3-14-53268/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15. jaanuar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53268

Haldusasi

A.E.u kaebus Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr

1274 ja Tallinna Vangla 05.11.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/27369-2 tühistamiseks ja Tallinna Vangla toimingu

– vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamise

vaideotsuses – õigusvastasuse tuvastamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – A.E.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tuvastada Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1274 peatamise taotluse

lahendamisega viivitamise ja selle alles vaideotsusega lahendamise

õigusvastasus.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. veebruaril 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas A.E.ut 06.10.2014 käskkirjaga nr 1274

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna

kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri

karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48

(lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide

(kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

2. A.E. esitas 06.10.2014 käskkirja nr 1274 peale 07.10.2014 vaide koos taotlusega

vaidemenetluse ajaks käskkirja täitmine peatada. Vaide jättis Tallinna Vangla 05.11.2014

vaideotsusega nr 5-15-/14/27369-2 rahuldamata. Samas vaideotsuses jättis Tallinna Vangla

rahuldamata ka A.E.u taotluse Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 06.10.2014 käskkirja nr

1274 täitmise peatamiseks.

3. 24.11.2014 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 06.10.2014

käskkirja nr 1274 ja Tallinna Vangla 05.11.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/27369-2 tühistamiseks

ja Tallinna Vangla toimingu – vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine

vaideotsuses – õigusvastasuse tuvastamiseks.

4. Tallinna Halduskohus võttis 29.01.2015 määrusega A.E.u kaebuse menetlusse. 26.11.2015

määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkiri nr 1274 ja Tallinna

Vangla 05.11.2014 vaideotsus nr 5-15/14/27369-2 ning tuvastada Tallinna Vangla toimingu –

vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine vaideotsuses – õigusvastasus

alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebuse esitaja märgib, et Risto Pahka on 05.09.2014 koostanud ettekande, et neljanda

üksuse vanemvalvuri korraldusel tuli tal kaebaja viia julgeolekuosakonda ja väidetavalt andis

ta kaebajale korralduse julgeolekuosakonda minna, millest kaebaja keeldus. Peale kaebaja

keeldumist tulid tuppa Risto Ilves ja Juri Solopov, kes andsid korralduse minna

julgeolekuosakonda ning soovitasid heaga nendega kaasa minna. Sisuliselt ähvardasid nad

kaebaja suhtes jõudu kasutada, kui kaebaja peaks veelkord keelduma.

Kaebaja märgib, et VangS § 105 lg 21 p 10 kohaselt sätestaks vangla kodukorras ametnike

vastuvõtt. Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 21.1 kohaselt võtab vangla juhtkond

kinnipeetavaid vastu ühel päeval kuus iga kuu teisel nädalal. Punkti 21.2 kohaselt võtavad

teised ametnikud oma pädevuse piires kinnipeetavaid vastu vastavalt laekunud taotlustele, kui

see on otstarbekas ning esitatud taotlused on põhjendatud.

Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-14-12 p 10 ja 3-3-1-103-06 ja leiab neile

tuginedes, et kinnipeetava poolt vanglateenistuja iga korralduse täitmata jätmine ei tähenda

VangS § 67 p 1 sätestatud kohustuse rikkumist. Rikkumine saab esineda vaid juhul kui

korraldus ei ole tühine.

Ükski vangistust reguleeriv õigusakt ei kohusta kinnipeetavat vanglateenistuja juurde

vastuvõtule minema. Ammugi ei saa vanglateenistuja kinnipeetavat sundida temaga vestlema

ja kasutada selleks ähvardusi. Seega, kuna kinnipeetaval puudub kohustus käia ametnike

vastuvõttudel, siis ei saa korralduse täitmata jätmist käsitleda VangS § 67 p 1 sätestatud

kohustuse rikkumisena. Sellise rikkumise eest ei saa karistada.

Risto Pahka poolt antud korraldus ei olnud antud eesmärgiga tagada vangla julgeolekut. Sellise

korralduse eiramine ei nõrgestanud distsipliini ja ei olnud ohuks vanglateenistuse üldisele

julgeolekule.

5.2. Kaebaja viitab HMS § 55 lg 1 ja § 56 lg 2-3 ning märgib, et vaidlusaluse käskkirja

resolutsioon sisaldab eraldi täiendavate piirangute kohaldamist koos abstraktse põhjendusega,

kus puudub viide õiguslikule alusele. Käskkirjast ei nähtu, et oleks kaalutud täiendavate

piirangute kohaldamist (vt VangS § 651 lg 4) ning abstraktne põhjendus piirangute seadmiseks

ei ole piisav. Pealegi ei ole kaebajale selge, kuidas täiendavad piirangud aitavad paremini

saavutada vangistuse eesmärke. Seda näiteks VangS § 48 piiramise puhul.

5.3. Kaebaja leiab, et tema vaidemenetluses esitatud taotlust haldusakti täitmise peatamiseks on

tõlgendatud selliselt nagu oleks ta käskkirja täitmise peatamist taotlenud ka kohtumenetluse

ajaks. See on aga vale, sest taotlus on esitatud konkreetselt seotult vaidemenetlusega.

Haldusakti täitmise peatamise taotlus on lahendatud blanketsete põhjendustega ja otsusest ei

selgu tegelikke kaalutlusi (HMS § 81 ja HMS § 4 lg 2). Samuti ei ole selge, miks menetleja on

leidnud, et käskkirja täitmise peatamine ei ole vajalik avalikust huvist lähtuvalt ning abstraktne

põhjendus, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud kaebaja õigusvastane käitumine, mis

tähendab, et faktilised asjaolud on selged, ei ole kaebajale piisav.

Kaebaja leiab, et käskkirja täitmise peatamise taotluse lahendamine vaideotsusega sisuliselt kuu

aega peale taotluste esitamist ei ole kooskõlas käskkirja täitmise peatamise menetluse

põhimõtetega ja HMS § 82 p 6 toodud nõuetega, mis sätestavad, et haldusorgan lahendab

haldusakti täitmise peatamise küsimusi vaide läbivaatamise ettevalmistamise käigus. Kaebaja

hinnangul ei ole taotluse lahendamine vaideotsusega samaaegselt eesmärgipärane, sest

tagajärgede vältimist vaidemenetluse ajal ei ole võimalik saavutada.

Tuvastamisenõude esitamise osas toob kaebuse esitaja välja preventiivse huvi.

5.4. HMS § 10 lg 1 p 4 sätestab, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest

osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad

kahtlust tema erapooletuses.

Kontaktisikut, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja

määras karistuse ning lõpuks menetles veel enda käskkirja peale esitatud vaiet ja käskkirja

kehtivuse peatamise taotlust on põhjendatud alus pidada eelpool viidatud sättes kirjeldatud

isikuks.

Kaebaja on seisukohal, et ilmselgelt puudub ametnikul, kes määrab distsiplinaarkaristuse, huvi

jätta välja andmata enda ettepaneku alusel karistuse käskkirja või vaidemenetluses koostada

vaideotsust, mis käskkirja kehtetuks tunnistaks. Lisaks leiab kaebaja, et vaidlusaluse käskkirja

andmisel ja nende kontrollimisel vaidemenetluses ei olnud halduse enesekontrolli teostavad

isikud lahutatud ja ei olnud välistatud isikute kokkulangemine. Sisuliselt otsustati

distsiplinaarkaristuse määramine juba distsiplinaarmenetluse protokollis ja karistuse

määramine käskkirjaga sama ametniku poolt oli lihtsalt vormistamise küsimus.

Distsiplinaarmenetlust, kus üks ametnik viib läbi distsiplinaarmenetluse ja määrab karistuse,

lisaks osaleb vaidemenetluses ja koostab vaideotsuse, ei saa pidada erapooletuks menetluseks

ning sellisena see ka ei näi.

5.5. Kaebuse esitaja toob välja, et vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-44-12

ja 3-3-1-56-10 ei ole enam asjakohased, kuna õiguslik regulatsioon on vahepeal muutunud.

Nimelt tegi varasemalt kontaktisik, kes distsiplinaarasja menetles ettepaneku mitte endale ega

teisele kontaktisikule vaid üksuse juhile karistuse määramiseks.

Alates 18.03.2013 on karistuse määrajaks kontaktisik, kuid ametijuhendit muudetud ei ole

selliselt, et oleks välistatud distsiplinaarasja läbiviija ja otsustaja isiku kokkulangemine.

Käesoleval juhul langeski kokku asja menetlenud isik, asja otsustaja ja vaide menetleja isik.

5.7. Kaebaja leiab, et kuna Riigikohus ei ole tunnistanud vastustaja poolt viidatud lahendis nr

3-3-1-41-11 VangS § 651 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, oleks vastustajal

tulnud käskkirjas täiendavate piirangute kohaldamist siiski põhjendada.

5.8. Kaebaja leiab, et vangla on süüdistanud teda vaidlustatud käskkirjas tegevuses, mida üldse

ei esinenudki. Nimelt anti R. Pahka ettekande kohaselt kaebajale korraldus minna

julgeolekuosakonda. Korraldus, et kaebaja tuleb viia julgeolekuosakonda, anti hoopis R.

Pahkale vanemvalvuri poolt. Käskkirjas on kirjas aga, et R. Pahka andis kaebajale korralduse

tulla kaasa julgeolekuosakonda.

Kaebaja väidab, et tegelikkuses R. Pahka ei andnud kaebajale ühtegi korraldust, vaid esitas

küsimuse, kas kaebaja tuleks temaga kaasa. Kaebaja täpsustavale küsimusele vastas ta, et

julgeolekuosakonda. Küsimuse esitamine ei ole aga samastatav korralduse andmisega, sest

küsimusele vastamine eitavalt ei tähenda korraldusele allumatust. R. Pahka saades vastuse oma

küsimusele ei esitanud kaebajale ühtegi pretensiooni ega andnud ka mingeid muid korraldusi.

Isegi kui tõlgendada seda küsimust korraldusena, on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et tal puudus

kohustus ametniku vastuvõtule minemiseks.

Samas, kui valvuritele anti korraldus kaebaja toimetada julgeolekuosakonda ja see täideti, on

kummaline väita, et kaebaja ei allunud korraldusele sinna minna.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla on

seisukohal, et kaebuse esitajale anti seaduslik korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda,

kaebuse esitajal puudus alus korralduse mittetäitmiseks ning allumatusega rikkus ta VangS §

67 p 1 tulenevat kohustust. Seega pani A.E. toime distsiplinaarsüüteo, tema süü on tuvastatud

ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks.

6.1. Vaidlustatud käskkirja kohaselt keeldus kinnipeetav A.E. 05.09.2014 kella 9.50 paiku

täitmast vanglateenistuse ametniku seaduslikku korraldust tulla kaasa julgeolekuosakonda.

Distsipliinirikkumise kohta on vanglateenistuse ametnik Risto Pahka koostanud 05.09.2014

ettekande nr 2138, mille kohaselt 05.09.2014 kella 09.50 paiku andis ametnik Risto Pahka

kinnipeetav A.E.ule neljanda üksuse sektsioonis 4-2 seadusliku korralduse tulla kaasa

julgeolekuosakonda, mille täitmisest A.E. keeldus.

08.09.2014 tutvustati A.E.ule tema suhtes koostatud ettekannet ja anti võimalus omapoolsete

selgituste andmiseks. 08.09.2014 on A.E. oma selgitustes tunnistanud, et keeldus täitmast

ametnik R. Pahka korraldust minna kaasa julgeolekuosakonda. A.E.u selgituste kohaselt

nõustus ta minema julgeolekuosakonda hiljem, kui seda korraldust tulid andma 2

vanglateenistuse ametnikku J. Solopov ja R. Ilves. A.E. leiab, et ta ei ole kohustatud minema

julgeolekuosakonna ametniku juurde vestlusele.

Kaebuse esitajale on tutvustatud allkirja vastu vangistusalaseid õigusakte (tl 40), mistõttu oli ta

teadlik

kohustusest

alluda

vanglateenistuse

ametnike

seaduslikele

korraldustele.

Vanglateenistuse ametniku poolt antud seaduslikule korraldusele mitteallumise näol on

tegemist õigusaktide nõuete süülise rikkumisega.

Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 06.10.2014 käskkiri nr 1274

on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav

vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kaebaja suhtes on läbi viidud

distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on

protokollitud, kaebajale anti võimalus anda omapoolseid seletusi, karistus on määratud

ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne.

6.2. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Kaebuse esitaja seisukoht selle osas, et vanglateenistuse ametnik ei saa sundida teda vestlema

ja kasutada selleks ähvardusi, on asjasse puutumatu. Kaebuse esitajale ei antud korraldust mitte

vestlemiseks, vaid kaasa tulemiseks julgeolekuosakonda, mille täitmisest kaebuse esitaja

keeldus.

Kaebuse esitaja viitab VangS § 105 lg 21 punktile 10 ning Tallinna Vangla kodukord punktile

21.1 ja 21.2, mis reguleerivad vanglateenistuse ametnike vastuvõttu. Tallinna Vangla direktori

31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 21.1 kohaselt võtab

vangla juhtkond kinnipeetavaid vastu ühel päeval kuus iga kuu teisel nädalal. Täpse vastuvõtu

aja teatab kinnipeetavale kontaktisik. Kinnipeetavaid võetakse vastu, kui see on otstarbekas

ning esitatud taotlused on põhjendatud. Kodukorra punkt 21.2 sätestab, et teised ametnikud

võtavad oma pädevuse piires kinnipeetavaid vastu vastavalt laekunud taotlustele, kui see on

otstarbekas ning esitatud taotlused on põhjendatud. Nimetatud kodukorra punktid reguleerivad

vanglateenistuse ametnike vastuvõtu korraldust olukorras, kus vastuvõtule soovib saada

kinnipeetav ja ta on selleks esitanud ka avalduse. Nimetatud punktidest ei saa kuidagi järeldada,

et olukorras, kus vastuvõtule on vajalik kinnipeetav kutsuda vanglateenistuse algatusel, ei saaks

vanglateenistus seda teha. Samuti ei õigusta nimetatud sätted kuidagi kaebuse esitajale antud

seadusliku korralduse, tulla kaasa julgeolekuosakonda, mittetäitmist.

Kaebuse esitajale anti seaduslik korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda, mille täitmisest A.E.

aga keeldus. Vastustaja viitab Riigikohtu 01.03.2007 otsusele nr 3-3-1-103-06 ja märgib, et

käesoleval juhul vanglateenistuse ametniku poolt antud korraldus tühise haldusakti tunnustele

ei vastanud, tegemist oli täitmiseks kohustusliku korraldusega, mida kaebuse esitaja pidi täitma.

Peale kaebuse esitaja arusaama, et tal puudub kohustus vanglateenistuse ametniku vastuvõtule

minemiseks, kui ta seda ei soovi, ei nähtu kaebusest ühtegi asjaolu, millest tulenevalt ei oleks

A.E. saanud talle antud korraldust täita. Seega on kaebuse esitaja talle antud korraldusele

mitteallumisega pannud toime rikkumise, mille eest võis teda karistada distsiplinaarkorras.

6.3. Vaidlustatud käskkirja kohaselt karistati A.E.ut VangS § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse

paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav pani toime korduva režiimi rikkumise, siis piirati

kinnipeetaval kartseri karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse §-de 22, 31-32, 34-

38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid)

kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele)

paremaks saavutamiseks.

Nimetatud piirangute kohaldamist käsitletakse VangS § 651 lg-s 4, mille kohaselt kartserisse

paigutatud kinnipeetava suhtes võib vangla osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-

de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. VangS § 651 lg 4 on sõnastatud diskretsiooni

eeldava sättena.

Riigikohus on oma 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 asunud seisukohale, et kaalutlusõiguse

teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud

piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid

haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute

põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute

rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. Samuti on

eelnimetatud lahendis asunud Riigikohus seisukohale, et hoolimata VangS § 651 lg 4

sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine

või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38,

41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob

kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt

kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole

nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine

kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud,

kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristus

kui kinnipeetava suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristuse liik on põhiseaduse § 11 mõttes

proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud, mis kartserikaristusega automaatselt kaasnevad

või mida võib koos kartserikaristusega kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on põhiseaduse § 11

mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest.

Seega

koos

kartserikaristusega

kohaldatud

lisapiirangud

on

lahutamatult

seotud

distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega.

Eeltoodust tuleneb, et kuna kaebuse esitajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on

põhjendatud ka käskkirjaga nr 1274 seatud lisapiirangud.

6.4. Vastustaja leiab, et haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt

põhjendatud.

Käesoleval juhul tõendati distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. rikkus VangS § 67 punkti 1.

Kuna distsiplinaarasja faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt õiguspärane, ei

olnud A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks

põhjendatud.

Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada

märkimisväärseks

avalikuks

huviks,

kuna

distsiplinaarkaristuse

määramine

distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise

tähtsusega. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks ning vangistuse ajal asuks

kinnipeetav õiguskuulekale teele, et siis vangistusest naasta ühiskonda õiguskuuleka isikuna.

Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku

tagamiseks ning andmaks kinnipeetavale teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse

vanglas sallimatult. Vanglateenistuse poolt kinnipeetavate distsipliinirikkumistele kohene

reageerimine aitab tagada vanglas üldist julgeolekut.

Haldusakti täitmise peatamise algus on seotud haldusorganile vaide esitamisega. HMS § 74

tulenevalt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile. Seaduseandja pole haldusakti

täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Samas

nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärgist lähtudes

tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda antud juhul tehti, seda siis kas eraldi

otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas tuleneb VangS § 65 lg-

st 1, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.

Distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi, milleks on distsipliini

tagamine vanglas ning õigust rikkuva kinnipeetava mõjutamine. Käesoleval juhul tõendati

distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. pani toime distsipliinirikkumise, seega ei olnud A.E.u

taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud.

Kuna haldusakti täitmise peatamist käsitlevas HMS § 81 on kasutatud väljendit „võib“, pole

tegemist mitte kohustusega, vaid kaalutlusõigusega, mis tähendab HMS § 4 lg 1 kohaselt seda,

et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsustuse ning kui jah, siis

millise täpselt. Distsiplinaarkaristuse vaidlustanud kinnipeetav ei saa arvestada sellega, et talle

määratud karistuse täitmine tingimata peatatakse, sest tema õiguste kõrval on olemas ka

ülekaalukas avalik ja kolmandate isikute õigustest tulenev huvi selleks, et rikkumise toime

pannud isik ei jääks karistamata.

Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks esinenud vajadus

haldusakti täitmise peatamiseks. Distsiplinaarkaristuse kui haldusakti täitmise peatamisest ei

sõltu kuidagi ka vaidlustatud distsiplinaarkaristuse õiguspärasus.

6.5. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise

asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139

kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“

kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute

pädevusse.

VSkE

§

tulenevalt

on

inspektor-kontaktisikul

kinnipeetavale

distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia

distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Eelkirjeldatud distsiplinaarmenetluse

läbiviimisega tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja

ebameeldivusi isikule, mis on aga üks haldusmenetluse aluspõhimõtteid.

VangS § 11 lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti

või toimingu peale esitatud vaideid. Vanglaametnike pädevusi täpsustab justiitsministri

30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“, mille § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse

juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva

isiku haldusakti või toimingu peale.

Alates 18.03.2013 kehtiva VSkE § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha

otsus vangistusseaduse § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 63 lõike 4,

§ 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega on inspektor-

kontaktisikul pädevus VangS § 64 lg 4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata.

Riigikohus on leidnud, et karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel

kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv (vt Riigikohtu

21.10.2010 otsus nr 3-3-1-56-10 p 14). Vastavalt VSkE-le on üksuse juhi pädevuses inspektor-

kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide vaideotsuse allkirjaõigus. Enne allkirjastamist

tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse

materjalidega. Juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses

märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda koostatud

vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada

otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht

allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses. Seega ei ole üksuse juhi allkiri üksnes

formaalsus, vaid allkirja andmisega vaideotsusele väljendab üksuse juht oma seisukohta antud

küsimuses. Üksuse juhi poolt vaide lahendamine tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse.

Vaidemenetluses kontrollib haldusorgan haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust ning

haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel tunnistab haldusorgan haldusakti kehtetuks. Seega tuleb

vaidemenetluses hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust HMS §-s 54 sätestatule.

Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab

HMS-is sätestatud nõuetele.

Ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava

käskkirja allkirjastanud ametnik oli pädev antud käskkirja andma (VangS § 64 lg 4, VSkE § 17

lg 1). Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse

puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes

seetõttu, et asja otsustab sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses

tõendeid. Ka ametikohustuste täitmise pinnalt tekkinud suhtlemiskonflikt ei pruugi veel

tähendada, et ametnik on isiklikult häälestatud menetlusosalise vastu. (A. Aedmaa jt.

Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004, lk 57).

6.6. Vastustajale ei nähtu esitatud kaebusest, kuidas nimetatud vaideotsusega on A.E.u õigusi

rikutud muul viisil, kui vaide täielikult rahuldamata jätmisega. Tallinna Vangla on seisukohal,

et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla üksuse

juhi 05.11.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/27369-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise

haldusakti tunnuseid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt so õigusvastasuse tuvastamise nõude osas.

Muus osas on kaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on

alljärgnevad.

7.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

7.1.1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas 06.10.2014 käskkirjaga nr 1272 A.E.ut

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna

kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri

karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48

(lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide

(kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

Käskkirja kohaselt on distsipliinirikkumise kohta 05.09.2014 vanglateenistuse ametnik Risto

Pahka koostatud ettekanne nr 2138. Ettekande kohaselt 05.09.2014 kella 09:50 paiku andis R.

Pahka kinnipeetav A.E.ule neljanda üksuse sektsioonis 4-2 seadusliku korralduse tulla kaasa

julgeolekuosakonda, mille täitmisest kinnipeetav keeldus.

Kinnipeetav oma 08.09.2014 koostatud seletuskirja kohaselt tunnistab, et keeldus täitmast

ametniku R. Pahka korraldust minna kaasa julgeolekuosakonda. Kinnipeetav lisab, et nõustus

minema julgeolekuosakonda hiljem, kui seda korraldust tulid andma kaks vanglateenistuse

ametnikku Juri Solopov ja Risto Ilves. Kinnipeetav oma seletuskirjas leiab, et ei ole kohustatud

minema julgeolekuosakonda ametniku juurde vestlusele. Kinnipeetav on seisukohal, et asjaolu,

et julgeolekuosakonna ametnik soovib temaga vestelda ei tähenda seda, et tema on kohustatud

julgeolekuosakonna ametniku juurde minema ja temaga vestlema. Vanglateenistusel puudub

õigus sundida kinnipeetavat teenistujaga vestlema.

7.1.2. 07.10.2014 esitas A.E. käskkirja nr 1274 peale vaide koos taotlusega peatada

vaidlustatava käskkirja täitmine vaidemenetluse ajaks (tl 38 ja selle pöördel). Tallinna Vangla

jättis oma 05.11.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/27369-2 kaebaja vaide rahuldamata. Vaidlust

ei ole, et vastustaja lahendas ka kaebaja taotluse vaidlustatud käskkirja täitmise peatamiseks

alles vaideotsuses (tl 13-14).

7.1.3. Kohus loeb tõendatuks, et kaebajale olid teada tema kohustus täita vangla

sisekorraeeskirju, sest vaidlust ei ole, et kaebuse esitajale on tutvustatud allkirja vastu

vangistusalaseid õigusakte (tl 40). Seega ei ole käesolevas asjas vaidlust selles, et kaebuse

esitajale oli teada, et ta peab alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

7.1.4. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektor-

kontaktisik Margus Pendin (tl 41-42 pöördel), kes ühtlasi allkirjastas vaidlusaluse

distsiplinaarmenetluse käskkirja (tl 11-12).

7.1.5. Vaidlust ei ole, et kaebaja vaidlustas nimetatud käskkirja seaduses ette nähtud tähtaja

jooksul ja korras 7.10.2014 vaidega, milles lisaks käskkirja vaidlustamisele palus peatada

vaidlustatava käskkirja täitmine vaidemenetluse ajaks (tl 38).

Vaidlust ei ole, et nimetatud vaide lahendas selleks pädev isik üksuse juht Raido Kerner ja et

vaidemenetluse viis läbi ja vaideotsuse valmistas ette M. Pendin. Samuti ei ole vaidlust, et

käskkirja täitmise peatamise taotlust ei lahendanud vastustaja enne, kui 5.11.2014 vaideotsuses

nr 5-15/14/27369-2 (tl 13-14).

8. Käesolevas asjas on seoses käskkirja nr 1274 õiguspärasusega esiteks vaidluse all küsimus,

kas kaebuse esitajale vanglateenistuse ametnik R. Pahka poolt 05.09.2014 kella 09:50 paiku

antud korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda oli tühine või mitte ning sellest tulenevalt, kas

esines seaduslik alus kaebaja karistamiseks distsiplinaarkorras või mitte.

8.1. Kaebuse esitaja leiab viidates Riigikohtu lahendite nr 3-3-1-14-12 p 10 ja nr 3-3-1-103-06

leiab, et talle antud korraldus oli tühine, kuna ükski vangistust reguleeriv õigusakt ei kohusta

kinnipeetavat vanglateenistuja juurde vastuvõtule minema ega kinnipeetavat vanglaametikuga

vestlema.

8.2. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on teinud eksliku järelduse, et kaebuse esitajale 05.09.2014

kella 09:50 paiku antud korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda oli tühine.

Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-14-12 p 10 märkis kohus, et: „VangS § 67 p 1 kohaselt on

kinnipeetav vangla julgeoleku tagamiseks kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike

seaduslikele korraldustele. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-103-06 selgitanud, et

kinnipeetava poolt vanglaametniku antud korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud

üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2

loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastupidine

seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06,

p 14).“

HMS § 63 lg 2 sätestab, et haldusakt on tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud

haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan;

4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused,

kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei vastanud vanglaametniku korraldus ühelegi eeltoodud HMS

§ 63 lg 2 sätestatud tunnusele. Ka kaebuse esitaja ei ole ise välja toonud, millisele eelpool

märgitud tunnusele see korraldus väidetavalt vastas. Seega oli korraldus kaebuse esitajale

täitmiseks kohustuslik.

8.3. Kaebuse esitaja märgib küll õigesti, et vangistusseadusest ega muudest aktidest ei tulene

kaebusele esitajale kohustust vanglaametnikuga vestelda. Seda õigust oleks kaebuse esitaja

saanud kasutada ka juhul kui ta oleks täitnud korralduse minna kaasa julgeolekuosakonda.

Samuti ei ole vangistusseaduses tõepoolest sätestatud kohustust vanglaametniku vastuvõtule

minna. Küll aga on sätestatud kohustus alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele

(VangS § 67 p 1). Käesoleval juhul anti kaebuse esitajale 05.09.2014 kella 09:50 paiku

korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja vastavat

korraldust ei täitnud. Eeltoodu on tõendatud nii kaebuse esitaja enda kaebuse, kaebaja poolt

distsiplinaarmenetluses antud selgitustega (tl 42), ettekandega nr 2138 (tl 39),

distsiplinaarmenetluse protokolliga (tl 41 ja selle pöördel) ning vaidlusaluse käskkirjaga.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebaja viited oma käitumise õigustamisel VangS § 105

lg 21 p 10 ja Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 21.1 ja p 21.2 ei ole asjakohased, kuivõrd

viidatud sätted reguleerivad vanglateenistuse ametnike vastuvõtu korraldust olukorras, kus

vastuvõtule soovib saada kinnipeetav ja ta on selleks esitanud ka avalduse. Vastustaja märgib

õigesti, et nimetatud punktidest ei saa kuidagi järeldada, et olukorras, kus kinnipeetav on vajalik

kutsuda julgeolekuosakonda vanglateenistuse algatusel, ei saaks vanglateenistus seda teha ja

kohustada kinnipeetavat selleks minna vanglaametniku saatel julgeolekuosakonda. Vastava

õiguse annab vanglale juba eelpool viidatud VangS § 67 p 1. Oleks mõeldamatu, et seaduses

või

alamalseisvates

õigusaktides

reguleeritakse

lõpuni

kõik

korraldused,

mida

vanglaametnikud võivad kinnipeetavale anda.

8.4. Kaebuse täpsustuses tõi kaebaja täiendavalt välja, et R. Pahka ei andnud talle üldse mitte

korraldust vaid esitas hoopis küsimuse: „Kas sa tuleksid minuga kaasa?“ ning kaebaja

täpsustava küsimuse peale vastas R. Pahka, et julgeolekuosakonda ning eeltoodut ei saa

käsitleda korraldusena.

Kohus leiab esmalt, et kaebuse esitaja väide, et R. Pahka esitas kaebuse esitajale korralduse

asemel küsimuse, on eluliselt äärmiselt väheusutav, arvestades, et R. Pahkale oli antud

korraldus kaebuse esitaja julgeolekuosakonda viia (vt tl 99). Lisaks ei ole kaebuse esitaja

koheselt kui talle anti võimalus vastuväide esitada (vt tl 41 pöördel) nimetatud asjaolu välja

toonud, vaid on hakanud seda väitma alles hiljem distsiplinaarmenetluse käigus (vt tl 42).

Kohus on seiskohal, et tegemist on kaebaja ennastõigustava ja tegelikkusele mittevastava

väitega

Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et ta täitis hiljem korralduse, kui selle andsid teised kaks

vanglaametnikku ning sellest tulenevalt on kaebaja karistamine kummaline, siis kohus leiab, et

kaebuse esitaja on ajanud segamini kaks eraldi antud korraldust. Kaebuse esitajal tuli täita juba

R. Pahka poolt antud korraldus.

8.5. Eeltoodust tulenevalt ning arvestades käesolevas asjas tuvastatud asjaolusid, et kaebuse

esitajale antud korraldus ei vastanud tühise haldusakti tunnustele, samuti seda, et vaidlust ei ole

selles, et kaebuse esitaja antud korraldust ei täinud ning kaebuse esitaja oli teadlik õigusaktidest

tulenevatest kohustustest, leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas on õigesti tuvastatud juhtumi

faktilised asjaolud ja käskkiri on selles osas õiguspärane.

9. Teiseks on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas vaidlustatud käskkiri on õiguspärane

seoses käskkirjas toodud ja kohaldatud täiendavate piirangutega kartserikaristuse kandmise

ajal.

9.1. Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et käskkirjas on täiendavate piirtangute osas

märgitud üksnes järgmist: „Kuna kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis

piiran kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38,

41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid)

kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele)

paremaks saavutamiseks.“ (vt tl 12 pöördel ). Muid põhjendusi ja kaalutlusi käskkirjast

täiendavate piirangute kohaldamise osas ei nähtu.

9.2. VangS § 651 lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib

vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43,

46 ja 48 kohaldamist.

Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohtadega ja vastustaja poolt viidatud Riigikohtu

05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 avaldatud Riigikohtu seisukohtadega ning leiab, et

vaidlusalused täiendavad piirangud olid kehtestatud õiguspäraselt. Kaebaja seisukoht, et

nimetatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval juhul kohaldatav, ei ole põhjendatud.

Kohus ei pea vajalikuks üksikasjalikult korrata eelpool viidatud lahendis märgitut, kus

Riigikohus analüüsis põhjalikult kõikide ka käesolevas asjas vaidluse all olevate lisapiirangute

kohaldamise õiguspärasust. Küll aga toob kohus välja selle, et kaalutlusõiguse teostamata

jätmine ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad

vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või

mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too

kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine

karistamise käskkirjas vajalik (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 18).

Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest ei too

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata

jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud

võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse

olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa

kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav.

Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa

karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui

kartserikaristus on määratud õiguspäraselt (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p

31 alapunkt 3).

Kolleegium märkis veel, et kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade

ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist

ei piirata, siis ei tule VangS § 48 karistamise käskkirjas ära näidata (vt Riigikohtu 05.11.2011

lahendi nr 3-3-1-41-11 p 31 alapunkt 2). Käesoleval juhul piirati üksnes osaliselt VangS § 48

kohaldamist ehk kaebajal lubati soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid. Järelikult ei

olnud ka vastava piirangu märkimine eraldi üldse vajalik, millest tulenevalt ei pidanud ka selles

osas eraldi kaalutlusi välja tooma.

10. Kolmandaks on käesolevas kohtuasjas vaidluse all küsimus, kas juhul, kui inspektor-

kontaktisik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja

määras ise ka karistuse, samuti menetles enda poolt koostatud käskkirja peale esitatud vaiet ja

käskkirja kehtivuse peatamise taotlust, on rikutud HMS § 10 lg 1 p 4 toodud ametniku

taandamiskohustust ning kas sellest tulenevalt tuleks vaidlusalune käskkiri ja vaideotsus

tühistada.

10.1. Kohus märgib neid küsimusi lahendama asudes kõigepealt, et ta juba tuvastas, et

distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektor-kontaktisik Margus Pendin, kes ühtlasi allkirjastas ka

vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse käskkirja. Vaidlust ei ole ka selles, et vaideotsuse koostas

M. Pendin ja vaideotsuse allkirjastas üksuse juht Raido Kerner.

Küll aga on poolte vahel vaidlus selle üle, kas eelpool kirjeldatud viisil haldusmenetluse

läbiviimine on õiguspärane arvestades HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatud regulatsiooniga, mis ütleb,

et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil

isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses.

10.2. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise

asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab

distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul.

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17

lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus vangistusseaduse §

lõike

alusel.

Teisisõnu

on

inspektor-kontaktisikul

õigus

kinnipeetavale

distsiplinaarkaristus määrata.

Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda

ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate

distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse (vt tl 56-57).

Kohus leiab, et eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks, et üks ja sama isik ei

võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Järelikult ei saa

kaebaja poolt märgitu olla ka vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja tühistamise aluseks.

Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et menetluse läbiviinud isik omaks kaebaja suhtes mingit

isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest ja

millest tulenevalt oleks ta pidanud ennast menetlusest taandama kaebaja poolt viidatud sätte

alusel. Ka kaebaja ise ei ole vanglaametniku taandamist taotlenud. Järelikult on käskkiri nr 1274

selles osas õiguspärane

10.3. Seoses vaideotsuse koostamisega sama isiku poolt, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse ja

määras karistuse, märgib kohus järgmist.

VangS § 11 lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku

haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht

läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku

haldusakti või toimingu peale. Käesoleval juhul nagu kohus eelpool tuvastas on vaideotsuse

allkirjastanud üksuse juht. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava isiku

poolt.

Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse

juht talle esitatud vaideotsuse projektiga ja tal on õigus tutvuda kõigi distsiplinaarmenetluse

materjalidega, siis juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses

märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda koostatud

vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada

otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht

allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva

erapooletuse. Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav

käskkiri vastab HMS-is sätestatud nõuetele.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib

tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma vastavaid kahtlustusi

sisuliselt põhistamata ja selle ametniku taandamist menetlusest taotlemata ei anna see alust

automaatselt rakendada HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut. Samas on kohus seisukohal, et halduse

hea tavaga ja vaidemenetluse eesmärgiga oleks paremini kooskõlas, kui vaidemenetlust ei viiks

menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei koostaks isik, kelle varasema otsuse (haldusakti)

suhtes vastav menetlus on algatatud. Samas ei ole kaebaja menetluse käigus ka ise taotlenud

menetleja taandamist ja on tulnud vastava argumendiga välja alles pärast vaideotsuse tegemist.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut

ning vaidlustatud käskkirja nr 1274 ning selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamine viidatud

alusel ei ole põhjendatud.

11. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 1274 on õigesti leitud, et kaebaja

rikkus süüliselt VangS § 67 p 1, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes

distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse

paigutamisega 7 ööpäevaks. Seadusest tulenevate lisapiirangute märkimine käskkirjas ei olnud

kohtu arvates samuti õigusvastane. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas selleks

pädev vanglateenistuse ametnik, kelle suhtes ei esinenud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatud aluseid.

Seega on Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkiri nr 1274 õiguspärane.

Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri nr 1274 on õiguspärane, siis puudub alus Tallinna

Vangla üksuse juhi 07.11.2014 vaideotsus nr 5-15/14/27369-2 tühistamiseks. Vaideotsuse

tühistamist ei tingi ka kaebaja poolt väidetud HMS § 10 lg 1 p 4 rikkumine, mida kohus ei

tuvastanud. Kaebus jääb selles osas rahuldamata.

12. Seoses kaebaja poolt esitatud tuvastamisnõudega küsimuses, kas Tallinna Vangla poolt

vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamisega viivitamine ja selle lahendamine alles

vaideotsuses oli õiguspärane või mitte, märgib kohus järgmist.

12.1. HMS § 74 tulenevalt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile.

HMS § 81 sätestab, et vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise peatada, kui see on

vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks.

HMS § 82 „Vaide läbivaatamise ettevalmistamine“ p 6 sätestab, et vaiet läbivaatav haldusorgan

lahendab haldusakti täitmise peatamise küsimusi.

12.2. Vastustaja viitab õigesti, et seaduseandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse

lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Küll aga tuleneb eelpool viidatud HMS

§ 82 p 6 üheselt välja see, et haldusakti täitmise peatamise küsimus tuleb lahendada vaide

läbivaatamise ettevalmistavas menetluses, mitte aga alles vaideotsuses. Samuti tuleb arvestada

HMS § 5 lg 4 sätestatud põhimõttega, et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte

hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades haldusakti täitmise

peatamise taotluse eesmärki, oleks tulnud see lahendada viivitamatult, mitte alles vaideotsuses

kuu aega hiljem vastava taotluse saamisest peale seda kui kaebuse esitaja oli talle määratud

karistuse juba ära kandnud (kaebaja kandis kartserikaristuse ära 20.10.2014-27.10.2014 vt tl

55).

12.3. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kuivõrd HMS § 81 on kasutatud väljendit „võib“

siis HMS § 4 lg 1 kohaselt on haldusorganil võimalik muuhulgas otsustada, kas ta üldse teeb

vastava otsustuse. Kohus on seisukohal, et kuigi tegemist on tõepoolest kaalutlusotsusega, siis

see ei tähenda seda, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsuse

juhul kui selleks on taotlus esitatud. Kohus leiab, et kui vastav taotlus on esitatud, siis tuleb

haldusorganil taotlust igal juhul menetleda ja lahendada see haldusõiguse üldpõhimõtetest

tulenevalt nii kiiresti kui võimalik ja kindlustades, et lahendamisega oleks võimalik järgida

taotluse eesmärki.

12.4. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla viivitus vaidlustatud

käskkirja peatamise taotluse lahendamisel ning selle lahendamine alles vaideotsuses oli

õigusvastane ning selles osas kuulub kaebus rahuldamisele.

12.5. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et vastustaja on vaideotsuses lahendades kaebuse

esitaja taotlust vaidlustatud haldusakti täitmise peatamiseks märkinud ekslikult, et kaebaja on

taotlenud käskkirja täitmise peatamist ka kohtumenetluses, siis see väide on kohtu arvates õige.

Samas ei muuda see ilmselge ebatäpsus otsust ennast õigusvastaseks ega riku kuidagi ka

kaebaja õigusi.

12.6. Kohus ei tohi teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada

nõude piire (HKMS § 41 lg 1). Lähtudes eelviidatud sättest jätab kohus tähelepanuta kaebaja

väited nagu oleks haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist ebapiisavalt

põhjendatud. Nimelt ei ole Tallinna Vangla otsus, millega jäeti kaebaja taotlus Tallinna Vangla

06.10.2014 käskkirja nr 1274 täitmise peatamiseks rahuldamata käesolevas asjas vaidluse

esemeks. Kaebaja on taotlenud üksnes distsiplinaarkaristuse käskkirja ja vaideotsuse

tühistamist ja tuvastamist, kas Tallinna Vangla toiming vaidlustatud käskkirja peatamise

taotluse lahendamine vaideotsuses - oli õiguspärane või mitte.

Samas ei oma see käesoleval juhul kaebaja õiguste kaitsmise seisukohast olulist tähendust, sest

sõltumata taotluse menetlemisega viivitamisest ja selle rahuldamata jätmisest, leidis kohus, et

vastustaja tuvastas vaidemenetluses ning kohus käesoleva asja kohtumenetluses käskkirja nr

1274 õiguspärasuse, millest tulenes ka nende täitmise õiguspärasus. Sellele vaatamata märgib

kohus, et kaebaja tuvastamistaotluse aluseks olev preventiivne huvi oli, arvestades sarnaste

situatsioonide kordumise võimalust, piisav alus selleks, et kohus tuvastamiskaebuse menetlusse

võttis ja selle lahendas.

13. HKMS § 108 lõike lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesolevas asjas rahuldas kohus

kaebuse osaliselt so õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Muus osas jättis kohus kaebuse

rahuldamata.

Kaebuse esitaja oli kohtu 29.01.2015 määrusega vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest.

Kaebuse esitaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust. Seega jäävad

kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik