3-14-53192/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-53192 Haldusasi OB kaebus Maksuja Tolliameti 14. novembri 2014. a otsuse nr 13.7/00515-5 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9. juuni 2015. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – OB, esindaja adv Aivar Pihlak ja adv Dragan Perovic Vastustaja – Maksuja Tolliamet, esindajad Miiko Vainer ja Karolin Lorents Menetluse alus ringkonnakohtus Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 11. november 2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 9. juuni 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-53192 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. veebruaril 2016 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-53192 2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliamet (MTA) rakendas 14.11.2014 otsusega nr 13.7/00515-5 majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) § 36 lg-te 1, 2 ja 4-6 alusel OB suhtes majandustegevuse keeldu kõikidel tegevusaladel üheks aastaks. Sealjuures kaotas OB MSÜS § 36 lg-st 2 tulenevalt õiguse tegutseda ettevõtjana, olla juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija või prokurist või osaleda muul moel juriidilise isiku juhtimises. OB on oluliselt rikkunud majandustegevuse üldiseid nõudeid – kohustust tasuda maksusummad, esitada käibedeklaratsioonis õigeid andmeid ning deklareerida käibemaksu ja arvata maha sisendkäibemaksu vastavalt käibemaksuseaduse nõuetele. Harju Maakohtu 19.06.2014 otsusega nr 1-14-4826 mõisteti OB süüdi karistusseadustiku (KarS) § 256 lg 1 ja § 3891 lg 2 järgi kuritegeliku ühenduse juhtimise ning mootorikütuse hulgimüügiga tegelenud Adrian Arendus OÜ juhatuse liikmena ja OÜ INV T tegevjuhina (koos juhatuse liikme VV-ga) käibedeklaratsioonides teadvalt valeandmete esitamise eest, mille tulemusel jäi riigile maksudena laekumata vastavalt 10 702 352,22 eurot (ajavahemikul 22.05.2012–18.04.2013) ja 19 516 203,45 eurot (ajavahemikul 20.02.2013–19.07.2013). Lisaks on Delardin OÜ-le määratud MTA 06.06.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/18485-13 tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 19 091,68 eurot, sest äriühingu juhatuse liige OB andis maksuhaldurile teadvalt valeinfot korteri renoveerimisega seotud tagastusnõuete kohta. Kriminaalja maksumenetluses on seega tuvastatud, et OB rikkus käibedeklaratsioonides maksuhaldurile teadvalt valeandmeid esitades kolme ettevõtte juhtimisel oluliselt (sh tahtlikult, erinevate juriidiliste isikute kaudu ja suurt kahju tekitades) majandustegevuse üldist nõuet MSÜS tähenduses.

Selline käitumine on omane isikule, kelle eesmärgiks on maksuvõlad maha jätta ning isik ei pruugi ka tulevikus majandustegevuse nõudeid järgida, mistõttu esineb reaalne ja oluline oht avalikule huvile ka tulevikus. Isiku tegevus maksude tasumata jätmisel ei ole seotud konkreetse tegevusalaga ning isiku tegevus teistel tegevusaladel ei ole maksude tasumata jätmise ohu kontekstis võimatu. Majandustegevuse keeld OB suhtes on sobiv meede avaliku huvi kaitseks, sest soodustab maksuseadustest tulenevate kohustuste edaspidise rikkumise vältimist. Puuduvad sama efektiivsed haldusõiguslikud abinõud, mis aitaksid tõkestada isiku võimalikke edaspidiseid rikkumisi. Maksuseadustest tulenevaid abinõusid saab kohaldada alles pärast rikkumise toimepanemist. Seega on majandustegevuse keelu kohaldamine OB suhtes vajalik. Isiku kriminaalkorras karistamine ei ole vähendanud objektiivset ohtu edaspidiste rikkumise toimepanemiseks. OB ei ole andnud haldusmenetluse raames selgitusi ega püüdnud tõendada, et ta edaspidi majandustegevuse nõudeid ei riku.

2. OB esitas 15.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 14.11.2014 otsuse tühistamiseks. Maksuhalduri tõlgendus MSÜS §-le 6 ei vasta normi sisule, sest seadusandja ei ole majandustegevuse nõudena pidanud silmas maksuseaduste norme. MTA-l puudub seetõttu õiguslik alus kohaldada maksukohustuste rikkumise korral MSÜS § 36 alusel majandustegevuse keeldu. Maksuhalduri viidatud ohule on riik juba reageerinud kriminaalmenetluse läbiviimisega, sisuliselt üritab MTA kaebajat samade rikkumiste eest täiendavalt karistada. OB suhtes kohaldatud keeld vastab oma ulatuselt ja olemuselt KarS §-

3-14-53192 3(7) des 49 ja 491 ning pankrotiseaduse (PankrS) §-s 91 sätestatud keelule, mille kohaldajaks saab olla ainult kohus. Kui kohus süüteomenetluses isiku suhtes lisakaristusi ei kohaldanud, siis ei saa seda teha ka maksuhaldur (vt Riigikohtu 22.02.2010 määrus nr 3-2-1-124-09, p 19). MSÜS § 4 lg-st 4 ja § 36 lg-st 4 nähtuvalt seondub majandustegevuse keeld konkreetse tegevusalaga, kuid kaebajal on keelatud tegeleda majandustegevusega kõigil tegevusaladel. Isikul ei või keelata abstraktselt olla ettevõtja (vt ka Riigikohtu 05.04.2006 otsus nr 3-3-1-15- 06, p 8). Maksuhalduri käsitus majandustegevuse keelust on vastuolus MSÜS §-dega 36 ja 38. OB ei ole majandustegevuse nõudeid rikkunud isikuks MSÜS § 36 tähenduses, vaid majandustegevuse nõuete rikkujateks on Adrian Arendus OÜ, INV T OÜ ja Delardin OÜ, mistõttu tulnuks MSÜS § 38 lg-s 2 sätestatud hinnang anda nende tegevusele. Vastustaja on eiranud MSÜS § 41 lg-s 1 toodut ega ole Adrian Arendus OÜ, INV T OÜ ja Delardin OÜ majandustegevusele ühtegi piirangut seadnud. Äriühingute suhtes majandustegevuse keelu kehtestamine on vältimatuks eelduseks, et rakendada sama haldusmeedet äriühinguga seotud isiku suhtes. Kriminaalmenetluse tõttu ei ole äriühingud majandustegevusega juba 1,5 aastat tegelenud, mistõttu on asjakohatu rääkida nende majandustegevusest lähtuva ohu preventiivse kõrvaldamise vajadusest. Kaebajast lähtuvat ohtu MSÜS § 38 lg 2 tähenduses ei ole vaidlusaluses otsuses põhistatud.

3. Maksuja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. MSÜS jagab majandustegevuse nõuded põhija üldnõueteks, millest viimased ei sõltu konkreetsest tegevusalast (nt maksuseadustest tulenevad kohustused). MSÜS rolliks on olla üldseadus, mis kohaldub MKS-s reguleerimata osas ka maksuõigussuhetes, vastasel korral ei oleks MSÜS eesmärk saavutatav. MTA on MSÜS § 7 tähenduses majandushaldusasutus ja seega pädev viima läbi majandustegevuse keelamise menetlust. Majandustegevuse keelamine on süüteomenetlusest eraldiseisev ohutõrjeline järelevalvemeede, mis ei riku topeltkaristamise keeldu (PS § 23 lg 3). Majandustegevuse keelamine ei ole materiaalses mõttes karistamine, sest lähtepunktiks ei ole isiku süü hindamine. Toimepandud rikkumiste raskust silmas pidades saab prognoosida, et isik ei täida maksuseadusest tulenevaid majandustegevuse üldiseid nõudeid ka edaspidi. OB ei ole näidanud tahet hüvitada oma kuritegeliku tegevusega põhjustatud kahju. Kaebajal majandustegevuse keelamine on proportsionaalne ning majandustegevuse keelamine üksnes teatud tegevusalal poleks sama tõhus abinõu.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.06.2015 otsusega OB kaebuse ning tühistas MTA 14.11.2014 otsuse. Maksukohustused on osa majandustegevuse nõuetest, mistõttu on MTA majandushaldusasutuseks MSÜS § 7 p 4 tähenduses, kellel on pädevus kohaldada MSÜS-s ettenähtud meetmeid. Maksupettuste vältimise eesmärgil majandustegevuse keelamine on õiguspärane ja põhjendatud meede. Majandustegevust keelava meetme eesmärk on anda haldusorganile võimalus kohaldada haldusõiguslikke meetmeid ka isikute suhtes, kes tahtlikult ja süstemaatiliselt rikuvad majandustegevuse nõudeid tegevusalal, mis ei eelda tegevusloa olemasolu. Kui rikkumise toimepanemise oht on piisavalt selge, saab teha isikule majandustegevuses osalemiseks takistusi. Majandustegevuse keelamine võimaldab tegutseda juba ennetavalt, mitte jääda rikkumist ära ootama, et asuda alles seejärel tagajärgi likvideerima. Ettevõtlusvabadus ei tähenda, et seda peab saama kasutada ükskõik millistel tingimustel. Majandustegevuse keeld peab motiveerima isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma. Äri-, tegutsemisja ettevõtluskeelu kohaldamine KarS §-de 49 ja 491 ning PankrS § 91 alusel on piiratud vaid konkreetsete menetlustega (s.o erinevalt MSÜS §-st 36), samuti on neil meetmetel teistsugused eesmärgid. Majandustegevuse keelamisel puudub karistuslik eesmärk, vaid see on preventiivne meede. Pankrotija kriminaalmenetluses on keelu kohaldamine kohtu pädevuses seetõttu, et neid menetlusi viivad läbi kohtud. Isikul on alati võimalik vaidlustada tema suhtes majandushaldusasutuse poolt kohaldatud majandustegevuse

3-14-53192 4(7) keeld halduskohtus. Majandustegevuse keeld on ka ettevõtlusvõi tegutsemiskeelust kitsam, olles ajaliselt piiratum (kuni 1 aasta) ning seda saab MSÜS § 36 lg 4 järgi kohaldada vaid konkreetsel tegevusalal. Majandustegevuse keelamine ei ole formaalses ega materiaalses mõttes karistus (vt ka Riigikohtu 25.10.2004 otsus nr 3-4-1-10-04, p 18).

Meedet kohaldades ei hinnatud kaebaja süüd ning meetme kohaldamise eesmärk ei olnud teha kaebajale etteheiteid, vaid seda kohaldati tema käitumise mõjutamiseks ja temast avalikele huvidele lähtuva ohu vältimiseks. MTA on analüüsinud MSÜS § 38 lg-s 2 sätestatud tingimusi ja põhjendanud, miks on OB rikkumine MSÜS § 38 lg 1 järgi oluline ning milliste õiguste või huvide kaitseks tuleb kaebaja suhtes meedet kohaldada. Haldusmenetlust alustati varsti pärast Delardin OÜ suhtes maksuotsuse tegemist. Maksuhaldur ei ole vaidlusaluses otsuses kaalunud Adrian Arendus OÜ, INV T OÜ ega Delardin OÜ majandustegevuse keelamist, kuid MSÜS § 41 lg 1 ei näe ette, et ettevõtjaga seotud isiku (MSÜS § 5 lg 2) majandustegevuse keelamiseks peaks tingimata keelama ka ettevõtja (MSÜS § 5 lg 1) majandustegevuse. Äriregistrist nähtuvalt ei kuulu kaebaja enam Adrian Arendus OÜ, INV T OÜ ja Delardin OÜ osanike ega juhatuse liikmete ringi, mistõttu puudub alus arvata, et need ettevõtjad jätkavad maksuseaduste rikkumist.

Vaidlust ei ole selles, et OB oli Adrian Arendus OÜ ja Delardin OÜ juhatuse liige ning omas valitsevat mõju INV T OÜ tegevuse üle, seega oli tegemist nende ettevõtjatega seotud isikuga MSÜS § 5 lg 2 tähenduses. Samuti ei ole vaidluse all, et kaebaja rikkus viidatud äriühingute juhina maksualaseid majandustegevuse nõudeid. Kohus nõustub MTA hinnanguga, et kaebaja rikkumised olid olulised ja õigustasid tema suhtes majandustegevust keelava meetme kohaldamist. Tuvastatud rikkumiste süstemaatilisust, tahtlikkust ja põhjustatud kahju suurust arvestades saab järeldada, et kaebaja eesmärgiks ei olnud tegeleda ettevõtlusega (realiseerida oma ettevõtlusvabadust), vaid saada käibemaksupettuste toimepanemisega ebaseaduslikku tulu. Vastustajale ei saa ette heita, et ta eeldas kaebaja varasemat käitumist arvestades, et kaebaja võib hakata ka tulevikus eelnevaga sarnaseid rikkumisi toime panema. Kohaldatud meetmega on eeldatavasti võimalik vältida kaebaja poolt kahju tekitamist. Meetme kohaldamine ei ole kaebaja rikkumiste toimepanemise aega arvestades ka ajaliselt liiga kaugel (rikkumised tuvastati 19.06.2014 kohtuotsuses ja 06.06.2014 maksuotsuses). Meede on vajalik, sest puudub teine sama tõhus haldusõiguslik meede. Sama tõhusaks ei saa lugeda seda, et maksuhaldur peab hakkama edaspidi kaebaja tegevust pidevalt kontrollima. Meede on selle kestust (1 aasta) ja piiratud ulatust (ei võta isikult võimalust nt palgatulu saamiseks) arvestades mõõdukas ning kuigi MSÜS § 36 lg 6 ei võimalda kaalumist, ei vii säte praegusel juhul ebaproportsionaalsele tulemusele (mh annab säte isikule õiguse igal ajal taotleda keelu kehtetuks tunnistamist). MSÜS §-s 42 sätestatud ettekirjutuse tegemata jätmine ei too kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist, sest praegusel juhul on ilmne, et ettekirjutust ei oleks täidetud.

MSÜS § 36 lg 4 järgi võib majandustegevuse keelata üksnes tegevusalal, millel rikkumine aset leidis, ning põhjendatud vajaduse korral ka sellega seotud või iseloomult lähedasel tegevusalal. Keelamise ulatus märgitakse keelamise otsuses. Antud juhul keelas vastustaja kaebajal tegeleda majandustegevusega kõigil tegevusaladel. Kuigi maksuseadustest tulenevad põhinõuded ei ole seotud konkreetse tegevusalaga ning ühel tegevusalal majandustegevuse keelamine ei välista, et isik jätkab samade rikkumiste toimepanemist mõnel teisel tegevusalal, peab maksuhaldur oma tegevuses lähtuma seaduses sätestatust ega või ületada ettenähtud volituste piire. MSÜS § 36 lg 4 ei anna majandushaldusasutusele õigust keelata majandustegevust kõigil tegevusaladel. MSÜS eelnõu seletuskirjas ja kontseptsioonis märgitule vaatamata ei või kalduda kõrvale kehtiva normi sõnastusest ning kohus ei saa astuda seadusandja asemele, andes vastustajale õigusi, mida seadus ei sätesta.

3-14-53192 5(7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Maksuja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Tegemist ei ole olukorraga, kus maksuhaldur oleks tõlgendanud MSÜS § 36 lg-t 4 selle grammatilise tähendusega vastuolus oleval viisil. Normi keelelisest analüüsist ei tulene ainult üks tõlgendusvariant ning tõlgendusvariantide paljususe korral ei ole põhjendatud eelistada grammatilist tõlgendust seadusandja selgele tahtele, sest kitsas grammatiline tõlgendamine viiks olukorrani, kus sätte rakendamine muutuks maksuõiguslike kohustuste rikkumise korral mõttetuks. MSÜS § 36 lgt 4 tuleb tõlgendada viisil, mis võimaldab maksuseadustest tulenevate kohustuste rikkumisel rakendada majandustegevuse keeldu ka tegevusala üleselt. Maksukohustus on ettevõtja majandustegevuse konkreetsest tegevusalast mittesõltuv üldine nõue (st kehtib igal tegevusalal). Seega, kui isiku senise käitumise põhjal võib prognoosida, et ta hoiab maksude maksmisest kõrvale ka tulevikus, võib tema suhtes majandustegevuse keeldu kohaldada kõikidel tegevusaladel. MSÜS § 36 lg 4 esimese lause teist poolt tuleb mõista selliselt, et majandustegevuse keeld hõlmab kõiki tegevusalasid, mille osas maksuhaldur tõendab, et on oht, et isik asub ka nendel tegevusaladel oluliselt rikkuma maksuõigusest tulenevaid majandustegevuse nõudeid. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et OB tegevus maksude tasumata jätmisel oleks seotud konkreetse tegevusalaga, vaid MTA on tuvastanud majandustegevuse üldnõudeid oluliselt kahjustava käitumismustri, mis ei võimalda piiritleda isikust lähtuvat ohtu maksulaekumisele konkreetsete tegevusaladega, vaid põhjendatud on rakendada majandustegevuse keeldu kõikidel tegevusaladel. Ka halduskohus on nõustunud, et seadusandja eesmärgiks ei olnud ilmselt piirata keelu rakendamist üksikute tegevusaladega juhul, kui on põhjendatud kahtlus, et isiku tegevusest lähtuv oht on oma olemuselt tegevusala ülene. Sellises olukorras on põhjendamatu eirata seadusandja tahet. Halduskohus on vastuoluliselt põhjendanud ka majandustegevuse keelamise proportsionaalsust.

6. OB vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et MSÜS § 36 lg 4 ei anna majandushaldusasutusele õigust keelata majandustegevust kõigil tegevusaladel. MSÜS § 36 lg 4 ei võimalda apellandi viidatud erinevaid tõlgendusi ning apellatsioonkaebuse põhjendused on vastuolus normi sõnastusega. Tegevusalade ring, millel majandustegevus keelatakse, peab igal juhul olema esemeliselt konkreetselt määratletud. Mistahes majandustegevuse nõuded saavad majandustegevuse subjekti suhtes kehtida vaid neis valdkondades, milles isik oma majandustegevust tegelikult teostab, ning ka majandustegevuse nõuete rikkumine saab aset leida vaid konkreetsetes tegevusvaldkondades, mitte abstraktselt ehk tegevusalade üleselt. Seega oleks ka maksukohustuste rikkumist võimalik ettevõtjale ette heita vaid nende konkreetsete majandustegevuse valdkondade osas, mille raames tegutsedes on ettevõtja oma maksukohustusi rikkunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et MTA apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Kuigi MTA 14.11.2014 otsuse nr 13.7/00515-5 (tl 13-

3-14-53192 6(7) 16p) kehtivus on alates 25.11.2015 lõppenud (tulenevalt asjaolust, et OB esindaja kinnitas otsuse kättesaamist 24.11.2014 – tl 123), ei mõjuta see apellatsioonkaebuse lahendamist.

8. MSÜS § 36 lg 1 kohaselt võib majandushaldusasutus ettevõtjal või ettevõtjaga seotud isikul majandustegevuse nõuete olulise rikkumise tõttu keelata majandustegevuse. MSÜS § 36 lg 2 näeb ette, et majandustegevuse keelu korral kaotab isik õiguse tegutseda keelamise otsuses märgitud tegevusalal ettevõtjana ning olla sellel tegevusalal tegutseva juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija või prokurist või osaleda muul viisil sellise juriidilise isiku juhtimises. MSÜS § 36 lg 4 järgi võib majandustegevuse keelata üksnes tegevusalal, milles rikkumine aset leidis, ning põhjendatud vajaduse korral ka sellega seotud või iseloomult lähedasel tegevusalal. Keelamise ulatus märgitakse keelamise otsuses. MSÜS § 36 lg-st 6 tulenevalt kehtib majandustegevuse keeld üks aasta keelamise otsuse kehtima hakkamisest arvates.

9. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et MSÜS § 36 lg-test 2 ja 4 tuleneb üheselt, et majandustegevuse keeldu on võimalik rakendada üksnes konkreetsel tegevusalal, millel rikkumine aset leidis, ja põhjendatud vajaduse korral ka sellega seotud või iseloomult lähedasel tegevusalal, kusjuures keelamisotsuses tuleb vastavad tegevusalad selgelt välja tuua. MTA 14.11.2014 otsuses on küll viidatud, millistel tegevusaladel OB tegutses ja maksuseadustest tulenevaid nõudeid rikkus (kriminaalasjaga nr 1-14-4826 seotud äriühingud tegutsesid mootorikütuse hulgimüügi valdkonnas – vt Harju Maakohtu 19.06.2014 otsus nr 1- 14-4826 – tl 79-120; Delardin OÜ tegevusalaks oli masinate, seadmete jm materiaalse vara rentimine ja kasutusrent – vt MTA 06.06.2014 maksuotsus nr 12.2-3/18485-13 – tl 73-77), kuid otsuse p-ga 3 on kaebaja majandustegevus keelatud kõigil tegevusaladel, mida ei saa pidada MSÜS § 36 lg-ga 4 kooskõlas olevaks.

Ka majandustegevuse keelule küllaltki lähedase ärikeelu rakendamise osas, mille esemelisele ulatusele PankrS § 91 lg 2 sõnastus seejuures üldse konkreetseid piire ei sea, on Riigikohus 22.02.2010 määruses nr 3-2-1-124-09 (p-d 23 ja 34) rõhutanud, et kuna tegemist on intensiivse põhiõiguste piiranguga, siis ei või ärikeelu kohaldamine olla üldine ja isikul ei või keelata abstraktselt olla ettevõtja, vaid kohus peab isikust lähtuva ohu põhjal kaaluma, millises osas isikule kitsendusi seada, nt märkida, mis valdkonnas ei tohi ta iseseisva majandustegevusega püsivalt tegeleda (vt ka Riigikohtu 05.04.2006 otsus nr 3-3-1-15-06, p 8).

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka MTA viidatud täiendavate allikate põhjal üheselt järeldada, et seadusandja oleks soovinud või pidanud vähemasti võimalikuks sätestada majandustegevuse keeldu maksuhalduri vaidlusaluses otsuses märgitud ulatuses (s.o kõikidel tegevusaladel). Nii MSÜS eelnõu seletuskirja (Riigikogu XI koosseisu 803 SE) lk-l 71 kui ka MSÜS kontseptsiooni (http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/ majandustegevuse_seadustiku_uldosa_seaduse_kontseptsioon.pdf) p-des 4.2.2.3.g (lk 318) ja 4.2.2.4.a (lk 319-320) on selgelt rõhutatud vajadust määratleda keelamisotsuses täpsed tegevusalad, millel on isiku majandustegevus keelatud. Apellandi tõlgenduse õigsust ei kinnita lisaks MSÜS eelnõu ette valmistanud Justiitsministeeriumi 10.06.2014 vastus nr 10- 4/14-2753-2 (tl 125-126) MTA teabenõudele, sest selles on samuti rõhutatud, et majandustegevuse keelamise ulatus tuleb asjaomases haldusaktis MSÜS § 36 lg-st 2 tulenevalt selgelt piiritleda, määrates kindlaks need tegevusalad, millel majandustegevus keelatakse.

11. MSÜS § 36 lg 4 tõlgendamine viisil, et majandustegevuse keelu ulatus peab olema keelamisotsuses konkreetselt piiritletud ka siis, kui isikule heidetakse ette majandustegevuse

3-14-53192 7(7) üldiste nõuete rikkumist, ei muuda nimetatud sätet kuidagi mõttetuks ega sisutühjaks. Kuivõrd sellise majandustegevuse läbiviimine, millest lähtuda võivat ohtu (mh avalikule huvile) oleks isiku põhiõigusi intensiivselt piirava keelamisotsusega kohane tõrjuda, eeldab enamasti vastaval tegevusalal tegutsemiseks vajalike materiaalsete vahendite, tööjõu, oskusteabe ja kliendisuhete olemasolu, siis aitaks vastavat ohtu reeglina piisavalt tõrjuda ka üksnes keeld tegutseda konkreetsel tegevusalal või ka sellega lähedastel tegevusaladel.

Ka asjaolu, et MSÜS § 39 lg-test 1 ja 2 tulenevalt eeldatakse majandustegevuse nõude olulise rikkumise korral ettevõtja hoolsuskohustuse rikkumist ning maksuhaldur andis menetluse käigus OB-le võimaluse vastav eeldus ümber lükata (edastades talle otsuse projekti – tl 68- 71p; tl 121-122), kuid kaebaja ei ole seda sisuliselt kasutanud (vt 03.11.2014 vastus MTA-le – tl 129-130), ei saa tuletada MTA-le õigust keelata isiku majandustegevust suuremas ulatuses, kui see on sätestatud MSÜS § 36 lg-s 4. Olukorras, kus MSÜS § 36 lg 4 välistab majandustegevuse keelu sätestamise tegevusalaüleselt, ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust, kas halduskohus on oma arutluses pidanud hüpoteetiliselt võimalikuks, et kui seadusandja tegevusalaülese majandustegevuse keelu ette näeks, võiks OBi puhul tuvastatud rikkumisi arvestades tema suhtes sellise üldise keelu rakendamine olla iseenesest proportsionaalne või mitte. Halduskohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et kehtiv MSÜS § 36 lg 4 majandustegevuse keelu tegevusalaülest rakendamist ei võimalda.

12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.06.2015 otsus muutmata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. OB ega MTA ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid apellatsioonimenetlusega seotud kulude kandmise kohta, mistõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets