3-15-1528/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht

21. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1528 Haldusasi AE kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks (elektriseadme kasutamise kulude arvestamine) Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 1. septembri 2015. a määrus Menetlusosalised Kaebaja – AE Vastustaja – Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus AE määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta AE määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. septembri 2015. a määrus haldusasjas nr 3-15-1528 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, §235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AE esitas 22.04.2015 Tallinna Vanglale taotluse teha temalt kinnipeetud elektriseadme kasutamise tasude osas tagasiarvestus vastavalt tegelikult tarbitud elektri hinnale ning lähtuda edaspidi elektriseadme kasutamise kulude arvestamisel tegelikult tarbitud elektrienergia kogusest ja Riigi Kinnisvara AS (RKAS) poolt esitatud või esitatavast ühikuhinnast.

2. Tallinna Vangla tagastas 18.05.2015 vastusega nr 5-18/15/12465-2 AE taotluse läbivaatamatult, selgitades, et elektriseadmete kasutamise kulude määrad on sätestatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) § 591 lg-s 1, mistõttu ei kuulu elektriseadmete kasutamise kulu arvestamine vangla otsustusalasse.

Tallinna Vangla jättis 09.06.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/15537-2 rahuldamata AE 20.05.2015 vaide Tallinna Vangla 18.05.2015 vastusele, märkides, et vangla on õigesti

3-15-1528 2(4) lähtunud vangistusseaduse (VangS) §-st 31 ja selle alusel kehtestatud justiitsministri määrusest.

3. AE esitas 15.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks lahendada tema 22.04.2015 taotlus uuesti. Kaebaja palus ühtlasi tunnistada VSE § 591 lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see sätestab 45 W võimsusega elektriseadme kasutamise tasuks 2,23 eurot ühes kuus. VangS § 31 lg 3 seob elektriseadme kasutamise kulud kasutatava elektriseadme võimsusega. Kaebaja televiisori kasutamise igakuised kulud on tegelikkuses VSE § 591 lg 1 p-s 2 ettenähtust madalamad, mistõttu ei ole justiitsministri kehtestatud määr 2,23 eurot kuus 45 W seadme puhul põhjendatud ega proportsionaalne. Kuna vangla tasub elektrienergia eest RKAS esitatava arve alusel, on vanglal võimalik elektriseadme kasutamise kulu iseseisvalt välja arvutada.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 01.09.2015 määrusega AE kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbivaatamatult selle esitajale, sest kaebus on materiaalõiguslikult perspektiivitu ja seega ei ole kaebusega võimalik saavutada selle eesmärki. Kaebaja on sisuliselt soovinud vangla kohustamist tema 22.04.2015 taotluses märgitud toiminguteks. Nimetatud osas on kaebajal läbitud ka kohustuslik kohtueelne menetlus, sest kuigi vanglal puudub VSE § 591 alusel diskretsioon elektriseadme kasutamise kulude arvestamiseks, ei järeldu sellest pädevuse puudumist kaebaja 22.04.2015 taotluse lahendamiseks. Sisuliselt ongi vangla 18.05.2015 vastuses esitanud põhjendused taotluse rahuldamata jätmise kohta ning vastuse üksnes ebaõigesti vormistanud taotluse tagastamisena.

Kuivõrd AE kinnitusel on tema televiisori võimsuseks 45 W (st seadme võimsus jääb vahemikku 31–100 W), tuleb tal selle kasutamise eest VangS § 31 lg-te 2-4 ja VSE § 591 lg 1 p 2 järgi tasuda kuus 2,23 eurot. Kuna kaebaja ei väida, et vangla oleks võtnud temalt tasu rohkem kui 2,23 eurot kuus, siis taandub kaebuse perspektiivikuse küsimus VSE § 591 lg 1 p

2 põhiseaduspärasuse hindamisele. Nimetatud säte ei ole ebaproportsionaalne. VSE § 591 lg-s

1 on elektriseadmete kasutamise kulude määrad kehtestatud teatud võimsuskategooriate kaupa selleks, et vangla ei peaks kulutama elektriseadmete kasutamise kulude arvutamisele ülemäära palju aega ja raha. Seega on sätte legitiimseks eesmärgiks riigi raha säästlik kasutamine ning VSE § 591 lg-s 1 sisalduv regulatsioon selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik meede, lihtsustades oluliselt vanglateenistuse tööd. Regulatsioon on ka mõõdukas, sest kui vangla peaks lähtuma iga kinnipeetava konkreetse seadme võimsusest ja arvutama seadme kasutamise elektrikulu välja tol hetkel kehtiva elektrienergia hinna alusel, siis kuluks arvutamisele ebamõistlikult palju ressurssi, arvestades elektrihinna muutusi, kinnipeetavate arvu ja seda, et ühel kinnipeetaval võib kambris olla mitu elektriseadet. Kaebaja arvutuste kohaselt oleks ta 2015. a veebruaris (28 päeva) pidanud elektri eest tasuma 1,41 eurot ja märtsis (31 päeva) 1,59 eurot. Seega on vahe VSE § 591 lg 1 p-s 2 sätestatuga veebruaris 0,82 eurot ja märtsis 0,64 eurot. Tegelikult tarbitud elektri hinna ja VSE § 591 lg 1 p 2 alusel makstud elektrihinna maksimaalne vahe 0,82 eurot kuus ei ole nii suur summa, et annaks alust pidada kaebaja omandiõiguse riivet ebamõistlikult suureks, võrreldes vangla ressursside kokkuhoiuga. Näiteks elektriseadme ajutisest mittekasutamisest tuleneva tasu ümberarvestamise taotlemisel peab kinnipeetav VSE §-st 592 tulenevalt tasuma 0,63 eurot arvestamisega seotud lisakulude katteks. Võib eeldada, et sama suur või isegi suurem lisakulu tekiks ka iga kinnipeetava seadmete kohta eraldi arvestuse pidamise korral. Kaebajalt võetav tasu ei pruugi täpselt kattuda tegelikult tarbitud elektri hinnaga, kuid on sellele küllaldaselt lähedane ja arvestab õigustatult sellega, et nõutav tasu peab katma ka võimalikud hinnatõusud, mis ei ole täpselt kalkuleeritavad. VangS § 31 lg-s 2 sätestatud esemete näol on kinnipeetava jaoks tegemist täiendava hüvega, mitte igapäevaeluks vajalike esemetega, millest tulenevalt on seda enam põhjendatud, et vangla ei pea sellise hüve kinnipeetavale

3-15-1528 3(4) võimaldamiseks kulutama ebaproportsionaalselt palju ressurssi ning võib kinnipeetavalt nõuda eeldatavale tarbimisele ligikaudselt vastavat summat.

5. AE esitas halduskohtu määruse peale 14.09.2015 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 17.09.2015 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. AE palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja saata asi halduskohtule menetlemiseks. VangS § 31 lg-st 3 tuleneb selgelt ja üheselt mõistetavalt, et kinnipeetav katab ainult elektriseadme kasutamise kulud ning arvestusperioodi pikkuseks on üks kuu ja kulude arvestamise aluseks on seadme võimsus. Nimetatud normist ei tulene kinnipeetavale kohustust tasuda muid kulusid (sh vanglatöötajatele, kes neid kulusid arvestavad). Elektrienergia tarbimist ei ole vangale esitatavate arvete alusel keeruline välja arvutada. Halduskohtu viidatud VSE § 592 ei ole asjassepuutuv, sest kinnipeetavate poolt isiklike elektriseadmete kasutamisest tekkinud kulu igakuine arvestamine on vangla finantsteenistuse VSE § 593 lg-st 2 tulenev tavapärane ülesanne. Sisuliselt ei tooks elektrienergia tegeliku tarbimise arvestamine vanglateenistusele kaasa täiendavaid kulutusi ega nõuaks rohkem aega ja vaeva. Kinnipeetavatele ebamõistlikku rahalist koormust paneva regulatsiooni ettenägemist ei saa õigustada riigi raha säästmisega, kui sellega tegelikkuses mingit säästu ei kaasne. Ka väljaspool vanglat maksavad inimesed elektrienergia eest üksnes vastavalt tegelikule tarbimisele. Praegu maksavad kinnipeetavad osaliselt kinni ka vangla enda tarbitava elektrienergia. Televiisor ei ole vanglas täiendav hüve, vaid seade, mis võimaldab võtta vastu põhiseaduse §-s 44 sätestatud informatsiooni (vt VangS § 31 lg 1). Kui poleks võimalik kasutada isiklikke seadmeid, peaks telerid ja raadiod soetama vangla ning kandma hiljem ka nendega seotud kulu elektrienergiale.

7. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. AE määruskaebuse väited ei anna halduskohtu määruse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes vajalikuks neid üle korrata.

9. VangS § 31 lg 1 sätestab vanglale kohustuse võimaldada kinnipeetavatel jälgida raadioja televisioonisaateid ning VangS § 31 lg-st 2 tulenevalt võib kinnipeetaval teatud tingimustel olla selleks ka isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade. VangS § 31 lg 3 näeb ette, et vastava isikliku elektriseadme kasutamise kulud katab kinnipeetav ning arvestusperioodi pikkuseks on üks kuu ja kulude arvestamise aluseks on elektriseadme võimsus. Elektriseadme kasutamise kulude määrad on VangS § 31 lg 4 alusel kehtestatud VSE §-s 591. Käesolevas asjas on AE vaidlustanud VSE § 591 lg 1 p-s 2 sätestatud 31–100 W võimsusega elektriseadme kasutamise kulu määra (2,23 eurot kuus) kohaldamise tema 45 W võimsusega televiisori suhtes, leides, et kulu peaks olema arvutatud konkreetse seadme ja selle tegeliku kasutamise järgi. Kaebaja ei ole viidanud, et temalt oleks võetud tasu VSE § 59 lg 1 p-s 2 ettenähtust rohkem. Halduskohus on sellest tulenevalt õigesti märkinud, et kaebuse

3-15-1528 4(4) perspektiivikuse küsimus taandub praegusel juhul üksnes VSE § 591 lg 1 p 2 põhiseaduspärasuse hindamisele.

10. Iseenesest on õige, et juhul, kui elektriseadme kasutamise eest nõutaks kinnipeetavalt ebaproportsionaalselt suurt tasu elektrienergia eest, ei oleks kinnipeetavale VangS § 31 lg-s 2 sätestatud õigus tegelikult tagatud, sest selle õiguse kasutamine oleks ebamõistlikult piiratud. Samas on asjakohatu määruskaebuse esitaja viide, et väljaspool vanglat tuleb inimestel elektrienergia eest tasuda üksnes tegeliku tarbimise järgi, sest ka väljaspool vanglat ei peeta elektrienergia tarbimise üle arvestust iga kasutuses oleva elektriseadme lõikes eraldi (nagu kaebaja praegusel juhul sisuliselt soovib), vaid üksnes n-ö tarbimiskoha (nt maja või korter) täpsusega ehk kõigi seal kasutatavate elektriseadmete peale kokku. Vanglalt ei saa mõistlikult nõuda elektrienergia tarbimise üle arvestuse pidamist iga kinnipeetava tegeliku tarbimise järgi, sest see eeldaks oluliste täiendavate kulutuste tegemist (nt voolumõõtjate paigaldamist) ja võiks osutuda üldse võimatuks, arvestades, et kinnipeetavad viibivad üldjuhul kambrites mitmekesi ja elektrienergia hind on pidevas muutumises. Seetõttu piisab VangS § 31 lg-s 3 sätestatud tingimuse täitmiseks sellest, kui hüvitamisele kuuluvad kulud vastavad elektriseadme kasutamisega tegelikult kaasnevatele kulutustele sellise täpsusastmega, mida on veel mõistlike pingutustega võimalik ja otstarbekas piiritleda. VSE §-s 591 kulumäärade kehtestamine, võttes aluseks kinni peetavate isikute üldise elektriseadmete kasutamise praktika, elektrienergia keskmise hinna ja kasutatavate elektriseadmete küllaltki kitsad võimsusvahemikud, on eeltoodud kriteeriumitega kooskõlas. Seda enam, et VangS § 31 lg-s 2 sätestatud seadmete kasutamine kannab kinnipeetava jaoks eeskätt meelelahutuslikku või vaba aja veetmise eesmärki, sest VangS § 31 lg-st 1 tulenev õigus peab talle olema tagatud isikliku raadio või televiisori olemasolust sõltumata. Ka kaebaja enda arvutustest nähtuvalt on vahe VSE § 591 lg 1 p-s 2 sätestatud kulumäära ja väidetava tegeliku kulu vahel väga väike, mistõttu ei tekita vaidlusalune regulatsioon kinnipeetavatele ebamõistlikku rahalist koormust.

11. Ringkonnakohus viitab täiendavalt, et VSE § 591 põhiseaduspärasust on korduvalt hinnanud ka õiguskantsler (nt 13.11.2009 seisukoht nr 6-3/081431/0906913; 03.02.2010 seisukoht nr 6-1/100183/1000674, p-d 27-31; 24.05.2010 seisukoht nr 7-4/100872/1003152; 6-3/100848/1003071), jõudes samuti järeldusele, et VangS § 31 lg 3 kohaselt peaksid võimalikult suurel määral kuuluma kinnipeetava poolt vanglale hüvitamisele küll elektriseadmete kasutamisega tegelikult kaasnenud kulutused, kuid kehtestatud kulumäärad ei pea siiski lähtuma iga kinnipeetava konkreetsetest voolutarbimistest ühel või teisel kuul. Kulumäärade kehtestamisel tuleb võtta arvesse kinnipeetavate poolt elektriseadmete kasutamise praktikat, elektrienergia hinda ja sellest tulenevalt kujundada välja kulupõhine tasumäärade süsteem, mida ongi VSE §-s 591 tehtud. Samuti leidis õiguskantsler, et elektriseadmete kambris kasutamise näol on tegemist täiendava soodustuselaadse õigusega, mitte kinnipeetavate esmaseid vajadusi tagava meetmega.

12. Eelneva põhjal jääb AE määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.09.2015 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets