4-15-10878/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 13.01.2016 Tallinnas Väärteoasja number 4-15-10878 (2315,15,010380) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Väärteoasi P.B kaebus Politseija Piirivalveamet Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 23.11.2015 otsusele väärteoasjas nr 2315,15,010380

Kaebaja P.B

isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht: XXX Harjumaa; töökoht: ei tööta; e-posti aadress:

XXX Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveamet Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe tee 6/1, Tallinn; kirjaliku seisukoha esitas Oleg Lodeikin. Menetlustoiming Väärteoasja lahendamine kirjalikus menetluses. RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VtMS) § 132 p 1, § 133-134, § 135 lg 2 kohus

otsustas:

1. Jätta P.B kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja 23.11.2015 otsus

muutmata.

2. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja 23.11.2015 otsuses näidatud

arveldusarvele.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku

advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse

kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kätte toimetamisest.

Asjaolud: Politseija Piirivalveamet Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna poolt 25.10.2015 koostatud väärteoprotokolli nr AB1414807 kohaselt juhtis P.B 25.10.2015 kella 10.13 Harjumaal Tallinnas Peterburi tee maja nr 10 juures Pirita jõe sillal, liikudes Tallinna suunas, mootorsõidukit kiirusega 75 +/- 3 km/h. Lubatud sõidukiirus antud teelõigul 50 km/h. Ületas kiirust mitte vähem, kui

22 km/h. P.B rikkus seega LS § 50 lg 5 p 3, pannes toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 23.11.2015 otsuses väärteoasjas nr 2315,15,010380 leidis kohtuväline menetleja, et P.B tegu on tõendatud. Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja karistust kergendava asjaoluna arvesse kahetsust. Otsuse alusel määrati P.B-le LS § 227 lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 40 trahviühiku ulatuses, so 160,00 eurot.

Kaebaja seisukoht ja taotlus:

Kohtule esitatud kaebuses leiab P.B, et tema suhtes 25.10.2015 koostatud

väärteoprotokoll on puudustega – protokollis ei ole märgitud selle koostanud patrullpolitseiniku (Raimo Toomingas) nime ning protokolli koostamise kohta. Kaebaja sõnul sai ta nimetatud puuduste osas 19.11.2015 posti teel määruse väärteoasjas ebaselguste lahendamise kohta; määruse kohaselt oli selle kaebetähtaeg 15 päeva, kuid otsus asjas tehti 23.11.2015.

Kaebaja hinnangul on puuduliku protokolli tõttu põhjendatud asjas väärteomenetluse lõpetamiseks. Lisaks esitas P.B kohtule taotluse asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse, kirjaliku seisukoha.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja 23.11.2015 otsus muutmata. Menetleja hinnangul puudub alus asjas väärteomenetluse lõpetamiseks kaebuses esitatud põhjendustel – tegemist ei ole väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VtMS § 150 lg 1 mõttes vaid inimliku eksimusega, millega ei ole kaasnenud ebaseaduslik või põhjendamatu otsus. Menetleja nõustub kaebajaga selles, et otsus tehti väärteoasjas ajal, mil vältas ebaselguste lahendamise määruse 15-päevane periood, kuid VtMS § 76 lg 5 kohaselt ei peata kohtuvälise menetleja tegevusele kaebuse esitamine vaidlustatud tegevust.

Kohtu seisukoht:

VtMS § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus

menetluses ja teha lahendi VtMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta.

Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline

menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; pooled on kohtule esitanud ammendavad selgitused ning menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku.

P.B ei ole kohtule esitatud kaebuses vaidlustanud väärteoasja faktilisi asjaolusid ja/või kvalifikatsiooni vaid leidnud, et asjas on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust. VtMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega käsitleb kohus esmalt kaebajale etteheidetava teo tõendatust ja kvalifikatsiooni.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja 23.11.2015 otsuses märgitud järeldustega selles, et kaebaja

rikkumine on tõendatud. Väärteoasja materjalile on lisatud CD plaat videosalvestusega, millelt nähtub rikkumise fakt. 25.10.2015 koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt teostati

25.10.2015 kella 10.13 Harjumaal Tallinnas Peterburi tee 10 kilomeetril Pirita jõe sillal P.B poolt juhitud sõiduki VW Polo r/n XXX liikumiskiiruse mõõtmist; mõõdetav sõiduk liikus

Tallinna poole. Kiiruse mõõtmisel kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõturit UltraLyte LTI 20-

20 100LR nr UX020591 (taatlustunnistuse nr TTRSS-15/00153 (seade testitud 25.10.2015 kella

07.40, töökorras). Kiirusmõõturi lugem oli 75 km/h, laiendmääramatus +/- 3 km/h. Lõplik

mõõtetulemus oli 72 km/h. Mõõtmiskaugus 340,7m. Juhile näidati tabloole fikseeritud lugemit.

Tunnistaja XXXütluste kohaselt seisis ta 25.10.2015 kella 10.13 ajal patrullpolitseinik R. Toomingase kõrval Tallinnas, Peterburi mnt 10-ndal kilomeetril. Ta nägi kiirusmõõteseadmele

paigaldatud videokaamera ekraanilt, kuidas R. Toomingas mõõtis sõiduauto kiiruseks 75 km/h – seadme lasertäpp oli ekraanil selgelt näha sõiduautol, mis möödus esimeses reas liikunud veokist. Kiirust ületanud sõidukiks oli VW Polo r/n XXX, mis mõõtmise ajal liikus teises reas. Mootorsõidukit

juhtis P.B. Rikkumisest on olemas videosalvestus. Kaebaja ütluste (fikseeritud väärteoprotokollis) kohaselt ületas ta kiirust, ta läks kohtuma endise kolleegiga.

Kohus ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi kaebaja süüküsimuses: kaebaja on tunnistanud, et ta ületas sõidukit juhtides kiirust; rikkumine on videosalvestatud, asjas fikseeritud mõõtetulemust ei ole vaidlustatud. Kohtu hinnangul pani P.B teo toime tahtlikult; isik on oma ütlustes viidanud asjaolule,

et läks kohtuma endise kolleegiga, lubatud sõidukiiruse (s.o 50 km/h) ja kaebajal mõõdetud sõidukiiruse (s.o 72 km/h) vahe on kohtu hinnangul tajutav, samuti on tunnistaja XXX ütlustega

tõendatud, et kaebaja juhitud sõiduk möödus esimeses reas liikunud veokist. P.B tegevus on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis.

Kohtuväline menetleja on P.B-le mõistnud LS § 227 lg 2 alusel karistuseks rahatrahvi

40 trahviühiku ulatuses, s.o 160,00 eurot.

Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning

karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1- 1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu

tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3- 1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-

13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal

saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on ette nähtud karistus: rahatrahv

kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega on kohtuväline menetleja mõistnud P.B-le sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva karistuse. Kohtu hinnangul ei saa asulasiseselt teel 22km/h võrra lubatud sõidukiiruse ületamise puhul rääkida kaebaja väikesest süüst: kiirusepiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest; teedel lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Kahtlemata tagab 50 km/h kiirusepiirang asulasisesel teel ka jalakäijate turvalisust.

Kohus ei nõustu kohtuvälise menetlejaga selles, et antud asjas tuleks karistust kergendavaks asjaoluks lugeda süü tunnistamist. Kohus märgib, et KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on süü ülestunnistamisele ilmumine isiku , millega ta võtab süü omaks; tema enda algatusel pöördumine vabatahtlik avaldus kohtuvälise menetleja poole, kohtueelse uurimise asutusse, prokuratuuri või kohtusse ning kõigi talle teadaolevate süüteo asjaolude täielikku avaldamist, mis hõlbustab süüte avastamist (RKKK 3-1-1- 23-96; 3-1-1-13-97; 3-1-1-112-04 p 8). Oluline ei ole, millisel motiivil isik süü ülestunnistamisele ilmus ning kas ta kahetseb oma tegu või mitte. Selline pöördumine vormistatakse kahtlustatava või

süüdistatava ülekuulamise protokollina KrMS § 63 lg 1 alusel. Asjaolu, et tegemist on süüteo ülestunnistusega, iseloomustab ütluse sisu ega anna alust selle vormistamiseks mingil muul viisil.

Samuti tuleb protokollis näidata, et initsiatiiv ülestunnistuseks tuli isikult endalt. Vastavasisulise kirjaliku pöördumise korral tuleb seda käsitleda ülestunnistuseele ilmumise soovivaldusena ning

pöörduja tuleb kirjalikult esitatud väidete osas üle kuulata (RKKK 3-1-1-127-06 p 10). Antud väärteoasjas ei nähtu, et kaebaja oleks enda initsiatiivil, avalduse korral, võtnud süü omaks ning ta oleks selles osas üle kuulatud. KarS § 57 lg 2 kohaselt võib karistuse kohaldamisel arvestada ka lg-s

1 nimetamata asjaoludega, kuid kohtu hinnangul tuleb valitseva arvamuse kohaselt (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-70-98) tuleb seaduses nimetamata asjaolu täpselt kirjeldada ja põhistada, miks

seda loetakse karistust kergendavaks asjaoluks. Käesoleval juhul ei ole kohtuväline menetleja seda teinud ja kohtu hinnangul ei tohiks nimetatud asjaoluga arvestada.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et P.B-le mõistetud karistus on seaduslik.

Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja väiteid selles, kas väärteoprotokollis esinenud puuduste näol on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VtMS § 150 mõttes.

VtMS §150 lg 1 p-des 1-10 on sätestatud juhud, mil väärteomenetlusõigust on oluliselt rikutud, s.o 1) väärteomenetlust ei ole lõpetatud käesoleva seadustiku §-s 29 sätestatud asjaoludel; 2) väärteomenetluses on teinud lahendi ebaseaduslik menetleja; 3) lahend on tehtud isiku kohta, kellele ei ole teatatud asja arutamise aega ja kohta; 4) menetlusalust isikut käesoleva seadustiku § 22 kohaselt määratud korras esindav kaitsja ei ole menetluses osalenud; 5) menetleja ei ole otsusele alla kirjutanud; 6) asjas puudub väärteoprotokoll, kui see on käesolevas seadustikus ette nähtud; 7) menetleja otsust ei ole põhistatud, kui see on käesolevas seadustikus ette nähtud; 8) menetleja otsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele; 9) väärteoasja on arutatud tõlgi osavõtuta keeles, mida menetlusalune isik ei valda; 10) puudub väärteoasja arutamise või kohtuistungi protokoll, kuigi selle koostamine on käesolevas seadustikus ette nähtud, või protokollil puudub kohtuniku või kohtuistungi sekretäri allkiri. VtMS § 150 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. RKKKo on oma lahendis nr

3-1-1-23-15 märkinud, et väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab (vt lähemalt lahendi p 49).

Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et käesoleval juhul ei toonud puudused väärteoprotokollis (s.o koostamise koht ja patrullpolitseiniku nimi) endaga kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut otsust, samuti ei ole kaebaja osundanud, et väärteoprotokolli puudused takistanuks

kaebajal mõistmast, mida talle ette heidetakse. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (vt nt RKKKo 3-1-1-73-08). Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud (vt RKKKo nr 3-1-1-43- 14). Väärteoprotokollis selle koostamise koha ning koostaja nime puudumine on kohtu hinnangul

käsitletavad tehnilise veana, mis protokolli sisu ei mõjuta. Kohtuväline menetleja on vea omal algatusel parandanud (vt 30.10.2015 kiri nr 3.1-1.1/33685-1, 29.10.2015 määrus väärteomenetluses

ebaselguste lahendamise kohta) ning edastanud õiendused ka kaebajale. Kaebaja väited selles, et

otsus asjas langetati ajal, mil 29.10.2015 määruse edasikaebetähtaeg alles kulges, tuleb jätta tähelepanuta – menetleja on põhjendatult viidanud VtMS § 76 lg 5. Eeltoodu alusel leiab kohus, et P.B kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja 23.11.2015 otsus tuleb jätta muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/