3-15-1436/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. jaanuar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1436

Haldusasi

OÜ Baltic Translog kaebus Tallinna Kommunaalameti

09.01.2015

otsuse

nr 3-1.1/2134

õigusvastasuse

tuvastamiseks või alternatiivselt Tallinna Kommunaalameti

tegevusetuse kaebajale veoloa väljaandmise otsustamisel

õigusvastasuse

tuvastamiseks,

samuti

Tallinna

Kommunaalameti

08.05.2015

otsuse

nr 3-1/854

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks otsustada uuesti

veoloa väljaandmine

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Baltic Translog, volitatud esindaja

vandeadvokaat Maano Saareväli

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Kent Märjamaa

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Baltic Translog kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 08.02.2016

(HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-15-1436

2(16)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Baltic Translog (kaebaja) esitas 23.12.2014 Tallinna Kommunaalametile veoloa

taotluse (tl 70, 64p). Taotluse järgi oli kavatsetav veoaeg 23.12.2014–23.06.2015, sõidukitena

olid märgitud registrinumbrid 652 MJG ja 653 MJG (vedukid) ning DAI-348, DAI-349 ja

DAI-387 (poolhaagised), kõrgusega teepinnast 4,2 m. Taotletavaks veoteeks oli märgitud

Tallinna Sadama D-terminal – Petrooleumi – Nafta – Narva mnt – J. Smuuli – Peterburi mnt –

Järvevana – Pärnu mnt – Viljandi mnt – Valdeku. Taotlusel oli osakonnajuht H. P. nimi ja allkiri

ning Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS 23.12.2014 kooskõlastus nr 548.

2. Tallinna Kommunaalamet teavitas kaebajat 29.12.2014 e-kirjaga (tl 64p) taotluse

puudustest. Loa väljastamiseks tuli märkida vedava sõiduki ja poolhaagiste mark ja mudel,

samuti veetava koorma (seadme) nimetus. Vedukite jaoks tuli taotleda eraldi load.

3. Kaebaja saatis 29.12.2014 Tallinna Kommunaalametile muudetud taotlused (tl 64).

4. Tallinna Kommunaalamet teavitas kaebajat 29.12.2014 e-kirjas (tl 64), et ametil puuduvad

volitused taotletavatele veostele veoloa väljastamiseks. Amet annab lubasid teede- ja

sideministri 21.05.2001 määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“

(Määrus nr 51) § 4 lg-s 1 kirjeldatud veostele. Asjaolu, et veok, mida kaebaja soovib kasutada,

ületab üldlubatava kõrguse, ei ole loa väljaandmiseks piisav.

5. Tallinna Kommunaalamet selgitas 09.01.2015 otsuses nr 3-1.1/2134 (tl 18), et amet

annab Määruse nr 51 § 4 p 1 alusel Tallinna linnas lubasid suuremõõtmelistele ja/või

raskekaalulistele veostele, mille vedu pole võimalik teostada osade kaupa või teise

transpordiliigiga. Kaebaja taotles veoluba veosele, kus on koormaks pesuesemed, mille vedu on

võimalik teostada ka mõõtmeid ja/või kaalu mitteületavate mõõtmetega veokiga. Politsei on

kontrolli tulemusel juhtinud ameti tähelepanu asjaolule, et kaebaja on rikkunud veolubade

taotlemise korda. Ametil on õigus tunnistada juba väljastatud veoluba ennetähtaegselt

kehtetuks, kuna kaebaja on esitanud valeandmeid eriveo kohta, ning keelduda edaspidi sellistele

vedudele veoluba väljastamast.

6. Kaebaja esitas 06.03.2015 Tallinna Kommunaalametile kaks uut veoloa taotlust (tl 19-20).

Taotluste järgi oli kavatsetav veoaeg 05.03.2015–05.09.2015, sõidukitena olid märgitud

veoautod Renault Premium, registrimärkidega 652 MJG ja 653 MJG (vedukid), ning VAK

PV-3-40, registrimärkidega DAI-348, DAI-349 ja DAI-387 (poolhaagised), kõrgusega

teepinnast 4,2 m. Veetavaks koormaks olid märgitud konteinerid tekstiilidega. Taotletavaks

veoteeks oli märgitud Tallinna Sadama D-terminal – Petrooleumi – Nafta – Narva mnt –

J. Smuuli – Peterburi mnt – Järvevana – Pärnu mnt – Viljandi mnt – Valdeku. Taotlustel oli

osakonnajuht H. P. nimi, allkiri puudus.

Kaebaja selgitas täiendavalt e-kirjas (tl 21-21p), et ületatavaks kabariidiks on haagiste kõrgus,

teised haagise mõõdud ja kaal koos koormaga jäävad lubatud piiridesse. Haagise kõrguse

tingivad sinna laaditud konteinerid, mis on laetud 2 korruse peale. Taotluses märgitud

ajavahemikul liigub iga päev 2 haagist koos veokiga taotluses määratud marsruudil.

Kooskõlastus Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS-ga on olemas. Kaebaja selgitas, et

haagisesse laaditud konteinereid on võimalik vedada osadena, kuid see oleks keerukas. Hetkel

mahub ühte haagisesse 114 konteinerit, 20 cm madalamasse haagisesse mahub 60 konteinerit,

seega peaks tegema sama koguse kauba vedamiseks topelt arvu sõite ning soetama selleks eraldi

haagised ja veokid. Enne kauba kliendile üleandmist peab kaup olema laetud nendesse

haagistesse, mis on 20 cm kõrgemad, kuna need haagised on ehitatud kliendi laadimissilla järgi.

Seega peaks kaebaja hakkama iga päev kahest tavalisest poolhaakest laadima 114 konteinerit

ümber kõrgemasse haagisesse, mis tähendab lisatööd ja –kulu. Osade kaupa vedu läheks

3-15-1436

3(16)

maksma 45% rohkem kui hetkel. Selline lisakulu oleks ebamõistlik ja kaebaja jaoks ülikulukas.

Kaebaja on taotlenud veoluba 2 aastal 4 korda ja iga kord on antud luba pooleks aastaks. Kuna

ülekabariidilisi vedusid reguleerivad seadused ei ole muutunud, ei tohiks seadusandluse muutus

loa väljastamist takistada. Kaebaja on teinud investeeringuid, usaldades ameti esialgset vastust,

et veoluba on ülekabariidilisele veosele sellistel tingimustel võimalik väljastada.

E-kirjale oli lisatud kaebajale tekkivate lisakulude kalkulatsioon (tl 67).

7. Tallinna Kommunaalamet vastas 20.03.2015 e-kirjaga (tl 22), et politsei arvates ei mahu

kaebaja veos Määruse nr 51 § 4 lg-s 1 toodud erandi alla. Amet on esitanud järelepärimise

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (MKM).

8. Kaebaja esitas väidetavalt 20.04.2015 Tallinna Kommunaalametile avalduse (tl 24-27),

milles vaidlustas ameti 09.01.2015 otsust, käsitles oma 06.03.2015 taotlusi vaidena ning heitis

ametile ette menetlusnõuete ja menetlustähtaegade rikkumist taotluste lahendamisel (sh

selgitamiskohustuse täitmata jätmist, kaebaja ära kuulamata jätmist, asja lahendamiseks

vajalike tõendite kogumata ja asjaolude välja selgitamata jätmist).

9. Tallinna Kommunaalamet otsustas 08.05.2015 otsusega nr 3-1/854 (tl 28-29) kaebajale

veolubasid mitte väljastada. Eesti õigusaktide kohaselt on üldnõudena sõiduki ja autorongi

suurim lubatud kõrgus 4,0 m (liiklusseaduse (LS) § 2 p 70, majandus- ja

kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise

tehnonõuded ning nõuded varustusele“ (Määrus nr 42) lisa 1 kood 1104). Suurima lubatud

kõrguse väärtus on kehtestatud lähtuvalt Eesti taristu võimalustest ehk kuni 4,0 m kõrgused

sõidukid saaksid üldjuhul ohutult sildade, viaduktide, liinide vms alt läbi sõita. Suurima lubatud

kõrguse väärtus on kooskõlas Euroopa Liidu nõukogu 25.07.1996 direktiiviga 96/53/EÜ,

millega kehtestatakse teatavatele ühenduses liikuvatele maanteesõidukitele siseriiklikus ja

rahvusvahelises liikluses lubatud maksimaalmõõtmed ning rahvusvahelises liikluses lubatud

täismass (direktiiv 96/53). Vastavalt direktiivi 96/53 lisale 1 on kõikide sõidukite maksimaalne

lubatud kõrgus üldnõudena 4,0 m. Nii direktiiv 96/53 (art 2, art 4 lg 3) kui ka Määrus nr 51 (§ 4

lg-d 1 ja 2) näevad üldnõudena ette eriloa väljastamise üksnes juhul, kui tegemist on sõidukiga,

mis on ette nähtud jagamatu veose vedamiseks või jagamatu veose endaga. Amet pöördus

uurimiskohustuse täitmiseks 18.03.2015 selgitustaotlusega MKM poole. MKM leidis oma

23.04.2015 vastuses, et kaebaja selgitus veo kulude kohta ei ole piisav asjaolu eriloa

väljastamiseks, kuna sellega ei kaasne tarbetuid lisakulusid veose tükeldamisel, veose

kahjustumise oht ega muu ebamõistlikult keerukas tehnilist laadi takistus. Kaebaja kirjeldatud

juhtumil eriloa väljastamiseks õiguslikud alused puuduvad. Kaebaja poolt ametile esitatud

veoloa taotlustest nähtub, et veose sisuks on pesuesemed, mida on võimalik osadena vedada ja

seetõttu ei rakendu antud juhtumil Määruses nr 51 toodud erand, mille alusel võib loa väljastaja

lubada ka sellise veose vedu, mille osade kaupa vedu on keerukas ja ülikulukas. Varasem väär

halduspraktika ei too kaasa kohustust sellist praktikat jätkata.

