3-14-50229/130 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.01.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50229

Haldusasi

OV

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

16.12.2013

vastutusotsuse nr 13-7/379-12 osaliseks ja 27.01.2014

vaideotsuse nr 6-1/1947-2 tervikuna tühistamiseks

OR

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

16.12.2013

vastutusotsuse nr 13-7/379-12 osaliseks ja 24.03.2014

vaideotsuse nr 6-1/2012-4 tervikuna tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – OV ja OR, volitatud esindaja v.adv Vahur

Kivistik

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindajad

Karolin Lorents ja Meelis Rohtlaan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 05.05.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OV ja OR apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 13.01.2016

RESOLUTSIOON

1. Jätta OV ja OR apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

05.05.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-50229 muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2016.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Sõltumata

kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus

menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks.

3-14-50229

2(13)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada Riigikohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 27.04.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/5708-20 OÜ-d

Felinor (kustutatud registrist 20.01.2014) tasuma käibemaksu 2 427 111 krooni (155 120,67

eurot) ja tulumaksu 4 752 654 krooni (303 749,95 eurot). MTA leidis maksuotsuses, et OÜ

Felinor ei ole Metallehitus OÜ-lt (kustutatud registrist 09.02.2010), Norkel OÜ-lt (kustutatud

registrist 29.07.2013) ja OÜ-lt EuroExport Baltic (kustutatud registrist 03.11.2009) nende nimel

jaanuar – juuli 2006 esitatud müügiarvete alusel metallijäätmeid ostnud, vaid need on ostetud

tundmatutelt kolmandatelt isikutelt ning OÜ Felinor oli sellest asjaolust teadlik.

Tallinna Halduskohus jättis 13.12.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-924 rahuldamata OÜ

Felinor kaebuse 27.04.2010 maksuotsuse tühistamiseks. Kuna MTA tunnistas 14.03.2012

otsusega ise oma 27.04.2010 maksuotsuse tulumaksu puudutavas osas kehtetuks, tühistas

Tallinna Ringkonnakohus 13.11.2012 otsusega haldusasjas nr 3-10-924 halduskohtu otsuse

tulumaksu puudutavas osas. Muus osas jäi OÜ Felinor apellatsioonkaebus rahuldamata.

Riigikohus jättis 13.02.2013 määrusega OÜ Felinor kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

2. MTA kohustas 16.12.2013 vastutusotsusega nr 13-7/379-12 OVt ja ORt solidaarselt

tasuma OÜ Felinor maksuvõla summas 152 287,79 eurot. Vastutusotsuse põhjendused on

järgmised.

1)

OÜ Felinor maksumenetluses tuvastati, et OÜ Felinor ei soetanud OÜ-delt Metallehitus,

Norkel ja EuroExport Baltic metallijäätmeid kokku summas 1 016 902,07 eurot (15 911 060

krooni), sh käibemaks 155 120,67 eurot (2 427 111 krooni). Nimetatud äriühingute nimel on

üksnes vormistatud arved tegelikkuses mittetoimunud tehingute kohta. Seejuures oli OÜ

Felinor teadlik asjaolust, et arvetel müüjatena näidatud isikud tegelikult ei müünud OÜ-le

Felinor arvetel näidatud kaupa, s.o OÜ Felinor osales teadlikult maksupettuses. Seetõttu puudus

OÜ-l Felinor nimetatud äriühingute arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus

käibemaksuseaduse (KMS) § 31 lg 1 järgi. Maksuhalduri seisukoht tugineb järgmistele

maksumenetluses tuvastatud asjaoludele.

a) OÜ-de Metallehitus ja Norkel ainuke ostja oli OÜ Felinor ning vanametall hangiti

väidetavalt OÜ-lt EuroExport Baltic. OÜ Norkel on näidanud metalli soetamist ka OÜ-lt

Inkasso ABC, kuid vastav soetus ei ole tõendatud, arvestades, et OÜ Inkasso ABC esindaja

HJ ei osanud väidetavalt müüdud metalli päritolu kohta selgitusi anda. Seoses sellega, et

OÜ EuroExport Baltic raamatupidamisdokumendid kadusid ning nimetatud äriühingu

juhatuse liige MK suri 20.12.2006, puudub usaldusväärne teave OÜ-le Felinor müüdud

vanametalli päritolu kohta. Kuna OÜ-l EuroExport Baltic oli olemas otsekontakt OÜ-ga

Felinor, oli metalli müük vahendajate kaudu majanduslikult ebaloogiline.

b) OÜ-de Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic pangakontode uurimisel on ilmnenud

variühingu tunnused: tavapäraste tegutsevale ettevõttele omaste kulutuste tegemist ei nähtu

ning kontole laekuv raha võetakse sularahas välja või kantakse seotud isikute kontodele.

Pärast tehinguid OÜ-ga Felinor vormistati OÜ-d Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic

ümber variisiku nimele.

3-14-50229

3(13)

c) OÜ-de Metallehitus ja Norkel esindajad (sh RK, kes oli OÜ Metallehitus juhatuse liige

ja OÜ Norkel esindaja volikirja alusel) andsid maksuhaldurile vastuolulisi selgitusi ega

suutnud adekvaatselt selgitada tehinguga seotud asjaolusid.

d) OÜ-lt Felinor vanametalli ostnud AS-i Kuusakoski autojuhtide selgituste kohaselt

pärines vanametall lammutusobjektidelt ning selle pealelaadimise juures viibisid OÜ

Felinor esindajad A ja O, mistõttu pidi OÜ Felinor olema teadlik vanametalli päritolust.

AS-ile Kuusakoski saabus metall kas OÜ Felinor (või tema väidetavate allhankijate)

transpordiga või AS Kuusakoski transpordiga, mille tellis OÜ Felinor. Kui metall toodi

ostjale OÜ Felinor transpordiga, jäi koorma saabumist ja kaalu kinnitav dokument

autojuhile või temaga kaasas olnud isikule. Järelikult pidid OÜ Felinor väidetavad

allhankijad saama info, mille põhjal arved vormistati, OÜ-lt Felinor, kuid viimane ei

pidanud arvestust selle kohta, milline koorem milliselt allhankijalt pärines. Eeltoodu viitab

sellele, et kogu metalli hankimise ahel oli OÜ Felinor kontrolli all ning OÜ Felinor oli

teadlik, et OÜ-d Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic ei ole metalli tegelikud müüjad.

2)

OÜ Felinor suhtes läbi viidud sundtäitmise toimingute tulemusel ei ole õnnestunud

maksuvõlga sisse nõuda. Pangakontode arestimise tulemusel on maksuvõla katteks laekunud

2832,88 eurot, mistõttu on vastutusotsusega sisse nõutava maksuvõla suuruseks 152 287,79

eurot. OÜ-l Felinor puudub registervara ning tõenäoliselt ka vallasvara, mille müügist saadud

raha arvelt oleks võimalik tasuda maksuvõlga. OÜ Felinor esitas 27.02.2013 Harju Maakohtule

pankrotiavalduse ning maakohtu 30.05.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-9506 lõpetati

pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. OÜ-d Felinor ei ole

vastutusotsuse tegemise seisuga registrist kustutatud.

3)

OR oli OÜ Felinor juhatuse liige vahemikus 03.01.2005–15.01.2010. Maksuvõlg on

tekkinud OR juhatuse liikmeks oleku ajal. OR teadis, kes olid OÜ-de Metallehitus, Norkel ja

EuroExport Baltic esindajad ning tundis nad pildi järgi ära. Järelikult oli ta teadlik sellest, kes

väidetavalt tarnisid 2006. aastal OÜ-le Felinor metalli. Arvestades, et OÜ Felinor tegi OR-le

järjepidevalt tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid, pidi OR olema kursis ka äriühingu

majandustegevusega. OR on oma allkirjaga kinnitanud OÜ Felinor 2006. aasta majandusaasta

aruande. Maksuhalduril puuduvad andmed selle kohta, et OR-l ei olnud võimalik tutvuda

äriühingu dokumentatsiooni või aruandlusega. Metallitehingute kohta arvestuse pidamata

jätmine ning puudused dokumentatsioonis oleksid piisava hoolsuse ülesnäitamise korral

pidanud tekitama OR kahtluse tehingute toimumise osas. OR ei tegutsenud äris nõutava

tavapärase hoolsusega ning tema passiivsuse ja teise juhatuse liikme üle järelevalve teostamata

jätmise tõttu sai võimalikuks äriühingu poolt õigusrikkumise toimepanemine. OR on raskest

hooletusest rikkunud maksukorralduse seaduse (MKS) § 85 lg-s 4 ning KMS § 27 lg-s 1

koostoimes KMS § 29 lg-ga 1 ja § 31 lg-ga 1 sätestatud kohustusi ning MKS § 8 lg-st 1 tulenevat

kohustust tagada OÜ Felinor maksuseadustest tulenevate kohustuste tähtaegne ja täielik

täitmine. OR tegevusetuse ja maksuotsusega määratud maksuvõlgnevuse vahel esineb

põhjuslik seos: OR hoolsa käitumise korral oleks deklareeritud õigeid andmeid ning

maksuhaldurile oleks tasutud käibemaks õiges summas. OÜ Felinor 2006. ja 2007. aasta

majandusaasta aruannetest nähtub, et äriühingul oli sel ajal piisavalt vahendeid käibemaksu

tasumiseks.

4)

OV on OÜ Felinor juhatuse liige alates 03.01.2005. Maksuvõlg on tekkinud ajal, mil OV

oli OÜ Felinor juhatuse liige. OV väitel tegeles äriühingu juhtimisega igapäevaselt tegevjuht

AS, kuid asjaolu, et juhatuse liige on volitanud teist isikut äriühingut esindama, ei tähenda seda,

et juhatuse liige vabaneb oma seadusest tulenevate kohustuste täitmisest. Maksumenetluses

tuvastati, et OV tegeles lepingute allkirjastamise ja arvete aktsepteerimisega ning viibis ka

isiklikult lammutusobjektidel, kust tegelikkuses pärines OÜ Felinor vanametall, mistõttu saab

järeldada, et OV tegeles äriühingu juhtimisega. Maksumenetluses kogutud tõendid kinnitavad,

3-14-50229

4(13)

et OV oli teadlik, et arvetel näidatud isikutega tehinguid ei toimunud. Kogu tehingute ahel oli

OÜ Felinor kontrolli all ning ei ole eluliselt usutav, et OV ei olnud sellest teadlik. OV, kellel

oli juurdepääs e-maksuametile, oli teadlik, et OÜ Felinor kajastab oma maksudeklaratsioonides

valeandmeid ning osaleb maksupettuses. Asjaolu, et deklaratsioone esitas raamatupidaja, ei

vabastanud juhatuse liiget kohustusest kontrollida deklaratsioonides esitatud andmete õigsust.

OV on tahtlikult rikkunud MKS § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust, jättes täitmata MKS § 85 lg-s

4 ja KMS § 27 lg-s 1 koostoimes § 29 lg-ga 1 ja § 31 lg-ga 1 sätestatud kohustused. OV tegevuse

ja maksuvõla tekkimise vahel esineb põhjuslik seos: kui OV ei oleks OÜ Felinor nimel lasknud

esitada ebaõigete andmetega deklaratsioone, ei oleks OÜ-le Felinor alusetult sisendkäibemaksu

tagastatud ning poleks tekkinud maksuvõlga, mida äriühing pole suutnud ära tasuda.

5)

Maksuhaldur tegi kõik endast oleneva, et saada ühendust OR-ga, kuid see ei õnnestunud.

Maksuhaldur edastas OR-le väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu teatise vastutusotsuse

projekti koostamise kohta. OR vastutusotsuse projektile vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei

õnnestunud maksuhalduril kontakti saada OÜ Felinor endise tegevjuhi AS-iga.

6)

Maksuhaldur edastas OV-le vastutusotsuse projekti ning andis vastuväidete esitamiseks

vastutusotsuse mahtu arvestades piisava tähtaja (koos pikendamisega kokku 20 päeva).

Vastutusmenetlus viidi läbi kuue kuu jooksul, mis on asjaolusid arvestades mõistlik ega koorma

isikut liigselt. OÜ Felinor maksuvõla sissenõudmine juhatuse liikmetelt ei ole aegunud,

arvestades MKS § 99 lg 1 p 1 ja 3. Asjaolu, et maksuhaldur arestis OÜ Felinor pangakontod ka

maksuotsusega määratud tulumaksukohustuse osas, ei mõjuta põhjuslikku seost juhatuse

liikmete tegevuse ja OÜ-l Felinor maksuvõla tekkimise vahel.

3. OV ja OR esitasid vastutusotsuse peale vaided. MTA jättis 27.01.2014 vaideotsusega nr

6-1/1947-2 OV ning 24.03.2014 vaideotsusega nr 6-1/2012-4 OR vaide rahuldamata.

4. OV esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 16.12.2013 vastutusotsuse nr 13-7/379-

12 osaliseks ja 27.01.2014 vaideotsuse nr 6-1/1947-2 tervikuna tühistamiseks (haldusasi nr 3-

14-50229). OR esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 16.12.2013 vastutusotsuse nr 13-

7/379-12 osaliseks ja 24.03.2014 vaideotsuse nr 6-1/2012-4 tervikuna tühistamiseks (haldusasi

nr 3-14-50606). Halduskohus liitis haldusasjad nr 3-14-50606 ja nr 3-14-50229 ühte

menetlusse, jättes liidetud haldusasja numbriks 3-14-50229.

Kaebuste põhjendused on järgmised.

1)

Maksuhalduri nõue on aegunud. MKS § 96 ei viita §-le 99, millest järeldub, et

vastutusotsuse puhul aegumistähtaja peatumise regulatsioon ei kohaldu. Seda järeldust kinnitab

äriseadustiku § 315 lg 3, mille kohta on Riigikohus asjas nr 3-2-1-191-12 märkinud, et juhatuse

liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude viie aasta pikkune

aegumistähtaeg on absoluutne. MTA käsitus toob kaasa juhatuse liikme vastutuse ajaliste

piiride nihutamise määramatusesse. Lisaks on maksu- ja vastutusmenetlus kestnud

ebamõistlikult pikalt, sh on vastustaja põhjendamatult viivitanud vastutusotsuse andmisega

pärast OÜ Felinor kaebuses kohtumenetluse lõppemist. Selle tõttu on kaebajatel muutunud

oluliselt keerulisemaks enda väiteid kinnitavate tõendite kogumine.

2)

OÜ Felinor maksejõuetuse on põhjustanud MTA õigusvastane tegevus, s.o äriühingule

alusetu tulumaksunõude esitamine ja sellega seoses pangakontode arestimine, mis tõi kaasa

äriühingu tegevuse seiskumise. Kui MTA oleks esitanud OÜ-le Felinor üksnes käibemaksu

tasumise nõude, oleks äriühing suutnud selle täita ja jätkata tegevust. Vastutusotsuses ei ole

analüüsitud OÜ Felinor majandustegevust. Pole tõendatud, et OÜ-l Felinor oli pärast

maksuotsuse tegemist ja kontode arestimist piisavalt vahendeid maksuvõla tasumiseks, mistõttu

ei saa MTA nõuda maksuvõla tasumist OÜ Felinor juhatuse liikmetelt isegi juhul, kui oletada,

et maksuvõlg tekkis nende süül. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-60-07 selgitanud, et kui äriühing

ei olnud juba maksukohustuse tekkimise ajal majanduslikult suuteline maksukohustust täitma,

3-14-50229

5(13)

ei saa rääkida juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahjust, kuna

nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta riigi maksulaekumise suurust.

3)

Vastutusotsus

on

motiveerimata

ning

maksuhalduri

väited

on

tõendamata.

Vastutusotsuses ei ole ühtegi viidet konkreetsetele tõenditele, mistõttu ei ole vastustaja väited

kontrollitavad. Juhatuse liikmete tegevust ehk faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata

nende süüd, on käsitletud väga napilt. Vastutusotsuse menetluses on võetud selgitusi vaid OV-

lt ja endiselt raamatupidajalt NR-lt ning on jäetud võtmata selgitused OR-lt ja teistelt

tunnistajatelt, sh AS-ilt.

4)

Iga juhatuse liikme süüd tuleb hinnata individuaalselt. Maksuhaldur ei ole hinnanud OR

hoolsust oma kohustuste täitmisel. Vastutusotsusest ei selgu üheselt, miks on OR oma kohustusi

väidetavalt rikkunud raskest hooletusest. OR tegeles vaid strateegiliste küsimustega

(Venemaalt ärikontaktide leidmisega) ning viibis aastaringselt Venemaal, mistõttu ei saanudki

tal olla kontrolli ettevõtte igapäevase majandustegevuse üle. Ka vastutusotsuses on märgitud,

et ta ei sõlminud isiklikult lepinguid, ei aktsepteerinud arveid, ei teinud väljamakseid, ei

esitanud maksudeklaratsioone ega viibinud tehingute toimumise juures. Maksuhaldur ei ole

tuvastanud, kuidas olid ülesanded juhatuse liikmete vahel jagatud ning millise regulaarsusega

liikus äriühingu siseselt raamatupidamise informatsioon, ega ka seda, kas ja mil määral OR

teostas tegevjuhi tegevuse üle järelevalvet ning kas tal oleks pidanud tekkima kahtlus, et OV

või AS tegevuse tõttu võib OÜ Felinor olla segatud maksupettusesse. OR tegevuse ja maksude

tasumata jätmise vahel puudub igasugune seos.

5)

MTA ei ole selgitanud välja OV rolli äriühingu igapäevase majandustegevuse

korraldamisel. Arvestades, et äriühingu igapäevase juhtimisega tegeles eelkõige AS ning

juhatuse liikmed puutusid hankijatega harva kokku, on maksuhalduri seisukoht, et OV oli

teadlik tehingute mittetoimumisest, oletuslik ja tõendamata. Lisaks ei andnud MTA OV-le

piisavalt aega vastutusotsuse projektile seisukoha esitamiseks.

5. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebustele vastu ning palus jätta need rahuldamata.

1) Kaebajate väited aegumisest on alusetud. Kuna MKS ei sätesta vastutusotsuse tegemiseks

aegumistähtaegu, kohalduvad MKS § 96 lg-st 5 tulenevalt ka kõik maksusumma määramise

aegumise peatumise alused, mis on loetletud MKS § 99 lg-s 1. MKS § 96 lg 5 lauset 1 tuleb

koostoimes MKS §-ga 98 tõlgendada selliselt, et maksusumma määramise aegumistähtaeg

hõlmab endas perioodi, mille jooksul on võimalik teha maksuotsust. Seni, kuni maksusumma

määramine ei ole aegunud, on lubatud teha vastutusotsust.

2) Vastutusmenetluse

kestust

tuleb

hinnata

eraldi

maksumenetluse

kestusest.

Vastutusmenetlus ei kestnud kaebajate suhtes ebamõistlikult kaua.

3) Tsiviilasjas nr 2-13-9506 Harju Maakohtule esitatud ajutise halduri aruande kohaselt on

OÜ Felinor maksejõuetuse põhjuseks raske juhtimisviga, mis seisnes osaühingut kahjustavate

tehingute tegemises. Seega on ekslik kaebajate seisukoht, nagu oleks äriühingu maksejõuetuse

põhjustanud MTA poolt alusetu tulumaksunõude esitamine. Maksuvõlg ei teki mitte

maksuotsuse koostamisega, vaid hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima

ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. Maksukohustuslase juhtorgani liikme MKS § 8

lg-st 1 tulenev kohustus tagada maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine tekib juba

maksuvõla tekkimise hetkest, mitte alles siis, kui maksuhaldur on koostanud maksuotsuse.

Kohtupraktikas on leitud, et juhatuse liikme vastu maksunõude esitamisel ei ole oluline, millal

äriühingu maksuvõlg kindlaks tehti ja kas äriühing oli sel ajal võimeline tasuma maksuvõlga

(Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2013 otsus haldusasjas nr 3-11-2342). Kaebajate viide

Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-60-07 ei ole praegusel juhul asjakohane, kuna viidatud asjas

käsitleti tsiviilhagi korras juhatuse liikmelt kahjuhüvitise väljamõistmise küsimust. OÜ-l

3-14-50229

6(13)

Felinor oleks maksuvõlg tekkinud ka juhul, kui maksuhaldur ei oleks äriühingule esitanud

tulumaksu tasumise nõuet.

4) MTA on tõendanud, et OV rikkus juhatuse liikme kohustusi. OV kui äriühingu juhtimisega

tegelenud isik aktsepteeris OÜ Felinor maksuarvestuses tegelikkuses mittetoimunud tehingute

kajastamist. Tema juhiste alusel ja kontrolli all esitas OÜ Felinor käibedeklaratsioonis

ebaõigeid andmeid, arvutas valesti käibemaksusumma ja kajastas alusetult sisendkäibemaksu.

OV tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esineb seega põhjuslik seos. Maksuhaldur on OV

tegevuses tuvastanud tahtluse, mis väljendub selles, et ta oli teadlik, et arvetel kajastatud

tehingupartnerid pole tegelikud müüjad, kuid vaatamata sellele lasi ta neid arveid kajastada OÜ

Felinor raamatupidamises.

5) MTA on tõendanud, et OR rikkus juhatuse liikme kohustusi, aktsepteerides OÜ Felinor

maksuarvestuses tegelikkuses mittetoimunud tehingute kajastamist. Olles oma kohustuste

täitmisel passiivne, lasi OR tekkida olukorral, kus OÜ Felinor esitas käibedeklaratsioonides

ebaõigeid andmeid, arvutas valesti käibemaksusumma ja kajastas alusetult sisendkäibemaksu.

Kui OR oleks olnud aktiivne ja hoolas juhatuse liige, oleks OÜ Felinor käibemaksuarvestus

olnud õige ning maksuvõlga poleks tekkinud. Tegemist on raske hooletusega, kuna keskmine

mõistlik juhatuse liige ei oleks aktsepteerinud asjaolusid kontrollimata vastutusotsuses toodud

mahus tehingute kajastamist raamatupidamis- ja maksuarvestuses. Kaebaja ei ole väitnud ega

tõendanud, et ta proovis täita oma järelevalvekohustust, kuid selle käigus midagi kahtlast ei

selgunud või olid kontrolli teostamisel temast sõltumatud objektiivsed takistused.

6) Põhjendamatu on kaebajate väide, et vastutusotsusest ei selgu, millistele tõenditele

maksuhaldur tugineb.

7) Kui OV leidis, et vastutusmenetluses rikuti tema õigust olla ära kuulatud, oleks ta saanud

vaidemenetluses tuua välja asjaolud ja tõendid, mida tal ei olnud võimalik esitada

vastutusmenetluses. Kaebaja ei esitanud selliseid asjaolusid ja tõendeid vastutusmenetluses ega

ka kaebuses.

6. Tallinna Halduskohus jättis 05.05.2015 otsusega OV ja OR kaebused rahuldamata ning

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

1)

Maksuhaldur tuvastas õigesti OV tahtluse OÜ Felinor maksukohustuste rikkumise ja

käibemaksupettuse toimepanemise suhtes ning vastutusotsus on selles osas piisavalt

põhjendatud. Maksupettuse skeem sai toimuda vaid OV teadmisel ja osalusel. AS-il, kes ei

olnud OÜ Felinor juhatuse liige ega osanik, ei olnud põhjust panna toime maksupettust OÜ

Felinor osanike ja juhtide huvides, kuid nende teadmata. AS-i Kuusakoski autojuhtide ütlused

kinnitavad, et OV viibis sageli lammutusplatsidel ning oli OÜ Felinor tegevusega hästi kursis.

OV vastutust maksuvõla eest ei mõjuta asjaolu, et OÜ-l Felinor puudusid maksuotsuse tegemise

seisuga rahalised vahendid maksuotsuse täitmiseks, kuna talle heidetakse ette maksuarvestuses

näilike tehingute kajastamist ja ebaõigete andmetega käibedeklaratsioonide esitamist ning

sellest tulenevalt õiges suuruses käibemaksu tasumata jätmist juba kontrolliperioodil.

2)

OR vastutab maksuvõla eest raske hooletuse tõttu. OR on ise kinnitanud, et ta ei tegelenud

äriühingu juhtimisega ega kontrollinud äriühingu dokumente. Juhatuse liikmete vaheline

tööjaotus ning asjaolu, et OR viibis suurema osa ajast Venemaal, ei vabastanud teda kohustusest

täita nõuetekohaselt juhatuse liikme ülesandeid.

3)

Kohus ei nõustunud kaebajatega, et MKS § 99 lg-s 1 toodud aegumistähtaega peatavad

asjaolud vastutusmenetluses ei kehti. MKS § 96 lg 5 teeb selge viite maksusumma määramise

aegumistähtajale. MKS §-d 98 ja 99 ei räägi mitte maksuotsuse tegemise aegumistähtajast, vaid

maksusumma määramise aegumistähtajast. Ka vastutusotsus koostatakse maksusumma

3-14-50229

7(13)

määramiseks. Kuna vastutusotsuse saab teha alles pärast seda, kui maksuvõlga ei ole

õnnestunud maksukohustuslaselt sisse nõuda, on ebaloogiline tõlgendada maksusumma

määramise aegumise sätteid selliselt, et vastutusotsus tuleb teha lühema aja jooksul kui

maksuotsus. Vastasel juhul ei oleks vastutusotsuse tegemine pärast maksuotsuse tegemist

paljudel juhtudel enam võimalik. Seega võib vastutusotsuse teha seni, kuni ei ole aegunud selle

maksusumma määramine, mida vastutusotsusega soovitakse isikult sisse nõuda. Seda

seisukohta kinnitab ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-24-14. Maksusumma määramise aegumine

oli peatunud OÜ Felinor suhtes revisjoni läbiviimise ning samuti maksuotsuse vaidlustamise

ajaks, kokku 5 aastat ja 1 kuu. Vastutusotsuse tegemise ajal ei olnud maksusumma määramine

seega veel aegunud.

4)

Seitsme kuu pikkust vastutusmenetlust ei saa pidada ebamõistlikult pikaks ja kaebajaid

ülemäära koormavaks. Vastutusmenetlusele ei saa juurde liita OÜ Felinor suhtes toimunud

maksu- ja kohtumenetlust. Kaebajatele oli piisaval määral tagatud õigus ärakuulamisele.

5)

Vastustaja ei ole rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust. Kui vastutusotsus tehakse

samadele asjaoludele ja tõenditele tuginedes kui maksuotsus, ei ole vaja vastutusotsuses kõiki

maksumenetluses kogutud tõendeid ja maksustamise aluseks olevaid asjaolusid uuesti läbi

analüüsida, vaid võib viidata maksuotsusele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. OV ja OR paluvad ühises apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega nende kaebused rahuldada.

1)

Tõendatud ei ole, et OV rikkus juhatuse liikme kohustusi tahtlikult. Vastutusotsuses oleks

tulnud põhjendada, miks leiab maksuhaldur, et OV soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist.

Halduskohus oleks pidanud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-38-12 lähtudes tuvastama OV

tahtluse iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi. Üksnes hoolsusnõuete eiramisest ei saa

teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Kohus leidis ebaõigesti, et

käibemaksupettuse skeem sai toimuda vaid OV teadmisel ja osalusel. Arusaamatu on kohtu

seisukoht, et AS poolt OV-le kaks korda kuus tehtud ülevaade võimaldas viimasel olla piisavalt

detailselt kursis ettevõtte metallivaldkonnas toimuvaga, et oleks alust tehingupartnerite osas

kahtluste tekkimiseks. Kohus on OV ja AS poolt kohtuistungitel antud ütlustest teinud

kokkuvõtte, mis ei vasta ütluste tegelikule sisule. ASi kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et

kui ta suutis teatud koguse metalli osta, sai ta osa kasumist. Seega oli tal motivatsioon osta

metalli kokku viisil, mille puhul oli tagatud võimalikult suur kasum. Samuti tuleb arvestada, et

OÜ Felinor tegeles kõnealusel kontrolliperioodil ka teiste ehitusobjektidega, mida kureeris OV,

samas kõik vaidlusalused tehingud puudutasid tegevjuhi AS vastutusala tehinguid.

2)

OV kokkupuude metalli vedanud autojuhtidega oli niivõrd harv või juhuslikku laadi, et

ükski neist ei suutnud isegi meenutada aastat, mil OV objektidel kohati. Seega võisid nad teda

mäletada kontrolliperioodiga võrreldes varasemast või hilisemast ajast. Autojuhtide poolt

maksumenetluses antud ütlused on liiga üldised, et neist võiks mingil moel järeldada OV

teadmist maksupettusest. Samuti ei selgu autojuhtide ütlustest, milliste objektidega seoses ja

mis asjaoludel tunti OV. Kohtu seisukoht, et AS pikaajaline tutvus RK-ga võimaldas OV

ettepanekul sõlmida RK-ga kokkuleppeid metallijäätmete hankimiseks ja tema juhitavate

äriühingute nimel võltsarvete esitamiseks, on vaid oletus, mis ei põhine asjas kogutud tõenditel.

3)

Maksuhaldur ei tuvastanud, kas ja mil määral teostas OR järelevalvet tegevjuhi ja

osaühingu tegevuse üle. Juhatuse liikme vastutuse puhul tuleb välja tuua subjektiivne külg, mis

seisneb isiku teadlikkuses tema käitumise õigusvastasusest ja õigusvastase tagajärje

soovimises. Vastutusmenetluses ei ole väidetud, et OR eesmärk oli õigusvastase tagajärje

3-14-50229

8(13)

(maksude tasumata jätmise) saabumine. OR tegevuse ja maksude tasumata jätmise vahel

puudub igasugune seos.

4)

Kohus ei ole lükanud ümber kaebajate väidet, et äriühingu tegevuse seiskumine ja

maksevõimetus tekkis MTA õigusvastase tegevuse tagajärjel. Puudub vaidlus, et OÜ Felinor

oli kuni tegevuse seiskumiseni tegutsev ja kasumit teeniv äriühing, mis oleks suutnud täita

käibemaksunõude mõistliku aja jooksul.

5)

Maksusumma määramine on aegunud. Aegumise peatumine OÜ Felinor suhtes toimunud

maksumenetluses ei ole vastutusmenetlusse üle kantav. Riigikohtu seisukoha järgi (nr 3-2-1-

191-12) on juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude viie aasta

pikkune aegumistähtaeg absoluutne.

6)

OV-le ei olnud tagatud piisavalt aega, et kasutada õigust ärakuulamisele.

8. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1)

Maksuhaldur on tuvastanud OV teadlikkuse tehingu tegelikest asjaoludest ja osalemisest

maksupettuses. OÜ Felinor maksumenetluses ja vastutusmenetluses kogutud tõendeid

arvestades ei ole eluliselt usutav, et OV, kes osales äriühingu juhtimisel, sõlmis lepinguid ja

aktsepteeris hankijate väljastatud arveid, ei olnud teadlik asjaolust, et OÜ-l Felinor on kontroll

OÜ-de Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic üle ning OÜ Felinor kasutab neid äriühingud

maksueelise saamiseks, tehes nendega suures mahus tehinguid. Autojuhtide seletused kogumis

kinnitavad OV seotust tehingutega.

2)

Maksuhaldur on tõendanud, et OR rikkus temal lasunud juhatuse liikme kohustusi. OR ei

ole selgitanud, kas üldse ja mil viisil ta täitis järelevalve-kohustust ning on sisuliselt tunnistanud

oma passiivsust. Tegemist on raske hooletusega, kuna keskmine mõistlik juhatuse liige ei oleks

rahaliste vahenditega seotud tegevustes täiesti passiivne ega aktsepteeriks ilma asjaolusid

kontrollimata vastutusotsuses kajastatud mahus tehingute kajastamist raamatupidamis- ja

maksuarvestuses. Raske hooletuse puhul ei saagi tuvastada isiku eesmärki jätta maksud

tasumata.

3)

OÜ Felinor maksuvõlg oleks tekkinud ka juhul, kui maksuhaldur ei oleks äriühingule

tulumaksu tasumise nõuet esitanud. Käibemaksu tasumise kohustus tekkis äriühingul juba enne

maksuotsuse tegemist.

4)

Aegumise ja ärakuulamisõiguse osas jääb maksuhaldur varasemalt esitatud seisukohtade

juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub

alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu

vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. MKS § 40 lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult

või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud

maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 järgi on juriidilise isiku

seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate

rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused

täidetakse esindatava vara arvel. Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt lahendeid nr 3-3-1-41-05

3-14-50229

9(13)

(p 12), nr 3-3-1-23-12 (p 11) ja nr 3-3-1-17-13 (p 10)) tuleneb MKS § 96 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja

§ 8 lg-st 1, et juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks peavad olema täidetud

järgmised eeldused: (1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest

hooletusest; (2) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine ning (3) sellise kohustuse rikkumise tõttu

on tekkinud maksuvõlg.

Vastutuse kohaldamiseks tuleb maksuhalduril muu hulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma

kohustusi rikkunud süüliselt, samuti tuvastada juhatuse liikme süü vorm. Vastutuse

kohaldamise aluse näitamine tähendab, et vastutusotsuses tuleb motiveerida, miks maksuhaldur

asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi.

Juhatuse liikme süü on individuaalne – iga juhatuse liikme süü tuleb tuvastada eraldi

(Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-23-12 (p 11) ja 3-3-1-41-05 (p 13)).

11. Vastutusotsuse kohaselt rikkus OÜ Felinor juhatuse liige OV oma juhatuse liikme kohustusi

tahtlikult: OV oli teadlik, et arvetel näidatud isikutega (OÜ-dega Metallehitus, Norkel ja

EuroExport Baltic) tehinguid ei toimunud. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhalduri

seisukoht piisavalt põhjendatud ja tõendatud. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda selles, et

põhiliselt tegeles metallialase äriga OÜ-s Felinor tegevjuht AS, kellel oli ulatuslik volitus teha

äriühingu nimel tehinguid ja esitada raamatupidamisse dokumente, samuti selles, et AS kaudu

saadi kontakt OÜ-sid Metallehitus ja Norkel esindanud RK-ga. Samas ei vabasta äriühingu

igapäevase tegevuse juhtimise teisele isikule delegeerimine äriühingu juhatuse liikmeid oma

MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustuste täitmisest.

Maksu-, vastutus- ja kohtumenetluses kogutud tõendid näitavad, et AS ei tegelenud OÜ Felinor

metalliäriga üksi ja ilma igasuguse järelevalveta, vaid OV allkirjastas lepinguid ja aktsepteeris

arveid ning viibis ka isiklikult lammutusobjektidel. Viimast kinnitab see, et paljud

maksumenetluses ja ka halduskohtus üle kuulatud OÜ Felinor heaks 2006. aastal

metallijäätmeid vedanud AS Kuusakoski autojuhid teadsid OV – nad olid temaga näiteks

telefoni teel suhelnud ning puutunud temaga kokku ka objektidel, kust nad metalli peale võtsid

(AM (IV kd, tl 2-4), KE (IV kd, tl 30-30p), AP (IV kd, tl 85-86), VJ (IV kd, tl 101-103), AK

(IV kd, tl 119-119p), MF (IV kd, tl 127-128), TT (IV kd, tl 131-132), AH (IV kd, tl 133-134),

AR (IV kd, tl 135-136), MM (IV kd, tl 137-138), MVl (IV kd, tl 149-149p)). Nagu halduskohus

on asjakohaselt märkinud, ei oleks OV nimi ja nägu paljusid kliente teenindanud autojuhtidele

meelde jäänud, kui ta oleks objektidele sattunud vaid harva ja juhuslikult. Autojuhtidele tehtud

korraldustel (IV kd, tl 77-81p, 97-100p, 104-112p, 143, 165-165p) oli muu hulgas märgitud ka

kontrolliperiood (2006. aasta) ning suuliste selgituste protokollidest (IV kd, tl 85-91p, 101-103,

116-142, 144-145, 149-150p) nähtub, et seletuse alguses räägitakse aastast 2006. Seega oli

selgituste andjatele teada, mis periood maksuhaldurit huvitab ning saab järeldada, et seletused

puudutavad aastat 2006. Arvestades, et kohtuistungi toimumise ajaks oli tehingutest möödunud

juba oluliselt rohkem aega kui maksumenetluses ütluste andmise ajaks, ei kahanda

maksumenetluses antud ütluste väärtust see, et istungil ei mäletanud autojuhid täpselt, mis

aastal nad nägid OV ja/või suhtlesid temaga seoses metalliveoga. Ehkki ei saa välistada, et osa

autojuhtidest nägi OV mõnevõrra varasemal või hilisemal ajal, kinnitavad autojuhtide

selgitused siiski, et OV käis vähemalt aeg-ajalt (lammutus)objektidel kohal, tegeles OÜ Felinor

metalliäri igapäevaste küsimustega ning talle ei saanud olla teadmata metalli tegelik päritolu,

iseäranis arvestades, et väidetavalt müüsid OÜ-d Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic

OÜ-le Felinor vanametalli väga suurtes kogustes.

23.03.2015 toimunud halduskohtu istungil (protokoll VIII kd, tl 189-198p) selgitas AS, et esitas

OV-le iga kahe nädala tagant ülevaate OÜ Felinor tegevuse kohta ning samal istungil kinnitas

AS Kuusakoski Narva osakonna ostujuht (varasem osakonnajuhataja), et RK ja MK tutvustas

3-14-50229

10(13)

talle OV. Isegi kui lugeda tõeseks väide, et 2006. aastal tegeles OV ka muude äridega ja viibis

sageli Venemaal, oli tal siiski piisavalt võimalusi viia end OÜ Felinor tegevusega kurssi ja

teostada järelevalvet AS tegevuse üle, samuti olid talle tuttavad RK ja MK, mistõttu ei saa

veenvaks pidada kaebaja väiteid, et ta ei teadnud ega pidanudki midagi teadma metallitehingute

mittetoimumisest. Eelmärgitu valguses koos juba maksumenetluses tuvastatud asjaoluga, et

metalli hankimise ahel oli OÜ Felinor kontrolli all, saab põhjendatuks pidada halduskohtu

järeldust, et OV ettepanekul sõlmis AS oma pikaajalise tuttava RK-ga kokkuleppeid

metallijäätmete hankimiseks ja viimase juhitavate äriühingute nimel võltsarvete esitamiseks.

Nõustuda tuleb halduskohtuga, et ei ole eluliselt usutav, et OV ei olnud teadlik tehingute

mittetoimumisest. Käibemaksupettuse skeemi kasutamise puhul hõlmab tahtlus kõiki

vaidlusaluseid tehinguid – on ilmne, et ühelgi juhul ei ole tegemist tegelikult mittetoimunud

tehingu kajastamisega maksuarvestuses lihtsalt hooletusest. Kahtlemata toimus võltsitud arvete

kajastamine raamatupidamises OÜ Felinor osanike huvides ning siinkohal ei ole määrav see,

kas AS-il võis endal olla huvi kasvatada käivet, kuna kokkuleppe kohaselt sai tema teatud

metalli koguse kokkuostmise korral osa äriühingu jaotatavast kasumist. Vähetähtis ei ole ka

maksuhalduri tuvastatud asjaolu, et OÜ-dele Metallehitus, Norkel ja EuroExport Baltic arvete

alusel tasutud raha võeti lõppastmes sularahana välja, mistõttu on võimalik, et see jõudis

vähemalt osaliselt OÜ Felinor või temaga seotud isikute kätte tagasi (Tallinna Ringkonnakohtu

13.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-10-924, p 17).

12. MKS § 40 lg 1 kohaselt saab seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui

maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada

ka selline põhjuslik seos. Kui maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine

või muudel põhjustel, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla osas teha (vt Riigikohtu 12.06.2013

otsus nr 3-3-1-17-13, p 18).

Võib olla tõsi, et OÜ Felinor tegevus seiskus selle tõttu, et maksuhaldur esitas äriühingule 2010.

aastal suure nõude, millest üle poole moodustas (alusetu) tulumaksunõue ning arestis

maksuotsuse täitmiseks OÜ Felinor arveldusarved, kuid maksuvõlg tekkis sellest oluliselt varem

– valeandmetega deklaratsioonide esitamisest (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-48-10, p 16).

Kui OV teadmisel ei oleks OÜ Felinor raamatupidamisse esitatud võltsarveid ja kajastatud neid

äriühingu käibemaksuarvestuses, ei oleks äriühingule tekkinud 155 120,67 euro suurust

käibemaksuvõlga. Kuna enne maksuotsusega maksusumma määramist oli OÜ Felinor tegutsev

ja kasumit teeniv äriühing, oleks ta suutnud käibemaksu ära tasuda, vajadusel ajatamist taotledes.

Vaidlust ei ole selles, et pärast maksuotsuse tegemist ei olnud OÜ-l Felinor enam piisavalt

rahalisi vahendeid maksuvõla tasumiseks ning 2010. ja 2011. aastal läbi viidud sundtäitmise

toimingute tulemusel laekus maksuvõla katteks vaid 2832,88 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu

kaebajatega, et OÜ Felinor maksejõuetuse põhjustas äriühingu arveldusarvete arestimine MTA

poolt. Ajutine pankrotihaldur OÜ Felinor pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-13-9506) on

Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2012 otsusele haldusasjas nr 3-10-924 tuginedes asunud

seisukohale, et OÜ Felinor maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga – juhatuse enda

huvides tehtud teod, mis kahjustasid osaühingut. OÜ Felinor 2009. aasta majandusaasta

aruandest nähtub, et mõned kuud enne maksuotsuse koostamist otsustati dividendidena välja

maksta 328 888 krooni (21 019,77 eurot) ning 2010. aasta majandusaasta aruandest nähtub, et

müügitulu (käive) langes 2009. aasta 15 637 699 krooniga (99 9431,12 eurot) võrreldes 39 192

kroonile (2504,83 eurot) ning 741 907 krooni (47 416,50 eurot) suurusest kasumist sai 428 486

krooni (27 385,25 eurot) suurune kahjum. Arvestades, et sundtäitmise toiminguid alustati pärast

maksuotsuse tegemist, võinuks eeldada, et kuni pangakontode arestimiseni jääva poole aastaga

teenitav müügitulu on oluliselt suurem. Siit järeldub, et juba enne pangakontode arestimist oli

äriühing viidud seisundisse, kus äriühingul ei olnud maksukohustuse täitmiseks vahendeid.

3-14-50229

11(13)

Seega ei saanud olukorda enam mõjutada see, et OÜ-le Felinor esitati lisaks käibemaksunõudele

ka hiljem ära langenud nõue tasuda tulumaks.

Kokkuvõttes tuleb nõustuda maksuhalduri ja halduskohtuga, et OV tegevus on põhjuslikus

seoses maksuvõla tekkimisega.

13. OR osas leiti vastutusotsuses, et ta on rikkunud juhatuse liikme kohustusi raskest hooletusest.

Maksuhalduri ja halduskohtu arvates võimaldas OR oma passiivsuse ning hoolsuskohustuse

täitmata jätmisega tekkida olukorral, kus võltsarvete alusel maksudeklaratsioonides valeandmete

kajastamise tulemusel tekkis OÜ-l Felinor maksuvõlg. Vaidlust ei ole selles, et OR viibis 2006.

aastal suurema osa ajast Venemaal ega tegelenud igapäevaselt OÜ Felinor juhtimisega. Samuti

on OR kinnitanud, et ta ei kontrollinud äriühingu dokumente. Ringkonnakohtu arvates ei vabasta

juhatuse liikmete vaheline tööjaotus OR vastutusest.

Ringkonnakohtu praktika kohaselt ei saa äriühingu juhatuse liikmete vahelised kokkulepped

tööülesannete jaotuse kohta võtta üheltki juhatuse liikmelt MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust. Äriühingu seaduses

sätestatud kohustuste (nt äriühingu raamatupidamise korraldamine, maksudeklaratsioonide

esitamine) puhul ei ole määravaks see, kes juhtorgani liikmetest neid täidab, vaid oluline on, et

kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Juhatuse liige on selle tagamiskohustuse jätnud

süüliselt täitmata ka juhul, kui maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine ei olnud küll

tööjaotuse järgi tema ülesandeks, kuid ta pidi olema teadlik maksuseaduste rikkumisest

äriühingu poolt ega ole võtnud meetmeid selle vältimiseks. Teisisõnu, kui üks juhtorgani liige

lähtub üksnes organisisesest kohustuste jagamise kokkuleppest ega huvitu üldse teiste liikmete

tegevusest, jättes neile piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole ka see üks liige täitnud oma

kohustusi nõuetekohaselt, kui teised liikmed tegutsevad ebaseaduslikult. Juhatuse liikme

kohustus on organiseerida äriühingu töö selliselt, et ettevõtja tegevus vastaks õigusaktides

sätestatud nõuetele, ning mõistlik juhatuse liige peab pidevalt täitma teiste juhatuse liikmete ning

alluvate töötajate juhendamise ja kontrollimise kohustust, et oleks välditud kolmandate isikute

kahjustamine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2013 otsuse nr 3-10-1284 p 11 ja seal

viidatud varasem praktika, samuti p 18; 24.10.2013 otsuse nr 3-11-2445 p 13).

Riigikohus on rõhutanud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus

käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine, hooletus aga valdavalt objektiivsete

tunnustega – kohaste nõuete mittejärgimisega (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-23-12, p 14). Seega

ei saagi hooletuse või raske hooletuse puhul tuvastada, et isik soovis õigusvastase tagajärje

saabumist, vaid tuvastada tuleb nõuete mittejärgimine.

OR ei ole väitnud, et tal ei olnud võimalust tutvuda raamatupidamis-dokumentidega ega

selgitanud, kas ja kuidas ta kontrollis OV ja AS tegevust. Ringkonnakohtule ei nähtu, et OR

oleks üldse mingisugust järelevalvet teostanud ning samuti jääb selgusetuks tema roll äriühingu

juhatuse liikmena (kes sai äriühingult tasu), kuna maksumenetluses väitis OR, et tema tegevus

Venemaal ei olnud seotud OÜ-ga Felinor (IV kd, tl 146-147). Arvestades OÜ-dega Metallehitus,

Norkel ja EuroExport Baltic tehtud tehingute mahtu (15 911 060 krooni (1 016 902,07 eurot);

võrdluseks – 2006. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli sama aasta müügitulu 19 548 684

krooni (1 249 388,62 eurot) ja kasum 164 163 krooni (10 491,93 eurot)), saab juhatuse liikmelt

eeldada huvi nende tehingute vastu. Samuti ei ole väheoluline asjaolu, et OÜ-de Metallehitus ja

Norkel ainuke ostja oli OÜ Felinor ning OÜ-dele Metallehitus ja Norkel metalli tarninud OÜ

EuroExport Baltic käitus majanduslikult ebaloogiliselt – selle asemel, et müüa OÜ-dele

Metallehitus ja Norkel, oleks ta võinud metalli otse OÜ-le Felinor müüa. Kui OR, kes allkirjastas

majandusaasta aruandeid, oleks kontrollinud raamatupidamisdokumente, oleks tal pidanud

tekkima kahtlus metalli tegeliku päritolu osas, pidades silmas, et vanametalli äris ei ole

3-14-50229

12(13)

käibemaksupettused harv nähtus. Seega oleks OR pidanud olema maksuseaduste rikkumisest

teadlik. Samuti pole välistatud, et OR ei kontrollinud OV ja AS tegevust põhjusel, et ta oli

käibemaksupettusest teadlik, kuid ei võtnud selle vastu midagi ette, kuna talle kui osanikule oli

äriühingu maksukoormuse vähenemine majanduslikult kasulik. Ringkonnakohus nõustub

seetõttu vastutusotsuses toodud seisukohaga, et OR süü vormiks on (vähemalt) raske hooletus.

OR tegevuse (tegevusetuse) tõttu sai võimalikuks olukord, kus äriühing kajastas oma

maksuarvestuses võltsarveid, mille tulemusel tekkis maksuvõlg, mida OÜ Felinor hiljem täita ei

suutnud.

14. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide seisukohaga, et maksusumma määramine on aegunud.

MKS § 96 lg 5 sätestab, et kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma

tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (§ 98) jooksul.

MKS § 99 lg-s 1 on loetletud aegumise peatumise alused. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei peatu

maksusumma määramise aegumine vastutusotsuse tegemise menetluse ajaks. Halduskohus

leidis õigesti, et MKS §-d 98 ja 99 kehtivad ka vastutusmenetluses. Arvestades maksumenetluste

ja võimalike kohtumenetluste kestusi, ei saanud kindlasti olla seadusandja mõte, et

vastutusotsuse puhul aegumise peatumise alused ei kohaldu ja vastutusotsuse saab teha

maksimaalselt viie aasta jooksul kohustuse rikkumisest. Halduskohus on aegumise osas

asjakohaselt viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2014 määrusele nr 3-3-1-24-14 (p-d

11.1.2 ja 11.1.3), milles nõustuti ringkonnakohtu seisukohaga, et MKS § 96 lg-t 5 tuleb

tõlgendada koostoimes vastutusotsuse olemuse (aktsessoorsus) ja sama sätte lõikega 1 selliselt,

et maksusumma määramise aegumistähtaja all peetakse sättes silmas selle maksusumma

määramise aegumistähtaega, mida soovitakse vastutusotsusega kolmandalt isikult sisse nõuda,

st maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse tegemise aegumine peatub MKS §-s 99

nimetatud alustel. Apellantide viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.05.2013 otsusele nr 3-2-1-

191-12 ei ole asjakohane, kuna praegusel juhul ei ole tegemist juhatuse liikme vastu esitatava

kahju hüvitamise nõudega. Seda, et juhatuse liikme vastutus maksukorralduse seaduse ja

äriseadustiku alusel on põhimõtteliselt erinev, märkis Riigikohus juba 31.10.2005 otsuses nr 3-

3-1-41-05 (p 12). Tulenevalt sellest, et OÜ Felinor revisjoni ja kohtumenetluse ajaks oli

maksusumma määramise aegumine peatunud, on vaidlustatud vastutusotsus tehtud

aegumistähtaja jooksul.

15. OV väited ärakuulamisõiguse rikkumise ja vastutusmenetluse ülemäärase kestuse kohta on

põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal oli eriarvamuse

esitamiseks piisavalt aega (kokku 20 päeva), samuti on ilmne, et eriarvamuse esitamise tähtaja

pikendamine ei oleks mõjutanud asja otsustamist: kaebaja ei ole nimetanud asjaolusid ja

tõendeid, mida ta oleks esitanud, kui tal oleks olnud eriarvamuse esitamiseks rohkem aega.

Halduskohus on õigesti leidnud, et vastutusmenetluse kestusele ei saa nö juurde liita

maksumenetluse ja kohtumenetluse kestust ning praegusel juhul ei ole alust vastutusmenetluse

kestust (7 kuud) pidada ebamõistlikult pikaks. Igal juhul ei saaks menetluse ebamõistlik kestus

tuua kaasa haldusakti tühistamist, kui see ei saanud mõjutada menetluse lõpptulemust

(Riigikohtu lahend nr 3-3-1-78-14, p 18).

16. MTA 16.12.2013 vastutusotsus nr 13-7/379-12 vastab MKS §-s 96, § 95 lg-tes 2-5 ja §-s 46

sätestatud nõuetele, sh on vastutusotsus piisavalt motiveeritud. Kaebajate väited, et

vastutusotsuses ei ole tuvastatud nende süüd ning vastutusotsusest ei selgu, millistele tõenditele

maksuhaldur tugineb, on alusetud. Halduskohtu viidatud lahendi nr 3-3-1-23-12 p-s 25 on

Riigikohus märkinud, et maksuhaldur võib vastutusotsuses viidata maksuotsuses tuvastatud

asjaoludele või seal esitatud tõenditele, millest järeldub, et vastutusotsuses ei pea üle loetlema

tõendeid, millele on maksuotsuses juba viidatud. Vastutusotsusest on piisavalt selge, milliseid

maksumenetluses kogutud tõendeid peab maksuhaldur silmas. Nii vastutusotsus kui ka

vaideotsused on õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks.

3-14-50229

13(13)

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud

HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. MTA ei ole ringkonnakohtule menetluskulude

kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS

§ 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks