3-15-1538/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2016, Tartu Haldusasja number 3-15-1538 Haldusasi Andre Leedi ja Riina Leedi kaebus Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 1. novembri 1996. a korralduse nr 2030 ja 27. veebruari 1997. a korralduse nr 399 tühistamiseks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise uueks läbivaatamiseks kohustamises Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12. augusti 2015. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Andre Leedi ja Riina Leedi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebajad Andre Leet ja Riina Leet, esindaja Mihkel Nukka Vastustaja Tartu linn RESOLUTSIOON Jätta Andre Leedi ja Riina Leedi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. augusti 2015. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsuse 1. novembri 1996. a korraldusega nr 2030 tagastati õigusvastaselt võõrandatud vara XXXXXXXXXXX talu Urve Paaverile ja Jüri Leedile võrdsetes ½ mõttelistes osades. Tartu Linnavalitsuse 27. veebruari 1997. a korraldusega nr 399 määrati nii U. Paaverile kui ka J. Leedile tagastamata jäänud maa eest kompensatsiooniks 67 100 krooni.

2. Andre Leet ja Riina Leet esitasid Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni (ÕVVTK) 1. novembri 1996. a korralduse nr 2030 ja 27. veebruari 1997. a korralduse nr 399 tühistamiseks ning nimetatud korralduste aluseks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebuses märgitu kohaselt oli Tartu Linnavalitsusele teada, et lisaks U. Paaverile ja J. Leedile on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses õigustatud subjektideks ka kaebajad, kuid jättis nad menetlusest

2

teavitamata. Kaebajad on õigustatud subjektid vaatamata sellele, et avaldust nad vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks esitanud ei ole. Kaebajate õiguste kaitse on võimalik vaid haldusmenetluse uuendamise, kaebajate õigustatud subjektideks tunnistamise ning U. Paaverile ja J. Leedile seaduses sätestatud korras kompenseerimise kohustuse sätestamisega.

3. Tartu Halduskohtu 12. augusti 2015. a määrusega tagastati A. Leedi ja R. Leedi kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, kuna kaebajatel puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ning kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Määruse kohaselt: 3.1. Vastavalt Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadusele (ORAS), selle rakendusaktidele, sh Vabariigi Valitsuse määrusele „Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ ja kohtupraktikale otsustab vara tagastamise või kompenseerimise linnavõi vallavalitsus. Sealjuures on ta seotud ÕVVTK otsusega. Vara ei ole võimalik tagastada või kompenseerida isikule, keda ei ole tunnistatud õigustatud subjektiks. Õigustatud subjektid määratakse kindlaks ÕVVTK otsusega. Õigustatud subjektiks saab tunnistada ainult isiku, kes on tähtaegselt esitanud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse või kellele on avalduse esitamise tähtaeg ennistatud. Vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaeg oli 17. jaanuaril 1992. Avalduse esitamise tähtaja ennistamise taotlusi oli võimalik esitada kuni 31. märts 1993. Praegu ei ole vara tagastamise või kompenseerimise avalduse tähtaja ennistamine enam võimalik. 3.2. Kaebajad ei ole esitanud avaldusi maa tagastamiseks, mistõttu ei ole võimalik nende tunnistamine õigustatud subjektideks. Halduskohus leidis, et kaebajatel ei ole puutumust korralduste vaidlustamiseks, mistõttu puudub neil ka kaebeõigus. Ühtlasi ei ole kaebajatel võimalik ka kaebuse eesmärki saavutada, kuna isegi vaidlustatud korralduste tühistamise ja menetluse uuendamise korral ei saa selles menetluses teha mingeid otsustusi kaebajate kasuks. Kaebuse eesmärgi saavutamist takistab täiendavalt see, et kaebajad ei ole vaidlustanud ÕVVTK 16. septembri 1994. a otsust, millega määrati kindlaks õigustatud subjektid. Sellele asjaolule juhtis halduskohus tähelepanu ka oma 27. juuli 2015. a määruses, kuid kaebajad jäid selle juurde, et nad vaidlustavad ainult korraldusi.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. A. Leet ja R. Leet esitasid määruskaebuse Tartu Halduskohtu 12. augusti 2015. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuses märgitu kohaselt: 4.1. ORAS § 16 lg 1 tuleb tõlgendada selliselt, et maa tagastamise avalduste esitamise õigus oli vaid Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse mõistes õigustatud subjektidel. Ühtlasi õigustatud subjekti olemasolu tunnustati juba faktiliselt enne maa tagastamise avalduse esitamist ja isiku õigustatud subjektina tunnustamist ÕVVTK poolt. ORAS § 7 lg 1 p 3 ja § 8 lg 3 p 2 alusel olid Karl Leedilt õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektideks kõik K. Leedi lapselapsed. 4.2. ORAS § 12 lg 2 ls 1 kohaselt omandavad nõudeõiguse kõik isikud, kes on tagastamisele kuuluvat vara õigustatud nõudma, s.t muuhulgas ORAS § 7 lg 1 p 3 ja § 8 lg 3 p 2 mõistes avaldust esitama õigustatud isikud. Kaebajate hinnangul tagabki ORAS § 12 lg 2 avalduse esitamata jätnud õigustatud subjektidele, kes on haldusõigussuhtes vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigusest loobunud, nõudeõiguse tsiviilõigussuhtes isikute vastu, kellele vara on tagastatud. 4.3. Halduskohtu seisukoht, et kaebusega ei ole kaebuse eesmärk saavutatav, on põhjendamata. Kaebajate eesmärk on saavutada korralduste tühistamine ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse uuesti läbivaatamine. Kaebajad soovivad, et nemad tunnistataks uuendatud menetluses õigustatud subjektideks ja et U. Paaverile ja J. Leedile

3

määrataks kohustus kompenseerida neile tagastatud vara kaebajatele vastavalt kehtivatele õigusaktidele. 4.4. Kaebajad on seisukohal, et Tartu Linnavalitsusel tuli kaebajaid teavitada vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse läbiviimisest. Seega on halduskohtu vastupidine seisukoht väär. Kuna kaebajad sündisid pärast vara õigusvastaselt võõrandamist ning kaebajate isa, K. Leedi poeg suri enne omandireformi läbiviimist, ei saanudki nad sellest menetlusest teadlikud olla. Tartu Linnavalitsus oli teadlik, et ka kaebajad on õigustatud subjektid, kuna avalduses, mille U. Paaver ja J. Leet esitasid oli mainitud ka kaebajaid. 4.5. Kaebajad leiavad, et Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK 15. aprilli 1994. a otsuse vaidlustamine ei ole vajalik, kuna sellega ei välistatud teatud subjekte, vaid määratleti sellisena teatud isikud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud põhjendustega kaebuse tagastamise kohta, mistõttu ei pea ta vajalikuks neid põhjendusi täiendavalt korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust halduskohtu määruse muutmiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

7. Asjas esitatud materjalidest nähtuvalt tunnistati ÕVVTK 15. septembri 1994. a protokolliga nr 50 (vt tl 22p ja 23) õigusvastaselt võõrandatud vara linna piiridesse jääva maa osas omandireformi objektiks, st XXXXXXXXXXX talu. Sama protokolliga tunnistati U. Paaver ja J. Leet omandireformi õigustatud subjektideks eelnimetatud varale mõlema isiku puhul ½ osa ulatuses.

8. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrus nr 93 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest etappidest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamist ettevalmistav menetlus); 2)vara tagastamise otsuse vastuvõtmine; 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. ORAS § 16 lg-dest 1 ja 2 tulenevalt tehakse pärast avalduse esitamist, tõendite esitamist ja hindamist otsus õigustatud subjektiks tunnistamise kohta (vt ka eelnevalt nimetatud määruse p 19 alap 4).

9. Käesoleval juhul on kaebajad esitanud kohtule kaebuse haldusaktide tühistamiseks, millega on otsustatud vara tagastamine ning tagastamata jäänud maa maksumuse kompenseerimine, seega ei ole kaebajad vaidlustanud haldusakti, millega otsustati see, kes on õigustatud subjektideks. Seda vaidlustamata ei ole aga võimalik vaidlustada järgnevaid etappe, kuna see ei kõrvalda fakti, et õigustatud subjektid on kindlaks määratud. Neid kindlaks määramata ei saa otsustada ka vara tagastamise ja kompenseerimise üle. Kaebajate väide, et õigustatud subjekti tuvastamiseks ei ole vaja vastavasisulist otsust teha, on väär. ORAS §-des 7 ja 8 on loetletud isikud, kes on õigustatud nõudma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist. Nende sätetega määratakse kindlaks isikute ring, kel on üldse õigus esitada avaldus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Teisalt eeldab vara tagastamine või kompenseerimine ikkagi otsuse tegemist, millega määratakse kindlaks õigustatud subjektid. Seda staatust ei omanda pelgalt seaduse alusel, vaid see peab olema tuvastatud haldusaktiga. Samas ei ole kaebajad esitanud avaldust ORAS § 16 lg 1 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi, seega ei olekski neid saanud õigustatud subjektideks tunnistada. Ka ORAS § 12 lg-st 2 ei järeldu, et kaebajatele vara tagastamiseks või kompenseerimiseks oleks piisanud ainult sellest, kui kolmandad isikud oleksid avalduse

4

esitanud. Sätte sõnastusest tuleneb, et vara tagastamist tuleb nõuda, seetõttu tuleb kõigil, kes leiavad, et neil on varale mingi õigus, esitada ka nõuetekohane avaldus.

10. Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2007. a määruse p-s 15 on leitud: „[o]mandireformi käigus on oluline, mitu taotlust on konkreetse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks reaalselt esitatud. Tähtsust ei oma nende isikute arv, kellel või kelle järglastel põhimõtteliselt olnuks võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldus esitada.“ Kuna asjas ei ole vaidlust selle üle, et avalduse vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks esitasid üknes U. Paaver ja J. Leet, oli nimetatud isikutel õigus tagasi saada kogu K. Leedile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara. Ringkonnakohus leiab, et sellest tulenevalt ei saa väita, et menetlust läbiviival haldusorganil tulnuks teavitada ja kaasata menetlusse ka isikud, keda avalduse esitajad olid avalduses märkinud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamiseks mõeldud tähtaeg on möödas ning ennistamisele ei kuulu, ei ole põhjendatud nõuda ka menetluse uuendamist ja menetluse uuesti läbiviimist. Kuna menetlusest on niivõrd palju aega möödunud, tuleb esikohale seada ka õigusrahu ja õiguskindluse tagamine.

11. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. augusti 2015. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene