3-14-51155/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuar 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51155

Haldusasi

Andrei Rootalu kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. jaanuari 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Andrei Rootalu

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 16. jaanuari 2015. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega

jätta kaebus täielikult rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 11.

veebruar 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrei Rootalu oli 6. juulist 2012 kuni 8. maini 2013 kinnipeetav Tallinna Vanglas.

2. Pärast seda, kui A. Rootalu Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus oli tähtaegselt

lahendamata jäetud, esitas ta kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus Tallinna Vanglalt tema

kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest 15 eurot iga Tallinna Vanglas

oldud ööpäeva eest. Kaebuse kohaselt ei olnud talle Tallinna Vanglas tagatud piisavalt

kambripinda.

3. Tartu Halduskohtu 16. jaanuari 2015. a otsusega rahuldas halduskohus kaebuse osaliselt ja

mõistis kaebaja kasuks välja 1208 eurot. Kohus leidis, et kambri üldpindalast tuleb maha arvata

tualeti pindala. Seda arvestades viibis kaebaja 225 päeva kambrites, mille põrandapind

kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m2 ja 77 päeva kambrites, mille põrandapind jäi 2,5-3,0 m2 vahele.

Kinnipeetava selline kohtlemine on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga,

mille kohaselt tuleb alla kolmeruutmeetrine põrandapind kinnipeetava isiku kohta lugeda

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 3 rikkumiseks. Õiglaseks hüvitiseks luges halduskohus 4

eurot iga õigusvastaselt liiga väikses kambris veedetud päeva eest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja

kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

4.1. Tualeti alla jäävat pinda ei tohiks kambri põrandapinna suuruse arvutamisel välja jätta.

Ruumi pindala tuleb arvestada vastasseinte vahelisest kaugusest. Ka väljaspool vanglat ei arvata

eluruumi pinna arvutamisel tualetti üldpindalast välja. EIK lahendites on tualeti pind arvatud

kambri pindalast välja enamasti seetõttu, et see ei asunud kambris ja ei olnud igal hetkel

kasutatav.

4.2. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) § 6 lg 6, mis kehtis kuni 31. detsembrini 2013, sätestas, et kinnipeetavale on toas ette

nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega vastasid kambrid siseriiklikes õigusaktides

sätestatule. Seda regulatsiooni on analüüsinud Riigikohus ning pidanud seda põhiseaduspäraseks.

Halduskohus ei arvestanud selles lahendis (RKPKo 3-4-1-9-14) toodud seisukohtadega.

4.3. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane

halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud

seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

4.4. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

nõuetele, st tagatud oli kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda vastavalt tollal kehtinud

VSkE § 6 lg-le 6. Seega ei rikkunud vangla siseriiklikku õigust. Eesti riik sai alles 2013. aastal

teada, et alla 3 m2 kambripinda peetaks EIK praktikas rikkumiseks ning koheselt astuti samme

siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks EIK praktikaga. Tagatud on vähemalt 3 m2 põrandapinda

isiku kohta ning vähendatud on kinnipeetavate arvu.

5. A. Rootalu apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. Kõigepealt määratleb ringkonnakohus, kuidas kambrite suurust mõõta. Vastustaja on jätkuvalt

seisukohal, et tualeti pindala tuleks arvata kambripindala sisse.

Ringkonnakohus osundab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi viimasele seisukohale,

mida ringkonnakohus mõistab selliselt, et kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel ei tule

kambri üldpindalast tualettruumi pindala maha arvata. Riigikohus märkis, et „EIK praktikast

ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab

kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks

seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei

tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda

kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel.“ (RKHKo 3-3-1-42-15, p 17).

Seega tuleb kambripindala hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.

8. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil kambrites,

kus pind ühe kinnipeetava kohta oli ühel päeval 2,26, kaheksal päeval 2,63, saja kuuekümne

kaheksal 2,67 ja neljakümne neljal 2,62 ruutmeetrit. Ülejäänud päevadel oli kaebaja isiklik

pind üle kolme ruutmeetri (tl 37-39p).

9. Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium käsitanud küsimust, kas VSkE § 6 lg-ga 6 kuni 31. detsembrini 2013 sätestatud

kambri suurus - vähemalt 2,5 m2 kinnipeetava kohta – on põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-9-

14). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m2 kambri

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse

alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri

pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav

ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei

pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6

lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis

vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“

Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad

kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond

võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool

oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne.

Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis

nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE

regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka

põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem

põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele

vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene

põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei

tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel

asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas

nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite

arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK

artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine.

Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse

kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata,

millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri

põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

10. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub

seega, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava

inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt

kogumis piiratud ka mingil muul moel.

Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Kaebuses tugineti üksnes liiga väiksele

põrandapinnale.

11. Asjaolu, et kaebaja oli mingi perioodi ajast vahistatu, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu

seisukohast (RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud

kinnipeetava ja vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui

vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud

vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et

pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise

väljamõistmist. Vaidlust ei ole selles, et ka vahistatu staatuses kaebaja õiguste täiendavat

rikkumist ei toimunud ning temaga oli käitutud õiguspäraselt.

12. Seega saab eeltoodule tuginedes asuda seisukohale, et kaebajale ei ole tekitatud

hüvitamisele kuuluvat varalist kahju. Varalise kahju mittetekitamist kinnitab ringkonnakohtu

hinnangul seegi, et kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suurusest pinnast oli tegelikkuses väga

väike, vaid 0,38-0,33 ruutmeetrit (vastavalt 2,62 m2 ja 2,67 m2 puhul). Mitme kinnipeetavaga

kambris viibides on sellist, vaid pisut enam kui 10% kõikumist tänaseks kehtestatud 3 m2

suurusest ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule kaasa tuua rahas

hüvitatavat kahju.

Asjaolu, et periood, mil kaebaja neis tingimustes viibis, oli suhteliselt pikk, peaaegu aasta,

eeltoodut ei muuda.

13. Mis puudutab seda, et ühel päeval viibis kaebaja kambris, kus tema isiklik pind oli 2,26

m2, siis selle eest on vangla kaebaja ees juba vabandanud (tl 34p) ning see tuleb lugeda

piisavaks hüvitiseks.

14. Lisaks oleks ringkonnakohtu hinnangul isegi juhul, kui eeltoodust mööda vaadata ja

jaatada kaebajale kahju tekitamist, kaebuse rahuldamata jätmiseks aluse see, et kaebaja ei

võtnud õigeaegselt ette midagi oma õiguste kaitseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st

1 tulenevalt on kahju hüvitamist õigus nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega

ole võimalik kõrvaldada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Sellest sättest tuleneb isikule kohustus nn esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamiseks ning selle kohustuse täitmata jätmisel ei ole vastavalt isikul õigust kahju

hüvitamisele. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja ei ole esitanud

vanglale ühtegi pöördumist seoses ebapiisava põrandapinnaga. Halduskohus ei ole oma

otsuses käsitlenud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise mõju kahju hüvitamise

nõude rahuldamisele.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda

kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda

kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale alles 14. jaanuaril 2014, st

vaid veidi aega pärast seda, kui EIK oli 19. detsembril 2013 teinud T. Tunise kaebuse alusel

kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses ebapiisava kambripinnaga.

Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või

ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise

vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja

taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel

muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas.

Peaaegu aasta jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist ära

hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati

tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul

suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue

esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on

see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat

rikkumist peaaegu aasta (6. juulist 2012 kuni 8. maini 2014). Isegi kui möönda, et oma

õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning

kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta nii

pikalt. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul

kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma

õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine

lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud

kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Kuna kaebaja jaoks oli see

juba kolmas vanglakaristus Tallinna Vanglas (tl 35), siis pidi ta olema vangistustingimustega

kursis, mistõttu võib iseäranis eeldada, et ta pidi oma väidetavat õiguste rikkumist

teadvustama koheselt alates vaidlusaluse perioodi algusest. Arvestades

kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline, et selle aja jooksul oleks

õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin

Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei

saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt

midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1

eesmärgiga.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuulub rahuldamata jätmisele juba seetõttu, et

kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.

15. Ringkonnakohus möönab, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus

leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei

oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida.

Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole

selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast,

mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud

võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates 1. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et

kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist

kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe

mingit põhjust, miks ei oleks Tallinna Vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada

sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem, st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid

kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole

Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste

tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti

usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema

tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku

aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6

kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes

kohtuotsuse tegemist, kus T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja

Eesti riigilt hüvitis.

Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase

õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia

talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus jätkuvalt,

et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmise tõttu.

16. Seega kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele ja halduskohtu otsus tühistamisele. Kuna

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele juba eeltoodu tõttu, ei peatu ringkonnakohus ülejäänud

apellatsioonkaebuse väidetel.

17. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Tallinna

Vangla ei ole asjas menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Einar Vene

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt