1-12-4438/155 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1 1-12-4438

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21.01.2016. a, Tartu kohtumaja, Tartu, Kalevi 1. Kriminaalasja number 1-12-4438 Kohtunik Madis Kägu Istungisekretär Elen Heidok Prokurör Jüri Vissak Kriminaalasi

M.I suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamine Kinnipeetav

M.I

Elukoht: puudub; isikukood: XXX; XXXX, kannab karistust Tartu Vanglas RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 4261, 432 kohus määras:

jätta M.I suhtes karistusjärgne käitumiskontroll kohaldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Maakohtule 15 päeva jooksul kohtumääruse teatavaks saamisest arvates.

Asjaolud

M.I tunnistati süüdi Tartu Maakohtu 21.11.2012. a otsusega KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat ja 10 kuud vangistust. Lisaks tunnistati M.I süüdi KarS § 318 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus

kaetuks raskema karistusega ja mõisteti M.I-le liitkaristuseks 3 aastat ja 10 kuud vangistust. Kandmise algus 08.05.2012. a.

Karistuse kandmise algus oli 08.05.2012. a ja lõpp on 08.03.2016. a. M.I suhtes algaks karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine alates 08.03.2016. a.

2 M.I on enne käesolevat vangistust kriminaalkorras karistatud:

1) 27.11.2006. a Tartu Maakohtu poolt KarS § 121 järgi 2 kuu pikkuse vangistusega ja KarS

§ 199 lg 2 p 7 järgi 1 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks 2 kuud vangistust, mida määrati KarS § 74 lg 1 alusel täitelikult täitmisele mitte pöörata, kui M.I ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kontrollnõudeid;

2) 13.12.2007. a Tartu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi 2 aasta pikkuse

vangistusega, KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi 8 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 alusel

mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust. KarS § 68 alusel arvati eelvangistuses viibitud 9 päeva karistusaja hulka ja

mõisteti karistuseks 2 aastat 2 kuud ja 21 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendati karistust Tartu Maakohtu 27.11.2006. a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa, s.o 2 kuud vangistust, võrra ja mõisteti kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis karistuseks 2 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust. Kandmise algus 18.09.2007. a.

Vangla iseloomustuse kohaselt kannab korduvalt kriminaalkorras karistatud M.I teist

reaalset vangistust. Kuritegude toimepanemise ajendiks on olnud majandusliku kasu saamine, ühiseks soodusteguriks sõltuvus joovastavatest ainetest. M.I on käesoleval ajal mitmeid kehtivaid distsiplinaarkaristusi.

M.I ei ole huvitatud ametlikult töötamisest ja sellega kaasnevate rahaliste nõuete täitmisest. Vanglas keeldus ta abitöölisena majandustöödel osalemisest. M.I tutvusringkond koosneb valdavalt kriminaalkorras karistatud isikutest.

Viimase vägivaldse kuriteo pani ta toime alkoholijoobes. Ta on varasemalt viibinud

psühhiaatrilisel sundravil ning tal on diagnoositud sõltuvus alkoholist. Lisaks on tal sõltuvus mitmest psühhoaktiivsest ainest.

M.I kasutab oma tahte saavutamiseks pigem elu jooksul kinnistunud strateegiaid:

agressiivsus või väljavabandamine diagnoosiga. Tal ei ole jõudnud välja kujuneda-kinnistuda positiivne käitumismall. Vangla on hinnanud uue kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 2 aasta jooksul 82% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 68%. Karistusjärgset käitumiskontrolli tuleks kohaldada 2 aastaks.

Kriminaalhooldusametniku hinnangul on põhjendatud karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldada 2 aastaks.

Süüdimõistetu M.I ei nõustu karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega. Ta soovib vanglast vabanedes kohe Eestist lahkuda ja tal puudub Eestis elukoht.

Prokurör leiab, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine M.I suhtes ei ole põhjendatud, kuna selleks ei ole täidetud kõik tingimused. M.I puudub Eestis üldse elukoht, mille järgi oleks võimalik kohaldada käitumiskontrolli.

Kohtu seisukoht KrMS § 4261 kohaselt arvestab kohus karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks KarS § 871

sätestatud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise aluseid ning isiku käitumist karistuse kandmise ajal.

3

Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks arvestab kohus KarS § 871 sätestatud

karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise aluseid ning isiku käitumist karistuse kandmise ajal. KarS § 871 lg 1 näeb ette, et kohus võib kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt käesoleva seadustiku § 75 sätestatule:

1) kui isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta

on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses,

2) teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud

tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega;

3) arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku

ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. KarS § 871 lg 2 on sätestatud, et kui isikut on karistatud 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud

tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, vähemalt kaheaastase vangistusega, ei eelda karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud eelnevat karistatust.

KarS § 871 lg 3 kohaselt määratakse karistusjärgse käitumiskontrolli tähtajaks 12 kuud kuni 3 aastat.

M.I karistati Tartu Maakohtu 21.11.2012. a otsusega KarS § 200 lg 2 p 7 järgi 3 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega ja KarS § 318 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat ja 10 kuud vangistust. Kuivõrd M.I karistati selle otsusega tahtliku kuriteo sooritamise eest, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine, on täidetud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise formaalsed eeldused.

M.I kannab teist reaalset vangistust grupis toime pandud röövimise ja

kriminaalmenetluses tunnistajana ütluste andmisest aluseta keeldumise eest. Kuritegude

toimepanemise ajendiks on olnud majandusliku kasu saamine ja soodusteguriks sõltuvus

joovastavatest ainetest. Röövimise toimepanemises osales ka M.I tolleaegne elukaaslane.

M.I on käesoleval ajal vangistuses mitmeid kehtivaid distsiplinaarkaristusi, viimane

karistus määrati 01.09.2015. a ametniku korralduse ja töökohustuse eiramise eest. Ta on

vangistuse jooksul näidanud üles agressiivsust ametnike suhtes ning väljendanud püsivat

antipaatiat õigussüsteemi ja riigiteenistujate vastu. M.I on korduvalt ähvardanud

ametnikke ning rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid. Ta küll mõistab ühiskonnas kehtivaid norme, kuid ei seosta neid endaga, kuna on oma vajadustes väga enesekeskne. Koostööks on ta valmis vaid endale teadaolevatel motiividel.

M.I on olnud vanglas agressiivne ja tema puhul on kuritegude toimepanemise

soodusteguriks olnud sõltuvus erinevatest joovastavatest ainetest (diagnoositud nii alkoholsõltuvus kui ka sõltuvus psühhoaktiivsetest ainetest).

Temal käesoleval ajal esinev psühhiaatriline probleem- vihahood, meeleolumuutused on psühhotroopsete ainete tarvitamise tagajärjel tekkinud psüühikamuutused. Ta ise narkootiliste ainete tarvitamises probleemi ei näe, kuna peab end juhutarvitajaks. Lisaks on M.I diagnoositud XXXX.

M.I ei ole ametlikust töötamisest huvitatud, kuna ei soovi tasuda rahalisi nõudeid. Samuti on ta keeldunud vanglas majandusabitöödel töötamisest. Varasemat elukäiku arvestades

4

on vangla pidanud tõenäoliseks, et rahaliste vahendite ebapiisavuse korral võib M.I nende saamiseks kasutada kuritegelikke lahendusi või kasutab hakkama saamiseks elu jooksul kinnistunud strateegiaid: agressiivsus, diagnoosi ettekäändeks toomine.

Vaatamata eeltoodule ei pea kohus karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist M.I

suhtes põhjendatuks, kuivõrd lisaks formaalsetele eeldustele peab kohus selle kohaldamise vajalikkuse hindamisel lisaks formaalsetele eeldustele hindama ka KarS § 871 lg 1 p 3 sätestatud

asjaolusid. Nendeks on kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik, varasem elukäik,

käitumine karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine ning kas on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid.

M.I kannab liitkaristust röövimise ja tunnistajana ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest. Röövimise eest mõisteti sanktsiooni alammäära lähedane karistus ning ütluste

andmisest keeldumise eest sanktsiooni keskmises määras ning kergem karistus loeti kaetuks raskeima, s.o röövimise eest mõistetud karistusega.

Kuritegude toimepanemise ajendiks on olnud majandusliku kasu saamine ja ühiseks soodusteguriks sõltuvus joovastavatest ainetest.

Hoolimata sellest, et M.I käitumist karistuse kandmise ajal ei saa pidada väga korrektseks, on ta vangistuse jooksul tegelenud oma sõltuvusprobleemiga, et vähendada sellest tulenevat uute kuritegude toimepanemise riski. Nii on ta vanglas läbinud 12 sammu tugigrupi ja „Viha juhtimise“ ning alates 05.10.2015. a osaleb ta sõltuvusainete kuritarvitajatele/sõltlastele mõeldud programmis „Eluviisitreening“. Lisaks sellele on temaga läbi viidud vestlusi, et aidata

tal analüüsida kuritegeliku käitumise põhjuseid. Ta on teinud esmase otsuse alkoholi tarvitamisest loobumiseks, sest on teadvustanud selle negatiivset mõju enesekontrollivõimele.

Positiivne on 2015. a septembrikuus esialgselt katkenud õpingute jätkamine 6. klassis. Ta on

lubanud õpinguid jätkata ka vabanedes. Õpingute jätkamine loob olukorra, kus tema aeg on täidetud. See omakorda aitab samuti vähendada uute kuritegude toimepanemise riski, kuivõrd nii tema ema kui ka vangla on toonud välja, et just igavus ja ülemäärane vaba aja olemasolu võib suurendada uute kuritegude toimepanemise riski.

Peale selle on M.I, kes pani varem kuritegusid toime varalise kasu saamiseks, käesoleval ajal taotlemisel töövõimetuspension. Saadavast pensionist on tal võimalik enda esmavajadused rahuldada. See omakorda vähendab riski, et ta paneb uusi kuritegusid toime, et saada olmekulude katmiseks rahalisi vahendeid.

M.I suhtes on varem kohaldatud psühhiaatrilist sundravi ning tal esineb joovastavate ainete tarvitamisest tingitud psühhiaatriline probleeme- vihahood ja psüühikamuutused. Samas

leiab kohus, et kuivõrd ta on vanglas läbinud erinevaid sotsiaalprogramme, sealhulgas

sõltuvusainete tarvitamist käsitlevaid programme ning on mõistnud alkoholi mõju tema käitumisele, mistõttu soovib sellest loobuda, ei saa psühhiaatriliste probleemide esinemist pidada karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist tingimata kaasa toovaks asjaoluks.

Tema ema on kriminaalhooldusametnikule avaldanud, et M.I vajab inimest, kes aitaks tal õigel rajal püsida ja pidevat ravi ja M.I väärtustab väga kõrgelt oma suhet emaga. Ema on tema suhtes toetav ja kaitsev. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et just ema näol on M.I olemas lähedane inimene, kellelt vabanemisel vajadusel tuge otsida. Ema toel ja abil

saaks M.I pöörduda ka vajalikesse asutustesse, et teha kindlaks enda ravivajadus ja kõige sobilikum ravi ja eluviis.

5 Kohus on seisukohal, et karistusjärgne käitumiskontroll täidab oma eesmärke, kui süüdimõistetu on selle kohaldamisega nõus ja on motiveeritud kriminaalhooldusel olema ja sellega kaasnevaid

nõudeid täitma, sest tegemist ei ole karistusliku, vaid resotsialiseerumist taotleva meetmega. Olukorras, kus M.I ei soovi käitumiskontrolli kohaldamist ning vangla on avaldanud, et M.I on koostööks valmis vaid talle endale teadaolevatel motiividel, ei ole väljavaade

karistusjärgse käitumiskontrolli edukaks läbimiseks kuigi suur. M.I puudub Eestis kindel elukoht, ta tahab vabanemisel viivitamatult lahkuda välismaale. Arvestades M.I

tervislikku ja psühho-sotsiaalset seisundit ja soovi Eestist viivitamatult lahkuda on äärmiselt problemaatiline elukoha küsimus (sunni rakendamine Eestis selle leidmiseks), mis on üks käitumiskontrolli kohaldamise nurgakivisid.

On alust arvata, et eeltoodut kokku võttes ei mõjuks sellises olukorras oma iseloomult mittekaristuslik mõjutusvahend oodatud eesmärgi päraselt. Karistusjärgne käitumiskontroll tuleb jätta M.I suhtes kohaldamata.

Madis Kägu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/