Amet luges oma otsuse toiminguks, sest sellega otsustati jätta kaebaja taotletud toiming

sooritamata.

10. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Kommunaalameti 09.01.2015

otsuse nr 3 1.1/2134 õigusvastasuse tuvastamiseks või alternatiivselt Tallinna Kommunaalameti

tegevusetuse kaebajale veoloa väljaandmise otsustamisel õigusvastasuse tuvastamiseks, samuti

Tallinna Kommunaalameti 08.05.2015 otsuse nr 3 1/854 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks otsustada uuesti veoloa väljaandmine. Põhjendused:

10.1. Kaebaja on Soome ettevõtja Ahola Transport tütarettevõte, kes osutab veoteenust

tekstiilide pesuga tegelevale ettevõttele Baltic Clean AS. Viimase põhiliseks kliendiks on

3-15-1436

4(16)

Viking Line OY Ab, kelle jaoks on 4,2 m kõrgused haagised ehitatud just tema kasutatavate

spetsiaalsete kaubakonteinerite kõrguse tõttu. Vastasel juhul on vaja sama vedu teostada topelt

kogusega haagistega. Enne tegevuse alustamist kooskõlastas kaebaja kõrgemate haagiste

ehitamise Tallinna Kommunaalametiga. Kaebajale on väljastatud alates 17.05.2013 erilubasid

4 korral. Kaebaja on teostanud õiguspäraselt ja ohutult majandustegevust ega ole selle perioodi

jooksul põhjustanud ühtegi avariid ega muul viisil ohustanud inimeste elu, tervist või vara,

rikkunud või ohustanud Tallinna linna tänavaid või teerajatisi.

10.2. Määruse nr 51 § 2 p 1 järgi on eriloaga tegemist, kui antakse teeseaduse (TeeS) 35 lg 2

alusel kehtestatud nõuetele mitte vastava mootorsõiduki kasutamise luba. TeeS § 35 lg-tega 1

ja 2 reguleeritakse eriloaga veost või veoseta sõidukit, mille suurim mõõde, mass või

teljekoormus ületab TeeS § 33 lg 4 alusel kehtestatud suuruse. TeeS 33 lg 4 alusel ei ole ühtegi

määrust välja antud. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta on lähtunud LS alusel vastu võetud

Määrusega nr 42 kehtestatud mõõtudest. Kuna Määruse nr 42 lisa 1 kood 1104 p 4 kohaselt on

üldise nõudena lubatud Siseministeeriumi eriotstarbeliste sõidukite kõrguseks kuni 4,4 m, siis

on kaebaja taotletud 4,2 m kõrguse sõiduki kasutamine ohutu. Kuna vaidlustatud otsustes ei ole

sisuliselt hinnatud, miks on kõrgust 4,0 m ületav sõiduk või veos suuremahuline ja vajab

haldusaktiga marsruudi jm liikumise tingimuste kindlaksmääramist ning kuidas kaebaja

kasutatavaid sõidukid ja teelõik toovad kaasa veoloast keeldumise, siis on otsused täielikult

põhjendamata ega ole kontrollitavad. Otsused tuleb tühistada juba ainuüksi sel põhjusel.

10.3. Määruse nr 51 § 4 lg-st 1 tuleneb, et veoseid, mida ei ole võimalik vedada osade kaupa,

võib vedada ilma eriloata, kuid veoseid, mida tehnilist on võimalik vedada osade kaupa, võib

eriloal vedada osadeks jagamata, kui osade kaupa vedamine oleks keerukas ja ülikulukas. Kuigi

pesulasti on võimalik jagada mitmeks osaks ja põhimõtteliselt võib iga konteinerit vedada

eraldi, ei ole selline tegevus majanduslikult ökonoomne ega mõistlik, tasuvusest rääkimata.

Kaebaja peaks korraldama topelt koguse vedusid, mis suurendaks veoga seotud kulusid 45,7%.

Haagiste ümberehitus tooks kaasa ühekordse kulu 187 602 eurot. Sellisel juhul ei oleks kaebaja

majandustegevust võimalik Eestis pikema perioodi jooksul jätkata ning nii kaebaja kui Baltic

Clean AS tegevus tuleks lõpetada. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta ei pea 187 602 euro

suurust ühekordset kulu ja 525 519,36 eurot suurust aastast lisakulu ülikulukaks.

10.4. Direktiivi 96/53 preambuli p 3 kohaselt on direktiivi peamisi eesmärke lahendada

liikmesriikides kehtivate kommertsmaanteesõidukite massi ja mõõtmetega seotud standardite

erinevusest tingitud kahjulikud mõjud konkurentsitingimustele. Just seoses rahvusvahelise

kaubaveoga on direktiivi 96/53 art 3 lg 1 teise lause punktis b sätestatud, et liikmesriik peab

lubama enda territooriumil liigelda ka siis, kui liikmesriik, kus sõiduk on registreeritud või

kasutusse võetud, on kehtestanud I lisas kindlaksmääratud piirmääradest suuremad piirmäärad,

mida ei ole mainitud art 4 lg-s 1. Direktiivi 96/53 art 4 lg-s 1 ei ole mootorsõiduki kõrgust

nimetatud, seega peab Eesti Vabariik lubama direktiivi 96/53 lisa 1 p-s 1.3 nimetatud piirmäära

ületava kõrgusega Soome Vabariigis registreeritud sõidukiga kommertskaubavedusid teostada.

Asjaolu, et Määruse nr 51 § 4 lg-ga 1 on see jäetud tee omaniku kaalutlusõiguse alusel antava

haldusaktiga lahendada, võib osundada direktiivi 96/53 mittenõuetekohasele ülevõtmisele.

10.5. Politsei ei ole pädev teostama järelevalvet Tallinna Kommunaalameti antud

haldusaktide täitmise üle.

10.6. Halduspraktika on haldusorgani jaoks siduv, sest see kaitseb majandustegevuse vm

pikaajalise ja investeeringuid eeldatava tegevuse kavandamisel usaldust. Haldusorgani

järjepidev praktika ja sellest tulenev isiku usaldus vähendavad haldusorgani kaalutlusõigust

sisulist kohustuseni senist õiguspärast praktikat jätkata. Antud juhul ei ole faktilised asjaolud

ega õigusnormid muutunud. Ainult vastustaja on muutnud õigusnormide tõlgendust. Vastustaja

3-15-1436

5(16)

ei ole kaalunud halduspraktika muutmise tagajärgi kaebajale. Vastustaja uus tõlgendus on

vastuolus õigusnormi mõttega ja rikub kaebaja õigust tegeleda ettevõtlusega.

10.7. Vastustaja otsused on ebamäärase sõnastusega ja neist ei selgu, kas tegemist on lõpliku

otsusega või selgitava kirjaga haldusmenetluses. Vastustaja on ise käsitlenud oma otsuseid

toimingute, mitte haldusaktidena.

10.8. Kaebaja kõrvaldas taotluses vastustaja 29.12.2014 e-kirjas näidatud puudused veel

samal päeval. Vastustaja ei ole osundanud muudele puudustele, seetõttu ei saanud ta jätta

taotlust HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata.

10.9. Vastustaja ei juhtinud kaebaja tähelepanu taotluse puudustele (allkirja ja volituse

puudumine) ega andnud võimalust neid kõrvaldada, vaid on aktsepteerinud H. P. saadetud e-

kirju, on talle vastanud ja lahendanud kaebaja taotlused sisuliselt. Vastustaja ei ole seadnud

kahtluse alla H. P. töötamist kaebaja juures. H. P. tegevus tuleb lugeda tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 116 lg 2 ja § 118 lg 2 järgi kaebaja nimel tegutsemiseks.

10.10. Ainuüksi see, et vastustaja võtab õigeks väite, et haldusmenetlust ei ole läbi viidud,

tähendab, et keeldumine on vähemalt menetlus- ja vormivigade tõttu õigusvastane.

10.11. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et eriluba saab anda suuremõõtmelisele veosele, mitte

suuremõõtmelisele sõidukile. TeeS § 35 lg-st 1 nähtuvalt reguleeritakse eriloaga ka veoseta

sõiduki kasutamist avalikult kasutataval teel. Seega võib eriloa anda ka sõidukile, mille

mõõtmed veoseta ületavad kehtestatud nõuded. Vastupidine tõlgendus muudaks TeeS § 35 lg-d

1 ja 2 ning LS § 34 lg 9 sisutühjaks. Määruse nr 51 lisas 11 toodud tabelis 4 on eriveose

tasumäärad fikseeritud konkreetselt sõiduki või autorongi kõrguse ületamise eest, mitte veose

kõrguse ületamise eest. Kui vastustaja keeldus kaebaja taotluse rahuldamisest põhjusel, et

eriluba ei saa anda sõidukile, on vastustaja teinud kaalumisvea, mis toob kaasa tema otsuste

tühistamise või õigusvastaseks tunnistamise. Alates 12.09.2015 kehtiv majandus- ja

taristuministri 04.09.2015 määrus nr 114 „Eriveo tingimused ning eriveo teostamise ja erilubade

väljaandmise kord ning tee omanikule tekitatud kulutuste hüvitamise, eriloa menetlustasu ja

eritasu määrad“ (Määrus nr 114) ei ole kuni 11.09.2015 kehtinud Määrusega nr 51 võrreldes

eriveose osas suures plaanis erinev. Määrus nr 114 sätestab otsesõnu, et erivedu tuleneb nii

sõidukist kui veosest (§ 3 lg 2). Kaebaja taotles põhjendatult eriluba sõidukitele, sest vähemate

konteinerite sõidukile laadimine ei oleks vähendanud sõiduki kõrgust. Seega ei vajanud kaebaja

eriluba otseselt veose tarbeks. Kõrgemad sõidukid ehitati kooskõlastatult vastustajaga veose

eripära arvestades, kuid lõppkokkuvõttes vajas eriluba just sõiduk, mis ületas LS § 80 lg 3 alusel

kehtestatud piirväärtusi. Kaebaja ehitas oma sõidukid 4,2 m kõrgusteks tulenevalt oma

majandustegevuse tasuvusprognoose silmas pidada, olles eelnevalt nii vastustajaga kui ka

trammi- ja trollipargiga sõidukite kõrguse kooskõlastanud. Väljaehitatud 4,2 m kõrguse sõiduki

puhul ei ole võimalik sõidukit juba kasutades vältida kõrgusnõuete ületamist. Seega on täidetud

ka Määruse nr 114 § 3 lg-s 2 sätestatud eeldus. Sõiduki madalamaks tegemiseks tuleb sõiduk

ümber ehitada.

10.12. Kaebaja on andnud vastustajale enne esimese taotluse esitamist adekvaatse info

kavandatava veose kohta. Kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 6 oli vastustaja

kohustuseks selgitada välja loa andmise eeldused ja koguda selleks tõendeid omal algatusel.

10.13. Vastustaja ei seadnud haldusmenetluses kaebaja kalkulatsioone kahtluse alla ega

nõudnud täiendavaid tõendeid. Vastustaja ei ole arvestanud ka muid kaebaja esitatud põhjendusi

kõrgemate haagiste kasutamise vajaduse kohta. Rohkemate vedude teostamine saastab rohkem

ka keskkonda ning kahjustab teid ja tänavaid. Kuna kaebaja kasutatavate kõrgemate sõidukite

kõrgus ei too kaasa lubatud piirmassi ületamist, ei mõjuta haagise kõrgus teekatte püsivust.

3-15-1436

6(16)

Samuti ei ohustata liiklust, õhukontaktliine ega keskkonda. Seega oleks täiendava veovahendi

kasutusele võtmine tarbetu kulu.

10.14. Kaebajal puuduvad vastustaja 09.01.2015 otsuse vaidlustamiseks muud tõhusamad

võimalused peale tuvastamiskaebuse esitamise. Kuna kaebaja on pidanud vastustaja tõttu

tegema täiendavaid kulusid vedudele, soovib kaebaja esitada tulevikus vastustaja vastu kahju

hüvitamise nõude.

10.15. Kuna kaebajal puudub võimalus taotleda eriluba tähtajatult ja luba on võimalik taotleda

vaid 6 kuuks, siis ei saa kohtuotsuse tegemisel lähtuda rangelt taotlustes toodud kuupäevadest,

vastasel korral jääksid kaebaja õigused kaitseta, sest haldus- ja kohtumenetlus võivad suure

tõenäosusega kesta kauem kui 6 kuud. Kuigi kaebaja taotlustes olid konkreetsed kuupäevad, on

kaebaja eesmärk laiem – kohustada vastustajat kaebaja taotlusi sõidukitele eriloa väljastamiseks

uuesti läbi vaatama ja seda sõltumatult taotlustes nimetatud kuupäevadest. Vastustaja peab

taotluse lahendama tulevikku suunatult, st taotluse lahendamisele järgneva 6-kuulise tähtaja

suhtes. Kui kohus peaks siiski leidma, et kohustamisnõue on perspektiivitu, soovib kaebaja

taotleda Tallinna Kommunaalameti 08.05.2015 otsuse õigusvastasuse tuvastamist, et esitada

tulevikus vastustaja vastu hüvitamisnõue.

11. Tallinna linn (vastustaja) palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

11.1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on pöördunud korduvalt vastustaja poole ja pärinud,

mis põhjusel on antud kaebajale eriluba lubatust kõrgema haagise kasutamiseks. Samuti juhtis

PPA tähelepanu asjaolule, et seaduse alusel saab eriloa väljastada vaid veosele, mitte haagisele.

Kaebaja veetavat kaupa – metallkonteinereid – saab vedada ka seaduse nõuetele vastava

kõrgusega haagisega.

11.2. Kaebaja 06.03.2015 taotlused olid esitatud esindusõiguseta isiku poolt ja allkirjastamata

kujul, seetõttu puudus vastustajal alus haldusmenetluse algatamiseks. Vastustaja tegevust ei saa

seetõttu käsitleda haldusmenetlusena ega 08.05.2015 otsust haldusakti andmisest keeldumisena,

vaid kaebaja ja vastustaja vahelise kirjavahetusena. Kuna tegemist ei ole haldusaktiga, puudub

kaebajal kaebeõigus tühistamiskaebuse esitamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kui

kohus ei nõustu eeltoodud seisukohaga, leiab vastustaja alternatiivselt, et on keeldunud

õiguspäraselt kaebajale veoloa andmisest.

11.3. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et sõiduki suurimad lubatud mõõtmed TeeS ja LS

mõistes võiksid olla erinevad. TeeS § 33 lg-d 1 ja 4 tuleb tõlgendada koostoimes selliselt, et

sõiduki suuremad lubatud mõõtmed on kehtestatud LS volitusnormi alusel Määrusega nr 42.

TeeS ei kohusta kehtestama eraldi nõudeid sõidukite mõõtmetele, mis kehtiks just TeeS

rakendamisel. Dubleeriva määruse kehtestamine ei oleks vajalik ega kooskõlas seaduse

mõttega. TeeS § 33 lg 4 ei ole volitusnorm, vaid viitenorm. Igal juhul tuleks eelistada

seaduskonformset tõlgendamist. Praeguseks on seadusandja regulatsiooni muutnud ning kõik

asjakohased normid sisalduvad LS-s.

11.4. Kaebaja seisukoht, et ta võiks jagamatut eriveost vedada ilma eriloata, on vastuolus LS

§ 34 lg-ga 9, TeeS § 35 lg-ga 2 ning Määruse nr 51 § 5 lg-ga 1 ja § 1 lg-ga 1. Eriveost võib

vedada ainult eriloa olemasolul olenemata sellest, kas veos on osadeks jagatav või mitte.

11.5. Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud erandit on võimalik kohaldada vaid

suuremõõdulise veose puhul, mitte iseseisvalt suuremõõdulisele haagisele (sõidukile), mis ei

ole ise jagamatu last või konkreetselt mõeldud jagamatu lasti vedamiseks. Vastupidine

tõlgendus ei oleks kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste ning Euroopa Liidu direktiivide mõtte ja

eesmärgiga. Asjakohaste normide eesmärk on võimaldada erandkorras ja põhjendatud vajadusel

3-15-1436

7(16)

seaduses sätestatud mõõtmeid ületavate veoste vedamist liikluses. Selliseks põhjendatud

vajaduseks võib olla nt suurte ehituskonstruktsioonide, seadmete vms suuremõõtmelise tehnika

ehk jagamatu lasti vedu. Regulatsiooni eesmärk ei ole võimaldada kasutada liikluses

maksimaalmõõtmeid ületavaid sõidukeid jagatava lasti vedamiseks.

11.6. Kaebaja leiab ekslikult, et direktiivi 96/53 art 3 lg 1 teise lause punkt b kohustab

liikmesriiki lubama direktiiviga kehtestatud kõrguse piirmäära ületava kõrgusega Soome

Vabariigis registreeritud sõidukiga kommertsvedusid teostada. Direktiivi 96/53 art 4 lg 2

võimaldab küll liikmesriikidel lubada siseriikliku õigusega direktiivi piirmäärast suurema

kõrgusega sõidukite liikmelist riigisisese veo eesmärgil ehk Soome võib lubada siseriiklikuks

kasutamiseks 4,2 m kõrguseid haagiseid. Siiski ei kohusta direktiiv teisi liikmesriike lubama

selliste direktiiviga kehtestatud maksimaalmõõtmeid ületavate sõidukite kasutamist enda

territooriumil. Eesti Vabariik ei tohiks direktiivi 96/53 art 3 kohaselt keelata sõiduki osalemist

liikluses üksnes siis, kui Eestis oleks kehtestatud nt sõiduki maksimaalne kõrgus 3,7 m ning isik

soovib kasutada teises liikmesriigis registreeritud 4,0 m kõrgust sõidukit. Ka direktiivi 96/53

art 4 lg 3 kohaselt on maksimaalsetest mõõtmetest võimalik kõrvale kalduda vaid jagamatu lasti

vedamiseks, mitte muudel juhtudel. Eriloa olemasolu on vältimatu. Seega on Määrus nr 51

kooskõlas direktiiviga.

11.7. Kuna vastustaja on tõlgendanud õigusnorme korrektselt, ei pidanudki ta põhjendama,

miks ta ei tõlgenda neid kaebajale sobilikul viisil. Vastustaja on kaebajale korduvalt selgitanud

õigusnorme ja nende tõlgendust. Sellise tõlgenduse õigsust on kinnitanud ka MKM. Samuti ei

ole vastustaja rikkunud põhjendamiskohustust Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud erandi

kohaldamata jätmisel. Kaebaja esitatud kalkulatsioon näitab vaid seda, kui palju kasulikum

oleks kaebajal korraldada vedu 4,2 m kõrguste haagistega, mitte seda, et tegemist oleks veose

ülikuluka osadeks jagamisega. Kaebaja kalkulatsioon ei põhine ühelgi tõendil, seega ei saa seda

pidada usaldusväärseks. Kaebaja ei saa ülikulukuse põhjendamisel tugineda asjaolule, et

suurema haagisega veoste vedamine oleks talle majanduslikult kasulikum ja mugavam. Kaebaja

ei saa rajada oma majandustegevust eeldusele, et ta võib kasutada lubadust suuremaid haagiseid.

Sellist õiguspärast ootust ei andnud talle ükski õigusakt. Seetõttu on asjakohatud viited

lisakulutustele, mis ohustavad tema majandustegevuse jätkumist. Lisaks sellele soodustaks

vastustaja ebaõiglase konkurentsiolukorra tekkimist, kui annaks ühele ettevõtjale erandkorras

eelise suuremate haagiste kasutamiseks.

11.8. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta peab pesuesemeid vedama just konkreetsetes

metallkonteinerites, mida ei ole võimalik tavalise suurusega haagisesse piisavalt palju

paigutada. Pesuesemeid on võimalik paigutada mis tahes suurusega konteineritesse ja see ei ole

ka tehniliselt keerukas. Kaebaja väide ümberlaadimiseks vajaliku lisatöö kulukuse kohta ei ole

asjakohane põhjendamaks veose osade kaupa vedamise tehnilist keerukust. Seega on Määruse

nr 51 § 4 lg-s 1 toodud eeldused täitmata.

11.9. Ka juhul, kui Määruse nr 51 § 4 lg-s 1 toodud eeldused on täidetud, on vastustajal

diskretsiooniruum otsustamaks, kas ta lubab suuremõõtmelise veose vedu eriloaga. Kuna aga

antud juhul olid erandi kohaldamise eeldused täitmata, siis puudus vastustajal ka kohustus

kasutada diskretsiooni ja ei saa rääkida kaalumisveast. Sel põhjusel on asjakohatud kaebaja

viited keskkonna säästmise kohta. Kaebaja ei saa tagantjärgi esitada põhjendusi veose osade

kaupa vedamise keerukuse ja ülikulukuse kohta, sest vastustaja ei saanud neid haldusmenetluses

arvestada.

11.10. Ebaõige halduspraktika ei ole haldusorganile siduv. Usalduse kaitset ei saa kohaldada

ebaõige halduspraktika jätkamise eesmärgil (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-23-06, 3-3-

1-59-06 ja 3-3-1-53-04). Vastustaja on andnud ekslikult kaebajale varasemalt veolubasid ning

3-15-1436

8(16)

kaebajal ei saa olla õigustatud ootust, et ta saab neid ka edaspidi. Vastustaja muutis praktikat ka

seetõttu, et sai PPA kaudu teadlikuks uutest asjaoludest kaebaja veose kohta. Enne 06.03.2015

taotluste esitamist ei olnud kaebaja kordagi tuginenud Määruse nr 51 § 4 lg-s 1 toodud erandile,

vaid jätnud mulje, et ta veab jagamatut veost, mis on 4,2 m kõrge. Kaebaja esitas selgitused

Määruse nr 51 § 4 lg 1 kohaldamiseks esmakordselt 06.03.2015 taotlustes, seega ei saanud

vastustaja varem nendele põhjendustele tugineda.

11.11. Vastustaja 09.01.2015 kiri ei ole haldusakt, vaid toiming, millega jäeti veoloa taotlus

läbi vaatamata, sest kaebaja ei kõrvaldanud taotluse puudusi (HMS § 15 lg 3). Vastustaja juhtis

kaebaja tähelepanu taotluse puudustele 29.12.2014 kirjas. Kaebaja ei kõrvaldanud kõiki

puudusi, sh veetavat koormat puudutava info osas. Seega oli taotlus endiselt puudustega ja seda

ei saanud läbi vaadata. Vastustaja viitas 09.01.2015 kirjas õiguspäraselt ka teede- ja sideministri

01.09.1999 määruse nr 50 „Tee omanikule erakorralise veo või sõiduga tekitatud kulutuste

hüvitamise ja eritasu määrad ning erilubade väljaandmise kord“ (Määrus nr 50) p-le 27, sest oli

PPA-lt teada saanud, et kaebaja on kasutanud eriloa alusel lubatust suuremaid haagiseid veose

vedamiseks, mis ei ületa seadusega lubatud mõõtmeid. Seega varjas kaebaja eriloa taotlemisel

tegelikke asjaolusid ja soovis ametnike pealiskaudsuse kaudu saavutada enda jaoks

majanduslikult soodsama ja konkurentsieelisega olukorra. Vastustaja möönab, et oleks pidanud

ise varem kontrollima, mille vedamiseks kaebaja haagiseid kasutab, kuid väär halduspraktika

kuulub esimesel võimalusel muutmisele. Vastustajal puudus kohustus iseseisvalt rakendada

Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud erandit olukorras, kus kaebaja sellele ei tuginenud.

Vastustaja ei ole rikkunud taotluse läbi vaatamata jätmisel seaduse nõudeid ja on 09.01.2015

kirja piisavalt põhjendanud.

11.12. Vastustaja ei ole võtnud õigeks väidet vormi- ja menetlusvigade olemasolu kohta. Kuid

ka nende olemasolu ei anna HMS § 58 järgi alust kaebust rahuldada, sest need ei oleks saanud

mõjutada asja otsustamist.

11.13. Tühistamis- ja kohustamiskaebus on muutunud perspektiivituks, sest praegu kehtivate

õigusnormide alusel puuduks vastustajal võimalust kaebaja taotlust rahuldada, kuna tegemist ei

ole jagamatu veosega (LS § 341 lg 7, § 343 lg 1 p 2, Määruse nr 114 § 2 p 11, § 3 lg 2). Samuti

on möödas kaebaja taotlustele märgitud kuupäevad ja vastustaja ei saa anda tagantjärgi

minevikku suunatud eriluba. Ilmselt ei ole see ka kaebaja eesmärk, vaid kaebaja sooviks saada

tulevikus kehtivat eriluba. Selleks peaks vastustaja menetlema kaebaja taotlust praegu kehtiva

õiguse alusel, mis ei võimalda anda erandkorras eriluba jagatava lasti vedamiseks. Seega ei ole

kaebusega võimalik saavutada selle eesmärki ja see tuleb jätta läbi vaatamata.

11.14. Tuvastamiskaebus ei ole lubatav, sest tulevane hüvitamiskaebus on ilmselgelt

perspektiivitu. Kahju oleks saanud kaebajale tekkida vaid juhul, kui taotluse rahuldamine oleks

olnud põhimõtteliselt võimalik. Praegusel juhul see nii ei olnud, sest kaebaja taotles eriluba

jagamatu lasti vedamiseks, aga tegelikult sai veost vedada ka osade kaupa.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kaebeõigus tuleb kindlaks teha kaebuse esitamise seisuga (Riigikohtu halduskolleegiumi

21.01.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-73-14, p 18). Kaebajal oli kaebuse esitamise ajal

05.06.2015 kaebeõigus praeguses asjas menetlusse võetud nõuete esitamiseks. Kuigi praeguse

kohtuotsuse tegemise ajaks on möödunud kaebaja 06.03.2015 taotlustes märgitud veo

korraldamise ajavahemik, on kohtul kaebuse rahuldamise korral võimalik kohustada vastustaja

lahendama kaebaja taotlusi uuesti tulevikku, mitte minevikku suunatult. Vastasel korral võiks

kaebaja õigused jääda üldse kaitseta.

3-15-1436

9(16)

13. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebaja alternatiivse kaebuse muutmise soovi. Pealegi

on selline taotlus esitatud 22.09.2015 määrusega ettenähtud tähtaega rikkudes (täiendavaid

taotlusi oli lubatud esitada kuni 14.12.2015, kaebaja esitas alternatiivse tuvastamisnõude

28.12.2015) ja sellise taotlusega arvestamine oleks toonud kaasa otsuse teatavakstegemise aja

edasilükkamise, seetõttu ei loe kohus sellist taotlust lubatavaks.

14. Tühistamis- ja tuvastamiskaebused saaks kohus igal juhul rahuldada. Taotlustes toodud

ajavahemik seda ei takista.

23.12.2014 veoloa taotlus

15. Kaebaja esitas 23.12.2014 vastustajale veoloa taotluse, millest ei selgunud, millise veose

veoks kaebaja eriluba taotles. Vastustaja juhtis esimeses 29.12.2014 e-kirjas kaebaja tähelepanu

taotluse puudustele. Lisaks veose nimetusele tuli märkida ka sõiduki ja haagiste margid ja

mudelid ning esitada iga veduki kohta eraldi taotlus. Väidetavalt kõrvaldas kaebaja taotluse

puudused samal päeval. Kohtule ei ole muudetud taotlust esitatud. Vastustaja leidis teises

29.12.2014 saadetud e-kirjas, et tal puudub volitus eriluba väljastada, sest ainuüksi veoki kõrgus

ei ole eriloa väljastamiseks piisav. Samuti leidis vastustaja 09.01.2015 kirjas, et kaebaja

veetavaid pesuesemeid on võimalik vedada ettenähtud mõõtmeid mitteületava veokiga. Kuna

kaebaja on esitanud vastustajale taotluste esitamisel valeandeid eriveoste kohta, on vastustajal

õigus keelduda veoluba andmast, samuti on tal õigus tunnistada varem väljastatud veoluba

ennetähtaegselt kehtetuks.

16. Vastustaja leidis kohtumenetluses, et tema 09.01.2015 kiri ei ole haldusakt, vaid toiming,

millega jäeti veoloa taotlus läbi vaatamata, kuna kaebaja ei kõrvaldanud taotluse puudusi.

17. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja vajas 4,2 m kõrgusega sõidukiga liiklemiseks eriluba.

Ilma selle loata ei oleks tal olnud õigust sellise sõidukiga Tallinna linna teedel ja tänavatel

liigelda (vt TeeS § 35 lg 2, Määruse nr 51 § 5 lg 1). Seega on eriluba andev teeomaniku otsus

haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest sellega reguleeritakse isiku õigusi. Antud juhul algas

haldusmenetlus eriloa andmiseks kaebaja esitatud taotlusega (HMS § 35 lg 1 p 1). HMS § 43

lg-st 1 nähtub, et haldusakti andmise menetlus lõpeb: 1) haldusakti teatavakstegemisega; 2)

taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega; 3) haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega;

4) haldusakti adressaadi surma või lõppemise korral, kui haldusakt on seotud adressaadi isikuga.

HMS § 43 lg 1 p-des 2 ja 4 toodud alused võib välistada. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja

23.12.2014 taotlus olid puudustega. Vaidluse all on asjaolu, kas kõik viidatud puudused said

tähtaegselt kõrvaldatud. Kaebaja selgitustest nähtuvalt esitas ka taotluse puuduste

kõrvaldamiseks oma 06.03.2015 taotlustega identsed taotlused. Kaebaja 06.03.2015 taotlustest

nähtub, et kaebaja on märkinud taotlustele nii veduki kui poolhaagiste margid ja mudelid,

veetava koormana on toodud välja konteinerid tekstiilidega ning taotlused on esitatud iga

veduki kohta eraldi. Seega võib järeldada, et kaebaja kõrvaldas kõik vastustaja esimeses

29.12.2014 e-kirjas viidatud puudused. Muid puudusi, sh täiendavate põhjenduste puudumist

veetava koorma kohta, ei ole kaebajale otsesõnu ette heidetud. See, et kaebajal puudus eriloa

saamise õigus, ei ole taotluse puudus, vaid taotluse rahuldamist välistav asjaolu. Ka vastustaja

teine 29.12.2014 e-kiri ja 09.01.2015 kiri ei selgita, et kaebaja taotlus jäetakse rahuldamata

taotluse puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Viidatud kirjadest nähtub, et taotlus lahendati

sisuliselt, st kontrolliti eriloa väljastamise eelduste täidetust, ning otsustati jätta kaebajale

eriluba väljastamata. HMS § 43 lg 2 sätestab, et kui haldusakt otsustatakse jätta andmata,

antakse selle kohta haldusakt. Seega tuleb vastustaja keeldumine eriloa väljastamisest lugeda

haldusaktiks.

3-15-1436

10(16)

18. Kohtu hinnangul tuleb lugeda haldusaktiks vastustaja 09.01.2015 otsus. Vastustaja teist

29.12.2014 e-kirja saab lugeda kaebaja teavitamiseks vastustaja seisukohtadest enne haldusakti

väljastamist. Selline teavitamine võimaldab menetlusosalisel esitada oma arvamuse ja

vastuväited (HMS § 40 lg 1).

19. Kohus leiab, et vastustaja haldusmenetlus kaebaja 23.12.2014 taotluse lahendamisel ei ole

olnud lihtne ja arusaadav (HMS § 5 lg 2). Vastustaja teine 29.12.2014 e-kiri (ilma 09.01.2015

otsuseta) jättis ebaselgeks, kas sellega lahendati kaebaja taotlus sisuliselt ja lõplikult või anti

võimalus oma vastuväidete ja arvamuse esitamiseks ning millise tähtaja jooksul saanuks

kaebaja oma arvamuse ja vastuväited esitada. Vastustaja 09.01.2015 otsus on vormivigadega,

kuna selles puudub selge otsustus kaebaja taotluse kohta („Lähtuvalt eeltoodust on Tallinna

Kommunaalametil õigus tunnistada juba väljastatud veoluba ennetähtaegselt kehtetuks, kuna

loa taotleja on esitanud valeandmeid eriveo kohta, ning keelduda edaspidiselt sellistele

vedudele veolubade väljastamisest“) (HMS § 55 lg 1) ning selles puudub vaidlustamisviide

(HMS § 57). Kohus leiab, et vormipuudustele vaatamata on tegemist haldusaktiga, sest sellega

lahendati kaebaja taotlus sisuliselt ja lõplikult. Vastustaja väited, et tegemist oli toiminguga ning

kaebaja taotlus jäeti läbi vaatamata selles esinevate puuduste tõttu, on ebaõiged ja otsitud.

20. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

Kuna haldusakt tuleb anda selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, kontrollib kohus

vaidlustatud

haldusakti(de)

õiguspärasust

haldusakti(de)

andmise

aja

seisuga

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2).

21. Vastustaja keeldus kaebajale 09.01.2015 otsusega veoluba väljastamast Määruse nr 51 § 4

lg 1 alusel, kuna vedu on võimalik teostada ka ettenähtud mõõtmeid järgiva sõidukiga.

22. LS § 2 p 70 järgi on suurveos veosega või veoseta sõiduk, autorong või masinrong, mille

kas või üks mõõde ületab LS § 80 alusel kehtestatud nõudeid või kui veos ulatub sõidukist,

autorongist või masinrongist ette- või tahapoole üle 1 m. LS § 80 lg 3 järgi kehtestab sõiduki,

autorongi ja masinrongi suurimad lubatud mõõtmed veosega ja veoseta, sõiduki, autorongi ja

masinrongi suurimad lubatud massid ning teljekoormused valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

Selle normi alusel vastu võetud Määruse nr 42 § 2 lg 1 p 1 järgi on alates 01.01.1997

liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, v.a punktis 3, 4 ja 5 toodud sõidukid, kehtivad

nõuded toodud määruse lisas 1. Vaidluse all ei saa olla asjaolu, et kaebaja kasutatavad sõidukid

ei mahu Määruse nr 42 § 2 lg 1 p-des 3, 4 ja 5 toodud erandite alla. Määrus nr 42 § 2 lg 1 p 7

järgi peavad Eestis kasutatavad, teises riigis registreeritud veoautod, bussid ja nende haagised

vastama määruse lisas 1 toodud nõuetele, v.a koodide 107 ja 108 nõuetele ning kui

riikidevaheliste lepingutega ei ole ette nähtud teisiti. Sõiduautod, kolm- ja nelirattad,

mootorrattad, mopeedid ning nende haagised peavad vastama selles riigis kehtivatele nõuetele,

kus sõiduk on registreeritud. Määruse nr 42 lisa 1 „Nõuded alates 1. jaanuarist 1997. a

liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud enne 1. jaanuari 1984. a

valmistatud või esmaregistreeritud sõidukid ning 30-aastased ja vanemad sõidukid“ kood 107

reguleerib esmaabivahendeid ja kood 108 tulekustuteid, seega on tegemist käesolevasse

vaidlusesse mitte puutuvate nõuetega.

Kohtule esitatud registreerimistunnistus (tl 61-61p) sõiduki, registrimärgiga 653 MJG, kohta

näitab, et tegemist on Eestis registreeritud N3 kategooria sõidukiga. Liiklusregistri

elektroonilisest andmebaasist nähtub, et ka sõiduk, registrimärgiga 652 MJG, on registreeritud

3-15-1436

11(16)

Eestis ja tegemist on samuti N3 kategooria sõidukiga. Määruse nr 42 lisa 5 „Sõidukite jaotus

kategooriatesse ja klassidesse“ p-st 2 nähtuvalt on N kategooria sõidukite puhul tegemist

veoautodega. Seega peavad kaebaja kasutatavad vedukid vastama Määruse nr 42 lisas 1 toodud

nõuetele (Määruse nr 42 § 2 lg 1 p 1). Haagiste registrimärgid DAI-348, DAI-349 ja DAI-387

viitavad sellele, et tegemist ei ole Eestis registreeritud sõidukitega. Kohtule esitatud

soomekeelsest registreerimistunnistusest (tl 63-63p) nähtub, et sõiduk VAK PV-3-40,

registrimärgiga DAI-387, on registreeritud Soomes. Kuna tegemist on veoauto haagisega, peab

ka see, vaatamata Soomes registreerimisele, vastama Määruse nr 42 lisas 1 toodud nõuetele

(Määruse nr 42 § 2 lg 1 p 7 esimene lause).

Määruse nr 42 lisa 1 kood 1104 reguleerib lubatud suurimat kõrgust. Selle p 1 järgi on kõigi

sõidukite ja autorongide, v.a samas koodis toodud erandid, lubatud suurim ette nähtud kõrgus

4,00 m. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebaja kasutab sõidukeid, mis on 4,2 m kõrged ega vasta

seetõttu Määruse nr 42 lisa 1 koodi 1104 p-s 1 toodud nõudele. Seega on tegemist suurveosega.

Suurveosega on LS § 2 p-st 70 nähtuvalt tegemist olenemata sellest, kas lubatava kõrguse ületab

veos või sõiduk.

23. LS § 80 lg 2 sätestab, et kui veosega või veoseta sõiduki mis tahes mõõde, mass või

teljekoormus ületab kehtestatud suuruse, võib sõidukit liikluses kasutada TeeS §-ga 35

kehtestatud korras. Sama näeb ette ka LS § 34 lg 9. TeeS § 35 reguleerib erakorralist vedu ja

sõitu. Selle paragrahvi lg 1 järgi on erakorralised vedu ja sõit, mil suuremõõtmelise või

raskekaalulise veose või veoseta sõiduki kas või üks suurim mõõde, mass või teljekoormus

ületab TeeS § 33 lg 4 alusel kehtestatud suuruse. TeeS § 33 lg 4 sätestab, et nii koormaga kui

ka koormata liikleva sõiduki suurimad lubatud mõõtmed ning massi ja teljekoormused

kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Tõepoolest ei ole Riigi Teatajast näha, et otse TeeS

§ 33 lg 4 alusel oleks ühtki määrust välja antud. Kuid vaidluse all ei saa olla asjaolu, et 2011. a

(st Määruse nr 42 andmise ajal) oli sellise määruse andmiseks pädev majandus- ja

kommunikatsiooniminister (vt TeeS § 33 lg 4 01.01.2005–30.06.2014 kehtinud redaktsiooni)

ning majandus- ja kommunikatsiooniminister on välja andnud Määruse nr 42, mis kehtis ka

kaebaja poolt taotluste esitamise ajal. Nimetatud määrus reguleerib mootorsõidukite ja haagiste

tehnonõudeid, sh lubatavaid mõõtmeid. Seega on tegemist määrusega, mida on peetud silmas

TeeS § 33 lg-s 4. Määruse nr 42 andmisel on tuginetud LS § 63 lg-tele 3 ja 6, § 73 lg-le 11, § 80

lg-le 3 ja § 83 lg-le 5, mis samuti annavad volituse sellise määruse vastuvõtmiseks. See, et

Määruses nr 42 on puudu viide TeeS § 33 lg-le 4, ei tähenda, et tegemist ei oleks selles sättes

silmas peetud määrusega. TeeS ja LS reguleerimisalad olid suuresti kattuvad. Põhjendamatu ja

õiguskorra selgusega oleks vastuolus olukord, kus samasisulised määrused tuleks eraldi

kehtestada nii LS § 80 lg 3 kui ka TeeS § 33 lg 4 alusel. Ilmselgelt võimatu oleks olukord, kus

LS alusel vastu võetud määrus seab sõidukitele ühed nõuded, TeeS alusel vastu võetud määrus

mingeid nõudeid ei sea või seab teised nõuded. Mõlemal juhul liiguvad sõidukid teedel, kus

reguleerib liiklemist LS. Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheited selle kohta, et vastustaja

on tuginenud õigusvastaselt Määrusele nr 42. Kuna antud juhul kasutab kaebaja sõidukeid, mis

ületavad Määrusega nr 42 ettenähtud lubatava kõrguse, on tegemist erakorralise veoga.

24. TeeS § 35 lg 2 järgi on avalikult kasutataval teel erakorraline vedu ja sõit lubatud eriloaga

ja eritasu eest ning üksnes loal märgitud marsruudil ja tingimustel. Tee omanikule erakorralise

veo või sõiduga tekitatud kulutuste hüvitamise ja eritasu määrad ning erilubade väljaandmise

korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Selle alusel vastu võetud Määruse nr 50 p 2

järgi juhindutakse erakorraliseks veoks või sõiduks erilubade andmisel Määrusest nr 51. Määrus

nr 51 reguleerib § 1 lg-st 1 nähtuvalt teedel suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise veose ning

pukseeritava seadme vedu. Määruse nr 51 § 2 p-st 1 nähtuvalt on eriluba TeeS § 35 lg 2 alusel

kehtestatud korras tee omaniku väljastatud kirjalik luba eriveose vedamiseks. Kuigi Määruse nr

51 sõnastusest võib jääda mulje, et see reguleerib vaid suuremõõtmelist veost, mitte

3-15-1436

12(16)

suuremõõtmelist sõidukit, tuleb selle regulatsiooni alla paigutada ka suuremõõtmelised

sõidukid (vt TeeS § 35 lg-d 1 ja 2, Määruse nr 50 p 2).

25. Määruse nr 51 § 3 järgi on määrus kohustuslik kõigile juriidilistele ja füüsilistele isikutele,

sõltumata selles, millises riigis erisõiduk on registreeritud. Eeltoodust nähtub kaks järeldust.

Esiteks tuleb lubatavaid mõõtmeid ületava sõiduki kasutamiseks taotleda igal juhul eriluba,

olenemata sellest, kas erimõõtmetega sõiduk on teises riigis lubatav või mitte. Teiseks näitab

eeltoodud säte, et erimõõtmeline saab olla ka sõiduk, mitte ainult veos.

26. Määruse nr 51 § 5 lg 1 järgi tohib eriveose vedu teostada ainult loa olemasolul. Loa annab

tee omanik. Seega vajab suurveos või erakorraline vedu igal juhul tee omaniku luba.

Õigusnormidele ei tugine kaebaja järeldus, et eriluba pole vaja jagamatu eriveose veoks.

27. Määruse nr 51 § 4 lg 1 järgi võib suuri ja/või raskeid veoseid vedada mootorsõidukiga

ainult siis, kui veost pole võimalik vedada osade kaupa või teise transpordiliigiga. Erandina

võib loa väljastaja lubada ka sellise veose vedu, mille osade kaupa vedu on keerukas ja

ülikulukas. Praegusel juhul ei ole vaidluse all asjaolud, et kaebaja veetavat veost on võimalik

vedada osade kaupa, seega puudub kaebajal Määruse nr 51 § 4 lg 1 esimese lause järgi õigus

eriluba saada. Vaidluse all on asjaolu, kas kaebaja saaks tugineda Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises

lauses toodud erandile.

28. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei tuginenud oma 23.12.2014 taotluses

Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud erandile ega selgitanud, miks on tema veetavate

pesuesemete osade kaupa vedamine keerukas ja ülikulukas. Sellekohased põhjendused on

esitatud alles 06.03.2015. Kuigi vastustajal olnuks ka endal võimalus HMS §-st 6 tulenevale

uurimispõhimõttele tuginedes küsida kaebajalt täiendavaid andmeid, ei ole kaebaja esitanud

vastustajale vajalikke selgitusi ka pärast vastustaja teise 29.12.2014 e-kirja saamist, milles juhiti

kaebaja tähelepanu asjaolule, et ainuüksi veoki lubatavast suurem kõrgus ei tingi loa andmist.

Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et lubatavast kõrgema sõiduki kasutamine peab olema

tingitud suuremõõtmelisest veetavast kaubast. Ainuüksi see, et kaebaja on laskunud kunagi

ehitada lubatavast kõrgema sõiduki ja loodab seda edaspidi kasutada oma majandustegevuses

igasuguse kauba veoks, ei ole piisav põhjus eriloa saamiseks. Määruse nr 51 §-st 4 nähtuvalt

saab suuremõõtmelise veose vedu olla põhjendatud vaid vältimatus olukorras ja erandjuhtudel,

mitte reeglina igasuguse veo korraldamiseks ja ainuüksi ettevõtja kulude kokkuhoidmise

eesmärgil. Ebaõige on kaebaja väide, et ta on andnud vastustajale varem piisava teabe

suuremõõtmelise veo korraldamise kohta. Kaebaja ja vastustaja vahelisest e-kirjavahetusest

aastatel 2012–2013 (tl 11-12) nähtub vaid see, et kaebaja hakkab korraldama vedusid sadama

ja pesula vahet. Mida täpselt veetakse, öeldud ei ole. Ka vastustaja ametnik on olnud

põhjendamatult pealiskaudne ega ole pidanud vajalikuks enne eriloa väljastamist asjaolusid

täiendavalt uurida. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et haldusorgani õigusvastane

halduspraktika ei saa tekitada õiguspärast ootust, et see jääb ka edaspidi kehtima. Haldusorgan

peab oma praktika õiguspärasust pidevalt kontrollima ja vajadusel muutma. Praktika, mille

käigus väljastatakse eriluba suuremõõtmelise veose vedamiseks, uurimata enne loa

väljastamist, milliste esemete veoks seda kasutatakse ja kas selliseid esemeid saaks vedada ka

lubatavaid mõõtmeid ületamata, ei ole kindlasti õiguspärane. Kaebaja usaldust vähendasid ka

väljastatud erilubade tähtajalisus.

29. Kuna kaebaja 23.12.2014 esitatud taotlusest ei nähtunud, mis põhjusel vajas kaebaja eriluba

suuremõõtmelise veose korraldamiseks, siis jättis vastustaja 09.01.2015 otsusega õiguspäraselt

kaebajale eriloa väljastamata. Vastustajal olnuks küll võimalik küsida kaebajalt täiendavalt

andmeid, kuid need ei oleks muutnud antud juhul asja lahendust. Kohus põhjendab sellist

seisukohta sarnaselt allpool vastustaja 08.05.2015 otsusele antava hinnanguga. Kuna

3-15-1436

13(16)

09.01.2015 otsus on sisuliselt õiguspärane, menetlus- ja vorminõuete rikkumine ei mõjutanud

asja sisulist lahendust ning kaebaja ei taotlenud (tema eesmärgiga ei ole kooskõlas) otsuse

õigusvastasuse tuvastamist vormi- ja menetlusnõuete rikkumise tõttu, siis tuleb kaebus

09.01.2015 otsust puudutavas osas jätta rahuldamata.

06.03.2015 veoloa taotlused

30. Kaebaja esitas 06.03.2015 vastustajale uued veoloa taotlused, märkides veetavaks

koormaks konteinerid tekstiilidega ning selgitades e-kirjas täiendavalt ülekabariidiliste haagiste

kasutamise põhjusi. Vastustaja otsustas 08.05.2015 otsusega jätta kaebajale taotletud eriload

väljastamata. Viidatud otsusest nähtub, et vastustaja pidas kaebaja 06.03.2015 taotlusi toimingu

sooritamise taotlusteks ning oma 08.05.2015 otsust samuti toiminguks, millega otsustati

toimingut mitte sooritada.

31. Kohus ei nõustu vastustaja poolt oma 08.05.2015 otsusele antud hinnanguga. Kohus

selgitas eespool, miks ta peab veoluba haldusaktiks ning selle väljastamisest keelduvat otsust

samuti haldusaktiks HMS § 43 lg 2 järgi. Seega on ka 08.05.2015 otsus haldusakt, mille peale

sai esitada tühistamiskaebuse. Erinevalt 09.01.2015 otsusest on 08.05.2015 otsus selgema

resolutsiooniga („Lähtuvalt eeltoodust ei rahulda Tallinna Kommunaalamet Baltic Translog

Osaühing taotlust veoloa väljastamiseks“), samuti on olemas vaidlustamisviide. 08.05.2015

otsuses toodud selgitused otsuse toiminguks lugemise kohta on küll menetlusosalist eksitavad,

kuid ei takistanud antud juhul kaebajal õige nõudega ja tähtaegselt kaebusega kohtu poole

pöörduda.

32. Samuti on ebaõige vastustaja seisukoht, et tal puudus üldse alus kaebaja 06.03.2015 taotlusi

menetleda. HMS § 15 lg 1 järgi on haldusorgan kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma,

sõltumata selle puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab,

et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on

muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan

jätta taotluse läbi vaatamata. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui puudus kõrvaldatakse

määratud tähtaja jooksul, loetakse taotlus tähtaegselt esitatuks. Kui puudust ei kõrvaldata

tähtaegselt, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata.

Antud juhul ei selgitatud kaebajale 20.03.2015 e-kirjas, et tema taotlustes oleks puudusi, mida

oleks vaja kõrvaldada ja ilma mida kõrvaldamata ei ole võimalik taotlusi menetleda. Samuti ei

juhitud tähelepanu taotluste allkirjastamise või volikirja esitamise vajadusele. Vastustaja

08.05.2015 otsusest ei nähtu, et kaebaja taotlus oleks selles esinevate puuduste tõttu jäetud läbi

vaatamata. Nimetatud otsusest nähtub vastupidi, et taotlused lahendati sisuliselt ning kontrolliti

veoloa andmise eelduste täidetust. Seega on vastustaja väited haldusmenetluse mitte toimumise

kohta otsitud ja ebaõiged.

33. Kohtu hinnangul on ekslik ka kaebaja 20.04.2015 avalduses toodud väide, et 06.03.2015

taotlusi tuleb lugeda vaideks. Kaebaja ei ole oma 06.03.2015 e-kirjas väitnud, et esitab vaide,

selles ei ole taotletud varasema haldusakti kehtetuks tunnistamist ega ettekirjutuse tegemist uue

haldusakti andmiseks (HMS § 72 lg 1 p 1, § 76 lg 2 p 5), kaebaja ei ole esitanud varasemale

otsusele vastuväiteid, vaid põhjendatud uusi taotlusi. Uued taotlused on esitatud uute

kuupäevadega. Õigusnormid ei keela pärast eelmise taotluse rahuldamata jätmist esitada

haldusorganile uut samasisulist taotlust. Seega ei saa kaebaja 06.03.2015 taotlusi pidada

vaideks, vaid uuteks veoloa väljastamise taotlusteks.

3-15-1436

14(16)

34. Vastustaja keeldus kaebajale 08.05.2015 otsusega veolubasid väljastamast Määruse nr 51

§ 4 lg 1 alusel, sest tegemist on veosega, mida on võimalik vedada osade kaupa, samuti ei

rakendu viidatud sättes toodud erand.

35. Kohus märkis eespool, et eriloa väljastamiseks puudus Määruse nr 51 § 4 lg 1 esimesest

lausest tulenev alus, sest kaebaja veetavat kaupa (pesuesemeid) on võimalik vedada ka osade

kaupa. Erinevalt oma 23.12.2014 taotlusest on kaebaja esitanud 06.03.2015 ka põhjendused,

miks ta peab pesukonteinerite vedu 20 cm madalamate sõidukitega majanduslikult

ebamõistlikuks. Kaebaja lisas taotlustele ka vastava kalkulatsiooni. Vastustaja sõnul ei ole

kaebaja esitanud kalkulatsioonide kinnituseks ühtegi tõendit. Samas ei ole vastustaja neid

kaebajalt ka küsinud, seega on kaebajale tehtud etteheide tõendamatuse kohta põhjendamatu.

36. Vastustaja leidis õigesti, et Määruse nr 51 § 4 lg 1 teine lause annab tee omanikule

diskretsiooniõiguse erandina eriloa väljastamiseks tingimusel, et veose osade kaupa vedu on

keerukas ja ülikulukas. Keerukus ja ülikulukus on kumulatiivsed tingimused, mis peavad olema

üheaegselt täidetud. Kaebaja on küll näidanud, kuidas madalamate sõidukite kasutamine toob

kaasa nii ühekordse kui ka iga-aastase täiendava kulu, kuid ei ole põhjendanud, kuidas on tema

veetavate pesuesemete osade kaupa vedu keerukas. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, et

pesuesemeid on võimalik ilma probleemideta vedada ka lubatavate mõõtmetega sõidukiga ja

pesuesemeid ise ei tingi lubatavast kõrgema sõiduki kasutamise vajadust. Pesuesemete

transportimiseks kasutatavate konteinerite mõõtmed on eeldatavasti ettevõtja (Viking Line OY

Ab) enda valik, mitte ei ole tegemist vältimatu ja hädavajaliku suurusega, seega on võimalik

vajadusel ka konteinerite mõõtu vähendada. Kaebaja selgitustest nähtub, et pesukonteinerid

mahuvad iseenesest ka madalamasse sõidukisse, kuid neid ei mahu sinna sama palju kui 4,2 m

kõrgusesse sõidukisse, millesse saaks konteinereid paigutada kahele tasandile. Täiendava

sõiduki kasutuselevõtt ei muuda vedu sedavõrd keerukaks, et vajaks eriloa väljastamist.

Pesuesemeid on seejuures võimalik vajadusel ümber paigutada ka teiste mõõtudega

konteineritesse. Seega on mitmeid võimalusi korraldada pesuesemete vedu ka lubatavate

mõõtmetega transpordivahenditega ja sellise veo korraldamist ei saa pidada keeruliseks.

37. Kaebaja esitatud kalkulatsioonide kohaselt on tema hetke kulu aastas 1 150 000 eurot. Kahe

transpordivahendi ja täiendava tööjõukuluga suureneksid kulud 45,7%, s.o 525 519 eurot

aastas. Kohtu hinnangul ei saa kulude suurenemist vähem kui poole võrra pidada ülikulukaks.

Tegemist on küll kulude tuntava kasvuga, kuid mitte ülikulukaks muutumisega. Ülikulukas

oleks vedu juhul, kui kulud suureneksid mitmekordselt. Seega ei ole kaebaja puhul täidetud ka

see tingimus. Ettevõtja soov teostada vedu majanduslikult võimalikult otstarbekalt ei tingi veel

eriloa väljastamist. Ettevõtja peab oma majandustegevuse planeerimisel arvestama

õigusaktidest tulenevate piirangutega ega saa loota erandkorras väljastatavatele lubadele.

38. Kaebajale eelnimetatud veose jaoks eriloa väljastamine seaks kaebaja teiste

transporditeenust

osutavate

ettevõtjatega

võrreldes

põhjendamatult

eelistatud

konkurentsiolukorda, sest teistel ettevõtjatel puuduks sama teenuse osutamiseks eriluba ja

seetõttu võimalus pakkuda oma teenust kaebajaga sarnase hinnaga.

39. Kaebaja viited keskkonnasäästlikkusele, teede ja tänavate vähemale kulumisele ning

senisele ohutule sõidukorraldusele on iseenesest põhjendatud argumendid, kuid alles järgmises

menetlusetapis, kus Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud tingimused oleksid täidetud

ning vastustajal tuleks kaaluda erandi kohaldamist. Praegusel juhul ei olnud erandi

kohaldamiseks ettenähtud eeltingimused täidetud, seega ei saanud vastustaja kaebaja eeltoodud

argumentidega oma otsuse tegemisel arvestada.

40. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja otsused ega nende aluseks olevad siseriiklikud õigusaktid

praeguse vaidluse seisukohalt vastuolus direktiiviga 96/53. Nimetatud direktiivi lisa 1 p 1.3

3-15-1436

15(16)

kehtestab kõigi sõidukite maksimaalkõrguseks 4,00 m. Direktiivi art 4 lg 2 punkt a annab

liikmesriigile õiguse lubada oma territooriumil kaubaveo eesmärgil liikuda direktiivis toodud

kõrgusenõudele mittevastavatel sõidukitel. Tegemist on riigile antud õigusega kaaluda erandi

lubamist. Praegusel juhul näeb sellise erandi kohaldamise võimaluse ette Määruse nr 51 § 4.

Tegemist ei ole jagamatu lastiga direktiivi art 2 tähenduses, sest pesuesemeid on võimalik

vedada ettenähtud mõõtmetele vastavate sõidukitega. Seega ei kohaldu direktiivi art 4 l-g s 3

toodud regulatsioon jagamatu lasti veo kohta.

41. Direktiivi art 3 lg 1 teise lause punkt b ei anna vastupidiselt kaebaja arvamusele õigust

kasutada direktiiviga kindlaksmääratud nõuetel mittevastavaid, kuid teises liikmesriigis

kehtivatele nõuetele vastavaid sõidukeid. Direktiivi art 3 lg 1 kohaselt ei tohi liikmesriik massi

või mõõtmetega seotud põhjustel keelduda lubamast kasutada rahvusvahelises liikluses oma

territooriumil sõidukit, mis on registreeritud või kasutusse võetud mõnes teises liikmesriigis,

või mõõtmetega seotud põhjustel keelduda lubamast kasutada siseriiklikus liikluses sõidukeid,

mis on registreeritud või kasutusse võetud mõnes teises liikmesriigis, juhul kui selle sõiduki

karakteristikud vastavad I lisas kehtestatud piirmääradele. See säte on kohaldatav olenemata

sellest, et: a) kõnesolev sõiduk ei vasta selle liikmesriigi massi ja mõõtmetega seotud I lisas

märkimata nõuetele; b) liikmesriik, kus sõiduk on registreeritud või kasutusse võetud, on

kehtestanud I lisas kindlaksmääratud piirmääradest suuremad piirmäärad, mida ei ole mainitud

art 4 lg-s 1.

Kohtu hinnangul näitab eeltoodud säte koosmõjus direktiivi art-ga 4, et direktiiviga

kindlaksmääratud karakteristikud on primaarsed. Liikmesriik võib riigisiseselt kehtestada

direktiivist erinevaid nõudeid, kuid ei tohi takistada direktiivi nõuetele vastavate sõidukite

kasutamist. Riigisiseste erisuste kehtestamine ei tohi sundida teist liikmesriiki neid erimõõtmeid

tingimusteta aktsepteerima. Direktiivi art-st 3 nähtub kohtu hinnangul selgelt, et direktiivis

ettenähtud nõuetele vastavate sõidukite kasutamist ei tohi takistada olenemata sellest, millised

erimõõtmed on kehtestanud teine liikmesriik. Seega ei anna asjaolu, et sõidukid vastavad

Soome Vabariigis kehtivatele erinõuetele, õigust kasutada neid sõidukeid tingimusteta ka

Eestis, kui sõidukid ei vasta direktiivis ettenähtud nõuetele. Direktiiviga kehtestatud ühtsed

nõuded on mõeldud tagama probleemideta rahvusvahelist kaubavedu. Liikmesriikide

kehtestatud erinõuded sellele eesmärgile kaasa ei aita (vt direktiivi preambuli p 3), seetõttu ei

saa need prevaleerida direktiivis toodud nõuete üle (vt direktiivi preambuli p-d 4 ja 12).

42. Vastustaja viide Määrusega nr 50 kinnitatud „Tee omanikule erakorralise veo või sõiduga

tekitatud kulutuste hüvitamise ja eritasu määrad“ p-le 27 on asjakohatu. Kaebaja ei ole esitanud

vastustajale eriloa taotlemisel valeandmeid ega võltsitud dokumente. Vaidluse all ei ole asjaolu,

et kaebaja kasutatavad sõidukid ületavad ettenähtud mõõtmeid ja nende kasutamine vajab

seetõttu eriluba. Kaebaja on märkinud õigesti taotluse vormile sõiduki ülekabariidilise kõrguse.

See, et kaebaja ei täpsustanud taotluses veetavat kaupa, ei anna põhjust süüdistada kaebajat

valeandmete esitamises. Vastustajal oli võimalus ja ka kohustus ise loa andmiseks vajalikud

andmed üle kontrollida. Kui vastustaja on jätnud selle tegemata ja suhtunud oma

ametiülesannete täitmisesse pealiskaudselt, ei anna see veel põhjust heita kaebajale ette

vastustaja eksitamist. Eeltoodu ei anna siiski alust kaebust rahuldada, sest kaebajale jäeti

põhjendatult eriluba andmata Määruse nr 51 §-s 4 esitatud tingimuste täitmata jätmise tõttu.

43. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja 08.05.2015 otsus on sisuliselt

õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kuna kaebajale eriloa väljastamata jätmine

oli õiguspärane, puudub ka alus rahuldada kaebaja kohustamisnõuet.

44. LS § 193 lg-s 1 nähtuvalt teostavad liiklusjärelevalvet mh politseiametnikud. TeeS § 39 lg

1 p 3 järgi on nii riigimaanteel kui kohalikul teel riikliku järelevalve teostaja politseiametnik.

3-15-1436

16(16)

Seega oli PPA-l pädevus kontrollida teedel LS ja TeeS nõuete täitmist ja kaebaja vastupidised

seisukohad ei vasta õigusnormidele. Samas ei ole PPA-l pädevuse olemasolu või puudumine

asja lahendamise seisukohalt määrav, sest vastustaja keeldus kaebajale erilubasid andmast

põhjusel, et kaebaja vedu ei vastanud Määruse nr 51 §-s 4 toodud nõuetele, mitte seetõttu, et

PPA oleks keelanud vastustajal luba anda. PPA-l oli õigus juhtida vastustaja tähelepanu

õigusaktides toodud nõuetele. Otsuse eriloa andmiseks pidi aga langetama vastustaja.

Otsus ja menetluskulud

45. Kohus jätab eeltoodud põhjendustel kaebuse tervikuna rahuldamata.

46. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud kohtule tema menetluskulusid ja nende kandmist

tõendavaid dokumente, seetõttu jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik