3-15-1851/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2016. a, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1851

Haldusasi

G.B.e kaebus Tallinna Vangla 30.04.2015 käskkirja nr 5-

2/595

ja

19.06.2015

vaideotsuse

nr 5-15/15/15293-4

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – G.B.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta G.B.e kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda

3. Jätta asja juurde võtmata ja tagastada G.B.ele 21.12.2015 esitatud täiendavad tõendid

kokku 31 lehel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 22.02.2016

(HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-15-1851

2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla (vastustaja) valvur Alo Hansson koostas 06.04.2015 ettekande nr 957,

mille kohaselt ei allunud kinnipeetav G.B. (kaebaja) hommikuse loenduse ajal kambris nr 33

valvuri korraldusele öelda enda ees- ja perekonnanimi. Kaebaja ütles ainult oma

perekonnanime. Eesnime ütlemisest keeldus, öeldes: „Tšitai, tam na pisajet“. Kaebajat teavitati

ettekande koostamisest.

2. Vastustaja karistas 30.04.2015 käskkirjaga nr 5-2/595 kaebajat distsiplinaarkorras

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

2.1. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 09.04.2015 ja ta andis selle kohta

oma allkirja. Kaebaja kirjutas venekeelse märkuse, et ta ei ole tutvunud ja ei saa eesti keelest

aru. Kaebajat teavitati menetluse alustamisest ja süüdistuse sisust ka vene keeles. Kaebaja

omapoolseid selgitusi anda ei soovinud. Distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustati kaebajale

29.04.2015. Kaebaja vastas, et ei ole karistamisega nõus. Valvur ei kuule, mis talle räägitakse,

või teeb ta seda meelega.

2.2. Riigikohtu 01.03.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) leiti, et kinnipeetava poolt

korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus

vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja

korralduse tühisus on ilmselge. Vanglateenistuse ametnik A. Hansson oli pädev korraldust

andma, korraldus ei kohustanud toime panema õigusrikkumist, korraldus oli selge, mõistatav

ja täidetav. Seega oli korraldus kohustuslik ja kaebaja rikkus allumiskohustust. Järelikult on

tõendatud, et kaebaja ei reageerinud vanglateenistuse ametniku korraldusele öelda enda ees- ja

perekonnanimi (Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna

Vangla kodukord“ (Kodukord) p 6.4).

2.3. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole tuvastatud õigusvastasust ja süüd välistavaid

asjaolusid. Vastutust kergendavad asjaolud puuduvad. Kinnipeetaval oli teo toimepanemise ajal

14 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest 5 on määratud ametniku korralduse eiramise eest.

Raskendavaks asjaoluks saab lugeda varasemate samalaadsete rikkumiste toimepanemist,

millest kaebaja õppinud ei ole. Tegemist on suhteliselt raske rikkumisega. Vanglateenistuse

ametnike korralduste eiramine nõrgestab distsipliini ja on ohuks vangla üldisele julgeolekule.

Samuti on korralduse eiramise puhul ametniku autoriteetsus vangla korra tagamisel riivatud.

Kinnipeetava nime küsimine ja loenduskaardiga võrdlemine peab tagama isikusamasuse

tuvastamise ning veendumuse, et iga kinnipeetav paikneb talle määratud kohal vanglas ja

kinnipeetavate arv vastab sisevalveplaanis näidatud arvule. Oma käitumisega näitab kaebaja

lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist vangla

tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse. Kaebaja andis halba eeskuju teistele kinnipeetavatele.

Sellest tulenevalt on oluline eri- ja üldpreventiivsel eesmärgil kaebajale märku anda, et

õigusaktidega vastuoluline käitumine ei ole vanglale aktsepteeritav.

2.4. Noomitus või ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine ei täidaks karistuse

eesmärki, sest vastavalt teo raskusele ei ole need proportsionaalsed ja kaebajal ei ole viimasel

ajal kokkusaamisi toimunud. Samuti ei ole otstarbekas määrata töölt eemaldamist ja isikliku

raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamist, sest isik ei ole hõivatud

tööga ega kasuta kambris elektriseadmeid. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks

kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeks ta karistusest vajalikud järeldused. Katseaja

kohaldamine ei ole otstarbekas ega eesmärgipärane, sest kinnipeetav on varasemalt toime

pannud samalaadseid rikkumisi. Distsiplinaarkorras karistamine näitab kinnipeetavale, et kõik

toimepandud rikkumised võetakse arvesse ja tal ei teki karistamatuse tunnet ning säilib

distsipliin. Täitmaks vangla julgeoleku eesmärki ja suunamaks vanglas kehtestatud korra

3-15-1851

3(6)

järgimisele on kartserisse määramise 7 ööpäevaks proportsionaalne, eesmärgipärane ja

otstarbekas.

3. Kaebaja esitas käskkirja peale 18.05.2015 vaide, milles väidab, et ütles enda ees- ja

perekonnanime. Seda võivad kinnitada kõik tema kambris olevad kinnipeetavad: A. E., V. K.,

T. K. Ametnik kuulis kaebaja ees- ja perekonnanime. Kaebaja ei ole kohustatud alluma enda

mõnitamisele vanglaametnike poolt. A. Hansson ei võtnud seletuskirja ei kaebajalt ega kambri

teistelt kinnipeetavatelt. A. Hanssonil ei ole vangla poolseid tunnistajaid.

4. Tallinna Vangla jättis 19.06.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/15293-4 vaide rahuldamata.

Menetleja

ei

pidanud

oluliseks

võtta

tunnistajatelt

ütlusi.

Kaebaja

ei

pidanud

distsiplinaarmenetluse ajal vajalikuks anda juhtunu kohta omapoolseid selgitusi. Kaebaja lisas

oma märkused menetluse alustamisest teavitamise kohta ja esitas distsiplinaarmenetluse

protokollile vastuväited, mis on toodud karistuse määramise käskkirjas. Vastulausena

protokollile väidab kaebaja, et valvur ei kuulnud, mida talle räägiti. Vastuväites ega

distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kaebaja avaldanud, et intsidendi juures viibisid teised

kinnipeetavad, kes võivad kinnitada kaebaja allumist vanglaametniku korraldusele.

Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt ja selle käigus on tõendatud kaebaja teo

õigusvastasus ning süü rikkumise toimepanemises.

5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks jäid pärast kaebuse

täpsustamist tühistada Tallinna Vangla 30.04.2015 käskkiri nr 5-2/595 ja 19.06.2015 vaideotsus

nr 5-1/15/15293-4. Ettekanne oli koostatud põhjendamatult ja vääralt. Kaebaja ütles oma ees-

ja perekonnanime. Valvur on kiuslik ja soovib kaebajale kätte maksta varasemate vaidluste eest.

Ettekanne koostati kaebaja teadmata. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi ühekülgselt ja

erapoolikult. Ühtki kaebaja selgitust tema süütuse kohta arvesse ei võetud. Kaebaja oli sunnitud

enda kaitseks pöörduma Põhja Ringkonnaprokuratuuri. Prokuratuur ja Tallinna Vangla

sisekontroll püüavad esitada kaebaja kohta valeinfot.

6. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata.

6.1. Vanglaametniku 06.04.2015 ettekandest nähtuvalt andis ta kaebajale selge korralduse,

mida kaebaja keeldus täitmast. Ettekandest nähtuvalt sai kaebaja talle antud käsust aru, kuid

leidis, et ei pea seda täitma. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebajale oleks korraldus ebaselgeks

jäänud või ta ei ole sellest aru saanud. Kodukorra p-des 6.2–6.4 toodud loenduse toimumise

kord on vajalik eelkõige loendust läbi viivate ametnike turvalisuse tagamiseks ja loenduse

efektiivseks läbiviimiseks. Kaebaja viibib Tallinna Vanglas alates 13.06.2011 ja peab olema

loenduse läbiviimise korraga tuttav, arvestades, et loendust viiakse läbi igapäevaselt. Seega on

tõendatud, et kinnipeetav on korraldust rikkunud ja vanglateenistusel oli kohustus viia läbi

distsiplinaarmenetlus. Ettekandest nähtuvalt teavitas A. Hansson kaebajat ettekande

koostamisest. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik S. Kusmin teavitas kaebajat 09.04.2015

distsiplinaarmenetluse alustamisest. Kaebaja ei soovinud ettekande osas selgitusi anda, kuigi

talle anti võimalus. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kõiki menetlusnorme järgides,

õiguspäraselt ja määratud karistus on kaalutletud ning põhjendatud. Seega ei nähtu haldusasja

materjalidest asjaolusid, mis viitaks käskkirja tühisusele või õigusvastasusele.

6.2. Kaebajale on ka varasemalt määratud distsiplinaarkaristused vanglaametnike korraldustele

allumatuse ja ebaviisaka suhtlemisstiili kasutamise eest. Seega on vastustajal põhjust uskuda,

et kaebaja pani toime ettekandes kirjeldatud teo. Kaebaja on rikkunud järjepidevalt vanglas

kehtivat sisekorda ning peab ametnike poolt antud korraldusi ilmselgelt väheolulisteks või

täitmisele mittekuuluvateks. Asjaolu, et kaebaja hinnangul oli tal õigus korraldust mitte järgida,

ei saa õigustada korralduse mittetäitmist. Distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on kaitsta

vangla julgeolekut ja vältida allumatusest tekkida võivaid konflikte.

3-15-1851

4(6)

6.3. Kuna distsiplinaarkaristuse määramine oli õiguspärane ja proportsionaalne, on ka

vaideotsus õiguspärane.

KOHTU PÕHJENDUSED

I

7. VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja

alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Justiitsministri 30.11.2000

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 10 lg 3 kohaselt viiakse loendus läbi vangla

direktori määratud korras. Kodukorra p 6.4 järgi ütleb kinnipeetav loendust teostava ametniku

korraldusel selgelt oma ees- ja perekonnanime ning ametnik kontrollib kinnipeetava vastavust

loenduskaardile. Vajadusel küsib ametnik täiendavaid andmeid.

8. Seega on kinnipeetavad kohustatud vastavalt Kodukorra p-le 6.4 alluma valvuri

korraldusele öelda loenduse ajal selgelt oma ees- ja perekonnanimi. Valvuri ettekandest nähtub,

et kaebaja ütles ainult oma perekonnanime, eesnime ütlemisest aga keeldus. Kaebaja väidab, et

ütles nii oma ees- kui perekonnanime. Valvur kas ei kuulnud või ei tahtnud seda kuulda.

Kaebaja selgitab vaides „6.04.2015 hommikul loenduse ajal mina nagu ka kõik teised minu

kambri kinnipeetavad nimetasin enda ees- ja perekonnanime ametnik A. Hanssonile. Kuid tema

nõudis, et ma teeksid seda uuesti, tehes mõnitava näo, nagu ei kuuleks seda, mida temale

räägitakse. Siis ma ütlesin talle, et: „Ma olen sulle juba kõik öelnud. Kui sa oled kurt ning iga

vahetuse ajal ainult sina ei kuule, mis sulle räägitakse, siis võta ja loe ise minu ees- ja

perekonnanime. Nägupidi sa ju tunned mind ja mitte üks aasta““.

9. Kohtu hinnangul nähtub ka kaebaja enda esitatud selgitustest, et ta keeldus valvuri

korraldust täitmast. Isegi kui kaebaja ütles esimesel korral nii oma ees- kui ka perekonnanime,

kuid valvur ei kuulnud seda, tulnuks kaebajal alluda valvuri korraldusele öelda uuesti oma

eesnimi. Kodukorra p 6.4 järgi tuleb oma nimi öelda selgelt. Nime selgelt hääldamise nõue peab

tagama valvurile võimaluse viia läbi isikukontroll. Kui kaebaja ei öelnud oma nime selgelt, võis

see jääda valvuril kuulmata, mistõttu tuli kaebajal öelda oma nimi uuesti. Kaebaja ei väida, et

oleks valvuri korraldusele öelda uuesti oma eesnimi allunud. Seega on ka kaebaja ise

tunnistanud, et rikkus Kodukorra p 6.4 ja VangS § 67 lg-t 1.

10. Kodukorra p 22.2 järgi on distsiplinaarsüütegu kinnipeetava isiku süüline õigusvastane

tegu või tegevusetus, millega isik rikkus õigusaktides sõnaselgelt sätestatud keeldu või

kohustust.

11. Antud juhul sätestab Kodukorra p 6.4 sõnaselge kohustuse öelda loenduse ajal ametniku

korraldusel oma ees- ja perekonnanimi. VangS § 67 lg 1 sätestab selge kohustuse alluda

vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku korraldus öelda (uuesti) oma

eesnimi ei olnud kindlasti tühine ega õigusvastane. Kaebaja viited tema tagakiusamise kohta ei

ole asjakohased, sest antud juhul oli tegemist seadusliku korraldusega, mida tulnuks täita.

Kaebaja seda ei teinud. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saanud ametniku korraldusest aru või tal

olid muud mõjuvad põhjused korralduse täitmisest keeldumiseks, seega oli kaebaja tegu

õigusvastane ja süüline. Järelikult pani kaebaja toime distsiplinaarrikkumise.

12. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui

vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning

korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus asjas nr 3-3-1-21-03,

01.03.2007 otsus asjas nr 3-3-1-103-06, 14.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-44-12, 29.09.2015

otsus asjas nr 3-3-2-2-15 ja 29.09.2015 otsus asjas nr 3-3-2-1-15). Kinnipeetava arvamus, et ta

3-15-1851

5(6)

ei pea korraldust täitma, ei anna talle õigust käituda oma äranägemise kohaselt. Vastupidine

seisukoht raskendaks distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas. Kuna kaebajale antud valvuri

korraldus ei olnud ilmselgelt tühine (ükski HMS § 63 lg-s 2 märgitud tingimus ei esinenud),

pidi ta valvuri korraldust täitma.

II

13. VangS § 63 lg 1 järgi võib sama seaduse, VSKE või muude õigusaktide nõuete süülise

rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kaebaja distsiplinaarrikkumine

leidis tuvastamist, seega võis teda karistada.

14. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest ka vene keeles. Järelikult oli tal

võimalus anda juhtunu kohta oma selgitused, ent kaebaja seda võimalust ei kasutanud.

15. Kinnipeetav palus vaidemenetluses, et asjas kuulataks üle kambrikaaslastest tunnistajad.

VSKE §-dest 97 ja 98 järeldub, et kinnipeetava distsipliinirikkumisel võetakse kinnipeetavalt

ja tunnistajatelt seletus ning kogutakse ka muid tõendeid. VSKE § 97 lg 2 p 8 kohaselt

märgitakse protokolli mh viide asjaoludele, millest peab selguma, milliste faktide ja tõendite

alusel luges menetluse läbiviija süü tõendatuks. Selle üle, milliseid tõendeid rikkumise

asjaolude väljaselgitamiseks kogutakse, otsustab vanglateenistus kaalutlusõiguse alusel. Kui

olulise tähendusega asjaolud jäävad distsiplinaarmenetluse käigus välja selgitamata ning

kogutud tõendid ei ole kinnipeetava süü tõendamiseks piisavad, võib see kaasa tuua

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise.

16. Kambrikaaslaste tunnistused saavad olla asjakohased tõendid rikkumise asjaolude

tuvastamisel. Vangla ei saa ette ära otsustada, et need tunnistused ei ole usutavad, ja jätta sel

põhjusel tunnistused võtmata. Tõendi usaldusväärsust tuleb hinnata otsuse tegemise käigus

tõendeid koosmõjus hinnates. Praegusel juhul ei ole vanglateenistus küsinud kaebaja

kambrikaaslastelt

tunnistusi.

Ka

kaebaja

ise

ei

ole

võimalikele

tunnistajatele

distsiplinaarmenetluse käigus viidanud. Tunnistusi ei võetud ka vaidemenetluse käigus.

17. Menetlusnõuete rikkumine ei too iga kord kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist, kui

rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Praeguses vaidluses on kaebaja ise

vaidemenetluses tunnistanud valvuri korralduse täitmata jätmist. Seega ei saa menetluslikud

rikkumised distsiplinaarmenetluse läbiviimisel viia vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirja

tühistamiseni.

18. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. Vaidlusaluse käskkirja on koostanud ja allkirjastanud pädev

vanglateenistuse ametnik – inspektor-kontaktisik. Vastustaja on käskkirjas kajastanud

asetleidnud sündmust, märkinud kohased alused ja tuvastanud kaebaja süü. Samuti andnud

hinnangu rikkumise raskusele ning kaalunud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas arvesse võtnud kaebaja eelnevat karistatust. Vastustaja on

kaalunud erinevaid karistusi ja põhjendanud valitud distsiplinaarkaristuse määramist. Määratud

karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41

sätestatud tähtaega järgides.

19. Samuti ei ole eksitud vaideotsuse koostamisel selle tegemise pädevuse reeglite vastu

(VSKE § 12 lg 21) ega ka haldusakti andmise menetlus- või vorminõuete vastu.

20. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus on õiguspärased

ning nende tühistamiseks puudub alus. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

3-15-1851

6(6)

III

21. Kaebaja on 21.12.2015 esitanud kohtule tõendina selle kohta, kuidas A. Hansson tekitab

temale probleeme alusetute ettekannete kirjutamisega, abiprokuröri ja riigiprokuröri otsuste

koopiad, prokuratuuri vastused kaebaja avaldustele, Tallinna Vangla teated kriminaalmenetluse

alustamata jätmise kohta, vangla ettepaneku ja vaide tagastamise Kodukorra p 6.4 vaidlustamise

kohta jne (kokku 31 lehel).

22. Kohus leiab, et kaebaja esitatud materjalid tuleb talle tagastada. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu

hinnangul juba piisavalt tõendatud.

23. Kaebaja on 21.12.2015 selgitanud tema kohta 29.04.2015 koostatud ettekandes kajastatu

alusetust. Kaebaja väidab, et tema on süütu ja ettekanne koostati salaja. Kohus märgib, et

praeguses asjas ei ole vaidluse all mitte 29.04.2015 ettekande, vaid 06.04.2015 ettekande alusel

alustatud distsiplinaarmenetlus. Viidatud menetlustes kaebajale süüks pandud rikkumised on

erinevad. Samuti ei saa kaebaja teise sündmuse näitel asuda tõendama, et temal ei ole süüd ka

käesolevas asjas arutatud distsiplinaarvaidluses. Seega ei saa kaebaja pöördumised prokuratuuri

ja sellekohased kaebuste rahuldamata jätmise otsused ega ka teises distsiplinaarasjas koostatud

vangla dokumendid tõendada kaebaja süüd või süütust käesolevas vaidluses ja kohus keeldub

tõendite vastuvõtmisest ning tagastab need kaebajale.

IV

24. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule

ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende enda

kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik