3-15-1501/24 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-1501

Otsuse kuupäev

21. jaanuar 2016

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Partap Singh’i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 1. juuni 2015

ettekirjutuse nr 1032267560 tühistamiseks

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Partap Singh

Kaebaja esindaja – vandeadvokaat Siret Saks

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Määrata vandeadvokaat Siret Saksale haldusasjas nr 3-

15-1501 Partap Singh'ile riigi õigusabi osutamise eest riigi

õigusabi tasu 828 eurot, millele lisandub käibemaks ehk

kokku 993,60 eurot.

3. Eesti Advokatuuril korraldada riigi õigusabi tasu

väljamaksmine riigi õigusabi osutanud advokaadile.

4. Jätta muud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 22. veebruar 2016. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas Partap Singh’i 31. mail 2015 Meremäe vallas

Võrumaal kinni, kuna ta ületas riigipiiri ebaseaduslikult ja tal puudus riigis viibimiseks seaduslik

alus. 1. juunil 2015 koostati talle koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr

1032267560, millega ühtlasi kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks.

2. 5. juunil 2015 esitas P. Singh PPA-le varjupaigataotluse.

3. Tartu Halduskohtusse saabus 6. juunil 2015 P. Singh’i kaebus PPA 1. juuni 2015

lahkumisettekirjutuse peale.

4. 19. juunil 2015 jättis Tartu Halduskohus kaebuse vormiliste puuduste tõttu käiguta ning

tagastas selle 21. juuli 2015 määrusega.

5. 11. augustil 2015 esitas kaebaja riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaadist esindaja

määruskaebuse Tartu Halduskohtu 21. juuli 2015 määruse peale. Tartu Halduskohus rahuldas

14. augustil 2015 määruskaebuse ning tühistas 21. juuli 2015 määruse, kuid tagastas kaebuse

uuesti kaebeõiguse puudumise tõttu, kuna kohus asus seisukohale, et 1. juuni 2015

lahkumisettekirjutus kaotas varjupaigataotluse esitamise tõttu kehtivuse.

6. Kaebaja esindaja esitas 31. augustil 2015 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14. augusti 2015

kaebuse tagastamise määruse peale. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. oktoobril 2015

määruskaebuse ning tühistas Tartu Halduskohtu 14. augusti 2015 kaebuse tagastamise määruse.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et 1. juuni 2015 lahkumisettekirjutus on endiselt kehtiv. Tartu

Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2015 määrus jõustus edasi kaebamata 17. novembril 2015.

7. Tartu Halduskohus vabastas 27. novembril 2015 kaebaja riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse

menetlusse, andis vastustajale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks ning peatas esialgse

õiguskaitse korras PPA 1. juuni 2015 lahkumisettekirjutuse täitmise.

8. PPA palus 11. detsembri 2015 kirjalikus vastuses kaebusele see rahuldamata jätta.

9. 15. detsembril 2015 määras Tartu Halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses,

andis menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks 8.

jaanuarini 2016 ning täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks 15. jaanuarini 2016. Ühtlasi

andis kohus kaebajale tühistamisnõude täiendavaks põhjendamiseks tähtaja 8. jaanuarini 2016.

Kohus teatas, et otsus tehakse asjas teatavaks 21. jaanuaril 2016.

10. Kaebaja esindaja esitas 5. jaanuaril 2016 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi

kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning oma täiendavad seisukohad.

Kaebuse põhjendused

11. Kaebaja on seisukohal, et PPA ettekirjutus on ebaõige ja kuulub tühistamisele.

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lõike 4 kohaselt peatatakse

välismaalase kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil kuni varjupaigataotluse suhtes tehtud

otsuseni. VRKS § 25 lg 2 sätestab, et varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuses tehakse

välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on

seaduslik alus Eestis viibimiseks. Tegemist on imperatiivse sättega, mis ei võimalda tõlgendust,

mille kohaselt võiks ja peaks isiku kinnipidamisel tehtud lahkumisettekirjutus prevaleerima

varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuses tehtava kohustusliku ettekirjutuse üle. Olukorras, kus

väljasaatmine on peatunud ning juhul, kui PPA teeb kaebaja suhtes negatiivse otsuse, tuleb PPA-

l teha seadusest tulenevalt uus lahkumisettekirjutus. Seega tuleb 1. juuni 2015 ettekirjutus juba

ainuüksi õigusselguse huvides tühistada. PPA praktika tekitab olukorra, kus ettekirjutus tuleb

vaidlustada oluliselt varem ning reeglina kohtus, mis on erinev kohtust, kus toimub vajadusel

lõpliku varjupaigaotsuse vaidlustamine.

12. Menetluslikult on kaebaja seisukohal, et Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2015 määruse

seisukohad ei ole halduskohtule siduvad. Kaebaja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, justkui

võib vastustaja pärast varjupaigamenetlust tugineda eelnevalt tuvastatud õiguslikult alusele

vaatamata sellele, et menetluse käigus võis ilmneda uusi faktilisi asjaolusid ja kaalutlusi.

Haldusakti, mis on tehtud olukorras, kus haldusorgani kaalutlusõiguse aluseks olevad faktid ja

asjaolud pärinevad varasemast perioodist, ei saa pidada õiguspäraseks. Nii lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaja, sunniraha määra kui sissesõidukeelu kohaldamise ja selle tähtaja

näol on tegemist kaalutlusotsustega, mille puhul peab lähtuma konkreetse juhtumi asjaoludest.

VRKS § 362 lõikes 4 sätestatust ei tulene, et ettekirjutuse täitmine peatuks ning uue VRKS § 25

lõikes 2 sätestatud ettekirjutuse tegemine ei oleks PPA-le kohustuslik. Ka väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg 31 toetab seisukohta, et ettekirjutus tuleks teha koos

põhiotsusega. VSS § 13 lg 1 sätestab, et ettekirjutus kehtib ettekirjutuse teatavaks tegemise

päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse

saamiseni. VRKS § 51 lg 1 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet annab taotlejale kolme päeva

jooksul, arvates varjupaigataotluse esitamisest, varjupaigataotleja tunnistuse, mis tõendab, et

välismaalane taotleb Eestis varjupaika. Varjupaigataotlejal on menetluse läbiviimise ajal

seaduslik alus Eestis viibimiseks ehk kaebajal on olemas viibimisalus Eestis.

Vastustaja vastuväited

13. PPA rõhutab, et ei nõustu seisukohaga, et enne varjupaigataotluse esitamist koostatud

lahkumisettekirjutus ei ole pärast varjupaigataotluse tagasilükkamist enam kohaldatav.

Vaidlustatud ettekirjutus on kehtiv ja õiguspärane. Kaebaja saabus 31. mail 2015 Võru

maakonnas Meremäe vallas Võmmorski külas Eestisse ebaseaduslikult, ületades selleks mitte

ettenähtud kohas ja ajal Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone

suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lõikest 1

ja VSS § 2 lõikest 1 tulenevalt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks

olema seaduslik alus. P. Singh on välismaalane ja ta viibib Eestis ilma seadusliku aluseta, samuti

puuduvad VSS § 9 lõikes 1 loetletud asjaolud.

14. VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus

Eestist lahkumiseks. 1. juunil 2015 võeti isik ebaseaduslikult viibiva isikuna arvele ja eeltoodust

tulenevalt vormistas PPA samal päeval kaebajale koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks, juhindudes VSS § 72 lg 2 punktist 6, mille kohaselt võib lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui

lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku

ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Ettekirjutusega kohaldati

isikule VSS § 74 lõike 2 alusel sissesõidukeeld viieks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise

päevast alates. PPA oli kohustatud kaebajale lahkumisettekirjutuse tegema ning seega on PPA

tegevus olnud õiguspärane.

15. PPA-l on põhjendatud alus arvata, et varjupaigataotlus oli esitatud väljasaatmise vältimiseks.

Kõik isiku põhjendused olid majanduslikku iseloomu. Samuti arvestab PPA sellega, et isiku

sihtriigiks ei olnud Eesti, vaid Saksamaa. 10. juunil 2015 rahuldas Tallinna Halduskohus PPA

taotluse ja andis oma määrusega haldusasjas nr 3-15-1462 loa P. Singh'i paigutamiseks

kinnipidamiskeskusesse. Seetõttu peatus ka lahkumisettekirjutuse sundtäitmine kuni

varjupaigataotluse suhtes tehtud otsuseni. Lahkumisettekirjutuse tegemise järgselt puudus

kaebajal otsene vajadus selle vaidlustamiseks seoses varjupaigataotluse esitamisega, kuna

lahkumisettekirjutuse sundtäitmine peatus. Vastavalt VSS § 13 lõikele 2 tunnistab PPA

ettekirjutuse kehtetuks ettekirjutuse tegemise aluse äralangemisel. Hilisem varjupaigataotluse

menetlus ei muuda olematuks ebaseadusliku välispiiri ületamist ega ka seda, et isikul ei ole

jätkuvalt seaduslikku alust riigis viibimiseks. Täiendavate aluste ilmnemine ei tähenda seda, et

esialgu tehtud lahkumisettekirjutus kaotaks seetõttu oma kehtivuse, kuna hilisema menetluse

käigus väljaselgitatud asjaolud võivad anda otsuse langetamise seisukohast täiendavaid

kaalutlusi. Kui isikule lahkumisettekirjutuse tegemise alusena on tuvastatud üks VSS § 72 lõikes

2 nimetatud asjaoludest, piisab VSS § 71 lõike 2 kohaselt lahkumisettekirjutuses üksnes ka

õigusliku aluse avaldamisest, kusjuures avaldama ei pea faktilisi aluseid, sellega seotud

asjaolusid ja kaalutlusi. Taolise lahkumisettekirjutuse tegemiseks piisab ka pelgalt ühe VSS § 72

lõikes 2 nimetatud aluse tuvastamisest. Seega võib vastustaja ka pärast varjupaigamenetlust

tugineda eelnevalt tuvastatud õiguslikule alusele, vaatamata sellele, et menetluse käigus võis

ilmneda uusi faktilisi asjaolusid ja kaalutlusi.

Kohtu seisukoht

16. Kaebaja nõuab PPA 1. juuni 2015 lahkumisettekirjutuse nr 1032267560 tühistamist. Pärast

lahkumisettekirjutuse koostamist esitas kaebaja varjupaigataotluse. Kohus võtab esmalt

seisukoha selle osas, kas asjas tuleb lähtuda käesolevas haldusasjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu

29. oktoobri 2015 jõustunud määruses esitatud õigusnormide tõlgendusest (I), seejärel lahendab

kohus kaebuse (II) ning viimaks määrab kindlaks riigi õigusabi tasu ja jaotab muud

menetluskulud (III).

I

17. Asjas vaidlevad pooled põhiliselt selle üle, milline toime on varjupaigataotluse esitamisel

enne seda isiku suhtes koostatud lahkumisettekirjutusele. Käesolevas menetluses asus Tartu

Halduskohus 14. augustil 2015 seisukohale, et tulenevalt VRKS § 25 lõikest 2 toob

varjupaigataotluse tagasilükkamise otsus – mis hõlmab materiaalselt nii varjupaigataotluse

rahuldamata jätmist kui sisulist läbi vaatamata jätmist – isikule kaasa lahkumisettekirjutuse

tegemise ning seda lahkumisettekirjutust ei saa asendada enne varjupaigataotluse esitamist

koostatud lahkumisettekirjutus, kuna see ei sisalda enam asjakohaseid kaalutlusi. Sellest järeldas

kohus, et lahkumisettekirjutus on pärast varjupaigataotluse esitamist kaotanud haldusmenetluse

seaduse § 61 lõike 2 mõttes kehtivuse ning seega puudub kaebajal kaebeõigus

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lõike 1 mõttes. Tartu Ringkonnakohus tühistas

jõustunud 29. oktoobri 2015 määrusega Tartu Halduskohtu 14. augusti 2015 määruse ning asus

seisukohale, et esialgu tehtud haldusakt mitte ei kaota oma kehtivust, vaid selle täitmine on

varjupaigataotluse lahendamiseni peatatud. Seejuures märkis ringkonnakohus, et VSS § 72 lõikes

2 nimetatud aluse tuvastamisel võib vastustaja pärast varjupaigamenetlust tugineda eelnevalt

tuvastatud õiguslikule alusele, kuna niisugusel alusel tehtud lahkumisettekirjutuses ei pea

avaldama faktilisi aluseid, sellega seotud asjaolusid ja kaalutlusi.

18. HKMS § 203 lg 2 sätestab, et määruskaebuse menetlemisele kohaldatakse

apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui HKMS 19. peatükist ei tulene teisiti. HKMS § 202 lõike

2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud

otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud

kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. On tõsi, et Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri

2015 määrus puudutab kaebeõigust, mitte kaebuse sisulist lahendamist. Seejuures tuleb aga

silmas pidada, et sisuliselt tähendab kaebeõigus isiku õiguste rikkumise võimalikkuse jaatamist

(vt Riigikohtu määruse asjas nr 3-3-1-9-08 p 15) ning tulenevalt HKMS § 121 lg 2 punktist 1

ning § 151 lg 2 punktist 1 ei ole kohtul kohustust kaebust kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada

või läbi vaatamata jätta. Sellisel juhul jätab kohus kaebeõiguse puudumisel kaebuse rahuldamata.

Sisuliselt antakse seega kaebeõiguse kontrollimisel eelhinnang sellele, kas kaebuse rahuldamine

võib üldse põhimõtteliselt kõne alla tulla ning asja sisulisel lahendamisel antakse sellele pärast

tõendite uurimist lõplik hinnang. Kuigi kaebeõiguse jaatamiseks piisab pelgalt õiguste rikkumise

võimalikkusest ning kaebuse rahuldamiseks tuleb õiguste rikkumine tõsikindlalt tuvastada,

kontrollitakse mõlemal juhul siiski samade õiguste rikkumist. Esimese astme kohtus on

iseenesest võimalik, et kohus muudab menetluse jooksul kaebeõigust käsitledes antud

materiaalõiguslikku hinnangut, kui menetlusosalised teda selle vajalikkuses veenavad. Teisalt

olukorras, kus vastav hinnang on antud kõrgema kohtu jõustunud lahendiga samas asjas, ei saa

esimese astme kohus asja sisulisel lahendamisel sellest seisukohast irduda, eriti kui asjas

vahepealsel ajal täiendavat teavet ilmnenud ei ole. See oleks vastuolus ka menetlusökonoomia

põhimõttega, kuna tooks suure tõenäosusega kaasa kohtuotsuse tühistamise.

II

19. Seetõttu tugineb kohus Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2015 jõustunud määruses antud

tõlgendusele, mille kohaselt tähendab VRKS § 25 lg 2 koosmõjus VRKS § 362 lõikega 4 – mille

järgi peatatakse isiku kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil kuni varjupaigataotluse suhtes

tehtud otsuseni – seda, et lahkumisettekirjutuse kehtivus peatub kuni varjupaigataotluse suhtes

tehtava otsuseni ning kui varjupaigamenetlus lõppeb isikule negatiivse otsustusega, taastub

esialgsest

lahkumisettekirjutusest

tulenev

kohustus.

Samuti

tugineb

kohus

Tartu

Ringkonnakohtu seisukohale, et olukorras, kus hilisema menetluse käigus selgub, et

sissesõidukeeld on ebaproportsionaalselt pikk, on haldusorganil võimalik anda selle kohta

vajadusel uus haldusakt. Kuna haldusakti kehtivuse peatumine ei võta isikult õigust selle

vaidlustamiseks, on enne varjupaigataotluse esitamist koostatud lahkumisettekirjutuse

vaidlustamine võimalik nii varjupaigamenetluse ajal kui ka pärast varjupaigataotluse

tagasilükkamist. Samas tähendab see, et isikul ei ole võimalik lahkumisettekirjutuse tühistamist

nõudes tugineda sellele, et PPA peaks või pidanuks varjupaigataotluse tagasilükkamisel andma

uue lahkumisettekirjutuse.

20. Järelikult saab kohus eeskätt kontrollida, kas lahkumisettekirjutus oli selle andmise ajal

õiguspärane. VSS § 7 lõike 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta välismaalasele ettekirjutus Eestist

lahkumiseks. Asjas ei ole vaidlust, et kaebajal ei olnud Eestisse saabudes viibimisalust ning ta ei

kuulu VSS § 9 lõikes 1 sätestatud isikute ringi, kellele saab teha seadustamisettekirjutuse. VSS

§ 7 lg 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis

ebaseaduslikult,

pannakse

välismaalasele

kohustus

Eestist

lahkuda,

määratakse

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha

rakendamise

kohta

lahkumisettekirjutuse

täitmata

jätmise

korral,

tehakse

hoiatus

lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu. Vaidlustatud 1. juuni 2015 lahkumisettekirjutus sisaldab kõiki nimetatud

elemente. VSS § 71 lg 2 p 6 sätestab, et lahkumisettekirjutuse põhjenduses avaldatakse üksnes

õiguslik alus ning ei avaldata faktilist alust, sellega seotud asjaolusid ega asjassepuutuvaid

kaalutlusi muuhulgas, kui lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti

välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Asjas

ei ole vaidlust, et kaebaja peeti 31. mail 2015 kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu

ning sõltumata sellest, kuidas tõlgendada varjupaigataotluse esitamise mõju õigusele Eestis

viibida, ei olnud kaebajal 1. juunil 2015 luba ega õigust Eestis viibida. Seetõttu ei olnud PPA-l

kohustust esitada lahkumisettekirjutuses kaalutlusi, mis paratamatult piirab ka haldusakti

õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ulatust. VSS § 71 lõike 3 kohaselt nimetatakse niisugust ilma

kaalutlusi esitamata koostatud lahkumisettekirjutust vormikohaseks lahkumisettekirjutuseks.

21. Lahkumisettekirjutuses ei antud kaebajale vabatahtliku täitmise tähtaega, vaid see määrati

koheselt sundtäidetavaks. VSS § 72 lg 2 p 6 lubab seda teha, kui lahkumisettekirjutus tehakse

välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole

saanud luba või õigust Eestis viibida. Järelikult on koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus

koostatud õiguspäraselt. Kaebajat hoiatatakse lahkumisettekirjutuses sunniraha tasumisega kuni

300 eurot, kui lahkumisettekirjutust ei täideta 90 päeva jooksul. Kuigi koos sunniraha

kohaldamise hoiatusega on toodud ka kuupäev 30. august 2015, tuleb hoiatust siiski tõlgendada

viisil, et 90 päeva sisse ei loeta perioodi, mil varjupaigamenetluse või esialgse õiguskaitse tõttu

on lahkumisettekirjutuse täitmine peatatud. VSS § 7 lõike 4 järgi on sunniraha ülemmäär 640

eurot, mistõttu ei ole võimalik pidada 300 euro suurust sunniraha määra ebaproportsionaalseks.

22. VSS § 74 lg 2 sätestab vormikohase lahkumisettekirjutuse korral üldise viie aasta pikkuse

sissesõidukeelu, mida on ka käesoleval juhul kohaldatud. Kuigi VSS § 74 lõiked 3 ja 4 lubavad

erandlikel juhtudel kohaldada lühemat sissesõidukeeldu või jätta selle üldse kohaldamata, ei pea

PPA sama paragrahvi lõike 5 kohaselt nende aluste kohaldamata jätmist põhjendama. Samuti ei

ole kohtule teada asjaolusid, mis sunniksid eeldama, et PPA-l oli kohustus kohaldada lühemat

sissesõidukeeldu, mistõttu tuleb ka seda pidada õiguspäraseks. Kokkuvõtlikult on kohus seega

seisukohal, et PPA 1. juuni 2015 lahkumisettekirjutus on õiguspärane ning puudub alus selle

tühistamiseks. Järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata.

23. Kohus tuletab ühtlasi meelde, et 27. novembril 2015 peatas Tartu Halduskohus esialgse

õiguskaitse korras PPA 1. juuni 2015 lahkumisettekirjutuse täitmise. Tulenevalt HKMS § 249

lõikest 4 kehtib see kuni kohtuotsuse jõustumiseni. HKMS § 176 lõike 1 kohaselt jõustub

kohtuotsus, kui seda ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui

teistmismenetluses.

III

24. Kaebajale anti riigi õigusabi Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2015 määrusega haldusasjas nr

3-15-1524. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse käigus riigi

õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks

asjas tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetavas määruses. RÕS § 21 lõike 3 kohaselt kehtestab

riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad

ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra advokatuuri

juhatus igaks eelarveaastaks, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi

õigusabi eeldatavat mahtu. RÕS § 22 lõike 6 kohaselt tuleb lähtuda riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramisel tasude ja kulude korrast, mis kehtis vastava tasu maksmiseks oleva toimingu

tegemise ajal. RÕS § 22 lõike 7 kohaselt kontrollib kohus advokaadi esitatava taotluse õigsust ja

põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud

põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi

osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel

kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud.

25. Kuigi vandeadvokaat S. Saksa esitatud taotluses on osaliselt eksitud aastanumbri märkimisel,

on haldusasja kronoloogiast tulenevalt arusaadav, et ta taotleb tasu toimingute eest, mis on tehtud

perioodil august 2015 – jaanuar 2016. Sellel perioodil kehtinud advokatuuri juhatuse kehtestatud

„Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad

ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra“ redaktsioonides

halduskohtumenetlust puudutavad sätted ei muutunud. Korra p 41 kohaselt määrab kohus isiku

esindamisel halduskohtumenetluses riigi õigusabi tasu kindlaks korra lisas toodud alustel ja

korras. Korra lisa p 2 sätestab, et kõikide lisas toodud toimingute, välja arvatud kohtuistungil

osalemine, tasu arvestamise minimaalmääraks on kümme minutit. Lisa p 9 kohaselt on tasu 36

eurot iga poole tunni kohta ning lisa p 4 kohaselt võib sellele lisanduda käibemaks.

26. Taotluse kohaselt on kaebajale riigi õigusabi osutatud kokku 11 tundi ja 30 minutit.

Arvestades asjas toimunud määruskaebemenetlusi ning kohtu nõuet seisukohti täiendavalt

põhjendada on riigi õigusabile kulunud aeg mõistlik ning ühelegi toimingule ei ole kulunud aega

ülemääraselt. Seetõttu peab kohus taotlust põhjendatuks ja õigeks. Riigi õigusabi osutaja taotleb

tasu koos käibemaksuga 993,60 eurot koos käibemaksuga. See vastab advokatuuri juhatuse

kehtestatud korras toodud tasumäärale. Kaebajale anti riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada

riigile õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seega puudub kaebajal kohustus advokaadi tasu

riigile hüvitada.

27. RÕS § 30 lg 1 kohaselt riigi õigusabi osutamist rahastatakse riigieelarvest selleks eraldatud

rahast. RÕS § 24 lg 1 kohaselt kohtulahendi alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude

väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab advokatuur.

28. Muude menetluskulude osas märgib kohus järgmist. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust

menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja

menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik