtajale, sest pole hüpoteeke, mis hageja

nõudeid tagaksid;

3) on maakohus õigesti leidnud, et poolte vahel ei toimunud sisulisi läbirääkimisi. Igasugune

suhtlemine ei ole automaatselt läbirääkimine. 10. jaanuaril 2011 tehtud müügilepingust

taganemise avalduse näol ei ole tegemist läbirääkimistega. Kostja poolt saadetud etteheiteid

täitemenetluse läbiviimise aadressil ei saa käsitleda läbirääkimistena või nõude tunnustamisena;

4) ei ole 10. jaanuari 2011 avalduse puhul tegemist nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine

peab olema seotud sama nõudega. Apellandi väited nõude tunnustamise kohta on vastuolulised.

Kostja ei kontrolli kohtutäituri tegevust ja sellele ei saa omistada kostja tahteavaldust nõude

tunnustamisele;

5) on maakohus õigesti leidnud, et korduvate pankrotihoiatuste esitamine ei tähenda täiendavate

tähtaegade andmist ka juhul, kui kostja oleks need kätte saanud;

6) on maakohus õigesti leidnud, et tõendamiskoormis tahtluse esitamise osas lasub hagejal. Hageja

väited tahtluse osas on tõendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 19. juuni 2015 otsuse põhjendusi tuleb osaliselt

muuta. Muus osas tuleb jätta maakohtu vaidlustatud otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigustatult vaidlustatud otsusega Nordea Bank

Finland Plc Eesti filiaali hagi Aare Palliku vastu aegumise tõttu rahuldamata.

8. Esmalt analüüsib ringkonnakohus, millal on hageja nõuded kostja vastu muutunud

sissenõutavaks.

Ringkonnakohtu hinnangul pole hageja tõendanud, et laenulepingust tulenev nõue muutus

sissenõutavaks 5. mail 2010, arvelduslaenu lepingust tulenev nõue 13. mail 2010 ning

krediitkaardilepingutest tulenevad nõuded 6. mail 2010. Nii hagiavalduses (p 2.2) kui hagiavalduse

täpsustuses (p 2.6) viitab hageja 18. veebruari 2010 ülesütlemise teatele (tl 51). Muid ülesütlemise

teateid asja materjalidest ei nähtu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud teatest ei nähtu, millised konkreetsed lepingud

üles öeldi, samuti viitab mitmele lepingule teate enda sõnastus: „Nordea Bank Finland Plc Eesti

filiaali (edaspidi Pank) ja Teie vahel on sõlmitud laenuleping (ud)).“ Teatest nähtub, et hageja ütles

lepingud erakorraliselt üles 9. märtsist 2010 ning palus tasuda võlgnevus hiljemalt 8. märtsiks

2010. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõuded muutunud sissenõutavaks 9. märtsist 2010.

9. Apellandi väite kohaselt hageja nõuete aegumine katkes TsMS § 159 lg 1 kohaselt ning seetõttu

ei ole nõuded aegunud.

TsÜS § 159 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks

esitamisega.

Riigikohus on 19. veebruari 2014 otsuse nr 3-2-1-175-13 p-s 11 leidnud, et hüpoteegiga tagatud

nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS

§ 159 lg 1 järgi n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine ning

TsÜS § 159 lg 1 kohaldub juhul, kui nii võlausaldaja algne nõue kui ka täitedokumendist tulenev

nõue on esitatud põhivõlgniku vastu. Otsuse nr 3-2-1-153-10 p-s 13 on Riigikohus selgitanud, et

„Kolleegiumi arvates tähendab hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2

lg 1 p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva

nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese

sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse

alustamiseks TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

/…/ Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise

tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude

aegumise katkemine.“

Riigikohus on 13. mai 2015 otsuse nr 3-2-1-45-15 p-s 16 asunud järgmisele seisukohale:

„Täitmisavalduse sai hageja sissenõudjana eelduslikult esitada hüpoteegi seadmise lepingu alusel

TMS § 2 lg 2 p 19 kohaselt. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti

täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Nimetatud säte aga reguleerib vaid TsÜS §-s 157

sätestatud aegumistähtaja katkemist. Praegusel juhul katkestas 17. juunil 2011 esitatud

täitmisavaldus seega vaid TMS § 2 lg 2 p 19 alusel esitatud täitedokumendist tulenevate nõuete

aegumistähtaja.“

Antud asjas on hageja esitanud kohtutäiturile täitedokumentidena notariaalselt sõlmitud hüpoteegi

seadmise lepingud (tl 67-68). Lähtudes eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukohtadest katkestas

praegusel juhul 12.10.2010 esitatud täitmisavaldus seega vaid TMS § 2 lg 2 p 19 alusel esitatud

täitedokumentidest tulenevate nõuete aegumistähtaja, kuid ei katkestanud haginõude aegumist.

Kuna haginõude aegumine ei katkenud, siis on alusetu apellandi seisukoht, et aegumine algas

uuesti alles täitemenetluse lõppemisest, s.o 11. aprillist 2011.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt lõpetati täitemenetlus 11. aprillil

2011 (tl 79), järelikult oli selleks ajaks selge, millises ulatuses on hageja nõuded täitemenetluses

rahuldatud ja milliste nõuetega peaks hageja kohtusse pöörduma. Arvestades haginõude aegumise

algust 09.03.2010, oli hageja piisavalt aega esitada soovi korral hagi kostja vastu võlgnevuse

sissenõudmiseks. Maakohtule on hagiavaldus esitatud alles 5. märtsil 2014.

10. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kostja 10. jaanuari 2011 müügilepingust

taganemise avaldust saab käsitleda kui nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 1 ja 2 tähenduses ning

seetõttu saab haginõude aegumist lugeda katkenuks alates 10. jaanuarist 2011.

TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda

õigustatud isikule võlgnevata osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või

muus teos.

Nõude tunnustamisena saab käsitleda seega võlgniku toimingut võlausaldaja suhtes, millest

vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust. Eeltoodut arvestades ei saa nõude

tunnustamisena käsitleda kostja 10. jaanuari 2011 müügilepingust taganemise avaldust (tl 84-85).

Kostjal kui võlgnikul oli võlgnevus hageja kui võlausaldaja ees, samas müügilepingust taganemise

avaldus oli adresseeritud kolmandale isikule (XXX kinnistu müüjale).

11. Alusetu on ka apellandi seisukoht, et kohtutäituri poolt laekunud summade kandmist hageja

arveldusarvele saab käsitleda kui nõude tunnustamist kostja poolt TsÜS § 158 lg 1 tähenduses.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kohtutäituri tegevus täitemenetluse

läbiviimisel ei ole samastatav võlgniku tegevusega, s.o kohtutäituri poolt laekunud summade

kandmine hagejale ei tähenda nõude tunnustamist võlgniku poolt TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Samuti

ei tähenda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata jätmine kostja poolt TsÜS § 158

lg 1 kohast nõude tunnustamist.

12. Apellandi seisukoha kohaselt on maakohus alusetult jätnud kohaldamata TsÜS § 167 lg 1.

TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate

läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib

tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole poolte vahel läbirääkimisi toimunud, mistõttu ei olnud aegumise

vastavalt TsÜS § 167 lg-le 1 peatunud. Aegumise peatumiseks ei piisa igasuguste arvamuste

vahetamisest, vaid sellest peab nähtuma, et läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest

nõue võib tuleneda. Antud juhul poolte vahel peetud e-kirjavahetusest ei nähtu, et pooled oleksid

pidanud läbirääkimisi nõude üle. Kuigi kostja pakub hagejale 8. novembri 2010 e-kirjas (tl 81)

erinevaid võimalusi probleemi lahendamiseks, siis hageja 11. novembri 2010 (tl 80), 30. novembri

2010 (tl 80) ning 12. jaanuari 2011 (tl 83) e-kirjadest ei nähtu hageja soovi kokkuleppelise

lahenduse saavutamiseks. Vastupidi, hageja viitab, et ta ei näe võimalust täitemenetluse

lõpetamiseks (11. ja 30. novembri 2010 e-kirjad). Seega on kostja pakkunud hagejale pidada

läbirääkimisi nõude üle, kuid hageja on keeldunud läbirääkimiste pidamisest. Kostja 10. jaanuari

2010 müügilepingust taganemise avaldus (tl 84-85) läbirääkimiste pidamist ringkonnakohtu

hinnangul ei kinnita. Nimetatud avaldus oli adresseeritud kolmandale isikule, mitte hagejale.

13. Apellandi väitel on tema poolt saadetud kostjale korduvalt pankrotihoiatusi ning

pankrotihoiatused peatasid vastavalt TsÜS § 167 lg-le 2 nõude aegumise.

TsÜS § 167 lg 2 sätestab, et õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks

täiendava tähtaja määramise korral on aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või

kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni.

VÕS § 114 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse

täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja.

PankrS § 10 lg 2 p 1 järgi võib võlausaldaja pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse

põhistamiseks muu hulgas tugineda asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul

pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud

kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud

kümne päeva jooksul.

Iseenesest õige on apellandi väide, et pankrotihoiatuses määratud tähtaeg on seaduses ettenähtud

täiendav tähtaeg, mistõttu peatub aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi määratud tähtaja möödumiseni

või kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (vt Riigikohtu 4. veebruari 2015 otsus

nr 3-2-1-153-14, p 11). Aegumise peatumine algab ajast, mil võlgnik sai täiendava tähtaja

määramisest teada.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja kostjale 23. augustil 2011 (tl 86), 6. oktoobril 2011

(tl 87) ja 15. novembril 2011 (tl 88) pankrotihoiatused. Kostja on pankrotihoiatuste kättesaamist

eitanud (kostja 23. jaanuari 2015 menetlusdokumendi p 7), seega pidi hageja vastavalt TsMS

§ 230 lg-le 1 tõendama, et kostja on pankrotihoiatused kätte saanud. Kuivõrd hageja antud asjaolu

ei tõendanud, ei olnud aegumine seoses täiendava tähtaja määramisega peatunud, sest kostja ei ole

saanud täiendava tähtaja määramisest teada.

14. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kostja on jätnud oma kohustused täitmata

tahtlikult TsÜS § 146 lg 4 tähenduses.

TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg

kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 5

on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 mõttes on tegemist juhul, kui lepingupool soovib

õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse

täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16. septembri

2009 otsus nr 3-2-1-79-09, p 11). Käesolevas asjas ei ole selliseid asjaolusid esitatud ning seetõttu

ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4.

15. Kõike eeltoodut arvestades muutusid hageja nõuded sissenõutavaks 9. märtsil 2010 ning sellest

kuupäevast algas ka 3-aastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1). Kuna antud asjas ei

esine aluseid aegumise katkemiseks või peatamiseks, siis möödus 3-aastane aegumistähtaeg

9. märtsil 2013. Hagi on esitatud maakohtule 5. märtsil 2014. Järelikult on maakohus õigesti

leidnud, et hageja nõuded on aegunud.

16. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus määras 28. oktoobri 2015 määrusega,

et menetluskulude nimekiri tuleb esitada hiljemalt 4. jaanuariks 2016. Kuivõrd vastustaja ei ole

menetluskulude nimekirja esitanud, siis ei määra ringkonnakohus rahaliselt menetluskulusid

kindlaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson