3-14-50853/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Agu Timmi

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

19.01.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-50853

Haldusasi

Ester Ilvese kaebus Tartu Vangla direktori

21.04.2014. a käskkirja nr 3-2/258 p-de 1, 3 ja 4

õigusvastaseks tunnistamise ja hüvitise maksmise

kohustamise ja põhiseaduslikkuse kontrolli nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.11.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja Ester Ilvese

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ester Ilves, esindaja vandeadvokaat Anti

Aasmaa

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde vastustaja poolt 11.12.2015 esitatud Tartu

Vangla direktori 28.04.2014. a käskkiri nr 1-1/61 „Tartu Vangla

kriminaalhooldusosakonna põhimäärus“.

2. Ester Ilvese vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tartu Vangla

apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 28.11.2014. a otsus osaliselt, so Tartu

Vanglalt Ester Ilvese kasuks hüvitise väljamõistmise osas ametniku kolme kuu

keskmise palga ulatuses seonduvalt õigusvastaselt teenistusest vabastamisega ja

Ester Ilvese kasuks menetluskulude väljamõistmise osas. Teha uus otsus, millega

jätta Ester Ilvese kaebus tervikuna rahuldamata.

4. Ester Ilvese poolt halduskohtus ja apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o hiljemalt 18.02.2016. Kassatsioonkaebus

võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised

menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi

kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla edastas 26.03.2014 E. Ilvesele teatise nr 3-1/289-1 ametikoha koondamise

kohta. Teatise kohaselt ei olnud Tartu Vanglal pakkuda E. Ilvesele ametikohaga sarnaste

teenistusülesannetega ametikohta, kuid vangla märkis teatises, et vabad on valvuri

ametikohad ning huvi korral tuleb E. Ilvesel pöörduda personali valdkonna töötajate poole.

2. Tartu Vangla direktor otsustas 21.04.2014. a käskkirjaga nr 3-2/258 vabastada E. Ilvese

Tartu Vangla teenistusest ja kriminaalhooldusametniku ametikohalt avaliku teenistuse seaduse

(ATS) § 90 lg 1 p 2 alusel koondamise tõttu alates 01.05.2014 (p 1); lugeda E. Ilvese

teenistussuhte viimaseks päevaks 30.04.2014 (p 2); maksta E. Ilvesele hüvitist ühe kuu

keskmise palga ulatuses (p 3) ja väljateenitud puhkuse eest 11,51 kalendripäeva ulatuses (p 4)

ning palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva, s.o 37 tööpäeva eest. Samuti on

teenistujal õigus saada koondamise tõttu kindlustushüvitist töötuskindlustuse seaduses

ettenähtud tingimustel ja korras (p 5).

Käskkirja kohaselt ametnike koondamisel kontrolliti ja võrreldi talituse

kriminaalhooldusametnike ametikohale esitatavate nõuete vastavust haridusnõuetele,

täidetavaid põhifunktsioone ning töösooritust, et välja selgitada koondamisele kuuluvad

ametnikud. Käskkirjas märgitakse, et E. Ilves töötab alates 01.05.1998

kriminaalhooldusosakonna teenistujana ning omab keskeriharidust. Alates 2004. aastast

kehtiv regulatsioon näeb ette, et kriminaalhooldusametnik peab olema omandanud

rakendusliku või akadeemilise kõrghariduse, mis on omandatud riiklikult akrediteeritud

õppekava alusel. Käskkirjas märgitakse, et E. Ilvesel ei ole rakenduslikku ega akadeemilist

kõrgharidust, mistõttu ei vasta tema haridus kehtestatud haridusnõuetele ning samuti ei ole ta

näidanud kriminaalhooldusametnikuna töötamise jooksul välja huvi vastav haridus omandada.

Käskkirja kohaselt sai eelmärgitud põhjus E. Ilvese osas koondamise otsuse tegemisel

määravaks, kuna osakonna töö restruktureerimine eeldab kõrgemat tasemeharidust ning selle

alusel omakorda eraldi spetsialiseerumist üha kasvavate nõudmiste tõttu. Käskkirjas märgiti,

et kuna teistel osakonna ametnikel on nõuetele vastav haridus ja valmidus kohanemiseks uute

ja üha kasvavate nõudmistega, siis ei saa E. Ilves Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna

kriminaalhooldusametnikuna enam teenistust jätkata. Veel märgiti, et Tartu Vanglal ei ole

E. Ilvesele pakkuda ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta.

3. E. Ilves esitas 19.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada

õigusvastaseks Tartu Vangla direktori 21.04.2014. a käskkiri nr 3-2/258 p 1 osas ja mõista

tema kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses; tühistada või tunnistada

õigusvastaseks 21.04.2014. a käskkiri nr 3-2/258 p 3 osas ja teha kohustav ettekirjutus maksta

talle hüvitist 12 kuu ametipalga või alternatiivselt 10 kuu põhipalga ulatuses; tühistada või

tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori 21.04.2014. a käskkiri nr 3-2/258 p 4 osas

ning teha kohustav ettekirjutus arvestada haldusorganil vastav hüvitis uuesti ning

vähemmakstud osa E. Ilvesele välja maksta. Lisaks taotles kaebaja, et kohus tunnistaks ATS §

131 lg 1 p 4 muutmise alates 01.07.2009 PS §ga 10 vastuolus olevaks, kuna seadusemuudatus

ei võimaldanud enam maksta hüvitist 12 kuu ametipalga ulatuses ametnikele, kellel oli selleks

ajaks 10 aastat teenistusstaaži täitunud.

Kaebaja märkis, et tema ametikoha kaotamine ametiasutuse koosseisus ei olnud põhjendatud.

Peale 01.05.2014 jäi kriminaalhooldusosakonda vabu ametikohti, millest järeldub ATS § 90

lg 1 p 2 rikkumine. Ka teisi kriminaalhooldusametnikke koondati, kuid neile pakuti võimalust

jätkata teenistust lapsehoolduspuhkusel viibiva kriminaalhooldusametniku asendajana kuni

viimaste naasmiseni. Kaebaja selgitas, et temale seda ettepanekut ei tehtud ning sellest

tulenevalt on koondamine ebaseaduslik. Kuivõrd alates 2004. aastast kehtima hakanud

regulatsioon ei oma tagasiulatuvat mõju, siis tugineb Tartu Vangla direktor nii ametikoha

koondamisel kui ka E. Ilvesele ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikoha

mittepakkumisel kaalutlusele, mis on vastuolus seadusega. Ametiasutus on kohelnud

ametnikke ka ebavõrdselt, kuivõrd kaebaja koondati hariduse puudumise motiivil, kuid samas

jäi kriminaalhooldusosakonda endiselt ametisse kriminaalhooldusametnik, kellel on kaebajaga

võrdväärne haridustase.

Kaebaja märkis, et vaatamata ATS-i kehtestamisele 01.04.2013 uues redaktsioonis jäi

vanglaametnikele koondamishüvitise maksmisel kehtima eriregulatsioon vangistusseaduse

(VangS) § 154² lg-s 3. Seetõttu tulnuks talle maksta hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel

kümne kuu põhipalga ulatuses. VangS § 105¹ lg-st 1 tulenevalt on kriminaalhooldusametnik

käsitatav vanglaametnikuna, kuna on vanglateenistuses. Kui kohus nimetatuga ei nõustu, on

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel keskse tähendusega, et juba 30.06.2009 oli E. Ilvesel

täitunud tol ajal kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž.

Lisaks märkis kaebaja, et hüvitis väljateenitud puhkuse eest on arvutatud valesti, kuna ei ole

arvestatud sellega, et Tartu Vangla direktori 07.11.2013. a käskkirjaga nr 3-2/633 anti talle

tasulist lisapuhkust 2 päeva. Kui ergutusena antud 2 täiendavat lisapuhkuse päeva on jäänud

kasutamata, tuleb ka need ametisutusel kompenseerida rahaliselt tulenevalt ATS § 104 lg-st 1.

Kaebaja selgitas, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb igaühe õigus

mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma

õigust realiseerima. Kaebaja oli avalikus teenistuses töötanud väga pikka aega ja ta soovis

jätkata töötamist ametiisikuna. Seetõttu oli tal tekkinud õiguspärane ootus, et kui ta

vabastatakse avalikust teenistusest, tekib tal õigus koondamishüvitisele määras, mis oli

määratletud ajal, kui tal täitus 10 aastat teenistusstaaži, s.o enne 30.06.2009. Kaebaja leidis, et

kuivõrd seadusandja vähendas hüvitise määra 10 korda, oli õiguspärase ootuse põhimõtte

riive erakordselt intensiivne.

4. E. Ilves esitas 04.11.2014 täiendava seisukoha. Kaebaja märkis, et justiitsministri

25.05.2008. a määrusest „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ ei nähtu, et

kriminaalhooldusosakond oleks jagatud eraldi üksusteks või talitusteks, nt piirkondlikkuse

põhimõttel, mistõttu pidanuks vastustaja koondamisotsust tehes E. Ilvest võrdlema ATS § 90

lg 5 tähenduses teiste ametisse jäetud ametnikega, s.o E. Schasminiga ning E. Ilvesele saanuks

teha ettepaneku kriminaalhooldusosakonna siseseks ümberpaigutamiseks, kuivõrd ametnikud

kuulusid ilma erisusteta sama kriminaalhooldusosakonna koosseisu.

HALDUSKOHTU LAHEND

5. Tartu Halduskohus rahuldas 28.11.2014. a otsusega E. Ilvese kaebuse osaliselt ning mõistis

Tartu Vanglalt E. Ilvese kasuks hüvitise ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses

seonduvalt õigusvastaselt teenistustest vabastamisega. Muus osas jättis halduskohus kaebuse

rahuldamata.

Halduskohus selgitas, et ATS § 90 lg 7 ei sätesta koondamisel ainult hariduse nõude arvesse

võtmist, vaid rõhub ka headele töökogemustele, teadmistele ja oskustele. Halduskohus

nõustus kaebajaga, et hariduse puudumise kompenseerib seadusandja mõtte kohaselt kaebaja

töökogemus ja tööandjapoolne koolitus. Vanglal oleks olnud võimalus kaebajale pakkuda

ametikohta, mida pakuti teistele koondatavatele, kes nõustusid koondamisega ning ei

soovinud pakutavat ametikohta vastu võtta. Teistele koondatavatele pakuti nimelt

asenduskohta, mis oleks olnud vastavuses E. Ilvese töökogemuse, teadmiste ja oskustega.

Kaebajale ei ole pakutud asenduskohta ega võimalust töötada mõnel muul ametikohal. Kuna

kaebajale on jäetud täitmata ametikoht pakkumata, siis leidis halduskohus, et koondamise

protseduur on olnud kaebaja suhtes õigusvastane ning kaebajal on tekkinud nõudeõigus

rahalise hüvitise näol õigusvastaselt teenistusest vabastamisel.

Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja nõude saada hüvitist kuni 31.03.2013 kehtinud ATS

§ 131 lg 1 alusel sõltuvalt avaliku teenistuse staažist, mida antud asjas ei saa rakendada, kuna

seadusandlus ei näe ette juhtusid, et kellel on 01.04.2013 kehtima hakanud ATS-i ajaks

täitunud vastav avaliku teenistuse staaž, makstakse hüvitist kuni 31.03.2013 kehtinud ATS-i

sätete alusel. Lisaks jättis halduskohus rahuldamata kaebaja nõude saada VangS § 154² lg 3 p

4 alusel makstavat hüvitist koondamise korral, kuna kaebaja ei olnud vanglaametnik. E. Ilves

oli teenistussuhtes vanglaga kriminaalhooldusametniku ametikohal ATS-i tähenduses.

Rahuldamata jäi ka nõue arvutada uuesti väljateenitud puhkusepäevade eest väljamakstav

kompensatsioon ja arvestada ka lisapuhkuse päevad kompensatsiooni hulka. Ergutusena

saadud lisapuhkus ei kuulu ametniku põhipuhkuse hulka ja selle kasutamata jätmise korral ei

ole vanglal kohustust ametniku teenistusest vabastamise korral seda hüvitada.

Halduskohus leidis, et kaebaja suhtes ei ole rikutud õiguskindluse ega õiguspärase ootuse

printsiipi ning puudub vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kaebajal on

täitunud teatud teenistusstaaž ajal, mil kehtis ATS vanas redaktsioonis, mil oli ette nähtud

koondamisel hüvitis sõltuvalt avaliku teenistuse staažist, kuid see põhimõte ei rakendu alates

01.04.2013 kehtima hakanud ATS-is. Halduskohus selgitas, et õiguspärase ootuse põhimõte ei

tähenda, et keelatud oleks mistahes õigusakti muutmine tulevikus. Õiguskindluse põhimõte ei

nõua, et seadust ei või ümber kohandada vastavalt elumuutustele ja -korraldustele. Kuigi

õiguskindlus on väga soovitav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab

suutma muutuvate oludega kaasa minna. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei võeta isikult ära

seda riigi poolt antud õigust, mida isik on hakanud juba realiseerima. Kui arvestada

seadusandluse muutmisel mõistliku aja põhimõtet, on ATS-i uus redaktsioon vastu võetud

13.06.2012 ja jõustus 01.04.2013, seega oli halduskohtu hinnangul kaebajal võimalus ja

piisavalt aega tutvuda uute normidega. Halduskohus leidis, et vangla on kohaldanud õigesti

teenistusest vabastamisel ATS-i sätteid uues redaktsioonis, mil kaebaja teenistuses oldud aeg

hüvitise suurust ei mõjuta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Tartu Vangla esitas 29.12.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu otsus osas, millega E. Ilvese kaebus rahuldati ja mõisteti Tartu Vanglalt E. Ilvese

kasuks ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitis seonduvalt õigusvastase

teenistusega vabastamisega ning teha uus otsus, millega jätta E. Ilvese kaebus Tartu Vangla

vastu rahuldamata.

Vastustaja märkis, et E. Ilvesele pakuti võimalust asuda tööle vanglas teisel ametikohal.

E. Ilvesele 26.03.2014 esitatud koondamise teatises on selgitatud, et vanglal ei ole pakkuda

tema ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, aga täitmata on valvuri

ametikohad ning huvi korral sellele kohale asumiseks tuleb E. Ilvesel pöörduda vangla

personali valdkonna töötajate poole. Vangla selgitas, et tegemist oli reaalse pakkumisega

ametikohale, mis vastas E. Ilvese võimetele ning see ei olnud tema jaoks ka ebasoodne.

Töökoht oleks olnud kindel ning asunud Tartu linnas. Samuti ei oleks E. Ilves kaotanud

oluliselt palgas. Kuivõrd E. Ilves valvuri ametikohale asumiseks soovi ei avaldanud, siis

ilmselt see pakkumine teda ei huvitanud, mis aga ei tähenda, et vangla rikkus ATS § 90 lg-t 7

ning temale pakkumist ei teinud.

Vastustaja ei nõustunud halduskohtuga, et vangla on rikkunud ATS § 90 lg-s 7 sätestatud

kohustust, kuna ei pakkunud kaebajale võimalust jätkata teenistust lapsehoolduspuhkusel

oleva teenistuja asendajana, nagu seda tehti teistele koondatavatele. Vastustaja märkis, et

lapsehoolduspuhkusel viibivate ametnike asendamiseks tehti pakkumised nendele

koondatavatele ametnikele, kelle haridusnõue oli täidetud. Halduskohus ei ole väitnud, et

vangla oleks lähtunud asenduskohale asumise pakkumise tegemisel asjakohatust või

põhjendamatust seisukohast. Vaatamata E. Ilvese pikaaegsele töökogemusele oli vastustaja

hinnangul kriminaalhoolduse läbiviidavat reformi silmas pidades ning kriminaalhooldusaluste

uue kohtlemismudeli rakendamisel olulisem, et teenistusse jäävad ametnikud, kelle haridus on

nõuetele vastav. Tartu Vangla ei nõustunud halduskohtuga, et pikaaegne töökogemus asendab

vajaliku hariduse puudumist. Sellisele seisukohale asudes puuduks üldse vajadus erialalise

hariduse omandamiseks ning teatud ametikohtadel haridusnõude kehtestamine muutuks

sisutuks.

Vastustaja hinnangul on seadusandja ATS § 90 lg 7 sätestamisel pidanud silmas koondatavale

põhikohaga töötamise võimaluse pakkumist. Kuigi seadus ei keela pakkuda koondatavale

äraoleva töötaja asenduskohal teenistuse jätkamist, ei muuda selle tegemata jätmine vastustaja

hinnangul veel koondamisprotseduuri õigusvastaseks. Seda veel olukorras, kus koondatavale

tehti pakkumine asuda põhikohaga teisele ametikohale.

7. E. Ilves esitas 03.02.2015 vastuapellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 28.11.2014. a otsus osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata, ja teha uus

otsus, millega rahuldada tema kaebus täies ulatuses.

Kaebaja märkis, et Justiitsministri määrusest nr 25 ei nähtu, et kriminaalhooldusosakond

oleks jagatud täiendavalt eraldi üksusteks või talitusteks, nt piirkondlikkuse põhimõttel.

Seetõttu pidanuks vastustaja koondamisotsust tehes E. Ilvest võrdlema ATS § 90 lg 5

tähenduses teiste ametisse jäetud ametnikega, kellel puudus kõrgharidus, s.o E. Schasminiga.

Kaebaja selgitas, et E. Ilvesele saanuks vajadusel teha ettepaneku kriminaalhooldusosakonna

siseseks ümberpaigutamiseks, kuivõrd mõlemad ametnikud kuulusid ilma erisuseta sama

kriminaalhooldusosakonna koosseisu. Vastustaja ei ole esitanud halduskohtule taasesitamist

võimaldaval kujul andmeid selle kohta, kas üldse ja mis kriteeriumite alusel ning mis

tulemustega erinevaid ametnikke võrreldi koondamisotsust tehes. Sellest tulenevalt ei ole

diskretsiooni teostamise õiguspärasus kontrollitav.

Kaebaja leidis, et vaatamata ATS-i kehtestamisele 01.04.2013 uues redaktsioonis jäi

vanglaametnikele koondamishüvitise maksmisel kehtima eriregulatsioon VangS § 154² lg-s 3.

Seetõttu tulnuks kaebajale maksta hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel kümne kuu põhipalga

ulatuses. VangS § 105¹ lg-st 1 tulenevalt on kriminaalhooldusametnik käsitatav

vanglaametnikuna, kuna on vanglateenistuses. Lisaks märkis kaebaja, et hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel on keskse tähendusega, et 30.06.2009 oli E. Ilvesel täitunud tol ajal

kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 3 sätestatud üle 10-aastane staaž.

Kaebaja asus seisukohale, et kui ergutusena antud 2 täiendavat tasulist lisapuhkusepäeva on

jäänud kasutamata, siis tuleb ka need ametiasutusel kompenseerida rahaliselt. Seejuures ei

oma tähtsust, et lisapuhkusepäevad anti eriregulatsiooni alusel, s.o vangistusseaduse alusel,

kuivõrd hüvitis väljateenitud puhkuse eest maksti välja üldregulatsiooni, s.o avaliku teenistuse

seaduse alusel. See oleks pidanud seaduse mõtte kohaselt hõlmama ka kahte

lisapuhkusepäeva.

Kaebaja märkis, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb igaühe õigus

mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma

õigust realiseerima. Kaebaja oli avalikus teenistuses töötanud väga pikka aega ja ta soovis

jätkata töötamist ametiisikuna. Seetõttu oli tal tekkinud õiguspärane ootus, et kui ta

vabastatakse avalikust teenistusest, tekib tal õigus koondamishüvitisele määras, mis oli

määratletud ajal, kui tal täitus 10 aastat teenistusstaaži, s.o enne 30.06.2009. E. Ilves leidis, et

seadusandja vähendas hüvitise määra 10 korda, seega oli õiguspärase ootuse põhimõtte riive

erakordselt intensiivne.

8. E. Ilves esitas vastuse vastustaja apellatsioonkaebusele, milles ta palus jätta Tartu Vangla

apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. Tartu Vangla esitas vastuse E. Ilvese vastuapellatsioonkaebusele, milles vastustaja palus

jätta E. Ilvese vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.11.2014. a otsus

kaebaja poolt vaidlustatud osas muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et E. Ilvese vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata

ja Tartu Vangla apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus tühistab

Tartu Halduskohtu 28.11.2014. a otsuse osaliselt, so Tartu Vanglalt E. Ilvese kasuks

hüvitise väljamõistmise osas ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses seonduvalt

õigusvastaselt teenistusest vabastamisega ja E. Ilvese kasuks menetluskulude

väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsus, millega jätab E.

Ilvese kaebuse tervikuna rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida

järgmist.

11. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas Tartu Vangla on pakkunud E.

Ilvesele ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta. Halduskohus leidis,

et E. Ilvesele jäeti ametikoht pakkumata ning sellest tulenevalt oli koondamine

õigusvastane. Halduskohus selgitas, et vanglal oleks olnud võimalus kaebajale

pakkuda ametikohta, mida pakuti teistele koondatavatele, kes nõustusid koondamisega

ning ei soovinud pakutavat ametikohta vastu võtta. Ringkonnakohus halduskohtu

seisukohaga ei nõustu. ATS-i eelnõu (193 SE) seletuskirja kohaselt tuleks

ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus alati kaaluda, kas ametnikule sobiva

ametikohta leidmine on võimalik ja juhul, kui ei ole võimalik, siis tuleb ka pakkumata

jätmist põhjendada. Kaebajale saadetud 26.03.2014. a teatises ja ka vaidlustatud

käskkirjas (tl 7-7p) on vangla leidnud, et Tartu Vanglal ei ole kaebajale pakkuda

sarnaste teenistusülesannetega ametikohta. Tartu Vangla põhjendas ametikoha

pakkumata jätmist sellega, et kaebaja haridus ei vastanud kehtestatud nõuetele ning

kaebaja ei olnud näidanud kriminaalhooldusametnikuna töötamise jooksul huvi vastav

haridus omandada. Ringkonnakohus on seisukohal, et Tartu Vangla on sarnaste

teenistusülesannetega ametikoha pakkumata jätmist piisaval määral põhjendanud ja

ringkonnakohus nõustub vastustajaga. ATS § 90 lg 7 sätestab, et pakutav ametikoht

peab vastama koondatava ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja

oskustele. Seega peab ametiasutus arvestama uue ametikoha pakkumisel ühe

kriteeriumina ka koondatava ametniku haridustasemega ning vaidlus puudub selle üle,

et kaebaja haridus ei vastanud kriminaalhooldusametnikule kehtestatud nõudele.

Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et hariduse puudumise kompenseerib

seadusandja mõtte kohaselt kaebaja töökogemus ja tööandjapoolne koolitus. Vastustaja

on apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et sellisele seisukohale asudes puuduks

üldse vajadus erialalise hariduse omandamiseks ja teatud ametikohtadel haridusnõude

kehtestamine muutuks sisutuks. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et arvestades

asjaolu, et kriminaalhooldusametnikele esitatav haridusnõue kehtestati juba 2004.

aastal, on olnud kaebajal piisav aeg enda haridus nõuetega vastavusse viia.

Kuigi Tartu Vanglal ei olnud pakkuda kaebajale tema ametikohaga sarnaste

teenistusülesannetega ametikohta, siis viitas vastustaja 26.03.2014. a teatises võimalusele

asuda tööle valvurina. Riigikohus on selgitanud, et varem kehtinud ATS § 116 lg 3 eesmärgiks

on vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. ATS § 116

lg 3 eesmärgist tulenevalt peab pakutav ametikoht vastama ametniku võimetele ja olema talle

võimalikult soodne (RKHK 22.05.2000. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00; RKHK 14.11.2000. a

otsus asjas nr 3-3-1-48-00; RKHK 07.04.2005 a otsus asjas nr 331505). Ringkonnakohtu

hinnangul on Riigikohtu eeltoodud seisukohad analoogia korras kohaldatavad ka 01.04.2013

jõustunud ATSi puhul. Tartu Vangla apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei oleks E. Ilves valvuri

ametikohta vastu võttes kaotanud oluliselt palgas, talle oleks säilinud töökoht Tartu linnas ja

see oleks olnud kaebaja võimetele vastav. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul

vastustaja tegevus olnud igati kooskõlas seadusandja eesmärkidega ametniku koondamise

olukorras.

Võrdlus E. Schasminiga ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna nimetatud

kriminaalhooldusametnik töötab Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Valga talituses.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde Tartu

Vangla direktori 28.04.2014. a käskkirjaga nr 1-1/61 kinnitatud „Tartu Vangla

kriminaalhooldusosakonna põhimäärus“. Nimetatud määruse § 19 kohaselt on Tartu Vangla

kriminaalhooldusosakonna piirkondlike esinduste asukohad Tartu esindus asukohaga Tartu

linnas; Jõgeva esindus asukohaga Jõgeva linnas; Viljandi esindus asukohaga Viljandi linnas;

Valga esindus asukohaga Valga linnas; Võru esindus asukohaga Võru linnas ning Põlva

esindus asukohaga Põlva linnas. Kuigi vaidlusalune käskkiri on koostatud 21.04.2014, seega

enne eelviidatud Tartu Vangla direktori käskkirja, siis nähtub Tartu Ringkonnakohtu

10.09.2015. a otsusest haldusasjas nr 3-14-50855, et varasemalt kehtinud „Tartu Vangla

kriminaalhooldusosakonna põhimäärus“ redaktsiooni §-st 19 nähtub eeltooduga olemuslikult

analoogne kriminaalhooldusosakonna jaotus Tartu maakonna, Tartu linna, Jõgeva, Viljandi,

Valga, Võru ja Põlva talitusteks (p 13). Eeltoodust järelduvalt on Tartu Vangla

kriminaalhooldusosakonna jaotus tööpiirkonnast lähtuvalt olnud kehtestatud piirkondlike

talituste või esindustena ehk vastustaja nimetatud piirkondlikkuse põhimõttel, mis puudutab

ka osakonna ametnike isikkoosseisu, asjaajamist ja töökorraldust. Seega on Tartu Vangla

tegevus olnud ametnike võrdlemisel vaid Tartu talituse piires koondamise olukorras

õiguspärane. Lisaks sellele on Tartu Vangla tegevus olnud kaebaja huve arvestav, kuna

vastustaja on pakkunud kaebajale ametikohta Tartu linnas, kus kaebaja oli varasemalt

töötanud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas on vastustaja ATS § 90 lg-d 4, 5 ja 7

piisavalt ja nõuetekohaselt kohaldanud ning vaidlustatud käskkirjaga ATS § 90 lg 1 p 2 alusel

kaebaja teenistusest vabastamine koondamise tõttu ei ole õigusvastane ning sellest tulenevalt

ei ole alust kaebuse rahuldamiseks. Seega kuulub halduskohtu otsus selles osas tühistamisele.

12. Kriminaalhooldusseaduse § 37¹ lg 1 (jõustus 01.06.2008) kohaselt maakohtute juures

asuvad kriminaalhooldusosakonnad korraldatakse ümber ja ühendatakse vanglate

kriminaalhooldusosakondadeks alates 2008. a 1. juunist. Käesoleva asja materjalidest

nähtuvalt on E. Ilves 30.05.2008. a käskkirja nr 3-1/833-P alusel seoses koosseisude

muutmisega jätkanud teenistust Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Tartu linna talituse

kriminaalhooldusametniku ametikohal alates 01.06.2008. Tartu Vangla teenistujate koosseisus

on ette nähtud eraldi vanglaametniku ametikohad, teenistujate ametikohad ja töökohad.

Vanglaametniku mõiste on antud VangS § 111 lg-s 1, mille kohaselt on vanglaametnik vanglas

teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja

järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise

menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse

juhtimine. Õigusalases kirjanduses on selgitatud, et vangla on ametiasutus, milles töötamist

loetakse avalikuks teenistuseks. Teenistusele vanglas VangS § 111 lg-s 1 nimetatud

ametikohtadele laieneb lisaks ATS-le VangS-i 6. ptk 2. jaos sätestatud teenistusalane

erinormistik (Vangistusseadus, kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 211). Eeltoodut

arvestades ei ole kriminaalhooldusosakonna ametnikud vanglaametnikud VangS § 111 lg 1

mõttes, mistõttu reguleerib nende teenistust üksnes ATS, s.h ka koondamisel hüvitise

maksmist. Seega ei ole põhjendatud kaebaja arusaam, et talle tulnuks koondamisel maksta

hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel.

13. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ergutusena antud lisapuhkusepäevad

tuleb ametiasutusel hüvitada rahas. Tartu Vangla on vastuses kaebusele jõudnud õigele

järeldusele (tl 22p), et arvestades ATS § 43 lg-s 1 ning töölepingu seaduse §-des 68 ja 71

sätestatut ei kuulu ergutusena saadud lisapuhkus ametniku põhipuhkuse hulka ning selle

kasutamata jätmise korral ei ole vanglal kohustust ametniku teenistusest vabastamise korral

seda hüvitada.

14. Kaebaja on arvamusel, et kuna tal oli 30.06.2009 seisuga juba täitunud tol ajal kehtinud

ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž, siis tuleks talle maksta

koondamishüvitisena 12 kuu ametipalk. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli 30.04.2014

seisuga staaži 18 aastat 9 kuud ja 9 päeva. Tartu Vangla 21.04.2014. a käskkirja p 2 kohaselt

on kaebaja teenistussuhte viimaseks päevaks loetud 30.04.2014, millisel ajal kehtinud ATS

(jõustus 01.04.2013) § 102 lg 1 sätestas, et koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral

makstakse ametnikule hüvitist ametniku ühe kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga, et kaebajal oli võimalus ja piisavalt aega tutvuda uute normidega,

arvestades, et ATS-i uus redaktsioon on vastu võetud 13.06.2012 ja see jõustus 01.04.2013.

ATS-i eelnõu (193 SE) seletuskirja kohaselt on uue ATS-i koostamise eesmärk ajakohastada

avaliku teenistuse õiguslikku regulatsiooni ja viia see kooskõlla rahvusvaheliselt tunnustatud

avaliku teenistuse üldpõhimõtetega. Eelnõus on kajastatud muuhulgas väärtusena efektiivsus,

mis tähendab, et ametnike ametihüved muudetakse sarnasemaks töötajate hüvedega (s.h

hüvitis teenistusest vabastamise korral). Ühtlasi on märgitud, et koondamise tõttu teenistusest

vabastamise korral hüvitise maksmisel on lähtutud töölepingu seaduse (TLS) põhimõtetest

(vt TLS § 100 lg 1) ning on loetud kohaseks koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral

maksta ametnikule ametiasutuse poolt tema ühe kuu keskmise palga suurune hüvitis. Eelnõu

üle toimunud arutelude protokollidest nähtuvalt on Justiitsministeerium ja

põhiseaduskomisjon nõustunud eelnõus valitud lahendusega, kuna see on analoogne TLS-is

sätestatuga ja seetõttu sobiv. Lisaks on märgitud, et koondamise tõttu teenistusest

vabastamisel on ametnikul õigus saada hüvitist töötuskindlustuse seaduses ettenähtud

tingimustel ja korras. Ka ATS-i üleminekusätted ei näe nimetatud osas ette mingit erisust.

Eriregulatsioon on ette nähtud üksnes ATS §-s 113, et tagada staažiga seotud

vanaduspensionite osas õiguspärase ootuse printsiibi järgimist. Koondamise olukorras

hüvitise maksmisel ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eriregulatsiooni kehtestamist.

Sarnaselt halduskohtule ei tuvasta ringkonnakohus uue regulatsiooni vastuolu põhiseadusega.

Eelnevast juhindudes on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja poolt kaebajale hüvitise

maksmine ühe kuu keskmise palga ulatuses on õiguspärane ning põhjendatud ei ole kaebaja

arusaam, et talle tulnuks koondamisel maksta hüvitist 12 kuu ametipalga ulatuses.

15. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude

jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja jätab kaebaja kaebuse täies

ulatuses rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt halduskohtus kantud menetluskulud 195 eurot

ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 15 eurot tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi